Jamandus

Pole päris kindel, et kirjutamine on hea mõte.
On teatud hetk-tase-miski, kus ei ole enam väljakannatamatult halb, aga ei tohi enam asjade peale mõelda, sest allakäigukeerdtrepp, palju iseennasttõestavaid väiteid ja lõpptulemus on MIKS ÜLDSE?!
Siis pean veenma end, et see on ajutine, magan öö ja läheb üle.
Hea uuudis on, et lähebki.
Hormonaalne foon imehea. 

No ma proovin natuke. Kui läheb halvemaks, jätan pooleli ja kirjutan edasi, kui saan seda endale lubada.

Ärkasin hommikul - no kolmveerand 12 - koos arusaamaga, mis oli mu "Vikerkaarde" pakutud artiklil viga. 
Muidugi! Ma ei puudutanud sõnagagi, mida sel rindel juba uuritakse-mainitakse ja miks see minu arust piisav ei ole. Lähenetakse kuidagi valest otsast mu meelest üldse - aga ma ei teadvustanud seda senitehtut sõnades kuidagi. Ei seletanud, miks praegune ots on vale ja miks teine ots oleks parem. Nii et muidugi oli toimetajal seda artiklit lugedes: "Miks ta avatud uksest sisse murda üritab ja teeb veel näo, et see on mingi uudne lähenemine? Sellest, et paljud kirjanikud on autistid, on ju kõvasti juttu olnud!"
Jaa, on juttu olnud elulooliselt. Jeebus, kas nii raske on tulla selle peale, et kirjanduses endas on neuroeripära ju samuti näha?
Aga seda ma ei kirjutanud, sest enesestmõistetav. 
Ok, ok ... 

Siis pidin end tagasi hoidma, et ei hakkaks kohe parandusi tegema ja õhtul uuendatud versiooni juba ära ei saadaks.
Pea valutas ainult imevähe, ei tasunud seda seisundit kohe huugama panna!

Aga.
Olen tegelt häiritud sellest, kuidas olen oma mõtlemisega pidevalt veidi ajast ees, ent see ei koti kedagi. Keegi ei tule mulle õlale patsutama, et näe, sa olid tegelt esimeste seas, kes kirjutas menstruatsioonitoodede normaalsusest koolitualettides või autist olemise piinadest ja valust või lastele pandud võimatutest koormatest ka uuemas Eestis kui üle-eelmise sajandi oma. 
Mul on väga hea meel, et nüüd kirjutatakse menstruatsiooniasjast juba Eesti Naises, aga samas hammustab mälus, kuidas KesKus mu toonast ei avaldanud. 

Enesetapu järel (no mõned aastad, mitte kohe) kirjutas küll päris pagana mitu inimest, kuidas ma olen lasknud neil omaenda valu tunnistada ja näha ja suur aitäh aus olemast. Nii et siis ma sain valideeritud. Aga need teised teemad! Kas keegi on tulnud mulle pärast ütlema, et kuule, selgub, et sul oli õigus?
Nagu - kordki?

Oot! OOT! 
Läheb halvaks. Jätan praegu pooleli, mu kallid. 
Olen nii osav ennast jälgima =) Suudan isegi märgata, et tuleb kirjutamine pooleli jätta =)

***

Tegin vahepeal kindlaks (no tundub küll kindel, valgustatuse tunne), et kui mul mingid ametlikud asjaajamised ei suju (enamasti need ei suju mul), tekib selline masendus ja ahastus, et selle jaoks ei ole lihtsalt sõnu. 
Või noh. 
Kokkuvarisemine kõlbab. On sõna.
Täielik meeleheide, teadmine, et ma ei saa, ma ei suuda, ma ei.

