neljapäev, 4. september 2014

Mis ma olen

Käisin täna hommikul kell kuradima kuus kolmkümmend viis kuni seitse null null jooksmas.
Mulle ei meeldi joosta kohe pärast ärkamist ja enne hommikusööki. Sellest veel vähem meeldib mulle joosta kohe pärast ärkamist ja enne hommikusööki hästi vara. Tööpäeval. Aga ma pidin selle ohvri tooma, sest olen viimasel ajal teinud täielikke imetegusid unustamise ja kaotamise alal.

Esmalt kaotasin (kuigi ei unustanud, ma teadsin, et jätsin ta maha) pühapäeval oma koti sellele mängule, millest tohutu õheluse ja vaimustusega üle-eelmises postituses rääkisin.
Kotis oli mu telefon. See fakt on oluline selle poolest, et hilisemate sündmuste käigus on igasugune teiste inimestega kiire ühenduse võtmine välistatud olnud.

Siis unustasin teisipäevase jooksu järel, mille lõpus käisin ühtlasi poes, dressipükste taskussse oma selle pangakaardi, kus raha ka peal on.
Kuna toimus unustamine, mitte teadlik manööver "jätan pangakaardi koju", tellisin eile baaris suure kohvi arvestusega, et mul on selleks rahakotis vabalt vahendeid, ja mul jäi 30 senti sularahast puudu, et selle eest maksta. Pidin õhtukaaslaste käest raha juurde lunima, kuna kohv oli juba valmis ka ja lasta see minema visata olnuks ebaviisakas.

Ja et teha ring täiuslikuks, unustasin seejärel oma rahakoti (kus sees polnud küll raha, küll aga kõik mu dokumendid ja näiteks ka rongipilet) sinna baari maha.
Pidin Elroni piletimüüjat lunima, et ta mul piletit kontrollimata kodulinna sõita lubaks (õnneks on mul kuupilet, nii et kutsikasilmse lunimise käigus oli vähemalt mu südametunnistus puhas), sest istusin rahakoti kaotuse tuvastamise ajal viimases rongis, mis üldse mu kodukanti läks tol päeval, ega saanud sellest maha jäämata kuhugi oma varandust üles otsima tõtata.
Ning telefoni ka polnud, et paluda kellelgi rahakott baarist kaasa võtta ja mulle rongi järele tuua.

Aga te saate aru, kus ring täis sai ja täiusliku ümarusega sulgus?
Ainus põhjus, miks ma saan täna normaalselt linnast linna ja siis edasi kolmandasse linna sõita, on fakt, et unustasin tolle kaardi, kus raha peal on, teisipäeva õhtul dressipükste taskusse ja kõigi kaotamiste järel ootas ta mind niisiis ikkagi turvaliselt kodus.

Misjärel jooksin täna hommikul kell kuus kuradima kolmkümmend viis kuni seitse null null rahaautomaadini ja tagasi ning sain seetõttu osta rongipileteid. Ja mandleid, vahukoort ja melonit, mis on kõik eluks väga vajalikud tooted, samuti.

***

Ma ei tea, mis on selle loo moraal ("unustamine on vahel hea, kui teha seda piisavalt süstemaatiliselt" ei kõla nagu pädev idee), aga hakkasin selle kogemuse mõjul - kui sujuvalt ma kõik oma lohakusest ning hajameelsusest tekkinud probleemid lahendasin - mõtlema, mis on siis tegelikult need asjad, mida ma hästi teen ja milles hea olen.
Sest midagi ma tegin ise ka hästi, et asjad nii pehmelt laabuksid, see ei olnud ainult emakese maa ja teiste inimeste antud abi.

Et siis: milles ma olen päriselt hea?
Mitte midagi stiilis "ma kirjutan toredaid jutte".
Sest noh. Ositi kirjutan ma ikka täielist jama ka. Ega ma üldse nii palju ei kirjuta, kui võiksin. Ja üleüldseüldse, selleks, et tuleks kokku tore jutt, läheb sinna alla ikka meeletult tööd, mida ju ei oleks, kui ma mingi hästi osav kirjutaja oleksin.
Võib öelda, et ma mitte ei kirjuta hästi, vaid olen valmis selle tegevuse alla väga palju energiat ja aega panema ning lihtsalt see pühendumus teeb mu mõned lood mõne teise inimese mõnedest lugudest mõnevõrra paremaks.
* Mis tähendab, et olen tegelikult hea pigem pühendumises kui kirjutamises.

