Teistest inimestest peamiselt

Pesumasin tuli.
K pani üles.
Masin pesi.
Pesu väljas.
Jess.
Või noh, nii palju, kui ma rõõmustada jaksan-jess. 
Sest nüüd on õues palav. Ja ma ei kannata kuuma kuigi hästi. Nägu higistab. Juuste alt higistab. Kehast rääkimata. 
Kõrvad veel ei higista, nii et saaks ka hullem olla =P

Isegi ujumine päästab ainult mõõdukalt. Ja ei ole isegi hirmus kuum veel, eks ole. 24. Need, kes praegu 38 kraadi käes kannatavad, peaks seda imetoredaks, ookuiheaks, täiesti veatuks ilmaks.
Nutt ja hala.
Ainult et ega ma tegelikult ka nuta. Jaksan veel ujumagi minna, onjo. Õigupoolest pole konditsioneerigi sisse lülitanud. 
Peaaegu kombes. Lihtsalt - ei tundu nii. 

Kõik maitseb soolakalt. Ei, mul pole midagi selle vastu, et mu oma higimaik igat suhu minevat pala või lonksu toetab, aga ma ei saa aru, kuidas hügieenikud selliste ilmadega elada saavad. Teed endale jäätisekokteili (avastus on, et rohkema jäätise ja vähema mahlaga on parem, 50-50 on hea suhe), aga see maitseb algul veidi nagu higi. 
Muidugi vbla ei limpsi igaüks alailma huuli. See võib päästa. 

***

Kuna ma ei olnud pesumasinainstalleerimisest veel piisavalt väsinud, oli kindlasti vaja "jaa" öelda suht ekspromt-"päikseline heinamaa"-fotosessioonile. 
Olen avalikult paljas = inimesed märkavad ja tahavad mind pildistada.
Isegi kui nad ei taha paljaid pilte teha, see jääb meelde =) 

Sessioon oli ootamatult tore. Järeldus on, et mulle meeldivad teised inimesed praegu palju rohkem kui masendusest ligi maad vajutatuna. Krt, see fotograaf on tegelt täitsa lahe inimene! 
Enne ma nii ei arvanud. Et nägus - jaa. Et heade ideedega ja hea mängukorraldaja - jaa 
Aga mul ei old temaga eelmistel pildistamiskordadel tore.
Seekord oli. 

***

Ärkasin kell seitse. 
Jah, ma saan aru, et asi oli selles, et kukkusin lolliksväsinuna eile kell pool üksteist voodisse ja no kui minna 3 tundi varem magama, on loogiline ka ärgata kolm tundi varem. 
Ikkagi tundub täiesti jabur. Eilse kohutavalt raske (kuigi meeldiva) päeva järel olen üleval sihukesel ajal, et isegi poed pole veel lahti. Valgus on samuti teistsugune. Isegi mu poja jäljed pole päriselt jahtunud, kuigi ta läks poole kuueks tööle!
Boonusena pole palav, ent kuna ma õue ikka enne 11 ei lähe, on sellest vähe kasu. Veidi on, ent vähe. Kui varbad külmetama hakkavad ja ma sokid jalga panen, pole see ju kasu. See on lihtsalt - olukord.

Unenäod olid seekord täis noori larpareid (neljakümnele lähemal kui kolmekümnele nüüdseks, aga no kui mina olin kolmkümmend ja nemad alla kahekümne, tundusid küll ülimalt noored) ja larpikogukonna omavahelisi suhteid. Lugesin mänguarvustusi - meil oli kombeks neid ridamisi ühes keskkonnas postitada - ja algul oli 8 "väga tore oli, kõik oli viimase peal, tehke veel" ja siis kahelt tüdrukult (neljakümne poole teel tegelikult, mäletate?) "see oli kohutav, kaalun teie kohtussekaebamist, ma ei saa aru, kuidas niimoodi üldse võib?!" ja "olen pmt eelmisega ühes paadis, ikka väga loll ja ülbe" ja mul tekkis kohe visioon, mis sorti mäng ja mis sorti vigadega see oli. 

Boonusena oli unenäos ühe "tüdruku" punane lokisasi kadunud ja asemel hiirekarva üsna sile juus. Ta oli ikka kaunis, aga vähem silmahakkav. Miks see mainimist tasub: see "neiu" on niiiiiiiii kaua oma punase lokisasiga käinud, et ma ei tundnud teda äragi "Teistmoodi tavalise" Tartu-esitlusel. Kus ta oli ja viipas mulle saalist muiates. Pidasin oma õeks - kes istus tegelikult saali tagaosas ja keda ma ei näinud enne kui esitluse järel. Sest tuttav nägu, väga "me oleme ühtekuuluvad!" ilme ja välised olulised tunnused klappisid.
Üldiselt mul ei tule unedesse inimese muutunud välimus kaasa, aga tema puhul tuli. 
Ta on vist keegi, keda natuke hingesugulaseks pean. Vist, sest me ei ole tegelikult eriti sarnased. Meie kiiksud on erinevad, kuid headus on sama - mina olen see, kes alati kaasa läheb, kui ta Poola naistele SOS-pille palub osta ja need siis ära saadab vms. Ausalt öelda ega ma kõike mäleta. Ta on lihtsalt meeles kui inimene, kes ajuti mingitel väga olulistel, aga laias teadvuses "polemeieasi" teemadel aktiveerub ja ei kogu raha (see oleks ju mõne jaoks kahtlane!), vaid konkreetseid esemeid.

