Pühapäev, 30. mai 2021

Tähtis ja mitte nii tähtis

Põhimõtteliselt on rääkida kaks hästi tähtsat asja.

* Ma sain eile oma lemmik-fännikirja.
On enne ka privades ja mailides ilusti mu kirjutiste kohta öeldud ja nii, aga tema kirjutas pikalt ja põnevalt. Kirjutas, kuidas mu raamatud tema depressiooni vähendasid ja koos nendega eluisu tagasi tuli, Jemisin ja Le Guin ja mina ja ... ma olen väga sillas.
Phmt seda ma ju taotlengi: et inimesel, kes mu raamatut loeb, oleks parem.
Vbla natuke - hästi veedetud tunnid raamatuga on täiega hästi juba! Aga mõnele vajutan õigetesse punktidesse ja siis on tulemus ka Just See. 
Jah, muidugi on need inimesed minuga sarnased, aga ma ei tahagi meeldida massile ja natuke, ma tahan, et mul oleks mõned Minu Lugejad, kellele väga meeldida, siis olen hästi teinud.
Ainult kirjastused millegipärast ei mõista mu eelistusi =P

* Totorol on sünnipäev.
Ta sai sünnipäevahommikusöögiks kõik mu supiks keenud kondid (seakoot) ning omajagu kamarat ka, ning vehkis seepeale innukalt sabaga, sest NII PALJU KONTI!

Olen pilditegemise tõsiselt ette võtnud, õppinud poja telefonikaamerat kasutama ja puha. (Kuigi kahel korral olen kogemata video teinud, kui pilti tahtsin, ja sageli läheb kaamera töölesaamiseks minut või isegi mitu.) 
Poeglaps haaras kaitsvalt telo, kui mina täis enesestmõistetavust käe sirutasin ja hakkasin tema telefoni võtma.

Mina: Ma tahan pilti teha!
Tema: Millest?
Mina: Totorost! Tal on täna sünnipäev!
Poeglaps: No hea küll ... aga ma tahan, et sa ütleksid! Iga kord! Ega ma mingite lolluste jaoks sul ei luba!

Paar tundi hiljem

Poeglaps: Sa suutsid midagi, mis mulle üldse ei meeldi, mulle vastuvõetavaks teha. Enne ma mõtlesin, et ei taha fotosid teha, aga sinu piltide vaatamine, halbade kustutamine ja siis kõlbulike sulle saatmine on nii tüütu, et ma juba mõtlen, et teen parem ise. Palju õnne. 

Minu parim paraadfoto

Ent kaks tähtsat asja kaheks tähtsaks asjaks, ühtlasi algasid mul päevad. Kapis on veel alles aint kaks ibukat ja ma pean apteeki minema. See teadmine võtab vähemalt poole mu ajust enda alla, sest isegi endometrioosita on kõhus ikka valu ja mulle ei meeldi valu.

No olgu, räägib veel millestki muust.
Ru on kodunema hakanud. 
Milles see väljendub? Seni flegmaatiline kass on hakanud iseendaga mängima, hüplema, oma saba püüdma ja kuskilt leidis ta üles ühe mu ammukadunud puhta soki, mis üsna väikese palli moodi rullis oli, ja mängis ka sellega. 
Lisaks sain kõvasti muiata, kui teleka ekraan (ma vaatasin järjekordset Miyazakit, aga ma ei jaksa ometi tervet filmi järjest vaadata, olge nüüd!) mustaks läks ning seal hakkas ringi liikuma valge kiri "Samsung". Ru jälgis seda tähelepanelikult eemalt, ei pidanud siis enam vastu ning hüppas kalpsti! kummutile teleka ette. Jälgis sealt, palju lähemalt, edasi. 

Ühtlasi on pildil raamat "Eesti novell 2021"
Mu semu, Rentsi ekspeika,
kes kirjutab täiesti häid jutte, 
sattus eile mu juttu sealt lugema
ja saatis samuti privas tunnustavad sõnad.

Mingi ... kass-kass v? Kes vbla huvitubki traditsioonilistest kassimängudest, mitte nagu Korpus, kes vaatas mind põlglikult ja tegi oma lõunauinakuid edasi? 
Oo, põnev värk.
Lisaks pissis ta vaibale, kuigi tegime JUST kindlaks, et liivakast on täiesti puhas, sealt pole midagi välja noppida. Aga noh. 

See ei ole nii suur asi, pesin nuustiku ja seebiga ja viisin vaiba välja. Kui ta nüüd rohkem väljaspool liivakasti häda ei tee, ei ole probleemi. Paneme kolimisstressi arvele. 

Reede, 28. mai 2021

Aga seda te küll ei oodanud!

Kui aus olla, ega ma isegi, sest olin ikka "võtame teise koera veel, laseme Totorol kutsikad saada ja jätame ühe endale ja ..."
Aga no - see lihtsalt läks nii.

Esitlen: uus pereliige Ru!



Minu imeliste fotograafiaoskustega üles võetud kass.
Noh, pole hullu, need on ka mu esimesed pildid viimase 22 aasta jooksul, kui välja arvata paar: "Sorry, would you take a photo of us?"

Tegelikult on kodus tükk aega laual olnud mõte: "A äkki võtame hoopis kassi?" Poeglapsele meeldivad nii kassid kui koerad nagu mullegi, lihtsalt ma mõttega "kaks koera" juba harjusin ära, kuid mõttega "kass" mitte. 

Aga siis oli S-il kass üle, sest tema kodune lõvi ei leppinud uustulnukaga. Uustulnukas nimelt tuuseldas teist alailma, nii et võib teda mõista. Uus kass, varjupaigast pärit, oli vaja ära anda ...
... no ja olevat sõbralik ja paisõber ja koertega sobib ja ...

Ja nüüd on meil kass.
Ma arvan, tal on mingi vaimne haigus, sest ei ole ju normaalne, et üks kass nii pohhuist, sõbralik ja kõigega rahulolev on. Ta on siin olnud mingi ... vast seitse tundi ja täiega rahulik. Koeraga nuusutasid üksteist ja Totoro on tema pärast selgelt 7 korda rohkem ärevil, kui tema uude kohta tulemisest, uutest inimest ja Totorost kokku. 
Tegelt teen Rule ülekohut, öeldes, et pohhuist: talle meeldib pai, ronib ise sülle ja nurrub nagu mingi pagana masin. 
Kuna kass on NII tüüne ja olekuga: "Elame sis siin, normaalne," ootan juba mingit jama.
Aga samas: kuna olen jama jaoks valmis, võibolla see ei tulegi?

