kolmapäev, 30. märts 2022

Oskan lühidalt ka kirjutada - vahel

Tähendab, ma vahel piirnen väikese mahuga, mitte et see teab mis kiiduväärt oleks. 
Tagasiside laastule, mille Vikerkaarde kirjutasin

Muidu väärib märkimist, et olin kriminaalselt loll. Ise ka pärast imestasin, kuidas JUST oli hoiatusjuhtum, JUST kaotasin koera ära - ja siis ma teen seda jälle.
Ei, ta oli paari tunni pärast akna taga, tegi: "Kläuh!" ja ma lasin ta sisse - hea loogiline mõtlemine, ta ei läinud tagaukse juurde, kuhupoole meil aknaid pole, kuigi olime sealt välja läinud. Ja et tasub häält teha, muidu me ei tea, et ta väljas on, läheb samuti hea mõtlemise kilda.
Aga ikkagi olin vihane nii enda kui tema peale. Sest seekord oli öö, mingit autoohtu ega värki ei olnud ja koer ei jäänud peaaegu auto alla, vaid nägi rebast. 
Sest noh - ega rebane loll pole, ta ikka käib vahel öösel prügikaste kontrollimas ja muud sellist. 

Veerand tundi hiljem oli reinuvader me tagaaias tagasi ja läks naabermaja prügikastimaja (ilma lukuta, lihtsalt siuke ilusa sileda lippseinaga käik) uurima, aga Totoro tuli alles paari tunni pärast.
Ütleme, nüüd on mõneks ajaks ilma rihmata õueminek lõppenud. Jõe ääres võib ikka vabalt joosta, seal vähemalt päeva ajal rebaseid pole, aga mitte maja ümber. 

Jah, päris masendav. Mõni õpib teiste vigadest, mõni ei õpi ka enda omadest. 
Kuigi õigustuseks võin öelda, et enne olime üle aasta ekstsessideta hilisõhtul ja öösel ilma rihmata õues suitsul käinud. S.t. mina suitsetasin. Koer nuuskis niisama ringi ja pissis. 

pühapäev, 27. märts 2022

Muudkui kehast ja vaimust

Kehaline tervis on taas imelik. 
Ei, ma saan aru, et normaalsed inimesed ei ole enda suhtes pooltki nii tähelepanelikud ja ei märkakski. 
Mina märkan. 
Sestsaati, kui koera ära kaotasin (panete tähele kõneviisi, alust ja öeldist? Mitte "koer jooksis ära" ega "koer oli kadunud", võtan ise vastutuse!) on imelik olla olnud. Arvasin, et sain suvekingade ja kerge jakiga väljas konnates külma (alles hiljem panin saapad ja kasuka, kui uuesti õue läksin), aga ei ole üldse siuksest külmasaanu-muret stiilis nohud-köhad-nõrkus. Ei, mul valutab ajuti kõht, pea käib väga kõvasti ringi, koordinatsioon on kohutav. Samas füüsilist jaksu on täitsa ... ma ütleks lausa, et rohkem kui tavaliselt. Vaimset samuti, olen loovkirjutanud nagu miška, täna kirjutasin normi täis enne 11 hommikul. 
Nagu ... wtf???

Nii veider. 
Vahepeal on halb olla. Stiilis "istun arvuti taga ja niutsun omaette". Aga otseselt valutab vahel kõht ja vahel üldse mitte midagi. Isegi ei iivelda otseselt. Lihtsalt "paha on olla". 
Milles see väljendub?
No PAHA TUNNE ON!
Ma ei oska paremini seletada. Ka endale mitte. 
Kas mu vaimne seisund on nii palju parem, et keha vanad piirangud enam ei piira ja sõidan teistest, vähem tuttavatest, rahulikult üle, sest ma ei ole õppinud, kuidas nemad just töötavad?

Samas see, kuidas koordinatsioon ära kaob, on tegelikult mulle esimestest rongijärgsetest aastatest väga tuttav. 

