Reede, 31. juuli 2020

Ikka veel ei valuta!

Tänane suurvõit: ma olen IKKA VEEL peavalutu.
Nagu - oo.
Nagu: jee mina. Hea keha.

Aga kõige otsa sõi Totoro ära nii oma viimased krõbuskid kui ka kondid ja on siukse näoga, et NOH? See oligi kõik v?! Nii et tegelt ütleb mu südametunnistus, et peaks veel poodi minema.

Kuna ma enne olen sõitnud pealinna, seal 4 ja pool tundi imikut hoidnud, siis pealetükkiva kerjusega suhelnud, sõitnud kodulinna tagasi, käinud oma uues korteris, saanud sealse võtme, vedanud oma ema ja laste abiga sinna korterisse teise käe poest ostetud üpris suure riiuli ja väikese nõudekapi seinalekinnitamiseks, talunud koera hüsteeriahoogu (ta läheb alati imelikuks, kui temaga koos on väljas üle ühe inimese ja nüüd oli NELI), söötnud ema ja tütart isetehtud burritodega, tütrel oma juukseid masinaga lõigata lasknud, leppinud kokku igatöönaisega, et ta tuleb mu uut korterit vaatama ja augusti teises pooles remontima, ja siis maganud, kuni koer mu nälga kurtes äratas, ei ole väga konditsiooni veel poodi ka minna.

Aga noh - kes küsib mu enesetunde järgi, kui on nagunii vaja koeraga õue minna ja poeg magab õndsa und (sest enne  aeti ta üles, et riiulit vedada)?
Jap. On vaja, siis on vaja.
Ok, lähen poodi, lähen.

***

Jõudsin tagasi. Kõndisin pool maad kinnisilmi ja nagunii oli üsna varsti selge, et koer ei olnud "Tahan veel süüa!, vaid "Mul oleks tegelikult nüüd eritada ka vaja!"
Aga mul on poeskäigu tagajärjel kilo koerakrõbuskeid, 50% peale allahinnatud moosipirukaid (ööaeg ja Poeglaps leiab, et moos sobib pirukasse hästi) ja 4,5 liitrit mineraalvett.
Kindlasti on see kõik millekski hea.

Imik, muide, oli ülinunnu. S.t. mitte lihtsalt armas (seda nagunii, aww, AWWW!), aga phmt ta ainult magas ja sõi ning ainus aeg, kui protestida võttis, oli unest ärgates, kui söök veel suhu jõudnud ei olnud. Ema väitel nutab ta ka, kui mähe märg on, aga kuigi ma vahetasin ühel unest ärkamise ja nutu hetkel veidi märja mähkme kuiva vastu, laps rahunes, kui söök suus, mitte kui taguots kuivas ümbrises.
Ilmselt aitas kaasa ka, et kui ta oli ära söönud, panin ta iga kord kohe vankrisse ja läksime kõndima, mis mõjub kõigile tittedele, keda tean ja teadnud olen, väga uinutavalt.
Mul kerge seda vankriga jalutamist teha, mul on muu elu ka. Titeema olles ei ... olnud nii kerge.
Eriti tite JA viieaastase ema olles.
Aa, et mees võiks ka lapsega nagu asju ette võtta, näiteks jalutamas käia? ... ma ei tea, mis mehed teil olnud on või millised mehed te ise olete, aga kui mina noor olin,  siis sel üürikesel ajal, kui ma üldse elasin mingi mehega koos, kui titeema olin, ma ei saanud isegi duši all käia, ilma et murelik isa poleks ukse taga: "Ta nutab! Tule ruttu välja!"
Jaah, ilmselt ma oleksin pidanud teda kasvatama ja õpetama, aga ma olin ka ainult 22, eks ole, ja mul ei olnud ema oleminegi veel selge, rääkimata sellest, et kellelegi isa olemist õpetada. Ma võtsin nii, et tema on ise isa, nii et ilmselt isad on sellised siis, ja kogu marmelaad.

Kui tolle täna hoitud beebi emaga rääkisin, siis tal oli suht sama suhtumine kui minul: üksikema olla on NII PALJU KERGEM, kui mehele ka veel ema eest olla.
Mhmh.
Mhmh!!!

Aga ma ei lähe talle homme taas lapsehoidjaks, kuigi ta küsis. See pole küll tema ega tita pärast üldse (nad on imelised), kuid mul on täna tõesti raske päev olnud ja ma lihtsalt ei jaksa.

Kolmapäev, 29. juuli 2020

Endale meeldida

Tegelt oli eile sitt päev, sest koeral oli kõht lahti, magasin vähe, ning mulle mõjub see väga.
Ja täna tundub ainult hirmus vähe parem olema, sest ütlesin minimaalse urinaga hommikul pojale (kes kell 09.10 ei olnud veel ööund magama läinud, aga kel on õhtul kell 18 jalgpallitrenn), et kle, mine ometi magama! ja too vastas: "MIKS? Kooli ma läksin sama vähe maganuna ja probleemi polnud!" ja virutas oma toa ukse kinni.
Ok, ma lühendasin. Tegelt me vaidlesime mõnevõrra kauem.

SIis lugesin asju ja otsustasin, et inimesed on saatanast.
Mõnede eranditega, aga üldmentaliteet on karm ja pole ime, et nördin maapõhja, sest minu pihta ollakse nördinud asjade pärast. Tegelt isegi pohh, mis asjade.
Lihtsalt asjade.
Ela nii, nagu meile meeldib ... EI ELA. Neverever! Elan nii, nagu mulle meeldib, teil on vabadus mitte lugeda, mitte toetada, mitte sallida.

Tõesti ikkagi arvan (ritsiku viimane post), et kui ei meeldi, mine ära. Kui ei taha sellele inimesele annetada, ära anneta. See ei tähenda, et pead misjoneerima, kuidas kõik, kes annetavad, on lollid ja see isik ise üldse vastik ja kuri ja talle ei tohigi annetada. Kui sulle käib närvidele, et aluspesus mööda linna käiakse (khm, mina ja jooks sportrinnahoidja väel, pluusi peale panemata), ära käi ise ja kui häirib, et teised käivad, püsi seal, kus teisi inimesi ei ole. Nagunii käitub keegi nii nagu sulle ei meeldi.
Ohutum on inimesi vältida.

Ei taha ohutust, tahan viriseda?
Nojah, mina ei pea seda virinat lugema siis ju. Minu valik, kui ei taha, ära loe, Triinu.
Ei taha ohutust, tahan tülitseda (nagu mina, noh)? Tülitse, kustuta kommentaare, las inimesed olla lollakad, see ei ole sinu ega minu asi!
Vapper oleks mitte vastu hakata, vaid alla neelata ...
EI ole minu asi, mis kellegi teise meelest on või ei ole vapper. Minu meelest on nii, nagu mina arvan ja kurat, mine persse, kui tuled mulle seletama, et arvan valesti.  MINU elu!