Ja ma olen pühendumises hea. See pole ainult kirjutamise teema, ma suudan pühenduda ka konkreetsetele ägedatele inimestele, konkreetsele haaravale kunstiloomingule (J.R.R. Tolkieni Keskmaa on heaks näiteks), sportlikule eesmärgile, tööle, hobile, käesolevale hetkele, enese tundmaõppimisele, blogimisele... igasugustele asjadele suudan.
Kui ma leian midagi, mis mind vaimustab, olen suuteline sellega pikaajaliselt ja püsivalt tegelema ka vaimustuse (vääramatult saabuval ajutisel) lahtumisel, sest ma ju tean, et ainult vaimustusest ei saa elada, kuid kui panna vaimustus kokku visadusega, on loota vaimustuse kordumist algsega sarnases vormis.
+ pikapeale saabub ka paratamatult harjutamisega kaasnev areng minus endas.
Sealjuures ei ole oskus pühenduda ainult kaasasündinud omadus (kuigi mingi vastav tendents on kindlasti ka loomupärane). Olen asja aegapidi selgeks õppinud läbi raskete kogemuste, eeskätt kogemuste, kuidas ja miks ma pühenduda ei suutnud.

Elu õpetas näiteks, et erinevate tähtsate asjadega tegeledes ei tasu eriti kaugetele eesmärkidele mõelda, vaid tuleb keskenduda tänase päeva väikestele ülesannetele. Väike liigutamine x 4, väike hellus x 3, väike naeratus x 10 iga päev viib palju kaugemale kui kaks igakuist lihaseidrebestavat ponnistust olla hea, sest neid ponnistusi ei taha ma ise ka peagi enam teha, kui vaimustus parasjagu ei põle.
Ja muidugi see ka: kui tuleb mõte, et tuleks/tahaks/võiks midagi kaunist ja kasulikku teha, tasub selle mõttega kohe kaasa minna, mitte otsida kähku õigustusi, miks teha oma asju mingil muul ajal kui praegu (või üldse mitte teha).
Kui ma harjusin ära eluviisiga, kus mõte juba peaaegu ongi (üsna kerge ja mittekoormav) tegu, oli ka raskeid asju teha kohe palju lihtsam.

* Siis olen ma üsna hea veel loovas paindlikus reageerimises probleemidele.
Armas ja hea tuttav kirjeldas eile, kuidas ta pärast mu rahakoti leidmist läks paanikasse ainult mõttest, kuidas mina rongis avastan, et rahakotti pole, ning mind tõstetakse kuskil võsa vahel pimedasse sügisöhe maha ja oh, kui kole see on, ja ma ei saa midagi teha ka ilma telefonita ja mis must saab.
Samas mul endal ei olnud paanikat hetkekski.
Sellistes olukordades, kus asjad võivad minna kas hästi või natuke halvasti või siis ehk natukene rohkem kui päris natuke halvasti, aga kellegi elu ei ole vahetus ohus ning probleem on ainult mõningaste ebamugavuste ärakannatamises, kaldun ma võtma asju väga rõõmsameelselt ning leidma ilma mingi tuntava ponnistuseta parimaid kiireid lahendusi, mis kõige väiksemate võimalike kulutustega kättesaadavad on. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab on kindlasti minu juhtlausete hulgas ja vähemalt minu puhul see mõtteviis üleni toimib.
Ma olen käinud korduvalt "duši all" Tartu Ülikooli Lossi õppehoone alumise korruse naiste kempsu bidee-osas. Pesnud pead restoranide tualettides. Asendanud puuduva koduse tualettpaberi avalikest kempsudest kaasa haaratud paberipeotäitega. Kiskunud jooksva silma tõttu ebadekoratiivseks muutunud sukkpüksid kohe korralikult ribadeks ja auke täis, nii et oleks sihilikkuse maik juures. Värvinud juukseid pärast trenni duširuumis. Hääletanud, sest jäin bussist maha, käinud jala, sest jäin rongist maha või sõitsin peatusest mööda, küpsetanud mune ja kartuleid raudahjus kuumas tuhas, sest elektrit pole, keetnud vett tagurpidi pööratud triikraua ja riidepuu abil, sest pliiti pole, teinud ahju tuld vanadest katkisaetud kapiustest või säästukast toodud pakkekastidest, otsustanud, et ongi seiklus olla läbimärg ja jääkülm, sest polnud kuiva kohta vihma käes, tõstnud kodul ettevaatlikult keldriakna eest, sest unustasin võtme koju, jne jne jne.
Kui sul on probleem, on lahenduseks see lahendada.
Lahendus ei pea olema sünnis, viisakas ega täiuslik. Piisab sellest, et ta lahendab su probleemi paremini kui nutmine.
Nii lihtne ongi.

