Teisipäev, 29. november 2011

Kuidas fassaad ja endapilt sulavad niimoodi kokku, et inimene ise enam millestki aru ei saa



Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et üle-eelmine postitus oli üles kirjutatud väga raskes vaimses ja füüsilises seisundis ja ma ei saanud iseendast üldse aru ja see kõik on puhas jama.

Tähendab, valus oli küll. Pea sees.
Aga mul ei olnud korralduspohmelust ses mõttes, et "kogu see vaev ja tulemus on nii... nii... läbi juba?" vaid pigem kiskus asi sinnapoole, et "ma võtsin teadvustada kõik positiivse tagasiside ja ignoreerisin püüdlikult kõiki tülpinud pilke ja nukraid olekuid, aga see ei tähenda, et ma neid tegelikult ei näinud ja nüüd annab organism märku".
Ning "no mida mina seal õieti tegin, ma sain tunnustatud üpris teenimatult ju!" suunas ka.
(Sellise asja siis tegime nagu piltidel näha. Loodetavasti keegi äratuntav ei ole seal väga häbelik. Piltide autoriks on Sharker.)

Ühesõnaga, teadlikult oli mul lõbus.
Ebateadlikult tuli suur annus ebapiisavuse-, kurbuse- ja pingetunnet.
Oleksin tahtnud lohutust. Aga mis lohutust oleks mul moraalne õigus küsida pärast päris laheda ürituse tegemist ja kiitasaamist?

Ja üldse, ega ma ei otsi nagunii väga lohutust, kuitahes kurb ja vihane ma ka oleksin. Sest minu fassaadmina üritab olla siuke hea inimene, jagada rõõmu ja päikest ja muuta maailma ilusamaks paigaks. Naerata - ja maailm naeratab sulle vastu!
(Täna kohtusin mingi india usu raamatute müüjaga, kelle nimi on Stansilav. Ta on pärit Lätist ja seal munk. Me ajasime 10 min juttu, kuigi ma kohe ütlesin, et ei saa talt ka vaba annetuse eest mingit raamatut osta. Olen vaene. Arutasime üksteise nimede ja muidu maailma üle. Viimaks lippasin minema, sest pidin enne selle sulgemist veel kostüümilaenutusse jõudma. Stanislav ütles siis, et ma olin esimene inimene tunni aja jooksul, kes talle naeratas. Et naeratust oli meeldiv näha.
Vat umbes seda ma püüangi oma eluga saavutada - anda naeratusi ja häid sõnu ja ausust, mis mulle ei maksa ju midagi, aga kellegi päeva äkki teevad ilusamaks.)

Hädisemine, halamine ja vingumine on aga seepärast miski, mille ma enda puhul ära tsenseerin. Vahel mõne inimese puhul servapidi katsetan pahameele jagamist, kuid kui ei tule väga "nuta mu süles, kullake, ma luban"-reaktsiooni, taganen tavaliselt kähku. Tunnen end pealegi nõmedana, et teise inimese tuju ka rikun lisaks enda omale.

Aga ka mina olen ainult inimene. Väsinud ja tahan koju. Mu vaene ema (PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS!) on peaaegu ainus inimene, kelle ees avalikult õnnetu julgen olla.

Millal ma aga luban endal halada ja olla nõrk ning otsida abi, lohutust ja hellust, on siis, kui mul on konkreetselt valus.
Nii et keha, oh teda nutikat, organiseeris mulle vaba halisemise jaoks eile ja üleeile korralikud valud. "Nuta, lilleke, nuta vabalt ja otsi lohutajaid!" ütles ta mulle lahkelt ja suras trapetslihase nii pingesse, et ma pidin segi minema toore piina käes.
Nupumees see keha! Talle juba sõrme suhu ei pistaks!

(Avastus, et nii on, saabus seoses meeldiva meesolevuse virtuaalse pakkumisega hoida mu pead süles - valu vastu lohutuseks. Ning ma esmalt võpatasin mõttes sellest pakkumisest õudusega eemale.
Siis küsisin endalt, miks pagan ma seda tegin. Tegelikult ju tahaksin küll pai ja uluda nagu metskass!
Ja uskumatu, kui ma olin selle mõtte läbi mõelnud ja tollele inimesele ka ära sõnastanud, kadus valu poole tunniga praktiliselt ära.)


