Neljapäev, 27. august 2015

Kolmas tee

Seda avastust ma nüüd küll ei oodanud.
Keeruline kirjagi panna. Aga alustan kuskilt ja ehk jõuan siis ka ivani.

Kunagi, kui alustasin seda võrgupäevikut ja panin talle nime - Maha äng! - teadsin üsna täpselt, mille vastu võitlen ja miks.
Mulle oli depressioon tuttav. Teadsin seda endapõlgust, tunnet, et ma pole piisavalt hea, midagi väärt. Kuidas võisin ära süüa liitrise jäätisepaki sisu ning jääda siis veel kurvemaks, sest jäätis oli ka otsas, raha uue jaoks polnud, nõõ-mee. Teadsin seda apaatiat, kuidas midagi teinud, sest millelgi polnud mõtet, kuidas oli raske hommikul madratsilt üle tõusta, kui süüa võis ka seal ju, ning oma elu eest läksin lihtsalt kujutlemistesse või raamatusse ära. Madratsil (sest voodit mul polnud).
See oli nii raske, nii õudne, nii saba ja sarvedeta mõttetu, aga selgelt see oli mu elus tendents. Ning ma ei tahtnud.

"Ei enam," mõtlesin ma. "Mis teeb mu õnnelikumaks, kas Millegi Ootamine või millegi ärategemine? Kas oma naha lõikumine veenide pealt ja leidmine, et appi, see on ju valus, nii ma ilmselt siiski ära ei sure, või see sinine taevas ja vahtraladvad, kuhu lõikumise vahepeal vaatasin? Kurat, aitab! Keskendugem positiivsele ja hakakem paremaks, äng on nii nõõ-mee!"

Noh, ja siis ma hakkasin.
Tasapisi. Võttes pisipisikesi samme oma teel paremaks muutumisele, mõeldes väga tihti sellele "kas ma selline tahan olla?",  kiites ennast tubliduse eest, ning muutudes aastate lõikes ja tasapisi-pisitasa, aga muutudes.
See võrgupäevik on täis soovitusi, kuidas olla parem, rohkem, ilusam, kuidas raskustest üle saada, enda eest ise vastutada, kuidas näha positiivset, kuidas leppida oma vajakajäämistega. Kuidas olla parim võimalik ise.

Ja tõepoolest, see depressioon, mida ma tundsin ja mille vastu teadlikult võitlesin, ei tulnud tagasi enam.
Tuli see - teine.
Kui ma nii tark olen, kuidas ma ei saanud aru, et olen depressioonis? (Väga hingeminev kommentaar oli mu tarkuse teemaline, ma võin ju mitte olla ERITI tark, aga siiski targem kui enamik inimesi enda meelest.)
Vat sellepärast ei saanudki. Mul oli meeles, mihuke ta oli, ja seekord polnud mul midagi sellist.
Ma ei arvanud, et olen kuidagi halb ja ebatäiuslik ja ei väärigi õnne ega midagi head ega üldse midagi peale surma. Ma ei olnud ka üldsegi apaatne, ma võtsin uusi tegevusi, võtsin ja võtsin ja võtsin, ja kui enam ei suutnud, ütlesin mõnest kahetsusega ära. Tegin ja olin parem ja tegin ja tegin ja olin parem ning lõpuks ma sain aru, et ei jõua rohkem.
Ei jõua rohkem teha ega olla veel parem, ja kuradi kurat!
Ma ei olnud õnnelik selle üle, mis juba oli. Oli meeles, kuidas oli elada teistmoodi, voodis lebades, süües, unistades ja mitte midagi tehes, ning seda tagasi ei tahtnud, ent sel uuel moel ikka saanud õnnelikuks.

Noh, ja vot siis tuligi häving, surm ja polnud enam muud teed kui rongi alla, sest mis võimalused veel olid?
Mul küll pähe ei tulnud.
Selles mõttes oli mu muutumisprogrammist "kasu", et vana endana ma ei oleks rongi alla läinud. "Võeh, see on ju valus! Ja hirmus! Ei taha!" Aga milline inimene ma tahtsin olla, kas selline, kes mõtleb küll, aga teoks ei tee, või see, kes teeb kavatsetu ka teoks?
Läheb rongi alla, sest viimane.

Ja nüüd, nüüd ma korraga näen, et on ju ka kolmas tee! Mitte kõigele käega löömise ja jäätisesöömise tee ega otsustav endapiitsutamisel tunginev isiksuse parandamise tee, vaid enda kuulamise tee, selle tegemine, mis teebki õnnelikumaks!
Maha äng, nagu igasugune äng, nii see apaatne mittemidagitegemine kui kohustuslik nui-neljaks-parem-inimene-olemine!

Ma proovin nüüd seda õnnelik-olemise-värki. Teen valikuid selle järgi.
Viie aasta pärast peaks tulemusi juba paistma, aga seda ma ei luba, et on ka meeles neid kokku võttev postitus teha.

Teisipäev, 25. august 2015

Natuke uhke

Kunagi aastal 2008 tegin tõlke. Fännfiktsioonile Zelazny Amberi kohta.

Huvitav, et see on mul mingil moel jätkuvalt hinges, mingil moel jätkuvalt teema. Et suremine on tähtis, annab surijale väe, me oleme, mis me oleme, aga suremine on eriline hetk, siis tuntu ja mõeldu erilised tunded ja mõtted, suremine on kuidagi rohkem päris kui muu elu.
Sellepärast saan nüüd ka uskuda omaenda erilisust, endale ilulaternaid külge riputada ning neid siiralt imetleda, mis siis, et ise riputasin, ise tegin, ise ka vaatan - on mis on, vähemalt olen kord surnud. Väga eriline.
Või noh, võisin tegelikult küll ebaõnnestuda, aga kuram, vähemalt üritasin. Üsna tõsiselt.

Ma ei saa näha neid maailmu, kus surin.

See-eest vaatasin eelmise aasta augustis endast tehtud pilte ja kurat! Ma olin ikka täiega ilus!



Surmaneedus

Need sõnad viimased, täis kibedust ja raevu
Veel sülitan su pihta, põlat’ vaenlane
Ja nean sind lõpuni, mis siis, et hingan vaevu
Ning peatselt viib mind igaveseks pimedusse tee.

Me teeme, mida suudame. Kõik lõppeb rusudes:
Tee viimne käänak ikkagi meid hävinguni viib
Ja ometi üks kaart on käes meil mängimata veel,
On lõpu eel too viimne käik me teha ikkagi.

Üks viimne temp on heita jäänd teil näkku,
Mis vääramatu hukatuse vaenlasele laob,
Kuid selle hind on pöördumatult ränk ju:
Me veri, hingetõmbed, elu – kõik meist kaob.

Kuid küllalt sest! Käes elu lõpuriismed,
Mu veri soontes tardub jäätund veeks
Ees rebestavad hingetõmbed viimsed,
Aeg anda kingitus teil kogu valu eest.

Ta võtke vastu, minu surmaneedus,
Mu mürk ja turmatõotus, viimne ennustus
Teil vannun vihkamist ma, veri suus ja neelus,
Jään järgi ootama teid seal, kus surm ja pimedus.

_________________________________________


DEATH CURSE
Maya

Last words. Last bitter words, spat out in hatred
At that which I abhor and most despise,
A curse laid with my last breath as I die here
Before the darkness comes to close my eyes.

Although we do our best, we come to ruin:
Disaster waits around the road's last bend.
Yet still we have one final card to play now:
This much is granted to us in the end.

A final jest: though we shall never see it,
We can be sure our enemies will fall:
But yet we pay the highest price to gain this,
Our blood, our breath, our very lives, our all.

Enough of this: I know my life is ebbing,
My blood is frozen water in my veins,
I've nothing now to lose, no life worth living:
I'll give the gift I've paid for with these pains.

Take now my dying curse, my fullest venom,
Promise and prophecy of my last breath,
With all my power I swear my hate
And wait for you to follow me to death.



Pühapäev, 23. august 2015

Isiksuse lõhestumine ja teisi jutte

Seekordne ajalugu on üsna süütu. Miks ma küll tahan kõik mustandid kas ära kustutada või ära avaldada?? Kas sel on midagi pistmist surma-aastapäeva tulekuga veidi vähem kui kuu pärast? 
Krt, omaenda surma-aastapäeva tähistamine on vist üsna harvaesinev, pole eriti nagu kelleltki küsida ka, et noh, mismoodi see käib. 