Teisipäev, 25. mai 2021

Liha ja ühiskond

Kehateema on blogides üleval. 
Filmi "Keha võitlus" ma pole näinud, aga erinevalt VÄGA paljudest "noh, jah, pakub huvi, kui ette sattub, vaatan"-filmidest kavatsen seda tõesti vaadata. 
Krt, vbla lähen isegi kinno!
Sest kehateema on minu jaoks olnud Teh Teema ja kuigi ma usun Kehasse kui oma isiksuse väga olulisse komponenti (et mitte öelda - vähemalt pool minust on Keha! VÄHEMALT!), olen enda oma nii kaua nii palju vägistanud (ka otses mõttes - mis on seks "ah, olgu, ta käib peale, pole ka nii tähtis asi, teeme ära, saan rahu" kui mitte endavägistamine?), et ... Krt, mul ei ole isegi sõnu selle jaoks. 

Päris ausalt - ma arvan, et väga suur osa mu isiksusest on kujunenud oma keha vihkamise tulemusena. "Ma olen vale!" on mu elus NII tähtsal kohal olnud. Pole piisavalt sale, pole piisavalt ilus, tagumik on liiga suur, reied on tselluliiti täis.
Mu reied olid tselluliiti täis viieteistkümnesena, vbla ka varem. Phmt ajal, kui olin sile, olin laps. Kogu naiseiga on tselluliitne olnud. 
Ja isver, kus ma olen kreeme ostnud ja kasutanud, masseerinud, teinud vahelduvdušše (väga soe ja külm vesi vaheldumisi), kuivharjanud.
Kosmeetiku juures tselluliidihoolduses käimiseks pole kunagi raha olnud, aga kõike muud olen teinud. 
Ach, muidugi trenni ka. Mul läks VÄGA kaua aega, et hakata treenima, sest see on mõnus ja rõõmus keha on rõõmus mina. Aga alla kolmekümneviiesena ma "kujundasin" oma keha ümber trenniga ja kui ei tahtnud ja ei teinud, olin enda silmis paha ja laisk. 
Ei teinud tööd, mis tähtis.
Mul olid söömissööstud. Liiter jäätist ja 200g shokolaadi vaheldumisi veisesingi ja kalasalatiga hinge alla? Minu elu. Kusjuures mitte üks päev ja siis tagasi reele - ei, see kestis päevi, kuni raha otsa sai. Phmt oli mu veepaastumine - kuidas teha heaks söömissööste? No mõnda aega ei söö siis üldse, dohh! -osalt ka sellepärast, et mul lihtsalt polnud enam raha süüa osta. 

Kunagi, kui ma perekooli lugesin - väga mitu aastat lugesin - püstitas keegi seal teema: "Kas meie kõigi sees on 90-60-90 peidus, lihtsalt sööme liiga palju?" Võis olla nt aasta 2004. Ja ma vastasin, kuidas ei, mul on PRAEGU 88-67-102, ma ei kujuta ette, mis mu elust saaks, kui tagumik 90 peale võtta. Ilmselt sureksin nälga enne. 
Aga ma ei teinud sellest järeldust: "Kehad on erinevad, olen rahul sellega, mis on", vaid: "Ma olen vale, vale, valesti, vale juba sündides, ma olen vale!"

"Anne&Stiili" loos on lõik: " Võiks tunda huvi, kust see idee pärit on. Kas see on sinu enda mõte ja kas mõtleksid seda ka siis, kui kõik su ümber oleksid pimedad?" 
No mina sain sellest, et olulised on ümbritsejad, aru. Väga aru. Üleni aru. Ma arvan, ma sain sellest aru, kui olin umbes 13 või nii. Aga ... mida see muutis? Tsiteerin iseennast: "Mina vist ei suuda lähtuda ainult omaenda isiklikust mugavusest.
Kui ma ainult sellest lähtuksin, elaksin ilmselt mingis täielises seapesas ja näeksin välja nagu karu. JA teiste inimeste (karude) peale ainult mõmiseksin!
Aga elu on mul siiski lahutamatult seotud teiste inimeste eludega, ja palju teisi inimesi moodustavad ühiskonna ja iseenda positsioneerimine ühiskonnas on minu jaoks päris suur osa elust.
Täpselt nagu hoolikas valik, kuidas välja näha, on hoiak, on ka täielik ükskõiksus oma välimuse ja võimalike kehalõhnade vastu, hoiak. Ja sel teemal võimalikke hoiakuid on mustmiljon. Ju." 
See on kommentaarist, mitte postituse tekstist, kui keegi otsima peaks. 

Iga valik oma keha kujundamisel on ühiskondlik. Ei ole VÕIMALIK elada ühiskonnas ja MITTE valida ühiskondlikult. Aga sellised nagu mina - ja meid on palju - lasevad vähemalt noores eas ühiskonnal end alateadlikult väga väga väga mõjutada ja siis vihkame iseend, sest me ei ole sellised "nagu peab". 
Me oleme valesti. 
Ja mul ei olnud vaja kaaluda oma valesuse tunnetamiseks 120 kilo või olla tavamõistes paks. Piisas 63 kilost. 62. Kõige parematel aegadel 61, midagi. 
Halvematel 64, isegi 65. Oh, saaks selle kaalunumbri alla 60 ...
Ma arvan, olin 11, kui kooliarsti juures kaalumisel 58 olin. SEE oli minu ideaal, sinna ma tagasi pürgisin. 

Noh, Peale Rongi sain kaalu alla 60. Ja pange tähele: ma ei olnud "krt, nii pole ka ilus". Ma olin: "Ega ma ometi juurde ei võta? Õlavars tundub jämedam kui varem! Krt, kas ma pean VEEL VÄHEM SÖÖMA???" 
Antidepressandid aitasid. Korraga ma ei keskendunud enam sellele, et olen VALE, liiga paks, olen paha, et end tapsin, olen paha, et mul hea ei olnud, oi, ma olen nii halb ja vale.  Siis tuli nagu kosk arusaam, et krt, ma olen ilus, krt, see äkki on teiste probleem ka, et nad mind ei hoidnud, mitte ainult minu oma, et kuidas ma ikka end üldse tähtsana ei tundnud, valesti aru sain, oh, vale mina.
Minu asi on enda eest seista, sest mitte keegi teine seda ei tee. Ja ühiskond ei ole huvitatud sellest, et mul hästi läheks. 
Ühiskond tegeleb HOOPIS teiste asjadega, muuhulgas suuremalt osalt sellega, kuidas iseennast püsti ja pidevana hoida.
Ühiskond ei ole minu sõber. 
Ühiskond ei ole ühegi üksikisiku sõber.
Minu ülesanne ei ole end ühiskonnale sobivaks teha. Sinu oma ka mitte. Mitte kellegi oma. Meie asi on ennast kuulata, omaenda tahtmisi ja vajadusi tunnetada ja pohh see muu. Ka keha osas. Ka kõige muu osas. 
Ühiskond ei ole meie sõber, kes üritab meid õnnelikuks teha. Et sobitud sisse ja oledki lõpuks õnnelik. Ühiskonnal on sinust pohh, minust pohh, me saame ainult talle vastata. Kas samaga või püüdes talle meele järele olla ja näha, mis siis saab. 