Sest ma ei SUUDA täita neid kirjutatud ja kirjutamata reegleid nende kohutavas sasipuntras. Mu ees on lihtsalt rägastik lõiketraati ja kui ma püüan sealt läbi minna, lõikab see mu igalt poolt puruks, ent läbi ikka ei saa.
See krdi lennukompensatsioon. (Tundub, et mul õnnestub saada täpselt 0 senti sealt.)
See krdi pojaisalt toetuse väljakangutamine (muide, kool ei anna ka eritoetust, sest Poeglaps käis ju tööl ja ta viimane palk laekus augustis.)
Vanasti ma ei saanud toimetulekutoetust, sest isad ei maksnud alimente ja ma ei saanud seega näidata, et nii ja nii palju sissetulekut on alimentidest ja riik/kohalik omavalitsus leidsid, et mulle kas makstakse sulas või kaevaku ma isad kohtusse.
Ja ma ei suuda ja ma ei oska ja ma ei taha ja ma ei SUUDA.
Ei SUUDA saada aru sellest, et osad reeglid on kirjutamata (nt et tegelikult ei saa nädal enne tähtaega lennukompaniile nõuet esitades midagi tehtud, nad lihtsalt ei vasta mulle nädal aega ja ongi kompensatsiooni taotlemise aeg möödas) ja osad kirjutatud ja tähtsad. Et ei tohi klikkida esimesel mulle abi pakkuval lingil, enne uurimata, palju nad tasu küsivad, kuigi nad saatsid mulle minu aadressil 3 tundi pärast probleemi tekkimist kirja. Elementaarne ju!

Ma ei ole selleks võimeline. Mitte et järgmine kord olen targem, vaid järgmisel korral ma teen teisi vigu, sest kirjutamata reegleid ma ei SUUDA järgida.

Ma arvan, et kui ma järgin kirjutatud reegleid, olen lahke ja sõbralik, kõik saab korda ...
... ja no ei
no ei
no ei!

JA MA TEEN SEDASAMA KA JÄRGMISEL KORRAL.

Täpselt nagu vasaku ja parema käe selgeks õppimise võimatus. Maailm on täis inimesi, kelle jaoks vasak ja parem on iseenesestmõistetavad. 
Ent jumala palju on ka neid, kes peavad iga kord enne mõtlema ja karjatus "pööra vasakule!" võib vabalt kaasa tuua kiire parempöörde, sest mõtlemiseks pole aega. 

Ma ei ole järgmisel korral targem, sest mu jaoks on reeglid arusaamatud ja võimatud ja ma ei SUUDA nendesse mahtuda. Ma ei SUUDA tajuda paremat ja vasakut kui midagi loomulikku ja enesestmõistetavat. Ma vbla ei tee konkreetselt seda viga järgmisel korral, aga mõne teise. Ja ülejärgmisel korral on meeles aint eelmine kord ja hakkan jälle seekordsete vigadega pihta. 

Kirjutamata ja kirjutatud reeglite adumine, kumb on kumb, kuhu see või teine tegelt ulatub ja mida tähendab

ei

ole

mulle

võimalik.

Ma alluks reeglitele, kui ma saaks aru, mis need on! (Vt koerakaka lugu - minu reegel on, et prügi käib prügikastis ja ma ei suuda oma ajus ehitada maailma, kus tegelt pooltel kordadel ei käi, see on nüansirikas teema.) 

Ei, trotslik olen ma küll. Aga ma olen trotslik sellepärast, et ma tean - elukogemus on õpetanud - et ma ei suuda reegleid tajudagi, omaksvõtust rääkimata.
Ja siis mul ongi "ise olete lollid!" sest see on ainus, mis mulle jääb. Leida, et kui te sedasi mängite, ma ei tahagi. Kui "nad" teevad mängureeglid, millest ma aru ei saa, ma ei tahagi nendega mängida - aga see ei tähenda, et ma ei oleks kurb ja vihane, et nad siuksed reeglid teevad. 
Väga kurb. Väga vihane. Ja eriti ERITI abituks teeb rahva reaktsioon: "Aga järgi siis ometi reegleid!"

Ma ei tea neid teie reegleid, kurat! 

Mõnest saan aru. Päris mitmeid olen nooruses religioosselt järginud. Järginud või üritanud järgida (vt aint kõhn naine on hea, kehakarvu ei tohi olla, kui tahan tööd - mitte head tööd, vaid ükskõik millist - pean ikka kõrgharitud olema), kuni selgus, et need on puhas jama. Ma ei saanud nende reeglite järgimisest mingit kasu. Ainult kahju sellest, milliseid raskusi nad mulle valmistasid. Liialdamata 2 aastakümmet ja peale. (Algusajaks võiks panna nt 12 aastat. Sest maskimist alustasin ammu enne, põhjused olid ka ammu enne, nt panin klassiõhtule valesti riidesse, aga ma ei sõnastanud siis muid reegleid kui "laps olles ogi kõik sitt, saan suureks, läheb heaks."  Kõhn-olemise-üritamisega alustasin üheteistkümnesena, ent et keskharidusega tööle ei saa, avastasin alle 25-sena vist.
Ja nüüd selgub, et ei, normaalsed inimesed saavad, lissalt mina ei saanud =P) 