Inimene on nii lihtne masin, kui mõtlema hakata. Aga mitte ka NII lihtne, et kõik kohe ja esmapilgul alati selge oleks. Isegi kui enesevaatlus on mulle igapäevaharjumus.

Esmaspäev, 28. november 2011

Veel positiivset

Poeglaps: Emme, ma lepin ise kokku, et ma ei ole enam väga palju arvutis!
Mina (kergelt hämmeldununa): Kellega sa kokku lepid?
Poeglaps (toksib suuresilmselt ja naeratavalt endale vastu rinda): No ikka oma hingega!

...ja ega see esimest korda juhtu, mismõttes ma jälle sama reha otsa jooksin?!

Juhtus niimoodi, et aitasin korraldada üht üritust, mis enam-vähem kõigile meeldis, mina ise kaasa arvatud. Nüüd kannatan järelmõjude e. "laske mind maha, ma vihkan maailma ning inimesi selle sees" all.
Sest kuna see asi on nüüd tehtud ja pole mingeid põhjusi, miks mitte püüda pere-, töö- ja kooliasjadega järje peale saada, on "oot, see oligi nüüd kõik v?"-emotsioon - ning kokku on nii, et ei taha üldse silmi lahti teha hommikul.
Üles ajab peamiselt see, et lamada on piinavalt valus. Parim on kinniste silmadega istuvas asendis olla.

Paradoksaalselt olen kuidagi asjaga seonduvalt kaotanud oma tavalise "ei näe kurja, ei kuule kurja ja räägin kurja ainult ohtrate vabanduste saatel"-hoiaku. Vihkan maailma lausa avalikult, mitte salaja ja häbelikult nagu mõnikord.
Nt.
Jätsin Tütarlapse koolist koju, sest tal oli üleeile veel palavik ja täna hommikul etendas ta mulle õnnetut ja haiget väga veenvalt ja pealegi ulus tuul õues ka väga veenvalt.
Nüüd täiega kahetsen. Kogu korter on kisa ja lõugamist täis ja haige laps, kel on väidetavalt "kogu aeg külm", silkab vannijärgselt teist tundi järjest ihualasti toast tuppa ega pane riidesse. Mis värk selle lapseeaga on, et kogu aeg on vaja lõuata kõva häälega, muidu ei saa olla? Ja on absoluutselt pohhui (ja ma ei vabanda ka, et ropendan!), et mingi ema kõrval halab ja palub: "Mul pea nii valutab, PALUN ära karjuge ja kolistage!" ja nimetatud ema võib seda lahkelt ja leebelt 8 korda korrata ning temast ei tehta välja ka.
Kui ema viimaks hakkab ise ka lõugama ja nutma, siis väidab vanem laps, et tema tahtis ainult vaikselt pikutada ja kõik on noorema süü ja üldse, tema on kõige õnnetum hing perekonnas, kellest keegi ei hooli, ja ta hakkab nüüdsama raha koguma omaette korteri jaoks.
(Mitte et see halb mõte oleks. Kui kümnesena alustada ning sihipäraselt koguda, siis esimese üüriraha+maakleritasu saab ehk isegi minu tütar 18.-ks sünnipäevaks kokku.)

Üldse on inimesed on lollid on inimesed.
Kõik on kõiges ise süüdi.
Muuhulgas olen ka mina loll ja täiesti inimene, sest ibuprofeen sai otsa öösel ja mismõttes ei ole mul seda varuks suurte karpide kaupa või vähemalt lisapaari jalgu ning lisatahet, et apteeki ue järele lohiseda?! LOLL!