Nende elu (MINU elu), nemad elavad (MINA ELAN!)

Keerasin selle posti kommentaarid üldse kinni.
Sest ma ei taha, et minu pihta virisetakse.
Ei ole minu asi, kui teile ei meeldi. Kui meeldib ... noh, ma ei tunneks eriti midagi. Sest ma olen parasjagu kuri ja võitlevas meeleolus.
Ja nagunii ei meeldi, noh.
Mis siis. Ma ei ela selleks, et teile meeldida. Ma elan selleks, et endale meeldida.

Hilisem lisa ehk postskrimptum ka

Mind aitas sel puhastava viha teel väga väga väga ritsiku viimane blogipost. Õigemini selle kommentaarid. Ritsik rääkis asjadest, mis teda häirivad ja vihastavad ja kommentaarium oli (peamiselt, Kaur, PEAMISELT): "Hissand, kuidas nad võivad!"
Mina lugesin omakorda neid ja olin: "Appi, see on täpselt sama jutt, mis nad mulle rääkisid, aga oma blogis oma käitumise kohta ma millegipärast ei suutnud seda võtta kui kümneaastaste tänitamist "ta poosetab oma uute kingadega" (ehk = ta käib nendega) ja "kuidas ta küll tantsib, käte ja jalgadega, peab ju sedasi!" (lihtsalt tammuma phmt, mu väga vana trauma ajast, kui olin 9 ja mind tuldi õpetama, kuidas peab lastelaagri diskol tantsima).
Inimesed kaagutavad kooris, ainsaks tulemiks: "Aga MEIE oleme targad ja head!"

Kui aru sain, et käib siuksel tasemel karjajutt-tänitamine ja samal tasemel tänitamine käis ka minu ja koerakaka teemal, vihastasin, et inimesed nii lollid on.
Klaar ja puhast tunne tekkis kohe.
Tõdesin, et mul ei ole sihukestega midagi teha. Ja läheb.

Erandi tegin Pärdikute Päevaraamatule, sest Rentsi emotsionaalsusega ma olen suht ära harjunud. St  ma üldiselt pean teda lakmuseks, kuidas inimesed mõtlevad, sest ta on üsna terane, üsna arutlev ja samas väga emotsioonide peal toimiv. Isegi võrreldes minuga on Rents kaugelt emotsionaalsem (ja mina toimin tunnete pealt KOGU AEG), sest mina kaalutlen automaatselt enne, kui (tema puhul enamasti kirjutava) seisukoha võtan, ja pea alati toob mu kaalutlus kaasa "mis see minu asi on, lõpuks" - aga tema lendab peale.

Laupäev, 25. juuli 2020

Loogika

Kaotasin ära ühe tennise.
KUIDAS see võimalik on?!?!
Mitte kuskil ei ole. Üks tennis on, teist pole. Aaaaaah! MISMOODI?!

Ok, olles siia ka ulunud ja mõelnud, et EI OLE JU VÕIMALIK???, otsinud veel, leidsin üles. Kapi ees tõuksi taga.

Eile juhtus sama mu pangakaardi JA ID-kaardiga korraga. Ühte oli vaja poeskäimiseks, teist raamatukogus käimiseks, kotti nad läksid ja koju tagasi jõudes EI OLE! Otsisin koti läbi. Uuesti. Otsisin kõigist taskutest. Ei ole võimalik ju! Sest oleks võimalik, et ma ÜHE kaardi ära kaotan, emma-kumma, aga ma kasutasin neid täiesti eraldi ju, mis mõttes mõlemad ...???
Kui olin leppinud, et kaarte põle, ja valmistusin juba poodi ja raamatukokku helistama, tuli mõte laenatud raamatute sisse ka vaadata ja bingo! Seal nad olidki.

Lühikest aega Pärast Rongi ostsin tütrele türkiiside ja hõbedaga kõrvarõngad. Ma ei osta KUNAGI selliseid asju, aga PR olin natu ... mittevägaadekvaaatne ja mul OLI selleks raha.
Ja kaotasin nad kotti ära. Otsin ja otsin, igale poole vaatan neli korda, lepin, et jätsin poodi (mitte et oleksin ideele tulnud poodi küsima minna) - ja nädal hiljem leian IKKAGI sealt kotist, mida hoolega-hoolega läbi otsisin palju kordi.

Ütleme, ma ei ole otsimises väga kibe käsi.

Tegelikult kaotamises ka mitte, aga kui asi juba kadunud on, mu tõenäoline selle leidmine töötab visaduse ja loogika, mitte tähelepanelikkuse peal.

Mingi parema poindita kui "mul oli tennis kadunud, wtf!!!" jutt.

Muidu tuli mul eile ka tagasi see imeline tunne, et TÕESTI pole oluline, mida teised arvavad, loeb ainult mu enda arvamus. See on nii hea tunne - aga tänaseks on ta jälle läinud, paraku.
Halb uni, sellepärast. Minu halvad uned ei ole õudukad (v.a. väga väga harva, kord viie aasta sees vbla), vaid mu sotsiaalse suutmatuse demonstratsioonid. Ahistustunne, "kas ma tegin üldse õigesti???", kui ma omast arust olen lahendanud mõistatuse, mille kallal teised päevi ja päevi pead murdnud - kuid miks siis ei tunnustata ja kiideta?! Ma tegelt ei lahendanud? Kelleltki küsida ka ei jõua, kõik kaovad enne, kui formuleerin! Ja/või inimesed, kes päriselus on mu kari ja turvaline keskkond, on unenäos suht heatahtlikud, aga ei pööra mulle tegelikult tähelepanu ega saa aru. Neil on omad asjad ajada ja mina või mu tunded ei tule meeldegi.

Sellistest unedest ärgates on alati "aga äkki nii ongi? Nad ei armasta mind, on lihtsalt sõbralikud?!"
Ma ei saa selle mõtte kummutamiseks ka oma inimtundmise peale loota, sest on kujukalt ja palju kordi selgunud, et too "inimtundmine" pole pädev.
Ma hindan inimesi enda järgi, ent inimesed ei ole nagu mina.
Peaaegu kunagi.

Kolmapäev, 22. juuli 2020

Ma olen ju hea? Olen ju? Mis siis, et põllult herneid söön?!