Teine (õigemini esimene) tüdruk oli kunagi ta parim sõber, nüüdsest suhtlusest või selle puudumisest ei tea ma midagi.
Tema on ilusaks läinud. Nii unenäos kui fb-piltidel.
Mitte et tal vanasti ilu vähe oleks olnud, aga see oli alati kuidagi üritamisse ära uppunud ilu. Teate küll (vbla ei tea, mina igatahes tean): kui tüdruk on otsustanud, et ta on ilus, välised atribuudid on ka ilusa tüdruku omad, aga ta ei suuda oma mõtlemist ja reaalsust koos kasutada? Korsett on korraga liiga väike ja liiga paljastav, suured malbed silmad ja vabandav ilme alasti rinna kohal, mis lamedaks kistud, et see korsett üldse selga läheks. Liiga palju lainerit ja kunstripsmed, samas üldse mitte mingit kergeltki toonivat kreemi, jumestuskreemist rääkimata. Kõrk hoiak koos äärmiselt malbe ja lahke käitumisega - tema on selgelt mu hingesugulane teistmoodi. 
Nüüd on asjad tasakaalus. Näitamine ja näidatav. Erepunane huulepulk ei mõju nagu kaheteistaastase poolt ema tagant pätsatu, vaid sobib. Pilk on veidi vähem ülbe, natuke leebem, ja kohe kindlasti ei jäta muljet maskist, mis ette pandud. 
Tal on mees, kes talle ilgelt meeldivat paistab, ja laps ja nad elavad Uruguais. 

Teistmoodi tavalised =P Veidrustega, mis mulle tuttavad.
Kuigi muidugi tegelikult sitaks ebatavalised. 
Sellised tüdrukud-naised, keda juba ei unusta.

... ma sain unenäos selge visiooni, missugune see larp oli, ja siis hakkas meelde tulema, et oot-oot, ma ju käisin ka seal! Ei olnud tore. Igavavõitu ja elutu, täis demonstratiivsust, kus mitte midagi sees.
Aga midagi väga halba ka ei märganud. Veidi lugupidamatut ja mitte väga poliitkorrektset käitumist, aga viimast tõesti ainult natuke.
Ühelausega: täpselt nagu arvasingi.

Pesu tõin eile sisse. Kui olen kohvi ära joonud, viin uue täie välja. 
Masin on täiesti uskumatult vaikne. Vannitoas keegi nagu hiiliks pehmetel käppadel ja uriseks tasa, kui töötab. 

ei jaksa eriti mõelda

Pesin käsitsi pesu. Sest uus masin jõuab 25.-29., aga pojal on tööriideid vaja 25. ja ma lahke emana ütlesin, et pesen need ise ära.
RÕVE orjatöö. Emake maa kui raske. Vana aja naised olid tugevad. 
Ma vbla kirjutan kunagi mõne ajasrändamise loo, kus kleenuke alatoidetud pesunaine surub kätt tänapäevase jõusaalitüdrukuga ja võidab isegi eriti pingutama. "Oled pesu pesnud kunagi või? Sul pesevad teenjad kõik pesu ära?"

Ja mul oli ainult 3 eset, mitte ükski neist voodilina ...

Krt. Peaks voodipesu vahetama. 
7 minutit pausi. 
Olgu, mul tekkisid teised huvid. Pikem paus =) Ei, ma ei arva, et teil lugedes see näha oleks, aga ma vahel tahan märkida, et ma ei kirjuta kõike järjest, onjo. 

Ok, SELGELT ma ei kirjuta järjest, täna on juba 26. 
Vahepeal väsitasin enda nii surnuks, et lasin automaadil oma kaardi vale PINkoodi 3x kordamise eest ära võtta ja kui teise kaardi ja teise panga peale lootes ka esimene kood vale oli, võtsin selle kaardi taas välja ja põgenesin, sest ilmselgelt olen hulluks läinud. 
Kodus kontrollisin siis paberil olevaid koode ja pagan võtaks. 
Ma olin kaardid sassi ajanud. SEB võttis mu kaardi ära, kui olin 3x swedi koodi sisestanud. 
Ei, ma ei tee selliseid asju enamasti. Ainult väga väga väsinuna. Sel tasemel väsinuna, et ma näen astmeid, tean, et trepp, proovin jalaga - ja taevale tänu, et proovisin, muidu oleksin ninali käinud. Seal, kus minu meelest oli veel sile tee, oli esimene aste.

Mis ka juhtus, onjo.

Kodus oli piim halvaks läinud. Peaaegu kaks liitrit! Ma, idioot, ostsin kolm pakki, aga meil on kohvimasin juba üle nädala rikkis ja K käes parandamisel, Poeglaps aga meil presskannukohvi ei joo. Seega piima lihtsalt kulubki jube vähe. 25 oli pakendile märgitud kuupäev, aga rikkis oli ta juba eile (st. 25.) hilisel õhtutunnil 10 paiku. 
Jube-jube.
Ausalt, normaaljuhul ma ei erutuks selle peale, et poolteist pakki piima hukas ja pannkooki rohkem ei taha. A toimub nõmedate asjade kuhjumine, kuigi all olid toredad kogemused phmt. Ma olen lihtsalt niiiiiiiiiii väsinud, et pahaks läinud piim ka tegi muret. Kuigi mul on vahukoort, mida kohvivalgendina kasutada ja puha. 

... õigupoolest ...
Mida kaugemale ma eilsest ja üleeilsest liigun, seda rohkem see mulle meeldib. Väsimus taandub, enam ei hoia end vaid migreenitablettidega (mis aga toimisid 100%!) elus, päris krdi tore on lausa. 
Ma ei tea ... vbla, VBLA jääb 24. juuni isegi tähtsa päevana tähistamiseks meelde? Ei või ju iial teada, vahel läheb hästi ka!
Ainus asi, mida mõni psühholoog on mulle öelnud ja mis mul silmade avanemise tunde tekitas: kui mul on halb tunne, sest "äkki läheb halvasti," see ju tähendab, et õhus on ka võimalus "äkki läheb hästi". 
Ja noh. Peale kallimaleidmist mul on sellesse usk tekkinud. Et vahel tõesti võib mitte millegi pealt, ise selleks jubedalt vaeva nägemata, hästi ka minna. 