Ma täna olen reede-laupäev toimunud mängust nii väsinud, mu lusikad on nii otsas, et midagi muud ka ei kirjuta. Päris üllatav, et niiiiiiiiiiiiiiii väsinud üldse olla saab. Eile oli peavalu, iiveldus, midagi ei näinud - nooh, täna on aint see, et midagi ei näe, alles. Otsisin hommikul kohvipurki, mis oli aknalaual lõpuks, ja lihtsalt ei näinud seda.

2012 algusest.

T (öö hakul voodis, pea täis närvilisi mõtteid, mis põrkavad mõttetult ringi ning ei paku mingit rahuldust. Iseendale): Ma ei tea enam üldse, millest õhtul mõelda või kellega rääkida. Isegi nägusad noored mehed mu fantaasiates ajavad närviliseks ja tundub, nagu nad tahaksid midagi kogu aeg ja ma üldse ei tea, mida, ja see ka väsitab ja ma ei jaksa ette kujutada, et kõik on kuidagi hästi, sest ei ole ju ja...

R, poolelioleva teose tegelane (jalutab paljajalu laksuvate lainete saatel kaadrisse, nägu liikumatu, päevitunud ja kõhn, hääl jahe ja kuiv): Räägi minuga! Millal sa minuga üldse rääkinud oled?

T (võttes seda kui järjekordset mõttetut põrkavat mõtet, kuigi enda suvise jahedapoolse mere äärde liivale mõtlemine ei tundu sugugi halva ideena): Jajah, mhmh, sinul on muidugi mulle eriti palju öelda. Võib-olla sa pole märganud, aga sa oled eriti lihtne üheplaaniline isik! Mulle teeb natuke muret, et sellise peategelasega lugu ei köida kedagi tegelikult.

R (jätkuvalt kuival jahedal toonil): Aa, et kui ma ei ole sinusugune kätega vehkiv tuulelipp, siis ma olen üheplaaniline? Et kui ma olen sõdur, siis ma olen üheplaaniline?

T (lepitavalt): Ok, sa ei ole päriselt üheplaaniline, aga sa oled lihtne, eks ole? Sul on kõigi probleemide jaoks ainult üks lahendus. Aga mul on palju keerulisemad mured! R, no sa vaata mind! Mida sinul mulle öelda oleks? Oskaksid sa näiteks midagi öelda selle kohta, et ma olen täiesti ilma igasuguse lootuseta armunud inimesse, kellega mind seob küllaltki tihe suhtlus, aga kes mu tunnetest suuremat välja ei tee? Ja pool aega ma arvan, et ta ei ole neist tundmustest üldse teadlikki, aga teine pool aega jälle tundub, et on, ja  ta kasutab neid armutult ära. Ning tegelikult ma isegi ei tea, kas ma tegelikult tahaksingi teda enam kehaliselt või kas ma oskaks temaga midagi muud peale hakata, aga see teadmine, et ei saa, see on nii painav ja haakiv ja liimiv, et lahti ma ka kuidagi ei pääse ja...

R (vahib teisele otsa ja tema hallid silmad vajuvad uskumatusest aeglaselt suureks): T, naine! Misasja sa ometi ajad?

T: ...saad aru, mul on palju keerulisemad tund... (aju hakkab tööle) Oot. Issand. Ma kirjutasin sinu ja K olukorra enda pealt maha või? (paus) Appi. Ja kirjutasingi. Täpselt maha. Ja ei pannud ise üldse tähelegi. Nii et sa tead väga hästi, mida ja kuidas ma tunnen. (rabatud)

R: Tore, et tähele panid. (veel iroonilisemalt) Ja muidugi suur tänu. Mul oligi elu liiga lihtne muidu. (jätkab mornilt, pikkade pausidega lausete vahel) Minu ainus funktsioon ühiskonnas on sellele kasulikumate liikmete kaitsmine. Mul ei ole perekonda ega ühtegi päris lähedast inimest peale K. Toitu ei ole. Elukeskkond on mürgine. Ja siis see jamps ka veel, millesse sa mu sisse kirjutasid. Mina püsin selle kõige kiuste jalul, liikvel ja mõistuse juures. Ei, muidugi, ma olen _liiga lihtne_, et sinuga mõttekat vestlust pidada.

T: ...

R (on jõudnud rohtunud neemele ja hakkab tule jaoks roikaid koguma)

T: (kõhklevalt) Kuule... Anna andeks! Ma vist olin sinuga ebaõiglane. Sa oled palju huvitavam, kui ma ise arugi sain.

R (noogutab ja teeb tasapisi tule üles. Riputab kateloki veega selle kohale)

T: Ma tegelen sinuga kohe, kui mahti saan. Praegu ei ole aega kirjutada üldse. Saa aru, palun!

R (noogutab ja vaatab kõrvale)

T (vaatab ka kõrvale. Mööda hämarduvat randa tulevad K ja H.)

T: Saad aru, ma küll panin K paari teise inimese põhjal kokku, aga ma mõtlesin tegelikult temast kui enesest. Ma üldse kunagi ei mõtelnud, et mina olen selles loos sina. Sa pole üldse minu moodi ju! Ma ei suudaks iialgi nii vähe rääkida ja... Sa käitud ka üleni teistmoodi!

R (kehitab õlgu):  Me oleme kõik sinad nagunii ju. See ei määra midagi. Tegelt ma arvan, et ...(tsenseeritud) tahaks ka sulle paar sõna öelda. Ja H. on päris ärritunud tegelikult. Ta pidi meile oma perekonnast rääkima, aga sa ei leidnud selleks kohta, ja see varjatus ajab ta marru praegu.

T (mõõdab pilguga lähenejaid ja märkab pimenenud rannal veel kellegi suurt tumedat kuju vilksatamas. Paistab, et ...'l(tsenseeritud) on tõesti midagi öelda): Oijah. Kui mul ainult oleks mahti märkmeid teha, milline ütlemata viljakas vestlus sellest tänasest küll tuleks...

Neljapäev, 20. august 2015

Mis on lihas ja luus

Mismõttes, ma ei saagi medalit lihtsalt olemasolemise eest?!

Ärkasin täna jube väsinuna. See ei ole minu puhul lihtsalt enestunne - pea käib kohutavalt ringi, maailmas või näiteks tutvuskonnas toimuvad asjad on nii ükskõik, iga tegevus tundub lihtsalt sündsutetult raske ja samas on näiteks aluspükste jalgapanek, pükste jalgapanek ja särgi selgapanek kõik eraldi tegevused.
Ühelausega - ärkasin täna jube väsinuna.

Arvan, et tean, miks. Vaata, kunagi ammu, üsna enne Rongi, ma kirjutasin postituse sellest, mis ma olen ja milles ma hea olen. Seal oli see punkt, et loovas paindlikus reageerimises probleemidele olen hea.
Mõnes mõttes on see ikka veel nii - kui kerkib probleem, hakkab mu ajus kohe mingi masinavärk tööle ning üritab leida kõigile kasulikemat lahendust.
Ainult et nüüd märkan, kui palju selleks ressurssi kulub. See plaanide ümber tegemine, asjade ümber mõtlemine, teistmoodi olukorra kerkiminegi on nii kurnav!
Ja eile oli neli (neli!) sellist "mõtlesin, et on nii, aga on hoopis teisiti"-olukorda. Jooksin täiega kokku, piisavalt, et hakata Tele2 telefonimüüja peale karjuma, piisavalt, et mitte suuta emale öelda, et lähen ööseks Mittedepressiivsesse Väikelinna, piisavalt, et lõunaund magada, piisavalt, et sellest hoolimata nii ära väsida, et mul oli kõik täiesti ükskõik - ja on nagu ikka veel.
Kusjuures kaks olukorda olid sellised, kus ma mitte midagi uut tegema ei pidanud - üks oli telefonikõne "unustasin selle raha maksta" ja kümme minutit hiljem teine telefonikõne "ei, olen selle ikka ära maksnud". Teine oligi see Mittedepressiivsesse Väikelinna tulek - ootasin, et mu ema võtaks lapsed ja sõidaks nendega maale ja mina tuleks siis siia, ning kui selgus, et maalesõit lükkub edasi, ma ootan Godot'd, tulin ju õhtul ikkagi siia, nagu planeeritud. Ent situatsioonimuutus oli mulle nii ränk, et ma ei suutnud enam inimestega suhelda, unustasin maha asjad, mille ma RAUDSELT tahtsin kaasa võtta, kui järgmisel korral siia korterisse tulen, ning see, et ma ikka veel väga väsinud ja maailma vastu ükskõikne olen, on ka sellest.
Pealegi kahes olukorras ma ikka pidin ka midagi uut tegema. Mu sisemine autist on täiesti löödud.

