Esmaspäev, 30. november 2020

Oh, päris hea

Nii palju seda nördimust oligi =)
Kuivõrd me ei olnud veel paar ega midagi, loogiline, et väga ei murdnud - aga siiski on täiesti arulagedalt tore avastada, et mul on jumalast suva ja meel hea - hea tunne, et lahti sain veel enne, kui liiga palju investeeritud.

See laul, mida Pihel soovitas - krt, kui ma laen selle raha eest alla, äkki saan linkida ka? 
Sest nii tore. 
Kümnesse. 
Krt, vist ei saa.
Eks ma siis kuulan seda lugu niisama 34 korda järjest või midagi =P 2.40 ei tundu mulle liigmakstud ja aeg, kus neli senti odavam kohvikoor oli raudselt põhjus (ka) teise poodi minna, on ümber. 
Loodetavasti igaveseks. 

Mõtlesin veel järgi ja leidsin, et igasuguse soovi selle mehega veel asju ajada  kaotas tema sõnade ja tegude omavahel mitteklappimine.
Ilmselt kogu minu "tahan asju ajada ainult hästi tuttavate meestega, parem veel, sõpradega" taga on, et ma tahan TEADA, mida oodata.
Kes ütleb üht, kuid teostab teist, kusjuures ei tunnista dissonantsi, vähemalt mitte omal algatusel, ajab mul juhtme niimoodi kokku, et ei, ei. Never again

Noh, antud juhul ei vedanud - me pisike tutvus varem ilmselgelt ei olnud piisav, et ma teadnuks, mida oodata. 
Aga sain samas selgemaks, mille jaoks mu lapsesaamisind piisav pole, ja endavägistamine sai taas punkti. 
Ma ei taha. TÕESTI ei taha. Mees peab meeldima, et temaga last saada.

Pöördume tagasi mõtte juurde "adopteerimine". 
Sest on üks inimene, kelle peale võin sajaga kindel olla.
Mina ise. 

P.S. Kell pool kolm on nii pime, et panin tule põlema ja tõmbasin ruloo ette. 
IKKA VEEL suudan ära unustada, et nii see novembri lõpus-detsembris käibki.
Käib ilmselt jaanuaris samuti, aga kuidagi on lootus, et äkki siis on lumi maas ja valgem.
Mitte et see hetkel väga aitaks - aga vähemalt Totoro on rõõmus. Lumi on ta lemmik ju =) 
Mulle ka meeldib, aga minu jaoks see, mis praegu Keilat katab, on ikka lörts, märg ja sulab kohe ära. 

Laupäev, 28. november 2020

Deitimise teoreetiline külg

Olgu, mis on, aga paistab, et HTP 5, mille sain noorelt mehelt proovimiseks, toimib. Ma olen natuke morn ja tige, aga mitte ahastuses, miks inimesed on inimesed.
Ja see on juba võit.
Võta, mis on hea, jäta ülejäänu.
Aga - TIITAAA???!!!
Ma pean veel mõtlema. Sest noh - tita nimel olen paljuks valmis.

Lihtsalt et MINA ise saaks midagi erilist, head ja nunnut - MIDA ma õieti lootsin?! Elu PEAKS ju olema õpetanud?!
Ja ikka ma panen naeratades sõrmed sahtli vahele. "Äkki seekord ei lööda kinni?!"
Ei õpi. Ei õpigiiiiiii!

Lisaks ilmselgelt on mul dopamiininälg. Kui dopamiin üles läheb, on kõik, kogu elu, korraga parem.  Tekib selline üleüldine lootus, et eksistentsil on midagi mulle pakkuda, mida ma juba ei oleks paremal kujul kätte saanud.
Siis läheb läks dopamiin jälle alla. Sest noh. 
Tahtmine kadus.
Mida ma lootsin?! KUI nürilt taipamatu võib olla?!
Vastus: me räägime minust. Lisaannus dopamiini - ja mul on kohe tunne, et elu on elatav. Kontrast eelnevaga on nii krdi suur.
Miks ma elasin pideva armumise seisundis varem? Ilmselt keha taipas, et dopamiini vaja - noh, ja sedasi ju saab! Armume, eideke! Kogu aeg! Igas suunas!

Kusjuures tegelt, eksole, nagu käesolevast olukorrast märgata on, pole isegi armuda vaja. Lihtsalt suhtevariant ja kellelegi maailmakallis olla kah juba toimib.
Toimis.
Ma ei tea, mul hakkab ebameeldiv mõeldes, et see pole veel läbi - aga jätan endale veel veidi aega toibuda. Sest noh: TITAAAAA!!!!