Äkki läheb?

Sündsad vestlusteemad

Tegin pannkooke.
Ma ei ole ega ole kunagi olnud pühapäeviti pannkooke küpsetav emme, aga iga kord, kui teen pühapäevale natuke lähemal nädalapäeval kui kolmapäev ja neljapäev, mõtlen, et peaaegu. Kerge ajanihe, aga näe, pannkoogid! Täna on lihtsalt pikenenud pühapäev, onjo!

Mul on uut panni vaja. Hoolimata suurest õlikogusest hakkasid koogid nii hirmsasti põhja külge kinni, et mul on praegu ees miski, mis näeb välja nagu puder moosiga. 
Poja kookide jaoks panen siis veel rohkem õli. Tema jaoks on toidu välimus tähtis. Olen vist korra või isegi paar kaevanud selle üle, kuidas tegin oma elu kõige maitsvama pitsa ja ta ei olnud nõus seda proovimagi. Sest tainas nägi välja nagu midagi väga kurba ja kaste nagu autoavarii.

Soe on. 
Käin iga päev ujumas ja kui jõerannani üle kilomeetri maad poleks, käiksin ilmselt veel tihemini. 
Kui pea vette panna, ei valuta. Kraani all märjakstegemine aitab ka, aga mitte kauaks.

Kuna mul on eraelulised pinged - ei, midagi ei ole halvasti, aga midagi on pingettekitav - ja on soe ka, valutab mul kogu aeg pea. Täna on parem, sest ütlesin ära, et krt, ma vist olen mures. Ja sain rahustatud.  Aga kireda "kõik korras" küll ei julge. Põhiliselt on korras see, et mu suhtumine oma hommikusse peavallu on: "Küllap läheb varsti paremaks, ei ole hirmus halb," mitte "praegu ei ole hirmus halb, aga varsti läheb, mida teha, mida küll teha?!"

Ei, triptaanid ei päästa. Mul on neid päris palju veel, sest tükk aega pea vaevu valutas, korra nädalas vast, ja siis aitas ka üks tablett, nii et viis päeva miinimum kahe tabletiga (vahel läks ka kaks ja pool) veel varusid ei ammendanud, aga. AGA. Need krdi triptaanid aitavad kaheks tunniks! Ülejäänud aja söön retseptivabu valuvaigisteid.
Paratsetamool on ibuprofeenist tõhusam hetkel. 
Ehk: keha muutub. Oli aeg, kui paratsetamool oli 0-toimega. Kui teil ka on kindlad teadmised, kuidas teie keha toimib, proovige vahel ikka: me ei ole kivid, me muutume.

Poes oli jube palju inimesi. Nii palju, et ma seisin kärusabas - polnud nii palju kärusid kui ostjaid. 
Korve tegelikult oleks olnud, kassade juures kuhjas, aga polnud ühtegi vaba töötajat neid ostjate sisenemiskohta viima - kõik kassad töötasid ja igaühe taga oli saba. Lihaleti ees oli saba. Suurem osa kapis olevast lihast oli ära ostetud, aga allahinnatud toodete letis oli vähemalt 20 karpi hakkliha. 
Paistab, et seda ei osata grillida. 
Mina oskaks, aga ei viitsi. Kuigi kaks karpi viimase päeva hakkliha ootavad nüüd külmukas.

Meie kodune jaanituli jääb ilmselt üldse ära, sest ma ei märganud aastatel, kui jaanpäeval küünalt põletasin, ja aastatel, kui ka seda ei teinud, mingit vahet. Ja no ma ei viiiiiiiiiitsi kuupäevade (või nädalapäevade) teemal erutuda. Ükski laps pole enam väike ka, et neile meeldivaid mälestusi ja midagi järgmiseks aastaks ootusväärilist peaksin tekitama.

Vbla tuleb veel, eks ma siis pean jälle jaanipäeva.
Ma ei ole loobunud mõttest hoolduspereks hakata, ent mul ei ole enam kramplikku vajadust selleks. Et elu on ilma lapseta mõttetu. 
Mul on kallim ja tema hoiab mu dopamiinitaset nüüd =) Ja no mul elab poeg kodus, ei jätnud tuba vabaks, et sinna uus laps võtta.

Mis viisakat vestlust veel pidada ... aa.
Püüan küll, aga ei jõua isegi kõiki vaadatud jalgpallimänge hinge võtta. Ja otsast lõpuni olen vaadanud üldse ... kolme? Aga mulle meeldib Alireza Beiranvandi. 
Väga head tõrjed, suure nina põhjustatud imetore kuljas ilme ja ülimalt veetlev soeng.
Pole lapsuke ka enam =)
Mulle üldse väravavahid meeldivad. Hakkasin mõtlema ja 9/10 mu lemmikmängijatest on olnud kas väravavahid või poolkaitsjad. 

Veidike poolakte

Läks päris kaua, aga ma sain endast poolpaljaid pilte jõe veeres. Kuna eelmisel korral olin koeraga, tegin sel korral ka Totoro seltsis. 

Nagu ma fb-s juba kirjutasin: sinikaid pole, juuksed on pikemad ja punasemad, ma ise rammusam ja vanem - aga ma tunnen, et on vaja. Mitte ainult et ma tahan endast siukseid pilte tulevikus vaatamiseks, aga ma tahan neid avalikult näidata. 

