Esmaspäev, 30. aprill 2018

Kuidas ma HÕFFil ei käinud

Tegelt vaatasin Hõffil seda ühte filmi - avafilmi - mille kohta siingi ütlesin, et on plaanis.
Teine film oli mõttes samuti võimaluslik, aga sinna ma ei jõudnud.
Ent nädalalõpp Altmõisa külalistemajas oli kaunis ja veel lõppeb, sest nad üldse ei visanud meid kell 12 välja, nagu arvasin. Üks meil siin tukastab kella poole ühe paiku veel, Tütarlaps istus mul tükk aega süles ja nüüd tegeleb tahvlis, Poeglaps mängib telefonis ja sellega, kes tukastab, räägime kõik korraga ja kordamööda.
Tal on suhteliselt raske magada, tõden mõtlikult.

Tegelt me ei elanud ühes toas pidevalt, aga käisime külas üksteisel ometi ju!

Nojah, aga see üks film välja arvatud - lugu oli nagu erinevate filmide tükkidest kokku pandud, vähegi üritamata loogiliselt mõjuda, päris tore - käisime lastega Haapsalus peamiselt väljas söömas ja jalutamas.
Sees söömine oli tegelt sama hea, Altmõisas olid ennegi head toidud, aga nüüd on neil uus väga vinge kokk. Ent no me käisime "linnas" kah, sest esiteks vahepeal mõned (kes polnud mina) tahtsid filme näha, millisel ajal mina ja co jalutasime ja väisasime söögikohti, ning teiseks ei olnud meil päris selge, kui palju eest me maksame ja kui palju tuleb meie soojade suhete ja suguluse eest allahindlust ja siis oli lihtsalt veidi piinlik Altmõisa kööki sisse marssida ja teatada, et tahame JÄLLE süüa.
Eriti kuna lõpuks maksin ainult kõige viimase söögikorra eest, sest hakkas lihtsalt mõnevõrra piinlik kõik Tütarlapse vanaema arvele kirjutamiseks jätta.
Take the fucking donuts, absoluutselt. Aga nagu ikka, pakutakse neid sulle siis, kui enam väga vaja ei olekski.
Mitte et arutu külluse seisund HOOLIMATA sellest, et inimesed on sitaks ilusad ja head olnud ja mulle kõrvalveeru-kontonumbritel päris raha läkitanud, vaikselt üle poleks läinud. Aga olgem ausad - ARUTUT küllust ei saa puhtpsühholoogistel põhjustel pidevalt olla. Harjud külluseseisundiga ära ja ei tundugi enam jabur.

Fakk, saadki väljas süüa, kui tahad.
Maivõi.
Nagu - sul on isegi võimalik leida, et seal too toit polnud väga hea, kuigi see oli lausa restoranisöök, mitte suvalise bistroo suvaline keedukartuli ja salatiga guljašškaste.
Maioskagi öelda, kas on rohkem naljakas või kurb. Igatahes suhtun ma siiamaani silmapöörituse ja "küll ikka inimesed suudavad pirtsakad olla!"-ga sellesse, kui keegi kaebab, et muna on valesti pošeeritud või sai liiga krõbedaks röstitud. Et - et mõistusega saan isegi aru, et need asjad võivad häirida.
Aga tunne on ikka "emake maa, millel küll inimesed end segada lasevad!"

Mul endal kipub ikka olema tunne, et kuni hamba all ei karju, selgelt vanaks läinud pole ning lagrits ka ei ole, on päris hea söök alati.
Ainult kõht võiks enne söömist pisut tühi olla. Vat TÄIS kõhuga on mul kah oivalist toitu vaja, et see HEA tunduks.

Oeh, vajusin imestamisse teemal "raha" ja jätsin täiesti katki Läänemaal käimise teile kirjeldamise.
Kuna ma Hõffi eriti ei külastanud, oli hoolimata ürgväsimusest (tuttavalt territooriumilt väljas on alati raske mul) jaksu ja huvi luusida lastega metsas ja kevadet imetleda. Sinililled ja kollased ülased, linnulaul ning krt, Läänemaal on vist päris korralik torm olnud mõne aja (nt aasta-paari) eest, sest nii palju pikalipaisatud, juurtega maast rebitud puid!
Mina olin metsas sauaga võlur nimega Trandalf, mu poeg (muidugi) sõdalane ja tütre kohta otsustas too poeg, et kuna ta korjab lilli, on ta haldjast druiid.
Finarfin
Kunstnik on Maria Lombide Ezpelata
kelle töid näeb nt siin.
Ta on väga ebatraditsiooniline, paneb vahel
detailidega (nagu nt juuksevärv) mööda,
kuid meeldib mulle ikkagi väga
Ma arvan, üsna pädev. Ka see, et haldjast druiid kandis nahktagi ja kuulas kõrvaklappidest Gorilllazt. Sellised tänapäeva haldjad ongi ju!
Päike paistis, kraavivesi niisutas maapinda, kuid mitte liiga, jalad märjaks ei saanud - ja selleaastane kevaderännak tehtud, jai.

Ning kui sinna sõitsime, oli päris-päris tee ääres põder. Kas emane või väga noor isane, ei ainsatki sarvemuksu - ent nii tee ääres!
Vaatasin ja imetlesin, aga Poeglaps, kes oli oma telefoni süvenenud, ei näinud. "See on täielik needus! Mina ei näe kunagi mingeid loomi teel, kes just kassid ei ole!" Tookord ei näinud ta jänest, too teine kord rebast ja MITTTE ÜHTEGI METSKITSE pole ka mitu aastat näinud!
Mispeale sõber roolis pööras auto ümber - ja põder seisis ikka samas kohas tee ääres, silmad hiilgasid autotulede valgel. Vaatas meid natuke aega ja sörkis siis kiirustamata üle tee, seal veel veidi piki teeäärt edasi ja pööras viimaks metsa vahele.

P.S lubasin kunagi linki pornoloole - siin ta on. Ja see on tõesti vana aus pornograafia, arvestage, kui avate, eks? Piisavalt porno, et ma ise avaldumise järel üle polegi lugenud, sest ... Sest.

Kolmapäev, 25. aprill 2018

Maailma muuta?

Ma vist olen rase.
VIST, eks ole.
Maisaa pissitesti teha, sest nii palju hormoone, kui olen võtnud ja ikka veel tuppe vajutan (limaskest imab eriti hästi ju) igal õhtul, võib suure tõenäosusega valepositiivse tulemi anda.
Pealegi on liiga vara ja värki.
Aga.
Mitte kuidagi teisiti ei oska ma seletada äärmist jõuetust, mis korraga saabus. (Jah, ma olen ENDA kohta jõuetu, just füüsilised asjad kurnavad hirmsasti.) ERITI komplektis täiesti ootamatult suure söögiisuga ja unisusega - mul on kell 11 õhtul sama tunne, mis varem kolme paiku öösel. Rinnad valutasid juba enne siirdamist - hormoonid, hormoonid! Valutavad siiamaani.
Aga see selleks: kõik on lihtsalt nii - teistmoodi. NII teistmoodi, et pean platseeboefekti küll võimalikuks, ent mitte tõenäoliseks.

Ja mul on päris jahmunud olla sellega seoses. Minu tulevikutaju, eks ole - ma ei pea tulevikku ju reaalseks. Jah, teen küll liigutusi selle ja tolle heaks, aga et need toimisidki? Et see või too juhtuski?
Hämmastav.
Ma nüüd vaikselt hakkan mõtlema (vaikselt, kuni veretest tehtud pole, pole ka 80% kindlust), mismoodi siis nüüd käituda. Oi, tita!

