Pühapäev, 30. august 2020

Kahetsus

Mul on igasuguseid teooriaid, miks ma nii kaua nii vääramatult haige olen (põhiline sümptom lisaks stabiilselt püsivale väikesele palavikule on lippav kõht - POLE väga koroona moodi). Aga kuna Totoro tundub KA haige olema (isu ei ole ja tavalisest loium, nina on jahe, aga on see nüüd pisut soojem kui tavaliselt, ei saa aru), tunnen, et see kõik on lihtsalt "nüüd on nii, saame sedasi toime" ja mis seal ikka.
Maitea, saatus?
Meil kummalgi pole ka nii halb, et peaks arsti juurde kippuma. Ainus asi, et Totoro võiks nagu PLAANISELT arsti juurde saada vaktsiine hankima (kuigi vaatasin just vaktsineerimispassi ja meil on 20. novembrini aega. Tundub, et vaktsiinide vahele ei jäeta aastat, vaid 14 kuud) ja ma peaks PLAANISELT arstiga vestlema töötervishoiutõendi asjus.
Aga sellega on novembrini aega samuti.

Nii et tegelt need pole asjad.
Ainsad asjad langesid ka ära.
Ok, AINUS asi siis on, et nii kaua. Totoro ei söö krõbinaid, ainult konti, liha, väga edeva kasikonservi lusika lakub ka puhtaks, noh, ja inimeste toitu, juba kuus päeva. Ja mina olen haige juba 12 päeva.
Vahepeal hakkas KORRAKS parem, isu tuli tagasi. (Mul siis.) Ent see kestis vaid pool päeva.

Et tervisest kirjutamisse veidi vaheldust tuua, kirjutan Mikk Pärnitsast. Või noh, tegelikult riivan teda jutu sees kergelt, sest juba on uued (anti)kangelased ja kes teda enam mäletab, eks ole.
Nimelt sõnastasin fb-s asja, mis minu jaoks on jäledamast jäle ja diskvalifitseerib inimese täielikult ja igal rindel.
Ma ei saa üle halva teo teinud inimese suhtumisest "olen õige mees/naine, nii peabki, jee mina!" (või veel hullem, "olen geenius, mina võin!").
Mis halvad teod ja nõmedad väljaütlemised lunastab, on kahetsus. Ja lunastabKI ja peaaegu sedavõrd, nagu poleks inimene halba tegu teinudki.
Mõnel juhul isegi rohkem. Läbi põrgu käinud isik teab põrgust rohkem, kui halleluuja-laulev munk, eks ole.
Minu vaade asjale, keegi ei pea seda jagama.
Nii.

Ja nüüd paneme sinna juurde, et MINA ei kahetse midagi, kõik mu teod on mu enda silmis põhjendatud ja põhjuslikud olnud ja ma aint vihastan inimeste peale, kes tahaksid mind ülikurva ja kahetsevana näha.
Vihastan VÄGA.
Olgu, enam mitte. See oli ammu ja maiviitsi. Nüüd vaatan neid silmi pööritades ja "inimesed on lollakad!" tõdedes. Aga põhimõtteliselt on mu vaade siiski: "KUIDAS te aru ei saa, et mul oli NII HALB??? Ise olete juhmakad siis!"
Aga teistelt ootan kahetsust?
Tegelt ei. Kui neil on head põhjused, olgu. Aga need peavad olema head põhjused, mitte: "Ma olen Picasso, kui palju teisi Picassosid te teate? No vot, MINA võin!"

Mul olid head põhjused. =P

Ja kuna mina olen lugenud (ma isegi ei mäleta, mis intekas, kus, aga jäi meelde), et Pärnits kunagi kellelegi on öelnud (väga vaba tsitaat), et ta on teinud väga mitteokeisid asju ise ka ja tal on sellepärast piinlik, on minu jaoks tema toonased nõmedused lunastatud ja tähendusetud.

Kui on kahju tehtud valust, on kõik ok.

Mikk Tarraste (häh, jälle Mikk! Kes tahab, guugeldab nime ja saab kohe teada, mis teda defineeriv sündmus on) sai mult ka andeks - sest ma USUN ka tema kahetsust ja õudust oma tegude pärast.
Ma ju tunnen teda. Klapib juurde kõigele, mida tean. (Kuigi seda aknasse tulistamist ma ei teadnud ja korraks oli küll tunne, et wtf, ma pole Mikku kunagi tundnud, võõras mees, kuidas nii hästi teeselda saab ...?)
Ei, ma ei arva, et surnud ärkavad nüüd ellu jms, aga mul ei ole vastik talle mõelda.
Kurb on ainult.

Reede, 28. august 2020

Öäkk

Nii halb on olla, et mul on raske sõnadesse pannna, mis mõtlen väärtusest inimesena. Aga minu arust neis mõtetes on toimunud areng ja kuna mul on nüüd umbes igavik otsa (10 päeva?) halb, haige ja äärmuseni nõrk olla olnud, on olnud põhjust mõelda jälle sellele, mille juba paar aastat tagasi selja taha jätsin ning unustasin.