Seal pole professionaalset fotograafi ega poosiasjatundmist taga. On jõhker meik - kuna ma tean, et fotod armastavad meiki, ei hoidnud tagasi, ja tundsin end läbi linna jõe äärde minnes nagu porgand tordis. Aga piltidel on kena.

Ja ma olen viimasel ajal alla võtnud. Pole kaalu juurde juhtunud, et teada, kui palju just, aga põlv ehmatas mu ära - kõik oli hästi, kõik oli hästi, kõik oli hästi --- ja siis räntsatasin tooli ja SIUKE valu, et karjusin.
Olgu, seepärast eelkõige, et ehmatas. Kunagi pole old ja siis niimoodi?!

Valu muidugi taandus umbes kahe minutiga tuikeks, aga sestsaati ei kadunud. Enam ei saanud pikemat aega kui umbes tund kõverdatud jalgadega istuda. Tartu vahet rongiga sõites pidin osa aega seisma ja püsti raamatut lugema. Treppidest käia muutus ebamugavaks - ainult jalg-juurde meetodil oli hea.
Tagatipuks valu vaheldus! Kolis vasakust põlvest paremasse! Iu, kui mõlemas korraga oleks ...
Guugeldasin. 
Koormus. Ülekaal ilmselt.
Jaa, kui ma jooksen täis poekottidega on hullem!
Tõsi, mul hakkas ebamugav ka küünarliigestel. Pidin enne und käed sirgeks saama, muidu ei jäänud magama. Ja ei olnud ka nii, et nt joostes jalad rohkem valutaksid. 
Ok, ma olen teinud päkajooksu ka sel aastal ainult, see peakski põlvedele leebem olema, Aga siiski. Kõik sümptomid ei klappinud.

Aga pohh. Võtan alla ja glükosamiini ja ehk aitab.
On aidanud ka. 
Põlved ei valuta mitu nädalat juba. Veidi ebamugav on, kui pikalt istuda, ent mitte valus.  
Riided lähevad jälle ilusti selga, mitte ponnistusega. 
Aluspüksid (mida oli vaja tellida terve kuhi, sest siis pold saatekulusid), mille tellisin, kui juba olin alla võtnud, veits nagu preemiaks suisa, jäävad üha laiemaks. Eriti ei saa enam alla võtta, sest mul on nii palju ilusaid uusi aluspükse, mis muidu muutuvad kasututeks ju! 

Ja noh. Poolpaljad pildid tundusid sellel taustal hästi kohased. Ma olen nii kaunis. Ma pean ju seda näitama ometi! Lopsakus on ilus! 
Mu enda meelest vähemalt =)

Pildid tegi K ja enamik on mustvalged, sest ta unustas mustvalge filtri peale, kuni me lõpetamas olime ja ta hakkas vaatama, et kuidas pildid jäid. 
Muidu värvid olid väga ilusad, valgus õhtune ja mu punane pea rohelisel taustal hästi sobituvalt kontrastne. Aga me ei hakanud veel hästi palju rohkem pilte tegema, et hurmavaid värvilisi kaadreid saaks. Mustvalges on ka omamoodi ilu, onjo =)

Vana arm ei roosteta

Ma ei ole ikka päääris palju aastaid jalkat vaadanud.
Kunagi ma olin visa ja kindel vaataja. Kui sul juba on lemmikud (s.t. kui MUL juba on lemmikud), on põnev vaadata, kuidas neil läheb, kui tükkideks nad end pingutavad, millised emotsioonid nendes mängivad.
Kuna hakkasin vaatama koduste kõrvalt, sain lapsena juba mõnedki nimed ja näod selgeks. Mul olid lemmikud ja mulle pakkus huvi neid mängimas näha. Kui nemad lõpetasid, oli mul juba uuest generatsioonist uusi lemmikuid tekkinud ja ooh, ma oli jalka suurturniirde pidev ja kirglik jälgija. 

Kui kõik, KÕIK  elus oli absoluutselt persses (loe: Poeglapse isa jättis mu maha), ma ootasin Poeglast ja Tütarlaps oli neljane, mul ei olnud üldse raha, elasime Tütarlapse issi juures pooleldi tema kulul (ma ei saanud ema juures elada, sest ema juures elas ka mu vanaema ja ma läksin tollele kätega kallale, kui ta ütles, et Tütarlaps peaks häbenema, sest vanaemale jäid tema täheklotsid köögis ette), ma käisin väikese Tütarlapsega õhtuti Tallinna vanalinna pubides (peamiselt vist St Patrickus? või milleski seal kõrval) jalgpalli vaatamas.

Sest see oli ainus hea asi, mille ma suutsin oma kohutavas elus välja mõelda ja Tütarlapse isal ei olnud telekaühendust. Ma pidin jalkat nägema.
Tellisin Tütarlapsele mahla ja frititud kartulikoored ja vaatasin, sellal kui laps mu kõrval pikal polsterdatud pingil magama jäi. 

Prantsusmaa kaotas finaali. Mul on meeles, kuidas kogu pubi rõõmustas, ja mina üksinda kurvastasin, kuid ometi oli see tore tunne. Sest korraks kurvastasin ma millegi muu pärast kui selle, kui kohutav on elada ja miks ma olen. Sain endast väljaspoole ahastada.

Seejärel lontsisime Tütarlapsega pimedas öös ta issi korterisse tagasi.

