Viimasel ajal on natuke tunne, et ei viitsi ja ei jaksa enam.
Olla järest oivaline ja oivaline ja oivaline siis.
Mõnikord tahaks üleni kõik kooli käest visata ja kirjutada romaani, teha lastega piparkooke ja langetada end lõuatõmbamisagregaadi küljes aeglaselt maa poole. Käiks kodust väljas vaid selleks, et vaadata ühtedesse või teistesse särasilmadesse sügavalt sisse ning sinna natuke uppuda - ja siis jälle koju romaani ja laste manu.
Viies semester. Veel mõttetum kui esimene. Ainult toores kohusetunne lohistab mind veel mõnedesse seminaridesse kohale. Jälestus, mida tunnen eraldi iga koduse töö vastu, ei anna end aga üldse sõnadesse panna.
See-eest see jutustus, mis muutus lühiromaaniks, mis muutus romaaniks (küll mahult, mitte formaadilt, paraku) on iga päevaga armsam ja tundub lootusrikkam ja ägedam ja üldse.
Sel aastal olen ma avaldanud ainult kaks uut juttu, mõlemad pisikesed. Üks on veel ootel, ent tahab, et ma leiaks talle parema konteksti kui "religioosse allegooria peal tantsiv muinasjutt muinasmaal".
Kuid saaks selle suure asja valmis, läheks aasta ka kirjutamise koha pealt täie ette (nagu ta paljude asjade koha pealt juba on läinud, nt 300 punkti kogumine, ühe armusuhte tõusu ja languse läbi elamine ning seni hõivatud positsioonide hoidmine ja laiendamine igast erinevatel sotsiaalsetel rinnetel).
Aga kool... pärast viiendat semestrit tuleb lihtsalt kuues. Mingit puhkust ei pakuta, mingit preemiat ei anta, ei medaleid, ei suudlusi reite sisekülgedele...
Ja ma ei õpi midagi. Retseptiõpetus, olgu, midagi õpetas. Igavalt, aga siiski.
Ülejäänu ainetest leiab kilde, mis on huvitavad, aga selle teadmise, mille ma saan meie vaimse tervise õenduse loengutest, oleks ma saanud ka üldse kordagi kohal käimata. Suurem jagu sellest oli mul nagunii juba olemas.
Lisaks tuleb mul teha äriplaan ja kursusetöö projekt.
10 korda parema meelega teeksin mingit reaalset TÖÖD ennast, mitte ei kirjutaks selleks projekti, plaani, kondikava või ettevalmistavat traktaati.
Vihkan planeerimist. Ei rakenda plaane nagunii kunagi tegelikku ellu. Selle avastamiseks kulus mul umbkaudu 27 aastat eluaega ja nüüd pean teesklema, et ma pole seda suurt avastust teinud.
Lisaks on parasjagu erootilise laengu maksimumpäevad ja miks üldse tuld põlema panna ja voodist tõusta? Noored nägusad mehed on maailma kõige parem leiutis, isegi kui nad on minuga ainult mu mõtteis. Seda, kui õigesti nad vahel lõhnavad ja kui meeldiv võib olla nende puudutus, ei võida ükski õppejõud.
On tunne, et mu kallist eluaega raisatakse kooli peale rämedalt, seda saaks palju paremini kasutada.
Samas...
Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik.
Kuvatud on postitused sildiga laisk. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga laisk. Kuva kõik postitused
teisipäev, 3. detsember 2013
pühapäev, 9. juuni 2013
Kuidas küla koerale...
Tundub, et maailm tegeleb õiglane ja irooniline olemisega.
Nt vedeles mul täna hommikust saati vannitoas suur pesukauss märja pesuga. Kella 4 paiku läksin seda pesu siis viimaks välja viima ja, välisukse lahti teinud, mida ma näen? Tumedaid vihmapiisatäppe, mis tekivad välistrepi seni kuivale kivile!
Nojah, ronin siis üles tagasi, laotan pesud tugevneva vihma hallis valguses lastetoa varbseinale ja esiku kapinuppudele laiali - ja olge lahked, pool tundi hiljem särab õues taas päike.
Panen pesema uue masinatäie. Päike, päike, päike, päike - kuni pesu on ära pesnud.
Siis on jälle vihm.
Kaotasin jälle ära oma päevukate ülaosa.
See on nagu mingi needus juba. Või siis püüab maailm mulle midagi öelda.