Et inimene on imeline isegi siis, kui ta ei tee beebisid õnnelikuks, kirjuta järgmist teistele jubedalt meeldivat teost (ja see ilmub hästi ruttu peale järgmist, onjo, koguaeg pudeneb pärleid ja pole vaja kalliskive lihvida!), tema viimane kook ei maitsegi ta lapsele, ta ei esine avalikkuse ees ja keegi ei kiida teda.
Jah, mul on romaanitoorik (lõpetamata) käes ning jätkamisel, aga mis on tähtsam: kas kirjutada see Väga Heaks või saata uue romaanivõistluse tähtajaks ära? Päriselt! Mis mulle rohkem rõõmu teeks?
Jah, muidugi Väga Hea teos.
Parem vähem, aga paremad.
Ma ei suuda praegu kirjutada. Juba nädal otsa on progress olnud "Mõni lause juures? VÄGA HEA!" Viimastel päevadel ka: "Ma ei taha kirjutada, ma ei jaksa kirjutada, pühin parem pool esikupõrandat. Tundub mõnusam."

Aga ikkagi on sees õudus teemal "Ma ei saa ju sedasi jätkates romaanivõistluse tähtajaks teda HEAKS! Peaks ikka kirjutama ..."
Ja mu lastel on mõlemal viimane teetanus-difteeria süst tegemata.
Ja hambaarsti viimasest visiidist saab ka aasta.
Ja koera peaks uuele vaktsineerimisele regama.
Ja siis temaga minema.
Ja tegelt ma peaks kolima ... kuigi olgu, selle lükkumisega poolde septembrisse olen rahu teinud.
Aga no siiski. Mul on halb olla ja peab-peab-peab taob kogu aeg ajus ja olgugi üha kinnitan endale: "EI PEA!", see nõuab pidevat meenutamist ja jõudu.
Jah, seep see on =) Puudu on usk, et olen imeline, isegi kui midagi nähtavat teiste heaks ei tee.
Teistele luban seda küll, kuid endale mitte.
Pean ju ometi hea olema!

Aga ei pea. Ma ei ole halb inimene. Ma ei ole väärtusetu inimene, keda keegi ei hinda, kui ta parajasti noor emme ei ole või vastkirjutatud ja auhinnatud raamatu kõrval ei sära.
Kuigi noh, jah =)
Mul on ikkagi rohkem Inimese tunne, kui on midagi ette näidata, miks Ma Hea Olen.

Ja ma nüüd öögin ka Peeter Helme peale.
Väga öögin.

Teisipäev, 25. august 2020

Me oleme ühte verd

Rsk, Pärnits on nii väga nagu mina, et ma hakkan oma tema-tõlgenduses kahtlema. Äkki saan jälle valesti aru?
Aga tundub NII VÄGA.
Millega muidugi kaasneb see, et kõigi "mulle Mikk Pärnits tegelt ei meeldi, ei tohi ikka ropendada vms, aga praegu tehakse talle ülekohut" värkide, mida on sotsmeedias sadu, puhul on mul tunne, nagu löödaks jalaga minu olemust.
Mitte aint tema oma.
Juba mitu-setu päeva on niisiis tunne, et sotsiaalmeedia ongi täis minujälestamist.

Sest noh.
Mis meil vahet? Peale selle, et mina saadan persse, mitte putsi?

Pisiasjad-pisiasjad.

Lisaks ei ole ma ikka veel terve ja kuigi ma kannan poes maski, ei jäta ma poes käimata ning kindlasti teeb see must ka paljude silmis mölaka.
Raske on see elu.
Teen küll oma parima, aga ikka pole see hea .... noh, ma saaks üle, kui poleks hea mölakate meelest - nende meelest hea olla ei tahagi ju! See on rõõm ja nauding, kui mõnele sellisele ei meeldi! Aga on ka täitsa toredaid, kes on: "... aga putsisaatmine on ju vihakõne ja vaimse vägivalla killast! Kui mina oleksin viiekümneaastane Elle, ma küll ei tahaks mingit klouni end esindama! Ja kurat, oled haige, püsi kodus!" ja ma lihtsalt ... noh, jah.

Endale meeldida.
Mida ma üritan midagi muud???

Aa, mina ei olegi Mikk Pärnits?
Pisiasjad-pisiasjad ... Vabalt võiksin olla. Mõtteviis on sarnane, lihtsalt mul ei ole enese kaitsmisel nii palju julgust. Ei, ma ei KARDA midagi, aga mul ei ole sees suhtumist "ise olete lollid!", ma pean eraldi pingutama, et see tuleks.
Või piisavalt palju jalaga saama, et hakkaks nii valus, et otsustavalt vastan. Üldiselt leban maas ja üritan seletada, et tegelt ma olen ju hea, ei ole vaja lüüa!
Kuigi tegelt ei ole valu mõõdupuu. See arusaamine, et ei pea laskma end peksta, võib vastu lüüa, tuleb kuidagi teistmoodi. Tal on see selgelt SEES, mitte et peab metsas taga otsima.
Mina muudkui mõistan ja ei mõista hukka jne.

Aga kõige selle enesekaitsevõimekuse juures Pärnitsale meeldib (samuti) tunne, et temast saadakse aru. Seda on näha. Et alati ja kõigiga ei pea võitlema, vahel keegi hoolib ja hindab ja ja ohhhh! kui hea see on!

No ei tule midagi uut loomadest, noh!
Mõtlen aina ja aina Pärnitsast.
Aina.
Kui ma tunneks teda isiklikumalt, kui et oleme fb-sõprad, ma küsiks talt last. Kammaan, meil on isegi ühine lemmik-raamatusari! Eriksoni Malaze-lood.
Loteriis on me fännamise järelmid näha. Minu kirjutatumõned tema kirjutatud.