Veel näiteid inimkonna silmakriipivast lollusest: tee seda ja teist, et lastekodulapsel oleks õuna-kommi-värki jõulude ajal.
Nagu mida ma peaksin ette kujutama? Vaest täidest söödud hulkur Rasmust värisevate kätega õuna poole sirutumas ja tänulikult seda vastu rinda surumas "Oo, minule tehti ka jõulukink, ma olen nii õnnelik!"?
Olen üsna kindel, et nad närivad õuna iga nädal vähemalt, kui mitte tihemini, ja õun jõulukingiks oleks ikka paras nöök-koomika.
Kommi ja kinkide kohta käiv on veel pentsikum. Kas mulle vihjatakse, et muidu nad maiustusi üldse ei saaks jõuluperioodil ja minu panus toob kaasa ohjeldamatu õnne ja tänupisarad? Mis värk nende jõulukinkidega üldiselt lastekodudes on üldse? Tehakse midagi isiklikku igale või ostetakse kaubikutäis kollaseid Hiina kaisuseeni (naerunägudega)?
Ja mis on minu eeldavava panuse kasutusvõimalused? Kas ma peaksin neil aitama mõned puudujäävad kaisuseened juurde hankida? Või aitama osta seente asemel karud? Ning see teeks maru rõõmsaks kellegi? Tõsiselt või?

Või siis see ronimisredeli vahele jäänud laps, kelle surma järel lendas mulle läbi interneti näkku pihutäis "Kaeble, virise, lõuga!" soovitusi, väidetavalt mingite teiste laste kaitseks.
Kas päriselt päriselt päriselt ongi olemas mingid inimesed, kes usuvad, et on võimalik kasvatada lapsi nii, et mitte ükski mitte kunagi eksikombel hukka ei saaks, kui ainult piisavalt raha eraldada?!

Uhh. Kuidas ma küll ei hinda emotsionaalset väljapressimist laste pealt! Kuidas ma küll ei hooli sellistest täiskasvanutest, kes tahavad riste kirja saada, aga faktiliselt kellelegi midagi kasulikku ei tee!
***
...ja palavikku ka ei ole, et miski üldist inimvihkamist õigustaks.
Kohutav. Miks, miks, miks ma korraldan mingeid asju järjepidevalt?!

Positiivse külje pealt: vähemalt olen imekaunis. Mis mõttes raamatutes kohtab isik F isikut Z ja karjatab: "Sa näed täiesti kohutav välja! Kas midagi on juhtunud?! Kas sa oled haige?!"
Mina pole iial muidu nii kaunis kui ennast halvasti tundes. Nahk on ühtlaselt klaar ja kahvatu, silmad säravad ses heledas näolapis tumedalt nagu tulised söed ja kuna isu pole, moodustub nii sire talje ja nii kaunilt väljavormuvad põsenukid, et lase aga olla.
"Oo! Sa näed nii hea välja! Kas midagi on juhtunud? Kas sa oled haige?"

Neljapäev, 24. november 2011

Hilissügisene lohutus eriti jõleda enesetunde puhuks

Ilm on väga ilge. Ma olen haige, mu lapsed on haiged ja ma tegin poole ööni referaati, mille osas mulle öösel meenus, et seal on üks mastaapne-fundamentaalne viga.
Parandasin viga hommikul kolm tundi (kaasates ühe hooga oma grupikaaslase samasuguse veaga töö ja parandades ka seda).
Siis saatis kolmas grupikaaslane teate, et oli meie referaadi ära esitanud. Kõige selle mastaapse veaga, mida ma täiesti ilmaasjata hommik otsa parandasin.

Pea valutab (ilmselt kõigest elenevast tulenevalt).

Ja ilm on tõsiselt ilge. Aknal pole mitte vihmapiisad vaid need on lihtsalt märjad, nagu oleks keegi ämbriga vett peale lartsatanud.
Kogu aeg peab laetuli põlema, sest pime on.