Väsinud.
Käisin politseis ütlusi andmas oma kurva kutsikaloo pärast.
Ise ei saa üldse aru, kuidas ma niiiiiiiii kriminaalselt juhm olin?! Kusjuures oleksin ma asja kaalunud, oleksin kohe aru saanud, et ei klapi. Aga selle asemel, et olla pimestatud "ma saan tonnise kutsika aint transporditasu eest? Tahan!" olin ma "ma saan kutsika! Nii lahe! Tahan!" ja täpselt sama pime, kui oleks isik, kelle arust paberitega koer on mingi eraldi väärtus.

Üldse ei mõelnud.
Aga noh - vähemalt on hulk samataolisi kuulutusi nüüd portaalidest maha võetud ja vast teised ei leia end niimoodi hunnikust kui mina.

Väsinud.

Lisaks rääkisin K.le oma kurvast minevikust, KEA-st ja olen natuke jahmunud sellest, et aa.
Kõik need korrad, kui mina andeks palusin ja end halvasti käitunuks pidasin, on kõrvaltvaataja arust teiste bläkid?
Kui mõtlema hakata, olidki.
Aga ma siiamaani polnud selle peale tulnud üldse.
Et KEA ise oli mölakas, selle registreerisin ära, aga et tegelikult see polnud ka ok, et mu sõbrad temaga magasid või peaaegu magasid? Et ma uskusin teda (KEAd) ja neist halba mõtlesin, ei olnud ühepoolselt minu viga, vaid üleni lojaalsed ja minust hoolivad sõber-inimesed poleks temaga maganud, teda kabistanud jms? Vau.
Hämmastav.
Ma märkan teatud pointi.

Kuigi pean tõdema, et ega ma ikka ise ka süütu olnud. Ma ühte sõpra ja KEAd ikka mahitasin kõvasti paar olema, sest siis olin ma ka nagu ... tähtis, jah? Mõjutasin nende elusid.
Mul oli roll.
Nii et nad mõni aasta olidki koos (ja elasid alguses minuga ühes korteris).
Mis ma olen mingi masohhist v?
Tegelt ei. Mu enesehinnang lihtsalt oli absoluutselt prügi. Ma arvasin täiesti siiralt, et minust üle kõndida ONGI ok, sest ma olen ju halb, laisk, liiga paks jne. Ja ega ma midagi head oma mahitamisega teinud, sest KEAd kõigi tema temaks olemise kiiksudega ei oleks tollal soovinud vaenlaselegi, sõbrast rääkimata.
Aga ta oli nii krdi ilus, noh.
Nii. Kuradi. Ilus.
Muide, ta on siiamaani vist abielus naisega (toona tüdruk), kellesse ta meie kõigi kõrvalt kõvasti ja varjamatult armunud oli. Selle neiu eesnime esitähte L talle õlavarrele tätoveerimas käisin ma tal kaasas. Sest me olime ometi sõbrad!
Korralik suhe algas neil vast 3 aastat hiljem, abielu ja lapsed tulid veel hiljem.
Kõik teised saavad kätte need, kellesse armunud on, aint mina mitte =P

See pole hetkel isegi kibestunud tõdemus. Mul on lihtsalt hämming.
IKKA.
Ja osa minust IKKA mõtleb, et ju ma siis pole piisavalt hea(tahtlik?). Ma küll röögin selle osa peale, et olen LIIGA hea enamjaolt, aga 100% ikka ei usu.

Pühapäev, 19. juuli 2020

Mhmh

Poega ei opereeritud. Tulime järgmisel päeval koju, õde ütles, et "küllap mingist toidust" ja epikriisis soovitati mitte süüa maasikaid, mureleid, grillitud ja soolaseid toite, mis tekitavad gaase.
Ma olen 99 ja komad takkajärgi % kindel, et see ei olnud toidust.
Ei olnud kõht lahti, ei oksendanud, lihtsalt jube valu.

Aga ausalt - pohh. Poiss on nüüd reibas, elus ja rõõmus? On.

Ta on analüüsitud ja monitooritud-ultrahelitud-jälgitud ja 30 tundi söömata olnud? Ehk siis tunnistatud suhteliselt terveks (head analüüsid, head jälgimistulemused), kõhn ja rõõmus? On. Kusjuures ta ei ole isegi väga näljane, mis arvestades, et ta on viimase nelja kuuga kasvanud umbes 10 cm, viitab, et midagi ikkagi oli väga viltu. Esialgu olid nemad seal haiglas samuti arvamusel, et pimesool - lihtsalt ... siis läks tal valu üle.
Nagu wtf?
Läks lihtsalt üle?
Kas tasub opereerida poissi, kes on suht rahul, suht rõõmus (ilmselt isegi väga rõõmus, sest nii hea hakkas, kui valu lõppes! Jumalik!) ja kelle analüüsidel ka midagi viga pole?
Nii et nad jälgisid ja siis saatsid koju.

Muidu ta sööb nagu ... teismeline poiss kohe!
Minust kolm korda rohkem igal söögikorral + suured näksimised söögikordade vahel.
Aga need 30 tundi söömatust polnud talumatud.Ja pärast ei langenud ta toidu peale nagu kehastunud nälg, vaid sõi natuke ja siis enam ei söönud. Polnud indu.

Mina olen väsinud. Mitte lihtsalt et mul oli poeg haiglas - mu poeg oli haiglas teises linnas, mina autota ja raudteel on remont, nii et asendusbussid + rong ja need kuradi asendusbussid ja internetigraafik EGA ka bussipeatuses olnud graafik kattunud. Eile läksin teist korda haiglasse, nüüd juba teda ära tooma. Kui olin järjest kahest bussist maha jäänud, sest kes kurat on 13 minutit varem peatuses valmis?! mõtlesin, et pohh, ma lähen jala. Ma pean jõudma vaid järgmisse rongipeatusse, kuskil oli viit, mis ütleb, et selle asulani on 2 km, see pole ju raske teekond?
V.a. et teekond oli pigem 3 (või 4) km ja kogu aeg paistis lõõskav päike, sest esimene buss, millele sihtisin (ja mida olemaski polnud bussipeatusegraafiku meelest) pidanuks minema 11.47.
Asusin teele Valingu poole kuskil 12.30.
Kõige hullem aeg päevast.
Edasi läks üha halvemaks ja halvemaks. Õhtuks olin erinevatest peavalutablettidest, magamatusest ja kogemustest täiesti umbe jooksnud. Nii et kuigi nüüd olen üleni uimane ikka, et pea enam ei valuta, on nii hea, et ma ei kaeba mitte millegi üle.
Lähen magama tagasi.

Reede, 17. juuli 2020

Lühike

Nii palju on juhtunud, et eriti ei jaksa seda üles kirjutada.