Me oleme ühte verd, tema ja mina.

Vist.

Reede, 21. august 2020

Viisakas jutuveeretus

Ma ei saa sellele Bradbury-värgile minna.
Sest olen haige ja hetkel on haigena avalikule üritusele minemine erilise õeluse ja/või erilise juhmuse märk. Nii et nõmedalt ennastohverdav nagu ma olen, oma haigustest, kehvast enesetundest ja suren-nurgas soovist üle vaatav, seekord jääb minemata.
Teistele jama ei taha viia ja kui mul juba kolmandat päeva vilets on, ei saa ka öelda, et "korraks hakkas, siis kadus".
Imikut ei läinud kah hoidma.
Maitea, hakkan mõnes mõttes normaalseks muutuma v? Et kui mul on halb midagi teha, ei teegi?!
Vau.
Ja seekord on see teistele ka hea. Win-win. 

Pealegi ainus inimene, keda tean sellele üritusele reklaami teinud olevat, olen ma ise. Nii et pole tõenäoline, et jube palju inimesi pettub, et mu kaunist nägu ei näe.

Kuigi haige on ikkagi vastik ka olla. Nii jõuetu. Niiiiiiiii jõuetu!!!!

Krt, kes lihvib uues kodus seina, kui mina seda ei tee? Roheliseks värvitav ala on roheline, aga valge ala on pahtlimuhuline! Äkki peaksin vähemalt pakkima? Äkki peaksin ... pean v?
Ah, ok.
Las olla.
Ma olen haige. On ok mitte rabeleda ju.
Isegi ujuma ei taha minna. Mitte ei saa, vaid ei taha. Mis on päris veider nende soojade ilmadega, mul sulab pea otsast ära, nagu oleks see jäätisest. Aga no ei taha, mis teha.
Jahe dušš. Kõlab paremini.
Ja toidust sobib jäätis. Mitte omaenda pea, aga päris jäätis.

Huvitav, et isegi koer pole: "No oleme nüüd aktiivsed, teist päeva pole ujumas käinud, mis elu see on?!"
Vaatab mind ainult kurvalt, kui peab enne krõbuskid ära sööma, kui konte saab.
Kass vaatab mind kurvalt niisama. Ilma mingi hea põhjuseta peale selle, et ma võiks veeeeeeel konservi kaussi panna. Aga kui ei saa, heidab magama ja kogu lugu.
Lisaks on tal eluga leppinud klaasistunud pilk juhtudeks, kui koer saab konti ja tema ei midagi. Mul enamasti hakkab siis piinlik ja lõikan teise kondi küljest paar ribakest liha ka talle.
Maksi ja Mooritsa raguu on ses osas hea, et seal on PALJU liha.
Kanakaelu pistavad mõlemad ühesuguse innuga.

Jah, kui oma elust pole muud rääkida, kui et kehv on haige olla ja ilm kuum, räägin loomadest. Ikka parem kui Pärnitsast!

Kolmapäev, 19. august 2020

Toimub

Üldiselt ma ühiskondlikel teemadel sõna ei võta, sest "mis see minu asi on" ja "inimesed on lollakad, nojah".

Aga lihtsalt mainin, et selge oleks: ma armastan Pärnitsat niivõrd, et annan talle andeks isegi kenderilembuse, ja rõõmustasin sitaks, kui ta (täiesti ebatüüpiline, aga näe, nad arvestasid teda ikka! See Pole Okei TEEB palju ära, jee Eesti!) vägivallaennetuse auhinna sai.
Minu Eesti, Kersti Kaljulaiu Eesti, elus ja päris Eesti!

Kuni juhtus see ja mul on "fakkkkkkkkkkkkkkk ... aga tegelikult seda vist võiski oodata. EKRE ON olemas ja teda valiti ja see on tõelisus!"

Pärnits on sõdalane, kelle kõrval mina oma sõjakusega suht lammas.
Mitte et ma ise jaksaks või tahaks rohkem olla ja teha jne, ma ei taibanud muuhulgas väga väga kaua, et mitte mina ei käitunud nõmedalt, kui mulle munni peale suruti, vaid teine pool oli hoopis ere mölakas.
Aga austan Mikku täiega. TÄIEGA.
***
Muidu sama vana lugu: teen jube palju, olen täiega väsinud ja oeh.

Vahepeal juba arvasin, et Bradbury 100. sünnipäeva esinemine jääb ära, sest keegi minuga rohkem kui kord augusti algul ühendust ei võtnud ja 22. august on see päev juba. Täna hommikul sain maili, mille sisuks, et tore, et tulete, meil ei õnnestunud teile poliitikut vestluspartneriks saada, aga noh, mis teha.
Päeva ajakava on siuke ja siuke.

(No ... siuke.

11:00-11:45 - ekskursioon TYPAs (Kastani 48f).

12:00-12:45 - saja raamatu teekond. Sõna saab saatemeeskond.
Raamatunäitus, mis rändab hooandjatega kodudesse kaasa.

13:00 - praktilised teemakohased katsetused Aparaaditehase hoovil.
Tulevärk.

13:15-14:45 - lõunasöök ja vestlused restoranis Aparaat, tutvumine
raamatutoaga.

15:00-17:00 - arutelu raamatu "451º Fahrenheiti" üle.