***

Tüdruk oli lugenud printsessidest, kes on lossitornis vangis. Seal valvas neid jutuprintsesse tavaliselt kuri lohe, vahel ka õel nõid. Printsess pidi tornis istuma, kuni kohale viitsis lööberdada mõni piisavalt osav prints, rüütel või karjapoiss. Sest lohesid tapma kõlbas lugudes ainult meesisend, sinna polnud midagi parata.
Nõid võis suure hädaga ka ise enda surmamisega toime toime tulla, sest nõid oli naisterahvas ja naisterahvas muinasjutus pidi olema idioot, kes nt ahjuuksel seni õiget kuumust passis, kuni sisse kukkus. Siis võis printsess tema järel ahjuukse kinni panna ja puhta südamega oma karjapoissi otsima minna.

Tüdrukul oli sellest kõigest väga vähe abi.

Tema ei olnud vangis mitte tornis vaid riidekapis ja teda ei valvanud kuri lohe ega isegi mitte nõid. Tema istus riidekapis täiesti vabatahtlikult ja karjapoiss, rüütel või prints, kes tulnuks kappi lõhki lööma, olnuks üks järjekordne jama, millega tegeleda. Selline jama, mis võtaks jõudu ja energiat ja kõiki muid asju, mida tüdrukul parajasti ei olnud.
Ta lükkas näo eest ära mansettidega viigipükste sääred ja mõtles, mis võiks tegelikult aidata. Põrgusse muinasjutud. Mis võiks tegelikult aidata?

Siis ronis kapist välja ning hakkas suppi keetma.

***

Lihtne kõrvitsa-kapsasupp rosmariiniga

Suvalise koduse supi jaoks vajalikud koostisained

* vesi
* mingit köögiviljalist, mis keedetuna sulle maitseks
* kolm-neli suurt või neli kuni kuus väikest kartulit (no neid ei PEA olema, aga kartul annab natuke süsivesikut, mida muidu väga sellises supis ei ole)
* mingi värske, töötlemata lihaline ollus, ideaalis kondiga
* natuke võid või õli
* küüslauku
* soola

Edasised komponendid on spetsiifilised e. seda suppi saab, kui köögiviljadest on olemas vähemalt

* kõrvitsat
* kapsast

Lisaks oleks väga lahe, kui võtta oleks

* loorberit
* rosmariini
* tomatipastat
* purustatud musta pipart
* porgandit

Laisa tüdruku supivalmistusviis:

Pane lihaline potti külma vette keema koos loorberi ja soolaga. Riisu vaht ära, kui ta tekib. Kui see ununeb, pole hullu midagi, süüa kõlbab ikka.
Las liha keeb omaette vähemalt pool tundi. Ainult liha keetmisel ei ole vaja muretseda, ega ta liiga pehmeks ei kee. Pehmem ongi parem ja muredam, nii et liha võib kööki keema ka unustada ja katki pole midagi.
Kui just liiga suurt pliidikuumust ei rakenda. Suurel kuumusel võib pott üle hakata ajama ja see on ebameeldiv.

Koori kõrvitsatükk (nt umbes kilone. Tervet kõrvitsat soovitan mitte panna, kui sul just pole väga suurt keedunõud ja väga palju liha) ja pane liha juurde potti. Teda eriliselt tükeldama pole vaja hakata.
Aga võib.
Las liha ja kõrvits keevad koos vähemalt pool tundi.

Koori mingil hetkel kartulid, puhasta porgand, küüslauk.

Pane pann keskmisest veidi kuumemale tulele ja sinna peale säti oma rasvaine. Kui rasv on kuum (aga emakese maa nimel! ära suitsema lase!) vala sinna pisikeseks hakitud küüslauk (mina panen alati vähemalt 3 küünt) ja viilutatud porgand.
Prae. Võid köögivilja soolaga maitsestada, aga seda ei pea tegema.
(Kui porgandit ei ole, siis ma tegelikult hästi ei viitsi küüslauku üksi praadida vaid panen niisama potti. Aga porgandi asemel kõlbab praadimiseks ka nt paprika või sibul.)

Vaata suurde potti. Kui kõrvits on pehme, vajuta ta kas lusikaselja või kahvliga vastu potiseinu lömaks. Kui ei ole, keeda veel veidi ja vajuta ikkagi.