Minu kogemus on, et mitte midagi head. 

Reede, 21. mai 2021

Loobun. No vähemalt proovin

Neljapäeval tegin jube palju.
Reedel jaksasin toas käia ainult lühikeste jalg-juurde sammudega ja tundsin, et kõik on halvasti.

Äsja tuli välja järjekordne raamat, kus üks mu tekst sees, aga ma ei jaksa üldse rõõmustada, ma aint kurvastan, et enam midagi nii head kirjutada ei suuda ilmsesti. 
Kammaan, see lugu on aastast 2001 vist. Ma ei olnud isegi Tütarlapse isaga veel tuttav, see on KEA-st. 
Kui nii võtta, siis kõik mu vähegi kiidetumad jutud on Mingist Mehest, kellega ma kas asju ajasin või oleksin tahtnud asju ajada. 
Romaanid on teistmoodi. 
Aga jutud on puha armuhala ja kuna ma armunud ei ole, pole päris inimesse olnud juba väga ammu, midagi selles laadis juurde ei tule. 

Tuleb teisi, leebemaid ja rõõmsamaid lugusid, aga mitte ... midagi, mis kiita saaks.
Sest nojah, kui mu süda jooksis klaviatuurile verd, see ikka paistab välja. Nii, et märgatakse. 
Ja ometi ei ole ka see mu looming hinnatud Eesti parimaks või midagi. Lihtsalt paremaks, kui mingi tasapaks kirjutiste laam, muud minu enda omad kaasa arvatud. 

Ok, aga on see kirjastuse-tegijast semu, kes tahtis raamatut avaldada seda lugematagi =) Mis on kohutavalt tore. Kohe, kui meelde tuleb, läheb sees kergemaks.
Enamik mu mornsusest tuleb sellest, et väsitasin enda eile lõpuni välja, tänaste lusikate eest kah. Mul on lihtsalt jõud otsas. Istun pimedas toas, vahin enda ette lauanurka, pole motivatsiooni teleka ette tuikuda. Siis lähen kööki, panen pliidiplaadi kuumenema panni all külmade lihalõikudega ja vee potti keema, et sinna mõne aja pärast tatart lisada. 
"Miks ma seda tegin?" küsin endalt poolvaljusti. Mõtlen. "Mul on vist kõht tühi," jõuan järeldusele. 
Ei tasu tegelikult endaga pahane ka olla seepärast, et jälle liiga palju tegin, üle oma jaksamispiiride. Pigem võiks nüüd olla endaga lahke ja sõbralik, lubada oma isikul mitte midagi teha, kui ei jaksa - kuid häda on selles, et mul on raskusi tunnetamisega, et see on nüüd liiga palju. Ma tunnetan vahe ära tasemel "toda asja ei tee, teeks mu olemise halvemaks", aga ei tunneta tasemel "toda teist teha küll koheselt ei anna mingit efekti kuhugi suunas, ent kui olen juba väsinud, ei tasu end lisaks koormata ju!"
Kui mul ei hakka kohe halvem, võib ju teha?
Teengi. Ja olen nii väsinud, et ei jaksa hingata. 
Jälle. 
Vahepeal mitu kuud ei olnud. Nüüd on nädalaga jälle kordi kogunenud. 
Oleks naljakas, kui poleks nii kurb. 

Oot, kas siin on mingi nokk kinni - saba lahti - moment? Et kui on halb, siis ma ei jaksa midagi teha, ent kui hakkab parem, tegutsen endal võhma välja ja siis on jälle halb? 
Oletame, et on nii. Oletame, et olen seda ammu märganud, kuid ikka ebaõnnestun eesmärgil "tee vähem!" 
Oletame, et proovin taas. 
Kuigi ... SELLE võiks tegelt ära teha ja SELLE ka ja peaks ikka neile inimestele nägu näitama, äkki keegi siis mäletab mind ka järgmisel korral ja ... 
Krt, miks mittetegemine nii raske peab olema?! Sest ma tean, et tegelt on meeles peetud olemiseks vaja pildil olla ja pildil oled siis, kui asju teed, ja kui inimestel meeles oled, nad vbla varustavad sind järgmise tööga, mille eest raha saab või ostavad su raamatuid või arvustavad neid meedias või midagi midagi midagi, mis lõppeb ikkagi kohas "saan raha"? 
Krt, maailm ei ole minusugustele sobivaks disainitud ikka! Raha jaoks on vaja teha asju üle kõigi oma suutmispiiride ja siis on halb mitte rahapuudusest, vaid ületegutsemisest.
Häh. 

Kolmapäev, 19. mai 2021

Väikesed asjad, mis teevad elu

Nüüd kirjutan romaanivõistluse-romaanile veel pisikesi asju juurde.
Olen üha veendunum, et sealt ei tule midagi (misMÕTTES ma ei teinud neid pisikesi maailmatunnetavaid täiendusi varem?!), aga üks mu absoluutseid lemmikuid inimeste seas kirjutas postkasti, et mõtleb oma kirjastuse teha ja tema plaanid on juba väga konkreetsed ning kui keegi muu ei peaks me raamatut tahtma, tema tahab lugematagi.
Olen maapõhja meelitatud ja õnnelik. 
Ainult kulkat, noh, on siis veel vaja veenda =P

Lisaks saatis teine lemmik mulle laheda artikli sellest, kuidas inimesed varjavad asju, et kasvatada oma oletatavat menukust partneriturul. Teadusartikkel, mitte mõni tavaline.
Ma kohe sain aru, miks mina varjamast ja valetamast keeldun.
Sest ma OLEN nii sitaks hea, täiesti arusaamatu, miks kõik mehed vaimustusest ei tuigu mu ees, nohh. Omast arust ma olen partneriturul briljant, mida siin varjata  =P