Juhitud vestlus kõigile raamatusõpradele - sobib nii enne kui pärast
raamatulugemist.)

Olen kerges õuduses mõtte ees, et pean vestlema iseendaga, aga noh - ega mina seda üritust korralda, nii et ei vastuta, kui nõme on.
Raha ma ka ei saa, nii et ma ei vastuta üldse millegi eest ja tegelikult olen isegi natu innukas mõtte juures panna endale sokk kätte ja vestelda sellega =)

Ma pole mõni Mikk Pärnits, aga päris normaalne ikka ka mitte.

Lisaks olen vist haige.
Hästi kohane on seda avastada, kui olen jõe äärde jooksnud, selles 570 tõmmet ujunud , siis lühikeste pükste ja maika väel poodi kõndinud ja veel napilt enne kella 23 koju jõudnud. Nüüd istun siin soojas pusas, soojades talvesussides, joon kuuma kohvi, kurk valutab ja kuidagi ... uimane on olla.
Aga kohv on hea. Mitte ükski kohv pole parem kui Thcibo Exclusive ja kui sel oli allahindlus, ostsin kohe neli pakki!

Pühapäev, 16. august 2020

Hästi lühike joovastuskarje

Seekord oli aktiivne titahoid.
Ei mingit "ainult söön ja magan", vaid ma käisin ringi, laps õlal, ja laulsin talle, ning siis ta ei nutnud.
Oli küll väsitav.
Nüüd on mul nii hea olla, nagu ma ei mäletagi, millal viimati oli.
Mitte midagi ei taha, aga mitte seepärast, et nagunii on sitt ja miski ei aita (väga tuttav tunne), vaid nagunii on hea, midagi pole vaja.
Jah, ilmselgelt ma tahan titte ka seepärast, et mul füüsiliselt, keha sees on HEA OLLA nendega koos olemisest.
Sellest, et ma saan asju teha ja hädaline titt muutub rahulikuks titeks.
Mulle NII meeldib positiivne tagasiside ja kui see tuleb veel beebilt, kes ei teeskle, varja, valeta, vaid on täiesti aus, on ülim.
+ ta ei saa olla mölakas, kellele hea tegemine on raisatud aeg.

Kõik mu hormoonid laulavad rõõmulaulu ja oh ja ah.

Mis teil ei ole sedasi tittedega?!
Kuidas nii saama ...?

Oletaksin küll, et vbla te pole piisavalt proovinud üldse, aga krt: et inimesed on erisugused ja minu moodi inimesi on kurvastavalt vähe, olen juba selgeks saanud.
Siiski.
Siiski!
Et NII HEA on, on täiesti ... sõnadesse püüdmatu.

Neljapäev, 13. august 2020

Ja vihma sajab ja toas on soe ja kuiv ...

Kuulan Deep Purpel'it (seda lugu, mida kõik teavad) ja üritan saada aru ja otsa kätte möödunud päevast, mis kirjandina lõppeks "päeva lõppedes olime kõik väsinud, aga õnnelikud", ainult mul on selle õnnelikkuseosaga natu raske.
Õnnetu ka ei ole.
Lihtsalt väsinud.
Hakkan arvama, et toasein, pool teisest ja tükike kolmandast saabki värvitud. Ja seejärel vist võiks natuke koristada - tegelikult käib mulle päris pinda, kui mustad on põrandad ja aknad.
Kujutasin varem ette, et see uues korteris koristamine on ebainimlik pingutus, aga kuna tasakesi olen vannitoas seinaplaate ja kraanikaussi pesnud ja see polnud üldise remonditegevuse sees ÜLDSE pingutav, vbla saan siiski tehtud rutem kui nädalaga.

Olen nii väsinud (ja kõht läks ka tühjaks), et ärkasin kell 6 hommikul. Tund aega vedelesin veel voodis. Nii mõnus oli. Üritasin magama jääda, aga ikka ei jäänud.
Kui mu poeg (ööselülevalolija) tuli oma toast ja nähes, et ma olen ärkvel, küsis, kas kohvi saaks? ja asus mulle ümber jutustama X sarja esimest episoodi, mida ta just vaadanud oli, alistusin oludele ja tõusin üles.
Tegin kohvi JA kooki - pole ammu kooki teinud, nii et neljapäeva hommikul kell pool kaheksa tundus täpselt õige ajana. Poeg oli küll virsikud ära söönud, aga kuna ta alati kaebab puuviljade või marjade üle koogis (ükskõik, mis koogis), tegin lihtsalt ilma nendeta.
Kuna see konkreetne küpsetis retsepti järgi koosneb nagunii peamiselt kohupiimast, kõlbab küll.

Oot, tegelt RETSPTI järgi on seal küll kolmandik hapukoort ka, aga ... nojah, retsept on siin. Ma lihtsalt varieerin kõike, sest kõike saab asendada. Et see pole siis enam sama kook, näiteks maasikakook lakkab olemast maasikakook, kui seal pole ühtegi maasikat?
Aga ma ei teegi retseptide järgi süüa. Retseptid on idee saamiseks =)
+ mitte kordagi pole mul õnnestunud selle retsepti idee järgi tehtavat kooki 200-kraadises ahjus üle 40 minuti küpsetada. Enamasti läheb pool tundi ja natuke peale. Ma ei tea, mis ahi Mingil Mangol on.
Mingi ... jahe ahi ilmselt =)

Muide, vahepeal teeb kass naljakat häält. Midagi köhimise ja kräunumise vahepealset. Ma ei osanud seda kirjeldada, kuni poeg täna hommikul (mida, meil oli mitmeid jututeemasid!) mainis Palpatine'i. Siis tuli ette! Vot mis häält Korpus teeb! Palpatine, kui ta näiteks raevukalt võitleb või rahulolevalt ohkab, teeb samasugust!