Sama omadusega käib kaasas oskus üsna kenasti kõike optimeerida, k.a. optimeerimisele kuluv aeg ja pingutus.

* Ja siis ma suudan inimesi päris hästi peegeldada.
Esiteks nii, et mu aju analüüsib teiste käitumist, paneb mind siis sinna teise inimese asemele samasse valemisse, ja küsib endalt, kuidas mina samas olukorras samamoodi käitudes end tõenäoliselt tunneksin.
Seejärel ma tean asju ja kohandan oma käitumist.
Teiseks nii, et ma võtan automaatselt üle teise inimese käitumis-, rääkimis-, ja isiklikku ruumi puudutavad mustrid, see need on järelikult tema mugavustsoon ja tal on niimoodi hea.
Kumbki neist meetoditest ei ole täiuslik inimeste vastu hea olemise mehhanism, sest esiteks kõik inimesed ei ole siiski päris minu sarnased ja ma ei pruugi neid õigesti interpreteerida, ning teiseks ei ole kõik inimesed oma mugavustsoonis sugugi väga õnnelikud tegelikult, vaid tahaksid sealt välja, tahaksid rohkem ja paremini ja vahetumalt suhelda, aga ei oska.
Aga mõlemad oskused koos siiski annavad mulle päris hea tunnetuse, kuidas olla inimeste vastu kena.

See peegeldamisoskus muidugi tähendab ühtlasi, et ma suudan inimesi päris halvasti mittepeegeldada, aga no see ei olnud praegu küsimus ka.


...ja need kolm asja, ma arvan, moodustavadki üsna suurel määral minu.
See ma olengi. Mina.
Pühenduv empaatiline optimeerija-reageerija.

11 kommentaari:

Ray D. Noper ütles ...

Probleemilahendaja-loomusega inimesena tõi see postitus äratundva muheluse näole igatahes :D

ritsik ütles ...

Kuule sinust saaks äge kaitseliitlane või vähemalt naiskodukaitsja! No see pühendumise ja probleemilahenduse oskus. Et ei nuta, kui küüneviil koju jääb :)

väga väga naine ütles ...

:D
Ma arvan, et mul on juba üsna piisavalt tegevusi.
Mitte et mulle see idee vastumeelt oleks, aga kuskilt tuleb järele ka anda.

Kaur Virunurm ütles ...

Huvitav kirjutis. Igatahes oled sa hea ka eneseanalüüsis ja haaravas sõnaseadmises!!!

Anonüümne ütles ...

Ma armastan su sissekandeid. Need tekitavad turvatunnet ja soojust. Sest teadmine, et kusagil on olemas selliseid inimesi, annab lootust, et inimkond ei ole omadega täiesti pekkis. Et midagi on ka hästi läinud.

Mul on üks veidi teistsugune teema. Kuulsin eile(tegelikult olen seda kuulnud korduvalt), kui inimene rääkis oma tööst (see oli artefakt) ja ütles umbes nii, et "minu jaoks on oluline protsess, mitte lõpptuemus". Kõik kuulajad noogutasid mõistvalt kaasa. Muidugi. Kes ei armastaks protsessi? Kõik armastavad. protsess on zen ja kulg, ja loomeavaldus jne. Eriti on kunstnikud protsessi kiindunud (võimalik ka, et kirjanikud?).

Minul hakkas aga kellukene peas tilisema, sest mõtted läksid söömisele. Kuidas siis nii -et see protsess ikkagi just NII tähtis on? Aga kokakunst? Kuidas jääb lõunasöögiga? Kas mulle meeldib TEGELIKULT kokk, kelle jaoks on tähtis eelkõige protsess -mitte lõpptulemus? Mitte lõunasöök ise vaid just selle tegemine? Mis saab, kui kokale meeldib hakkaida kartulisalati aineid, ent salati maitse ise on teisejärguline? Ning polegi vahet, kas salat saab veidi lääge või hoopis täiuslik?

Mida pikemalt ma selle teema üle mõtisklesin, seda selgemaks mulle sai, et protsess võib olla tähtis küll, aga KÕRVALSEISJA jaoks on oluline siiski lõpptulemus. Artefakt! Mind ei veena su jutt, et sinu jaoks on protsess oluline. See on eralõbu. Mind huvitab aga artefakt. Lõpptulem.