Kolmandast küljest: siis oli mu vaimne seisund ju ka hea?
Sest suur kriis. 
Põhimõtteliselt tagasi mõeldes on täiesti selge: kuni mõtlesin, et kogemata juhtus, väike avarii, nüüd paranen, kuid kohe varsti on korras, nädalate küsimus - mul oli ikka väga rõve. 
Kui siis taipama hakkasin, et suur asi, mitte paari nädalaga paranev, ja ma ise tapsin ennast, see on ikka suur asi, mul hakkas palju parem. Kui kohale jõudis, kuidas paranen aastaid, kui üldse, hakkas väga palju parem.
Võttis maha vaimse sunduse teha rohkem, joosta kiiremini, saada paremaid hindeid, tegeleda rohkem lastega, olla ilusam, targem, toredam.
Minu asi on paraneda ja rahulik olla? Kurat, kui lahe! Ei pea kohe jälle kombes olema ja rühmama asuma, võin täiesti rahulikult võtta ja pidada paranemist oma esmaseks ülesandeks! Kogu elu võiks selline olla, ilma sundusteta!

Mhmh, ma olen üritanud oma elu niisuguseks kujundada. Midagi ei pea. Ainult kui tahan, teen. 

Aga jah. Mul on siis hea, kui on halb. Ja kui ma arvan, et ei ole halb, on PALJU halvem, kui oleks endale tunnistades, et kle, sitt ventikas, nüüd peaks end kokku võtma.
Kriisisituatsioonides ma mobiliseerun. Nt kui Ukrainas on sõda või kaotan koera ära. Või mõlemat korraga. 
Tavaelu on see, millega hästi hakkama ei saa. 

Tegelikult, kui nii võtta, on täiesti loogiline, et keha tunneb end teistmoodi. Sest vaim on ka keha. Me oleme üks.
Muuseas, vbla on see samuti vaimse heaolu märk, et mu igavene empaatia on kaks kraadi lahjem nüüd ja ma lihtsalt ei kipu nii väga kaasa tundma teistele nende hädade pärast? Et ... mu tähelepanu on palju rohkem mul endal, hoolin, et MINUL oleks hea ja ma ei pea endaga isegi võitlema, et omaenda vajadusi märgata. 
Jaah. 
SEEPÄRAST depressioonigeenid sälisid! Mitte seepärast, et rahulolematus olukorraga sunnib otsima paremaid lahendusi. (Ma olin "Evolutsiooniökoloogi päeviku" peale  ka ses osas nördinud, et kui inimesel on depressioon olnud, ta teab väga hästi, et see tapab igsuguse innu paremat otsida. Üldse midagi teha. Saati siis veel teistmoodi teha!) Et rasketel aegadel, kui teistel on halb, on meil hea ja võimekus ellu jääda ja teisigi päästa oluliselt suurem.


Aga muidugi on oluline see, et oleks PÄRIS halb.
Tegelikult vihmasajust ikka ei piisa. 

kolmapäev, 23. märts 2022

Aaaaah, õnn on õuel!!!

Kutsu tuli tagasi!!!!
JAI!
Ise tuli. 
Läksin õue suitsule, hüüdsin: "Totoro!" igaks juhuks, nagu ma ikka teen, ja korraga hakkas tuttav siluett tulema mu poole ja JAI!!!!!!!!!!!!

Aga Poeglaps keeldub ikka pilti tegemast, paganas =P 

Lugu on sellest, kuidas peaks olema kurb jne, ännnngistatud, aga on hoopis armas ja humooriline. 

Niuts

Ma kaotasin koera ära. 
Loodetavasti leian üles ka. 
Aga lihtsalt - et te teaksite. 
Koer, kes ehmub kõvasti, võib käituda ettearvamatult ja kui ta ei ole parajasti rihmas ka ... võib ta nt ära kaduda. 
LOODETAVASTI ta ei ole surnud ja keegi viib ta kohta, kus saab kiipi lugeda. 