Olgu, ma lähen krundin veel veidi seina - täna saab see tehtud, siis saab lõpuks, peale jube kaua võtnud ettevalmistusperioodi, roheliseks värvima asuda! Tuleb küll uude korterisse saamiseks 5 minutit märjas õues kõndida, aga noh - seal uues kodus on jälle kuiv ja koer tuleks ju nagunii õue viia varsti.

Teisipäev, 11. august 2020

Ikka sama teema

Kõik sai taas selgeks (ikka koerakakadraama) ja klaarus ära.
Kordan ja kordan. Palju pordi porrata ...
Ma ei ela selleks, et kellelegi teisele meeldida. Ma elan selleks, et endale meeldida. Ja kui kellegi maailmavaade on: "Kõik peaksid sedasi elama!" on tegu lollusega, mis paratamatult jabur.
Kõik ei sobi elama ühtemoodi. Inimesed on liiga erinevad.

Issandjeesus, meenutage ometi, eelneva tõdemuse peale "ise sa ju ka!"-mõtlejad!
=)
Mina lihtsalt kirjeldasin situatsiooni, kuni inimesed mulle kommentaarides peale jooksid.
Jah, siis ma seletasin, mis minu meelest oleks normaalne käitumine, aga tegelt ei öelnud isegi tolle järelmina, et kõik peaksid sedasi tundma. Selgitasin, et MINU maailmas inimesed tunnevad ja mõtlevad nii. Sest minu maailmas on inimesed ilusad ja head.
Jah, ma ei ole üllatunud, et tegelikult on igasuguseid ja omast arust ilusad ja head on enamuses ka nende hulgas, kes minu arust üle mõistuse nõmedad.
Inimesed elavad nii hästi, kui oskavad. Pole minu asi öelda, et nemad näevad valemini kui mina - aga pole ka nende asi öelda, et mina näen valemini kui nemad.
Igaüks teeb oma parima ja krt, mina teen OMA parima!

Ikka veel seedin seda. Kuidas draama sai taas mu päästjaks, kuidas piisavalt sõimamist - ja korraga NÄGIN, kui absurdne see on.
Kui nõme.
Kukud piisavalt sügavale, saad aru, et sedasi ei suuda.
Aga pole veel nii sügaval ja ahastus ja ebalus ja "KUIDAS nad must aru ei saa?! Ma ju... nii selgelt! Mida, miks?!"
Alles edasi tuleb arusaamine, et ei. Nad tahaksid, et KÕIK elaksid nende moodi. Seadusetähe järgi näiteks.
Minu arust on see absurdne.
Seadused muutuvad.
Mis minu meelest on õige, muutub ka, aga üldse mitte samas taktis. Ja muutub suhteliselt väga vähe, sest seadused muutuvad ka palju pikemas perspektiivis kui ühe inimese eluiga.

Isegi peavalu taandus eile ära ilma migreenitabletita. Kuigi lihvisin ja kruntisin seina, kirjutasin, käisin koeraga ujumas, alustasin "Farenheiti" ning olin üldse nii tusin, et aitaks kaheks päevaks VÄHEMALT.
Kruntvärvi ostsin juurde, täna tuleb liivapaberit ka osta. (Tuleb, peab, sama asi, erinevad sõnad. Ei tule, võiks!)

Nii vara olen ärkvel, sest ärkasin unenäost, kus mu lapsed ja nende onutütar (minu vennatütar) nii umbes vanustes 5-9 vaatasid koos multikaid. Soomekeelsete subtiitritega. Subtiitrid kadusid korraks ära ja lapsed tõstsid kisa, et nad ei saa aru ju sedasi. Supakad tulid tagasi, aga mina küsisin hämmeldunult, kas nad oskavad siis soome keelt?
"Me jagame omavahel kõike! Nii muresid, rõõme kui soome keelt!" vastas mu tütar.
See muide on väga temalik vastus. Vanuses umbes 6-9 võinuks ta täpselt nii öeldagi, mõeldes sellega, et nad selgitavad üksteisele, millest keegi aru sai, ja kokku tuleb peaaegu täispilt.
Ta oli ja on (aga nüüd on ta suur, see ei torka enam sedasi kõrva) elegantse sõnaseade meister.

Kui olin ärganud, köhis kass naljaka häälega. Ja kui ma seepeale pea tõstsin, tuli poeg kempsust ja minu pead nähes küsis: "Mis?!", seletasin - ja pärast ei jäänud enam magama.
Kohv, mõtlesin.
Kohv kutsub mind köögist, peab vist teda tegema minema!

Nii et võiks teda vast tegema hakata, mh? Ja paar võileiba ka süüa, kuidagi õõnes tunne on kõhus.

Laupäev, 8. august 2020

Ei pea ju!!!!