Vbla on päevukate ülaosadega samamoodi, kui raha ja kodutehnikaga? Et nad tahavad, et neid armastataks, et neist hoolitaks, et nendega tegeletaks? Ja kui sa seda ei viitsi, vaid kehitad õlgu ja mõtled "Küll kuidagi ikka saab" (nt ei lase end segada sellest, et päevitusriideid pole kaasas, võtad särgi ikkagi jõe ääres ära ja päevitad ülemist kehapoolt pesuväel), siis on maailm õiglane ja läkitab su päevukad (ja raha, sest kuidagi ju ikka saab) edasi sinna, kus neid rohkem armastatakse?
Ning need torud, mis seina sees lekivad, seisavad seal omaette ja töömees Gennadi külaskäigust hoolimata jätkuvalt katkistena, kuna sina harjud end pesema pesukausis keset kööki, ja juukseid küürid otse köögi kraanikausis. Sest maailm taipab ju ära, et sa oled selline inimene, kel tegelikult on üsna pohh, kas tal on võimalik end dušinurgas pesta või peab orgunnima mingi loomingulise lahenduse. Ja siis keerab mõnuga. Sest sa ju ei sure selle kätte!
Sel torude asjal on, tõsi, ka plusspool: enam ei ole köögi kraanikauss pidevalt musti nõusid täis. Kuna see on ju ühtlasi ka pesunurga eest. Ja ennast on jube ebamugav pesta mingite tomatikastmega koos olevate pannide ning taldrikute kohal!
Ma natuke mõtlen, kas maailm teeb varsti mu inimestega samamoodi. Saadab nad sinna, kus neid rohkem hoitakse, kus sõrmeotsad on siidisemad ja sosinad sisukamad?
Sest inimesed on mulle kallid küll. Ma mõtlen neist tihtilugu, mõtlen kohe tugevalt, nii tugevalt, et nad võiksid seda lausa tunda - aga ometi ei tee ma enamasti midagi, et nendega koos olla.
Ja siis võib ju juhtuda, et maailm võtab nad ära? Nagu päevukad. Viib nad kuhugi, kus neist rohkem hoolitakse, antakse neile küpsiseid, kallistusi, kvaliteetaega ja huvitavaid mõtteid.
Mul, nagu võib käesolevast võrgupäevikust näha, ei ole paraku eriti huvitavaid mõtteid, mida kellegagi jagada. Alalise väsimusvirina asemel pakun erutavaks vahelduseks välja ainult jutu sellest, et ilgelt äge on, kuidas saab magama minna igal ajal, kui tahan.
Eile magasin 4 tundi lõunaund nt. Täna kisub ka nagu juba voodi suunas. Ei, ma ei ole sel kevadel/suvel soojas vees ujumas käinud (ainult korra mingis Lahemaa meres, kus vesi oli selline, et jääkuubikud peaaegu kõlisesid ihu vastas). Ei, ma ei ole praktika lõppemisest hoolimata jälle korralikult treenima hakanud. Ainult korra jooksin sealsamas mere ääres tallad liival villi. Ei, ma ei ole eriti päevitanud, mingit aiatööd teinud, saanud paremaks, tugevamaks ja ilusamaks inimeseks...
Aga ma olen maganud. Ja kavatsen seda kohe jälle teha.
Võib-olla (VÕIB-OLLA) täna õhtul otsustan, et olen välja puhanud, ja lähen oma vastikute natuke hõõruvate tossudega jooksma. Sest tegelikult on see koomasarnane "aga nüüd ma puhkan ja magan ja paranen haigustest"-seisund pärast praktika lõppu juba viis päeva kestnud ja omamoodi õudne hakkab juba. See inimene ma nüüd ka olla ei taha, kes ainult sööb, magab, teeb süüa, sööb, magab ja vahepeal loeb teismeulmekaid ja vahib facebook'i.
Õnneks on vähemalt märgata olulist elavnemist mu kujutlusvõime ja kirjutamistahte piirkonnas.
Nt vedeles mul täna hommikust saati vannitoas suur pesukauss märja pesuga. Kella 4 paiku läksin seda pesu siis viimaks välja viima ja, välisukse lahti teinud, mida ma näen? Tumedaid vihmapiisatäppe, mis tekivad välistrepi seni kuivale kivile!
Nojah, ronin siis üles tagasi, laotan pesud tugevneva vihma hallis valguses lastetoa varbseinale ja esiku kapinuppudele laiali - ja olge lahked, pool tundi hiljem särab õues taas päike.
Panen pesema uue masinatäie. Päike, päike, päike, päike - kuni pesu on ära pesnud.
Siis on jälle vihm.
