Tarkused või targutused oma kogemuse põhjal

Tundub, et oktoobri lõpuks saan kirjutatud nii palju sõnu romaani, kui oli plaanis septembri lõpuks. 
Progress on?
On. 
Nii et vapper mina, hea töö. 

Kuidas mitte koormuse käes surra: 

* Lahuta oma eluplaanidest maha kõik, mille peale su aju ei tee: "Jaa! Pean saama! Nii vaimustav!"
Kõik, mis "oleks tore". Kõik, mis "tegelt oleks hea". Kõik "mul on pooled asjad täpselt selleks olemas, võiks ju neid kasutada". Kõik "ma tegelt hästi ei jaksa, aga kostüümi oleks nii lahe teha ja näidata!" "See nii väike asi ja teda toetada on miski, mis mu meelest oluline on."
Mitte praegu. Võibolla mitte kunagi. Ei.
- aga kui on "JAA! VÄGA TAHAN!" tee ära.  

* Luba endale igasugust, mis teeb elu kergemaks. Mõnusamaks. Nauditavamaks. Civi, solitaire'i, jutukaid, toitu ja suitsu minu puhul. Sinu puhul ilmselt muid asju.
Kui und ei ole, ei sunni end magama. Kui uni on, ei sunni end üleval püsima. Kui isu on, söön. Kui ei ole - no natuke on vaja süüa. Pekanipähklid kapis, ootamas, et teen pekanipähkli pirukat. Vastu ei hakka? Hea, läheb.
- erijuht: kui see, mis teeks elu kergemaks, nõuab väljaminekuid, mida ei saa hästi teha, ära tee. Väljaminekud, mida ei saa hästi teha, lisavad distressi, mitte ei võta seda maha. Väljaminekud naudingutele, mida enam-vähem saad lubada, on hästi kulutatud raha, aga kui enam-vähem muutub "tegelt ei tohiks, pärast kahetsen," ära tee.

* Iga liigutus, mis on tuleviku sinu elu kergemaks tegev, on hea. Kahe lusika pesemine on parem kui üldse mitte nõudepesu. Minna lähedalolevasse poodi ja osta sealt leiba, kaks pakki piima ja koerakondid, kuigi see pood on kallim kui kaugemalolev, on hea investeering, sest nüüd on piima, konte ja leiba, ilma et peaks end kohutavalt sundima. Pesta kergem pool vannitoa kraanikausi servast (teisel pool on pesuasjad, mida peaks tõstma) on palju parem kui üldse mitte pesta. Jee sina (mina), et nii palju tegid!

* võta valuvaigistit, kui vaja. 
Peavaludega on praegu üllatavalt hästi, kaks korda nädalas vast ja siis ka enamasti mitte migreen, vaid lihtsalt, läheb ibukaga maha. Aga oli värk hammastega peale hambaarsti juures käimist. Valuhoog kestis vast pool sekundit, ent oli pimestavalt tugev. Nõudis päris suurt otsutavust parakas ja poole tunni pärast ka ibukas sisse võtta. "Nagunii ei aita ..."
Aga aitas.
Vähemalt proovida tasub ikka. Mitte keegi mitte kuskil ei saa õnnelikumaks, et sul (mul) on valus. 

* Kiida ennast. Jaa, ma tean, elementaarne ja ma ju nagunii kogu aeg kiidan? 
Ainul et praegu kiidan palju väiksemata asjade eest. Et tuli meelde pissil käia. Et tegin smuutiks ära banaani, mis ütles, et kasuta mind kohe, muidu lähen päris halvaks. Et mängisin 6 tundi civi ja üldse ei kurjustanud endga, et midagi kasulikku ei tee. 
Ma kiidan end kehaliste harjutuste eest, kuigi need mu päevakavas niimoodi jaotatud, et on meeldivad, mitte pingutavad. 
Ma kiidan end, kui saan mõttes käe ette nõmedatele armukadedushoogudele teiste kirjanike pihta või eraelulistele hädisemisarutlustele. "Ära võrdle end! Sa ei suuda end niimoodi rahvale müüa, nii ongi. Temal õnnestub paremini! See on ju tore!" või "Ei ole kuidagi kasulik arvestada, mida mina teen ja tema ei. Kas ta muudab mu õnnelikumaks? No vot."
Õudselt oivaline mina, onju. 

* Kui vähegi jõudu on, ära torma kohe Tegema.
Taastu. "Mul ei ole vastik sellele mõelda, nii et teen"? 
Ei. Pärast on hullem, tehtud saab üsna väike asi ja taastud pool igavikku. Puhka ja mängi. Las jõud koguneb. Ära pane seda kohe hakkama, kui tassipõhja veidi niriseb.