See oli päris hea, et kutsikateema esimene kommentaar oma "Jõudu"-ga pani mu mõtlem, et vbla ootaks siiski veel pool aastat. Uue jooksuajani.
Sest ma olen niiiiiiiiiiii läbi omadega, et ikka olen. Pole üldse tunnet, et kui august läbi, on parem - kõik on nii halb, et ei lähe kunagi paremaks. Suvaline link, pole maailmahea artikkel, pole ka maailmahalb, muuhulgas räägib ka sellest, kuidas meie praegune meeleolu määrab ära, mida mäletame.
Ja noh. Mu tunded on TUGEVAD. Kui on juba sitt olla, tulevad ainult sitad mälestused või kui jõuga meenutada endale mõnd head, tuleb see tooniga "nojah, aga see ei tähendanud kokkuvõttes midagi".
Nii et hetkel tundub, et kogu mu elu on olnud ainult rühmamine peavalude serva peal, üritan muudkui parimat ja ikka läheb nagu alati.

Mida ma teen?
Miks ma seda teen?
Kas ma võin surra? (Ei või, lubasin 45-ni välja venitada.)
Ja pea valutab iga krdi päev. IGA PÄEV!
Niipea, kui kasvõi MÕTLEN sellele, et "Nii, ja on vaja ...", hakkab kohe suruma. Mõte "ei pea, las olla!" on universaalne leevendi, aga kui teised inimesed on mängus, ma ei suuda neile öelda, et sry, ma täna ei saa, homme vist ka ei saa, vaatab - eriti kui tegu on igatöönaise vastuvõtmisega, kes tuleb vaatama, mida mu köögis teha tuleb ja mida tal selleks vaja on jms.

Ma PEAN talle näitama, kui augusti lõpuks kööki tahan - ja mu pea on "ok, plahvatame siis".

Eile käisin jälle titte hoidmas. Ta on NII NUNNU!!!! Kuigi seekord ei maganud üldse kogu aeg ja tegi kaks korda mitte lihtsalt valju rahulolematut häält, vaid selgelt nuttis.
Kuna need olid mõlemad korrad, kui emme liikus silmapiiril, ta selgelt suhtus "miks sa jätad mind maaaa-haaaa?!" ja see oli nii arulagedalt nunnu, et ma lihtsalt sulasin sealsamas härduselombiks.
Üleni ilus ja armas laps on.
Oh, ma sulan juba mõttestki talle ... aga arvate, et mu pea ei ole "homme PEAB vara tõusma ja titat hoidma minema, pärast lõunat vaatab, kas ma remonti ka jaksan teha" peale "ok, valutame siis!"?
Muidugi on.
Muidugi on.

Võtsin raamatukogust ka "451 farenheiti", mul on vaja see läbi lugeda. Suutsin raamatu isegi kotist välja tõsta.
Kaugemale pole seni jõudnud.
Kusjuures räägitakse, et hea raamat. Räägivad ka need, kes masendavat kirjandust ei salli. Klassika. Seda peaks ikka lugenud olema.
Ma vist ei ole. Igatahes ei mäleta üldse mitte midagi. Ja ma PEAN Bradbury sajanda sünniaastapäeva auks peetavas vestlusringis sellest rääkima, sest ma ju tahan natuke pildil püsida ja "kuulus kirjanik" olemise najal mõne raamatu veel välja anda, mida mult aga tahetakse, kui arvatakse seda müüvat ja ...

Peab-peab-peab ...

Ei PEA ju?! Kõik, mis teed, on vabal tahtel, väga väga naine!
Nojah, aga teisiti oleks veel halvem ...

Lõks. Mu oma pea sees. Pealegi ma olen sealt juba korra välja murdnud, mitte teinud, mida "peab", aastaid, ja midagi halba ei juhtunud.
Aga kuidas ma siis ikkagi sedasi ilma köögita ... ja see titaga naine tunneb, et PEAB tööd tegema, et koguda raha ajaks, kui tita isa ta kohtusse kaebab, ja ma ju tahan neid aidata ... ja nii ta läheb.

Ok. Ma ... ma homme võtan end kokku ja teen vahe sisse, eks? Sest homme ma olen igatöönaisele korteri ära näidanud ja uue titahoidmiseni on nädal ja nii väga on vaja tunnet, et ma ei pea.

Kolmapäev, 5. august 2020

Mõtlen oma kutsule kutsikad saada

Liiga. Palju. Asju.

Kuidas ma peletan õudust ja väsimust tohutu hulga kuhjuvate "on vaja teha" asjade ees?
Muidugi võttes plaani kõigist suurema ja koormavama Asja, sest SEE on samas ka põnev ja ta kaunidus paneb juba ette võppuma ja tühja siis mingi kolimine ja remont ja koristamine ja lapsehoidmine ja avalik vestlus poliitikuga teemal "raamat, mida ka veel lugema pean" ja uue romaani jätkamine ja igapäine trenn ja politsei tahab mult veel infot kurva kutsikaloo kohta ja mul ei ole uue korteri esiukse võtit (sest linnal ei olnud, nad käisid alati tagant) ja ma pean seda ka kuskilt küsima ja koopia teha laskma ja üldse ellujäämine.

See Suur Asi oleks nii põnev!
Äkki Läheb hästi?!