Enne valutas kogu aeg pea, tabletiga võtsin maha, järgmisel päeval, tadaaa, tagasi.
Aga nüüd on veidi parem. 
Veidi, sest Poeglaps pidi jälle füüsiliselt kooli minema ja see on päris karm, mis tal toimub. Sitad õpetajad on sitakeeramises uue taseme saanud. Lisaks see ... halb inimene. 
Poeglaps: "Enamasti on sitad õpetajad sitad õpetajad, inimestena on nad okeid. Aga tema on sitt inimene!" Lugude põhjal, mis temast räägitakse, pean nõustuma.
Ning nende kooli poliitika pole "distantsõpe, võtame lõdvemalt". Nende poliitika on: "Lapsed PEAVAD õppima!" ja nüüd kooli minnes on pojal iga päev mitu tööd. Jah, nende nimed ei ole enamasti kontrolltöö, aga sisulist vahet on vähe ja ta lihtsalt sureb päevast päeva. Kool, õppimine, uni. 
Isegi trenni ei jaksa minna, kuigi ta põlved said korda. 
Ja Tütarlaps õpib koolilõpueksamiteks ja teeb järele neid miljonit ülesannet, mille jooksva täitmise ajal ta haiglates oli või kodus taastus, aga polnud töövõimeline. 
Ja kuna mul on neist NII KAHJU, mõjutab see kõik ka minu elukvaliteeti. 

Väiksed nunnukesed (kes mõlemad on must vähemal 8 cm pikemad, aga noh - ideeliselt.)

Rohkem ei ole midagi öelda. 
Mida öelda võiks, ilma kedagi ilmaaegu haavamata. Noh, partneriturul arusaamatuid võibolla-miinusi põhjustamata, kuigi ma aint kiidaksin ja tänaksin. 

Laupäev, 15. mai 2021

Ebasotsiaalne

Ma ei läinud ulmejutuvõistluse lõpuüritusele. Viimase hetkeni kõhklesin, kas tegelt ikka oleks vaja, kas ma tahan end ulmekohukonnast distantseerida, ei taha ju? Aga siis juhtus kaks asja, mis kallutasid otsuse ikka mitteminemise ja kojujäämise kasuks: Tütarlaps tuli külla mitte päevaks, vaid olekuga "ma jään mõneks ajaks" ja pea hakkas valutama.
Sumatriptaaniga sai valu küll kohe maha, aga kuskil eile kesköö paiku otsustasin lõplikult, et ma ei lähe kuhugi.
Olen kodus ja lepin sellega, et inimvõrgustikesse kuulumine ei ole mu forte. Paarissuhted ja võrgustikud, neis ma olen koba. 
Ach, ja mu lugu ei jõudnud isegi teise vooru. Mis on väike pettumus, aga tõesti väike, sest ma ei pingutanud selle võistlusele kirjutamise nimel, mul lihtsalt oli üks jutt üle, ning Kalmsteni VÄGA HEA jutt jäi 16. kohale. Samas üks jutt, mida ma veel lugesin ja mis oli raudselt halvem kui Kalmsteni oma (kuigi ka päris hea), sai tema omast parema koha ja pff. 
Inimesed. Arusaamatu liik!

Romaanivõistlusele läinud teosele tegin kaks märgatavat parandust.
Ühe koha kohta ütles K. et kule, see ei ole realistlik.
Tõesti ei olnud. Enne ka guugeldasin, sain umbes-tulemuse, aga nüüd tema linkis artikleid ja selge.
Tegelikult oli vaja muuta ainult vähe sõnu, aga need oli üsna ... tähenduslikud sõnad.

Teise idee peale tulin ise. Suuremad asjad tegin ära, nüüd kirjutan sisse väikesi "ta mõtleb sellele ka hiljem, see ei ole mingi peast välja lendav ebaolulisus!"
Jah, võistlusele läks vana variant, aga kui kunagi avaldamiseks läheb, saab parandatu toimetamiseks anda ja see on peamine, mis loeb. 
"Loeb", saate aru. Sõnamäng tuli kogemata, aga las ta olla.
Kuidagi arvan, et keegi kunagi avaldab selle ikka. Nii et saate lugeda. 
Kuram, kui mitte keegi teine, avaldame ise =P 
Kuigi raha nii väga tahaks ...
Nii väga =P
Eks ole, kui oleksin mingi Ringkondades ja Kultuuriinimesena Tunnustatud, mul ei oleks nii palju muret sellega, et ma ei müü. Mulle leitaks ikka mingi rakendus, kulka ja Kirjanike Liidu ametid, artiklid ja toetused jne. 
Aga ma ei ole. 
Sest ma ei ole valmis inimestega suhtlemise tööd (sest minu jaoks on seltskondlikkus töö) tegema võibolla-raha nimel. Otsese raha nimel saaksin natuke aega hakkama. Või kui on konkreetne ülesanne (esine seal, suhtle selle ajakirjanikuga vms). 
Aga ebamäärane "sõlmi tutvusi, ole osa ringkonnast" - mkmm. Ma ei jaksa.  

***

Tütarlaps on siin ja ma tunnen end kohe paremini, sest tema sööb innuga ära kõik mu tehtud toidud. Sööb esimese portsu ja võtab veel juurdegi. Sööb panni tühjaks, mitte et mina pean vaikselt järgmisel kahel päeval seda toitu vähemaks sööma, sellal kui Poeglaps sööb muid asju, hommikusöögihelbeid ja banaane näiteks. Võibolla korra võtab veel, aga et ta ütleks "Nii hea toit! Sa oled tõesti end ületanud!" ja nämnämnämnämmm, tuleb võibolla kord kuus täiesti lambist ette.
Ma ei saa ette plaanida, et oo, see toit talle maitseb, teen seda. Esiteks toite, mis talle EI maitse, ta ei proovigi, ma teen nagunii ainult potentsiaalselt häid, ja teiseks: mõnikord meeldib talle eriti just selline liha ja mõnikord too salatisort ja mina ei tea kunagi ette, mis just.  

Tütarlaps sööb toidu ÄRA. 

Nii hirmus lahe!

Kolmapäev, 12. mai 2021

Ebanormaalsused

Huvitav.
Kuidagi kerge on olla. 
Inimesed on kuidagi eriliselt lahked, ilm on soe, minu meelest olen alla võtnud (kaaluma pole jõudnud, mõõtmiseks pole motti, tunne end katsudes on siuke), koos avastusega, et ma tahan last, et teistele meeldida, on "tahan last" alles, aga "mu elu on täiega mõttetu ju, kui ma last ei saa vähemalt adopteerida" ära kadunud, ja üldiselt on olla lihtsalt ... parem.
Mitte päris hea, aga märgatavalt parem. 