Kindlasti on veel asju, ent aju väsis ära. 
Otsusta, et on valmis, kuigi ilmselt saaks ka paremini, eksole. Parem pool postitust või kraanikaussi kui ei midag ...i.

Õnnetused äratavad mõtteid

Suvel ma ei andnud endale taastumiseks aega ja tulemus oli Viljandi. 
Nüüd püüan anda. Olla enda sõber, kes ütleb, et ma ei pea. Taastun, ei ole täisvormis, endalt nõuda teeb asjad hullemaks, ei tasu. 

Asjad lähevad omasoodu. 
Kui üritan tagant tõugata ... aa, maksan peavaluga, õige. 
Maailm ei lähe hukka, kui ma ei tee. 

Aga lõin vahepeal ühe teooria. 
Mõtlesin intensiivselt ja mõtlesin midagi välja ka.
Alus - meeste autism ja naiste autism - tuli sõbralt, ent mina panin sinna peale tuvastatud kahe autismi jooned ka. Siuke dihhotoomia jälle. 
Mulle ei meeldi dihhotoomiad. Tunded ja mõistus ei ole vastandid, vesi ja maa ei ole vastandid, mees ja naine ei ole vastandid, must ja valge ei ole vastandid. (Kas ma peaksin seda rohkem lahti kirjutama? Et nii tunded kui mõistus elavad kehas ja mõlema eesmärk on oma omanikku parimal moel juhtida? Et nii vesi kui maa on ainelised keskkonnad maakera peal, neis elavad selleks kohanenud organismid ning sarnasusi on neil kaugelt enam kui erinevusi? Mees ja naine on lausa ühe liigi liikmed, NII sarnased, et suurte gruppidena on nende vahel vaid imenatuke erinevusi ja üleminek ühest teiseks kah kenasti sujuv. Must ja valge on mõlemad värvid, inimese silmale nähtavad ja tuvastatavad. Peaaegu kõik "vastandid" on tegelikult sarnased asjad, kuigi valgus ja pimedus võivad päriselt ka vastandid olla.)
Nii et mulle peaks ju meeldima jutt, et autism on spekter. Poleks "üks ühtemoodi, teine teistmoodi", oleks "võib olla igat moodi, lihtsalt kui tulemus on autistlik, on need jooned autistlikud".

Aga ma ju näen! Kui sõber meeste- ja naiste autismi mõtte tõi, ma kohe panin tuttavad skaalale, kes on kes, ja kuigi meheliku autismi esindajad ei ole omavahel ühesugused ega naiste autismi esindajad omavahel ühesugused, on selged ühisjooned.
Kes märkavad ja kes mitte. Kellele meeldivad reeglid, kes vaatab kõiki reegleid kahtlustavalt ja ootab, et need talle näkku kargaksid.

Et selge oleks: mu mõtteline joon ei käi tegelt piki sugusid. Ma tunnen naiste autismiga mehi (muuhulgas mu oma poeg) ja meheliku autismiga naisi. See ei ole niimoodi jagatud, nagu kirjeldus ütleb, ent mul ei tule paremat pähe ka.
Pealegi arvan, et sellisest sõnastusest saadakse paremini aru kui "paljusid märke nägev, ent nende tähtsuse osas segaduses" ja "väheseid märke nägev, ent neid väga tähtsateks pidav" autism.
Enamik naisautiste on naiseliku autismi esindajad ja enamik meesautiste meheliku omad.
Piisab.

Kõik see jutt empaatia kohta, kuidas autistitel ei olevat kognitiivset empaatiat, ainult emotsionaalne, kehtib meeste autismi kandvate inimeste kohta. Emotsionaalne on neil tugev, täiega kaastundlikud, ent nad lihtsalt ei saa aru, mida teine tunneb.
Naiste autismiga kaasneb nii palju kognitiivset empaatiat, et mul (ma olen naiste autismiga) on vahel raske vahet teha, kas tunneb tema või tunnen mina. Ta tahab, ma arvan, et ju ma tahan ka. Talle meeldib, ma arvan, et ju mulle meeldib ka. Matustel nutan ma lahinal, kuigi mul ei ole kunagi kahju, et inimene surnud on. Aga mul on niiiii kahju leinajatest! Ma nutan, sest nende valu lõikab hinge.
Hiljem mõtlen järele ja saan aru, mida tegelikult tundsin. Asja käigus on see vaevaline, nõuaks aja mahavõtmist ja keskendumist.