Vala supivedelikku tomatipasta.
Kata uuesti kaanega ja lõika kartulid tükkideks. Lisa supile kartulid, praetud porgand ja küüslauk, rosmariin ja pipar. Kata kaanega. Lase keema.

Lõika kapsas tükikesteks ja vala supi sisse.
Õngitse supist välja oma lihakamakas (või -kamakad) ja tükelda need noa ja kahvli abil pisikesteks jubinateks.
Pane liha supi sisse tagasi, kont jäta välja. Sest see oleks söömisel ainult tüliks.

Oota, kuni supp keema tõuseb.

Ongi valmis.

Juurde kõlbab nt hapukoor ja riivjuust.

Pühapäev, 20. november 2011

Taevas teab, ma olen vaid inime, kuid.... veidi veel!

Kuna aja ning jaksuga on hetkel kehvasti ja teema on kogu aeg sama ka, kasutan vahelduseks teiste inimeste tabavaid eneseväljendusi.

Vahel on nii:



As I was walking in the big black woods
Hey ho, the big black woods
I met the evil devil and he offered me a ride
Hey ho, he offered me a ride
He said: "you look tired, let me carry you a while"
Hey ho, on the devil's back
There's an evil, little bastard hiding in his eye
Hey ho, of fire, flames and fryLord, I'm only human
I'm tired and I wanna go home
Let me ride on the devil's back,
But save my soul
Save my soul
(...)
Lord knows you're only human
You were tired and you wanted to go home
Pay me the soul of your one true love
Or you will never see your children again


Ja vahel on nii:


(...)
Kui sa tunned, et sa enam ei jaksa
Ületada kõiki takistusi teel
Kui sa tunned, et sa tahaksid surra
Veidi veel- oh Sylvester
Veidi veel

(...)
Kui sa tunned, et sa enam ei oska
Ja on murdumas su mehine meel
Kui sa tunned, et sa enam ei jaksa
Veidi veel- oh Sylvester
Veidi veel

Su lihased päästavad meid jälle
No ütle mis me ilma sinuta teeks
Nii hea on mõelda, et sa tuled
On mõelda hea, et oled teel- jeee

Kui kuskil köidikutes väänleb mõni neiu
Või kuskil tunnelis plahvatab pomm
On mõelda hea, et ta pääseb
On hea mõelda, et lootust veel on
On lootust veel- jeee

Neljapäev, 17. november 2011

Elu sileneb taas malbeks ja säravaks e. lühiaruanne, kui kedagi peaks veel huvitama

Ütlesin ühele tiigrile, et sry, teine kord. Teisele andsin ebamäärast lootust, et v-o kunagi.

Kaks leopardi kahanesid kokku tühisteks krantsideks.

Üks ootab homme ees, kuldsete silmadega ja läikiv, oh, nii kaunis, võluv ja ohtlik. (Lihaste ja liigeste töö anatoomias ja füsioloogias).
Aga ma kahtlustan, et see osutub ka lõpuks kodukassiks.

Ehk siis - tagasi faasis, kus rabelemine on köitev ja teeb õnnelikuks ning raskused on ületatavad.

Naiss.

Pühapäev, 13. november 2011

Ärgu jäägu ühepoolseks

Vahel jälle on mõned inimesed nii ilusad ja head, et ei oskagi kohe... midagi öelda.

Ning taevas läheb hämariku süvenedes hallikassiniseks nagu äikese eel (aga igalt poolt) ja majades süttivad oranžid tuled kahvatute kardinate taga ja vares lendab väärikalt aegluubis minu aknast mööda ning korraga selgub, et tasakaalupunkt on täpselt mu jalge all, tuleb ainult tallad maha suruda.

Nii meeldiv, et härrasmehed võtavad appi tulla taamidele hädas - ja mitte ainult hilisema kätele langemise lootuses!
Nii meeldiv on see... kuidas seda nimetataksegi? Ah, õige. Lähedus.

Nagu sõbralik tuluke tuulises novembriõhtus.

Reede, 11. november 2011

Labane alateadvus

Varsti saavad tiigrid mu kätte ja söövad ära.
Või siis leopardid.