Aint pea valutab faking IGA PÄEV. 
Sest olen nii väsinud. 
Kui mõtlen, et täna puhkan täiega, ikka juhtub nii, et teen üle normi asju ja siis otsutab veel Totoro ka, et liiga palav on, miks Triinu, kes suudab ju kõike, seda palavust maha ei keera?!
Ja mul on vasak käsivars, selg ja jalad küünemarrastusi täis, sest ta arvas heaks haukuda ja mulle peale hüpata, sest NII NÖRDINUD ajal, kui mul polnud eriti midagi seljas, sest oli soe ja ma arvasin, et koeraga terviserajal kõndimine on ühtlasi hea võimalus päevitada. 
Muidugi, kui me koju jõudsime, selgus ka, et Totoro väsis väga ära JA oli väga näljane. (Mida ma järeldan sellest, et ta jäi kohe magama ja magas järgmised 6 tundi, tõustes vaid selleks, et süüa kohe ära KÕIK KRÕBUSKID, mis ma kaussi panin. Üldiselt seisavad need 8 - 18 tundi, enne kui ta põhja peale teeb ja sellega kondi kui "tubli tüdruk, taldrik tühi, nüüd tuleb magustoit" ära teenib.
Kui ta oli krõbuskid ära söönud, kondid, mis seejärel tulid, samuti, läks magama tagasi.)

Nah, ei, te ei pea mulle ütlema, et koer, kes minu kallal koduvägivallatseb, ei ole normaalne nähtus koeraomanike seas ja phmt "mis koeraomanik ma olen siukesena?!" 
Aga noh - alternatiivid tunduvad mulle halvemad ning ta ei ole agressiivne tähenduses "käitub nagu vihane koer", ta on agressiivne tähenduses "käitub nagu jonniv laps", ainult et tal on kuramuse küüned, mida jonnival inimlapsel ... on kah, aga oluliselt nürimad. 
Ja mul on nüüd RUUDUD vasakul käsi- ja õlavarrel, sest esmalt ta hüppas korra ja tekitas ühtepidi triibud ja minut hiljem hüppas uuesti ja siis tekkisid teistpidi ja kokku on ruuduline. 

Maitea, kellegi teisega ei juhtu selliseid asju v? 
Minuga juhtub kogu aeg ja mu jaoks on need: "Nojah, elu."
Mitte et koer kogu aeg, aga phmt ... igalt poolt tuleb alailma litakaid, mille vastu ma ei oska midagi teha ka. "Nii lihtsalt on." Jah, ja ajuti saab pai ka ja Totoro on nii nunnu enamuse ajast, et võtab oigama. Mitte kujundina, vaid päriselt oigangi vaimustusest. 
Aga ses osas ma olen segaduses ikkagi, et kas
a) asjad juhtuvad kõigiga, aga nad ei räägi sellest
või
b) asjad juhtuvad aint minu ja notsu ja mõne teisega, kel eriti raha pole, ja kellegi teisega need ei juhtugiiiiiiiiiii ja on mingi mõtteviis, kuidas asjad (vähemalt ebameeldivad, millega kohaneda) ei juhtu. Ja ma teadlikult olen valinud selle, et minuga juhtuvad.
Sest mõte turvalistest valikutest paneb mu irooniliselt naerma. 
Sest ma ei usu turvalistesse valikutesse.
Aga samas ... äkki need mingite inimeste puhul ikkagi toimivad?
Ja kui toimivad, siis miks? Ja miks minul ei toimi? Miks osad inimesed saavad lihtsalt tööle minna, kui neil raha pole, ja mina sain töötu olla aastate ja aastate kaupa ning enamasti mitteregistreeritud, sest ametlik töötuolemiseks ette nähtud aeg sai otsa?
Nüüd, jah, ma ei suudagi tavalist päevatööd (või öötööd stiilis "valvur") teha.
Aga vanasti ma käisin intervjuudel ja proovipäevadel ja olin alati nii innukas ja püüdlik ja jumalast kasulik enda arust - ja no ... ei.
Nagu ... miks? 
Mida ma teistmoodi teen?

Pühapäev, 9. mai 2021

Emadepäev

Üldiselt ma üsna ignoreerin emadepäeva.
Pärast hingega tuvastamist, et mina olen ema ja ma ei pea omaenda emale, vanaemadele, Tütarlapse vanaemale (Poeglapse omaga me ei suhtle, hea seegi), hetkel käigus olevate meeste emadele ja vbla ka vanaemadele, kui need elus, kõigile meeltmööda olema, sest EMADEpäev ju, leidsin, et uuuuuuuuuu! Normaalne päev, ma ei pea midagi muud tegema kui tavaliselt! JAI! 
Aga kuna ma ei soovi oma kurjematelegi vaenlastele oma vana suhtumist emadepäeva ja mul ikkagi ON ema, kes elab koos minu tütrega, ja ma ei taha, et tütar minu rõõmustamise ülekoormuse kätte hinge heidaks, tegime eel-emadepäeva laupäeval.
Läksin sinna külla, kaasas pirnikook, ja ometi kord oli täiesti tore ja hea olla.

Mu ema oli vahepeal avastanud, et naiste autism esineb täiesti teistmoodi kui meeste oma (tähendab tavaliselt, maskeerimine on PALJU tüüpilisem), omaenda autismi, oma ema ja minu isa ema autismi ja ühtlasi ka, et vähemalt Eestis on täpselt kaks psühhiaatrit, keda võib autismiteemadel usaldada. (Info on päris psühhiaatrilt, keda võib, ent kes ei ela enam Eestis.)
Kui olime kõik lõunalauas arutanud keeleõpete, erinevate mõtlemisviiside (sõnaline, pildiline, "mul on tundeniit, mida järgin, ja kõik muu on osa sellest, aga mitte üksikasjadena eristatav, kui ma eraldi selleks vaeva ei näe") ja põlvkondi defineerivate koodide-paroolide üle (jube kerge oli tuttavate koodide järgi põlvkondi tunnetada ajal, mil oli üks telekanal, kust tulid enamasti kordussaadetena telelavastused, raamatud levisid tiraažides 10 000+ ja ühtesid samu loeti 30-l aastal), läksid ema mees ja minu lapsed minema ja meil emaga oli hea viljastav vestlus autismi teemadel. 
Kõrvaltoast kostis natuke, kuidas õde ja vend vestlesid. Isane lapsühik rääkis madala häälega, mida teistes kontekstides juba normaalseks pean, ent seal tundus see ikkagi uudne ja hämmastav.