Või "kas sa hoidud rikkumast pisimatki reeglit" autismitestis.
Minu jaoks täiesti arusaamatu küsimus. Kurat ma aru saan üldse, mis on reeglid ja mis ei ole. Miks punase tulega üle tee minna on okei, kui liiklust pole, aga varastada ei ole okei kunagi, isegi kui keegi ei näe ja omanik asjast puudust ei tunne. Miks on okei maast prügi üles korjata, mis siis, et see pole minu oma, aga panna see prügi siis võõrasse prügikasti, ei ole. Miks "ma tahaks praemuna" ja "ma tahaks, et sa minu peale ei karjuks" on erineva kaaluga laused, kuigi algavad mõlemad "ma tahaks". Miks olla endale võõraste inimeste ees alasti saunas või avalikus duširuumis on okei, aga olla alasti tänaval ei ole okei. Miks saata kodutöö tähtajaga 24.10 ära 24.10 kell 23.52 on täiesti okei, aga ei ole okei saata lennufirmale olulised dokumendid nädal enne taotlemise tähtaega - mina arvasin, et see tähtaeg tähendab üldse, et selle aja sees peab taotlema hakkama, mitte et selle aja möödudes on rahasaamise lootus kadunud - kuna keegi ei hakka nendega tegelemagi, sest ega nad siis TAHA raha välja anda? 
Ma ei saa üldse aru sellest reeglitevärgist ja olen seega omaks võtnud reegli "reegleid ei tasu tõsiselt võtta. Tee, mis tahad!"
Need on mingid VÄGA teistmoodi inimesed, kes üritavad mitte rikkuda ühtegi reeglit. 
Mingid inimesed, kes saavad reeglitest aru. Vähemalt enda meelest.

Ega ma ei tea ka, kas tegu on mingi bioloogilise värgiga või kasvatuseküsimusega. Et miks nii on. Vabalt võib olla kasvatuse küsimus - et tüdrukud (enamasti tüdrukud) arendavad endas välja joone "ma pean kõike märkama, kõik on oluline!" ja poisid (enamasti poisid) saavad rahulikumalt keskenduda sellele, millele nad tahavad keskenduda ja lihtsalt mitte märgata asjaolusid teemadel, mis neid ei haara.
NB! Ma ei taha sellega öelda, et meheliku autismiga on kergem elada. Ei ole, aga probleemid on teistsugused. 

Ja ma olen üsna veendunud, et näen õigesti. 
Märkan õigesti. Seda asja ka.
Ega ma ei märka muidugi kõike ja vahel jätan märkamata just selle olulisima, mida ses olukorras ometi kõik märkaksid, see on ju iseenesestmõistetav. Aga dihhotoomia on nii selge, kui vaid vaatama hakata, mismoodi autistide mõistus töötab. Kohe jääb silma, et osad märkavad tuhandet asja ja ei tea, mis nende hulgas tähtsad on, ja teised lihtsalt ei märka. Ei saa aru, ei suuda üldse sinnapoolegi mõelda. Nagu pimedale erinevate mustritega salle näidata ja siis imestada, miks ta nende erinevustest aru ei saa. 

Hea ootamatus

Ma käisin eile hambaarsti juures.
Pidime tegema selle kõige hullema hamba. Arvestasin pooleteise tunni ja 900 euroga. 
Arst vaatas enne alustamist röntgenipilti, vangutas pead ja ütles. et no loodetavasti saab selle hamba päästa. Proovime. Ma noogutasin, sest noh: mina, ja arvan, et pole proovimist väärt? 
Ha. 
Ma võin proovida valesti ja halvasti, aga ma proovin.
Nojah. Istusin siis hambaarstitoolis (muuseas on Läänemere Hambakliiniku hambaarstitool kõvasti mugavam kui Ida-Tallinna Keskhaigla Nõmme haru oma), lõdvestasin meeleheitlikult käe-, õla- ja seljalihaseid, sest ega pinges lihased midagi paremaks tee, ainult halvemaks, ja tohutu kogus tuimestit, mis nelja eri kohta süstiti, siiski 100% tundlikkust esimestel minutitel ära ei võtnud. 
Hiljem toimis täiesti. Vajadusest teadlikult lõdvestuda see ei päästnud,
Ma ju tunnen ennast - kui otsustavalt lihaseid ei lõdvesta, siis on nad pinges sellest hoolimata, et miski haiget ei tee. Ootan, et äkki teeb!