Lühidalt:

* üritasin saada "tasuta kutsikat armastavasse perre" ja kui olin maksnud 300 euri (tasapisi summa kasvas, algul oli juttu 160 transpordi eest Helsingist Tallinna, siis sai sellest 200, siis "transpordifirma mailis" 250 ja lõpuks taheti, et paneksin "ülekantava summa" lahtrisse 300), taipasin, et ilmselge skämm ja kui loll ma olen???
Taotlesin pangalt raha tagasi. Näib, mis saab.
Moraal petturitele: ei tasu ahneks minna, märklaud närib läbi.

* mu poeg täna hommikul nuttis, halas, värises ja HALAS ja kui ma pimesoolepõletiku kahtlusega ta kiirabiga haiglasse lasin viia, osutus mu diagnoos õigeks. Kuna nad said väga ruttu jaole ja pojal hakkas hea, nad analüüside ja kliinilise pildi järgi veel vaatavad, kas opereerivad või ei.
Noormees tellis haiglasse raamatuid, sest "ma pole üldse telefonipoiss ja siin ei ole midagi muud teha, kui lugeda".

* kandsin sooja ilma tõttu palja seljaga pluusi. Kaks meest (eraldiseisvad, 6 tunnise vahega umbes) tegid juttu, imetlesid tätokat, üks tahtis telefoninumbrit, teine arvas niisama, et saaks mõnikord kokku, teeks mõned õlled.
Kurat. Oli meelitav ja samas no way ma neid iial enam näha tahan!
Ja täna on mul mentaalselt niigi raske, kurat, vaja veel, kurat, suhelda ka???

* Rongis üks silma järgi umbes kuuekümnene proua rääkis teisele, kuidas ta oli lastega (õpetaja?) ekskursioonil, tagasitee rongipeatuses ja ühel poisil tuli janu. Küsis siis temalt (proualt), mis saab, mis teha. Tema küsis lastelt, kas kellelgi on veel vett alles?
Ja üks tüdruk võttis veepudeli, keeras korgi pealt ära ja kallas maha.
Sest "minu oma".
Kaheksa aastane.
Prouad olid tema käitumisest sama šokeeritud kui minagi.

* Palav on. Tahan aint pead külmaveekraani all hoida. Homseni suht võin ka. Siis haiglasse tagasi.

Neljapäev, 16. juuli 2020

Kokkuvõte

Olen suht uimane avastamast, et mu tundlikkus võõraste inimeste osas on teravam ka vaenu suhtes.
Seda ma teadsin, et ma kuidagi armastan kogu maailma (v.a. need üksikud, keda ei armasta) ning teised sedasi ei armasta. Kuid iseenesestmõistetav ju, et ma nördin, kui võõras inimene mind halvaks peab ... ja et TEISED ÜLDSE EI NÖRDI seepeale?!?!?! oli mõnevõrra üllatav.
Ma ei saanud jumala tükk aega aru, miks mu reaktsiooni ebaadekvaatseks peeti.
Aga jah, kui on ebanormaalne vihastada, sest mind peeti halvaks, vihastada nii, et silme eest hägune ja paar nädalat hiljem pole sellest vihast ikka veel üle poole kadunud, siis on mu reaktsioon tõesti igatepidi üle võlli.

Arvasin, et asi taandub sellele, kas mul on ÕIGUS vihastada ja ma leidsin, et no kuulge - tunded ei saa valed olla, muidugi on mul õigus!
Aga kui enamik inimesi ei vihastaks selle peale? Nagu ei ole ka saba jalge vahele tõmbamise reaktsiooni, neid lihtsalt ei huvita?
Vahemärkus: kunagi Rents kirjutas, et ta ei viitsi kommentaare kustutada üldjuhul, sest teda lihtsalt ei huvita, ainult väga äärmuslikud lähevad.
Ja ma siiamaani imestan ja imetlen, kuidas sedasi saama.
Sest mind haavavad isegi selgelt idioodi kirjutatud negatiivsed kommentaarid. Mul tuleb: "Issand, inimesed on ka sellised! Miks, MIKS?!" ja ahastus ja valu.

Inimesed on erinevad.

Mhmh, veel üks mantra, mida ma endale üha kordasin, et meelde jääks ja selgeks saaks. Mille ma viimasel ajal olen ära jätnud, sest peaks ju ometi selge olema juba?
Ei. EI ole.
Maitea, andke mulle andeks (ma ei ole irooniline praegu!), et mul nii tugevad tunded on võõraste pihta? Ka vihased tunded?
Ja vbla on ka natuke arusaadavam, miks "keegi ei armasta mind" (noh, v.a. need mõned, kes armastavad) minu jaoks kurbus on? Et mul TÕESTI on raske endale õpetada, kuidas ei ole oluline, mida Teised mõtlevad, loeb ainult endale meeldimine? Et minu jaoks oli TÕESTI tohutu vaimne edasiminek, kui mul rohkem pohhui olema hakkas?
Et kui ma nutsin kägaras pesumasina ees põrandal, sest teen, mis ma teen, ikka alumine naaber minuga rahul ei ole, siis see oli mulle päris tragöödia, ja hetk, kui ma kaela õlgade vahelt välja sirutasin ja sõnastasin: "Suva, ma tegin oma parima. Kui ta rahul ei ole, TEMA probleem!" oli päriselt ka võit?

Kokkuvõte: ma kipun võõraste tahtest ja arvamusest hoolima liiga palju - mitte liiga vähe. Ma ei küsi mitte seepärast, et kardaksin "ei-d", vaid seepärast, et kardan inimesi olevat nagu mina ja üle oma piiride ütlevat "jaa, muidugi!", sest ega nad mingid nõmedad ju enda silmis olla taha! Ja seega on mul vähe teha kõiksuguste "isekas tõbras, mõtle teistele ka!" süüdistustega.
Sobiks: "Lase teistel oma otsused ise teha! Sina ei vastuta! Pole sinu asi!"

... ja mul on väga väga raske olukordades, kus mina olen enda arust hea olnud ja IKKA saan sõimata.
Mul ei tule: "Ach, ok, tema asjad, ma teen siis tema moodi," mul tuleb: "Ma teen niigi kõik, et hea olla, aga tema arust ikka ei ole?! Kurat, siis ta on ise tõbras!!!"

Laupäev, 11. juuli 2020

Elu on võitlus - vähemalt kui oled mina

DISCLAIMER: see ei ole depressiivsuse tundega kirjutatud, lihtsalt üle-eelmise posti all oli kommentaar, mis pani mu mõtlema. Läksin keevaliseks lausa.
Siis lugesin Tilda viimast kaitstud postitust - ma ei tea, vbla ma ei tohiks seda öeldagi, sest kaitstud ju? - ja olin VÄGA wtf.
Läksin veel keevalisemaks. 