Krt, ma ka ei õpi ... Tean küll, et ei lähe ... aga äkki läheb?!?!?!
Ja tegelikult ON sedasi panga peale minnes ka vahel hästi läinud. Vaadake mu lapsi! Ükski mõistlik inimene poleks neid nendes oludes saanud, aga mina, hah! Mõistlik?!?! Hah!!!!
Ja nad on nii neetult oivalised, et kõike väärt.
+ kas kunagi - KUNAGI - on mõni mu mõistlik tegu toonud kaasa märgatavat kasu? Nagu KUNAGI?!?!?!
Nii et jajah. Ebamõistlikkust õigustatud - tehtud.

Tegelt on asi lihtsalt selles, et tahan tunnet, et elan. Et on, mida elult tahta, on, mille nimel võidelda.
Nagunii on raske. Nagunii praegu mõnus ei ole. Kõik need Asjad tapavad mind niikuinii, nad tuleb niikuinii kuidagi üle elada ... aga kui on midagi lahedat ka plaanis, on, mille nimel.

Ma ei ole enam isegi kuri, et inimesed (TM) ei saa aru, kuidas ma mõtlen ja tunnen. Mul on lihtsalt: "Aaah, jälle! Inimesed ... Aga on mõned, kes mõistavad. Mitte alati ühed ja samad, aga alati keegi on!"

Ja nii ongi. Noh, piibliloo moraal- kui Soodomas ja Gomorras leidub ka viis head ja ilusat inimest, on nende olemasolu kurje inimesi täis linnade eksistentsi väärt. Kui maailmas eksisteerivad Ada, Miyazaki, Kaur, kaamos ja Kate Miller-Heidke, on siinne valu ja vaev õigustatud.

Inimesi, kes must aru saavad, ei ole palju.
Aga mõned on. (Lehvitab.)
See õigustab kõikide muude olemasolu samuti.

Remondiga juhtus naljakus.
Mul sai otsa esimese kruntvärvi põhi ja mõtsin siis teise kasutusele võtta. Kõik mu remondid on jätnud igasuguseid materjalijääke, nüüd saab need kasulikult ära kasutada.
Viisin siis ämbri uude koju, võtsin lahti - krt, mis värk? See on peaaegu tahke, peal kerge veekiht, lõhnab ka imelikult ... Otsisin välja ühe metallist pulga ja segasin. Värv natuke vedeldus, ent ei käitunud üldse nagu värv. Seda metallpulka üldse ei värvinud. Kuidas ta niiiiiii halvaks on läinud? See on ju isegi uuem, kui see eelmine kruntvärv oli?!
Otsisin aegumisinfot.
Leidsin, et aegumiseni on aega, aga tegu on pahtliga.

Oi, mul on nii palju pahtlit?!

Kohe leidsin hästi palju pahteldamist vajavat!
Aga kruntvärvi pean juurde ostma.

Esmaspäev, 3. august 2020

Need pisiasjad, mille kohendamine pole üldse vajalik, kuid lihtsalt tore oleks

Olen oma uues korteris tasakesi tapeeti maha võtmas ja maalriteipi paigaldamas ja üpris elev sellest. Mulle meeldib värvida. Kuigi seekord jäi värvivalimise rõõm ära, sest mul on poja toa rohelistest seintest alles umbes 3 liitrit kruntvärvi ja 2 liitrit rohelist. Aga värvida on ikkagi tore, sest täpne ettekujutus tulemist mul puudub (on ebamäärane) ja siis on tunne nagu kingipakki avades: mis seal on? Mis selgub olema?
Ainus point kingitusi pakkida - aga pean tunnistama, et mul ei olegi seda elevust enam ammu kingituste osas, sest tavaliselt ma tean umbes arvata, mis pakis on. Mul on elevus aliexpressi pakkide osas (ma ei tea ju TÄPSELT, missugune saadav ese on, olen ikkagi seni ainult pilti näinud) ja eriti lahedad on pakid anonüümse(te)lt annetaja(te)lt. Need on ikka veel mu südames.
Sest saades oli mul: "WTF? Mis pakk? Mulle? Miks?!" ja siis oli seal sees see ükssarvikuga kaustik või väga väga naise kirja ja Surma pildiga kruus või kõrvaklapid või midagi muud nunnut ja mul oli nii suur rõõm.
Põnevus, mida krooniski hästiminek.
Seinu värvides on samuti nii suur rõõm. Sest kogu ruum muutub, täiesti uus nägu tekib pähe ja kuna ma ei ole mitte kunagi pettunud olnud, mis tulemus seinavärvimisel on, mul on sees hea ootus.

Lootus ja rõõm.

Ainus "aga" asja juures on, et normaaljuhul ma värviks tapeedi pealt, sest suur asi küll, aga seekord oli osa tapeeti MUST. (Eelmiste elanike ettekujutus armupesast oli ilmselt musta sametmustrilise tapeedi panek ümber voodi ja siis selle musta külge looritüllist roosade lipsukeste kleepimine - voodi küll alles polnud, aga kõik muu oli). Ja siis ma kiskusin selle maha ja kui ma juba tapeedikiskumistegevuses olin, kiskusin siis selle all olnu samuti.
Nüüd vist ... tuleb too alumine ka ära eemaldada. Õnneks on mul oma praeguse korteri seinte värvimise jäägina kapis kaks kolmandikku pudelit tapeedieemaldamisvedelikku. Mida on SITAKS. Pudeli peal on kirjas, et sellest jätkub 100-200 ruutmeetri seinapinna tapeedist puhastamiseks.