Emotsioonid, emotsioonid olid need, mis mind jalgpalli juures köitsid. 
Aga viimati vaatasin vist ... eee ... 2016 äkki? Finaali. Pr-maa ja Portugal, Euroopa meistrikad. Kas vaatasin? Mul ei ole sellest mängust erilisi mälestusi. Mäletan, et olin rahul, et Portugal viimaks võitis (kuigi prantsuse keele klassi õpilasena olin muidu pidevalt Pr-maa poolt), aga kas ma seda mängu üldse vaatasin ...?

Mbappé
Sama naeratus
Sama naer. Sama silmavaade.
Sama näokuju. 

Viimane mäng (enne eilset s.t.) millest mul emotsioon jäi, oli hoopis 3. koha mäng 2014 MM-il, kus Holland lõi Brasiiliale kolm värvat. 
See oli küll nii tore, et värvis kollaseks päeva isegi sel jubedal 2014. aasta suvel.
Ma siiralt ei salli Brasiliia koondist. Ikka veel.
Vana vaen ei roosteta. 
Nad lõid kogu aeg nii palju väravaid ja samas ükski nende staaridest ei tundnud toreda inimesena, vastupidi. Üks ilgem kui teine. 
Ja siis said nad Hollandilt sisse 3 VÄRAVAT ja ise ei löönud ÜHTEGI ja oo, oo, oo.

Nojah. 
Seekord ma ka ei arvanud, et vaatan - ma ei tunne enam ühtegi mängijat, mul ei ole mingit tausta, mis ma ikka ... ja siis keegi ütles, et ta tahab näha, mis Norra teeb. Erling Haaland on siuke mutant!
Guugeldasin. 
Plaks. Olin jälle jalkafänn. Kusjuures ta ei ole isegi nägus. Ta on lihtsalt ... mutant. Aga ma juba avastasin, et Mbappé on väga sama nägu ja olekut kui mu tädipoeg enne kasvuspurti ja mulle meeldis väga Senegali väravavaht ja...

Olen  enda üle konkreetselt imestunud =)

Tädipoeg nooruses

Aga noh - nõelumisele mõjub väga hästi =) Seelik on valmis, nüüd õmblen siidist pidžaamapükstele uut kummikanalit - jee ma viskan minema SIIDIST ilusad pidžaamapüksid seepärast, et nende kumm on lootusetult välja veninud + nõmedad hiinlased otsustasid, et pole siin kummivahetamist, ostku uued, ja õmblesid kummi kummikanali KÜLGE. Lõikasin kanali maha ja nüüd õmblen uut. 
Kuulge, see on siid. Ehtne siid. Muidugi on seda väärt.

Täna mängivad esimesena Portugal ja Kongo. 
Vaatame seda asja ... Pool kanalit oleks veel õmmelda =)

Uskumatu, nüüd tunnen kohustustest puudust

Juba üle nädala on ebanotmaalselt hea olnud.
Olgu, paracetamoli ikka kulub ja üks migreenitablett on ka läinud, aga see nii väike asi. Kirjutasin ka täiesti kuulmatu hooga. Üleeile hakkasin vahepeal kirjutatut läbi toimetama. Siis ikka nägin veidraid asju ja toimetamine ei lähe nii kiiresti. 
Üks naine jäi rasedaks, vahepeal läks aasta mööda mingi teateta sünnitusest või katkemisest ja siis ta jäi uuesti rasedaks. 
Aga no pisiasjad, eks ole. Oleks ma sellest rasedusest pikemalt kirjutanud, küllap oleks mulle meelde jäänud, et lapseootele jäi. Praegu oli vaja parandada kaht lauset. Ja kuna ma vahepeal nii kiiresti edasi jõudsin, olen täiega graafikus sellest hoolimata, et toimetamine nagu nälkjas venib.

OMG inimesed elavad NIIMOODI v? Nii hea ongi v?!?!

Mina arvasin, et sain teada, kuidas, kuid veel parem??? Või ma ikka elangi nüüd isegi normaalse inimese kohta hästi?
Juba nädala, nii et nüüd nii jääbki. Praegu on hea? Ilmselt on elu lõpuni.

Eile, selle hirmsa vihma ja pimedusega, tegin rabarberikooki. Midagi magusat, sooja ja kaneelist, mhmh!
Jah, ka sinna sobis martsipan imehästi. 
Rabarberi suhkrus leotamise asemel leotasin mees. Mul on mett kodus hästi palju, sest mingil hetkel otsustasid kõik mu tuttavad, et mesi on hea kingitus. Mesi ONGI hea kingitus ega aegu ka, ent mett on mul ikkagi nüüd palju ja panen seda igale poole, kuhu annab. 
Rabarikooki andis ja see hapu mesi, mis üle jäi, oli täna pudruga maru hea. 

Kuivõrd mul on ebanormaalselt hea olla, ühtegi natukenegi pärisemat probleemi pole, ent kogu aeg tunded päris taevas ei helju, on aju otsustanud igasuguse natukenegi sitema meeleolu peale hakata otsima mingeid absoluutselt obskuurseid halbasju. Üks sõber (mul on neid mitu olnud, kes selles kategoorias mängivad) ei kutsunud mind pulma. Kaks aastat tagasi. Ja nüüd ei taha mu raamatut lugeda. Küsin endalt, on ta üldse mu sõber? Vastan endale, et muidugi, ma nii armastan teda. Aga kas tema sind ka, pärib iniseja mu sees. Äkki ta vaatab sulle nagu sina oma isapoolselt vanaemale? Et tüütu on, aga kahju ka tast?
Ja fanfictione, mis mu arust jumalikud, ei täiendata. Juba 10 päeva!
Ja kolm mu sõnumiga jutualustamist kolme erineva inimesega (kellest üks käib fb-s mingi 3x aastas umbes) on vastamata. 