Kahtlustan, et olen ikka veel suht viljakas. Kuigi mul olevat läbitav aint üks munajuha. Aga sellest piisab, onjo, ja arvestades, KUI hormoonitundlik olen, võin täie kindlusega öelda, et mu ovulatsioonid on olemas ja tugevad. Lihtsalt isast on vaja ja no - nii kena kui ma ka olen, mul samas hakkab otseselt vastik, kui vaevu tuttavana kohe sooliste teemadega peale lennatakse.
Ega mul antud deidi käigus musitamisega ka päris ok olnud.
Aga ma muidugi väljendusin "väga nagu ei taha enam"-pehmelt, sest ... sest ... sest mul läheb aega, et aru saada, mida mina tahan või ei taha, samas kui teise inimese soovid on selged, ma tulen automaatselt vastu. 
Kurat.
Minu puhul ei ole isegi consenti ootamine see, mida vaja.
Mulle peaks selle küsimuse tõenäolisest kerkimisest paar päeva ette teatama, siis saaksin seedida ja kaalutletult vastata. Aga vajadus KOHE reageerida kipub kaasa tooma: "Jah, ok, ole minuga rahul, ole minu üle rõõmus, teeme seda, mis sina tahad, sest mina tahan mitte vastuollu minna!"
Jah, mu automaatne reaktsioon on mitte vastuollu minna. Seetõttu olengi alati jube rahul endaga, kui suudan vastu hakata, mitte kõrvad lontis, alistuda. 
Kui inimene mulle meeldib, mul on temaga vastuollu minna kordades raskem.
Seda veel õpin. 
Vbla edukalt: ma vähemalt NÜÜD deidijärgselt saan juba aru, mida tahan, mida mitte. Et suudlemine tõesti ei olnud teema.
Varem ei olnud omaenda tahtmistest aru saamine päevade küsimus, vaid see juhtus AASTATEGA.
Et ma TÕESTI ei tahtnud, selgus mulle endalegi mitte lihtsalt mitu aastat, vaid vbla näiteks 6 aastat hiljem. Enne ikka kuidagi kahtlesin, et äkki ikka natuke tahtsin ... mitte et olin nõus, et see tehtud saaks. Just turn me over and let's get this over with.

Nagu laulusalm ütleb

Neljapäev, 26. november 2020

Lühike deidiaruanne

Nojah.

Millega ta mu õnge võttis: "Tibulane! Sul on kudzu ja lapsed ja ma saan aru, et su pea töötab kogu aeg. Aga mina hoolitsen SINU eest, poputan SIND, minu eest ei ole vaja midagi teha!"
Ja siis on meil ESIMENE deit, mille käigus mina ostan talle pileti Keilasse sularaha eest, mida tal pole ("mis mõttes bussis ei saagi kaardiga maksta?"), annan sularaha, et ta siit minema saaks ja tagatipuks pakun ka öömaja, sest bussid Tartusse oleksid juba läinud, kui ta Tallinnasse jõudnuks ja no inimest ööseks õue jätta ei luba minu südametunnistus. 

Õnneks on meil kolmas voodi.

Ütleme: ma ei ole väga õnnelik.
See on minu needus - I came prepared
Mulle lihtsalt ei mahu pähe, et teised inimesed võivad olla nii unprepared ja lisaks süütult arvata, et nii ongi ok.


Aga ma siiski veel kõhklen natu, enne kui ta täiesti kõrvale heidan - kui keegi on innukalt valmis mulle last tegema (rääkisime sellest juba) ja pole päriselt vastik, ma vähemalt mõtlen asja üle. 

... kuigi olen ikkagi nördinud. Mis mõttes inimesed on inimesed ja EI MÕTLE?!

+ ma ei salli üldse valetamist ja isegi kui vale on TÄIESTI süütu (rääkida anekdoot võtmes "Minu tuttavaga juhtus"), mind meeletult häirib. 

ViuviuviuVIU.

Aga äkki läheb hästi ka?
Kunagi pole läinud.
Alati ainult töö ja töö
ja siis vahel ka resultaat.

Aga ikka ma, lollakas, loodan,
ikka ma, lollakas, proovin,
ja alati selgub: nii on veel raskem -
elu on okastraat. 

Pühapäev, 22. november 2020

Miski ootab - olgu või Valhalla

Elu on kuidagi parem.
Virtuaalne hellitamine ja kinnitamine, et olen armas, olen imehea, nunnu jne ikka aitab. 
Mul on sellisest nunnutamisest eluaegne puudus old. 
Aga et mul ka imekombel raha on (loe: ootamatult tagasi tulnud poja reisiraha ja sama vähe oodatud emapoolne sünnipäevakink, et enne uut sünnipäeva ikka kink tehtud saaks) aitab samuti.
Ning et korter on SOE!!!! 
Uus korter saab täiega andeks selle, et on vanast mingi 12 ruutmeetrit pisem või nii, sest siin on SOE. Tuttavate kurtmine, et kui pole just suvi, on kogu aeg külm, tundus mulle tobe. Aga nüüd, kui on pidevalt soe, soe, soe, on elu kuidagi elamisväärsem tõesti. 

Soe emotsionaalselt, soe füüsiliselt - päris lahe.
Siuke november.
SOE.
Hämmastav. 

Kuidagi hea ja meeldivalt pöörane tunne. Koroonakriis? Misasja? Ei, kannan maski küll ja mu poeg oli just distantsõppel (koos karantiinis püsimise viimase päevaga selgus, et nii K. kui mu tütre covid-testid olid negatiivsed, aga ikkagi hea, et ta kodus oli, taale meeldib ju), kuid eriti muud ma ei näe, et muutunud oleks.
Ainult väike annus, nii umbes 0,4 grammi muret, kas me ikka saame aasta lõpus Haapsallu spaasse. 
Aga see on ka VÄIKE mure, sest kui ei saa, no eks nad maksavad meile raha tagasi ja muud midagi. Pank saab 16+16 senti rikkamaks. 

