Pühapäev, 8. november 2020

Vigin

Mitte. Midagi. Ei. Jaksa.
Muidugi teen. 
Kui aga otseselt vastik pole, teen. 

Kuigi ei jaksa. 

Igast ootamatused tükivad ka veel vahele. Niigi ei jaksa midagi, aga muidugi on vaja ka päevakest 37.5 palaviku ja kurguvalu ning nohuga, et saaks ikka mõelda, et TEGELIKULT peaks testima minema. 
Aga kuna tänaseks on palavik üle ja kurguvalu samuti, otsustasin, et pole koroona. Kuradile. MA EI JAKSA!

Magan --- vihkan maailmas kõike, ilmselt väsinud --- magan --- vihkan maailmas kõike, ilmselt väsinud jne. 
Ma lihtsalt ei saa aru, mida annab inimesele minu vastu nõme olemine. Et kui ta ajab lollust klaviatuurilt minu kommentaarikasti ja ma märgin, et see on lollus, on vaja veel suuremat lollust ("mis teha, kui inimene tahab aint ohver olla, elu küll üritab õpetada ja nõu anda") kirjutada? Mida see ANNAB talle? 
Mul on päevadeks tuju paha. Mis siis, et kustutasin. 
"Nii inimesed siis mõtlevadki," elab mu sees tunne. "Inimesed on jubedad halvad olendid, kes ei mõista mind üldse ... ok, tema ei ole, ta on nunnu. Ja tema ei ole ja tema ja tema ja nemad ja ... Ok, aga osad inimesed ikkagi!"
Miks? Miks? MIDA see annab? 

Mina ei loe kohtades ja inimesi, kes mu tuju halvaks teevad. Saati veel nii halvaks, et tahaks õiendada (kuigi enamasti ei tahagi. Mul tuleb: "Mida ma hakkan?! Me ei ole eriarvamusel pisikestes asjades, see on kõikehõlmav, ta pole minu inimene ÜLDSE"). (Kui mina midagi seletan, on see kompliment: ma arvan, et see inimene saab aru.)
Miks kõik ei ole nagu mina, nutt ja hala?!!!

Miks, MIKS???

Aga no ma olen jalust vigane ja viirushaige ja kolinud ja kogu organism võtab end lakkamatult kohutavalt kokku, et lihtsalt ellu jääda. Annan endale ülimõru meeleolu andeks. 
Et midagi nunnut ka oleks siis lo! ja behold! fotod Totorost teki sees!

Nägin unes, et Totoro oli krokodill. Muidu nägi välja nagu Totoro ikka (ma isegi leidsin unenäos mingid paklas kohad ta karvast, sinna oli vist kodujuustu läinud), aga oli pikk ja madal. Hästi pikk ja hästi madal. 

Arutasin enda sees ja küsisin ka talt (nagu ma ikka Totoroga räägin), et kas ta tahaks, et ostaksin talle vanni? Nii pikka malmvanni ma ei jaksaks, aga plekist või plastist kolmemeetrise vanni ju ikka leiab ja siis ta saaks seal magada ja hommikuti kõik märjaks pritsida? Ah, mh?

Reaalsuses ei ole tal väga tore, kui ma oma väljaväänatud jalaga teda eritamistuurile viies ainult ümber kvartali koperdan ja üldse ei jookse. Ma ju näen, kuidas ta täiesti pöördesse läheb, kui jõe äärde läheme (hästi aeglaselt) ja ta seal rihmast lahti lasen. Kere tahab liikuda!
Et Poeglaps võiks ...? 
Ma olen paar korda teda veennud koera vähemalt poodi kaasa võtma, aga ta keeldub. 
Käib samamoodi ümber kvartali nagu mina, ainult veidi kiiremal sammul.

Ma ka ei jaksa!

2 kommentaari:

  1. Vigin!
    Sa ei kujuta ette rõõmu
    meie loodusvaatlejate laagris :)

    Istuda ja oodata ja oodata...
    millal ja kas üdlse see haruldus,
    kes meile sattunud on, häält teeb?

    Hääl, hääleõigus, hääletamine, karjumine..
    See ei ole iseenesestmõistetavus, see on märk.
    Vigin võib olla viimane elumärk, see viimane enne...

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.