Muide, see, et ma olen autistlik, ei ole luul. Kui ütlen, et mulle on raskem kellelegi öelda, mida teha, kui ise teha, see ei ole kõnekujund.
Inimesed on mulle rasked päriselt.
Eile ma võtsin pesu nöörilt ära ja mu õde ja Tütarlaps tulid mulle appi. Esiteks ütlesin neile, et ma ei taha abi, ent seda tõrjuda oli ka koormav, nii et olgu, lasin end aidata. Ja siis nad panid pesulõkse valesti - mina panin plastist lõksud oma kaelas rippuva nööri ühele poole ning puust lõksud teisele poole, aga nemad panid suvaliselt. Ning mu normaalne loogiline mõistus ütles mulle, et tegelikult on ju jumalast kama, kuidas need lõksud nööril ripuvad, aga mult võttis selle teadvustamine, et nii on, ja mõtlemine selle üle, kas mulle on raskem ära kannatada valesti asetatud pesulõksud või hakata seletama, et pange nii, mul on emotsionaalselt sedasi palju lihtsam, nõnda palju ressurssi, et mul oleks raudselt olnud kergem ise, ilma teiste inimeste abita, pesudega tegeleda.

Ning ma ei saanud hommikul internetist ühtegi paid, kuigi ma olen niiiiiiiiiiiiiiiiiiii väsinud ja vajaks seda nii väga, mismõttes. =( 

Jaa, ma ei ole midagi erilist teinud, aga võiks ju ikkagi pai saada! Mismõttes inimesed ei ole mõtetelugejad ja ei tee automaatselt vahet selle vahel, millal nad on kurnavad ja millal vajalikud?! Küll ikka on raske elada autistina =)

Teisipäev, 18. august 2015

Üks kilomeeter tunnis

Hästi tähtis soovitus.

Jaa, olen sellest varemgi kirjutanud, sellest on teised kirjutanud, kuid olen nüüd ka uue minana asja järgi proovinud ja kehtib ikka veel. Ikka veel ja rohkem kui varem, sest ma väsin nüüd nii naeruväärselt kergesti, olen oma väsimistest naeruväärselt teadlik ning näen maailma ja ennast üsna kõrvalt, üsna külmalt ja üsna kiretult.

Kui on vaja midagi tehtud saada, tasub see mõelda enda jaoks nii pisikesteks ülesanneteks, et ühe täitmist ei pane väsitavusrindel üldse tähele. 
Miks ma olen enda kohta ootamatult sportlik - mitte seepärast, et mu tahtejõukaevud on viimaks avanenud, vaid ma ei tee Trennikorda Päevas, teen harjutuste seeriaid. Olen juba hommikul nii väsinud, nii väsinud, juba mõtegi 17 seeriast millestiganes on lisaväsitav - aga teen lihtsalt ühed puusaringid.
Midagi rohkem ei pea tegema. Võibolla viitsin teha ka kaks-kolm seeriat midagi, kui juba teen, aga teha lihtsalt ühed puusaringid enne hommikukohvi, see ei ole ju kurnav ja sellest aitab.
That'll do, pig.


Minnes edasi 1 km tunnis viib see tempo su 1000 tunni möödudes 1000 km kaugusele. Seda õppisin Nirti blogi lugedes juba ammu-ammu, aga see mõte on minuga läbi aastate ning tõestatult pädev.
Kirjutada 100 sõna päevas on palju parem kui kirjutada üks kord kahe kuu jooksul 1200 sõna. Kaks seeriat trenni teha 8 korda päevas on palju parem, kui teha 2x nädalas 20 seeriat korraga ja kolme nädala pärast enam mitte viitsida. Pesta kraanikausist kolm nõud vähemaks iga kord, kui sul on vaja käsi loputada, on palju parem, kui pesta kord päevas õudne hunnik või vihastada kellegi kolmanda peale, et miks too nõusid pole pesnud?! (Nõudepesumasin on umbes kõigil peale minu, võibolla see on kaotsiminev näide.)
Sa ei pea korjama maast üles kõiki prügisid, mis laste mängides sinna laotunud on - võta kaks ja tee siis midagi muud, midagi meeldivat. Pärast võid veel võtta.
Ühel päeval keerad vaiba rulli, järgmisel klopid, kolmandal laotad taas põrandale. Üks kilomeeter tunnis, see on nii vähe. Tõesti pole väsitav, isegi minu väsimusskaalal.

Olla aeglane, aga visa, on nii palju kasulikum kui teha asju väsimuseni ja mitte tahta neid järgmisel korral teha, sest väsitav.

Laupäev, 15. august 2015

Mis ma siis NÜÜD olen vol IV

Siin oli isegi minu kohta pikk ja põhjalik postitus spontaansete, rohkem või vähem vaimukate vahelepõigetega, seletustega, miks ma näen päikesetõusu, millal ma teist korda magama läksin ja millal üles tõusin.
Siis see kadus ära, blogger salvestas kadumise ja puhh.
Enam ei olnud.
Kõik.

Aaaaah! Ja veel hästi palju aaaaaaah-e, sest see oli tõesti pikk, tõesti põhjalik, kahel päeval tehtud ja ikka veel lõpetamata postitus, kus oli juttu sellest, millised on mu suutmised ja võimised praegu.
Kuidas ta sai lihtsalt ära kaduda?! Kuidagi control+z-iga, vaatasin, et üks lõik puudub, vaja see tagasi tuua - ja kõik läks. Seni, kuni ma mõtlesin, kuidas undole undot teha, toimus salvestamine.

Oh.

No mis seal ikka, alustan algusest siis JÄLLE.
(Jee mul on jõudu üle selle tegemiseks praegu. Aga 15. august oli tärmin mu pea sees? Oli.
On midagi paremat teha tänasega, mil plaanisin randa minna, aga õues pole rannailma ja ma olen nagunii nii väsinud? Ei ole.
Saab siis tehtud, pole midagi.
/Kuigi seda, et päike on hetkel pilve taga, pole vist päris korrektne rannailma puudumiseks nimetada./)

Mõned asjad on, millest polnud (ja nüüd pole ikka veel) andmeid avaldanud, sest need ei tundunud üldse tähtsad. Aga mu endavaatlusvõime on tasapisi täpsemaks muutunud ning nüüd panen väga tähele nähtusi, mida varem ei pannud. Nii et lugege =)

Üks selline asi on näiteks viisipidamine. Oli aeg kunagi eelmise aasta lõpus, mil ma ei suutnud Eesti hümni äratuntavalt ümiseda. Mitte laulda nii, et kõik noodid oleks õiged, vaid äratuntavalt ümiseda. Tekitades kuulajas hämuse mulje, et aa, see laul vist.
Asi on igasuguse harjutamiseta paranenud. Kui jorisesime rongis Poeglapsega "Tiigrikutsut" ja tüdruk, kes istus meiega ühes pingis, minema kolis, oletasin, et talle lihtsalt ei meeldi lärmakad naabrid rongis, mitte et asi oleks mu jubedas viisipidamatuses.
Suudan vajadusel laulda, kuigi mitte endisel tasemel (veatult pole kunagi laulnud), ja ma pole selle nimel tõesti midagi teinud peale aja mööduda laskmise.

Siis kõnnin jumalast kiiresti.
Tasapisi tõusnud võimekus, milleks ka pole konkreetselt midagi teinud.
Mais oli asi halvem. Märtsis veel halvem. Detsembrit ei hakka meenutamagi. (Halvem, siis oli palju halvem.) Aga eile juhtus nii, et Poeglaps lõi mind kogemata oksaga näkku, kui me parasjagu kaubanduskeskusse teel olime. Oks oli pikk, no juhtus.
Ma vihastasin väga. Esiteks oli see äärmiselt ootamatu, teiseks valus ja kolmandaks tuli mul isegi tilk püksi sellest ootamatust valust.
(Kell on faking pool kaks. Ma kirjutan seda postitust uuesti tõesti terve päeva, sest olen päris alguses alles. Või siis ilmutan ta alles homme. Noh, te vähemalt teate, et üritasin varem!)
Niisiis vihastasin väga ja marssisin peale karjatamist ning lühikest seletust, miks ma karjun, minema. Omaette, tigedalt ja mitte kellegagi arvestades oma liikumise käigus.
Kaks bussipeatust hiljem pidin lapsi järgi ootama, sest nad ei jaksanud minuga sammu pidada. Leebusin ära ühtlasi, sest Poeglaps ei löönud mind tahtlikult ja tilk püksis oli tõesti ainult tilk ning kuivas ära selleks ajaks. Pealegi oli tore avastada, et kõnnin nii kiiresti, kui tahan. Väga leebekstegev.

