See fic pani mu nutma.
See fic läidab mu miilavad söed taas leekideks.
Miski ei saa olla liiga raske mulle, kes ma kannan kartmatust nagu nahka.
Surma ma tervitan, valu välk on ainult välk, ja kui mul pole aega seda endasse sügavale võtta, selleks ta jääbki - välgatuseks.
Oh, kuidas ma seda teksti armastan. Ja mõelda, see ei jõua kunagi paberile! See on loodud kustuvaks, maitsta ainult sellele, kes peale sattub. Hulljulgus, mitte lihtsalt vaprus, on panna nii palju kirja - nii palju leeki, valu, rõõmu, julgust ja magusaid viise - ja lasta sel kaduda kuhjuvate fiktsioonide alla unustusse.
Loen edasi ja nutan jälle.
Mis on elu, kui mitte kiired pimeduses, välgud, valu või elu - sama asi.
Mida muud me oleme kui välgud pimeduses? Me särame viivu, valgus ja vägevus, valu ja väsimus.
Mis on aeg kui mitte dimensioon?
Mis on elu, kui mitte jäävus ajas?
Mis on laul, kui mitte elu peegeldus?
Muidu ma praen šnitsleid selle kirjutamise vahele.
Lisaks lugemisele ja nutmisele.