Koju tagasi jõudes olin küll läbi nagu käbi, iiveldas jubedalt ja magasin neli tundi jutti, ent ütleksin: parim emadepäev väga väga paljude aastate vältel.
Kuigi ei olnud veel emadepäev ega midagi, kuupäev on õige hoopis täna =P
Mis teeb emadepäeva veel toredamaks: ma ei pea kuhugi minema, midagi tegema JA see pole isegi eneseületus, sest kõik on juba tehtud.
Jai!

Poeglaps on muuseas Tütarlapsest kriips pikemaks kasvanud. 
Mõlemad lapsed rõõmustasid selle üle hirmsasti. Tütarlaps, sest ometi pole tema enam kõige pikem, ja Poeglaps, sest haa, könn, LÜHIKE!
Mind kutsub ta: "Haa, lühike! Kes siin PISIKE on?!" juba ammu.
Ta labakäed on kah HIIGLASLIKUD, minu "neli pihutäit krõbsukeid koerale" on tema "kolm kasinat". 

Võibolla kirjutan peale magamist veel midagi, aga võibolla ka mitte. 

Natuke paroolmuusikat minuealistele:


Reede, 7. mai 2021

Kirjutistest

Isiklik teade:
Notsu, sa olid "mähh, minu blogist pole keegi kirjutanud!" kui olin "vau, mu võrgupäevikust tehti kirjandusmuseumis seminar?!"
Noh, mul on nüüd artikkel käes (ema saatis, ärge küsige, miks või kust tema selle sai, sest ma ei tea) ja sinust on seal maailmapalju juttu. Küll su kommentaaridest, aga just sellest ka, kuidas sa kirjuta(si)d rohkem kui tavaliselt (siis).
Kui tahad, ma saadan sulle ka.

***

Minu võrgupäevikust ongi kirjutatud päris teaduslik ja tark artikkel?
Krt, ma ikka olen mingis mõttes nagu ... mingi ... avalik figuur vist? 
Rabav.
Igatahes ma VÄÄÄÄGA tänan, Triinu Ojamaa, nii huvitav ja süvenev!
Ühtlasi sain lugenuna veidi targemaks blogimise teoreetiliste taustade osas - ma ise läksin ainult loogilist joont pidi: "Nojah, esimese ülikooli ajal ma kirjutasin päevikut arvutisse, mis laual. Kes külla tuli, võis ka lugeda. Kui kodune nett sai normaalsuseks, viisin päevikugi netisloetavaks." Üldse ei mõelnud, et mingid veebilehed või asjad asjaga seotud on.
Oot, või mõtlesin? Kusjuures ... kuskilt ajusopist imbub mälestus, et kunagi, kui mitmetel tuttavatel oli "oma" veebileht, ma kaalusin seda võimalust - ja jätsin tegemata. Arulagedalt keeruline ju! Ja mille nimel?!
Blogimine aga oli lihtsaks tehtud ja tore. 
Selle sain ise kodus ette võtta iga kord, kui tahtmine tekkis. 

***

Mingi osa mind mõtleb, et vbla see lugu, mida praegu kirjutan, on hoopis kõrgema ambitsiooniga ja lennukam kui see, mis K.-ga koos loodud ja romaanivõistlusele läks. Too on palju argisem ja turvalisem, ainsad kohad, mis päriselt filmilikud ja mitte-päris-igaühe-elu-pealt-ettekujutatavad, K. kirjutatud. 
Aga siis tuleb meelde, kuidas aastaid ja aastaid keegi "Lihtsaid valikuid" ei tahtnud ja ei hinnanud. Et noh, liiga teistmoodi, liiga imelik, liiga võõras - ja no selge. I just can't win =P

Paganas, nüüd mul ei tule meelde, kust laulust see fraas (I just can't win) mu ajus on ja ei saa üldse teile seda siia üles panna.
Jah, ma guugeldasin. 
Väga palju laule on nende sõnadega, seda Õiget ikka ei leidnud. 
Mul on meeles, et naisehääl, et ma väga hästi tean seda lugu ja et see meeldib mulle hirmsasti. 
Palun, otsi.
Kas see võiks olla Garbage, I'm only happy when it rains?
Kuulan ... nojah, kõik muu klapib, aga neid sõnu pole. 

Aga see uus lugu on ... noh, vähemalt meeldib ta mulle väga ja kahtlemata on ta IMELIK. Ma saadan Raulile (see tähendab kirjastusele Viiking), kui valmis. Sest see on natuke kummardus Steven Eriksonile ja Raulile meeldib Erikson. 
Lisaks on see üsna omamoodi ja Väga Ulmeline tähenduses purskav maagia, täiesti ebatavaline ühiskond ning minu eri ses osas, et peategelast pole. 
Ma olen kirjutanud küll peategelastega lugusid. Isegi rohkem kui ilma. Aga minu maailmanägemisega klapib rohkem "igaüks on peategelane ja kokku on elu keerukas põiming, üksi ei tehta seal midagi eriti suurt".
"Kuningate tagasitulek" sobib hästi näiteks. Tal on puudusi (kurat, et ma seda viimast osa ei viimistlenud, kurat, üks esimeses osas üles ehitatud liin, mida võinuks seal välja mängida, ei tulnud üldse mainimisele, kurat!), aga olemuslikult on ta Just See.

Ühest inimesest ei sõltu eriti midagi, ent paljudest koos annab mõndagi palmida. 

Nojah. 
Pole ime, et ma ei teadnud, mida "agentsus" tähendabki ning pidin seda Kauril endale seletada laskma. 
Ma ei usu agentsusesse =)
Aa, sõnaseletus: et üks isik saabki maailma muuta ja MUUDABKI.

Kolmapäev, 5. mai 2021

Oletused

Lugesin poste 2018. aastast.
Kurat, ma olin õnnetu. Noh, mitte pidevalt, eks ole, aga ma olin täpselt sama katki kui praegu. 
Praegu ma ka pidevalt õnnetu pole, vahepeal on lausa rõõmus olla, lihtsalt rahapuudus närib. Aga no kannatan paar kuud veel, enne kui langen meeleheitesse ja hakkan tööd  o t s i m a.
(Seni loodan, et mõni kirjutus läheb kirjastamisele ja kui ka kohe raha kätte ei saa, võin vähemalt laenata ideega, kust ja millal tagasimaksmiseks raha saan.)