Aga jah - PÖÖRANE tunne. 
Selline, mida mäletan ajast EnneRongi. Pikast ajast EnneRongi. 
Ajast, kui veel lootsin.
Ajast, kui veel midagi ootasin.
Miski ju peab vapustama, elu ju peab muutuma?! 
Selline "ei tea, mis saab, aga sitaks põnev on teada saada!" + draama + hullus ja kõik tundub natuke eredam, kui muidu - ainult et nüüd juba tean, et saab teistmoodi samuti.
Et elu võibki olla rahulik:

Mitte et selline elu mulle meeldiks.
Rahulik elu on ainult aeglaselt suremine, raske, valus ja iga liigutus nõuab pingutust. Eredus on see, mis kutsub, erutab, laseb ajal mööduda, ilma et iga tund haiget teeks ja viimane viimaks tapaks. 


Neljapäev, 19. november 2020

Tibulane

Teate, seitse minutit tagasi rõõmustasin jubedalt. Neli tiiru maailma ümber ja veel veidi. 
Miks? Sest kümme aastat noorem mees ütles mulle "tibulane" ja siis küsis üle, et kas võib mind sedasi kutsuda?
Ja mina olin: "Issapojapüharistikene, JAAAA!!! Ometi kord saan ka mina olla väike ja nunnu ja abistatud ja mõnikord isegi natuke rumal - sa täiesti vabal tahtel pakud seda?! JAAAAA!!!"
Ma olen nii väsinud olemast kogu aeg see kõige tugevam ja targem, see, kes teiste eest hoolt kannab. 

Ise isegi ei tunne enam seda koormat - ainult siis meenub, kui see korraga mu õlgadelt ära võetakse. Ma ei pea. Ma PÄRISELT ei pea. Keegi teine hoolitseb selle eest.
Issandjaemakemaaa!!! aaa!!!!! AAA!

Päris abielluma veel valmis ei oleks, aga väga hea algus on tehtud. 
Ei, K. on jätkuvalt maailmailus mees! Lihtsalt rõõmustasin sellise helluse peale nagu lumekuningas praegalt. 

Päev seni oli ... ei ole isegi aus öelda "sitt". Midagi eriti halba ei olnud. Lihtsalt palju tavalisi igapäevaseid sitastiminemisi stiilis "unustasin maski koju, kui poodi läksin", "taaraautomaat ei tahtnud ühte tüüpi pudeleid üldse", "koer tremuleeris", "poeg ei olnud rahul ei talle ostetud pükste ega kummikommidega", "sain pahandada tädilt, kes oli võtme koju unustanud ja valas oma nördimuse välja kohe, kui olin ta välisuksest sisse lasknud ja mina olin seal parajasti" jne jne jne. 
Palju väikesi sittasid asju, mis kõik koos andsid "halva tundega päeva". 
Kuni öeldi "tibulane".
Ma nüüd õitsen veidi =) 
Kummikommid söödi ka ära ("halb järelmaitse oli ainult neil rohelistel, mis radioaktiivsed välja nägid") ning poest ostsin odavaid viimase-tunni-saiakesi, mida seekord oli palju, vali, mida soovid.
Nii et noh.
Päev vbla polnud ikka üleni paha =P

Pükste säärekummid panin venitusse, koristasime koos (tema tegi enamiku, aga mina ka üht-teist) poja toa põranda ära (tolmuimeja + lapp), leppisin noore mehega kolmapäevaks teise linna kohtumise kokku, tegin hea tomatisalati ja noh - neljapäev tegelt ongi mu lemmikpäev nädalas ju!

Esmaspäev, 16. november 2020

Väike ateistlik kõrvalepõige

Mõtlesin välja, miks ma ei usu kõikehaaravat kõikesuutvat kõiketeadvat jumalat. 
Esiteks selle pärast, et kui miski on KÕIK (reservatsioonideta), on ta sama, kui mitte midagi. Ehk pole vahet kuidas kõike-kõike-kõike nimetada: jumal, kõiksus, maailmaruum, mingi asi mis ulatub igale poole igasse aega - see on lihtsalt nimi. Kui miski (nt jumal) on kõik ja pole midagi, mis EI ole jumal. siis jumalat ei ole. 
Sest "jumal" on siis aint nimetus.

Kui aga natuke kitsendada, kui üritada kuidagi endale mingit kristlikku jumalat võimaldada, tuleb paratamatult ette, et ta pööraks nagu inimesele suuremat tähelepanu kui bakterile - ja seal hakkab minu sisemus takka üles lööma ja röökima. 
Ma ei saa aru sellest, et me oleme kellegi meelest kuidagi näiteks viirustest olemuslikult erinevad. Kivist, olgu. Mul on küll raske (me kõik oleme ju aine, mis liigub ühest olekust teise?), aga suudan elusa looduse ja elutu looduse vahele piiri vedada. Aga elusa looduse SISSE ka veel? 
Maisaa, maisuuda. See on kõik ju sama asi, erinevused pisisisisitillukesed!

Maisaa, maisuuda, maivõi.
Ma LIHTSALT ei usu, et inimene oleks kuidagi väga teistsugune kui näiteks sõnajalg. Ja seega ei saa ma uskuda ühtegi jumalat, kes näib seda uskuvat. Kammaan, kui loll saab üks jumal olla ja samas jumal ka veel olla?!?!?!

Ehk: selleks, et uskuda kristlikku jumalat, peab uskuma inimese erilisust ja seda ma ei suuda.
Nii et nulliring.
Budism tundub mulle vastuvõetavam, aga kui asi läheb üldisest uskumisest konkreetse religiooni peale, hakkan ma jälle takka üles lööma ja pruuskama. Miks peaks lihasöömine olema halvem kui nt nisuseemnete? Miks peaks konkreetne (ütleme: kitse-) tapja tegema rohkem halba, kui mittetapja? 
Maisaa, maisaa, maisuuda. 