Normaalsed inimesed samas ignoreerivad minu väljamõeldud reegleid, täidavad mingeid teisi, millest ma midagi ei tea, ja saavad palju paremini eluga läbi kui mina.
Jaa, mingid selged reeglid on, millest ma aru saan. Aga nende täitmine ei tee mind õnnelikumaks. Ainult raskusi lisab. Need reeglid, mis elus kergemalt läbi aitavad saada, on mulle tundmatud või isegi kui ma tajun ära, et no ma peaks minema mingitele Kirjanike Liidu üritustele ja seal nähtav olema, tutvused loevad, see on nii kuradi raske mulle, et ikkagi jätan minemata.

Aga lihtsad reeglid, mida end kokku võttes ju suudaksin täita? Heh. Mida ma saan sellest, et võtan saiakesi hügieeniliselt, vabisevas paremas käes kotti hoides ja vasakus, veidi täpsemas, aga ikkagi abikäes tange kramplikult saia ümber pigistades? Pärast kolmandat saia olen higist märg? Proovitud.
Kes sellest võidab? Mida ma saan, kui üritan teie reegleid järgida?!
Nii et võtangi saiu palja käega. Silm ka ei pilgu.
Ma ei ole saanud õnnelikumaks võõraid reegleid täita üritades. Nii et enam ei üritagi.

Samas katsun ikkagi ainult seda saia, mille ise võtan. Olen väga ettevaatlik. Et mina teie reegleid ei täida, ei tähenda, et ma teile halba tahaksin teha.

Urrima nõme

Tegelikult on hästi.
Kui ma arvestan, et juba kolm kuud on olnud aega, mil ma kordagi ei mõtle, et oh, nüüd ma olen välja puhanud, nüüd ma võin teha ainult lõbuasju ja midagi ei pea, on väga hästi. 

Kolm kuud. 
Pole imestada, et mu pea jälle kogu aeg valutab.
Kuigi täna, peale 11-tunnist und, ärkasin peavaluta. 
Ilmselt sain nii kaua magada, sest eile sõin väga vastikut torti. 
Ma tegin seda säärasel autopiloodil, et panin kaks korda suhkrut. Isegi mõtlesin, kas ma vahukoore sisse ikka panin suhkrut, aga maitsmise asemel - see ei tulnud mulle üldse pähe - panin lihtsalt igaks juhuks veel.
See oli VÄGA magus. 
Hiljem ostsin uue toorjuustu, panin 300 g segamisnõusse, tõstsin valmis koogi pealt täidise ka sinna nõusse ja segasin uuesti - ja see on ikka liiga magus. Lihtsalt mitte enam absoluutselt ilgelt. 
Aga enne ümbertegemist sõin  otsustavalt, sest kook on vaja ära tarbida. Ega siis toitu ära ei visata ometi!
Pärast umbes ühte lõiku leidsin, et võimatu. Seda ei suuda ma ära süüa. Ostsin toorjuustu juurde. 

Aga ilmselt laadus mu veri sellest ühest lõigust ikkagi täis toredaid süsivesikuid ja see lasi mul kaua magada. 

Nüüd pea ei valuta ja kõik on hoobilt toredam ning ma üldse ei hakka teile üles lugema, millised tagasilöögid VEEl on mind tabanud. 
Sest ma ei taha neile mõelda. 
Ülehomme käin juureravi konsultatsioonis ära (absull ei taha, aga no - peab) ja siis vbla nutan edasi. 
Täna tahan vahet pidada. 
Sest tegelt on hästi ja pea ka ei valuta. Osad inimesed on olnud mu vastu hirmus head. Nagu tõesti väga. 
Lihtsalt osad ... nii väga ei ole. 

Kõik ON hästi, usu seda, väga väga naine! Sind ei jäeta häda sisse, inimesed on ilusad ja head, ffs!
Olen nii väsinud, et mul oli kümme minutit kohvilonks suus. Unustasin alla neelata. Ehk neelamine on teadlik tegevus, pean meeles pidama, et suusolev tuleks ka kõhtu toimetada.