Kas midagi muuta? Mida? Kuhu? Kuidas?
Hämmmmmastav.

Muidu: terve igaviku, julgelt üle poole aasta lugesin Eriksoni "The Crippled God"i. Nagu NIIIIIIIIII kaua - loen nüüd nõnda aeglaselt, et sellele mõeldes ikka imestan. Aga no 1200 lk ikka oli ka.
Kirjutasin sellest Loteriis.
Mõeldes omaenda kirjaniklusele ja Eriksonile: enne enesetapmist oli üks mu "maiolemidagiväärt"-mõtteid ka, et kunagi ei hakka ma kirjutama nii hästi kui Steven Erikson.
Ega ei hakkagi.
Aga. Nüüd ma mõtlen, et parem Erikson kui Erikson ei hakka ma tõesti kunagi olema. Aga samas Erikson ei ole nii hea mina, kui mina olen, ka kunagi. Täiega võrdne.

Kuigi krt. NII PALJU lehekülgi - ja kõik on hea!
Ikka imetlen täiesti.

Jaa, mul on värk pooleli, jaa, on idee seda edasi ja valmis kirjutada (ja kuigi mõtlesingi seda hommage'ina Eriksonile, avastasin sealt ühe täiesti ebateadliku paralleeli, mille vist ümber teen), aga samas: kui ehitan praegu lapsukest, ei ole ju nõrk ja vilets, et kirjutamisega tegelen vähe?
Sest tegelen vähe.
200 sõna päevas ei tule kuidagi ära. Kui teen faili lahti ja muudan seal kasvõi tähte, peamine, et saab midagi salvestada iga päev, on juba hästi.
Aga kui mõtlen, kui palju asju tegelt teen ja maailm ei läheks hukka, kui ma neist mitte midagi enda peal ei peaks, mõtlen ka, et niigi olen oivaline.
Ei ole vaja kogu aeg maailma muuta! Võib täiesti ka lihtsalt mõnuleda vahepeal.

Seda enam, et noh: vähemalt on mul nüüd ära ilmunud 2 proosaraamatut, millega rahul olen, ja järgmise lapse jaoks olen ka kõik ära teinud, mis saan.
VÕIB ju hinge tõmmata (ja süüa end risti läbi avokaado-krabipulga salati, järjekordse šokolaadikoogi ning praetud pelmeenide hapukoorega)? Kasvõi reedeni, mil lähen Haapsallu?
(Mitte HÕFFile, jälestan õudusfilme - aga seltsiks tollele sõbrale, kes HÕFFile kipub.
Mina olen valmis festivali avafilmi vaatama - see on komöödia.)

Esmaspäev, 23. aprill 2018

Veits virisen - ausalt, ainult veits!

Olgu, eelmise postituse alla märkused jätnud kommentaatoril oli veits õigus: mina mõtsin, et kui must 6 küpset munarakku kätte saadud, on lihtsalt siirdamisvisadus, et mõni neist ka mu kerre püsima jääks ja ma TIIIIITAAAAAAAAAAA kätte saaksin.
Täna siis käisin siirdamas.
Selgus, et kuuest munarakust viljastus kolm.
Neist kolmest jagunes raamatu järgi ja ideaalselt üks (kes on nüüd mu kõhus ja kinnitub - või siis ei kinnitu), ülejäänud kaks on sellised - noh, vaadatakse, kuidas nad homme tunduvad ja kui ikka neist asja pole, ei tasu ju külmutada.

Mõttes, et siiratakse korduvalt, mitte just head uudised, eks ole.

Ei, kui see, kes mul nüüd kõhus, ei otsusta laps olla, pean KÕIGEGA otsast alustama.
Peale umbes neljakuulist puhkust kehale.
Aga esmase šoki ja vaimse valu toodetud kuku-pikali-väsimuse järel on siiski nüüd suht kombes olla. Mõned asjad tuli ümber mõelda, ent ainult mõned.
Ei muutu elu üleni.
Või siis ... ei jää üleni samaks =P
See viimane on mu meelest seni ikka hirmsam olnud. Et parem tuttav õudus kui tundmatu? Mkmm, tuttav on teadaolevalt õudus ju, tundmatu võib ka mitteõudus olla! Alati hüppan kaevu, kui sihuke ees laiutab!

Olin nii väsinud juba päeva alguses, et lugesin ühe silmaga - mida pole päris tükk aega teinud. Aga hoolimata üritamisest ei tulnud mitte und, vaid pissihäda, ja no olgu.
On nagu on.
Söön apelsini. Ennemalt sõin läätsepaja jääke praetud singiga. Varsti võtan šokolaadikoogi.
Tundub, nagu leevendaks toit praegu hädasid mu sees, nii et söön ja ei kahetse grammigi.
Ma ei saa suitsu teha, sest ... ei saa.
Ma ei saa kohvi juua, sest maohape. (Kruus päevas, kruus päevas on ohutu.)
Ma ei saa trenni teha, sest 2 nädalat siirdamise järel ei tohi phmt midagi vähegi aktiivsemat peale kõndimise ette võtta ja no kui on ainult üks valmis loode - mis on juba minus - pole nagu väga "ach, kui ei jää pidama, polnudki vaja, võtame järgmise" võimalik mõelda.
Või no olgu, natuke on ikka, ma ei lähe päris hulluks ja ei arva iga aevastuse peale, et see oli nüüd liiga suur pingutus, sellepärast ma raudselt kaotan lapse.
A päris esimesel päeval jooksma ikka ei kisu. Või veekeskusse minema - keelatud on saun, bassein, vann.
Nii et söömine ainus lubatud stressimaandusviis.
Teine apelsin.

Aaaah, mul on kõht nii täis!

Võibolla ikka jään magama ka. Palju tuleb süüa, et ära väsisksin???
"Kuningate" kohta on Goodreadsis üks hinne lisaks minu omale. Tütre koolikatsete vastused pole teada. Poja palli ma ei suuda täis pumbata - väsin ära!!! Kõht ka kumerdub moel, nagu oleksin neljandat kuud rase ja siis ma sõin veel lisaks.
Oh, kus ma jään?!
A Jää oleks päris hea lapsenimi, eks?

Reede, 20. aprill 2018

Natuke hull

Panen oma keha valmis (veel ravimeid) embrüosiirdamiseks.
Olen küll elevil, mhmh.
Kavatsen ka hoida ülejäänud (kuus munarakku! 15 folliikulit oli muidu) embrüoid külmutuses igaks juhuks - äkki läheb vaja. Ja kui seekord, aastal 2018, ei lähegi, mis on halvim, mis võib juhtuda, kui mul on tuleviku tarvis külmutuses embrüod, mida ma ei vaja? (100 eurot aastas kulub ilmaasjata.)
Ja mis on halvim, mis võib juhtuda, kui ma ei hoia külmutuses embrüoid ja mul läheb neid vaja? Kõik senine tuleb uuesti teha + kui vajan neid kõrgemas vanuses kui 41, kulub sitaks raha kah veel.

Clexani-süstid (et tromboosi ei tekiks) on küll veidi valusad. Aga jälle - mis on hullem, kas saada tromboos või teha endale natukese valuga need süstid?