Mul oli suus mingi võru, päris mugav kusjuures, ja ma arvasin, et see pandi selleks, et poolteist tundi suud lahti hoida väsitaks hirmsasti ära muidu. 
Puuriti, surgiti ja ma kuulsin mitu korda seda lampi sisse lülitatavat, millega valguskõvastuvat plommi kõvastatakse.
Õde ulatas mulle salvrätiku (siiamaani ma ei tea, milleks) ja tool tõsteti üles.
"Nii, millise hamba me järgmiseks võtame?" päris arst. 
Ma ei suutnud ikka veel aduda, et see oligi kõik. Vaatasin seinal asuvat kella - 23 minutit oli möödas mu kabinetti astumise ajast.
"Ma ei tea. Valige ise?" vastasin lambalikult. 
"Olgu. Läheme, ma lasen registratuuris teile uue aja panna."
Naeratasin õnnelikult ja ütlesin õele: "Ma arvasin, et palju kauem läheb."
Aga üllatused sellega ei lõppenud. Arst andis mu registratuuris üle, naeratav näitsik pani mulle uue aja ja suunas mu teise naeratava näitsiku juurde arvet maksma. 
Ma vaatasin kaks korda summat, suutmata oma silmi uskuda. 
See oli kordi madalam, kui ma ootasin. KORDI (ehk rohkem kui kolm korda).

Jaah, eile andis hammas tunda nii, et võtsin paratsetamooli ja veel ibuka otsa. 
(Jaah, arst hoiatas ka, et paar päeva võib valus olla.)
Aga täna on ainus probleem hambapesul veritsev ige. 
Auklik kepp, kui tore!

Nii et parandan eelmist ootamatuste kohta käivat "ma ei talu!" -väidet. On üks sort ootamatusi, mis mulle meeldib. Kui ma ise ei pea mitte midagi tegema, mitte midagi rohkem panustama, kui plaanisin, asjad lähevad ise libedamalt, kui ootasin.
Need ootamatused ma võtan. 

Kui kukun trepist alla ja jälle üles ronin, on abiks meenutamine, kui all varem oldud sai

Kuidagi nõder hommik oli.
Kõik enne 12 on hommik.)
Tatine ilm, uimane enesetunne.  Mitte halb, aga ka mitte hea, midagi ei taha ... kule, aga kohv! Kohv oleks hea, eks?
Kohv ...
Tulid meelde ajad, kui kohv oli peaaegu ainus hea asi elus. Ei olnud "pole halb, pole hea" vaid "kogu aeg kohutavalt halb, raske hingatagi". Õudsed ajad. Täiesti uskumatult hirmsad. 
Ja nagu igas elus, juhtus siis ka minuga halbu asju. 
Olen takkajärgi kaastundest enda vastu tumm.
Mitte et ma sel ajal poleks endale kaasa tundnud. Ikka tundsin. Aga no - mis parata, eks ole. 

Emake maa, stimulandid päästsid mu. Emake maa ja tema imed, armueluline plahvatus päästis mu kaugemale ja kõrgemale, kui lootagi oskasin. 
Kõik mu praegused mured on tühiasi. 
See oli NII halb. NII HALB! Nii kaua nii halb. 
Uskumatu õudus, ilma et midagi halba isegi juhtunuks.  Ent muidugi juhtus aeg-ajalt ka. 
Ma ei tea, mismoodi ma need asjad üle elasin.
Kui mul ei oleks ema (ma aeg-ajalt ütlen tema kohta hammustavaid asju, aga ta on aboluutselt päästev seljatagune viimasd 10 aastat olnud, väga lahke ja sõbralik ka), kes ootamatute suurte kulutuste puhul raha annab, ma oleks ilmselt tükikesteks läinud. 
Ei, oot, K on ka. 
Ok, ütleme nii: kui mul ei oleks tunnet, et mind püütakse vähemalt rahaga kinni, kui kõik läheb halvasti, mul oleks veel vähem usku elu elatavusse olnud. 

Nüüd on usk, et võib elada küll. 
Vahepeal väsin ära, aga peale magamist on jälle parem. Jaksab elada. Magades ei puhka välja, aga puhkab ikkagi. 
Vanasti (TM) oli mul lausa põhimõte, et väsinud olekus ei tee midagi. Ei otsusta midagi. Ei kaeble avalikult ega privaatselt. 
Nüüd olen lõdvemaks lasknud. ent ikkagi hoian end tagasi. Mingi piir on, millest väsinuna üle ei lähe.
Lamotrigiin ka aitab. 
Uus tablett sisse ja maailm ei kuku kokku. 
Enamasti.
Suhtlemine aitab. On tunne, et kellegi on minu vastu huvi.

