pühapäev, 24. oktoober 2010

Mul meelen kuldne kodukotus

See on post, mis sai alguse Epp Petrone portreesaate kuulamisest raadio Kukus.
Ma ei ole eriline raadiokuulaja, aga kuna hommikul Tütarlast kooli saates ärkame me mõlemad paremini, kui keegi meiega hommikusöögi juures mitte-väga-lollilt vestleb ja vahele muusikat mängib, olen selle vana raadiorondi, mille koos korteriga päranduseks sain, kööki vedanud. Ning kui ma seal süüa teen või nõusid pesen või kohvi joon, on mängivate helide saatel ka kuidagi seltsim olla.
(Ma tõesti ei ole sotsiaalse suhtlusega üle koormatud, nagu näete.)

Jõin kohvi, kuulasin Epp Petronet ja lugesin raamatut "Füüsika võlu" (mis on väga huvitav, aga nõuab süvenemist ja seega loen ma seda nii aeglaselt, et endal tuleb ka hirm peale - eriti kuna ma ei luba endale sinna vahele kuigi palju ilukirjandust ja seega olen oma lemmiklõõgastusest üsna ära lõigatud) ning korraga ütleb saatejuht "...aga tegelikult oled sa pärit ju veel palju väiksemast kohast kui Viljandi, nimelt paigast nimega Karksi."
Ma sõna otseses mõttes karjatasin. Küll summutatult, aga seda ma tegin.
Artikuleerimata "Aaeeaah'i" järel tuli midagi sellist nagu "Epp Petrone on ka Karksist?!" ja kogu mu hoolega tasakaalustatud loen-kuulan-joon multitegevus jooksis kokku üheks suureks "KARKSIKARKSIKARKSI-SEEONVEELKELLEGIJAOKSOLEMAS"-mõtteks.

Ja üle tüki aja on mul taas midagi võrgupäevikusse kirjutada.
Mitte ängist ja sellest vabanemisest. (A kes vajab, siis rohmakas tõlge inglise keelest: üks orgasm iga päev - ja depret ainult eemalt näed.)
Mitte igapäevaelust.
Mitte lastest.
Mitte midagi tarka v-o, aga midagi - midagi.

Et kõik ausalt ära rääkida pean alustama sellest, et mina ei ole tegelikult Karksist pärit.
Ma sündisin ühes Eesti suurematest linnadest ja elasin enamuse lapsepõlvest teises. Ja siis hakkasin paigast paika kolima, püsides ühes kohas enamjaolt alla kolme aasta.
Aga minu vanavanemal oli Karksis kodu (mis oli meie perele = mulle, mu emale ja vennale - suvekoduks) ja ma kuulsin teda alailma pealkirjas tsiteeritud laulu laulmas.
Sõnad seletati mulle ära (kui karmanist mul katte väits rida nt) ja mulgi keele algmed said enam-vähem selgeks.
Aga laulu sisust ei jaganud ma masti ega mändi.
Kui ma hakkasin raamatuid lugema, jäi mulle samuti täiesti mõistetamatuks sihuke asi nagu "koduigatsus".
Mulle eriti ei meeldinud minu kodu. Mis mõttes sa oled kuskil mujal ja siis hirmsasti igatsed koju? Olla külas on LAHE. Olla maal on LAHE. Olla reisil on LAHE. Kodu on huvitav esimesel päeval pärast sinna tagasi jõudmist. Tingimusel, et sa oled ära olnud vähemalt nädala.
Enamasti on kodus olla iiiiigav. Ma ju tean juba kõike.
(Olen ma maininud, et mul oli lapsena väga madal rutiinitaluvus?)

Lisaks on kodu see koht, kus elavad pea eranditult inimesed, kes on sinust võimsamad. Seal sinuga riieldakse. Seal pead sa koristama (mh ka kappe, emake maa, kuidas ma vihkasin kappide koristamist!) Seal saad sa tavaliselt pahandada, kui oled midagi lõbusat teinud (nt klassiõega pärast kooli kastaneid korjanud ja mänginud ja seega hiljemaks tulema jäänud).
Mis on kodus nii kangesti head, vabandust?