Krt ...
Ma ei tea, kui palju selleks aega läks (või kas ma olen äkki varem ka sama asja avastanud?), aga sain aru, miks ma jutlustan "tee, mis tahad" õigust.
Sest minu jaoks on elu kannatus ja kui ma teen, mis ma tahan, on vähemalt vähem kannatus ja rohkem päikesehetki.
"Tahtmine" minu maailmas ja peas on "et oleks mingi asi, mille nimel elada".
Sest elu (minu meelest, minu maailmas) on kannatus. Elu iseenesest ei ole mõnus, ainult vahel, kui jubedalt veab, lööb korraks "oi, võib elada küll, see on lahe!" ette. Aga seni on see alati üle läinud.
Ma olen 40. Ütleme, 5 aastat senisest elust (heldelt arvestades) on päriselt head ja mõnusad olnud.

Ehk "ma tahan" = minu teadvuses "see tundub nagu hea põhjus, miks elada".

Kui ei ole jube hästi, et oled, ONGI halvasti. Üks võitlus teise otsa päevad läbi. Elada, et kogu aeg pingutada? Oh taevas ...
Kui elad, ongi juba hästi, sest noh: elad? Oh taevastaevas ja issapüharistike!

Nii teistmoodi taju ...
Ei, elada on ses mõttes hea, et saan ise otsutada, kas elada või surra. Oleksin sündimata, ei saaks otsustada. Aga et elu on hea, sest elada on ju hea igal juhul?
Oeh ...

Mul on kaks seisundit, mil on päriselt hea. Üks: kui enne on olnud nii halb, et kontrast võtab jalust maha.
Pärast peavalu lõõgastus. Kui depressiooniravimid peale sain ja need toimima hakkasid. Iga kord tunnike, kui oli PMS ja veri siis tilkuma hakkab ja mul tuleb: "Oo, maailm polegi nii hull!"
Ja teiseks "kuid niimoodi tunda, et unustad enda" ehk siis kui maru armunud olla päris inimesse, kes sellele vastab.
Peale sünnitusi oli ka, aga see läheb esimese punkti alla.
Osaliselt ikka esimese punkti alla: kui olen HULLULT rabelenud ja maailma paigast tõstnud ja siis on resultaat.
Siis on ka hea.

Muidu ongi ju elamine lakkamatu sära ja saavutusteta võitlus? Sul ju samuti? Teenid raha, et ellu jääda, koristad kodu, et mitte sita sisse uppuda, pesed pesu, teed süüa - ja see ei lõpe kunagi? Vähemalt kuni elad.
Isegi mina, kes ma teen ainult asju, mis toredad, kuna olen õppinud kõike, mida teen, endale toredaks looma, IKKA võitlen lakkamatult ja vahel on nii väga vaja panna pea kellelegi sülle ja lasta kellelgi teisel vastutada ... ainult et pole seda kedagi teist. Aidatakse küll, aga vastutan ikka ja alati ma ise.
Võitle edasi, naine!
Ja kui ma siis tahan teha, mida tahan, olen PAHA. Kurat, ma tahan endale põhjuseid, miks see võitlemine ära tasuks, dohh! Ellujäämine iseenesest ei ole põhjus!

Aa, et uneaeg ka?
Jah, head uned täiega on põhjus elada. Aga kui uned ei ole head? Kui uni on halb, ärkad üles, ja saad aru, et nii ongi? Või veel hullem, uni oli halb, ärkad üles ja TEGELIKULT ON VEEL HALVEM?!
Ei ole tore.

Selle jutu mõte ei ole: "Mu elu on nii halb, sest ma olen mina, ma sinu arvelt ju võin õnnelikum tahta olla, isegi kui sina ei taha mulle headmeelt teha!?"
Aga on küll: "Las ma olen, nagu ma olen! Nagunii teen oma parima, teistmoodi elamine oli veel hullem, ela sina oma elu, mitte ära püüa mind ümber kasvatada!"

Ma võin küll tahta, et mul hea oleks. Et elu oleks vähem kannatus ja rohkem midagi muud.

Aga teemal "inimesed ja asjad" ehk krt, blogivaidlus v, Tilda?! olen juba kirjutanud.
Ei, ma ei kiida heaks varastamist. Eriti kui varas võtab rohkem, kui vajab (kui sul on hädasti kreemi vaja ja teisel on kreeme igavene hunnik, oleks ok tema käest üht endale küsida - aga ma mõistan, et lapsed kardavad tunnistada, et nad ei saa midagi muidu, kui teiselt paludes).
Aga kui ma kütan sauna, ma päriselt ka arvaksin, et teised võivad seda kasutada. On ju isegi tava, et helistada tuttavad läbi: "Kle, sa sauna tahad, ma kütsin just?"
Ja kui mul oleks tube rohkem kui mina + poeg ja 2 tuba, võtaksin kasulapse.
Ok, ma tahan lapsi, aga ma olen ka "üksikemade kommuun ftw, üks käib tööl ja teine hoiab seni mõlema lapsi!" usku nt.
Sest miks tühja pinda hoida?! Ma ei saama aru.

Kolmapäev, 8. juuli 2020

Klapib

Paar päeva tagasi nägin äärmiselt ebameeldivat und (phmt sellest, kuidas ma olen vana ja igav ja kogu mu ülejäänud elu on nagu Koit Toome ja Tanel Padari uus muusika - no et vana polnud hea, aga uus on aint selle vana mittehea kordamine ja seega veel halvem, sest pole isegi natuke uudne enam) ja olin kaks päeva kehvas tujus. (Ainult kui meelde tuli, et vähemalt elukoht on olemas, oli naeratamistunne.)
Täna nägin helgeid ja hiljem ka tulevikkuvaatavaid unesid (esimeses olin mingil "5 aastat tagasi tegime seda, teeme kokkutuleku!"-üritusel ja seal LADEMES inimesi rääkisid mulle, kuidas ma jätsin neile sügava mulje nii oma jutu, välimuse kui lihtsalt olekuga, teisest ei mäleta muud kui head tunnet, kolmandas olin teismeline, kes oli kohtunud laheda poisiga ja me tegime igast asju. Nagu mitteseksuaalseid asju, otsisime üles mingi ebameeldiva tüübi, kes oli teiste eest kadunud, ja siis valvasime teda, et jälle ära ei põgeneks näiteks), nüüd on nii hea olla.

Muresid pole, kõik on nii hea!

Unenäod on vägevad. Mõjutavad mind edasi ka siis, kui ärkvel olen. Mõjutavad MITU PÄEVA, kui öösel midagi uut ja eredat ei kogenud.
Jap, unenäod ja kunst-kirjandus-misiganes on oksad ühest tüvest.