Oi, varsti, varsti ... jah, te saate kõigest otseülevaate, mis siis, et raseduse katkemisoht on kunstliku viljastamise lastega suurem ja osad inimesed vaikivad isegi tavaliselt eostatud lastest 3 kuud, et mitte oma katkemisvalu pärast jagada.
Aga maitea - ei saa aru, miks oma valusid mitte jagada.
Ma tahan ju eriti kirjutada teile valudest ja ahastusest, siis ei ole nii üksildane ja kõigist hüljatud tunne vähemalt!

Nojah, kuigi mõni tagasiside võiks küll olemata olla.

OMAST ARUST ma seletan kõik nii lahti, teen nii puust ja punaseks, kui annab - aga ikka inimesed (mitte kõik, osad) ei saa aru. Ja et asi minu jaoks eriti ilgeks muuta, ARVAVAD, et said jube hästi, teavad nüüd kõike ning on pädevad õpetama - ja mina hullun.
Sest ma küll korrutan, et inimesed on lollakad, see ei tohiks mind ju üllatada - aga ikka iga kord on mus: "KUIDAS nii saama?!?!"
Seepärast korrutangi, et endale meelde jääks ja samas, et ka teised inimesed, kes samamoodi hädas, saaksid samuti "inimesed on lollakad" endale korrutada.

Mul on hulganisti lapsepõlvest pärit vaevusi ja õudusi (emake maa, ma ei tee "õigesti"? Aga nii ju saab? Kust ma peaksin üldse teadma, kuidas "õigesti" käib? Ja kui tegin "õigesti" ja see samas ei muutnud mind millekski muuks kui kohutavalt õnnetuks, kuidas saavad Teised Inimesed veel loota, et jälle samamoodi teeksin?! Misasja?! KUIDAS?!), aga et must ei saada aru, on raudpolt-kindlalt  üks neist.
Kogu aeg olnud-vaevadest.
Et inimesed mõtlevad kuidagi mööda sellest, mida ütlen, mida omast arust väljendan, ja lisaks leiavad, et on jube läbinägelikud ja Teavad Tõtt.
Minu arust panevad nad sageli niiiiiiiiiii kaugelt mööda, ei sihi isegi samma metsatukka, kuhu hunt jooksis, ja on ühtaegu veendunud, et teavad minu kohta rohkem kui mina. Ning mul on ulg ja häda ja hambakiristus.
Sest MINA tean, et vahel eksin, kuigi väljendun kindlas kõneviisis enamasti. Aga neil ei paista selliseks tõdemuseks üldse sees valmisolekut olema. Neil Ongi Alati Õigus.
See on nii kuradi õudne.
Nii kuradi õudne.
Ma olen valmis inimestele (ka konkreetsetele inimestele) palju andeks andma. Palumatagi. Tegusid ja sõnu.
Aga vot seda, et saadakse valesti aru, aga ise ollakse veendunud, et Mul On Õigus - seda mitte.
Kõige krdi hirmsam asi ÜLDSE.

Nojah, ränt läbi, aga ma saan titaaaaa! PÄRISELT.
Oi, mul on nii hea meel!!!!!
Ei, see ei ole traditsioonilne viis lapsi saada, aga noh - kas ma MILLESKI olen traditsiooniliselt toiminud ja siis on hästi läinud? MILLESKI?!?!?!
Vot, jah.

Täna on natu naljakas hommik, selline, kuhu sobib vanamuusika. Näiteks mu Poeglapse iidne lemmiklaul ja -video.
See oli nii armas, kui ta umbes 4-aastasena siiralt õhkas: "See on nii ilus!"
(Teate, et Ares Kreeka mütoloogiast õppis esmalt tantsima ja alles siis võitlema? )

Kolmapäev, 18. aprill 2018

Ühe postulaadi lahtikirjutus

Tegelt oletan, et püsilugejad ei vaja seda postitust, nad on niigi aru saanud, mida "tee, mis tahad" tähendab.
Aga ikkagi kraabib, et mõni isegi pealtnäha suht arukas inime on: "Ja siis see – ma tahan. Hea argument iga sigaduse õigustamiseks."
Ühest küljest: ilmselt on jah. Teiselt: ja iga mittesigaduse ka.
Miks peaks tahtmine sigadustega seotud olema?

Ja üldse, KELLE eest ma peaks veel seisma, kui mitte iseenda? Kes seisis minu eest, kui ma ise enam tõesti ei jaksanud? Kes üldse, kunagi?!
Kui ma mõtlen vana aja endale, 10-aastasele, 15-aastasele, 20-aastasele - - -
Ach, mis ma ikka. Möödas, möödas ...

Tahtsin ju tahtmiste kohta näiteid tuua hoopis. Et mida see tähendab.

Näiteks. On vaja minna ühte kohta teisel pool Pealinna vanalinna ja sinna saab üsna täpselt ühe ajaga nii mööda ühte teed kui mööda teist teed kui üle Toompea. Et otsustada, millist teed valida, ei ole mitte vaja arvutada, mis ikkagi on sekundipealt ajaliselt lühim tee või mille ääres on mõni pood, mis võiks sisseastumist pälvida, või kuidas ikkagi kiirem on - ei, valin selle järgi, et "ma tahan seda teed minna praegu" - ja kõik.
Tee valitud.

Või lähen prügi välja viima või suitsu tegema. Saab küll panna alumise välisukse, kust kõik meie maja korterite elanikud käivad, korraks mittelukku. Aga miski ei taga, et just prügiviimise või koni konteinerisse toimetamise ajal ei tule mõni naaber ja ei lase mulle nägematult ust lukku, kuigi ma ei lähe isegi nurga taha.
Nii et dilemma: kas võtta võtmed kaasa või mitte?
Ja jälle ei ole lahenduseks mitte tõenäosuse arvutamine, kui võimalik on, et just sel ajal käib naaber välisuksest sisse või välja ja ma ka ei näe teda piisavalt vara, et röögatada: "Palun ärge pange ust lukku" ja nemad ka ei taipa, et lukustamata ukse võikski lukust lahti jätta.
Lahendus on hoopis: "ma ei taha neid võtmeid võtta, ei huvita piisavalt" või "ma hingerahu huvides tahan võtmed taskusse panna".
Kord tahan nii, kord teisiti.

Toidupoes allahinnatud "söö täna" riiuli juures näen 30% soodusega peedi-kitsejuustu salatit ja tuunikalasushit.
Peast sööstab läbi kümme mõtet teemal "seda salatit pole ma veel söönud, ehk oleks hea hetk proovida", ""söö täna" tähendab, et kõik see tuleb täna ära süüa ja ma mõtsin kapsasuppi teha, puljong on isegi valmis", "Poeglaps sushit armastab, aga salatit ilmselt ei ole nõus proovimagi", "sushi kohta nad räägivad, et jube tähtis on, et see värske oleks" ...
Lülitan kõik nad välja ja küsin endalt, mida ma TAHAN teha?
Ja mul on vastus, mida osta, mida mitte.

Kõnnin läbi esiku. Kui mõtlen, et krt, mulle ei meeldi terad jala all, võtan puhtaks. Kui mõtlen, et päris räpane, varsti on terad ka jala all, võin sealt viisteist korda veel sedasi läbi minna, enne kui pühin. Kui mu mõtted on mujal ja ei märka mustust, ei ole "aga 10 päeva pole juba esikut pühkinud!" mingi argument.
Kui ma tahan esikut pühkida, pühin. Kui ei taha, ei pühi.