Pea hakkab jälle tuikama. 
Kas kõik ikka on talutavuse piiril hästi-poole kandis?
Ei. Jaksa. 

Aa. Seda unustasin öelda. Maitea, kas mu kogemusega ka kellegi teise oma haakub, aga minul selgelt - absoluutselt selgelt - käivad kuumahood intensiivsemalt ja sagedamini peal nüüd, kus ma ... kuidas seda nüüd öeldagi ... emotsionaalselt heitlikum olen. 
Muidu võiksin süüdistada ka kütteperioodi algust, aga kütteperiood ei ole veel alanud. Ma lihtsalt higistan igalt poolt ja hullun selle käes nüüd =(

Uimane

Ma tegelikult mõtlesin välja mitu asja, millest kirjutada, a hetkel on mul peaaegu hea. 
Pea peaaegu ei valuta.
!6 sekundit peale ärkamist juba hakkas, aga tõmbas tagasi.
Nii et head surma-aastapäeva mulle, jee mina, olla tugevam kui rong on päris krdi muljetavaldav, ja sisulist teksti virinat tuleb nii palju, kui eilsest kirjas. Mina naudin oma hommikust mangolisandiga-lassit (ehk koosneb peamiselt keefirist ja veits pruuniks läinud banaanidest, maitseks juures kardemoni ja külmutatud mangot) ja surmapäeva "maeipeamidagitegema" turvalisust + rahu.

***

Pea valutab valutab valutab valutab. Päevas on vast 4 umbes tunniajast pausi, kui peaaegu ei valuta. Aga siis hakkab jälle. Miski ei aita. Migreenitabletid ei toimi, aga tavalised valuvaigistid võtavad teravuse maha. Vietnami salv laubal koos retseptivabade valuvaigistitega aitab kõige tõhusamalt. 
Aga mitte kauaks ja mitte täielikult.
Kuum dušš aitab ka.

Kõige rohkem aitab iga emotsionaalne pai kuskilt. 

Aga keegi jaksa mind nii palju paitada, et päriselt hea hakkaks.

Loogika ütleb, et dopamiin. Dopamiin kui valuvaigisti on aidanud igasuguste vaimsete ja füüsiliste valude vastu ja hästi loogiline on tegelikult, et kui seda pole, on valus. 
Pole dopamiini, on valus. 
Mu jalavalud kadusid ära, kui stimulandid peale sain, eks ole. Dopamiin hoiab valu eemal. Miks ma ei saa kuskilt rohtu, mis lihtsalt olekski dopamiiniasendus? Nagu naistele on keha suguhormoonide rasedus-seisu simuleerivad rasestumisvastased pillid? (Mida mina võtta ei saa, sest mulle on need antiorgasm-pillid, lihtsalt ei saa orgasmi.)
Nii krdi tüütu on elada dopamiininappuses.

Kuidagi

Mul on Pojaisa poputamisest kõrini ja samas mu sisemine people pleaser ikka kipub seda tegema. Kui Poeglapse häält taustal ei oleks ütlemas, et Pojaisa teeb asjad meile palju raskemaks mingi hea põhjuseta, ma vist läheks lolliks.
Nüüd on. 
See aitab palju.

Kuidas öelda people pleaser eesti keeles nii, et rahvas lugedes aru saaks? Meelitaja? Pole nagu päris see. Rahvarõõmustaja? Heakskiiduteenija oleks vast kõige täpsem, aga see on siuke lohe sõna, et ka ei kõla.

Asjad on niigi rasked. 
S.t. enam ei ole väga kiire millegagi, kuid ma ei jaksa aeglaseltki eriti teha. Eile oli mälestusväärne hetk, mil ütlesin endale: "Kui sa ei jaksa teha, sa ei pea," ja õlad langesid vabanenud pingest mingi kümme cm vähemalt. 
Igast imelikud kohad valutavad. Mõne aja eest (kui mõni lugeja mäletab, siis algas eelmisel sügisel ja detsembris käisin arsti juures) oli paremas reies eespool permakrambi moodi tunne. Mitte kõva kramp aga kogu aeg natuke. 
Füsioterapeudi antud harjutused aitasid viimaks.
Nüüd on sama tunne vasaku reie tagumises küljes ja vasakus kannikas. 
Ma ei viit-siiiii .... Ok, ei jaksa end jälle arsti juurde lohistada.