Ilm on hea. Lapsepõlves oleks see küll "mis niisugune ongi tänavune suvi või?!"-sildi külge saanud, aga esiteks ma ei mäleta lapsepõlvest mitte ühtegi korda, kus juunikuu oleks nii leitsakuline ja kuum olnud kui tänavu, ja teiseks: natuke olen vananedes ikka õpppinud ka.
Kui on jahe ja sajune, saab tuppa varjule ja kampsun aitab.
Kui on kuum, aitab ainult ujumine, kelder ja poodide lahtiste külmriiulite vahel püsimine. Aga kuna ujumiskohta või poodi tuleb ka minna ja oma parasjagu elatava maja keldrisse pole ma viimased 6 aastat umbes asja teinud (ehk siis puudub harjumus seal käia ja ma ei ole kindel, kus võtmed on), on kuumaga selgelt palju raskem.
Tore ilm on.
Lihtsalt veidi märg.

Kuigi juba neljas pöörane vihmahoog täna akna taga. Aga ma käisin koeraga õues enne, kui need algasid, ja nüüd on veel aega!
Sellest lihtsalt ei piisa, et elu nautida!
Seni teen süüa.

Mulle meeldib süüa teha. Ja kirjutada. Ja koeraga jooksmas käia. Ja ujuda. Ja toidupoes käia. Ja oma pojaga suhelda (tütrega ka, kui teda antakse, aga mul ei ole üldse ahistust,et vahepeal ei saa - ta on mujal õnnelik? Väga hea!!!) Ja tegelikult meeldib mulle isegi tolmuimejaga võtta, harjaga põrandat pühkida või pliiti pesta vms, kui seda pole palju korraga ette nähtud, vaid natukene.
Mulle meeldib lugeda ja internetti läbi lugeda ja vahepeal mõned kehalised harjutused teha. Mulle meeldib virtuaalkontakt toredate inimestega (eriti kui nad mind tunnustavad) ja civvi mängida, mulle meeldib nõeluda (katkisest esemest, mida keegi ei vaja, saab taas vajaliku ja kasuliku!) ja üldiselt üldse tunne, kui mingi puzzletükk maailmast sobib täpselt sinna auku, kuhu vaja.
(Muuhulgas viimase pärast olen kõige rohkem ahastanud, sest kui mulle tundub, et mina ja see või too mees sobime täpselt üksteisega, kus ühel on lohk, seal teisel on muhk, just hea - ja tema meelest üldse ei ole nii ja ma olen: "Aga .... aga ... aga kuidas siis nii? Kas ma tajusin siis nii mööda?!", on see IGA KORD õudne ja jälle avastada, et ma olen väga imelik puzzletükk, kellega ei sobigi keegi, on ikka veel raske.)
Ja kõik need asjad täidavad mu päevad - ja ma olen aina NII VÄSINUD:

NII VÄSINUD!

Aga jah, kõige enam meeldib mulle tunne, et mingi puzzletükk sobib täpselt. Elus, maailmas. (Päris puzzlesid ma ei armasta ÜLDSE. Mulle ei meeldi, et kannatlikkusega saab KINDLASTI pildi koku, mulle meeldib just see määramatus, et on pea lõputu hunnik tükke ja keegi ei tea, mis kokku peaks tulema - aga vahel miski ikkagi klapib täiuslikult!!!!)
Seletab, miks ma tahan ära anda kõik "tellisin, aga pole päriselt  minu suurus"-asjad, lastele väikeseks jäänud asjad, mida-ma-ei-kasuta esemed ja miks mul on: "ISSANDJUMAL!!!! MIKS SA NII TEGID???!" kui keegi viskab täiesti korraliku monitori ära, sest no tal oli uut vaja, kunstnik ju, ja ta ostiski uue ning parema.
Kui ta oleks selle ära andnud soovijale, keegi oleks oma ellu saanud rõõmu ja too kunstnik ei kaotaks midagi, sest ta NAGUNII tahtis uut monitori ja ostiski selle.
OEH.

Muuhulgas meeldib mulle ka "mul on pisike prügi käes, sul on prügikast, asjad klapivad!" näiteks.
Ja kui tema meelest asjad üldse ei klapi, sest see on TEMA prügikast, kuhu võõrast prügi mitte sugugi ei taheta, mul on: "AGAGAGAGAGA  K U I D A S nii saama üldse?!"
Sest minu jaoks on elu puzzle ja ideaalis peaksid kõik saama selles koha, kus just nende andmised ja võtmised tasakaalus on, iga klappimine on võit maailmale ja jee.

Ja nende jaoks ilmselgelt ei ole.

Pühapäev, 5. juuli 2020

Kiindumisest

Poeglaps loeb "Härjapõlvlaste kaitseala".
- Siin on tiiger! See raamat on päästetud, siin on TIIGER!
Mina mängin Civilizationit ja muhelen mahedalt.
- Tead, kui mulle pakutaks tehingut ja ma teaksin, et suudan tiigrile head kodu pakkuda, ma võtaks kohe tiigri Totoro asemele!
Jäin mõtlikuks.
- Aga võibolla tiiger üldse ei armasta sind nagu Totoro? Ei ole sinusse kiindunud?
- Oh, armastab küll. Aga kiindumine ... ma armastan sind, kuigi ma ei ole sinusse kiindunud!
Olen jahmatusest segane. Kiindumine on ju lahjem vorm armastust, eks?
- Ma ei ole kindel, et sa tead, mida kiindumine tähendab.
- Olgu. Mida kiindumine siis tähendab?
Püüan mõtet kokku võtta.
- Nooh, see on ... kui sul on halb kellestki eemal olla kaua aega, kui ühendust ka ei peeta. Et sa lihtsalt tahad selle isikuga koos olla.
Olen endaga päris rahul, tuli õige välja.
- Jah, ma ei ole sinusse kiindunud. Isegi kui sa haiglas olid, mul polnud midagi erilist! (leebelt, nunnutavalt) Sorry, kui see sind nüüd solvas.

Ma ei olnud solvunud (armastab ju!), aga jäin mõtlema.
Miks ma ei saa aru, kuidas surm on kurb?
Miks ma ei mõista, mis krt on koduigatsus ja pole seda iial tundnud - vähemalt mitte muu koha kui Karksi suunal?
Ma vist .... ma vist ka ei tunne kiindumust. Ei saa arugi, mis see on. Mul ei ole raske suhteid lõpetada, kui need minu jaoks ei toimi. (Kui toimivad, on teise poole lõpetamist küll raske taluda!!!!)

Rääkisin K.ga (kes on ka autist, dohh).
Mhmh, ka tema ei tunne kiindumust.

