Eile oli täiesti jabur päev.
Võttis poolteist migreenitabletti ja ausõna: ma olen väga üllatunud, et nii vähe.
Olgu,2 grammi parakat läks ka. Aga ikkagi.
Esmalt Stalkeridraama - kui te ei tea, mis draama, las jääb nii. Korraks oli siin nähtaval, siis võtsin maha. Mitte omal algatusel. Teine pool soovitas, et mida ja kust just.
Ma ikka ei saa kohati üldse aru, mis on aktsepteeritav reeglite ümbert käimine ja mis mitte.
Aga no lõpuks sai kõik korda ja migreenitablett ja lill.
Huhh.
Mängisin civi ja hingasin. Toibusin. Siis käisin koeraga poes ja kirjutasin romaani. Olgu, peaaegu normaalne tunne juba ...
Ja siis helistas mulle sõber, et tahab mingi võistluse jaoks tulla ja võtta videosse, kuidas ma oma raamatusse allkirja annan. 10 sekundit.
Ma olin nõus, kuigi aimasin, et ilmselt läheb kokku kauem kui 10 sekundit. Ilmselt 10 minutit. Nõusolek antud.
Hakkasin mõtlema.
Oot.
Minu juures kodus?
Kas siin näeb piisavalt respektaabel välja, et sellest video teha?
Ausalt öelda, kui helistaja olnuks keegi teine, ma võibolla oleksin arvanud, et ah, võtan tolmuimejaga - koerakarvad igal pool, nagunii olin juba kaks päeva mõelnud, et peaks - ja käib küll. Aga tema on korralik inimene.
Nii et lisaks tolmu imemisele võtsin ka märja lapiga seda igasugustest kohtadest, mida oli umbes 100. Panin lauanurgal kuhjas olevad nõelumist ootavad riided teiste nõelumist ootavate riiete juurde. Panin kappi mütsikuhja, kust keegi ühtegi mütsi umbes kaks aastat kandnud ei ole. Pesin põrandaid - mitu kuud edasi lükatud, plekid ju on, aga no mis seal ikka - nüüd pesin. Panin arvutitoolile alla rattad, mis ära tulnud ja ilma ratasteta peab hoolega vaatama, mismoodi istuda, et tool kaldu ei vajuks. Kreemitasin sisse ja panin kappi riiuliservale jäetud Poeglapse tossud, mida too enam ei kanna. Kasutasin tolmuimejat ka diivanvoodi puhastamiseks - enamasti seisavad seal peal kott-toolid, millel troonib kass, aga viskasin toolid maha ja tegin voodi puhtaks. Pesin natuke seinu ja kempsupotti. Vannitoapeegli osas mõtlesin, no kuule, ammu juba aitab - aga mul oli hoog sees, nii et puhastasin ka peegli ära. Ja kohvimasina. Ja kassi liivakasti kaane. Krt, kui juba, siis juba, puhastasin ka kassi liivakasti - kuigi eila alles tegin.
Mõtlesin ka akna keskmise ruudu pesemisele - äärmised olin eelmisel nädalal puhtaks pesnud ja köögiakna üle-eelmisel nädalal, aga sinna panin käe ette.
Nagunii olin enda hirmsasti üle koormanud!
Siis nad tulid ja ei astunud uksest isegi sisse. Andsin ukse peal autogrammi.
Aga nüüd on mul nii korras elamine, et ise ka imestan.
Öösel veel pool migreenitabletti.
Need poolteist tabletti on üllatavalt vähe veel. Ma üldiselt ei kanna koormust, ükskõik kas emotsionaalset või ihulist, nii hästi.
Täna sajab vihma.
Ma ei tea, mida teha.
Palav ka ei ole, nii et ujuma ei kisu.
Kui romaanikirjutamine välja arvata, olen kõik ära teinud.
Absoluutne hämming.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.