Lihtsalt natuke on kilplase tunne, sest oleks siis nii, et mul on kuidagi halb olla värvitud tapeeti elamises omades! Ei, üldse ei ole. Lihtsalt teen lisatööd, sest ... ilmselt mulle meeldib tööd teha või midagi.

***

VÄGA meeldib, ilmselt.
Tööd teha.

See tapeedieemaldi oli tõhus. Või noh, on ikka veel tõhus. Maha ei tulnud (tükkhaaval, kihthaaval koorides) mitte ainult viimased kolm korda pandud tapeet, vaid kõik kümme kihti hrutšovka ehitamise ajast, kuni vineer vastas. Mingit heledat sinakasrohelist peenikese mustriga oli pandud kaks kihti - ilmselt kui eelmine ära väsis, teine samasugune peale. Oli oranži, oli kollast pruuniga ja kui ma värve ütlen, tunduvad need ilusad, aga millegipärast tapeedina olid nad jubedad. Kuidagi toonid ja muster koos mõjuvad nii ilgelt, et mul on tõsiselt kahju inimestest, kes selle keskel elasid.
Kuigi oleme ausad - ega see must roosade tüll-lipsukestega parem olnud. Lihtsalt nende puhul on üpris selge, et inimestel oli valikut ja nad tegid sellise. Kuid vanade tapeetide puhul on alati: "Ilmselt parim, mis saada oli," ja kahju.

Nooojah. Lisaks ei võtnud ma kaasa taburetti, seal korteris aga ühtegi tooli pole, nii et lae alla ma ei küünitunud. Aga lohutan end, et kui esimese kihi kruntvärvi peale saan, on kõik kohe rohkem kodu moodi.
Poeglaps lubas homme koos minuga värvima tulla, nii et oleks hea selleks ajaks aluspind nii palju ette valmistada, et värvida saab. Võibolla isegi maalriteip paika sättida!

Laupäev, 1. august 2020

Jah, ma ikka veel hoolin ja seletan. Ma HOOLINGI teiste arvamustest maapõhja, seepärast näengi nii palju vaeva, et õpetada end mitte hoolima

Nii hea tunne oli tagasi saada "mina teen, mis mina tahan, teised tehku, mis nemad tahavad"- loogikat ja tunnet.
Kuhu ma selle vahepeal küll kaotasin? Kuidas sedasi läks, et kaotasin?!

Et mina peaks oma tahtmisi teiste omade järgi painutama? Huvitav, kas nemad painutavad OMA tahtmisi minu järgi? Ei? Kuidas siis just mina kahjurlik ja munn olen, kui me teeme täpselt ühtmoodi?!
Kusjuures, pange tähele, kui minuga ilusti räägitakse, ma olen üleni leebe. Aga tule räuskama ja ülbitsema ja saad sama mõõduga vastu, aint vbla kõvemini =D Sest ma võtan selliseid olukordi rõõmu ja innuga ja ei pidurda end sugugi. Kes ei taha minu poolt sellist kohtlemist, võib nt alustada leebe ja rahuliku, isegi veidi paluva jutuga.
See oli suht ammu, mitu aastat tagasi, aga muidugi mäletan, kuidas mingi kommentaator teemal "jeebus, ärge andke nõu, ma elan niigi nii hästi, kui oskan, ja kui teie jutt just väga spetsiifiliselt kitsa teema pädev ei ole, ei ole see minu jaoks kuidagi õigem kui mu enese mõtted antud teema kohta" oli "ähh, toon ei muuda ju midagi, mis seal vahet, kas sulle jutustatakse kellegi oma kogemustest või antakse nõu sedasi teha?! Sa ikka saadad persse!"
Nüüd koerakaka teemadel MITU kommentaatorit olid: "Mis seal vahet, mis tooniga öeldud, sõnum on üks" ja minu tunne käis ning käib liini: "Toon on maailmatähtis. Ikka ja alati. Palju tähtsam kui sõnum, sest tooni pealt ma tunnetan, kas ma tahan selle inimese soove täita (näib, et on kena inimene) või ei taha (jõuan mina iga mölaka tahtmist teha?! No ei!)!"

Kuidas üldse jõudis jutt sinnani, et kui mu meelest igaüks teeb, mis tahab, peaksin mina tegema, nagu teised tahavad, ma üldse aru ei saa.
Nagu - wtf.
Nagu - kus on loogika???
Sa tahad räusata, kui ma oma koerakaka sinu konteinerisse panen? Räuska! See ei tähenda, et ma ei pane. Võib isegi tähendada, et NIMELT panen. Aga sinu tegutsemisvõimalusi see kuidagi ei ahenda, et mina teen, mis MINA tahan.
Sul on võimalus teha, mida sina tahad.
Aga ära looda, et kui sa minu vastu ebasõbralik oled, ma sinu vastu sõbralik olen. Niikuinii ei ole. Ma olen siukeste asjade suhtes TUNDLIK ja tahan kena olla aint inimeste vastu, kes minuga kenad on.

V.a. kui minuga ollakse suht kena, aga teistega väga mölakas ja ma näen seda pealt. Siis hammustan ka kätt, mis mind toidab.
Sest nii ma lihtsalt teen.
I am the warrior, noh.
Ilmselgelt on mu saatus olla väheste armastatud, mitte paljudele meeldiv. Ja noh. Ma eelistangi ju seda =) Armastus ka kolmelt inimeselt teeb mu palju õnnelikumaks, kui meeldimine 300 poolt.

A lugu on lihtsalt hea.