Mis ma avastasin praegu ühe autismi sümptomi v? Et hoolime küll, peame kalliks ja hindame - aga kiindumust ei ole.
Nagu ÜLDSE.
Kui ma armastan inimest ja ta on õnnelik kellegi teisega kuskil mujal, mul ei ole mingit probleemi armukadedusega. Nagu 0. Rongimees elas ju 5 aastat oma naisega õnnelikku elu, kuni mina temasse muudkui armunud olin, aga see ei olnud mu meelest kuidagi halb. Vastupidi. Ta on õnnelikus suhtes, nii et hea!
Mul on probleem ainult siis, kui minult ära võetakse (aeg, tähelepanu, sõbralikkus, hoolimine, komplimendid jne).

Pole üldse kurb, et keegi teine ka saab, et keegi VEEL õnnelik on - ainult võit ju?
Ilmselt sama asi - kiindumuse puudus. Võimetus tunda seda erilist sidet, mis olekski eriline.
Mul on lihtsalt: mhmh, koht. Mhmh, inimene. Kui on soe ja kuiv ja keegi ei sega, pohh, mis koht just. Inimeste osas aga olen väga kriitiline, ükskõik, kui ammused head sõbrad oleme.
Mul ei ole sinuga praegu tore? Ok, kui kahe kuu pärast ka ei ole, tühja see eluaegne sõprus. PRAEGU loeb!
Teatud mõttes mul ongi kergem pidada neid pika-maa-tagant sõprusi, kus kohtutakse kord aastas või sedasi.
Teatud mõttes on muidugi jube ja mitte-tegelik olla, kui mitte kellegagi igapäevaselt sidet ei pea.
Ütleme, need on erinevad funktsioonid suhtetes: iga-päev-messengeris veenab mind, et olen olemas, olen oluline teistele ja jee. Aga samas kui need kontaktid, see loba ei ole mulle TORE, ma tõmbun eemale ja lahutan inimese oma elust maha - ja ses osas on mittelahutamisekindlam minuga MITTE sageli suhelda.
Mõtlen, et ta on tore, ta on seal kuskil, ja jee.
Sest kontaktivabalt ei saa inimene mulle pinda käima hakata, dohh.

Ja kõik see "tahan olla vajalik" - sest minu peas minu maailmas ei tahetagi olla kellegagi lihtsalt niisama, sest ta on tore. Pole olemas! Nii tore konkreetselt just minu jaoks olla, et temaga on parem kui üksinda, on ikka VÄGA raske!
No ja mul kellegi teise jaoks ka, sest kõik on ometi ju nagu mina =)

Kui inimene vajalik ei ole, ollakse omaette ...
Ja mu täielik lojaalsusepuudus ...

Oi. Hämmastav. Kui keegi selle teemaga tegelevatest teadlastest luges praegu seda postitust, ehk keegi viitsib oma elu pühendada (see ei ole kahjuks nali) uurimisele, kas nii on? Kas autistid ei tunnegi kiindumust või me kolm oleme lihtsalt juhuslikult sellised?

Reede, 3. juuli 2020

Kehaline ja vaimne .... jälle

Nüüd, kus aju on vaba painest "kus krt ma elama hakkan", on seal ruumi igast muudeks asjadeks. Regasin poja jalkatrenni näituseks.
Mitte et ma varem ei oleks saanud seda teha, aga ma ei suutnud end sellele mõtlema sundida. Kas mul on selleks raha, kust ta käima peaks, kas ta jaksab, kas ta JÕUAB ajaliselt, kas ...
Üks asi korraga.

Kõik nüüd märgatud valgused ja lõhnad on kuidagi kergemad, rõõmsad ja puhtad, varjutamata  nimetust mõrudusest ajus taustal.
Nii kerge on!
Kui koer puberteeditseb (ikkkka, mhmh, tänan küsimast - just väsinuna), pole mul "see ka veel!" vaid "ohjah ... no mis teha. See käpp, mis küünistas palja nahaga käsivart, oli päris ebameeldiv!"

Jah, ma üritasin hetkes elada ja muidu olekski olnud määratult palju halvem. Otseselt hirmus. Praegu oli ... pisuke pinge taustal, aga ei midagi hullu.
Aga et isegi hetkes elamises oma parimat tehes ei tulnud mus sellist meelekergust, et nüüd murrangutunnet poleks, andis mulle idee.
See ei ole sügavalt läbi mõeldud (veel), aga siin ta on:

Või noh. Tundub hästi banaalne ja tobe, kui nüüd kirja panna. Nagu - mis krdi uudismõte see mul nüüd ongi, et tõsine õnnetunne inimeses eeldab, et on hästi nii füüsilise maailma (elukoht, söök, turvalisus) kui vaimsete asjadega (siin-ja-praegu, keegi-pole-süüdi, kõik-on-korras-ja-saab-korda jmt)?
Aga mulle tundus see uudse ideena veel 10 tundi tagasi.

Olgu, minu mitteuudne mõte: inimene ei kipu olema õnnelik, arendades neist (füüsilised vajadused ja vaimsed vajadused) vaid üht. Ta võib arvata küll, et vajakajäämine pole seal, et teine maailm arendamata, vaid "kui seda oma asja piisavalt teen, siis sellest piisab" ja vaja on VEEL ROHKEM RAHA ja VEEL PAREMAT JA ILUSAMAT PARTNERIT või ka "miks see mind häirib? Pole veel piisavalt valgustunud järelikult, tõelised meistrid ei lase end sellest häirida, et näevad näljast nõrkenud lapsi!" ja "see ON hästi, et mul on tõbi ja valu ei lase magada, see ON hästi, et teistel mu ümber on seesama tõbi ja mingit ravi ei ole, valu läheb järjest suuremaks, kuni surm meid vabastab, ooh, aga see on nii valus, et ma ei suuda seda veel päris heana ikka tajuda ...", aga - sellest lihtsalt ei kipu piisama.
Mõnedel VÕIB piisata, inimesi on jube erinevaid, küllap on ka ühest valdkonnast kõige leidjaid - aga ÜLDJUHUL ei piisa.

On mõlemat vaja arendada, et hea oleks.

Ses osas on eriti vaimsete asjade koolkond julm: kui sul on mingite kehaliste asjade pärast halb, pole sa nende meelest järelikult veel piisavalt vaimselt valgustunud, rühma rohkem! Pinguta rohkem! Kui su eesmärk on mitte pingutada (mu lemmik-vaimne-koolkond), siis selgelt sa ei suuda seda veel õieti, lõdvestu rohkem ja paremini! Veel paremini!
Füüsiliste koolkond on omaks võtnud, et natukene meelerahu on ikka tarvis, et tasakaalus ja rõõmus olla, aga vaimne on ikka "kui sind härib see hull lakkamatu valu, sa pole veel piisavalt kõrgel tasemel vaimselt! Kui oleksid, siis sa ei valutakski!"