Näitena võib ka võtta suurema ja tõsisema teema. Nt kõrgkoolis ma pidin tegema hulganisti ajuvabu koduseid ülesandeid, minema loengutesse, kui oluliselt meelsamini oleksin edasi maganud, ja need loengud isegi ei teinud mind kuidagi pädevamaks, nende ainus otstarve oli kontrollida mu kohusetundlikkust ja anda mulle rist kirja kohalolijate kontrolli ajal.
Aga kui mõtlesin, mida rohkem tahan - kas kooli lõpetada või seda nõmedat ülesannet mitte teha, selgus, et kooli tahan lõpetada siiski rohkem.

Ma valin tahtmise, mitte tarkuse ja "võibolla juhtub nii" järgi riideid ning saapaid. Otsustan, kas õhtul voodis veel korra pojale hüüda, et ta võiks ka magama minna või olla vait, nägu padjas. Kas seda postitust avaldada või mitte? Kas öelda hästi? Kas olla vait, kuigi võiks midagi öelda? Kas teha tööd või mitte? (Tahtmine oma lubaduste taga seista on väga väga suur, muide.) Kas vahetada läbipõlenud pirn kolme lambiga lühtris ära? Kas viia läpakas hooldusesse? Kas minna järjekordsele kunstliku viljastamise arstikohtumisele? Kas teha trenni, millist trenni, kui palju trenni? Kas kirjutada sinna ja sinna lause juurde ja kustutada teisal sõna, kuigi olen juba "avalda" öelnud? Kui asi on isegi paberil avaldunud, kas muuta faili?
Ma tahan nii on kõik. Otsustab.
Seisan enda eest, teen, mida mina tahan, ja krdile muu.

Kõik indiviidid ülejäänud maailmas on teretulnud ise enda eest seisma. Aga minu eest seisan mina.

Esmaspäev, 16. aprill 2018

Ärge nüüd nõmedaid kommentaar kirjutage, eks?

Ülehomme siis punkteeritakse ja vaadatakse, mitmes folliikulis munarakud sees on - üldiselt ei ole tõenäoline, et KÕIK tühjad oleksid, sest mu keha on hormoonitundlik ja ehitanud päris-päris mitu neid valmis.
Ja esmaspäeval on juba plaanis viljastatud munarakkude minusse istutamine.
Kui ma mingil põhjusel väga palju paukpadruneid ei produtseeri(nud).

Olen põnevil.

Seks on hea, apsaluutselt ei vaidle. Vähemalt hea seks ja kui päris tunded mängus ja ooh, me Poeglapse isaga ...
Ent sellist kaua ehitatud ja kuupäevalist lapsepõnevust sellest ei saa.
Eriti kuna mina jäin phmt rasedaks kohe ja pilgult, kui aga kaitsmata seks lapsesaamisvõimalikul ajal oli. Puudub kogemus lapse nimel seksimisest, kuidas see on, rääkimata sellest, kuidas teed ja teed, aga last ei saa. Kas mehaaniliseks ei kisu? Üks-kaks-tahan-last-tõuka-tõuka-saa-orgasm?
Teoorias oleksin selleks tuimaks jalgadehargitamiseks (või noh, ma olen hea ja naturaalne teeskleja, kui tahan, jätan innuka ja aktiivse mulje) valmis olnud, aga praktikas rääkisin lapsesaamisest siiski ainult nende meestega, kellega oleksin päriselt vooditegevust võinud harrastada ka ilma lapsesaamisboonuseta.
Lihtsalt ei tahtnud teisiti. No oli sedasi.
Nii üldse ei tahtnud!

Aga nüüd on lapsesaamispõnevus ilma ühtegi isast kaasamata.
Haaran igatsusel (antud juhul lapse järgi) sarvist ja väänan ta pikali matile. On küll natu jube. (Kui RASKE vahepeal olema saab!) On küll palju lahe. (Võin oma elueesmärgid ära täita ka siis, kui keegi teine minuga väga kaasa ei mängi nendes!)

Aga ... millest ma ikkagi aru ei saa, on, MIKS nii.

Ok, natuke on seletatav sellega, et ma näen mehe kohest seksuaal-romantilise tooniga huvi minu suunal juba kümme aastat kui "ah, vaatas aint välimust - eriline lollakas" ja ei võta nende kõnede peale telefonigi vastu. Elik see nullib kohe suure osa mehi ära.
Ent on ju need ülejäänud, kellega rohkem kordi enne kohtutud kui üks?
Ja olen NII leebe, NII salliv, NII jutustav ja kuulav, NII ilus, olin NII seksiarmastaja, hea kodukokk, hea majandaja, hea ema - nagu ... kuidas saab olla, et ma meestega lihtsalt ei klapi, mu meessuhted on kõik lõppenud kas mind verise ja nahatuna maha jättes või teisele poolele "ma ei taha enam juuksekarvaga suppi tõsta, head tervist!" ütlemisega?

Kuskil on eeldus, et piisavalt hea (naine või mees) olles tekivad su ellu head armusuhted.
Kuskil on eeldus, et piisavalt hea olles saad õnnelikuks.
Ja no ei ole mu kogemuse järgi nii.
On nii, et piisavalt loll ja halb olles, teistest mitte väga hoolides, ennast tähtsustades ning mitte end kuidagi kunagi ohverdades saad palju tõenäolisemalt ning püsivamalt õnnelikuks. Ka su suhted on arvukamad, pikemad ning võivad lõpuks päris pikaajaliseks muutuda.
Aga samas on ka paljudel mulle tuttavatel toredatel ja headel inimestel head armusuhted, ka päris pikaajalised.

Miks siis mul ei ole? Elu pikim suhe on kaks ja pool aastat.
Lihtsalt - pole vedanud?
Või on mingi sügavam põhjus ka?

Seda "pole piisavalt hea" asja ma enam ei usu ega kuula, aga aga aga ..?

Reede, 13. aprill 2018

Absoluutselt igav ja mõttetu unenägu

DISCLAIMER: Ausalt, see uni pole isegi mulle endale huvitav, ent kuna ma PR eriti unenägusid ei mäleta, panen kirja.
Olge hoiatatud, see on igav. 

***
Krt, lahedad lapsed on juutuubi pealt spotifai peale üle läinud. Mailähe (sest maitaha uusi asju õppida, kui teisiti ka saab), aga see juhtus nii korraga, äkitselt olid igal pool spotifai lingid, et märgin ära, et märkasin.
Lahe laps olla oleks lugupeetavalt lustlik, aga mitte siiski pingutamist väärt.

Üldiselt on selle talve TM-viirus mind kätte saanud. Teate küll, see, mille sümptomid vahelduvad, vahel kurguvalu, vahel peavalu. Vahel-palaviku-faasi pole mul (veel) olnud, palavikku pole - aga meeeeeeeeeeeeeeeletu nõrkus küll. Selle haiguse põhiomadus.
Toast tuppa kiiresti ega pika sammuga ei lähe. Pisikesed astumised, lühikesed ja aeglased ...
Mulle on see nõrkusetõbi muidugi saatanast, sest kui kuskilt väga ei valuta ja palavikku ka pole, ma ju teen asju. Nii palju, kui jaksan (mitte "nii palju, kui jaksan end väga sundimata", vaid "nii palju, kui jaksan", punkt), ja siis järgmisel päeval on jälle valu.
Kuigi migreenitablett aitas.
Kuid niipea, kui aitas, ma kohe arvasin, et no mitte palju, aga natuke ju ikka võiks asju teha?