Millega seoses meenus, et normaalsed inimesed liigutavad ka käsi, kui kõnnivad. Selline automaatselt tekkiv võnkumine, enamasti vastaskäsi ja vastasjalg, sellele ei mõelda, see lihtsalt tekib.
Noh, märkasin juba ammu, et mu parem käsi lihtsalt ripub alla, kui ma teda ei innusta, ning hakkasin siis teadlikult teda liigutama. Millega seoses käsi küll liikus, ent jäi kohati jalgadest maha ning väga naljakas oli vaadata, kuidas sama kehapoole käsi ja jalg korraga edasi minema hakkasid. Mitte naera-naljakas, vaid veider. Vale.
Nüüd liiguvad käed üsna normaalselt, eriti kui käin kiiresti ja tasakaalu tekitamine on tähtis. Ainult siis, kui hakkan neid teadlikult jälgima, tekib avariisid.
Teadlikkus on ikka kuradist =)

Üks asi, mis ei kavatsegi muutuda ja võibolla ongi eluaegne, on see, kuidas mu nina on palju avaram kui enne.
Kahtlustan, et see on seotud igasugu torudega, mis mul näos olid, ninast alla aeti ja mis tegid ninasisesed teed lahti. Umbes jõuan mõelda, et oi, kõditab, peaks vist taskurätiku võtma - ja juba on nägu tatine. Ning kui ujun, ei pea vett sisse hingama, et uppumistunnet tekitada - piisab sellest, et välja ei hinga näo vette sattudes. Tuleb laine, mu nägu saab märjaks, vesi läheb ninna ning sealt kohe edasi kurku, sest teed on lahti. Vedelik liigub vabalt.


Nii. Teised statid:

Kaal: 62.
Olen tõesti natuke juurde võtnud, aga mitte nelja kilo. Tegelikult mul ei olegi meeles, et viimasel ajal oleks olnud õhtuid, mil ma ei suuda uinuda ning pean sööma minema, sest mittetuntav nälg, mille reaalne põhjuslikkus selgub enda peal kaloriteadlikkust rakendades. 
Kuigi eilne päev vist oli selline, mille järel võinuks, sest sõin tüki kooki ja ühe võileiva.
Võibolla seepärast olingi poole viiest hommikul poole üheksani üleval.

Pikkus: jeebus, seda ma ei mõõtnud eelmiseks postitusevariandiks ära. Tegin ainult kriipsu uksepiidale.
Nii - 174 cm jälle.
See mõõdulint peab olema invaliidne.
Tartu Ülikoolis antropomeetriliste mõõtmiste käigus kunagi aastal 1999. aastal oli ju 172 cm? Mitte et mul oleks midagi pikem olemise vastu, aga kõhklen tuntavalt, et see ka õige on.

Kõne: Mida väsinum olen, seda halvem. Eile, kui lugesin enne magamajäämist unejuttu ette, oli raske öelda sõna "viplala". Ütlesin midagi "vipla"-taolist, kui ennast ei jälginud. Vahel parandasin öeldut, kuigi see oli enamasti arusaadav.
Aga üldiselt pudistan ikka vähem ja vähem.

Kiri:
Käsikiri: ah, peenmotooriline ülesanne spetsiaalselt paremale käele!
Iga päev kirjutan visalt, see teeb juba mitu-mitu kuud (veebruari keskel alustasin), aga tegelikult on edasiminek nii väike, et tõenäoliselt ta oleks sama ka siis, kui ma ei oleks iga päev ega isegi iga nädal paberile kirjutanud. Aga noh - kirjutan ja vahel vaatan enne alustamist ja peale lõpetamist ka kella. Ühe A4 suuruses paberi kirjutasin nädala eest 45 minutiga täis. Arusaadavalt. Mu käekiri on nagu lapsel - väga comme il faut, aga ka väga pingutusrohke.
Arvutikiri: Teen vähem vigu.
Midagi muud polegi nagu öelda. Mitte nii vähe kui enne Rongi, aga võrreledes Mingiajaga Vahepeal, vähem. Loomulikult on väsinud seisus kõikvõimalikud vead kergemad tulema, aga vahel õnnestub õhtulgi inimesed ära petta - mu kirjaveatu trükkimine nagu viitaks, et oh, polegi T. täna väsinud - kuigi tegelikult ju on.
Loovkiri: 200 sõna peal päevas, välja arvatud juhud, kui loen üle ja toimetan.
Toimetamine on ikka veel rämedalt raske. Ühte 12-leheküljelist juttu loen ja parandan terve päeva, kuni ööni välja, ja siis olen kolm järgnevat päeva ka väsinud. JA mul jääb seejuures mitu-mitu sisulist (mitte trüki-) viga märkamata.
Aga üldiselt on 200 sõna tehtav.
Välja arvatud käesoleval päeval, kui kirjutan seda jumalast ja jumalannadest neetud võrgupäevikuposti taas. Praegu on kell veerand viis. 
Ootused tulevikuks - kui hästi läheb, saan täna siiski avaldada.

Jooksmine ja üldine jaks: 3-3,5 km. 42 kätekõverdust.
Jaksaks vist rohkemgi, aga ometi kord olen rahul sellega, mis on. Mitte isegi, et ei viitsi (vist pole elus enne niiiii usin olnud trenniga, pole detsembrist saati ühelgi nädalal oma seeriate arvu alla lasknud - ja minu meelest ma alustasin 75 seeriast), aga mille nimel?
42 kätekõverdust on ok, jooks 3 km on ok. Ja need teised harjutused ka.
Rohkem pole alati uhkem, rohkem on lihtsalt - rohkem.

Vaateväli:
Jälle - väsimusest sõltuv värk.
Nii palju sõltuv, et usun osaliselt, et olen nähtavasti permanentselt väsinud ja seepärast pea käibki ringi.
Mul on meeles tervelt kaks korda, kui käisin jooksmas ja selle asemel, et kinnistada oma pilk kuhugi maha umbes 25 m ettepool (mitte et ma sedasi sinna paremini näeksin, aga kuhugi ju tuleb pilk panna), sain hoopis üles vaadata ning kauguses paistev taevas ja puuladvad ei liikunud mu peaga iiveldusttekiteavalt kaasa. Üles-alla-üles-alla ...
Allapoole nägin ikka topelt, ent nii koomiliselt hea oli joosta, et ma isegi ei taibanud, miks nii hea on. Alles hiljem, kui hea möödus, tuli arusaamine, et ah! Selles oli asi!
Peale dušši peeglisse vaadates oli ka hea.
Aga muidu - mida väsinum, seda enam ma topelt näen.

Peenmotoorika:
Ohoi. (Kell on 18.41. Olen sitaks väsinud, kuigi vahepeal isegi magasin, ja ma pole isegi sinna jõudnud, kust võrgupäevikupostitus ära kustus. Ikka veel kirjutan kord juba loodut =/) 
Põhimõtteliselt on nii, et mida tahes panen, võtan, keeran, tõstan, ükskõik, kas söön, joon, avan kempsupoti kaant, pesen, teen kohvi, praegu vajutan arvutil trükkides tühikut - kõike teeksin vasaku käega, kui loomulikult teeksin. Kuna ma ei lase endal midagi eriti loomulikult teha, vaid sunnin paremat tööle, teen kõike siiski parema käega välja arvatud siis, kui (jep, jälle) olen nii väsinud, et tegemine kui selline ei ole enam tähtis, loeb ainult resultaat. 
See, et kasutan elegantset sõna "peenmotoorika", on reaalselt ainus muutus võrreldes näiteks novembriga. Sellest parema käe kasutamisest ei ole mingit tulu olnud, aga muidugi on võimalik, et ilma teda tööle sundimata oleks lihtsalt hullem.

Väsimus:
Võtmesõna. Kõige kohta. Mida tegelikult tähendab "lusikad otsas", ei ole vist normaalsele inimesele mõistetav.
Ma ei näe enam. Ma ei suuda end vigadeta väljendada. Ma võin põrgata vastu seinu ja mitte suuta uksi parema käega avada. Ma võin olla väsinud päevi takkajärgi, kui kord ära kurnun. Mu mõtlemine muutub kaootiliseks, mu (negatiivsed, rõõmu vms ma lihtsalt ei tunne väsinuna) tunded kontrollimatuks ja ma ei tee enam asju mitte ainult seepärast, et ei jõua, vaid mul on täiesti ükskõik, kas mingi asi on tehtud või tegemata.
Lihtsalt ei huvita. Kogu mu maailm kuivab kokku ja koondub väsimuseks.
Seetõttu tean üsna täpselt, mis mind rohkem väsitab, mis vähem. Väsimus on nii mastaapne lihtsalt, et seda pean paratamatult mõistma, et üldse ellu jääda. 