Olen suht rahul endaga, et kui asi väga hulluks läheb, olen PR õppinud abi küsima. On aidatud ka. Oluliselt. Lihtsalt kui ei ole pikaajaline halb, vaid plahvatus, pole see abiküsimise teema, eks ole. 
Pikaajaline on ... igatahes pikem kui 24 tundi. 
Vbla 72 tundi on kuskil umbes pikaajalise algus.

Tegelt on nii hea. Kui võrrelda, NII hea. 
Olen vaikselt isegi jälle kirjutama hakanud. 200 sõna päevas veel täis ei tule, aga 100 on ka asi. Lugematuid kordi parem kui ei midagi, kui matemaatiliselt võtta. 
Ja civ päästab. 
Ja "Krabatit" loen jälle, see ka. 

Ootamatused on õudus

Ikka veel õpin enda kohta uut.  

Muidugi on see paratamatu, et ei saagi end selgeks, sest ma ju muutun. Mingi valemiga ei saaks ma peaaegu terve öö üleval olla ja siis järgmist päeva üsna normaalselt elada, kui järgin lihtsat reeglit: maga kasvõi natukene. Tund-poolteist on kordades parem kui ei mingit und! Naaaatukenegi!

Praegu? Ha.
Ha.
Ha.
Ent allakolmekümnesena oli see täiesti töötav põhimõte. Sellega sai toime öö otsa DnD-d mängides nt. Kuuest kaheksani hommikul magasin ja siis läksin bussiga teise linna koju, sest kell 11 algas seal varem kokku lepitud üritus. 

Aga et mingite asjade, mida ma juba kaua teadnud olen, vahel on seos, märkan alles nüüd. 46-aastasena. Kuigi sama muster oli täiega sees juba keskkooli lõpus.
Õudselt on meeles, kuidas lonkisin aeda. Seal oli emme oma naissoost sõbraga väikest õueeinet võtmas. "Ma sain ülikooli sisse," teatasin neile ja korjasin tüki kooki näppu. See oli veidi liiga pehme, nii et pidin taldriku alla saama, enne kui koogitükk katki läheb ja lauale kukub. 
"Väga hea," ütles ema ja tema sõber noogutas. 
Siis nad rääkisid oma asju edasi.
"Ma tegelikult oleks oodanud natuke teravamat reaktsiooni," ütlesin neile kahe minuti pärast.
"No sa ise olid nii rahulik," vastas M, too sõber. "Oleks sa tulnud ja hõisanud, me oleks aru saanud ja kaasa rõõmustanud!"
Siis ta tegi must pilti. Mul on pilt kuskil alles. Muidugi paberil. 1997 ei olnud veel digipiltide aeg, ja mul ei ole seda teile praegu postituse juurde panna.
Olgu-olgu. Lasen pojalt fotost omakorda foto teha ja näete.

emotsioon on pildil üsna selge

Aga mu sees ei olnud mingit suurt õnne, vaid arutelu, kuidas nüüd edasi. Kuidas ma Tartusse elamise saan organiseeritud, ilmselt ühiselamu, eks? Mul on vaja mingeid asju, et seal elada, mida mul vaja võiks olla? Kuidas need Tartusse saavad? Uus koht, uued reeglid, mismoodi see käib?
Rõõmustada???

Selline on kogu mu elu olnud. 
Tuleb kohaneda uuega, kuigi see ajab juhtme kokku. 
Aga on vaja. 
Ja ma suudangi - lihtsalt rämeda hinnaga.
Jaksata selle sees normaalne paista oli asi, mida ma pidasin oma kohuseks - kuid enam ei pea.

 Mida ma võitsin sellest, et paistsin normaalne? Kas see andis mulle veidigi abi Enne Rongi?
Normaalne paista ei ole mitte tähtis, et hästi elada, vaid PEABKI kokku kukkuma demonstratiivselt. Nii et kaugele näha. Muidu ei võeta tõsiselt.
Ehk Peale Rongi mõtlengi hirmsa pinge all värisedes: "Mida ma nüüd teen?! Mida ma teen?! MIDA?!"
Ja aju ütleb: "Go fucking crazy." Nagu selles loos.
Ma ei tea, kas Prince seda tegelt ütles, aga Amanda igatahes ütleb.

Nii et ma lähen avalikult ja intensiivselt hulluks üpris teadlikult. 
Siis vähemalt keegi märkab, et midagi on valesti. 