Lihtsalt NII VALE.

Minu silmis HALB on sundida kedagi elama halba elu.
MITTE tema tapmine - elu ja surm = looduse ringkäik, sellega on kõik korras.

Ei, jumala eest (pun intended), ma ei räägi üldse koroonast ja maskidest!!! ÜLDSE. Kui kellegi arust on maski kandmine jube asi ja teeb ta elu halvaks, on ta seni elanud nii absurdselt kerget elu, et on sellest lolliks jäänud ja ellujäämiseks tasubki juurde õppida.
Dohh.

Muidu: mu igemed sügelevad. Vahin armukadedalt kõigi teiste "oh, ma siin kirjutasin uue raamatu, ilmus just" pingutuseta avaldamisi, kultuurisündmusi, kuhu mind ei kutsuta, ja sain tagasi enamuse poja Inglismaa-reisiks (mis jäi ära) makstust. 
Mõtlesin selle üle - ja panin aasta lõpuks endale ja lastele paariks ööks Haapsallu spaatoad kinni. 
Haapsalu on mu lemmiklinn Eestis ja me oleme väikest puhkust väärt.
Isegi kui peame sinnasõiduks ühistransporti kasutama!

Reede, 13. november 2020

Ostuhullu päevaraamat

Hullusin ja ostsin K-le jõulukingiks riideid, nagu ta oleks mu laps, kes rõivasteta.
Tegelikele lastele ostsin paar-kolm aastat tagasi nii palju, et see vajadus on nüüd üle. Kuigi näiteks Poeglaps ei mahu mingi valemiga toonastesse rõivastesse. Aga no olen teda jooksvalt üha suurematesse rõivastanud ja kõike on.
Kuigi ta ise kannab, sest TAHAB, ikka veel ühte pusa, mis 3 aastat tagasi ostetud ja selgelt napp.
Tütarlaps on üsna samas mõõdus ikka veel ja tal on riideid hirmus palju. Mõned asjad, mis talle tellisin, olid täiesti mittekantavad, sest ega hiinlased ikka taipa, et naine VÕIBKI 180 cm pikk olla - aga enamik väga head.
Mu ema ja õde on mõlemad kõvasti alla võtnud ja ma olen natuke segaduses, mida ja mis suuruses neil vaja võiks olla. Aga ka nende pihta elasin end välja mõõdukalt - üks ese kummalegi, õe puhul ka hoolikalt konsulteeritud.
Õemees ja ema mees saavad ... aa! Ei tohi ju öelda, äkki keegi loeb!

... ja siis on K. 
Saate aru, nii ilus mees.
(Ega ma niisama teda tahtnud ja olnud löödud, kui tema mind ei tahtnud. Ta nägu on nagu elevandiluust välja nikerdatud, nii puhtad jooned, nii ilmekas, nii kaunis! Ja keha nagu sitkel poisil.)

Esiteks on ta veendunud, et tema küll ilus ei ole. Liiga lühike kasv ja liiga vähe juukseid, liiga palju kehakarvu. Teiseks kannab ainult ja eranditult riideid, mis "mugavad". 
Et oleks selge -  mul ei ole mugavate riiete vastu mitte midagi. Mugavus on riietuse juures täiega oluline kriteerium.
Lihtsalt maailmas on väga palju rõivaid, mis on mugavad JA samas edevad vaadata. Aga millegipärast ("ma ei ole ju ilus") ta neid ei oma ega kanna.
Nii et konsulteerisin temaga (mis värvid meeldivad? mida selga ei paneks? kas pullover on teema või sobivad ainult eest lahti käivad jakid-dressikad-cardiganid?) ja nüüd tellisin end ... no mitte päris vaeseks.
Kuid oli päriselt hetk, kus vaatasin: "Oo, ilus särk! 5% spandex, 95% puuvill, normaalne materjal ... Tegelt on mul ju K-le juba rohkem jõulukingitusi kui kellelegi teisele ... AGA see on ilus! Tal ei ole ilusaid särke! Läheb."

Lisaks lugesin seda artiklit ja otsustasin, et mul on vaja võitoosi. Või hoidmine tema oma paberi peal aknalaual ei ole ikka päris teema.
JA lõhkusin ära Poeglapse klaasist joogipudeli, nii et roostevabast terasest pudel talle on täiesti mõttekas valik.
"Sõbralt sõbrale" poes oli umbes kõiki nõusid peale võitooside ja joogipudelite. 
Aliexpress niisiis. Ost-ost-ost ... 

Teistele ka vahel netist ostjatele: te bonusway linki ei vaja v? Kui selle lingi kaudu regate ja oma esimese euro sealt kontole saate, saan mina 4. 
Phmt on see nagu lisaallahindlus. Ma ei suuda isegi mõelda, et raha teenimisviis - et kuluta, siis saad?  Mäh?! WTF??? Aga see ON lisaallahindlus. Väike küll, aga visa ja sinult ei taha muud, kui et avaksid lehe ja läheksid selle kaudu netist ostma. Mitte otse.
Kasutage keegi, kui soovite. 

Homme lähen Keila Raamatupäevale kirjanikutama. Maskiga muidugi - aga lähen.
Võibolla saan kaks lugejat sellega isegi ja olen enda silmis jälle rohkem kirjanik ja vähem "pühendunud netiostleja".

