esmaspäev, 11. mai 2009

Mõned õnnetud väärkasutatud sõnad

Nagu...

ma ei tea, kas keegi sihtgrupist loeb, aga inimesed, kes kirjutavad Asju, võiks meeles pidada, et järgmised sõnad omavad tegelikult TÄHENDUST ja nende kasutamisel tasuks olla ettevaatlik.

mitte kunagi (varem, elus vms)
iial(gi) (varem, elus vms)
ealeski
igavesti
alati
ainult (sina nt)
meeletult
mitte miski (polnud kunagi selline tundunud, ei saa mind kõigutada vms)
ükskõik mis
(tundus parem kui) miski muu
ebainimlik
pöörane

Samuti on inimese sõber võime olla järjekindel. Kui teil on tegelane, kes suudab elusalt põledes loogilist mõtlemist säilitada, ei ole eriti sobiv, kui temast veel kõvem tegelane muutub jalaluumurru tõttu täiesti abituks kokutavaks ja oigavaks ühikuks.
Samuti on suur abi loogilise mõtlemise kasutamisest - naistel on menstruatsioon. Teismeline (loe: suguküps) tüdruk, kes minestab verd nähes, peaks iga kuu nelja-viie päeva jooksul päris paganama tihti minestama. Samuti, kui vere lõhn on oluline käitumise motivaator, peaks kõik paljude suguküpsete naisterahvastega sageli kokku puutuvad verelõhnale reageerivad isikud muudkui aga verelõhnale reageerima.
Kui keegi vaikib minuti, enne kui midagi ütleb, on see päris paganama pikk vaikus. Märgatav paus vestluses tekib juba viie, pikem, rõhuline ning väga märgatav, kümne sekundi järel.
Kui vestlusesse tekivad minuti või lausa mõne minuti pikkused pausid, on tegu väga aeglase ja pingsa (või väga laisa) keskusteluga.
Tegelane, kes tõsimeeli usub (või veel hullem, TEAB), et läheb pärast surma põrgusse, ei ole tõenäoliselt suitsiidne.
Jnejnejne.
Emake maa küll, MÕELGE ka enne, kui kirjutate.
(P.S. Ärge lugeke Twilighti. Tõsi, mitte kõik siin ära toodud käkid ei ole sealt pärit, aga mõned küll.)

4 kommentaari:

W. Hocares ütles ...

lugesin ja punastan... eksin ise ka suht sageli, aga selleks ajaks on vead juba blogipostitusena üles riputatud ning kõigile näha.

I'll be damned!!!

/läheb ja punastab nurgas edasi

Anonüümne ütles ...

Oh sa issand!
Nüüd jälle siis üks, kes ei tea, et sõnad tekstis võivad omada ka literaalsest ehk sõnasõnalisest tähendusest erinevat tähendust…
Vaat sellega on nii, et mõni äärmuslikkust ja täielikkust tähendav sõna on mõnikord lihtsalt emotsionaalsust märkiv, mõnikord kasutatakse seda ka grupikuuluvuse märgina, jne.

Ja jutt sellest, et ülikõva tegelane ja temast veel hulga kõvem tegelane laseb end häirida tühipaljal jalaluumurrul – ega siis maksa seda ülikõvast tegelasest veel kõvem olemist nii sõnasõnalt võtta – mõnikord selgub alles loo lõpuks, kes kõige kõvem on ja see tulemus osutub olema hoopis vastupidine esialgselt arvatule.
Ja kujutlus minutilise pausi venimisest ja pikkusest on ka suhteline. Võib olla küll (!), eriti eestlaste ja soomlaste juures. Viimaste juures on vaikimist alatasa loetud just seltskondliku mugavuse ja end hästi tundmise näitajaks. Mitte kõik inimesed ei ole vaikustkartvad, kes peavad kogu tühjuse jutuga täitma. Ja verbaalse tühjuse armastamine ja talumine on väga erinevad, nii kultuuriti kui isikuti.

PS! kunagi ilmus Loomingu Raamatukogus „Saturnin”, see oli ammu, vist kuue-seitsmekümnendatel, autor miskine tsehh, vaat seal, selles raamatus on mainitud maailmakuulsate raamatute uuestikirjutamist, et mis siis tegelikult juhtus – ega ma täpselt ei mäleta, aga d’Artangiani (kurat! Kuidas seda nime kirjutatakse?, ah jääb nii nagu näpu alt tuli) esimene TEGELIK kohtumine teiste musketäridega on meeles küll.
Loe Saturninit, mitte pedagoogilises mõttes, vaid selles mõttes, et meeletult hästi kirjutatud.

Kui ma Sulle nii pikalt juba kirjutand olen, siis:
Igavesti sinu!,
… vist …

Ja veel: „misjauks need neegrid niimoodu piavad rääkima?” – tsiteeritud mälu järgi – ja ikkagi olen tõlkijale … tänulik.

vana naine ütles ...

/ma ei ole absoluutselt nõus.

S.t. Saturninit ma olen lugenud, mitu korda, ja see on väga hea raamat ja mu isa lemmik pealekauba (ma loodan, et sa ei ole mu isa, sest siis on imelik näha kommentaari anonüümsena).

Aga kui teksti topitakse hüperboole, (mitte metafoore ega ka mitte dialoogi-monoloogi-sisekõne sisse kuuluvaid hetkearvamusi), mis ei ole sisuga kooskõlas ega põhjendatud, on see vilets kirjutamine ja mitte suurepärane literaalne loomingulisuspuhang. Ülepakutus ei muuda teksti veenvamaks, ta võtab veenvuse maha.

Miks ei ole keskmine armastusromaan keskmise arvustaja silmis hea kirjandus? Vot just sellepärast. Vilets kirjutamine. Palju "igavestisi" ja "kõigest hingest" tulevaid lollusi jms.

Ja kui sul on reaalne minutipikkune paus, palun. Ma pole öelnud, et see on võimatu. Aga pooltes lobedamat laadi tarberaamatutes (krimkad, põnevikud jms)(üldse mitte ainult eesti ja soome omasid arvestades) on minuti- või mõne minuti pikkune paus vestluses sageli esinev viis tähenduslikku lauset rõhutada.
Krt, olgu siis tegelikult ka minutipikkune paus! Mitte et nad vaikisid minut aega, aga keegi vestlusosaline ei jõua selle ajaga suudki tühjaks süüa.

Ja pretensioon selle kohta, et ma hakkan kaeblema enne kui olen raamatu lõpuni lugenud?
No kuulge!

/ei hakka vastamagi

Kui on vaja vaielda, saab vaielda kõige üle, aga lihtsalt niisama, vaidlemise pärast vaidlemine näeb enamjaolt loll välja.
Sitt kirjutamine on sitt kirjutamine ja Saturnin ei puutu siin kuidagipidi asjasse. Sest see juhtumisi ei ole sitalt kirjutatud.

W. Hocares ütles ...

/teeb vanale naisele pai :)