Mõtlesin selle üle, kuidas ma ootamatusi ei kannata, sest murdosa sekundiga uus plaan ajus valmis läheb väga raskeks. 
Ja siis taipasin korraga, miks ma ei kannata olukordi, kus on väga tõenäoline, et läheb halvasti, kuid on veel väike võimalus, et läheb hästi. 
Hästiminekuks tuleb ka plaan teha ju! Aga ma ei saa seda teha, kui kõik mu resursid kuluvad ette leppimiseks, et läheb halvasti. Halvastimineku omaks võtmiseks, endale ütlemiseks, et kõik on ok, saab edasi ka niimoodi.
Halvastimineku plaan sisaldab juba eos eeldust, et ei lähe hästi.
Ehk kui ma teen plaani hästiminekuks, tähendab, et ma ei lepi ju halvastiminekuga!
Olgu, vbla nüüd, peale seda avastust, saan "on väike võimalus, et läheb hästi"-olukordadega ka toime. Kui võtan teadlikult, et see võimalus on imepisike, ent teen plaani igaks juhuks, et midagi oleks.
Näis.

Mis muidugi ei päästa absoluutsest kokkuvarisemisest, kui asjad lähevad ootamatult kuidagi teistmoodi. Mitte kui korraga paaniliselt kardan ja samas loodan, et läheb hästi, vaid mingitel muudel moodidel. Halvemini, kui ma ootan. Paremini, kui ma ootan. Teismoodi, kui ma ootan.

See on hästi peenike joon, millel ma kõnnin. 
Kõike ei saa ette plaanida, iseenesestmõistetav, ent mu jaoks on ok mõelda, et kui juhtub nii, improviseerin. 
See on täiesti toimiv plaan.
Kui pool Eestit hullus õuduses, mis saab, kui Venemaa ründab, mina olin absoluutselt rahulik. "Kui ründab, eks siis näe, mis teen." 
Aga kui ma EI ole ette mõelnud, et kui juhtub nii, improviseerin, kui asi langeb täiesti selgest taevast kaela, kaotan võime kohaneda.
Peenike joon. Kõike ei saa plaanida, aga peab tegema plaani "selliseks juhuks plaani ei tee".
Muidu ei saa mina elada.

Tahtsin kireda, et muidu on ikka hästi nõrk ja jõuetu olla, aga pea vähemalt ei valuta. 
Siis sundisin end täna hommikul Pojaisale kirjutama. 
Nüüd pea valutab. 
Läks väga hulluks vahepeal. 
Aga civ päästis. Jälle. 
Täitsa loogiline tundub, et osaliselt on mu peavalude päästikuks enesesundimine. Et ma pean ja ma pean ja ma pean ja ma pean. Et see ongi mu elu. 
Ma olen üritanud elada nii, et ei sunni end. Teen, kui tunne tuleb. Teen, kui tahan. 
Ent ikka langen vanasse vakku vahel =( Tekib tunne, et ma ei tohi endale lõdvestumist ja vajalike asjade mittetegemist lubada.
Peab ja peab ja peab ...
Aga nii ma ka elada ei saa =( 
Keha ei luba. 

Ei ole imelik

Ma võiksin vist nüüd ametlikult hull ka olla, kui mulle poleks viimasel hetkel (lasin endale juba politsei kutsuda) järele tuldud, nii et istusin autosse ja lasin end tagasi ööbimiskohta viia.

Pühapäeva öösel seisin ihualasti (välja arvatud tossud, üks ühest, teine teisest paarist) Viljandi kesklinnas Selveri ees ja palusin ühel koera jalutaval mehel endale politsei kutsuda.
Sest noh - mida ma seal ihualasti muud teen? Tagasi ei taha minna, ilmselt oleks politseijaoskond parem ja soojem koht + neil oleks ilmselt idee, mis minuga edasi teha. Tahan politseisse!
Ent ma ei tea, kus politsejaoskonnad Viljandis asuvad ja mul ei ole telefoni ka, sest noh - olin alasti ja asjadeta ju.

Ei, ei olnud purjus.
Ei, ei üritanud end millegagi katta. Häbi ka ei olnud.

Hõikasin koeraga meest, kelle selg minu poole oli, sest koer oli sama värvi kui Totoro ning see tundus armas ja lootusandev.
Koer ei olnud üldse sõbralik. Hakkas mu peale haukuma ja ikka kurjalt. Hambad paljad.
Mees oli sõbralikum ja oli nõus politseisse helistama. 
Mida ta ka tegi.
Siis seisin seal ja ootasin politseiautot. 
Midagi huvitavat ei juhtunud.