Kolmapäev, 11. november 2020

Hah, mul on ikka palju õigus olnud

Arvan, et tean, kust see emotsionaalne kukkumine iga kord, kui olen midagi head teinud.
S.t. enda meelest head. Raamatud on siuke ... lahe kõrvalsaadus, aga ma ei mõtle neist kui millestki, mis maailma muudaks.
Head teod on ikka kuskil eraelus.
Kui nüüd aus olla, siis omast arust ma vähemalt püüdsin rongi allagi minnes maailma paremaks teha. Rämpsu maailmast eemaldada. Ja nüüd selle Väga Väga Naine Sekkus Koduvägivalda!ga samuti. 
Ma tegin päriselt nii hästi kui suutsin, andsin nii palju kui oli anda - ja MIS MÕTTES INIMESTELE IKKA EI PIISA?!?! Ei SAAAAGI armastust ära teenida?! POLEGI võimalik, kes armastatavad, armastavad nagunii, kes ei armasta, need leiavad ikka, et valesti ja vigaselt ja ole parem - ja mina olen ikkagi, kõigest oma aastatepikkusest endaveenmisest hoolimata, täiega hämmingus ja haavunud.
Ma ju tegin hästi? Mis mõttes ei armastata???

Usk, et armastust saab (ja tuleb) ära teenida, on ikka tohutult võimas mus. 
Aga muidugi ei saa. 
Huvitav, millal ma selle tarkuse omandan? Kas omandan kunagi?

Mingi tädi, kui komberdasin esimest korda väljas oma väljaväänatud jalaga, koer muidugi kaasas, ütles: "No mina kardan koeri! Sellisel koeral peab suukorv olema!" ning minu "Oot, misasja?" peale lisas: "MUIDUGI MÕISTA!!!" ja traavis minema.
Mina olin: "Aaaaah! IKKA ei ole hästi?! MIKS inimesed inimesed on???" ja mõtlesin ka, et ... et ma ei suudagi vist teistmoodi. 
Ei oska teistmoodi.
Ikka elab sees usk, et kui ainult PIISAVALT hea oleksin, KÕIK armastaksid - isegi juhmakad tädid, isegi ebapärlikarp. (Temast sain ka trauma seepärast, et omast arust kirjutasin sellest, kuidas ma hea olen, aga tema võttis kui: "Ahhaa, mina olen siis halb tema meelest!" ja ründas. Miks siis nii? Ma olin ju HEA???) 
Kusjuures oleks siis nii, et mulle endale samas kõik inimesed meeldiksid ja tahaksin neile meeldida - ei, nende seas, keda tunnen, on lademes selliseid, kes mulle vastumeelt. Aga inimeste osas, keda ma ei tunne, on absoluutselt mittediskrimineeriv "nad on ilusad ja head" eelarvamus ja valus iga kord, kui selgub, et ei.
Ei ole nii.
Inimesed on lollakad.
See on ainus kehtiv tõde.

Üldse: mu PR endale-õpetused on jube pädevad.
Saada persse!
Pole sinu probleem, väga väga naine!
Inimesed ei reageeri sulle, lähtuvalt sellest, kes SINA oled. Nad reageerivad, lähtuvalt sellest, kes NEMAD on.
Ja eriti muidugi: "Tee ainult seda, mis tahad!"

Ma muidugi TAHTSIN sekkuda, mul oleks muidu vastik olnud enda peale mõelda - ent kas see päästis mind soovi käest, et kõik mind kiidaks ja tunnustavalt õlale patsutaks? Sittagi. 
Kuigi - kui saabus mittepatsutamine (eieiei, ma ju märkasin ka patsutusi ja nad tegid mulle siirast teesklematut rõõmu!!! Lihtsalt, noh - neid ei tulnud KÕIGILT!), oli omaette mõtlemisest:"Krt, ma TEGIN vingelt, kuigi nad seda ei näe või ei tunnista!" ikka abi küll.
Ma tegin, mis MINA tahtsin. Kõige tähtsam asi. Kõige lahedam asi. Kuidas hulk inimesi aru ei saa, et JUST SEE ongi tähtis????
Mul on siiamaani meeles tasakaalukunstniku (olgu tal hea surnud olla, rahu ja mitte-midagi-ei-pea) "sellega võib ju kõiki sigadusi põhjendada". Aga nagu ... maitea. Mul ei ole sigaduslikke soove. Ei, ka mitte see, et tahan last. Ei, ka mitte see, et tahan teist koera.
Mul ei ole sigaduslikke tahtmisi - vähemalt mu enda hinnangul küll mitte.

Ainult ülemäära üllad vahel. 

Pühapäev, 8. november 2020

Vigin

Mitte. Midagi. Ei. Jaksa.
Muidugi teen. 
Kui aga otseselt vastik pole, teen. 

Kuigi ei jaksa. 

Igast ootamatused tükivad ka veel vahele. Niigi ei jaksa midagi, aga muidugi on vaja ka päevakest 37.5 palaviku ja kurguvalu ning nohuga, et saaks ikka mõelda, et TEGELIKULT peaks testima minema. 
Aga kuna tänaseks on palavik üle ja kurguvalu samuti, otsustasin, et pole koroona. Kuradile. MA EI JAKSA!