Tütarlaps pildistas

Pean silmas: TÄIESTI ettearvamatult. 
Ta lihtsalt haihtus. 
Oli koer - enam ei ole. 
Kutsun, käin mööda tänavaid, kutsun, kodu juures kutsun - krt, ma otsisin isegi põõsaste alt, et äkki roomas sinna ja suri või midagi, äkki ta sai ikkagi autolt löögi, äkki-äkki-äkki. 
Aga ei niutsumist, karjeid, verest ja kehast rääkimata. Oli pidurdav auto, eest ära hüppav koer ja siis ei midagi. 
Tühjus. 

pühapäev, 20. märts 2022

Meta

Mina mõtsin: "Kõik on klaar, nüüd ei ole enam kobinat."
Osa sellest, miks Ukraina sõda mu jaoks phmt elu meeldivaks tegi: ühine vaenlane tundus ühendavat. 
Aga paraku:
Trollid (asuvad pealtungile).

Huvitav, et trollitakse peamiselt naisterahvaste blogisid.
Tõsi, enamasti ongi blogid, mida ma loen, naisterahvaste omad.
Enamasti ongi blogid naisterahvaste omad, ükskõik, kas mina neid loen või ei.
Aga ikkagi - kuidagi jääb mulje, et naistele on kergem peale lennata, seda tehakse kuidagi loomulikult, aga meestele ... mitte.
Vbla on valik alateadlik.
Vbla on teadlik. 

Palgalistel trollidel pigem teadlik - aga ma mõtlen nende palgaliste üle ja mul on ikkagi juhe koos: kuidas SAAMA kirjutada asju, mida ise ei usu? Pidevalt, süstemaatiliselt ja armutu järjekindlusega (+ajuti jubedate kirjavigadega)? 
Ma näen kaht varianti: kas sa usud, et teed head ja õiget asja, võitled headuse poolel, või sa teed oma ajus täiesti selge vahe sisse, kuidas töö ajal tööasjad, ja muul ajal nende teemadega ei tegele.
Võibolla ma eksin ja mingi variant on veel, aga minu ajju ei mahu, kuidas muidu saama. 

Mittepalgalised trollid, kes trollivad trollimise rõõmust ja ei saa selle eest isegi raha, on mulle veel arusaamatumad. 
Täiesti imelikud. 
Ma tean, Kaur kunagi seletas, kuidas vahel on tore öelda midagi, mis inimestel karvad turri ajab, ja vaadata, kuidas nad reageerivad. 
Ma olen isegi nõus. 
Ainult et ma ise usun, mida sedasi ütlen =) 
Et Hea Ema olemine on ülehinnatud, ole halb, see on täiesti hea =P
(Sest mina olen hea ema, olemata kuidagipidi Hea Ema. Kunagi ma sain siinsamas kõvasti sarjata selle eest, et arvan end hea ema olevat - siis ma veel ei teinud vahet, et hea ema saab olla ka Hea Ema olemata ja neil kahel asjal on maailmasuur vahe. Too i-ga kodanik, kes sarjas, ka ei teinud vahet selgesti.)
Et iga inimene võib teha just seda, mida tahab, ja see ongi hea.
Et inimesed on lollakad. 
(Kui meeleheitesse sattun ja maailm tundub jube, kuidas nii saama ja miks nii olema, mõtlen ikka veel sellele, kuidas maailmapalju inimesi valis Trumpi presidendiks. Ameerikas, mis on mu jaoks ses mõttes normaalne riik, et pole nagu LAV või Boliivia, mille osas ma dünaamikaid üldse ei adu ning sealsed otsused on täiesti segased, ja on samas ka riik, mille valimissüsteemi ma usaldan ja ei arva, et nagunii tulevad võltsid tulemused, vahet pole, millised need väidetakse olevat.
Nad valisid Trumpi presidendiks.
Inimesed ON lollakad.)
Aga ega ma ei naudi tegelikult, et inimesed seepeale kurjaks saavad. 
Ma olen rea peal: "Vaadake, nii saab ka mõelda ja see on täiesti hea!" ja siis nad üldse ei arva, et see on täiesti hea, ja ma hullun endamisi. 
Aga troll vist naudib seda, et inimesed närvi lähevad, ja kuigi mingi osa - MINGI osa - minust mõistab seda naudingut, see on nii väike, et ma alati unustan ta ära, kui spetsiaalselt ei süvene.
Sest noh: mina vihkan valu, ma ei taha kellelegi valu põhjustada, ainult siis põhjustan, kui mul on tunne, et tema põhjustab oma käitumisega rohkem valu, kui ma ei sekku. 
Miska mul on väga raske mõista vastupidist mootorit. Et teen haiget, vaatan, kuidas ta reageerib. 
Päris ... noh, võimalik siis, kui ei mõtle, et valu on valus, jah, mhmh. Või isegi kui mõtleb, ei tunneta kaasa. 
Aga hirmus, et sedasi saab. 
Phmt loomapiinamine, aint inimestega.