Nägin neid unes. Unenägu oli väga täpne ja just nii lihtsalt-labaselt tõlgendatav nagu alati.

(Mu lemmik eriti labase tõlgendusega unenägude seast sai nähtud kuskil aasta eest. Unenägu rääkis Lumivalgekesest, kes oli muudetud kotiks kartuliteks ja keda tema vanemad üritasid sellisel kujul mingile suurele kollasele kõrvitsale mehele panna. Mina pidin Lumivalgekese päästmiseks leidma printsi, kelle suudlus ta sellest kurjast, kauni printsessi kartuliteks muundanud nõidusest vabastaks.
Juhtumisi oli unenäo toimumispaik Balti jaam Tallinnas. Sinna sõitis sisse rohelise tossava veduriga väga filmilikult efektne sõjaväerong. Kust pealt siis mõningane hulk noori mehi maha kaatsas, et osta pirukaid ja värske ajaleht, käia peldikus jms. Nende seas oli ka üks, keda ma tundsin. Ja kuna mu peast jooksis läbi kaval mõte, et ehk on just see noormees tegelikult Lumivalgekese maskeeritud prints, otsustasin seda võimalust kohe kontrollida. Oletatavat printsi hoogsalt suudeldes.
Suudlus oli erakordselt nauditav, aga noormees ei muutunud selle tagajärjel üldsegi mitte printsiks. Oli ikka tema ise, kuigi meeldivas hämmelduses.
Kui ma olin ära seletanud, miks ma teda suudlesin (kuigi meile mõlemile jäi vist segaseks, miks see suudlus nii erikuradi hea oli), oli ta isegi valmis mind aitama õige printsi leidmisel - aga paraku selgus, et vahepeal oli tema rong uuesti liikuma hakanud, nii et ta pidi mütsiga vehkides hoopis sinna peale jooksma ja mina jäin jaama ees ringi vaatama, keda siis järgmiseks suudelda.
No et vaene Lumivalgeke kõrvitsaga abiellumise nukrast saatusest päästa!

Lihtlabane moraal: tundsin end tol perioodil praktiliseteks majapidmistarveteks taandatud printsessina ja sellest olukorrast pääsemiseks pidasin parimaks plaaniks suudelda võimalikult paljusid noormehi, enne kui rong ära e. noorus minema läheb.
Maa-gee ja läbinähtav. Mu alateadvus ei tule toime elegantsete kujunditega, paraku.
Aga unenägu ise oli muidugi sulnis. Ja see suudlus fan-tas-ti-li-ne.)


Seekordses unenäos läksin kuskil võõras linnas suurte majade ja tühermaade vahel (väline sarnasus Lasnamäega) mööda ühe maja seinaäärt mingisse kohta, kust mu arust oleks pidanud otsemat teed pääsema sinna, kuhu iganes ma jõuda tahtsingi.
Muruplatsil veidi eemal seisis miski hädine kuut, kus oli ketis üks magav koeranäss.
Arvestasin, et ka kõige hullemal juhul, kui kett ka on ebamugavalt pikk ja koer ärksam, kui tundub, ei saa selline väike kökats mulle eriti kuidagi liiga teha, ja asusin otsetee poole astuma.

Kui olin Kuudist möödas, ajas koer end urinal jalule. Ta oli siiski üsna suur, nagu suuremat sorti bokser suisa, umbes samasuguse lömmis ja tigeda näoga ka. Aga tema kett oli õnneks siiski lühike ja mina ju liikusin kogu aeg kuudist eemale, olin tema ulatusest juba selgesti väljas.
Jah, tore küll, ainult uue pilgu ajal selgus, et koer on mingist bokserinärust kaugelt suurem, see on lausa mingisugune Baskervillide koera sugulane, hiiglama pirakas kärnane peletis veriste kihvade ja kollaste silmadega - ning too pagana kett üha pikenes.
Tagasi minna ei olnud variant, sest sinna ulatus koera kett kohe kindlasti juba, tuli minna edasi.