Ma arvan, Maslow püramiid ei puuduta tegelikult seda, KUIDAS vajadusi täita, jah? Just.
Neid ei saa täita ainult ühel tasandil, tasandeid on mitupalju, aga vaimne ja füüsiline on siiski hea rohmakas jaotus.
(Et seks on tema püramiidis baasvajadus, ütleb Maslow freudistliku hariduse kohta juba liiga palju - ei, seks EI ole alusvajadus, krt! Vähemalt mul küll mitte.)

Et siis: minu mõte on, et kõik, KÕIK vajadused vajavad täitmiseks KAHTE poolt - füüsilist ja vaimset. Et on hulk vajadusi, mille füüsiline täitmine nõuab phmt tingimata  ainult seda, et alumine püramiidiaste oleks ok, edasi piisab mõtlemisest, ei tähenda, et poleks kergem, kui lisaks mõtetele veel midagi on. Midagi füüsilist.

Millega mina üha ja üha jamas olen: isegi kui mul ON see midagi füüsilist, ma ei oska sageli seda ära kasutada ja tunnetada vaimselt.
Ma ei taha end jälle ise ära kaetada, nagu Sophie "Howli liikuvas kindluses", öelda endale, et olen ilutu ebaõnnestuja, kes ei meeldi kellelegi, ja siis tunda ja käitudagi nii. TUnduda ka teistele selline. See on karm ja enda suhtes mõttetult lõhkuv tee.
Aga öelda endale ikka ja jälle, et kõik saab korda, ära põe, kõik on hästi, on niiiiiii palju raskem, kui mul on tegelikult ebakindlus tuleviku suhtes ikka sees.
Niimoodi mõeldes ja seda endale korrutades oli parem oodata mingit positiivset lahendit (sest TEHA ma rohkem ei saanud, kui ma juba nagunii tegin), aga nüüd, kui see lahend viimaks tuli, on nii palju vabanenud energiat sehen!
Kõik see enda muretsemast takistamise ja vabalt võtma ergutamise energia sai korraga vabaks ja oh, nüüd on nii kerge!

Kolmapäev, 1. juuli 2020

Kõik on hea

Isver, kui väsinud ma olen
Aga kõik saab korda.
Mulle pakuti linna poolt teist korterit, kus on ka kaks tuba, köögis, mida on 8 ruutmeetrit, pole üldse midagi - nagu põrandat ja kraanikaussi ka mitte, pliidist rääkimata - aga kui te lubate, siis ma kulutaksin te korterisissemakseraha suures osas selle peale, et teha endale Keila linna antud üüripinnal kena elamine.
Kui ma nüüd saan mitu (üle kahe) kommentaari, et parem mitte, ma tegelikult oman ka varuvariante, aga see tundub hea koht, kuhu raha panna siiski.
Sest põhiosas on korter hea asukoha peal, keskküttega ja tänapäevaste akendega ja no - sinnna saab koeraga ka kolida. Ning linn pakub tähtajatut üürilepingut ja pole ette näha, et nad sattuvad nii hirmsasse finantshätta, et üritavad seda maha müüa.
See naine, kellega jõe ääres kohtusin, tundub tohutult abivalmis. Ta vaatab, kas saab mu poja suvel veel tööle ja üldiselt on mul tunne, et TÕESTI jagab matsu. Keila linn on teda (puudega lapse ema) tööle võttes midagi väga õigesti teinud. Huvitav, kas saab kuskile kirjutada, et ta on nii tore?
Nagu TÕESTI hoolib.

Ehk siis: kõik saab korda.

Lisaks sain kirja Vikerkaarest, et nad avaldaksid heal meelel mu Südameloo, kas ma homseks-ülehomseks jõuaksin läbitoimetamise üle vaadata?
Mis on täiesti ootamatu. Ma kunagi enne koroonat saatsin neile, ent kuna tagasiside puudus, lülitasin ajus välja lootuse, et see võiks kunagi tulla.
Ja nüüd äkki, nii järsku!
Ei, mulle sobib. Mulle meeldib ikka ajuti midagi avaldada, muidu ei usu ise ka, et kirjanik olen.

Kuigi inimesed tunnevad ära, wtf. 

Käisin täna ka koeraga ujumas. Välja loodusesse, ja kuna on suvi, siis vette samuti. Sest kui ka muljeid ja infot on liiga palju ja midagi teha ei taha, miski ei maitse, miski ei huvita, on tagasi tulles ALATI parem. Mingi selline koht puhkab, mida ma teisiti puhata ei oska.
Kummel lõhnas, kui Totoro selles tuustis ja osa ära murdis, hiljem lõhnasid kibuvitsad ning no nii suvi! NII SUVI!

Inimesed vaatavad Totsikut hellalt, kui ta minuga koos ujub. Tahavad rääkida ("Kas koer ära ei väsi?" "Ta nii kenasti ujub, hoiab silma perenaisel peal, jah?")
Kuskil nädala eest ujusime taas Keila jões väikese jalakäijate silla suunas ja seal peal pildistati. Piltidele püüti väike lokkispäine tüdruk, kolmekümne ümber mees ja naine nii kenasti riides nagu suvepulmapaar. Mitte karjuv valge pitsivaht, aga pahkluudeni kreemijas siidkleit mõnede tikanditega ja hele triibuline ülikond, naisel lilled ka juustes. Ning väike blond karvane koer.
Ujusin oma koeraga silla poole ja nägin, kuidas Totoro elevile läheb.
"Kuule võõras kutsu, kohe tuleb minu kutsu välja," ütlesin sõbralikult.
"Mis ta siis teeb, kui välja tuleb?" tahtis kreemikas kleidis naine teada.
"Eriti ei midagi, tahab mängida. Aga ta teeb teid märjaks!"
Selle pika jutu jooksul oli Totoro kaldale ujunud ja roninud kaldast üles väikese koera ja naise-mehe juurde, ning RAPUTAS. Vesi läks paarikesest mööda, aga napilt, ja nad mõlemad hakkasid naerma.
Mina ujusin tagasi ja kui Totoro märkas (olin umbes kaks tõmmet teinud), et ma lahkun, kostis vingatus ja ta sööstis kähku mulle järgi ja mööda.
Sest me ujume nii, et tema ees. Mulle ei meeldi küüniselised käpad, mis vehivad mu taga ja vahel pihta lähevad, kui koer kiiremini ujub kui mina.
Ta ujub kogu aeg kiiremini. Nii ta saabki vahepeal kaldale sumada, seal pool minutit puhata ja jälle minu juurde tagasi ujuda..

Kui aus olla, ma olen vaimselt nii väsinud, et ei jaksa veel päriselt kergendust tunda, et mul on elamiseks korter ka peale suve lõppu.
Aga et ma enam muret ei tunne kuklas tagumas, on ka hirmus tore!