Teisipäeval on jälle hambaarst. Selja taha jäänud teisipäeval pani ta ravimi alla ja ajutise plommi peale. Loomulikult on see ajutine plomm vahepeal hakanud läbi laskma ja ma söön väga ettevaatlikult teise suupoolega. Kui unustan ja paremas suupooles hambad käiku lasen, on valuhoog pimestav. 

Õnneks kestab ainult 4-5 sekundit umbes. 

Pea ei valuta (kuigi varahommikul tuikusin migreenitabletipoolikut võtma). 
Ma olen mingi sant. Aa, muidugi olen! Dohh.
Ikka pole ära harjunud selle mõttega. Kindlasti teesklen enda ja teiste ees. Ainult kui mõtlema hakkan, saan aru, et päriselt olengi sant. 
Mis krdi "puudega"? Sant on palju parem sõna. Mina olengi sant ja sandid on nagu mina ja see ei ole halb sõna.
Või veidra seksuaalsusega. Mis krdi "kväär"? Väärakas! Ma olen seksuaalselt väärakas ja väärakas olen mina ja sellised väärakad ongi. 
Pfff.
"Kväär." Ma saan aru, et nad tahtsid normaalset sõna LGBT+ asemel. Aga mulle on termini tagasivõtt liiga armas asi, et sellest loobuda. "Queer" oli sõimusõna. "Väärakas" on ka. Andke mulle õigus väärakas olla, mitte ärge peitke kogu uhkusega väärakas olemist kenasse kväär-olemisse! 
Ainus, mis mind sellega lepitab, on paljude noorte inimeste rõõmus kväär-olemise omaksvõtt. Neil ei ole vaja võidelda "vääraka"-terminiga, nad tahavad lihtsalt rahus elada.
Mitte et mina oskaksin lihtsalt rahus elada.
Tahaksin? 
Ma tahaksin tunda end rahulolevana lihtsalt rahus elades vast? No aga ei tunne =/ 

Ikkagi võiks elu olla lihtsam. Et kõige eest ei oleks vaja võidelda. Et saaks ise oma võitlused valida, noh. Nt väärakas olemise õiguse eest ma võiksin vabalt võidelda =)
Aga ei jaksa võidelda nt selle eest, et Pojaisa saadaks oma sissetulekutõendi Poeglapsele, et too saaks majadusliku eritoetuse avalduse sisse anda, mitte ei üritaks leida meetodit, kuidas see otse koolile saata. Me niigi teame, et ta teenis palju, dohh.
E jaksa võidelda selle eest, et Poeglaps läheks optometristi juurde ja laseks endale prillid kirjutada, mitte ei ütleks, et tal on niigi palju tööd - ma tahan talle prille eeskätt seepärast, et siis tal oleks muud tööd lihtsam teha. 
Vaja vähem võidelda.
Mille nimel võitlen temaga ise.

Võitlused Finnairi ja AirHelpiga, Pojaisaga loodetava temapoolse toetuse üle (hetkel on tegemist alles eritoetuse jaoks vajaliku tõendiga), omaenda tervise eest (mis pole hambad) ja üleüldise kõikevõitva kurnatusega lükkan edasi aega, mil hambaarsti juures käidud ja kass vaktsineeritud.
KURAT! 
Sellega seoses tuli meelde, et unustasin koerale eile tema jõhvikaekstraktitabletti anda. 

***

Jälle üks asi tehtud.

***

Oh, sain aru: mulle meeldib võidelda uhkelt, palja rinnaga lippude all, veri ja relvad ja laul. 
Ma ägisen jõuetult pidevalt pisiasjade nimel võideldes, kusjuures see pisiasi muutub tee peal veel kolmeks eraldi probleemiks. Minu jaoks on probleem probleem. Kas võidelda õiguse eest väärakas olla või selle eest, et Pojaisa saadaks oma sissetulekut tõendava dokumendi, tunduvad üheraskused asjad, aga uhkust ja sära tuleb mulle juurde aint esimesest.  
Kõik see pisiasjade nimel pingutamine on täiesti tühi. Jah, ma teen seda, sest no mis alternatiiv oleks, aga mul ei ole ei indu ega (kui ka lahendub mulle meeldival moel) võidutunnet. 
Lihtsalt "Täiesti persses ei ole. Mis ma peaks tänulik olema selle eest v? KELLELE?!"