Ainult et arvatud otseteed ei paistnud kuskil, minu kõrval oli paras kuuemeetrine kivimüür ja otse edasi okastraadiga ääristatud sama kuradi kõrge traatvõrgust aed, mida ma siia urkasse üldse otsisin, palun?!
Neetud, neetud.
Neetud!
Baskervillide koer mu taga tegi häält nagu oleks tal äikesepilv kurgus ja ma isegi ei hakanud üle õla vaatama, kas ta kett on veel pikem kui enne. Ronisin-hüppasin tolle kivimüüri otsa nii kähku, kui sain, küüned pahupidi, jalgades lennutunne.
Huh, milline vedamine, et ma ikka natuke lennata ka oskan, onju!

Väga suur vedamine tõesti, sest ketti ägisedes kerkisid mu kõrvale müürile hiigelsuured käpad ja nende tagant paistis üüratu triibuline pea.
Oo, ei olnudki koeranäss, oli sajandi suurim tiiger! Tüvepikkus vähemalt 4 meetrit. Seisis kahel tagumisel käpal müüri najal ning küünitas lõrinal minu poole.
Hea, et tema kett enam tõesti kaugemale ei ulatunud ja mina olin müüri otsas siiski üsna turvalises kohas!
Nüüd oli tarvis ainult veel teiselt poolt müüri alla ronida ja...

Oh sa püha kurat!
Teisel pool kivimüüri oli maitsekalt sisustatud väga ruumikas (oma ruutkilomeeter või enamgi) loomaaiapuur. Vähemalt kümne leopardiga, kes põõsastes magasid, kaunilt kaljudel vedelesid, rohu sees püherdasid - ja mind väga huvitatud kuldsete silmadega jälgisid.
Aga noh - kas mul oli valikut? Tiiger oli ju ikkagi suurem kui nemad. Pealegi otse sealsamas minu kõrval!

Lootes, et mu lennuvõime (mis oli kahjuks sarnane pigem kana kui kotka omaga) mind ehk need 130 meetrit parasjagu nii kõrgel hoiab, et kasside hüpped minuni ei küüni, kargasin müürilt õhku.

Ja ärkasin.

Ainult et reaalsus ei halasta.
Täpselt sama olukord on ka ärkvel olles. Et praegu on kõik hästi. Ikka veel on kõik hästi. Ikka veel ei ole midagi hullu juhtunud.
Aga ohud, need järjest kasvavad. Ja neid elimineerida ning maha jätta ei tundu võimalikuna. Muudkui tulevad kaasa, katastroof pidevalt mu kandade järele näksamas, meeleheide käesirutuse kaugusel.
Ning just siis, kui asjad tunduvad natukene paranevat, kerkib nende tagant mingi uus õudus nagu punane päike.

Neljapäev, 10. november 2011

Kuidas jääda kiiretel aegadel ellu hoolimata ihast olla hea inimene

* ... ei ole, kurat, VAJA igale abipalvele "jaa, ma saan küll, see nii väike asi!" vastata! Mitu väikest asja on kokku kohutavalt palju asju.
* ... ei ole, kurat, VAJA toppida oma nina igasugu inimeste tülide ning lahkhelide keskele, lootes üheainsa kirjaga kõik nende probleemid lahendada. (Kuna sellega võib saavutada nt seda, et sulle saadetakse privaatkiri "aita mind, õpeta mind, ole mu sõber ja hingehoidja, mu telefoninr on seejasee" ja siis on juba raske olla hea inimene nii, et see ei võtaks sult suurtes kogustes aega ja energiat.)
* ...ei ole, kurat, VAJA igal sotsiaalsel sündmusel osaleda ja igale kutsele jaatavalt vastata, mida iganes ka mõni kena inimene soovib koos sinuga ette võtta.
Kui need inimesed on su sõbrad, siis nad lepivad, et sul ei ole alati aega. Kui nad ei ole, siis ongi ju kama, mis nad mõtlevad.
* ...ei ole, kurat, VAJA pakkuda abi, kui seda ei küsita. Kõik ei ole sinu vastutus!
* ...ei ole, kurat, VAJA võtta lisakohustusi lihtsalt seepärast, et see tundub sel hetkel tore mõte olevat. Hiljem kahetsed!