Kogu selle süngetoonilise jutu peale panen endast ilusa pildi. Olen alles viimasel kaheksal aastal aduma saanud, et KÕIGIST inimestest saab sittasid pilte, ükskõik, kui kaunid nad ka oleksid. Ilusaid pilte lihtsalt presenteeritakse rohkem ja siis võibki mulje jääda, et see või teine inimene on alati ilus. 
Heh. 
Keegi ei ole. 

Aga see on ilus pilt ikkagi. 

Tütarlaps pildistas


neljapäev, 17. märts 2022

Kaledus kerkib

21 päeva ja ma olen juba: nojah, Ukrainas on laiaulatuslik sõda, aga kuna nad ei kaota kiiresti, olgu, mõtlen teistele asjadele. 
Mitte mõistuse tasemel, eks ole, mõistus tõmbub ikka rõngasse ja ajab end siis hooga sirgu ja krampleb, kui mõtlema hakkan. Tundetasandil. "Ahah, nojah ... tahaks midagi värsket, midagi C-vitamiinist ... kiivit!"

Njah.
Tahaks mingit Ghiblit vaadata ja magada. 
Oleks päev tehtud.
Tähendab, see on seepärast, et eile tegin asju kaugelt üle oma jaksamise piiri, täna oli kohe hommikul kahetabletimigreen ja ma ei ole isegi üllatunud ega enda peale pahane, vaid tõden: "Seda oligi oodata."
Ent ei ole pidevat Ukrainast mõtlemist. See on tausateadmine, aga vajub järjest kaugemalt taustale. Ning see tundub samas nii vale.

MisMÕTTES mul on: "Nojah, pommitatakse puhtalt tsiviilidega asustatud alu, tapetakse kümnete tuhandete kaupa ... peamine on, et nad vastu peaks!"
Võiks ju erutuda. 
Üldse ei erutu. 
Ostan Ristiku kohvikust Ukraina makroone, mille kogu tulu läheb ukrainlaste abistamiseks (mul oli eile RASKE päev, mingit rõõmu oli vaja) ning mõtlen, et olen midagi teinud, jai, minu osa probleemilahendamisel olemas.
Noh, minu osa on olemas (mitte ainult makroonide ostmise näol) ja mitte kellelgi ei oleks parem sellest, et mul halvem on. Tasakesi teen rohkem ja edasi, ikka.
Imestan lihtsalt oma reaktsioonide üle. 2014 oli küll kauem otseselt halb. 

Magus mannapuder ja mõru must kohv sobivad nii hästi. 
Mm, oivaline. 

Muide, ma ei oska "leitnant" kirjutada. S.t. praegu kirjutasin hoolikalt õigesti, aga kui loovkirjutasin ja nüüd seda läbi toimetan, selgub, et vähemalt 2/3 kordadest olent "leitnant-i" asemel kas "leitant" või "leitnat" kirjutanud. VÄHEMALT 2/3 juhtudest.
Õige variant oli ikka haledas vähemuses.
Ja siis ma olen veel hädas käänamisega - millal läheb t d-ks, ei ole mulle üldse enesestmõistetavalt selge. 
Siiamaani on imelik mõelda, et ses sõnas on kaks n-i. 

Koer on alustanud näljastreiki. Kümnekilone pakk suht kvaliteetset toitu, veidi üle poole on ära tarbitud - ja korraga ta seda enam ei taha.
Süüa tahab küll, väga tahab, aga isegi selle hinnaga, et pärast saab konti, ei suuda ta tühjaks süüa oma krõbuskikaussi, kus natuke põhja peal. Niutsub. Vaatab mulle haledalt otsa. Paneb pea mulle sülle. Nii armas, nii hale. 
Aga ikka ma ei anna talle. Olgu, pudrupoti sai puhtaks lakkuda. Aga seda ma oleks talle igal ajal pakkunud, ainult ta ei oleks muidu ilmaski viitsinud nii põhjalikku puhastust teha. 