Jalavalu: Osad sõbrad tulid kokku ja kinkisid mulle ühe masina, mis peaks selle vastu aitama. See on neist nii armas!
Ainult et masin suudab tegeleda ühe üpris piiratud kehapiirkonnaga korraga, aga mul valutavad mõlemad jalad, kogu tagumik ja jalgevahe, ja siis ma kasutan seda niimoodi paremat jalga pidi üles ja vasemat alla ning jälle tagasi. Kõik ülejäänu, mis sel päeval masindamata, valutab ikka.
Selle masina neuroloogiat taastav funktsioon on mõnevõrra rohkem tunda, eriti oli esimese kasutamisnädala järel (siis leidsid aset need pearingluseta jooksmised näiteks).

Vaagnavalu: vt jalavalu

Seljavalu: vt jalavalu

Peavalu: Esiteks ma tunnen valu siiski nagu läbi loori, palju vähem kui enne. Teiseks ma ei karda ibuprofeeni kasutada ning see aitab.
Nii et tõdemus, kuidas enamik peavalusid kestab päevi, ei ole nii õudne, kui võiks olla. Aga siiski.
4-5 päeva on nüüd sihuke üsna normaalne peavaluaeg.

Menstruatsioonivalu: oot, mis see oli ka valus või? Kunagi enne septembrit vist oli nagu?

Mälu: Jess, uus osa viimaks. Kell 19.44.
Vist ei ole seni rääkinud, kuidas mäletan palju paremini arve ja arvude kaudu ka teisi asju. 
Ütleme, et lähen poodi - siis on mulle tohutu abi teadmisest, et pean ostma 8 asja. Kui mõtlen, mis need 8 asja olid, tuleb meelde. Kui ma lähen poodi piima, munade, singi, mandlite, kassikonservi, leiva, puuvilja ja "millegi õhtusöögiks" järele, unustan raudselt vähemalt kaks asja ära, kuigi võin osta näiteks kookosküpsiseid, sest neil oli allahindlus ja mulle maitseb kookos. 
Mulle jäävad meelde majanumbrid (tänava võin vabalt unustada), tehtud trenniseeriate arv (kuigi konkreetsed harjutused võivad meelest minna), mis number buss kuhu viib. Meeldivad täpsed kellaajad / =) /, tehtud tegude arv päevas. Kui saan, loendan kõike. 
Kui ei ole loendatavad asjad, ütleme, et keegi küsib, kuhu ta X raamatu pani, ma tõenäoliselt ei tea. Isegi kui olen asja näinud - mu vaimusilmas on küll otsitav, aga ei tea, kus ning millal ma seda nägin. Võis olla eile, võis olla üleeile, võis olla ka nädal tagasi. 

Sellega seoses meeldib mulle ka, et asjadel on kindel koht. Esiteks leiab neid niiviisi ka kehva mäluga üles, sest sinna, kus asja koht on, ikka vaatan. Ja teiseks (see on üleni uudne aspekt) ei pea niimoodi asja käest pannes mõtlema, kuhu ta panna. Panna oma kohale on sama lihtne, kui panna lihtsalt käest ära, sest nagunii mõtlen ju sellele, et 
kuidas
ma
panen
asja
käest
ära
ja siis on lihtsam juba panna Oma Kohale, mitte lisaks mõelda,

kuhu
asi
nüüd
käest
panna.

Seksuaalsus: Midagi on.
Päevitan. Kannan ilusaid rõivaid parema meelega kui suvalisi. Kenad noored mehed meeldivad rohkem kui mittekenad. Ovulatsiooniperioodil on isegi nõrka erutuvust märgata.
Võrreldes endaga enne rongi olen vägavägaväga tuim, kuid tegelikult - tegelikult - olen lõhkemiseni õnnelik selle vähesegi üle. Usun küll, et mu võime tahta toitu, jooki, voodisse magama või mingit meest on üks tahtmine. Et mu ajus see osa, mis on seotud ihaga ükskõik mille või kelle järgi, on kahjustatud.
Ma lihtsalt ei taha.

Mõnes mõttes on see ikka täiega irooniline. Ma ei saanud, mida ma tahtsin - ning nüüd ei tahagi enam. Midagi ega kedagi.

Nii, kell 20.45 lõpetasin mustandi. Nüüd tuleb see veel läbi lugeda ja võibki avaldada \o/

Kolmapäev, 12. august 2015

Ära räägi kurja e. peidetud suuga ahv

Diclaimer: osa sellest postitusest on sündinud siis, kui ma olin veel nähtavalt terve ning siin pole grammigi süüdistust kellegi suhtes. Kes toimisid minu suhtes teisiti, võivad endale lihtsalt õlale patsutada ja end erilisena tunda.

See võib minna vastuollu üldtunnustatud reeglitega ning pole ka teaduslikult tõestatud, aga on kogemuslikult tuvastatud.

Armas ahastuses-masenduses-depressioonis-midaiganes inimene! Ole ettevaatlik on kurbuste väljendamisega!

All-periood, masendus või sitt meeleseisund iseenesest ei peleta inimesi sinust eemale. Sa võid nende peale turtsuda, solvuda, karjuda, neid ignoreerida, naeruvääristada või niisama nõme olla. Võid lubadusi tagasi võtta, unustada külalisi kostitada, mida iganes - kuni sa järgmisel korral jälle naeratad ja oled "nagu ikka" antakse sulle andeks võtmes "juhtub, kõigil on halbu hetki".
Mulle antakse eriti andeks, sest sant ju, aga kehtib kõigi kohta.
Kuni sa suudad vähemalt pool aega üleval hoida helget fassaadi, siis inimesed, kellel on üldiselt kombeks hoida kinni juba tuttavast, hoiavad kinni neile tuttavast viisist sinuga suhelda, hoolimata su kohatisest nõmekäitumisest. Nad ei ütle sust lahti.
Pilt siit

Mis juhtub aga siis, kui sa käitud v-o ainult natukesekene halvemini-hoolimatumalt kui tavaliselt, aga sõnastad neile korduvalt ja järjepidevalt ära selle, et sul on halb, sul on raske ja sa tunned end teisiti kui tavaliselt?
Juhtub see, et inimesed, kellelt on võetud võimalus hoida kinni tuttavast, ignoreerida häirivat ja olla "nagu alati", hakkavad sinust eemale hoidma. Sest isegi kui de facto sinus eriti midagi väljaspoole paistvast osast (jaa, ma tean, mina olen küll teistmoodi) ei muutu, siis lakkamatu loosungi kandmine "mul on halb" paneks nad nagu olukorda, kus nad justkui peaksid midagi ette võtma.
"Nagu" ja "justkui" on seal eelmises lauses tahtlikult. Tegelikult ei pea, aga sellele ju ei mõelda.
Ei olda oma reaktsioonidest teadlikud.

Enamik inimesi ei taha mingit ekstra ristirekte kellegi viienda päästmiseks oma ellu tuua. See, et seda neilt ei oodatagi, ei ole nende teadvuses kohal. Inimeste automaatne reageering teatele "ma olen ikka veel masenduses" on hoida eemale, kuni see ebameeldiv olukord üle läheb ja neilt ei oodata mingeid uudseid ja ebaturvalisi reageeringuid-tegevusi.
Lisaks omandad suhteliselt piinliku hädapasuna-renomee. Millega mina lepin, aga need, kes pole nähtavalt vigased, ainult enda sees sandid, võib-olla mitte.

Võita probleemi sõnastamisega praktiliselt midagi ei ole. Võib-olla on sul mõni sõber-sugulane-tuttav, kes suudab anda adkevaatset nõu, nt professionaali telefoninumbri vms. Mitte et professionaal garanteeritult aitaks, kuigi mulle näiteks ravumid väga meeldivad. Uskusin nendesse enne, usun ka edaspidi.
Üldiselt aga niisama-sõbrad-sugulased midagi teha ei saa. Nõud, mis nad annavad, on täis tavalist määra õiget ja valet. Leiuta ise, mis neist kõlbab, mis mitte.