Muidugi on haigusega kaasas ka ajju püsima jäävad unenäod. Näiteks sõitsin rongiga, uduses kavas sellega Birminghami ülikoolikatsetele minna, kusjuures täitsa absurdne eriala oli, mingi juura + insenerlus. Klienditeenindaja ütles, et selle rongiga otse Birminghami ei saa, tuleb enne Hiiumaale sõita (ikka rongiga) ja seal ümber istuda. Ja piletiks ei piisanud 20 eurost, mingi 21 ja natu sente peale läinuks.
Too klienditeenindaja ka mõõtis mind pika pilguga ja leidis, et ma pole üldse seda moodi, et inseneriks sobiksin. Mina mõtlesin endamisi, et kes kurat sinu käest küsis, ega ma väga tahagi sinna kooli minna, aga proovida ikka võib, ning arutasin endamisi ka, et mu lapsed on nii suured küll, et kellegi teise hoolde jätta, kui peakski kooliminemiseks kiskuma.
Aga kuna mul oli plaanis nii kaugele sõita ning kallis pilet osta, osalesin mingis rongi täringumängus, millega sai võita erinevate välismaa poodide krediite. Teine teenindaja tuli veel ja koos vaatasid nad suure huviga, kuidas esimene vajutas mingi pisikese toosi nuppu oma käes ja sealt paiskuside välja apelsinikooretükid, kuhu keegi noaga või kahvliga natu auke sisse löönud. Ma ei teadnud, mis kombinatsioonid võidavad üldse, aga otsisin paare ja kolmikuid nagu täringupokkeris.
Selgus aga, et ekslikult, klienditeenindaja otsis laualt välja ühe viie auguga apelsinikoore ja kaks kahe auguga ning arvas, et neist moodustuvale sõnale BÖÖ vastab mingi auhind. Ei. Noh, aga sõnale NÖÖ (viiene koor tuli neljaauguse vastu vahetada, see oli ka olemas) vastas, sai kuskil inglise butiigis 200 eurot krediiti.
Samas ei olnud 200 eurot sealsete hindade juures eriti palju. Nt kasutatud joogikõrre, mis kunagi Eestist sinna viidud, sai tagasi osta 5 euro eest.

Lisaks nägin tolles unes üht oma sõpra, kes oli vastu ootusi taas natuke rase, elas mu vanaema majas koos mu isaga (kellega tal puudusid igasugused intiimsed suhted), ning märkis süngelt, et kui toda kahe nädala tagant näeks, oleks super, aga iga päev hakkab ajudele. Veel nägin tema lapsi, kes tülitsesid mingi toidu pärast - kes selle ära peab sööma?! - ning teist sõpra, kes oli nii umbes 60 kilo alla võtnud ja täitsa kebja olemisega. Tema sõitis koos minuga rongis ja arvas, et kui mul õnnestub täringumängus võita, võiks talle ühe suure kingikoti osta; tal on kink, aga pole seda kuhugi pakkida. Lubasin talle tsellofaani, mis mul kodus. (Päriselt ka on, eile just pudenesid mõned kingikotid kapist välja ja siis vaatasin, et mida paganat ma SELLEGA veel teha mõtlesin? Aga panin ikkagi kõik korralikult kappi tagasi ning tean, et see krdi tsellofaan on ka seal.)

Kõik, oli ju igav?
Ma isegi ei tea, miks seda posti avaldada.
Kell 5.59 hommikul (sest ma olen haige ja mul läks uni ära).
Phmt ilmselt selleks, et öelda: ma olen nii haige, krt, kui haige, jah, ma võin vahel nõme olla, sest isegi mina olen vahel haige ja katki ja kuratkuratkurat, kuidas nad (nemad, teie, misiganes) aru ei saanud kui katki, kui ma PÄRISELT katki olin?!?!?!?!
Ei, neela aga alla ja tee veel rohkem.
Ja pärast olen mina süüdi kui eriti isekas.

Kui haige olen, mattun ka alati süngusse ja vihkan kogu maailma, mhmh.

Kolmapäev, 11. aprill 2018

Kehalised mõtisklused

Kuna oliühe võrgupäevik jäi katki ammu enne, kui ta ise rasedakski (nüüd on tal beebi ja mul on sellest beebist isegi pilt, aga ma ei jaga seda, sest ... sest ma ei tea, miks. Võiks jagada ju!) ja üldse on minul kõik teistmoodi, kirjutan, kuidas kunstliku viljastamisega läheb, ja iga uus kolmandiksamm leiab kajastamist. 
A esmalt oliühe apike-kui-armas lapsuke:

Mallukas tegi pilti

Mina ise käisin täna ultraheliga vaatamas, kas ja kuidas folliikulid küpsevad.
Selgus, et asi on täitsa lootusrikas, üheksa folliikulit (ehk siis see kotike, kus sees munarakk kasvab; munarakkude endi seisu ei näe enne, kui punkteeritakse ja nad võetakse minu seest täitsa välja) on üsna suured ja nüüd on mul punktsiooniaeg ka juba kindlaks määratud.
Ega ma loota julge, et edasi ka edukalt läheb, ent kuidagi ikka naeratasin päev otsa, sest seni on hea ju.

Päev oli muidu täiesti kuratlikult raske, sest nii palju asju ma normaalselt ei tee (analüüsid+arsti juurde+läpakas riistvarahooldusse+teraapia+läpakas jälle üles korjata ja koju - ning õhtul käis veel sõber ka siit läbi), ent lisaks on mul selletalvine TM-viirus elik palavikku suurt pole, natu köha, kuid vähe, natu nohu, kuid vähe, natu kurguvalu, kuid vähe - ja MAAAAAAAAAAAAAAAAILMAsuurune nõrkus.

Tegelt on hästi, et üldse silmi lahti hoian. Aga vähemalt minul on selle TM-viirusega täitsa selgelt muster, et õhtuni on, jah, rõveraske, aga kuskil peale kaheksat on juba üsna normull-olemine. Elik praegu on täitsa lahe ja kui oo-nüüd-on-hea poleks kordunud juba viimasel neljal õhtul, arvaksin, et olen terveks saanud.
A noh, see on.
Nii et ei looda.
Pealegi on praegu täiesti ok olla niigi (enne-kaheksat ibuprofeeni toel) ja naudin head hetke täiel rinnal.

Kevad on ka vastu ootusi täitsa kombes olnud - üldse pole löga ja libe kogu aeg. Sellisesse kevadesse võib täitsa hästi suhtuda, see on nagu Tartu oma juba. Tartu kevad on mu lemmik, paadiralli, Emajõe ääres lõhnab, jõgi on niiii kõrge ja vesi niiiiiiiii laiali, topsiga jäätis ning rohi kisub siin-seal juba haljendamagi.
Juba sellele mõeldes tuleb õnnetunne sisse.
Kui Tartus elasin, mulle kevad meeldis. Aga igal pool mujal on see mu meelest peamiselt vaev ja talvesaabastes higistavad jalad.

Peab muidu tõdema, et kuigi ma olen elus TUNDUVALT enam süste teinud kui saanud ja juba selle kogemuse pealt tean, et süstiv õde tegelt ei oska imeliselt leida mittevalutundlikku kohta, puhtalt õnneasi, on siiski hämmastav ennast süstides tõdeda, et puhtalt õnneasi. Vahel pole üldse tundagi, et nõel sisse läheb. Vahel on ... tugevalt tunda.
Mingit muud loogikat ei paista olevat kui mulle puhtalt tegijana juba selgeks saanud "ravimit ei tasu hooga kõike sisse lükata, võta aega ja vajuta rahulikult". Aga seda teadmist ei saa kah rakendada, sest mul on pen-süstel ehk süstal, mis süstib määratud koguse ravimit hoobilt ja ühe hetkega.
Lihtsalt eelnevalt mainitud loogika rakendumist märkan sellest, et kui süstida endale samamoodi (hetkega) suuremat kogust, on kibedam.
Mind see kibedus ei sega, eks ole. Ei kaeba, ei hädise.
Aga huvitav on jälgida, kuidas asjad töötavad inimkeha peal.