Aga huvitav, mu mälus nihkub aeg ja kui mul meeles poleks olnud, et 2019 on jäle aasta, arvaksin ilmselt, et no paar aastat tagasi oli mul veel täitsa okei olla. 
Üldse - kõik peale 2014. aastat ehk Teh Rongi on "just äsja".
2017? Just äsja. 2015? just äsja. 2020? No just äsja! 
Aga kõik need on üsna ühevõrra "just äsja" olnud. Ehk mul oli ka hea aeg just äsja ning siis läks jälle kehvaks ... ka äsja. 
Ainus asi, millest aja kulgu tunnen, on teadmine, et rasestumine muutub üha ebatõenäolisemaks. 35-sena olin veel jumala kindel, et tuleb 1-2, vbla ka 3 last veel minu seest.
Nüüd on: kui tuleb üks, on hästi.

Ma mõtlen, et kui romaanivõistlusel äramärkimine tuleb (mingit kohta ma saada ei looda, kui JUBEDALT veab, tuleb kolmas ära - ikka see Ameerikamaal toimumine takistab, aga no - tuli nii!), võtan ühendust Mikk Pärnitsaga ja räägin sellest lapseasjast. Äkki tema teeb mulle? Me oleme piisavalt ühte verd, et ta võiks vähemalt aru saada, mida ma tahan =)
Aga kui ei tule, ei hakka end takka sundima selleks. 
Maijaksa. 
Kui ei tule mingit välist pai, mul ei ole jaksu ka maailmas ringi laamendada. Istun enda ümber keras ja joon kohvi.
Võitlen peavaluga ibukate ja sumatriptaani abil ja kurat sellega.

Mul pea valutab.
See on ilmselt oletuse tasemel tunda ka lugejale, eks?
Ilm on ka siuke, mis peavalu innustab - pilves ja sajune. Vihm segamini mingi valge lägaga. Totoro sai õues märjaks ja nüüd, kolm tundi hiljem, on ikka märg ja sügada ebameeldiv. Sügasin siis rinna pealt, sealt on kuiv. 
Võeh, mens on ka, võeh, kõik on paha!
Ja tuleviku osas ei ole ka lootust. On pettumuse ootus, mis on ... naaaatukene teine asi. 

Pühapäev, 2. mai 2021

Oot, nagu ... te ei tunne nii, või ...?

Ma olen ... kas ma olen? Olen ju?
Sõnastanud. Enne ka. Siin.
"Ma arvan, et mu elul ja tegevusel on tähendus ainult siis, kui ma sellega teistele rõõmu toon. Teiste elu paremaks teen."

Kogu "traumeeritud laps" ja "mina vastutan kõige eest" on see
Kõik mu elus taandub sellele.
Miks ma nii raudkindlalt ja hirmsasti lapsi tahan veel?
Sest jaa, lapsele rõõmu teha on tema emana pidev ja sage võimalus, mhmh, sellest sain ammu aru ... ent olgem ausad: kui sul on titt kaenlas, sinu oma titt, kus alles tuleb positiivset enamikult ümbritsejatelt! Nunnutusi "küll ta on armas", tunnustamist, kui vapper ja hea ma olen emana (teised lastega naised vähemalt teavad), ja see muudkui kestab, kuni laps titt on! AASTAID!
Bingo, miks mulle just tited meeldivad. 
Ja siis jälle vähe suuremad, teismelised, sest nii targad ja arukad ja jälle korjan mina vanemana feimi ja tunnustust.

Näide: kui mu poeg oli 11 ja käisime suvel A. sünnipäeval.
Esiteks luges ta seal poole aega üht Sandmani koomiksit (inglise keeles loomulikult) ja ma sain süle ja seljaga "nii noor, nii hea maitse, nii intelligentne!" ja teiseks ta tantsis peo ses faasis, kui kõik tantsisid, korralikult, ja ma olin täiesti tumm sellest, kuidas MINU POEG! Nii lahe! Seltskonnahing, kuram!
Me tantsisime küll kõik, aga ta mitte ei toonud üldist rõõmulevelit alla oma morni eemalistumisega, vaid tõstis, tantsides kambaga kaasa, ja no ma olin TÄIESTI vaimustuses.
Jah, üldiselt lapsi ei olnud, aga teiste lapsed olidki sel ajal mingi 1-3, maksimaalselt 4 ja nemad peol on natuke teine lugu kui varateismeline. 

Näide kaks võiks tulla Tütarlapse teemadel, aga no ... ta on juba nii ammu nii lahe, et ma saan enamasti üldse tema kohta komplimente TAGASELJA. 
Kui tema oli 14, tuli: "Täiesti hämmastavalt adekvaatne ja mõnus inimene! Et jaa, olgu, 14, aga no täiesti uskumatult hea seltskond!" Kui ta oli 15 ja käis esimest korda ilma minuta täiskasvanute larpil, tuli nii palju vaimustust ja kiitust mulle. "Ta ei olnud lihtsalt soe ja kena või midagi, ta oli aktiivne ja lahendas asju!"
Nagu aina kiitused, noh!
Ja mulle meeldivad SUURED lapsed, eks ole. 

See vahepealne aeg ei ole mu lemmik. Teate küll, aeg, mil lapsed põhjustavad vähe üldrahvalikku vaimustust ja et eriti vastik oleks, pean mina neid kogu aeg piirama ja käsutama, kui ma tahan, et kõik teised (nendega) rahul oleksid. "Ei jookse vagunis edasi-tagasi ja ei karju!" "Kas sa joonistada tahad?" "Tahad, ma loen sulle midagi ette?" "Mängime loomamängu!"
Pean panustama ja panustama kohutavalt palju alates õpikutele paberite panemisest ja igapäevasest koos õppimisest kuni igahommikuse: "Kõik asjad kaasas?"-värgini, pidevalt arendama ja õpetama, tegevust leidma (vaikset enamasti) ja uhhh.
Vbla ma nüüd suudaksin paremini vanemdada. Olen natuke leebem enda suhtes, ma ei pea kõigile meeldima ja kui mingi naaber tuleb kurjustama, ma enam ei sure pisarateloiku, vaid ütlen, et I have no more fucks to give.  