Ma isegi tean, mis alusprobleem see on, mis idiootseid pealisprobleeme tekitab: pole kiire. Miski ei kõlgu noateral edasi-tagasi. Ei ole ühtegi väga-kohustust poole juulini umbes. 

Olgu, lubasin endale juuni alguses kaks nädalat puhata, enne kui järgmise kohustuse kaela võtan. Aga 12 päeva, see ongi peaaegu 14 juba! Ma siin suren oma puhkusesse!
Välja arvatud, et sul on ka väga hea olla, väga väga naine. Meenutan, et puhkuse nautimine ei ole seadusega keelatud. Võta vabalt. Naudi. 

Nojah ... aga ...
Olgu.
Toimetan edasi ja täna enam ei kontrolli, kas mõnda toredat fanfici täiendatud on. 
Lõpuks, mul on ka igati hea paberraamat pooleli! Puhkamist nautida! Jätkuvalt! Ei lase end enesetapmise harjumusel halvale teele vedada!

Blogimine, kodanikud blogijad, on ikka teretulnud. 
Puhkamisest tahaks ju ka puhata vahepeal!

Igaühele töö?

Vihastasin. 
Kirjutasin teksti. 
Kuhu mujale seda ikka üles panna kui mitte võrgupäevikusse.

Töötukassa viib ellu tööpoliitikat eesmärgiga tagada: 

tööealise elanikkonna võimalikult kõrge tööhõive;

pikaajalise töötuse ja tööturult tõrjutuse ennetamine.

Mida see siis tegelikkuses tähendab?

Kui isik on olnud üle aasta töötu, survestab Töötukassa teda vastu võtma ükskõik millist tööd. Ka sellist, kus ei pakuta töölepingut, vaid tööd tuleb teha käsunduslepinguga. Seega ei ole inimesele tagatud miinimumtöötasu, tasu öötöö, ületunnitöö, riigipühal töötamise eest, puudub õigus põhipuhkusele, õppepuhkusele jms. Ravikindlustus kehtib vaid siis, kui töötamise registris on valitud vastav töötamise liik ja igakuiselt makstud sotsiaalmaks miinimummääralt. Töökeskkonna eest vastutab käsundisaaja ise, mitte käsundiandja. Samuti ei ole töö- ja puhkeaja piiranguid.

Ikka peaks Töötukassa ametniku meelest töö vastu võtma, sest siis poleks inimene töötu.

Oletame, et antud isik on osalise töövõimega. Siis on  tervisekindlustus riigi poolt nagunii. Aga kui inimene töötab käsunduslepinguga, ta pole ju „tööle saanud”. See ei ole „töö”, kui tal töölepingut pole. Pole mingi eluvõimeline plaan inimene sedasi „tööle saada”.

ERITI halb on antud plaan, kui inimesel on vaid osaline töövõime. Mingu ta tööle, mis ei paku isegi kõige elementaarsemaid töötajale loodud ellujäämisvahendeid? Ilma puhkuseta, ilma haiguslehele jäämise võimaluseta, ilma puhkepäevadeta, ilma ületunnitöö eest lisatasu saamise võimalusetagi? Mingu tööle, siis neil rist kirjas ja elanikkonna tööhõive tõstetud?

Garanteeritud tervise läbipõletamine, aga haiguslehte ju ei saa. Haige olemine tähendab igasuguse rahasaamisvõimaluse kadumist. Tee töölepinguta, tee ükskõik millist tööd, kuni sured, on Töötukassa hea plaan?

Kui osalise töövõimega inimene ei lähe tööle, lõpetab Töötukassa talle tööalase rehabilitatsiooni pakkumise. Ei mingit psühholoogi või füsioteraapiat, logopeedi ega tegevusteraapiat enam sulle, kui sa ei ole aasta aega tööl käinud. Kusjuures sel juhtumil, mis mind ajendas seda artiklit kirjutama, ei olnud inimene isegi aastat aega töötu olnud, kui talle rehabilitatsioon ära öeldi. 10 kuud ja uuesti kandideerida ei saa, kui vahepeal töötanud pole. Jah, ta eelmise rehabilitatsiooniteenuse määramise ajal töötas parasjagu ja töötas veel kaks kuud, enne kui sellelt töölt lahkus. Uuesti rehabilitatsiooniteenust ei saa, peab taas tööle minema.

Olgu, sellega võiks ju leppida, et rehabilitatsiooni enam ei saa. Pole katastroof, lihtsalt – kuidas ta peaks paremini tööeluks kohanema, kui teenused maha võetakse? Et kui aasta aega pole tööle saanud, ei ole leidnud kohta, mis pakuks võimalust töötada osalise ajaga ja arvestaks piiranguid, mis tema tervis seab, lakkame toetamast, sest lootusetu? Edaspidi olgu tal veel raskem tööle saada, sest tugi langeb ära?

Lihtsalt küsimused. 

Olgu, rehabilitasiooni äralangemine ei ole maailma lõpp.

Ent kui inimene ei ole kivikõva loomuga ellujääja, vaid natuke õrnem ja arglikum, arvab, et ehk teised siis teavad paremini, kuidas hea on, ta laseb end veenda ükskõik millist tööd vastu võtma, sest Töötukassas öeldakse, et peab. 

Niisiis töötab too anonüümseks jääv osalise töövõimega isik nüüüd kohas, kus tal on 9 ja poole ning 12-tunnised vahetused, mille vahel pool tundi lõunapausi ja see pool tundi ei ole tasustatud. Jah, ka 12-tunnise tööpäeva sees on 1x pool tundi tasustamata lõunapausi.