On tegelt nii lamp, et keha kui tohutult keerulist masinat üritatakse juhtida nii peene aparatuuri jaoks absurdselt rohmakate vahenditega.
Aga kui eesmärk ongi mitte kallutada natuke paremale ja siis kohe tagasi, kolm kraadi rohkem vasakule ja natuke allapoole, vaid "lähme paremale, üleni!" ja "keerame vasakule", rohmakas juhtimissüsteem, mida arstid-õed rakendavad, töötab.
Ja noh - oluliselt paremat polegi võimalik saada, sest ositi, jah, inimene ise tunneb end kõige paremini - ent ta ei tarvitse ju just neid Tähtsaid Tunnuseid märgata, teeb valesid järeldusi juhuslike kokkusattumuste pealt jne.
Kõik ei jälgi ka ennast nii pingsalt kui mina.
Aga tervishoidu või lausa meditsiini ei saa õpetada ühte konkreetset patsienti uurides, keskmised arvud ja keskmise keha keskmised reaktsioonid on ainsad, mida seal saabki õppida.

Kuigi samas - igast kuninglike isikute ihuarstid vanasti vist tundsid oma patsiente põhjani ja ravisid just neid just neile sobivalt?
Njaa.
Tänapäeva ebaisikuline meditsiin on siis mõnes mõttes ka tagasiminek?

Pühapäev, 8. aprill 2018

Soe vihm

Vaatan, et mallukas pole tükk aega oma linki jaganud, nii et ma siis võin puhta südamega enda oma jagada: saa netist asju ostes osa raha tagasi!
Kui sa liitud bonuswayga selle lingi kaudu ja saad oma esimese euro tagasi ka, laekub mulle lisarahaks NELI. Phmt tasuta raha =)
Ja kui nagunii netist ostad, oleks natu jabur mitte osa raha tagasi tirida, kui võimalus on. Ma ühe korra juba võtsin oma boonuse välja ja võin tunnistada: nii saabki, jee, raha käes!

Muidu on ometi natuke parem olla, pearinglus ja enda ebareaalsuse tunne on niivõrd tagasi tõmmanud, et jaksan isegi tulevikust mõelda muus võtmes kui "tegelen sellega, kui kätte tuleb, praegu ei jõua". Näiteks, et TEGELT on mul üks alustatud lugu, mis ei ole mulle vastik, ju olemas ja ootab jätkamist. Nüüd, kui kõik tähtajalised tegemised (mida on olnud terve selle aasta enam-vähem) selja taga, võiks ju tegeleda.
Eriti kuna TITA on plaanides ja pärast tema sündi ma ei tarvitse jaksata.
Ega raseduse ajal ka mitte. Ma olen iiveldaja. Esimesega oli ikka PÄRIS karm, sellega võrreldes teisega neli kuud hommikust südamepahadust oli täiesti leebe ja talutav.
Sest kaheksa kuud peaaegu konstantset halbolemist ikka oli ränk. Mõtsin toona, et sünnitus on kökimöki. Üle 52 tunni ikka naljalt ei lähe ja paar halba päeva on kombes ära kannatada. Täiesti suudan. Aga kes kurat peale rohkem kui pooleaastast öökimismaratoni veel lapsi tahaks?
Selgus, et mina.
Selgus ka, et teise lapsega polnud vähemalt füüsiliselt nii jäle ka.

Vaimse osas ...
Ainus reaalne põhjus, miks ma juba siis ennast ei tapnud, oligi, et olin rase. Teist elu oli liig kaasa võtta. Kui mõtlen, KUI katki olin Poeglapse isast lahkumineku järel, ega ma hullemat valu oskagi ette kujutada. Tema ja Rongimees võtavad mu valukroonid kergel käel.

Ja ikka, ja ikka ma paneks sõrmed taas naeratades ja parimat lootes sahtli vahele, sest no on ju samuti inimesi, kelle sõrmi ei murta sedasi?! Järelikult ükskord peaks ju ometi ka minu limiit täis olema ja puhtalt tõenäosusteooria järgi hästi ka minema? Ju?
Mõnes mõttes ei looda ma elult midagi.
Mõnes mõttes olen kõige lootusrikkam inimene, keda tean. Nürilt kartmatu.
LÄHENGI alati panga peale välja, ettevaatus ei ole midagi minu jaoks. Ma ei oska ette vaadata, ma ei taha ette vaadata, ma hooli ettevaatusest millimeetrit, milligrammi, mikrogrammigi!
No hea küll, vbla mikrogrammi jagu hoolin.
Sõrmed sahtli vahel murtud ja põlveliigesed puust haamriga katki pekstud?
No aga kui mitu korda nii minna saab? Ükskord peab ju vedama ka?!

Teadvusse lekib tasapisi teadmine, et kui uuesti arsti juurde lähen, on võibolla ainult väga natukene aega rasedakstegemiseni.
Elik - kui tahan enne kirjutamisega rea peale saada, ei tohiks väga viivitada.
Aww, ja Sanji saab issiks ju!
Kui kõik jube hästi läheb, juba varsti!

Aga teate, see jäle osa kevadet oli seekord ainult mõnepäevane (kuigi jaa, võib veel tagasi tulla, eile sadas jälle taevast mingit löga alla), ning korraga on talvesaabaste aeg möödas ja higi voolab mantli all ojana.
Korra käisin jooksmas nii, et

sadas
sooja
vihma.

Mulle meeldib vihmaga joosta ikka veel. Isemoodi vabaduse tunne. Ma nagu ei kuulu kuhugi igavasse olevikku, vaid rändan, kuhu tahan, kuidas tahan, millal tahan - ega lase end põrmugi mingil ajapiirangul mõjutada. Et praegu peaks olema midagi muud, kui 2000 aastat pärast või 200 aasta eest?
Veepiiskade puude mu nahal, õhu mahedus mööda vuhisedes, hingetõmme sisse, pahvak gaasi välja - kas need oleksid teisel ajal teismoodi?
Vaevalt.
Vihmaga joostes jooksen ma väljaspool aega.

Reede, 6. aprill 2018

KÕIK on erilised!

Oota, mida?!

Kas polegi normaalne, et inimene, keda teatakse (mitte ei tunta, lihtsalt ta on su lähipoes müüja ja kohtute vahel), tuntakse selja tagant kõnnaku ja hoiaku järgi ära, kuigi tal on teised riided ja müts peas? Et ... et ... et kui mul oli täielik õudus oma ajutegevuse osas PR, kui ma ei tundnud kostümeeritud inimesi ära ja siis osad lohutasid, et neil on ka samamoodi, neil ongi kogu aeg sedasi?!

Ma arvasin, et mul on normaalne inimeste äratundmisvõime - no et kõiki lasteaiakaaslasi ära ei tunne enam, aga mõned ikka. Neljandas klassis meil olnud kehalise õpetaja on MUIDUGI äratuntav, seda enam, et ta kohtus tollal minuga korra juhuslikult pealetöisel ajal rongis ja rääkis 10 minutit juttu!
Võin tuttavlikke liigutusi jõllitama jääda ja siis saada aru, et aa, ma käisin samas kõrgkoolis temaga, kuigi ta oli teise eriala peal, tere me igatahes ei ütle omavahel.
Aga muidugi ma tunnen ta ära.
Mis te tahate öelda, et kõigil polegi nii?!