Vahel ma mõtlesin, et ju see koduasi on mingi täiskasvanute värk. Nagu helge lapsepõlve ja vahva koolipõlve lood.
(Olen ma maininud, kuidas ma kooli jälestasin? Siiralt, sügavalt ja igakülgselt. Mõned toredad õpetajad ja mitmed huvitavad ained ei päästnud palju, arvestades, et koolis olin ma sunnitud iga päev nägema ligikaudu kõiki oma klassikaaslasi, rüsima kuidagi läbi sotsiaalse suhtluse ületamatutena näivatest ülesannetest ja lisaks olid seal ka need tunnid, milleks ma ei tahtnud õppida või kus olid nõmedad õpetajad - ja sageli olid need kaks asja üks ja sama.
Ma pole siiamaani jõudnud tundeni, et kooliaeg oleks olnud kuidagimoodigi tore, rääkimata "helgusest".)

Aga see vanavanaema, kelle kodu Karksis oli, suri ära.
Tema korter jäi mingite keeruliste süsteemide tulemusena välja nende väärtuste hulgast, mida sai EVP-dega osta.
Ja kuigi meil oli ikka veel võti ja puha, hakkasid perekonna täiskasvanud liikmed aduma, et need kaks tuba vanas metsapunkti majas pole enam "meie omad".
Mina ei adunud. Hoolimata oma suhteliselt kõrgest vanusest (kuskil 12-14).
Imestasin, miks me sinna enam ei läinud.
Väide, et "see pole enam meie oma" ei veennud mind absoluutselt. Mis mõttes ei ole, kui seal sees on kõik need asjad, millega ma titepõlvest saati harjunud olin; voodid ja madratsid ja linad ja hommikumantlid, mänguasjad ja raamatud? Kõik samades paikades, ainult tolmusemad, lihtsalt ootamas, et me tuleksime tagasi ja võtaksime sisse oma õiguspärase positsiooni nende seinte vahel nende asjade keskel. Ämbrid kummuli pingil, ootamas vett. Solgiämber sahvriukse kõrval solki igatsemas. Õlekotiga voodid oma katete all valmis su keha toetama. Kalender aastast 1986, ustavalt oma muutumatut aega näitamas.
Meie käes on võti, uks on lukus, keegi teine seal ei käi.
Mis mõttes ei ole meie oma???

Ma käisin seal lihtsalt natukeseks muust maailmast eemal olemas mitu korda pärast seda, kui teised enam ei käinud muu pärast kui asju võtmas. Käisin nii avalikult kui salaja (sestsaati, kui ma teadsin, kus päriskodus võti ripub, polnud just raske). Elektrit sees polnud, aga kaev oli olemas, ostsin küünlaid ja leiba ja istusin diivanil, lugesin raamatuid. Vähemalt korra põgenesin sinna ka kooliajal - ei kujuta küll hästi ette, mismoodi ma emale seletasin, et lähen nüüd, nädala sees, mõneks ööks minema. Aga kuidagi ma igatahes läksin.

Tookord olid meeletult ilusad septembriilmad, ma mäletan. Lebasin maja kõrval mõisaparki kunagi ammu-ammu püstitatud ja tolleks hetkeks üsna lagunenud puulavatsil, vahtisin erksinisesse taevasse, mida raamisid sügisest hoolimata jätkuvalt rohelised oksad, päikesevalgusest nii soojaks muutunud värvi, et tundusid peaaegu kuldsetena.
Kõrval platsi peal sõid lambad - ilmselt mitte needsamad lambad, kellele ma lapsena leiba viisin ja kes mu venna seepeale jalust maha jooksid, aga ega ma näo järgi vahet ei teinud ka.
Kaevu kõrvalt õunapuu otsast vinnasin endale mõned õunad - no mis vinnasin, see oli meie puu ju?!
Kuigi enam vist mitte?
(Olen ma maininud, et mulle meeldivad natuke toored õunad rohkem kui täisküpsed?)
Pakun, et olin 15.