Krdi halastamatu kodanik on Totoro omanik =P

teisipäev, 15. märts 2022

Ommikusöögid

Mulle laekusid omapärased isiklikku elu puudutavad uudised. 
Olen natuke segaduses, et kuidas niimoodi saama, seni pole ju sedasi old, mingi uus värk?! Aga ega ma kurb ole. (Uudised on sellist negatiivset laadi.) Pigem elevil. Et mis siis nüüd saab. 

Aga pea valutab. Vat peavalu vastu see üldine elevustaseme tõus kuidagi üldse ei aita. Pigem on hullem kui enne. 

***

Järgmisel päeval laekusid uued uudised (mitte netipask maskeerunud ajakirjanduseks, vaid lihtsalt uued uudised). 
Oluliselt vähemproblemaatilised. 
Teema avariiulilt maas. Oot, kas mul on millestki muust kirjutada üldse???

Kirjutan hummusest. 
Sel teemal on mingi haip üleval. Ikka veel, kuigi ma juba 10 aastat tagasi lugesin neid: "See on nii hea! Sa ei usu mind, aga on!" värke. Nüüd ma ikka vahel fb-s silman teadet: "Sa ei saa kõigile meeldida, ega sa hummus pole," või reklaami: "Hullutavalt hea!" Ja ma olen, sellest hoolimata, et kord-paar aastas ikka proovin, rea peal: "Aga äkki ikka on kuskil päriselt hea hummus ka olemas? Äkki ma olen ainult mingit supermarketitesse mõeldut söönud, peediga ja ilma, aga plasttopsis ikka?! Kuskil on PÄRIS hummus ka." 

Sest senised proovitud variandid üldse ei tõmba.
Ilmselt hummus lihtsalt ei maitse mulle. Mitte agressiivselt, näljaga sööksin küll, aga maitse pärast süüa, kui on ka teisi asju? Maitsvamaid asju? Näiteks kuiva näkileiba?
MIKS?!
(Pealegi saab näkileivale üldiselt võid peale panna ja siis muutub see imeheaks.)
Ja ma ei saa aru, miks see inimestele ahvatlev tundub. 

Oh, ma olen nii teistsugune, isegi hummus ei maitse mulle! Ja mind üldse ei sega, kui pudruhelbed üksteise vastu kleepuvad ja mis mõttes putru ei tohi piimaga teha?! Piim (või koor ja vesi) teeb pudru üldse toiduks, muidu on see näljaga söödav, aga kes, pagan, sööks seda ilma näljata?!
Kuigi just praegu söön piimaga keedetud neljaviljaputru ja ei märka kuskil kleepuvust. Väga sõmer on. 
Ja hea. Piimaga tehtud ju!

***

Puder söödud, joon kohvi. 
Kohviga läks ka naljakalt. Püsilugejad teavad, et mulle maitseb Tchibo. Ikka veel maitseb, kuigi mitte enam niiiiiiiiiiii hirmsasti - eks ma olen end Tchibo sagetarbimisega ära hellitanud ja vaheldus on enamasti täitsa tore. (Kuigi Paulig maitseb nüüd kahtlaselt; ma pean olema hoolikas, et tuleks kohv, mitte põrandapesuvesi ega jube kange tõrv.)
Aga Poeglaps ilmutab teistsugust maitset. Esimest korda sain sellest aimu, kui Tchibo otsa sai, ma avasin Löfbergs Lila paki, tegin kohvi ja Poeglaps võttis ka.
"Oo! Seekord on väga hea kohv! Sa oled end ületanud!"
Kerime pool aastat edasi ja leiame Poeglapse vingus näoga juba piimast heledale kohvile piima lisamas. "See on nii kange!"
Ta võtab väga ära valgendatud kohvist lonksu. Ootab veidi. Maitse levib suus igasse punkti. Poja näole tekib sünge ilme. "Äkki mulle lihtsalt ei maitse see kohv? Järelmaitse on niiiii mõru!"
Nii et nüüd on meil kohv kahes purgis. Alumisel riiulil asuvas sinises säbruga metallkarbis on Tchibo minule ajaks, kui Poeglaps on koolis või magab. Ja ülemisel riiulil seisvas üleni sinises metallkarbis muu kohv (hetkel Jacobs) ajaks, kui ta kodus ja ärkvel on ning me mõlemad kohvi joome. 