Põhimõtteliselt teeb ta tööd, mis teda tapab, sest Töötukassas survestati teda mida tahes vastu võtma, kuna ta on „nii kaua töötu olnud”.

Miks ta „nii kaua” töötu on olnud ja temani jõuavad ainult väga halvad tööpakkumised? Sest osalise töövõimega isikuna otsib ta osalise ajaga tööd. Maksimaalselt 0.8 kohta. Selliseid kohti eriti ei pakuta ja kui pakutakse, on neil mingi muu väga suur viga. Mitte „ebameeldivad töökaaslased” või „halb asukoht”, vaid osalist tööaega pakkuvate töökohtade valik on väike ja enamasti otsitakse osalise ajaga inimesi tööle, kui täisajaga keegi lihtsalt ei tule neile. 

Aga Töötukassas arvatakse, et kui koormus on vastav sellele, mis kirja panid, pead kõik vastu võtma, kui juba 10 kuud töötu oled olnud? 

Ma tahaksin teada, mis on sellise survestamise taga? Mine tööle, kuitahes halvad on tingimused, on hea – milleks? Mine tööle käsunduslepinguga töölepingu asemel, peamine, et sa Midagi Teeksid, kuitahes halvasti see sulle ka mõjub? Eeldus ongi, et inimene peab tegema tööd, isegi kui ta seejuures oma tervist aktiivselt hävitab, sest see on riigile kasulik?

Kas on? 

Kas tema hilisemad raviarved või täiesti töövõimetuks muutumine on see, mida Töötukassas saavutada tahetakse? Või arvatakse, et kui hobune ei taha liikuda, tuleb teda lihtsalt kõvemini piitsutada? Kui ta ei ole 10 kuud kuskile tööle läinud, ta ilmselt on liiga pirtsakas ja peaks leppima?

Kõnesolev inimene lasi end ära hirmutada ja läks tööle. 

Sest kui poleks läinud sinna, võibolla peaks minema mingisse veel hullemasse kohta. 

Tapab end efektiivselt. 

Sest Töötukassas kästi. 

Tasakaal kuidagi

Eile oli täiesti jabur päev. 
Võttis poolteist migreenitabletti ja ausõna: ma olen väga üllatunud, et nii vähe. 
Olgu,2 grammi parakat läks ka. Aga ikkagi.

Esmalt Stalkeridraama - kui te ei tea, mis draama, las jääb nii. Korraks oli siin nähtaval, siis võtsin maha. Mitte omal algatusel. Teine pool soovitas, et mida ja kust just.
Ma ikka ei saa kohati üldse aru, mis on aktsepteeritav reeglite ümbert käimine ja mis mitte.
Aga no lõpuks sai kõik korda ja migreenitablett ja lill. 
Huhh.
Mängisin civi ja hingasin. Toibusin. Siis käisin koeraga poes ja kirjutasin romaani. Olgu, peaaegu normaalne tunne juba ... 

Ja siis helistas mulle sõber, et tahab mingi võistluse jaoks tulla ja võtta videosse, kuidas ma oma raamatusse allkirja annan. 10 sekundit. 
Ma olin nõus, kuigi aimasin, et ilmselt läheb kokku kauem kui 10 sekundit. Ilmselt 10 minutit. Nõusolek antud.

Hakkasin mõtlema.
Oot.
Minu juures kodus?
Kas siin näeb piisavalt respektaabel välja, et sellest video teha? 
Ausalt öelda, kui helistaja olnuks keegi teine, ma võibolla oleksin arvanud, et ah, võtan tolmuimejaga - koerakarvad igal pool, nagunii olin juba kaks päeva mõelnud, et peaks - ja käib küll. Aga tema on korralik inimene. 
Nii et lisaks tolmu imemisele võtsin ka märja lapiga seda igasugustest kohtadest, mida oli umbes 100. Panin lauanurgal kuhjas olevad nõelumist ootavad riided teiste nõelumist ootavate riiete juurde. Panin kappi mütsikuhja, kust keegi ühtegi mütsi umbes kaks aastat kandnud ei ole. Pesin põrandaid - mitu kuud edasi lükatud, plekid ju on, aga no mis seal ikka - nüüd pesin. Panin arvutitoolile alla rattad, mis ära tulnud ja ilma ratasteta peab hoolega vaatama, mismoodi istuda, et tool kaldu ei vajuks. Kreemitasin sisse ja panin kappi riiuliservale jäetud Poeglapse tossud, mida too enam ei kanna. Kasutasin tolmuimejat ka diivanvoodi puhastamiseks - enamasti seisavad seal peal kott-toolid, millel troonib kass, aga viskasin toolid maha ja tegin voodi puhtaks. Pesin natuke seinu ja kempsupotti. Vannitoapeegli osas mõtlesin, no kuule, ammu juba aitab - aga mul oli hoog sees, nii et puhastasin ka peegli ära. Ja kohvimasina. Ja kassi liivakasti kaane. Krt, kui juba, siis juba, puhastasin ka kassi liivakasti - kuigi eila alles tegin. 
Mõtlesin ka akna keskmise ruudu pesemisele - äärmised olin eelmisel nädalal puhtaks pesnud ja köögiakna üle-eelmisel nädalal, aga sinna panin käe ette. 
Nagunii olin enda hirmsasti üle koormanud!

Siis nad tulid ja ei astunud uksest isegi sisse. Andsin ukse peal autogrammi.
Aga nüüd on mul nii korras elamine, et ise ka imestan.

Öösel veel pool migreenitabletti. 
Need poolteist tabletti on üllatavalt vähe veel. Ma üldiselt ei kanna koormust, ükskõik kas emotsionaalset või ihulist, nii hästi.