Fundamentaalselt on nii: enese päästmine on inimese enda asi. Põhiliselt seetõttu, et inimene ise on ainus, kes SAAB ennast päästa, eks ole. Keha on keha, vaim on vaim, kui miski neist on katki, on meditsiiniline abi omal kohal, ent lähedastel on abistamises väga väike roll. Nad on oma olemasoluga küll lohutuseks, aga keegi ei taha, et masenduses isik neist kinni haaraks ja endaga pimedusse kaasa tõmbaks. 
Pealegi ei ole sellest kellelegi abi, kui põhja läheb mitu inimest ühe asemel. Kõlab kalgilt, aga uppujat saab päästa eelkõige uppuja ise.
Teised saavad heal juhul natuke ergutada, et kuule, pääse ära, ma tahan suga teed juua ja leebelt klatšida jälle! Või teha kooki ja loota, et sel on lohutav, mitte kaalutõstev ning masendav mõju. 
Aga tõsi on, et ega keegi väga ei hakkagi seda päästmist üritama, kuna nad ei oska ja ei tea, ja sel juhul oled lisaks veel ses mõttes ka purkis, et tunnetad üldist isoleeritust, seda, kuidas sind üksi jäetakse, ja küsid endalt "oot, a ma vist ei olnud siis kunagi eriti tore nende arust ilmselt, et nad midagi tegema ei vaevu?"

Õigupoolest on asi enamasti selles, et nad tõesti ei OSKA midagi teha ja loodavad, et probleem möödub, kui seda piisavalt pikalt ignoreerida.
(Mitte et see ikkagi närvi ei ajaks, kui nüüd aus olla. Sõbrad, nagu kõik inimesed, on tavaliselt ikkagi sellised veidi isekad tõprad, sinna ei ole vist palju midagi parata. Täpselt nagu me kõik oleme õnnetud ahvid ja ebakindlad lapsed, kogu vingest atribuutikast hoolimata.)

Esmaspäev, 10. august 2015

Kokkuvõtteks (millalgi 2013 vist?)

Disclaimer: eelmine ajalugu oli kole lugeda? See on veel koledam!

Mingis mõttes mõtlen nii ikka veel. Et mul ei olnudki selle vana eluga kuhugi minna enam. Niigi pidasin kaua vastu.
Mingis mõttes on see avaldamata mustand nähtavaks tõendiks, et jaa, mul oli depressioon juba enne, kui tuli lahkuminek sellestsamuskisest.

Läksin mõni päev tagasi lähedase sugulasega isegi vaidlema, et mismoodi oleks õigem elada - tema väitis, et kuskil 4-5 aasta vanuses peaks inimene ideaalis mõistma, kuidas ise ennast lohutada, ja siis võib küll valu tunda, aga ei olda katki. Kui keegi ei aita, ongi asjade loomulik seis püsti pandud. Kellegi teise kui enda lohutamist polegi vaja!

Mina mõtlen, et valu on alati tunnistuseks, et miski on valesti, miski kuskil on katki - ning kui see valu kestab pikka aega, tulekski abi otsida, isegi kui kuskilt ei jookse veel verd ega ole osalist halvatust. Vaimne katki ei ole kuidagi erinev füüsilisest katkist, ja kuigi eelnev on viimasel ajal sihuke levinud taevas-on-sinine-kõik-teavad-seda-arvamus, mu lähedane sugulane peaks nagu inimvaimu alal asjatundja olema ja vaidles mulle vastu, ma oma kogemuse põhjal küll ütleksin, et vaimne katki on reaalne.
Mõelda, et kui oleksin parem inimene ja vanuses 4-5 õigemini elanud, ma nii ei tunneks, on päris destruktiivne.

KUI ma pealegi oleks leidnud, et valu tunda kogu aeg väikeste pausidega, aastaid järjest, pole normaalne ja võiks midagi ette võtta, ma oleks võtnud. Nutnud kellegi rinna naal ja ilmselt mitte rongi alla läinud.
Poleks arvanud, et kõik on mu oma vastutus ja mõttetegevuse tulem, mõtle rohkem, et noh, on küll valus, aga pole kusagilt katki, ela edasi - ning kui ei suuda, siis on ka see su oma vastutus, lõpeta see valus elamine ära!
Et on valus, aga samas on kõik tegelikult ok, ei ole mu meelest üldse pädev mõte. Kui on valus, ongi miski valesti - see tundub kuidagi õigem. Loomulikult ei tasu iga sõrmelõikamise või kurvameelsuse pärast arsti juurde joosta, aga pikaajaline valu on tunnistuseks, et miski on valesti. Terve keha või vaim ei valuta.
Väita, et nii poleks, kui naistel oleks rohkem lapsi ja sellega seoses vähem aega neid 4-5 aastaselt lohutada, on lihtsalt tõestamata teooria. See, et mina läksin katki juba ammu, nii tark ja iseenda vastutust uskuv, kui olengi, on tõestatud päris elavalt.

Aga noh. See mustand siis.

***

Asi pole selles, et ma oleksin eriliselt õnnetu.
Isegi mitte selles, et ma olen õnnetult armunud olnud kole kaua ja sel on kerged komplikatsioonid - ausõna, mina olen nii hea ja viks ning tema nii aus ja sirgjooneline, et komplikatsioonid on õhkkerged ega murra kellegi südant.

Ma ei arva ka, et mul oleks midagi viga - vastupidi, olen enda silmis oma parim võimalik mina ---
--- milles aga umbkaudu ongi probleem.

Olen teinud, mida suudan. Kangutanud maailma nii palju, kui suudan, ilusam olemise poole, ja saanud selgeks, et ma suudan oma parima minana oma parimat andes ikkagi naeruväärselt vähe. Ka see õnnemäär, mis selle kangutamistegevusega minuni saabub - see saadav õnn ei ole piisav nõutava ponnistusega võrreldes. Vahepeal on ikka väga-väga raske. Väga.
Ja mu mott anda oma parimat ja olla oma parim versioon on seega lõpukorral.
Samas on taustal alles teadmine, et olles vähem äge ja andes vähem, on kõik lihtsalt veel mõttetum ja raskem.
Ma ju mäletan seda elu ka, kus lihtsalt olin ja hädisesin.
Kole värk oli.

Kui ma vaatan praegu oma elu valdkonniti, siis ilmselt on ära olnud mu suurim ja parim vastastikkune armumine (no ei paista midagi paremat kui Poeglapse isa, mitte kuskilt ei paista - eriti kuni ma südantpidi mingi mehe küljes kinni olen, kes oma naist armastab samas) e. tehtud. Olen loonud oma lastega hea toimiva perekonna - tehtud. Mul on kehaline vorm, millega rahul olla ja mille paranemine tulevikus on vähetõenäoline - tehtud.
Kuskil ei ole mingit lootust, et oh, oleks või teeks seda ja toda, kus alles tuleks õnn.
Ma olen kõik, millesse ma usun ja milleks ma end võimeline usun olevat, juba ära teinud.

Mul pole oluliselt puudu millestki materiaalsest. Kohati muidugi, aga mitte püsivalt ja teravalt, nii et loota, et oh, ma oleks kohe palju õnnelikum, kui saaksin paari uusi saapaid vms, tundub äärmiselt ebatõenäoline.
Ma tean, et rabeldes edasi nagu poolearuline saaksin ma ilmselt ka oma kooli läbi ja leiaks küllap mõne ägeda õetöögi, mis mul paari aasta pärast kopa ette viskaks.
Ja siis otsiks mõne uue. Elaks edasi nagu elatakse.
Kirjutaks vahel mõne jutu, mida loeb sada inimest, neist kolmekümnele meeldiks ja kolmkümmend leiaks, et enam-vähem on kah.
Jee.

Aga elu tippelamusi, mis ei oleks seotud rassimise, tassimise ja enda viimseni pingutamisega, ma nagu ei näe enam oma tulevikus. Kirg, leegitsemised, õnnestumised..?
Ainult ränga tööga, paraku. Ainult ränga tööga, rebides end perioodiliselt tükkideks ja veeretades kaljumägesid paigast.
Ja nähtavas tulevikus niimoodi hakkabki olema, et pingutad kolm aastat, nii et kõik rebeneb, ja siis on kaks tippelamust. Jälle pingutad kolm aastat ja kaks tippelamust. Aga mille nimel siis kogu see vaev?
Miks?
Kui kaua?
Ma ei suuda kunagi kirjutada paremat raamatut kui Gaimani "Ameerika jumalad" või Eriksoni Malazi raamatud või Wintersoni "Kirg".
Inimesi, kes süsti teevad ja plaastreid vahetavad, ei tohiks olla nii raske koolitada. (3 ja pool aastat? sulaselge liialdus!) Igatahes ei ole ma sellisena asendamatu.
Võimalik, et ma olen asendamatu emana ja tütrena. Aga ainult ema ja tütar olemine mind ka elus ei hoia. Kujutan end ette ainult emana ja õudus tuleb peale. Raha pole, staatust pole, piinlik olemaski olla...
Uhhh!