Olgu, kohv ka joodud. 
Lähen kutsuga õue, nägemist!

neljapäev, 10. märts 2022

Muretu

Seekord ei ole valgustus, ei ole: "Oh, ma saan nüüd nii paljust aru". 
Ma põrgatan ideid omavahel ja vaatan, mis vastu tuleb, kuidas põrkavad.

Muidugi uurin ennast. Ma üldse ei saa aru, miks midagi muud uurida =D Ainult "kuidas see MIND mõjutab" on mulle mõistetav põhjendus igasugustele uurimustele.

Ei, ei arva, et eneseimetlus, oo, paha mina. Ma arvan, et uurides ennast, uurin ma
a) objekti, mida ma kõige paremini tunnen. Mu vaatlusandmed enda osas on tähelepanuväärsed.
b) objekti, mille kohta rohkem teadasaamine annab väga palju teada ka teiste sarnaste objektide kohta ning võimaldab ühtlasi märgata erinevusi mõnes asjas sarnaste, mõnes asjas erinevatega, andes ühtlasi ka võimaluse uurida, millest need erinevused - ja ma teen seda huviga. See on ka osa enda uurimisest!
c) objekti, mille täpsema adumise otsene tagajärg on minu enda heaolu ja halbolu täpsem reguleerimine (ja see on mulle kõige tähtsam asi ÜLDSE)
d) objekti, mida ma pean enda jaoks olemuslikult oluliseks
e) ...

olgu, võiksin nüüd ideid põrgatada, mitte üritada sõnasta põhjuseid, miks ma seda teha tahan? 
Olguolguolgu!

Ehk siis: ma panin selle K-ga kirjutades sõnumikasti kirja ning adusin siis, et oo. Põhimõtteliselt jälle kogu mu elu paari lausega elegantselt kokku võetud!

aga no - juhtub
Sisestama
You sent
ja see on ka tõsi
Sisestama
You sent
juhtubki
Sisestama
You sent
elu ei ole etteplaanitav
Sisestama
You sent
mina peaksin ju teadma

Jah. 
Kui ma midagi plaanin, loodan, millegi nimel vaeva näen, seda ei juhtu.
Alustame ilmselgest - ma TÕESTI üritasin end ära tappa, surnuks tappa, ära surra - jätkates Rongimehega ("üldse ei sekku ta suhtesse, ootan vaguralt ja kord tuleb aeg"), lapsega (kaua ma seda viimast last nüüd olen üritanud saada? 7 aastat?), K-ga (ma ikka kuni päris viimase poole aastani lootsin, et tal tuleb lõpuks mõistus kohale ja ta saab aru, et ma olen maailma parim naine ja siis seks ja nunnutused vähemalt mõned tunnid päevas ja vbla ka abielu ja lõputult kiindunud silmad teistes lõputult kiindunud silmades jms), eriti koomiliste õendusõpingutega ("lõpetan kooli ära, siis vähemalt ei ole mul mitte kunagi enam häda, et keegi ei vaja mind, õena leian tööd ALATI!") ja oi, kunagi ma rebisin end läbi keskkooli, oodates, et lähen ülikooli ja arm ja sõprus ja elu parim aeg saabub (jaaaaaa ... oma kursusega me põhmt ei suhelnud KEEGI, vahel rääkisime kohustuslikust kirjandusest ja laenasime üksteisele raamatuid v.a. üks naine, kes aina rääkis ja mus sulaõudu tekitas + elu esimene depressioonidiagnoos) ja ja ja ...
Neid näiteid on PALJU. Vastupidiseid näiteid? 
Annaks ilmselt midagi välja mõelda, aga sõnastust veidi muutes saab nad kõik ikkagi mahutada sarnastesse süsteemidesse: "No ma ei arvanud, et "Lihtsatel valikutel" kuidagi hästi läheb, ma lihtsalt andsin teda igale poole avaldamiseks ja hindamiseks sisse ja sisse ja sisse, sest ma ISE arvasin, et hea raamat ja kas tõesti keegi ei ole muga ühel meelel???"
Ja läks aega. 