Aga nende lastega, kes mul juba on? Hei, uid Kõigile Kogu Aeg Meeldida pole just uus =P

Noh, leebelt öeldes =P

Kõik mu rasked lahkuminekud (Poeglapse isa ja Rongimees): ma väga üritasin, tegin kõik, mis suutsin, ja nad ei olnud minuga üldse õnnelikud
Ma ei oska, ma ei suuda, ma ei kõlba elama, miks ma üldse maakeral ruumi võtan?!
Miks ma jälestasin oma vanaema? Sest tegin, mis ma tegin, ta ei olnud minuga rahul ja mina tundsin: "Ma olen halb ja mõttetu inimene tema jaoks, tema maailm oleks vähemalt arvestades, mida ta ÜTLEB, minuta parem!" 
Ja ma ei suutnud kuidagi oma ajju mahutada ideed, et tegelikult oma peret ta väga armastavat - nagu - ma ei tee ta elu paremaks, vastupidi, ta vaatab mind ja on: "Võeh, kõrghariduseta! Võeh, ja ei osanud oma lastele isegi isa leida!" ja no ....
Ma ei saanud aru. 

Minu asi oli teha inimeste elu paremaks.
Kui mul oli raha, ma andsin selle ära, sest teistel on ju parem olla sedasi, kui neil on rohkem raha. (S.t. ma tegin välja, tegin suuremat sorti kingitusi, annetasin, vahepeal andsin ka lihtsalt raha, ostsin kodumaiselt tegijalt kallilt jne.)
Ja kui mul EI olnud üldse raha, ma ikkagi leiutasin viise, kuidas rahvale süüa teha või minna vastu, kui mõni ei teadnud, kuhu tulla, või kui mul muud polnud panustada, panustasin oma aega ja tehtavat tööd.

Jap, ma teen seda ikka.

Ja ei, ma ei reklaami seda samas. See lihtsalt ... noh ... minu arust on mu panus maailma rõõmustamisse ju normaalne asi. Kõik ju teevad maailma paremaks, nagu oskavad, ja eraldi seda rõhutada on vähe mage.
Ok, ma kuulun Algernoni toimetusse ja üritan igasse numbrisse vähemalt ühe artikli kirjutada. Enne seda kirjutasin Reaktorisse
Mõlemad on vaba-tahte-võrguajakirjad, loomulikult 0 raha. 
"Loteriisse" panustan.
Ühegi rollimängu, mida olen korraldanud, pealt pole ma sentigi teeninud. Enamasti maksin peale, kui peakorraldaja olin, aga III Beleriandi rahadest (oh, aint täistöökoha-koormus umbes aasta aega) ostsime mina ja inwe endale kleidiriided kangapoest. 
Jube helded olime enda vastu. 
Aga ma kirjutasin projekti sisse korraldajate kohtumised söögikohtades ja kõik kaaskorraldajad said ka hästi süüa Euroopa Liidu raha eest ja mul oli selle arvelt nii tore.
Jee, ma tegin hästi! 

Miks ma ilus tahan olla, dohh: sest siis on inimesed mind vaadates rõõmsamad ja vbla isegi tunnustavad!
Miks ma JÄLESTAN blogides ning nende kommentaariumites (eriti mu oma blogis, loomulikult) aset leidvaid "need inimesed on vastikud, võeh!"-vaidlusi-väiteid.
Inimesed ei ole niisiis õnnelikud!
See on nii halb!
(Halvemal juhul nad spetsiifiliselt ei ole MINUGA rahul, aga mul on halb juba sellest, et nad teravalt millegi vastu reageerivad, mis üldse minuga seotud ega ka väga-väga kaugelt võttes minu vastutus pole. Inimesed peaksid olema õnnelikud, siis ma pole asjata elanud! Kui nad ei ole, on mu ees ülesanne, aga kui näen, et see on lahendamatu, nad ei ole kurvad, sest teised on nendega halvad, nad on kurvad või vihased, sest nad ise valivad endale sellise reaktsiooni ja peavad seda üleni adekvaatseks ka, ma lihtsalt .... lähen katki. Ma ei suuda. Ma ei oska. Ma ei taha.
Aga ... see tähendab, et mu elu on mõttetu ju?! Ma ei suuda neid ära parandada!)

Ma üritan olla tervem. Nüüd. Peale Rongi. Keskenduda sellele, mida MINA tahan. Mitte üritada kogu maailma ära parandada. 
Ma ei pea maailma ära parandama. Esiteks olen ma liiga väike ja nagunii ei suuda. Teiseks saab maailm suurepäraselt hakkama ja tal ei ole vaja, et teda päästetaks. Keskendu ENDALE, väga väga naine, SINA oled see, kelle päästmine sinu asi on!

Sa tegid oma parima ja ikka ei olda sinuga rahul? Teed, mis sa teed, kirjutad, mis sa kirjutad, oled nii hea, kui oskad, ja ikkagi ei tule märke, et "Jaa, see on väga hästi!" (näiteks kirjastamise ja raha näol)?
See ei ole sinu probleem. Ei, tõesti ei ole. Sa ANDSID OMA PARIMA!
Ei hinnatud, siis ei hinnatud. 
See ei tähenda, et sul inimesena ei oleks väärtust!

Aga ikkagi tahaksin ma palju palju palju palju palju positiivset tagasisidet kogu aeg. 
Sest kui ma teen inimesed rõõmsamaks, on mu elu põhjusega elatud ja see ei ole mõistuslik otsus, vaid tunne. Ma TUNNEN, et mu elul on mõte - või halbadel aegadel ma ei TUNNE seda ja pean endale kogu aeg meenutama, et pole minu töö maailma ära parandada. 
Pole minu asi.

Et see on nagu enamusele... pohh? Et OMAENDA õnn on nagu ... päris paljude inimeste arust tähtis? Et nad ei taha näiteks lapsi, sest lapsed segaksid selle õnne juures oma vajaduste ja nõudmistega? Ja kui tahavad, siis omaenda õnne kasvatamiseks?
Ma ei saa ARU sellest.
Päriselt.
Ma ei adu üldse, kuidas sedasi eksisteeritakse, et teiste õnn ei ole tähtsam kui enda oma. Et teiste tunnustus polegi teade, et sa pole täiesti mõttetu, ja kui seda pole: no sure, palun, ära. 
Ma ei saa ARU sellest. 

Olgu, öö tuleb peale ja ma ei jõudnud veel veeranditki oma "ja seda ma teen ka, et teisi rõõmustada ju" (muuhulgas kirjutan võrgupäevikut =P) mõtetest väljendada, aga ma vist rohkem praegu ei jaksa. 
Sest ... väsisin ära.