Hiljem käisime sealt ainult mööblit ja asju toomas. Arvasin, et sealne mööbel ja nõud ja memme hommikumantel annavad mulle ka mu tudengikorteris kodutunde ja turvalisuse.
Valesti arvasin.

Aga isegi asjade äraviimine Karksist - kõikide asjade täielik äraviimine hiljem - ei muutunud mu tunnetes selle korteri vastu midagi. Või siiski - vast lisas mingi süüdlasliku tunde, reetmise maigu, arusaamise, et ma ei hinnanud piisavalt, ei võidelnud piisavalt, lasin lihtsalt ära võtta..?

Avastasin, et minus ikkagi on kodutunne.
Mitte küll ühegi oma kodu suhtes - need ei ole kunagi olnud turvapaigad. Kodu on kas täiskasvanute oma - ja ma olin seal alati nende võimu all - või siis mehega jagatud võitlus- ja armuterritoorium või siis ajutine peatuspaik teel kuhugi mujale.
Aga seal Karksis, seal on mul kodu.

Ja sinna ei saa ma loomulikult enam kunagi tagasi minna. Maja on krt teab kelle oma, seal tehti vist remonti, muudeti mingiks majutusasutuseks? Ja meie asjad on sealt ammu ära viidud, erinevate sugulaste juurde laiali jaotatud, mõned jõudnud ka mu vanemate praegusesse suvekodusse, Karksist mitte väga kaugel. (See on tore koht neil ja mulle meeldib seal.)

Aga ma näen unenägudes - ja ma näen palju unenägusid - vähemalt iga nädal Karksit, Karksit, Karksit. Ja kui ma panen õhtul silmad kinni ja hakkan magama jääma ja mu mõte ei liigu enam loogiliselt ning hüppab omatahtsi paigast paika, lähen ma alailma Karksis tolmusest trepist alla välisukse poole, ja tean, et kempsupaberirull on paremat kätt trepikäsipuu peal ja tunnen trepi järsku kallet ja ümaraks käidud astmeservi.
Ma võiksin meie korterit seal punkthaaval kirjeldada. Võimalik, et saaksin isegi põranda- ning laelaludade laiuse vaheldumise paika. Kus oli laiem, kus kitsam laud.
Ma mäletan seda kõike nii täpselt ja nii detailideni, et vahel tundub täiesti adumatu, et tegu on kadunud maailmaga.
Mis mõttes, kui ma tunnen õhutusluugi ketti oma käe all ja tean täpselt, kui kõva paugu luuk teeb, kui ma keti just sellelt kauguselt lahti lasen?
Mismoodi?

Kui ma näen und, siis tavaliselt tean, et see pole enam "meie oma". Vahel on siseseinad ja põrandad maha kistud ja alles ainult välismüürid ja katus. Vahel pean ma olema väga vaikselt, et keegi teada ei saaks, et ma olen sisse tagasi hiilinud. Vahel me teeme seal perega remonti (remont tähendab kõige endiseks muutmist - ja mu ema on neis unenägudes noorem kui mina praegu, pikkade pehmete pruunide juuste ja närviliste silmadega). Vahel on tegu sõjaajaga ja see on meie viimane peidupaik ähvardava hävingu eest.
Vahel tabab mind üllatus, et kõik on just nii nagu vanasti, kuidas see võimalik on, ma ju isegi vedasin siit mõned asjad minema, lõhkusin ära ja viskasin prügi hulka, kuidas on see kõik nüüd tagasi?

Kadunud paradiis. Möödunud kuldajastu. Kodu, kuhu ei saa enam minna.
Aga kuidagi reaalsem kui mu praegune kodu. Kordades reaalsem kui mu eelmine elamine, kust ma ainult aasta tagasi minema kolisin.

Vahel ma mõtlen, et ehk ma peaksin sinna elama minema (sinna asulasse siis, maja on kättesaamatu).
Aga kuidas julgeksin ma paradiisi oma päriselu-sõnnikuste jalajälgedega rüvetada..?

Ülemine pilt on mingilt kinnisvarakuulutuselt. See hoone asub minu kodust umbes 100 meetrit eemal selle aasa kõrval, kus vanasti lambad sõid ja kus ma lilli korjamas ning muidu mängimas käisin. Too pruunikas tallatud olemisega värk pildi eesmises ääres on selle aasa serv.