Nüüd läheb "Devolutsiooniga" aega. 
Ja no ma loodan, et see kunagi ilmub, aga ei näe selles suunas enam vaeva, sest see oleks suht ... tagamine, et ei ilmugiiiiiiii.
MIDAGI ma olen ka õppinud. Nt et tee tööd ja näe vaeva, siis läheb sitasti.

Minu kogemus on, et elus EI SAA asju ette plaanida. Või noh, plaane teha muidugi saab. Lihtsalt kui ma juba midagi sedasi tahan, et selle nimel ka pingutan, ma seda ei saa.
Ja kui ma arvan, et ei pea pingutama, see tuleb nagunii, ka ei saa. 
Saab neid asju, kus eesmärki üldse pole või on see tasemel "no ükskord võiks ikka asja ära lõpetada vist" ja ma lihtsalt - teen. 
Elan.
Olen.

Nii, ja siis mõtlesin, et võibolla on see kuidagi seotud nähtusega, et ebakindlad ajad tunduvad mulle toredad, turvalised ja arusaadavad. Sest kuna reeglipärased reeglid minu maailmas ja minu jaoks ei tundu kehtivat, on mus välja arenenud väga kõrge määramatusetaluvus ja kui kõik teised on: "OMG, mis nüüd SAAB?!" olen mina: "Nagu alati - keegi kurat ei tea, mis saab. Kooki tahad?" 

Nii, aga miks mul on PAREM kui muidu?
(Sest mul on parem. Nagu ... ma ei hakka näiteid tooma, aga neid on paari nädalaga umbes 80 kogunenud.)
Võiks ju sedasi, et ma talun suhteliselt paremini, aga tegelt on olemine nagu ikka? Eip, mul on konkreetselt PAREM olla.
Mõtlen, et mul on muidu ikka kogu aeg tunne, et ma teen valesti. Teised ju kuidagi saavad reeglite järgi elatud? Vähemalt kui nad on siuksed suht intelligentsed, suht ilusad ja suht sõbralikud, neil läheb suht hästi ja nad ise on suht rahul. Miks mina ei saa? Mis mul viga on? Ok, olen imelik, ok, olen ükssarvik, ok, aga kurat, seda ma usun ju ka, et kõik on ükssarvikud?
Tegelt ei ole?! Tegelt on ikkagi mingi normaalne elu normaalsetele ja ...
Oot ... liiga keeruline. Lepin sellega, et olen, nagu olen ... kuid selgelt on kuidagi kergem olla teistsugune ju. Urr.

Ja nüüd korraga ei huvita kedagi, mis haridus sul on, kelle lehma lellepojaga sa koos siidrit jõid, on sul korter Kesklinnas või maja Viimsis, elukaaslane või koer ja kass - kui tuumalahmakas käib, on kõik suht võrdses seisus. Sõltuvad tuule suunast. Vbla sureme kõik koos ja mitte keegi ei saa mitte midagi teha ja kõik on täpselt ühesugused ebaolulised kübemed. 
Vbla jääme ellu. Ikka endast sõltumatult.
Juhtub. 
Ja mul on tunne, et ma võin olla, nagu olen. Ei ole minu süü, kui halvasti läheb, ja ei ole minu vastutus ikka sundida Kõike Hästi Minema, ja mul on nii tore. 
Olen vaba. Keegi ei oota must midagi, ma ei pea tõestama, et võib mina olla, kõik on täiesti suva. 
Nii hea tunne. 

Või siis on asi ikka neurotransmitterites ja kriisisituatsioonis tuleb neid juurde =) 

 Today, experts aren’t entirely sure if depression lowers neurotransmitters itself or if low levels of neurotransmitters cause depression. What scientists do know, however, is that lower levels of neurotransmitters decrease the amount of nerve cell communication that occurs in the brain. When this happens, the brain may not receive the signals it needs to know when to fight, flight, experience pleasure, sleep, eat, reduce pain, or ease anxiety.