Magan --- vihkan maailmas kõike, ilmselt väsinud --- magan --- vihkan maailmas kõike, ilmselt väsinud jne. 
Ma lihtsalt ei saa aru, mida annab inimesele minu vastu nõme olemine. Et kui ta ajab lollust klaviatuurilt minu kommentaarikasti ja ma märgin, et see on lollus, on vaja veel suuremat lollust ("mis teha, kui inimene tahab aint ohver olla, elu küll üritab õpetada ja nõu anda") kirjutada? Mida see ANNAB talle? 
Mul on päevadeks tuju paha. Mis siis, et kustutasin. 
"Nii inimesed siis mõtlevadki," elab mu sees tunne. "Inimesed on jubedad halvad olendid, kes ei mõista mind üldse ... ok, tema ei ole, ta on nunnu. Ja tema ei ole ja tema ja tema ja nemad ja ... Ok, aga osad inimesed ikkagi!"
Miks? Miks? MIDA see annab? 

Mina ei loe kohtades ja inimesi, kes mu tuju halvaks teevad. Saati veel nii halvaks, et tahaks õiendada (kuigi enamasti ei tahagi. Mul tuleb: "Mida ma hakkan?! Me ei ole eriarvamusel pisikestes asjades, see on kõikehõlmav, ta pole minu inimene ÜLDSE"). (Kui mina midagi seletan, on see kompliment: ma arvan, et see inimene saab aru.)
Miks kõik ei ole nagu mina, nutt ja hala?!!!

Miks, MIKS???

Aga no ma olen jalust vigane ja viirushaige ja kolinud ja kogu organism võtab end lakkamatult kohutavalt kokku, et lihtsalt ellu jääda. Annan endale ülimõru meeleolu andeks. 
Et midagi nunnut ka oleks siis lo! ja behold! fotod Totorost teki sees!

Nägin unes, et Totoro oli krokodill. Muidu nägi välja nagu Totoro ikka (ma isegi leidsin unenäos mingid paklas kohad ta karvast, sinna oli vist kodujuustu läinud), aga oli pikk ja madal. Hästi pikk ja hästi madal. 

Arutasin enda sees ja küsisin ka talt (nagu ma ikka Totoroga räägin), et kas ta tahaks, et ostaksin talle vanni? Nii pikka malmvanni ma ei jaksaks, aga plekist või plastist kolmemeetrise vanni ju ikka leiab ja siis ta saaks seal magada ja hommikuti kõik märjaks pritsida? Ah, mh?

Reaalsuses ei ole tal väga tore, kui ma oma väljaväänatud jalaga teda eritamistuurile viies ainult ümber kvartali koperdan ja üldse ei jookse. Ma ju näen, kuidas ta täiesti pöördesse läheb, kui jõe äärde läheme (hästi aeglaselt) ja ta seal rihmast lahti lasen. Kere tahab liikuda!
Et Poeglaps võiks ...? 
Ma olen paar korda teda veennud koera vähemalt poodi kaasa võtma, aga ta keeldub. 
Käib samamoodi ümber kvartali nagu mina, ainult veidi kiiremal sammul.

Ma ka ei jaksa!

Neljapäev, 5. november 2020

Osad inimesed on jälle ebameeldivad

Kataloogist sai tellida sellised
Paki tõi mulle ära mees (ja ta ise ütles, et ta on "papp" ja manitses mind mitte "kurat" ütlema), kes korraldab Keila Raamatupäeva, kus osalen.
Aga seal sees oli ainult kaks toodet, mis ma tellisin ja sealjuures mitte Aliexpressist, vaid otse.
Ja kuigi särk on täitsa tore, olen šokeeritud KUI tünga ma sain kõrvarõngastega. Nagu WTF!!!!! 

Pöördun tagasi Hiinast vaid Aliexpressi kaudu tellimise juurde. Seal paistab ikka mingi kontroll peal olema, et täielik jama ei toimuks. Sest noh - kutsika teemal ma veel viitsisin politseiga jantida, ent kui ma olen kahju saanud umbes 4 eurot, tundub see kuidagi ... liigne koormus. 

Pealegi on mul politseiga jantimist nagunii.

Alustame sellest, et eile lugesin esimest korda oma EMO-st saadud paberit ja seal on kirjas, et ma sain peksa.
Nagu. 
See küll sangarlikult ei kõla!
Kõlab lausa armetult! Kõlab, nagu oleksin mingi hale ja samas ka hädisust ja ohverolekut kiirgav isik, kes sattus kokku tugevamaga.
Jah, adun, et dissisin praegu ka kõiki teisi, kes "peksa saanud".
Leian, et see peksasaamine on lihtsalt nõme viis sõnastada füüsilise vägivalla ohvriks olemist. Sõnastatagu paremini!
Aga olgu, sõnastus sõnastuseks. 


Igatahes olen nüüd politseis käinud, ütlused andnud, pildi järgi mees tuvastatud ja tundub, et tal tuleb probleeme. 
Jai.

Paras.

Pole vaja sedasi jõhker olla.
Politseis oli muidu väga uimane olla, uni tuli kogu aeg peale, kui seda Juba Vana ja Möödas Asja kirjeldasin.
Meest pildilt ära tunda oli tore. Ma tundsin kohe ja kõhklematult ning tegin mõttes risti "nad teavad juba, kes see on" juurde.
Käigu tähthetk oli, kui politsenikule (ta pildistas üles) oma reiesinikat näitasin ja ta "Oooh!" tegi.
See on päris suur, aga tore, et keegi teine ka sellest tugeva mulje sai. Poeg ütles ka: "See on suur!", kui talle näitasin, aga K isegi ei märganud, kuigi litutasin spetsiaalselt lühikeste pükstega ringi, kui ta siin oli.