 Mulle tuldi umbes kahe minuti pärast järele. Mitte politseist, vaid auto + inimene sealt, kust ma riieteta seisus  ära jooksin.
Asi seegi, nii palju ma siiski loen.
Ütlesin koeraga mehele, et ta vabandaks minu nimel politsenike ees, ja lasin end sooja majja tagasi viia. Kerisin end seal pleedi sisse ja peale öösel veidi kinni olnud nina ja soovi magada nii suure tekikuhja all, kui kokku otsida suutsin, ei juhtunudki midagi. 

Ausalt öelda olen pettunud.
Olen ammu aega tagasi juba kirjeldanud oma olematusetunnet sellega, et arvan: ma võiksin minna Raekoja platsile, otse seal keskel end alasti võtta ja kedagi eriti ei huvitaks.
Noh, ma ei olnud päris Raekoja platsil, aga sain ikka päris mitu tänavahet alasti kõnnitud ja jõudsin päris kesklinna, ning keegi ei teinud midagi. Ma ise peatasin möödakäija ja palusin endale politsei kutsuda. 

Oktoobriõhtu, alasti naine - ach, mis seal ikka. 
Keegi purjus nooruk filmis mind, jah, aga ta oli ikka väga purjus. Ei suutnud isegi artikuleerida, lihtsalt hõikus midagi, mis kõlas nagu: "Äääaaoäh!" 

Ehk: kedagi eriti ei huvita. Inimesed vaatavad mööda, kui midagi imelikku teen, ja ignoreerivad viisakalt. 
Tüüpiline ja ootuspärane.

Et ma ei ole imelik? Mulle päriselt öeldi seda hiljuti.
Nagu ... kes siis on?
Kui mina ei ole, ma arvan, ega olegi keegi.
Muidu paneks alastipildi ka - mul on üks värske - aga seepeale tekitaks blogger äkki jälle "selle postituse vaatamiseks peab eraldi klikkima, sest sündsusetu" ja pealegi ega see ei ole mingi nunnu ja poseeritud pilt. 

Kuidas ma ihualasti keset Viljandi linna sattusin?
Noh, ma olen sellest suvisest ärajäänud lennust saati olnud väga habras ja rabe, lasknud end igasugustel teemadel pisarate, röökimise ja rabelemiseni viia, ja sattus sedasi, et tulin duši alt ja läksin siis teise inimesega kohe intensiivselt raksu. 
Pärast päeva jooksul aset leidnud plahvatusi + vaimseid kokkukukkumisi, mida seks ajaks oli kolm kogunenud, kogeda jälle õudset arusaamatust ja võimetust maailma millegi reaalsena tunnetada, oli mulle liig.
Tõmbasin tossud jalga ja sööstsin õue.
Neljas kokkuvarisemine.

Ega ei olnud väga külm isegi.
Meil on soe oktoobrialgus. 

Aruanne

Juba kolmat' päeva on täitsa kombes olla. 
Küllap aitas hirmsates kogustes Civilization VI.
Vbla mängin seda, et koguda usku: ma saan mingisugustest reeglitest aru, minus on mingi olude äraõppimisvõime ikka olemas. Et nagu ... 8 aastat järjest sama mängu mängides ma olen tõesti paremaks saanud. Ja saan veel paremaks!
Millestki maailmas saan ikka aru ka.
Ei, ma olen loomulikult hakanud mängima Deity tasemel ja võidan pea alati. Teaduslik ja diplomaatiline võit on välja lülitatud, sest nendega võidaksin nagunii alati, ja militaarset ma suudan vältida, seda välja lülitamata.  =) 

Tavaliselt võidan skooriga, aga kui keskendun, saan ka kultuurilise kätte. 
Vat religioosset Deity tasemel pole saanud - mul ei õnnestu seal kunagi usku isegi luua. Olen varases mängufaasis liiga tegevuses sellega, et üldse ellu jääda, ning panna raha ja energiat sinna alla, et oma usupunkte maksimeerida, ei ole võimalik. 

Kass kusi jälle mu tossu peale, aga see vast ei ole märk sellest, et ta põis jälle valus on, vaid sellest, et Poeglaps jättis liivakasti kahel päeval järjest koristamata. 
Väsisin vahepeal nii ära, et jätsin kassi liivakasti tema tööks. Ma ka kõike ei jaksa, nii vähe, kui üks konkreetne kassi liivakast ka võtab. 
Meenutan seda talle iga kord. Vahel ei ole vaja, vahel oleks muidu unustanud, aga ühel konkreetsel korral oigas ta, et teeb seda varahommikul, praegu on liiga väsinud. 
Võis olla, et kass kusi sellel korral. Aeg enam-vähem klapib. Ega ma täppisteadlane ole seal alal.