Jah, ma olen viimasel nädalal teinud (jälle!) ära kõik need vead.
Nii loll ei tohiks olla.
Uskumatu, et ma ka kunagi ei õpi..!

Esmaspäev, 7. november 2011

Sõbrad ja armsamad

Armsamatega võrreldes on sõpradel see eelis, et nende vahel ei pea valima.
Nii et mul ongi muudkui aina sõbrad.
Isegi kui mõnedega neist on asjad - kummalised vahel.
Väga eri moodi kummalised seejuures.

Mismõttes ma peaks mingi sõbra teiste seast välja valima? Idiootne mõte... eriti arvestades, et ükski neist ei kata ju "armsamale" sobivaid väärtusi ära.

Aga esä, esä, poesi lähva mo perast kiskuma ju!

Laupäev, 5. november 2011

Helena läks hästi

Kui inimesi, kes kirjutavad ilgelt hästi, arvustavad või ka lihtsalt resümeerivad inimesed, kes on natuke rumalad, on neid arvustusi-resümeid isegi siis paha lugeda, kui need on siiralt tunnustavad.

Mitte et ma ise viitsiksin nüüd kohe paremini teha. Ainult virisen teiste üle =)

Neljapäev, 3. november 2011

Ka naeruväärselt pisike midagi on parem kui mitte midagi

Avastus selles elus, kus kunagi ei ole millekski küllalt aega, kõigel on topeltbroneering peal (k.a. uneajal) ning midagi ei suuda teha nii hästi, kui tahaks:
midagi on alati parem kui mitte midagi ja iga hetke saab kuidagi kasulikult ära kasutada.

Bussist maha jäädes (kui ka nagunii oled juba rämedalt hilinenud) saab kõndida järgmisesse (või lausa ülejärgmisse, oleneb bussigraafikust) peatusse, mis annab küll väga kahvatu, aga siiski risti "liikumine värskes õhus" kasti. Midagi.
(Ja liikumine värskes õhus on igasuguste ülesannetega ülekoormatud inimestele väga kasulik, võtab veidi stressi maha, aitab veidi kaasa tervise enam-vähem kõlbulikuks jäämisele, hoiab keha natukene paremas toonuses.)
(Halisemine "oh, ma jään hiljaks, mu kõrvad ja karvad!" seevastu on täiesti kasutu. Kui nagunii on jama kaelas, tasub suhtuda utilitaarselt - kui hilinen siis hilinen, vähemalt jõuan kohale.)

Kui loengusse minek kulgeb nii, et jõuaksidki ainult päris lõppu ja see tundub tõesti väga kahtlase kvaliteediga plaan, saab ju selle loengulõpuaja sees raamatukogus järgmises loengus toimuva arvestuse jaoks õppida või siis arvutiklassis oma tähtaja ületanud tööd teha.
(Aga samas, seesugust otsust tehes tuleks meeles pidada, et ka pool või isegi kolmandik loengut on parem kui üldse mitte loengut, sest natuke on parem kui 0. Kaaluda igal juhul olukorra kõiki aspekte!)

3 terminit päevas meelde jätta on parem tempo kui 0 terminit. 10 päevaga teeb see ikkagi 30 terminit!

17 lk loetud kohustuslikku kirjandust parem kui 0 lehekülge. 34 on juba parem, nädalake veel ja ennäe, saab ehk 50 täis isegi! Mis ongi juba veerand teost!

Jne.

Kindluse mõttes kordan alguse veel üle:
midagi on alati parem kui mitte midagi ja iga hetke saab kuidagi kasulikult ära kasutada.

Teisipäev, 1. november 2011

Miks ilmneb minu puhul kaduv kehakaal esmajoones rinnapartii juures?!

/käkerdab liiga suureks jäänud rinnahoidja kokku ja mühiseb tigedalt.