Lisa: pilti otsides leidsin midagi täiesti õudset - ei ole mu kodu muudetud majutusastuseks. On olnud just müügis ja müüdud maha mingi tühise poole miljoniga - mitte et mul seda poolt miljonit kuskilt võtta oleks olnud - või veel enam võtta seda meeletut raha, mis kuluks asja kordategemiseks, aga... AGA! Ainult pool miljonit!

Jah, Asjad ei ole seal enam nii nagu nad olid. Mingi loll tuulekoda on ukse ees ja tobe traataed elupuuheki ümber ja siseruumide pildid kuulutusest muidugi ei ole meie korterist, taevas tänatud, ma poleks seda välja kannatanud.
Ei, muidugi, see ei ole enam see paradiis. Aga ta on ja ta oli just müügis ja...
Oh, mu koduke!

Aa, see pilt on loomulikult ka kinnisvarakuulutusest, sest mul ei ole endal pilte.
Jah, isegi pilte ei ole. Ainult mälupildid.

See on selline postitus, mida ma ei oska õieti liigitadagi. Püüe edasi anda edasiandmatut. Sellise armastuse manifestatsioon, milles pole midagi ratsionaalset, millel pole õiget objektigi, mis teeb palju rohkem haiget kui toob rõõmu, ja millest ma ometi loobumast keeldun.

Võib-olla on see hoopis luuletus =)

16 kommentaari:

leheneeger ütles ...

Ah... mäletan, et vaatasin ükspäev seda majapilti teiste kinnisvarakuulutuste seas. Mul jooksevad postkasti kõik sealtkandi uued müügikuulutused, loodan saada jala vahele, kui minu lapsepõlvekodu (vanaema-vanaisa metsavahitalu Karksi lähedal) omale saanud inimesed peaksid selle mingil põhjusel müüki panema. Siiani ei midagi.
Kooliaeg... see oli lihtsalt üks neetud pikk aeg, mis tuli üle elada enne järjekordset sõitu vanaema juurde.

väga väga naine ütles ...

=)

Täh teada andmast!

See on vist kõige isiklikum postitus, mille ma seni teinud olen. Siin all on iga sõbralik kommentaar kulla väärtusega.

Eriti Karksi pühal pinnal käinud inimeselt.

kiilakas ütles ...

See oli metskonna maja ja mäletamist mööda oli nende erastamisega jah miski ikaldus: umbes nagu ametikorterid või nii.
Isegi mu suurepärase mäluga ema ei mäleta, mis nimeline teisel korrusel elas. A küll tal homme meelde tuleb ;-)

Oop ütles ...

Kipub jah nii olema, et olulised paigad kaovad maamuna pealt ära ja tagasi minna ei ole kuhugi.

väga väga naine ütles ...

Ma olen nii sentimentaalne =)

Oop ütles ...

Näha jah.
Ma kah.

Anonüümne ütles ...

Oijah.
Ma käin unes pidevalt oma üliõpilaspõlve esimeses korteris sees, unes on mul selle võti millegipärast alles, kuigi keegi teine elab seal. Ma käin seal unes muudkui salaja ja kardan, et jään vahele. Ilmsi pole seda majagi enam alles.

Sol ütles ...

See on vägagi edasiantav ja arusaadav.
Minu lapsepõlvekodu on alles, ehkki tundmatuseni ümberehitatud ja -disainitud ning peale minu on tal umbes 25 kaasomanikku veel.
Mingid aastad ma leinasin ja põdesin selle pärast väga, olin vihane, ilma et isegi teaksin, kelle või mille peale.
Ühel hetkel aga sain aru, et isegi kui mina oleksin selle maja ja maalapi ainuomanik ning kõik asjad seisaksid muutmatult nii nagu 30 aastat tagasi, veepanged logiseva pingi peal ja puust soolatoos laua kohal seinal,ei oleks mu lapsepõlvekodu ikkagi enam alles kusagil mujal, kui vaid minu enese peas. Seal aga on ta alles ja muutumatu igavesti.