Olen nüüd muidugi väsinud ja lähen magama.

Teisipäev, 3. november 2020

Kurat

Sõnastasin endale eile õhtul voodis, (taas), et mida ma tahan, mida ma küsi(si)n: ma tahan meeldida inimestele sellena, kes ma olen. Ma ei taha olla teistsugune, et inimestele meeldida. Ma tahan, et inimesed vaataksid olemasolevat mind ja oleks: "Oo, mm, jaa, ta on tore!" (Või "kaunis" või "tark" või "vapper" vms.)
Ja loeksid mu raamatuid ja poleks: "Võiks olla rohkem lahti seletatud ja mismõttes mehed on naiste silmis sihukesed ja üldse, see lugu võiks juhtuda Mägi-Karabahhias üldse!", vaid: "Nii ehe!" ning vajadusel ka: "Kuigi ma täpselt ei saanud X-i käitumisloogikast aru ikkagi."

Aga inimesed tulevad ja on: "Ole selline, see oleks hästi!" ning mul on meeletu ilmajäetuse tunne. Krt, ma annan oma parima kogu aeg, igal päeval ja ööl ja ei. Pole hea. Ole teistsugune!
(Enamasti tähendab see: "Ole enda silmis nõmedam, aga minu silmis parem, see oleks hea!") Ole VEEL teistsugune! Mhmh, TEISTMOODI!

Jaa, sulle ma meeldin =) Sa oled tark ka =)

Aga kõik need "tal on ikka vajaka" ajavad mulle ahastuse peale, sest miks inimesed sellised on??? Miks kõik inimesed ei ole nagu mina, mina olen ju ometi nii lahe?!
Meil võiksid olla ühesugused väärtushinnangud. Ok, nii palju on ok erineda, et üks eelistab heeringat kalkunile ja viies sööks üldse aina jäätist, aga suurtes asjadest oleme ju ometi ühte meelt? Et vaprus on suurim voorus ja et igaüks tehku midagi selleks, et maailm oleks parem paik, sest me elame ju kõik maailmas ja kokkuvõttes on sedasi igaühel parem?

Ja siis ei ole nii. Nagu üldse. 
Mulle ajab see ikka ahastuse peale. Miks inimesed on inimesed, nutt ja hala!

Õnneks MÕNED inimesed on nagu mina.
Kõige ilusam, targem ja PAREM naine, keda ma tean, kirjutas mulle messengeris, et kangelastele antakse preemiat, mida mina tahaksin? Ja kui vastasin, et Vaga Mama ananassi-mango smuutit, aga Vaga Mama on KAUGEL, vähemalt 600 meetrit, lasi mul terve lõunasöögi ja õhtusöögi jagu asju veel tellida ja tõi ise need autoga mulle koju.
Sest ma ei tohi nädal aega kõndida. (EMO arsti nõue.) 

Ma ei tee nalja, kui ütlen, et ta on ilus (ei näita pilti, sest tegelt ta nii palju minu oma ikkagi pole, et võiksin tema isiklikke nägusid ja nimesid siin jagada =P), tark (olen mitmel korral kuulnud teda inimestega millestki suurest ja tähtsast rääkimas, vaidlemaski, ja ta on nii argumenteeritud, rahulik ja süstemaatiline, et lust jälgida!) ja headuses pole talle mu meelest üldse vastast. 

Ta on toonud pimeda tüdruku larbile kaasa, sest tol võiks ju ometi tore olla, võiks proovida - ja siis ise tema vanemat õde mänginud, et saaks vajadusel mängusiseselt sekkuda, kui tol tore ei ole või vaja kaitsta vms. Ta töötab igapäevaselt puuetega inimestega ning peab ajuti "kaasamise ja arvestamise ja kõik on INIMESED" teemal fb-loenguid. Ta sai kunstliku viljastamise abil lapse ja on koosellunud oma naisega ja phmt on tal endalgi piisavalt kõikvõimalikke "olen vähemus, mul on raske"'-asju, aga ta kaitseb muudkui teisi. Ja see kõik kokku on niiiiiiiiiiiiii awwww, et kuigi ma tunnen SITAKS paljusid lahedaid naisi, ma isegi ei kõhkle ütlemast, et tema on lahedaim.

Kas ma mainisin, et ta on ilus? Krt, ilu on ikka üks kahtlane asi - kõik väärtused võivad inimesel olla, aga kui teda pole meeldiv vaadata, on ikkagi tunne, et mäh.

Tõsi, mu silme jaoks on "ilu" täiega variatiivne ja Bianca Mikovitš (pildil) nt täiesti ilus. Millised kulmud!
Aga jah - kui ilu on puudu, on midagi ikka ... puudu.

Ajan juba mitu tundi Poeglast Selverisse mulle saadet pakki ära tooma. Ise ei saa minna, sest ma ei tohi ju kõndida. Aga ta lubab muudkui "varsti" minna, aga kogu aeg tuleb midagi muud ette. Olen oodates võtnud tolmuimejaga kaks ruumi, pesnud köögi põranda, teinud praetud peekoniga härjasilmi ja kirjutanud selle postituse. 
Ja ikka ta ei lähe! Oeh.