Nojah, veel arusaadavam, miks mul on "mind ei ole olemas"-tunne kohati.
Niimoodi, nagu inimesed mulle ajju jäävad, ma neile lihtsalt ei jää.
Sest noh - inimesed pole sellised.

Ok, millest see jutt ja arusaamine üldse eostus: kunagi oli siuke võrgupäevik nagu Asjadest. Ja siis Asjadest II. Enam ei ole kumbagi, pandi kinni.
Kuid kunagine pidaja saatis mulle ühe pildi kaaskirjaga "Mõtlesin algul, et sina oled stuudios käinud".


Ma ka algul vaatasin, et mina. Siis nägin, et ei, nina on teistsugune.
Saatsin pildi sõbrale. Too tõdes, silmad on sarnased jah.
"Ja naeratus," vastasin, omast arust ilmselget tõdedes.
"Ma ei tea, pole sind nii ülipüüdlikult naeratamas näinud," tuli vastus.

Mispeale mina lõin lõua vastu lauda siniseks, oigasin taeva poole sõnadeta hämmingut ja postitasin talle 25 pilti endast sarnasena. Oleksin veel 25 võinud postitada, aga fb laadis nii aeglaselt üles, et ta jõudis enne sekkuda:
"Tegelikult on asi muidugi minus - ma ei jälgi inimeste nägusid peensusteni reeglina. Et noh, tuvastan mustri, et kes on ja umbes mis tujus, aga ma ei süvene."
Ja siis oli mul: "No aga mina ka ju ei jälgi! Ma lihtsalt - ma lihtsalt NÄEN!"

+ kõik see jutt, mis alguses. Et liigutused juba muudatavad inimese äratuntavaks, pimedal tänaval ju tead, kes vastu tuleb, kui tuttav on.
Kammaan, kõik ju tunnevad teisi ära nende kõnnaku ja liigutuste järgi juba, nägu silmisse saamatagi?
Naeratuslikust sarnasusest kõnelemata.

Nagu - mina NÄEN inimesi. Ilma, et kuidagi eriti püüaksin näha või ei lülitaks neid nii hästi välja, kui suudan üldse.
Lihtsalt - ei suuda väga.

Seejärel tuli pähe, et kui oma laste minevikukäitumise järgi otsustan, komme kogu aeg tantsida lapsena (kui oli muusika, ma tantsisin) ei ole vist sihuke asi, mida kõik teevad? Äkki see, et ma siiamaani tantsin omaette üksi kodus rõõmuga, pole ka asi, mida kõik teevad? Seepärast inimesed siis "käivadki tantsimas"?
Nii kummaline ...

Mitte "kui mina teen, teevad ilmselt kõik", vaid inimesed on erinevad ja teevadki erinevaid asju.

Oi.

Oleks ma seda varem taibanud ..!
Ma tegelt ei tea, mis siis oleks saanud - välja arvatud, et mul poleks olnud suhtumist "asju, mida mina teen, teevad kõik (või vähemalt võiksid teha, kui tahaksid), aga mina ei suuda teha nii mõndagi nende tegevuste seast, mis too teine või too kolmas teeb, oh, vilets mina!"

... kas on veel midagi kirjutada? Ma heroiliselt panen vastu kiusatusele lisada siia 41 pilti laialt naeratavast endast, sõnade pritsimine aitaks ... Oh, aga ma võiksin välja valida ühe kõige sarnasema foto! Ha!

Mitte et niimoodi lihtne oleks. Vaatasin läbi miljon pilti (liialdusega) ja ükski polnud Päris Selle moodi - kas oli poolprofiil teiselt poolt või natuke suurem või natuke väiksem või oli profiil küll õige, ent ma ei naeratanud ja ... võtke lihtsalt üks suvaline siis!


Üldiselt oli see üldse päris suvaline post.
Vaadake mind, ma tunnen inimesi ära!
Mulle endale väga tavaline omadus. Hei, elan endaga kogu aeg koos, ma ei üllata end just sageli. Lihtsalt, et oot, kõik ei olegi nagu mina?
See üllatab. Ikka ja jälle.
Aga Murca kirjutas niiii ilusa posti just, lugege hoopis seda äkki?

Kolmapäev, 4. aprill 2018

Ok, enam ei anna teeselda, et talv on

Inimestele meeldib kevad?!
PÄRISELT?!?!?!

Päike sätendab igalt poolt ja nii väga tahaks silmad lihtsalt kinni panna, kuid ei saa, sest kuradi lombid, vesi ja libedus igal pool. Päike pimestab, valge (sula)lumi mitmekordistab seda piina ja kogu aeg on lihased pingul, et ometi mitte ümber lennata. Jalad niisked, kuhugi ei saa istuda, sest MÄRG - ja see on kuidagi hea või?!
MEELDIB kevad?!?!?!


Inimesed on erinevad.
Punkt.

Eile käisin kaks korda pealinnas.
Täna käisin korra, aga kahes kohas.
Ilm oli aina samasugune.
Ei, väsin muidu ka ära, kahtlemata. Ent sellise ilmaga eriti ja jubedalt ja iga 50 meetri järel tahaks endale õlale patsutada, et vingelt läbitud teekond, hästi tehtud, naine - aga selle asemel tuleb lihtsalt edasi liikuda.
Ja edasi.
Ja edasi.

Igatahes hakkab mulle selgemaks saama, miks eelmise aasta varakevadel üldse ei õnnestunud sissevõetavate antidepressantide kogust vähendada, ilma et ahastus ja õudus mus võimust poleks võtnud.
Praegu ma ei vähenda, aga ahastus ja õudus pisut väiksemas doosis on kohal kohe, kui väljas käin ja kogen, mis seal toimub. Mul niigi käib pea ringi (oletatavasti just praegu ka seepärast, et "esimene hormoonsüst kunstlikuks viljastumiseks" ja kõik on nihkes mu kehas), nägemisega-tasakaaluga on raskusi - ja ilm teeb hädad kolm korda hullemaks.

Kui aus olla, olen jumalast segaduses, kui kaua need folliikulid nüüd küpsevad, mis värk, mis toimub. Sest mul on teised süstid käes, homme hakkan kasutama, 10. aprillil uus arstiaeg, aga mida mulle öeldi: "Siis vaatame, kontrollime, ja selgub, kas on vaja ravimiannust suurendada või samamoodi jätkata."
Ma olin seks arsti juures käimise ajaks nii surnud, et eesmärk oli saada retsept ja uksest välja ja selge, kümnendal tagasi, seni süstin, rohkem ma ei taha teada ka - aga nüüd ikka mõtlen, et oot, seks tulevaseks ajaks ju VÕIKS olla juba valmis folliikuleid ka, kui kõik hästi läheb? Ju?
Ei ole nii, et munarakke saab hakata juurde küpsetama suvalisel hetkel, kui ühed poolvalmis või nässu läinud, paned kohe uued (igaks juhuks kasvõi) hakkama.
Tsükkel on TSÜKKEL, seda ei anna väga katkestada, ja praegu + nädal peaks nagu olema munarakkude valmimise aeg?