Sol ütles ...

Mu ämm meenutas oma elu esimest töökohta, esimest armastust ja esimese poja sündi, mis kõik leidsid aset kusagil 70-ndate aastate Rakveres. "Saaks veel korra sinna tagasi, neile tänavatele ja..."
"Milles küsimus, osta siis bussipilet ja sõida." Arvas seesamane poeg.
Ämm ainult naeratas.

Anonüümne ütles ...

oh.
Ma saan aru, millest jutt..
Kuni 14. eluaastani käisin oma KOHAS, Võrumaal.
Vanaema-vanaisa.
Rehealuse lõhn.
Lakapealse lõhn.
Soemüüri äärse välivoodi krigin.
Hilises suveöös uttu mattunud küngaste vahel kostev ammumine.
Pääsukesed, kes rehe all elasid.
Uskumatult vana, pustis kasukaga ja kurja näoga emakass, kes ainult vanaisal end silitada lasi.
Kuivava heina lämmatav lõhn juulilõunati.
Vanaema, kes autoaknast tagasi vaadates aina kaugemale lehvitama jäi.
Samblasse mattunud ristiga kivi keset ürgmetsa.
Kõik see libiseb käest.
Mitte meelest.
Oh.

KR ütles ...

Sa oled imeliselt kirja pannud selle, mida viimasel ajal järjest enam tunnen. Mul on neid kohti rohkem. Aga just see TUNNE. Ma mäletan kõiki detaile ja arusaamine, et seda enam pole ja ei tule- see on nii kummastavalt valus ja arusaamatu.
Vanaks haakame jääma?:)....

Anonüümne ütles ...

Tegelikult on see maja veel müügis http://www.kv.ee/karksi-looduspargis-muua-maakivist-kahekordne-hoon-1609252.html?nr=39&search_key=24e15154fe2237449a9e6be37dabedc1

väga väga naine ütles ...

/maigutab ja mõtleb, mida selle infoga nüüd teha tegelikult

Anonüümne ütles ...

Noo, üks võimalus oleks silmad kinni panna ja hullumeelne otsus vastu võtta :)

See, kes nii juba tegi ja jälle Karksi kandis elab

Anonüümne ütles ...

Mina tundsin lapsena sageli kohutavat koduigatsust, sest ma olin enamasti neis kohtades, kus ma seda tundsin, olema SUNNITUD. Näiteks haiglas või koolis, jne. Ja samas see tunne, kuidas mingid asjad jäljetult käest kaovad, võetakse, antakse, ja valus on, see on nii tuttav ja nii palju kordi kogetud ja loomulikult ei lähe keegi sellest kogemisest "kogenumaks", sellised valud ei kulugi kunagi parajaks. Kahjuks või... õnneks. Ülehomme ma kolin minema sellest oma kodust, kus ma olen elu kõige hirmsamad nutud nutnud, aga kus on loodud ja kuhu sünnitusmajast toodud mu kaks seni ainsat last, kus on seni kõige õnnelikumad täiekasvanuaastad elatud... Pärast nii mõndagi mittekuigiõnnelikku mõnes teises majas. Ma veidi kardan. See peatäis on veel nutmata, sest ma olen alles nii kohutavalt tubli ja pealegi kardan kolimise juures suuri luhtaminekuid, ülepingeid, haigestumisi ja vigastumisi või ainult kujutan ette, milliste valestiminekutega ma toime tuleksin, ja siis see hullumeelne remontimine ja värgid, aga, aga... Pilved tupruvad ja kuigi ma nii väga tahtsin OMA kodu saada ja et kolimine ka õnnelikult ühele poole saaks, (siin elavad pedant ja kontrollifriik koos oma kaosekülvajatest lastega, pole ime, et me paanitseme!) vaatan ma neid seinu juba nagu läbi mälestustevine. Ja see peatäis nuttu tuleb ükspäev. Ma kaugemale praegu ei julgegi mõelda. Lapsepõlvele ja nii.

Johanna ütles ...

See on veel müügis: http://www.city24.ee/kinnisvara/maja/1062116