Suisa alistuv

On väga vähe eluvaldkondi, kus mulle meeldiks, et mul on ülemus. Kui mõnikord ka on see soov, läheb kohe üle, kui parem hakkab. 

Praegu on halb.

Eile mõtlesin, kuidas tahaksin, et oleks keegi, kes ütleks mulle: sa ei tohi sinna vaimse tervise koolitajate koolitusele minna! Absoluutselt keelatud! Ei lähe! Sa oled nii rihm kui rihm, ei!

Siis mõtlesin, et tegelikult võin seda endale ise öelda. 
Peaaegu toimis.
S.t. hakkasin tõsiselt mõtlema, et äkki ei lähekski, päriselt?

Või noh. Mõtlema hakkasin sellest juba enne. Kui hambaarsti juurde tuikusin ja märkasin, kuidas ma pean end teadlikult pingutama, et sirgelt käia. Nagu purjus olles. 
(Ma ei saanud tükk aega aru, mismoodi purjus inimesed otse käia ei suuda - fookustud sellele ja olemas. Ju? Nüüd saan. Mul just purjus peaga on mõnikord olnud nii, et fookustun või ei fookustu, ikka tuigun. Või kanepi all.)

Tulin koju ja mõtlesin, et saadan kirja, et ma ei tule. Ma ei jaksa. 

Tegin postkasti lahti. 
Olin saanud kirja.

Tere!

Täna algas koolitus, oled sa tulemas ?

Aaaaaaaa!
Vastasin kiiresti, et ajasin päevad sassi, homme olen kindlasti kohal. Sest noh - ma ajasin päevad sassi ja selle eest, et niimoodi üle lasksin, loomulikult tuleb tasuda innuka kohaleminekuga järgmisel päeval.

Saabus õhtupoolik. Mul ei läinud paremaks. Aga halvemaks ka mitte. Tõin pakiautomaadist seened ära, tegin seenekastet, sõin seenekastet tatraga. Tõin enamiku pesust tuppa - niiskete kohtadega jätsin välja - pesin nõusid, lugesin raamatut, kirjutasin romaani - okei oli. 
Põhimõtteliselt ma ju suudan sinna koolitusele minna?

Tahtsin väga, et keegi keelaks mul mineku ära.
Peaaegu keelasin ise juba - aga no ... pea ei valuta? Phmt on ju mõeldav ärgata pool 9 ja minna? No ma selle ühe asja teen veel, siis puhkan. ÜKS asi. Kuradima koolitus. Teeme ära!

Õnneks mu keha on targem kui mina.

Ta otsustas, et ei uinu. Liiga hull värk see lõppematu rabelus. Ma ei suuda. Mõistusega ma ennast ei ohja, nii et Organism peab vahele astuma. 
Kell 3:48 saatsin koolitajatele kirja, et ma ei saa magada, nii et ei tule homme, sest me keegi ei võidaks, kui saabub magamatusmigreen. 
Siis läks veel pool tundi, enne kui magama jäin, aga jäin. Hommikul muidugi ikkagi migreen, ent tablett aitas. 
Hakkas sadama. Kargasin püsti, karjatasin: "Ooei!" ja istusin maha tagasi. 
Ma ei jaksa minna neid ülejäänud pesusid kokku korjama. 
Ei läinud ka. Pärast käisin koeraga ja vaatasin, kuidas pükste külest kukkus tilga järel tilk. 
Nojah.

Peaksin võtma reegliks kuulata omaenda käske ja keelde. Sest teised on minu suhtes nagu mina teiste. "Võin anda soovitusi, aga ta muidugi ise otsutab." 
Keegi ei keela mul minna koolitusele, kuhu ma ei jaksa minna, sest ma ise ju tean, mis teen.
Ainult et ei tea. Kui Organism otsustav ei ole, mõistus ei saa hakkama. 

Kordan: ega ma ei taha enamasti kedagi, kes minu eest otsustaks. 