Viimastel aegadel on väga paljud selle protsessi-teemaga kelkima hakanud. Kuigi pole ju põhjust?

väga väga naine ütles ...

Ma mõtlen sellest protsessiasjast nii, et see on phmt "parem pool muna kui tühi koor" lahendus.
Elik ideaalses olukorras võiks ju iga tegevus olla nauditav protsess ja siis sel võiks olla suurejooneline äge tulem ka.

Aga kui tulemus ei ole päris see, mida tahaksid, siis kui sa oled selleni viivat teekonda vähemalt nautinud ja saad mõelda, et vähemalt ma ise võitsin midagi, nautisin või õppisin, pole see olnud täiesti raisatud aeg ja energia.
Isegi kui tulemus oli nõder ja teised võitsid vähem või ei saanudki sest asjast mingit kasu.

ja muidugi on isikliku võidu otsimine ühiskondliku läbikukkumise seest isekas, aga samas - see tundub nagu hea isekus. Et vähemalt KEEGI saab kasu siiski. Mis abi oleks sellest, kui protsess on jäle, tulemus ka halb ja siis ei saaks üldse keegi kasu?

jah, õige, see ka veel: et kuigi pole mingi alati kehtiv kuldreegel see, et mõnuga tehtud töö tulemus on parem kui mõnuta tehtud töö oma, see siiski vahel on nii ka.


***

Sinu kommentaarid (ma kahtlustan, et need on ühe ja sama inimese omad keelekasutuse ja tooni põhjal, kuigi ega ma kindel ei ole, vbla on teid mitu) teevad mul ka meele rõõmsamaks alati.
see tunne, et maailmas on midagi siiki hästi ka, just.

notsu ütles ...

protsessil ja tulemusel on praktikas enamasti selline seos, et see, kes protsessi ei naudi, lihtsalt ei viitsi asjaga piisavalt palju tegeleda, et kunagi häid tulemusi hakkaks tulema. ega kellelgi ju kohe esimese katsega suurepäraseid roogi, maale, kirjandusteoseid ja spordisaavutusi ei tule, enne on vaja mõnda aega käkerdada.

ja pärast, kui asi juba rohkem käpas - siis on protsessi nautimine vajalik näiteks selleks, et rabistamist vältida.

nii et küsimus polegi tingimata selles, et protsessi nautimine oleks mingi eraldiseisev väärtus - vaid protsessi nautimise puudumine on reeglina miinus. ka tulemustele.

Anonüümne ütles ...

Notsu. Sa oled oma selguses ja lõplikkuses lausa hirmuäratav! sa oled nagu saksa jalgpallikoondis! Nagu Punaarmee tankirünnak! Sa oled nagu Surm, mis lõpetab ühel hoobil kõik vaidlused ning seab kõik oma õigesse perspektiivi.

Kui, siis ainult sina -NOTSU -suudaksid vastu astuda Kurjuse Algallikale ja ta Sõna abil Võita!

Mul lihtsalt tekkisid sellised mõtted. Andestage palun...

väga väga naine ütles ...

... ja kuna notsul on kalduvus arvata, et kiitus on ebasiiras, siis:

sul oli lihtsalt jälle õigus =)

notsu ütles ...

VVN täiendus oli vajalik ja kasulik, aitäh, pingutan selle võrra ise paremini, et parimat loota.

a lõplikkusest oli asi kaugel, vahepeal tuli veel meelde hulk tegevusi, kus parim tulemus ONGI protsessile keskendumine. Jooga näiteks. Mediteerimine. Või miks mitte seks.

väga väga naine ütles ...

Täna vaatasin, et olen selle lause valesti kirja pannud:
"Väike liigutamine x 4, väike hellus x 3, väike naeratus x 10 iga päev viib palju kaugemale kui kaks igakuist lihaseidrebestavat ponnistust olla hea, sest neid ponnistusi ei taha ma ise ka peagi enam teha, kui vaimustus parasjagu ei põle."

Et anda edasi, miks nii on halb, peaks seal olema hoopis "Väike liigutamine x 4, väike hellus x 3, väike naeratus x 10 iga päev viib palju kaugemale kui kaks igakuist lihaseidrebestavat ponnistust SAADA KUNAGI HEAKS, sest neid ponnistusi ei taha ma ise ka peagi enam teha, kui vaimustus parasjagu ei põle."