Elik tegelt on põnevus.
Aga kuna meedikud olid nii ükskõiksed (sest nad ei taha mulle asjata lootust anda?), mul ei ole ka eriti tunnet.
Ainult arvutan mõttes ja kuna mul titte IKKA VEEL kõhus pole, on tema võimalik varaseim sünnipäev nihkunud juba veebruari. Veel natuke ja mul on kevadelaps tulemas.
Huvitav, lepitaks see mind natuke selle aastaajaga või oleks: "Muidu rõve ja nüüd veel sünnitus ka, kuidas nii halb üldse saab olla?!"
Mitte et ma sünnitamist pelgaksin. Mina, kartmatu, jne. Aga no ega see mugav olema saa(ks).

Samuti mõtlen iga sigareti juures, et hm, äkki peaks keha ette puhtamaks jätma? Aga seal tuleb alati "Jah, ja siis ma jään alles aasta pärast lapseootele ja sellest on TOHUTULT abi, kui ma praegu seda suitsu ei tee, onjo."
Sest mu sisikond ei röögi, et suitsu on vaja, aga ta tahaks sigaretti siiski. Minul kuid ei ole tunnet, et peaksin hea põhjuseta keelama Organismile midagi, mis talle meeldib. Organism on mina, ma ei näe põhjust, miks oma elu raskeks teha, tänan väga.
Et suitsetamisega lühendan omaenda arvatavat eluiga? Kuulge, on üsna ilmselge, et SEE küll minu jaoks heade põhjuste kilda ei kvalifitseeru.

Aga üldiselt on nii, et vahel lihtsalt peab Pink Floydi kuulama.



Vahel mõtlen, kuidas mul ei õnnestu ega õnnestu anda edasi, mida "iga inimene võiks teha, mis ta tahab" mulle tähendab. Kuidas ma ei suuda kõiki näiteid tuua ja miks üldse üritada ja kes sest õnnelikumaks saab.
Ent just praegu oli üks: Poeglaps oli võtnud lillkapsa (ta lemmikköögivili kurgi kõrval) ümbert kile ära ja jätnud selle ühele köögikapile.
Kile siis, lillkapsa tegi ta tükkideks ja viis endale arvuti taga näsimiseks kaasa.
Ja ma seisin köögis ja tunnetasin, mida rohkem tahan: kas temaga õiendada, et ta prügi enda järelt ära ei viska, jätta see kile, kus ta on, või ise prügi prügikasti panna.

Panin kile ise prügikasti. Sest tahtsin.
Vualaa.

Pühapäev, 1. aprill 2018

Lissalt pühapäevane

Disclaimer: ma ei tee aprillinalja täna praegu siin võrgupäevikus!

Mitte et nüüd midagi eriti jaburat teataksin, et hoiatus põhjendatud oleks. See on igaks juhuks ainult. No et KUI juhtun kirjutama midagi uskumatut, siis ma olengi selline, mõtlen seda hullust tõsiselt, ei ole aprillinali.

Mitte-olemas-olemise tunne hakkab sügavamale kontidesse pugema.
Tunnetan ära, et see on ajutine.
Aga sünge vaatleja minus lisab sapiselt juurde "veel tunnetan, veel".
Ei ole enam lihtsalt veider. On juba häirivalt "minust ei saada aru" (miks ma hullun perioodiliselt teemal, kuidas inimesed mu meelest kuritahtlikult ei saa must aru - mul on alati tunne, et nad ei näe päris mind, MIND ei ole neile olemas, ainult mingi kahemõõtmeline kuju, millele külge mõelda, mis iganes tunne endal parasjagu on) ja "kedagi ei huvita, mida ma just teen, keegi teine võiks sama hästi teha või teod üldse tegemata jääda, kedagi ei huvita!"

Aga noh.
On ka häid asju.
Näiteks luges mu tütar viimaks "Lihtsad valikud" läbi ja ma selgitasin talle pärast liikumisi. Millegipärast teda jäid häirima liigutused, nende mitteklappimine, ja ma pidin selgitama, kuidas on võimalik kaisus lamades kellegi pead oma käsivarrel hoida, samal ajal OMA pea talle rinnale pannes, või inimesse pikkupidi poole kereni rõve haav raiuda, samas pea puutumata jättes (tera läheb õlast alla-alla-allapoole, dohh!)
Ja see oli peamine, mis teda häiris. Ok, Jelena Violetta reaktsioonide tugevus samuti.
Olen meelitatud!

Üldse on see raamat saanud nii palju positiivset tagasisidet (noh, muidugi "aga"dega - aadlikud käituvad nad tüüpilised larpiaadlikud nt! Või et "kas kilbid ikka peaksid peegeldama energiat mitmekordselt, kui nad ka energia neelamise asemel selle tagasi peegeldavad?"), et ma enam ei võta negatiivsusi südamesse, vaid mõtlen lausa irvitamisi, et noh, maitseid on mitmeid.
Ei ole enam isegi tunnet, et mu ainus arukas tee viiks külmale nahaalsele isekusele ja kuri olemisele, ma lihtsalt ei taha seda käia!


Aga ikkagi on meeleseisund, et võibolla on õige aeg heita voodisse pikali ja kolm päeva aint söömiseks ja kempsuskäimiseks välja tulla, sest milleks, milleks?!
Nojah, aga siis hakkab pea valutama ju.
Kurat, pole ka lihtsaid lahendusi!

Muidu: Mallukas pole elu sees pashat söönud, Marca ka mitte - mäh?!?!?!
Mis on pasha muud kui magus vahukoorega segatud kohupiim, kuhu pihuga rosinaid-pähkleid sisse puistatud, pool klaasi apelsinimahla segatud ning värk ööks seisma jäetud? Jah, saab teha kuumutatuna, saab sisse võid panna, saab nõrutada, kui rasvasemat tahta - aga kui ei ole paastujärgset priiskamist, sest keegi ei paastunud, MIKS? - saab teha želatiiniga, kui ei taha nõrutada, ent tahad, et vormi hoiaks, saab sisse riivida apelsini- või sidrunikoort, igast asju SAAB teha.
Aga pasha ideena on lihtne magustoit ju?
Nagu ...
miks seda mitte süüa?
Või teha.
Huvitav, kas läheks ja võtaks viilu enda omast nüüd ..?

Võetud, söödud.
Mul on kalduvus panna magustoitudesse (nüüd) natuke liiga vähe suhkrut. Kui söök on rasvane, kannab välja, aga vaevu.
Mis on moraal?
Eee ... vbla harjuda vähemmagusa toiduga?
PANNA ROHKEM SUHKRUT?!
Päriselt? See ongi moraal?!
Eeeeee ...no natuke rohkem.
NATUKE.
Sest rõvemagusat ka ei taha ju! Lääget ...

Tegelt ma olen natukehaaval näkitsedes juba poole sellest pashast ära söönud ja Poeglaps, kellele mõeldes rosinateta tegin (ta ei söö neid toidu sees, vaid ainult eraldi), pole veel saanud, õhtupoole tuleb meile ka külaline ja ...
Ma arvan, lähen poodi, ostan apelsini ja teen VEEL PASHAT. Seekord kohupiima asemel mascarponest.
Peaks ka hea tulema.

Oi, aga nüüd juhtus väga lühikese vahega kaks asja, kus eelnev "võiksin ka mitte olemas olla, keegi ei märka või ei saa aru" täiega ära nulliti ja "Mina küll märkasin, hästi tehtud!" tuli.
Nüüd olen mina vastu maailma suhtes kohe 30% sõbralikum.