Ahju uus küttekeha põles läbi enne kolmandat kasutuskorda.
Mida kuradit. 
Aga K tuli jälle, tegi oma elektriku imeasju - tal ei ole vastava hariduse diplomit, aga ta oskab IGASUGUSEID asju, lõpetamata inseneriharidus abiks - ja võttis selle kaasa. Saadab tagasi koos fotodega küttekehast ja mingist asjast, mis näitab, et takistus on lõputu ehk vooluring on kusagilt katki.
Loodetavasti saab asenduse ja siis peab veel kord pliidile paigaldama.
Oeh. Vaene tema.
Mul veab, et mul siuke sõber on.

Seekord ma ei teinud oma kuunormi kirjutades ära. Vabanduseks võin tuua, et Algernon küsis katkendit, ma lubasin ning toimetasin siis seda katkendit hullumeelselt. Seda hullumeelsemalt, et algul võtsin ühe, siis vaatasin toimetamise käigus, et see ei sobi (liiga palju noore naise eraelu, midagi ei TOIMU) ja võtsin uue. 
Ja noh. See 1100 puuduolevat sõna mind ei tapa. 

Pealegi kirjutasin vahepeal artikli. Mida "Vikerkaar" küll ei tahtnud, aga sõnu oli seal kõvasti. 

Mu poeg (keda ma täiega usaldan siukestes asjades) ütles, et kreatiin pole kasulik mitte ainult lihaste kasvu jaoks, vaid ajule ka. 
Ma läksin kohe innukaks ja ütsin, et ma võtan siis seda kreatiini, mille ta peale poolepurgilist kannatamist mittesöödavaks kuulutas. iCONFITi apelsini oma. 
Ma saan täitsa aru, miks ta seda ei tahtnud. Maitse on täitsa okei (kui kruusipõhja kontsentreeritud osa v.a., ega ma siis seni korralikult segada viitsinud), kuid lõhn! Lõhn on kõrbeva kummi oma. Kreatiinijooki on võimalik tarbida ainult hinge kinni hoides. 
Ja siis maitseb see põhi ikkagi nagu kõrbeva kummi lõhn. 
Aga mis siis, aju rõõmustamiseks olen nõus ära kannatama.

Üldse, ma võtan nii palju toidulisandeid, et endal ka naljakas. Et neist polevat muud kasu kui et aitavad toota kallist pissi? Kurat, aga nad toimivad ju! Vbla on see platseebo, aga ausalt - kui platseebo paneb mu liigesed vähem valutama, parandab tuju, aitab käte ja jalgade öösel ärasuremise ja pearingluse vastu, olen nõus selle eest maksma.

Oli aeg, kus mul ei olnud seda raha lihtsalt. 
Nüüd - ega hõisata ei ole. Eriti kuna hambaarst edastas mulle tulevaste arvete umbkaudse suuruse ja ma mõtsin, et seda ma kuidagi ilma laenuta ära tasuda ei saa. Aga mul on, kelle käest laenu küsida ja no kunagi ma ikka järgmise raamatu ilmutan. Siis saan ma 3000 eurot kätte ja maksan tagasi. Vast 800 jääb endalegi. 
Annetused jätkuvalt teretulnud. 
Väga tänan senise eest =)

 
Nii et toidulisandite küsimuses siiski saan otsutada, et ok, platseebo või ei, kuni toimib, ostan.

No ja see kreatiin on tasuta kodus ju =) Nii et halba selle võtmine midagi ei tee. 

Jaah.
Toidulisandite abiga ja lihtsalt puhkamise mõjul olen nii innukas juba, et panin end jälle "huvitatuks" Sõpruse traditsioonilisele "Rocky Horror Picture Show " näitamisele. 
Sinna on terve kuu aega ka veel.
Mis ma selga panen, ei tea. Phmt mul ON olemas asjad, millega Frank-N-Furterit kehastada (kuigi need ei ole samad, kui ta filmis kannab), ent mu juuksed on nüüd üpris pikad ja punased ning olemasolev parukas EI ole ideaalne. 
Vbla on aeg Magneta peale üle minna.
Aga samas - Frank-N-Furter on nii palju rohkem mina!
No ... vist ikka Frank =)