Uhh, ma ütlen! Ei taha!
+ ma nüüd tean, et ma suudan end läbi võimatuste rassida. Läbitud etapp.

Mida ma veel ei tea, on see, kuidas ma surra julgen.
Niisiis see viimane kvalifitseerub väljakutseks. See on miski, kuhu püüelda. Suuta omaenda lugu lõpetada, sirge selja ja efektiga.
Surra vägivaldset põnevat, intensiivse surmakogemusega surma.

Soovin teile kõigile eredaid elusid ja põnevaid lõppe ja vabandan kaasnevate ebamugavuste pärast. Mõistan, et see kõlab nagu väga nõme nali, või siis hullemat sorti kaastunde väljapressimine, aga tahtsin jätta mingi selgituse.

Pealegi on see täiesti aus selgitus.
Ma ei ole väga õnnetu. Mul ei ole talumatult halb.
Olen lihtsalt täiesti lootusevaba oma tulevikku vaadates.
Kõik on nagu on ja miski ei muutu paremaks. Võimalused on lahti halvemaksmuutumisele, aga ausalt öelda ei näe ma nagu mõtet selle nimel elada, et näha, kuidas just kõik halvemaks muutub.

Laupäev, 8. august 2015

Vaata ette, mida sa soovid vol... midagi. Igatahes palju

See on nüüd selline väga isiklik postitus. Üldse pole suunatud kellelegi teisele, aga mulle meeldib asju sõnastada, siis on nad endale selgemad. Selle jaoks tehtud kirjutis.

Mulle on tähtis ka ses asjas selgust omada, sest kuidagi pean edasi elama ja mingi narratiiv peab sel elul olema. Ei suuda ilma - minu jaoks ei ole "lihtsalt elu" olemas. Me kõik elame mu silmis narratiive, oleme oma elu peategelased, ning tegelikult olen ma jube heas seisus endale uue narratiivi leidmisel. Sest ometi kord ei ole mu elu tavaline ja igav, ma ise tavaline ja igav ja endale ainult põnevusi välja mõtlemas, vaid ma olengi korralik loosangar. Olengi huvitav. Varbaotsest juukseotsteni.
Millega ma ei taha öelda, et olge nagu mina (ja õnneks on olemas Murca, kelle moodi võib olla vabalt ja kes on korraga täpselt sama ebanormaalne ja normaalne, kui ma oleks teistmoodi elu ja valikutega), aga see ongi isiklik postitus ja minu jaoks on see tõsi.

Muidugi ma olen lihtsalt see, kes olen. Valin neid aju, mida valin, sellena, kes olen. Kui vaatan end oma silmadega, siis "tavaline ja igav" on tõsi, loomulikult, olen endaga koos kõik päevad ja ööd ning võin sellega seoses endaga ka täiesti ära harjuda.
Aga võibolla sellepärast või ositi selle jaoks vaatangi end teiste silmadega, et näha neid asju, mida enda sees olles ei näe? Võibolla on enda nägemine teiste silmadega loomulik, sest inimene kui karjaloom teebki seda automaatselt, ja neid, kes end teiste silmadega ei näe, peetakse karjas imelikuks? Ja selle poolest olengi imelik, et ma pidin õppima, et nii võiks, see teiste pilgu omaksvõtmine ei olnud automaatne.

Sellega seoses, et teiste pilkude omaksvõtt ei ole normaalne, et mu jaoks pole iseenestmõistetav ja mugav teha "nagu kõik", sest esmalt pean mõtlema, mida need "kõik" üldse teevad, saangi teha teistmoodi.
Mis mõnes mõttes lasi mul teha suhteliselt ennasthävitava valiku, koondnimeks "rong", aga laseb mul ka olla vapper.
Teha asju, mida kõik ei teeks.
Valida nii, nagu ma ise valin, kellelegi toetumata ning üsna päris väga loosangarilkult.

Ma ei mõtle, et oh, nüüd oleks õige vapper. Teen, mida pean tegema (nagu kõik), valin endale lihtsaima meetodi ja raja, olen, kes olen. Aga kukub niimoodi välja, et olen see, kes ütleb tõde näkku, helistab häirekeskusse, reedab omad, kes võib valida ka endale väga ränga saatuse, sest see on lihtsalt midagi, mida ta tegema peab.
Mitte et ma valiks raskema valiku või käiks raskemat teed.
Valin, mida valima pean. Kogu lugu.
Lihtsalt kuna seal juures ei ole automaatset arvestamist, mida teised sellest mõtlevad, olen vaid ma ise, kes võib teadlikult teistele mõelda, ent kui olukord nõuab kiiret tegutsemist, ei jõua, on mul lihtsam teha asju teisiti. Oma moodi.

See on narratiivi leidmisele soodne pinnas. Olla ise, viimse kui terakeseni, viimse kui juukseotsani, olla üleni ise ja osa karjast ainult nii palju, et seal väliselt normaalne paista, on väga loolik. Neid üksildasi kangelasi, kel võib olla sõpru ning sugulasi, aga kes teevad üleni ise omad valikud, on kirjanduses palju. Ma lihtsalt seni ei arvanud, et nad oleks minu moodi kuidagi sisulisemalt kui mõne välise tunnuse klappimine.
Aga nüüd! Hei, ma mitte ainult et ei tapnud ennast, jäin ka ellu. Väga loolik. See, et ellujäämise juures minu rolli polnud, ei olegi oluline. Lugu on? On. Ma olen selle peakangelane? Jah, olen küll.
Kurat. Ma olen mitte lihtsalt oma loo peategelane, ma olen päriselt peakangelane.

Olen seni, kui mäletan (ja lapsepõlvest mäletan palju ning kaugele, need on vahetud mälestused, mis alt veavad) oodanud, et minuga midagi põnevat juhtuks.
Nüüd juhtus. Mitte see, et surra otsustasin, aga see, et ellu jäin ning pealegi suhteliselt adekvaatsena.
Täiesti minust sõltumatu juhtumine. Pagana põnev ka.
Oleksin täiesti olnud valmis lõpetama oma armastusloo sellega, et suren, see oleks olnud hea lõpp. Aga nüüd on uus lugu, uus mina ning kuigi ma harjun sellega tasapisi ja ei tea veel, mis ja kuidas ja kuhu see jutt suundub, see ei ole mingi minu osalusega lugu.
See ongi minu lugu.

Ma olen selle loo peakangelane.
Oo.

Mul on alati olnud vaen lugude vastu, mille ivaks on, et keegi, kes sellest varem ei teadnud, on Äravalitu. Ainus, Kes Saab Maailma Päästa. Mu meelest see kellegi enne sündi Ära Valimine on nii nõme. Ennustustega klappimine ja Keegi olemine lihtsalt sellega seoses, et sa oled Keegi, ei mahu minu maailmapilti. Pealegi ei saa nii midagi teha, et olla See Ainus, Kes Saab Maailma Päästa. 

Mulle on alati rohkem meeldinud need lood, kus kasvatakse kangelase rolli sisse, normaalse elu abil, valikute tulemusena.
Nüüd ma vist - olen selle loo endale loonud.
Võibolla maailm keeras ennast nii, et jäin ellu. Võibolla ma lihtsalt ei näe neid maailmu, kus ei jäänud. See ei ole minu mure. Ei põe, kas nii või teisiti.
Aga mulle meeldib see uus elu, mis on. Uus lugu, mida elada.

Täpselt selline olengi - korraga kodune, sangarlik, suvaline ja rafineeritud.