Aga maiavalda postitust enne, kui ta ära on käinud, sest mind tegelt täiega huvitab, mis seal pakis on ja siis ütlen teile ka.

Oh, vau. Ma KARJUSIN ta peale. Seda pole juhtunud ... kaua. 
"Sa oled täna kodus, et mind aidata, ja sa ei aita ÜLDSE!"
Ta oli täna kodus, et mind aidata, muidu. Sest kui sul on koer ja samas ei tohi kõndida, on sul probleem. Igasugused muud teemad (poest oleks süüa vaja - eriti koerale - ja paki võiks ka ära tuua) on sellised - väiksemad. 
Ja siis ta istub ja mängib ja minu: "Aga sa ÜTLESID, et mängid ühe mängu, siis lähed!" peale vastab kuivalt: "Ei öelnud."

Urr.

Kusjuures tegelt ta ei öelnud tõesti. Ta ütles: "Ma mängin Phatamorgana (või midagi sellist) ära, siis lähen," aga ta tegelikult tõesti ei öelnud, et ÜHE Phatamorgana (või midagi sinnakanti). Lihtsalt mina interpreteerisin sedasi. 

Kurat, isegi mu poeg ...

Käis Selveris ära, kaotas ära uksekoodi (ei mingit pakki), ei leidnud üles, kus müüakse maapähklivõid JA väitis, et koerale polnud mingit liha ja tõi selle asemel paki viinereid.
Kurat küll! 
Hea vähemalt, et mul on veel alles Laheda Naise poolt mulle transporditud nuudleid ja küüslaugukala. Õhtusööki ei pea tegema, piisab soojendamisest.

Aga nagu ... inimesed on ainult inimesed ja kui tahta asju sedasi juhtuvat, nagu mina neid näha tahan, pean ikka ise tegema või taluma seda, et ei tule, nagu ootan.
Isegi kui ma rongi all käin või muidu kangelastegusid teen.
Kurat.

Pühapäev, 1. november 2020

Kiitke nüüd ometi ja ohjeldamatult

Varem või hiljem pidi see juhtuma.
Sest kartmatutega lihtsalt on nii, et teatud olukordades ei ole valikut. 
Postitan praegu siia, sest mul on valus ja ei saa magada, aga ega mul täpsemat kirjeldust juhtunust ole, kui see, mis fb-sse panin.

mitmekorruselise paneelmaja all välisukse kõrval
Ma küsisin: "Mis siin toimub.
Mees ütles: Eto nje svoi prolem!
Mina: eto moi problem!
siis me natuke aega korrutasime üksteisele sama, tema vahepeal põlvitavale naisele, kes end tasakesi püsti ajas, et idi damoi, ja tundus, et ta ise kavatseb samma kohta damoi minna. Ja ma panin talle käe tagasihoidvalt tagiõlale, kui ta mu poole seljaga oli. Mitte lüües, aga no mina läksin esimesena füüsiliseks.
Seepeale ta kägistas mind, algul natuke ja murelikult Totoro poole piiludes, aga koer oli lihtsalt segaduses. Mees lasi mu lahti, ütles et eto nje svoi problem!, mina, lolllilt kartmatu: Eto moi problem!!! ja siis kägistas ta mind suht korralikult. Ma üritasin vastu ka kägistada, aga see oli rohkem naljakas vist.
Ja kui ta mu lahti lasi ja ma õhku ahmisin, tõukas mu eestrepist (me olime trepikojas all otse välisukse kõrval) alla. Treppi oli kõva kaks astet, aga ma kukkusin kuidagi halvasti.
Millal ta vahepeal mulle oma õllepurgisisu peale läigatas, ma ei mäleta täpselt, aga lõpus viskas igatahes kokkukägardatud õllepurgi mu kõrvale maha, ütles midagi "sabaka" kohta, millest ma õnneks aru ei saanud, ja kadus naise järel majja.
Ma olin natuke aega maja ees külili ja üritasin jalga koostöövalmiks saada. Siis tõusin püsti, lonkasin koju, helistasin politseisse (sest egas ma ometi öösel koeraga välja minnes telefoni kaasa võtnud 😛) ja nüüd olen endalt ka õlleläbu maha pesnud, riided pesumasinasse pannud ja tunnen, et olen loll, aga vähemalt ei lase sekkumatult teistele liiga teha!

Intsidendi ajal ei olnud eriti valus. Lihtsalt õhk sai otsa, kui kägistati, ja jalg ei töötanud, kui trepi ees külili lamasin.
Hirmu ka ei olnud. Korrakski mitte. Oli pigem uudishimu, et mis nüüd edasi saab. Mis ta teeb. 

Nüüd on valus. Vasakule jalale vormub sinikas (ma ju tunnen, mis siis, et ei näe!)  Kaelale vormuvad mitmed sinikad. Ja parem jalg ei ole ÜLDSE koostöövalmis. Ta mõnes asendis ei valuta, aga enamikus siiski, talle pole võimalik toetuda ja kuna ma ei saa ka ühel jalal hüpata, kohe ümber kukkumata (sest ajupõrutuse järelmid), pidin leiutama veidra ühel jalal kand-ja-varvas, sokk on libe - edasilohisemise, et kempsus käia.
Jah, ja mu jalad valutavad ikka veel niisamagi. 
Valuvaigistav masin jne.

Aga olen enda üle maru uhke. Mõnesid asju lihtsalt peab tegema, sest muidu pole sa inimene, vaid lihtsalt mingi kerge rämps!