Ainult kui ise enam enda haldamisega hakkama ei saa. Siis tahaksin küll, et oleks keegi, kellele minu heaolu on piisavalt tähtis, et käituda konkreetselt ja nõudlikult. 
Kui ma tahan, et mind armastaks, minu eest hoolitsetaks, mind nunnutataks, olen submissive tüüp. 
Muidu - mitte. 

Elu on ... elu

Kas ma jaksan?
Einoh, tuleb jaksata. Mis see teine võimalus on? Mitte teha ja kõdunema hakata?
Aga hakkab natuke juba tunduma, et pohh, mina enam ei jõua, kuidagi keegi aitab ja peab saama.

Ehk ma tahan viriseda.
Ei hakka lämbuma, ei ole meeleheidet, lissalt tülpimus. Miks peab nii nõme olema kõik?
Kirjutasin artikli, pakkusin "Vikerkaarde", loomulikult 0 vastust. (Ma peaks sellega juba harjunud olema, ent ei ole.) (Eks ma kirjutan, kui jälle jaksama hakkan, ilusamaks ja pakun "Loomingusse.") (Kust ka nagunii jälle ei vastata.)
Pojaisa ei ole ka mu viimasele mailile vastanud. 
Toimetasin senise romaaniteksti läbi, nüüd tuleb edasi kirjutada. Mingit medalit ei saa. 
Olen natuke juurde võtnud - kuskilt näha ei ole, aga põlv hakkas jälle valutama. Ja oleks ma siis palju söönud! Ainult kui magama ei jää (eile jälle) söön süngelt mandleid. 
Nojah, nüüd ei tohiks vist seda ka enam teha. Põlvevalu nõme.
Praeahju alumine siin lõpetas töötamise. Õunakookide hooajal! Tegin ühe koogi panni peal. Tuli meeldiv, aga kindlasti mitte imehea. 
Koer käitub jälle, nagu oleks haige. Söödan teda jõhvikaekstraktiga, see olevat koertele veel tõhusam põieravim kui inimestele. Miks ma arvan, et põis? Sest tundub pissihädalisem kui vahepeal.
Tsenseeritud. Pole nagu asigi, ent oleks tore, kui sealtki mingit lohutust tuleks.

Ma olen ikka veel õnnetu "Teistmoodi tavalise" vähese au ja kuulsuse koha pealt. Et jaa, mis möödas, see möödas, aga ... Ma ikka veel arvan, et hea raamat sai. Võiks ju keegi tähtis ja kuulus seda märgata siis! Kusjuures ei saa öelda, et ma ise poleks loll old - saatsin oma viimase autorieksemplari Sveta Grigorjevale (kes mulle meeldib ja kellele mina meeldin) ja kuu aega hiljem sain aru, et oot. See pole ju üldse tema masti raamat. Mis ma olen juhm, et just talle saatsin v?

Ühele mind varem "Loomingus" hästi arvustanud tüübile saatsin juba kevadel. Tema masti raamat see mu arust isegi oli - a ta hindas Goodreadsis keskmise hindega ja muud ei midagi. 
Ehk siis ei olnud tema masti tegelt.
Tean küll, mida peaks, mis inimestele meeldib: võtta mingi narratiiv või tavateadmine, mis kõigile tuttav, aga teha sellega hästi. Kirjutada vana tuttav lugu heaks. A ma ei suuda - alguses võin veel üritada, ent siis tulevad ikka ideed ja ma ju tahan teha nii, et minu enda jaoks hea oleks. 
Nii et läheb jälle nagu alati.

Nõ-me.

Tegelt on kõik hea, eks?
Ärge muretsege. Isegi ma ise ei jaksa muretseda. 
Ülehomme on hambaarst. Kaks eelmist korda augustis tõid kaasa, et nende hammastega ma KA enam närida ei taha. Põhimõtteliselt on närimiseks jäänud ainult vasakpoolsed kõige tagumised hambad. 
Ei, eespoool ei ole valus närida. Aga igemed hakkavad sügelema ja siis ma ei taha neid ärritada. Pole isegi teadlik valik - lihtsalt avastan end ikka ja jälle närimas toitu hammastega, mida pole seni iial närimiseks kasutanud.