Neljapäev, 6. august 2015

Ära põe

Mõistus ja tunded, mõistus ja tunded, mõistus ja tunded...
Mõlemaga saab teist juhtida.
Kui tunne on kurb, tulevad mõtted, mis seda kurba tunnet kinnitavad.
Kui mõelda kurbi mõtteid, saab ka tunde kurvaks.
Toimib mõlemat pidi.
Kui oled kellessegi armunud, mõtled tast igasugu mõtteid, mille kokkuvõte on, et ta on tore inimene (lisaks ilusale). (Hiljem võib muidugi tulla "ei, eksitus"-arusaamine. Aga ei tarvitse.)
Kui kellestki mõelda palju, hästi ja ilusti, hakkabki ta tunduvalt armsam olema.
Aga mul on pooled tunded surnud või vähemalt vaikeolekus. Ma ei ole võimeline armuma, aga samas - võib-olla ka lihtsalt ei taha olla? Ei mõtle kellestki piisavalt õigeid asju, ei pea kedagi kinnisidee jagu tähtsaks, võibolla võiksin armuda, kui vaevuksin õigeid mõtteid mõtlema?

Ma tean, et kui olen väsinud, olen kurvem, kui muidu samas olukorras oleksin, sest mina olen teistugune ja minu tunded ju. Samas mõistusega tean, et olgu, väsinud, selgelt bioloogia, seda kurbust võib ignoreerida ja lihtsalt magama minna. Aga kui keegi sureb või armsam mu maha jätab, ikka on ju bioloogia? Tunne on ju ikka kehas? Mis seal vahet on? 
Ja nüüd on mõistus jännis, sest kas tuleks leida, et igasugune kurbus on mõttetu, tundja eralõbu, ja õigesti õigeid asju mõeldes seda üldse poleks, või tuleks võrdselt tähtsaks pidada igasugust kurbust, kuitahes lihtne ka poleks seda tunnet väsimuse, menstruatsioonieelsuse ja näljaga põhjendada ning likvideerida.. 
Kui mõelda õigeid mõtteid, võib mitte häiruda ükskõik millest. Või häiruda ükskõik millest.

Võib-olla ei saa õigeid mõtteid mõelda ilma otsuseta. "Nüüd olen ma kurb." "Nüüd olen ma armunud." Või vähemalt "Kavatsen kurvaks saada" või "Kavatsen armuda!"?
Kas ennast juhtivas inimeses tekkiva tunde eeltingimuseks on otsus seda tunda?

Mis me kõik oleme lollid või? Laseme mõjuda tundeil, mis "lihtsalt" tulevad.
Laseme bioloogial juhtida. Loomal meis juhtida - ometi teades, et loom ei ole eriti tark. Kuigi tugev. Aga tõesti mitte eriti tark.
Ilmselt oleme kõik lollid, jah. Loomad.
Ning kui see meie tundmine on mitteteadlik ja samas on ju ka võimalus teadlikkuseks, saab süüdistada ainult iseennast, kui tunne ei meeldi. Ja kui ei meeldi niivõrd, et on vaja sellest pääsemiseks rongi alla minna, tekib vägisi küsimus, et mis ma olengi lihtsalt loll või? Loomalik loll, oleks võinud lihtsalt paremini mõelda!
***
"Ära põe!" on vastuseks. Mis seal vahet on, kas tundeid saab juhtida ja millest nad tulevad? Ära põe! Mis seal vahet, kas olla teadlik või mitte olla? Ära põe!
Ära põe!

Ja kõik on lihtsam.

Esmaspäev, 3. august 2015

Miks huvitab?

Võrgupäevikusse tuldi otsinguga "miks see porno huvitab".

Mõtlesin seepeale, et võib-olla mind ka porno huvitaks. Pole ammu proovinud, nii pool aastat. (Enne oli 0_0 reaktsioon, kui lugesin: polnud otseselt vastik, aga oli siuke "mind vist peaks erutama, aga on "ka nii kujutletakse, ahsoo"-värk".) Aga ma ei julge uuesti üritada - jah, mingi füsioloogiline märgumine ju toimub, ent vaimset erutust on nii vähe ja jalge vahel on kõige enam tunda valu, kui juba tundmiseks läheb, et ei taha seda. Võiks oodata pornoga, kuni see mulle eeldavasti midagi pakub ka.
Mul ei ole kiiret - kui ei taha, ei taha.

Ei taha.

Aga mul oli üleeile "miiidaaaaa?!"-moment.
Nimelt on juba enam kui nädal aega olnud tunne, et näen kuidagi parem välja. Ilusam. Riided istuvad paremini, aga ka ilma riieteta oli kuidagi - kenam.
Siis küsis Tütarlaps mult, palju ma kaalun, umbeski. Ma vastasin, et viimati oli 61, aga no kaalun üle, et talle rõõmu teha (sest Tütarlaps on väga löödud sellest, et kaalub must rohkem, kuigi on mingi pool pead pikem).
Ja kaalunäit peatus napilt enne 65.
Mis oli mulle nii mitmes mõttes üllatuseks, et tõesti kontrollisin mitu korda kaalule astudes ja jälle maha tulles järgi. Jah. Nii oligi. Natuke alla 65.

Esiteks - mis ma tõesti olen kenam enda meelest, kui kaalun rohkem?
Teiseks - kas ma olen nii palju rohkem söönud, et neli kilo juurde võtta?
Kolmandaks - kuidas ma seda märganud pole, et olen kõvasti kaalukam?
Neljandaks - kui olen nagu enne, kas ma peaks ka mõtlema hakkama nagu enne?
Viiendaks - kas ma poleks varem pidanud tähele panema? Nt 63 kilo juures?

Ses mõttes mõtlema nagu enne, et mõelda "naine ei saa olla liiga kõhn või liiga rikas", vähem on parem, vähesöömine on eraldi hea asi igas päevas. Kuid samas ma näen enda meelest parem välja nüüd natuke raskemana ja täielik vastuolude meri ja ... mhmh, arvasite õigesti - segadus.
Pealegi kaalusin täna hommikul alla 63 paar kriipsu ning naistel ju rändabki see kaalunäit ringi lähtuvalt nende jaoks parajasti kehtivast kuukalendrist, mhmh, see ligi 65 oli sihuke selle-hetke-näit lihtsalt.

Aga siiski.

Mul on üks isane sõber, kellele meeldivad pikad juuksed naistel ja kellega me oleme me rongieelsel ajal sõna tõsises mõttes tülli läinud, sest tema meelest on ikka vähem kaalu parem. Ja siis on üks teine isane, kes on risti vastupidisel seisukohal, leides, et kõik välimusse puutuv (k.a näiteks see, palju pesta) on pakend ja ebaoluline.
Ma vist mõtlen kuidagi kahe vahel. Välimus pole ei hirmus oluline ja võimalikult traditsiooniline ega täiesti ebaoluline. Välimus ja sisemus peaks nagu koos käima, vaim ja keha on sama terviku lahutamatud poolused, ja kui kumbki (kas vaim või keha) oleks teistsugune, ei oleks ka teine poolus samasugune, kui ta praegu on. Keha ja vaim on inimene, ei saa olla inimest ilma kehata ega ilma vaimuta. Keha on vaimu peegeldus ja vastupidi. Kui sulle ei meeldi mu keha või mu vaim, ei maksa arvata, et pool mind ju ikka meeldib. Need on lahutamatu tervik.

Mis muidugi seab mu segaduse ses suhtes, et appi, 65 kilo, mida teha, veel veidramasse valgusse.

Fatalist minus (seda on väga vähe, aga on, eriti nüüd, kui ma olen täiesti arusaamatult elus ja kui maailm keeras end sedasi, et elan, pidi tal ju mingi plaan olema =P) mõtleb, et inimesed lihtsalt meeldivad üksteisele või mitte ja mingit põhjuslikkust sealt leida pole, onnaguon.
Ja see mittefatalist ja põhjuste otsija osa, mis on tunduvalt suurem kui fatalisti-osa, lihtsalt ei tea, mida mõelda või öelda.
Kas ma mõtlesin, et olles ise parem, hakkavad mind ka rohkemad tahtma? Eeee ... jah.
Kas sellel mõttel, et minu jaoks parem on kuidagi seotud ka teiste jaoks paremaga, oli mingit tõestavat tõepõhja all? Eeeeee ... ei.
Kas minust nõmedamatel inimestel on kallimad? Jaa. Kas mullegi tehakse ettepanekuid, ma lihtsalt ei taha neid, kes teevad? Jaa. Kas ma üldse kedagi tahan? Noh, väga ilusate meeste puhul ikka mingi meelitatuse ja hurmatuse põks on =) Aga päriselt isast tahtma ma vist ei ole võimeline praegu.

Ühelausega, kuna ma praegu ei taha midagi ega kedagi, tegelikult on kaal ka ebaoluline, lähen jooksma ja ei mõtle millelegi.
Selgelt mulle meeldib joosta jooksmise enda pärast, mitte ma ei püüa sellega kellegi, kasvõi iseenda, heakskiitu.