Täna sajab vihma.
Ma ei tea, mida teha.
Palav ka ei ole, nii et ujuma ei kisu. 
Kui romaanikirjutamine välja arvata, olen kõik ära teinud. 
Absoluutne hämming.

Aidake, palun, vaest kirjanikku, kes on nii nukker

Ok, nüüd ma olen armukade.
Ma lugesin raamatut. Hea raamat oli, autor on mu lemmikinimene, aga.

AGA!

Loteriis ilmunud arvustuste alla peab panema internetis saadaolevate arvustuste linke. Sest noh - blogi pärisomanik paneb, ja ma sinna kirjutama hakates ju vaatasin, et kuidas Õige ja Hea on.
Nii et nüüd ma ammmu juba tean, kuidas vaja.
Panin ja panin kohusetundlikult linke lõppu ja neid kogunes nii palju!
NII PALJU!
Kuraditosin, sealhulgas nii Looming, Sirp kui Vikerkaar!
Ja kes, vabandage väga, on kirjutanud minu kogumikust?! Miks nii vähe?! Miks kedagi ei huvita?! 

Vale kaanepilt?! Suunab mõtted valede ootuste poole?
Kas tõesti on kaaned nii tähtsad?! (Üks inimene ütles, et ta ei saa kuidagi algusest edasi, sest talle ei meeldi kaanepilt ja verine on ka.)
Nutt ja hala.

Ok, tehke mulle rõõmu, hääletage Stalkeri valimistel. Teoste nimekiri, hoiatan, võib avaneda miljon aastat, parem minge siit otse. Muidu ootate miljon aastat, et saada Ulmeühingu lehele JA siis tuleb sealt veel teoste nimekiri ise üles leida ja avada ja veel miljon aastat. 
Vahel.

Soovitatavalt hääletage "Teistmoodi tavalise" või selle juttude (osad on lühiromaaniks või jutustuseks arvatud, osad lihtsalt jutud) või kõigi kohta korraga. Ei pea igas kategoorias hääletama, kui ühes-kahes-kolmes tahad.
Kuigi ausalt - kui teil on lugemust ja huvi, hääletage kõigis. Mis siis, et mina sest kasu ei saa =)
Stalker on nii väikese kogukonna auhind, et iga hääl loeb. Või hääletage minu kandideeritavates kaegooriates kellegi teise poolt!
Vähemalt kogukonnal kasu, kui ka minul mitte.
Kui kolm teost loetud ja need olid head, oled juba TÄIESTI adekvaatne hääletaja. Et keegi loeks läbi kõik kandideeriva ...lootusetu.  Loetakse ikka seda, mis enda meelest hea võiks olla.

Esimesed kolm teost tuleb punkte saavaks valida - jah, olgu, kindlasti on vaja kolme teost hääletada, aga maitea. 

Ma tahaksin Stalkerit. 
Seekord tõesti. 
Omast arust tegin nii hea asja ja pea kedagi ei huvita. KURAT!
"Loomingu" arvustus ilmus ka aint paberajakirjas, võrgus pole midagi. 
Vbla oleks tulnud eksemplar ikka kõigile meediaväljaannetele saata - seekord saatsin aint neljale tuttavale inimesele, kellest kaks kirjutasid ja kolmas (vist) andis oma naisele, kes ka kirjutas. Aga ma tõesti ei saatnud ei Sirpi ega Vikerkaarde ega isegi Postimehele, sest ... maitea, lootsin looja ja kirjastuse peale? Arvasin, et kui teen hea asja, märgatakse ikka?

Isegi paganama Berk Vaher oma Loomingusse tehtud lühiproosa aastakokkuvõttes ei maininud. Ilmselt ei lugenud. 

Nüüd on mul autorieksekad ka otsas ja ilma allahindluseta ma neid juurde osta ei kavatse (ja ei saa ka, Karul olid jälle põieprobleemid ja kõik raha läks loomaarstile). Inimesi oleks, kellele võiks saata - minu tutvumine naiskirjanikega andis teatava kultuursete inimeste pagasi -, aga nüüd pole raamatuid. 

Pea hakkas hoobilt valutama. Pisarad tulid silma.
Ja see Davidjantsi raamat on tegelt tõesti tore. 

Lissalt --- minu arust see ei olnud parem kui minu oma. Umbes sama tase.
Mul on jälle: "Miks ma üldse? Mis mõttega? Mida ma üldse üritan?!"
Niuts. 

Välgud

See fic pani mu nutma.
See fic läidab mu miilavad söed taas leekideks.
Miski ei saa olla liiga raske mulle, kes ma kannan kartmatust nagu nahka.
Surma ma tervitan, valu välk on ainult välk, ja kui mul pole aega seda endasse sügavale võtta, selleks ta jääbki - välgatuseks.

Oh, kuidas ma seda teksti armastan. Ja mõelda, see ei jõua kunagi paberile! See on loodud kustuvaks, maitsta ainult sellele, kes peale sattub. Hulljulgus, mitte lihtsalt vaprus, on panna nii palju kirja - nii palju leeki, valu, rõõmu, julgust ja magusaid viise - ja lasta sel kaduda kuhjuvate fiktsioonide alla unustusse.

Loen edasi ja nutan jälle.
Mis on elu, kui mitte kiired pimeduses, välgud, valu või elu - sama asi. 
Mida muud me oleme kui välgud pimeduses? Me särame viivu, valgus ja vägevus, valu ja väsimus. 
Mis on aeg kui mitte dimensioon?
Mis on elu, kui mitte jäävus ajas?

Mis on laul, kui mitte elu peegeldus?

Muidu ma praen šnitsleid selle postituse kirjutamise vahele. 
Lisaks lugemisele ja nutmisele.