A mu issi lubas mulle seeni saata. See on helge soe laik mu kummalises elus. 
Miks kummalises? Sest tegelt ma olen segaduses oma hea enesetunde, enda sees elava usu, et lõpuks saab kõik korda, teemadel.
Ilmad on imelised. 
Minu lemmikilmad.
Soe ja päikeseline, aga valgus on kuldne ja küps, mitte innukas, kuhugi püüdlev, hele ja terav. Õunad ja unistused on valmis, ainult nopi ja naudi. Tuul tundub ümar, õhk naeratab, kui sisse hingata, ning pilvealused päikeseloojangud kisuvad ennastki pilvena tupruma. Pehme valmis ilu igal pool, igal sammul, igas hingetõmbes.
Mul ei ole valus.
Hing ei valuta. Pea ka ei valuta.  
Lissalt - väsinud.

Laip

On parem.
Sukeldusin töösse. 
8 lk päevas toimetada ei ole üldse kerge. Eilseks õhtuks nii väsinud, et enne südaööd tuli juba tappev uni. (Rängalt vara minu jaoks.) 
Aga magama ei jäänud.
Tõusin siis uuesti üles ja sõin vihaselt mandleid. 
Mida tonti, keha? Ma olen nii väsinud! Mis mõttes ei jää magama???
Mandlid aitasid õnneks. 

Olen päris üllatunud, kuidas omaenda teksti toimetamine mu täiesti läbi võttis. Loovkirjutamine on ju kerge, pisut vürtsi igapäevaelu piimakohvis?
Kui asja tõsiselt võtta, on ikka täistöö, pole võimalik salata. Tänane pole veel tehtudki ja juba on tunne, et ei, ma ei suuda. 
Loen raamatut või midagi, ma ei jaksa omaenda teksti enam vaadatagi. Ja ainult 4 lk on läbi toimetatud!

Kulge, ma ei taha süüagi teha!

Aga Pojaisaga sain jutu peale, poeg ise sai ebainimliku ponnistusega valmis õppekava selleks semestriks (tal on aine, mis nõuab Inseneri Käekirjaga kirjutamist! Väiketäht 2,5 mm kõrge, suurtäht sellest 1 mm kõrgem, tähekujud ette antud ja õppejõud teatas, et töövihik peab 100% korrektse käekirjaga täidetud olema!) ja phmt on hästi. 

Phmt on hästi.

Kui ma seda hästi palju kordan, vbla õnnestub end veenda mitte olema nii surmväsinud, et ei jaksa midagi kuhugi mõeldagi

Api

Kafkalik õudus jätkub.
Et siis ... riik ei maksa Poeglapsele vajaduspõhist õppetoetust, sest tema isa, keda me pole 10 aastat näinud, saab head palka ja seega Poeglaps ei kvalifitseeru toetusevajajaks? Ja et meie elanikeregistri elukohad on alati erinevad olnud, ei koti kedagi? 

Mul on tunne, et komistasin kuskile paralleelreaalsusse, kus mitte miski ei lähe, nagu mulle hea oleks, ja ma ei oska midagi teha peale hullunud pilgul ekraani jõllitamise ja solitaire'i mängimise. 
Olen nii vihane, et võiksin riigi kohtusse kaevata, ainult et ma tean (isikliku tuttava kogemus), et kuigi inimesel on phmt võimalus kohtuasi riigi vastu võita, kui tehtud seadus on põhiseadusega vastuolus, ta peab valmis olema aastaid kohut käima, jooksvaid kohtukulusid kandma ja ise jurist olemata pole ikkagi erilist loootust.

Eks mu šokk läheb mingil ajal üle ja me saame kuidagi hakkama. Seni oleme saanud ju. 
Aga et ONGI sellised seadused, et vanemal pole kohustust üle 21-aastast last toetada, aga samas on vanema liiga suur sissetulek põhjuseks, miks 21-24 aastane isik vajaduspõhist õppetoetust ei saa, ajab juhtme ikka meeletult kokku.

Poeglaps pole veel 21. Tegelikult pole ta veel 20 isegi. Ehk siis ... ta peaks oma isa kohusse kaebama, kui too ise talle maksma ei hakka? Sest alla 21-aastasel lapsel on õigus vanema toetusele, kui ta õpib täiskoormusega?
Kas kellelgi meie riigis ei teki tunnet, et vbla on see liiga raske noorele? Korraga ülikoolis õppida (ilma toetuseta sealjuures) ja kohut käia? 

Kafkalik õudus.