Kaotasin jälle ära oma päevukate ülaosa.
See on nagu mingi needus juba. Või siis püüab maailm mulle midagi öelda.
Vbla on päevukate ülaosadega samamoodi, kui raha ja kodutehnikaga? Et nad tahavad, et neid armastataks, et neist hoolitaks, et nendega tegeletaks? Ja kui sa seda ei viitsi, vaid kehitad õlgu ja mõtled "Küll kuidagi ikka saab" (nt ei lase end segada sellest, et päevitusriideid pole kaasas, võtad särgi ikkagi jõe ääres ära ja päevitad ülemist kehapoolt pesuväel), siis on maailm õiglane ja läkitab su päevukad (ja raha, sest kuidagi ju ikka saab) edasi sinna, kus neid rohkem armastatakse?
Ning need torud, mis seina sees lekivad, seisavad seal omaette ja töömees Gennadi külaskäigust hoolimata jätkuvalt katkistena, kuna sina harjud end pesema pesukausis keset kööki, ja juukseid küürid otse köögi kraanikausis. Sest maailm taipab ju ära, et sa oled selline inimene, kel tegelikult on üsna pohh, kas tal on võimalik end dušinurgas pesta või peab orgunnima mingi loomingulise lahenduse. Ja siis keerab mõnuga. Sest sa ju ei sure selle kätte!
Sel torude asjal on, tõsi, ka plusspool: enam ei ole köögi kraanikauss pidevalt musti nõusid täis. Kuna see on ju ühtlasi ka pesunurga eest. Ja ennast on jube ebamugav pesta mingite tomatikastmega koos olevate pannide ning taldrikute kohal!
Ma natuke mõtlen, kas maailm teeb varsti mu inimestega samamoodi. Saadab nad sinna, kus neid rohkem hoitakse, kus sõrmeotsad on siidisemad ja sosinad sisukamad?
Sest inimesed on mulle kallid küll. Ma mõtlen neist tihtilugu, mõtlen kohe tugevalt, nii tugevalt, et nad võiksid seda lausa tunda - aga ometi ei tee ma enamasti midagi, et nendega koos olla.
Ja siis võib ju juhtuda, et maailm võtab nad ära? Nagu päevukad. Viib nad kuhugi, kus neist rohkem hoolitakse, antakse neile küpsiseid, kallistusi, kvaliteetaega ja huvitavaid mõtteid.
Mul, nagu võib käesolevast võrgupäevikust näha, ei ole paraku eriti huvitavaid mõtteid, mida kellegagi jagada. Alalise väsimusvirina asemel pakun erutavaks vahelduseks välja ainult jutu sellest, et ilgelt äge on, kuidas saab magama minna igal ajal, kui tahan.
Eile magasin 4 tundi lõunaund nt. Täna kisub ka nagu juba voodi suunas. Ei, ma ei ole sel kevadel/suvel soojas vees ujumas käinud (ainult korra mingis Lahemaa meres, kus vesi oli selline, et jääkuubikud peaaegu kõlisesid ihu vastas). Ei, ma ei ole praktika lõppemisest hoolimata jälle korralikult treenima hakanud. Ainult korra jooksin sealsamas mere ääres tallad liival villi. Ei, ma ei ole eriti päevitanud, mingit aiatööd teinud, saanud paremaks, tugevamaks ja ilusamaks inimeseks...
Aga ma olen maganud. Ja kavatsen seda kohe jälle teha.
Võib-olla (VÕIB-OLLA) täna õhtul otsustan, et olen välja puhanud, ja lähen oma vastikute natuke hõõruvate tossudega jooksma. Sest tegelikult on see koomasarnane "aga nüüd ma puhkan ja magan ja paranen haigustest"-seisund pärast praktika lõppu juba viis päeva kestnud ja omamoodi õudne hakkab juba. See inimene ma nüüd ka olla ei taha, kes ainult sööb, magab, teeb süüa, sööb, magab ja vahepeal loeb teismeulmekaid ja vahib facebook'i.
Õnneks on vähemalt märgata olulist elavnemist mu kujutlusvõime ja kirjutamistahte piirkonnas.
kolmapäev, 20. märts 2013
6 tundi vabadust vs 6 tundi tööd
Pidin täna minema Sõmeru raamatukokku esinema Tolkieni teemadel, aga kirjutasin neile, et olen haige, tulen ainult siis, kui väga pean.
Nad kirjutasid vastu, et ei pea väga.
Fakkjee. Ilgelt jäle oli selle nohu ja kurguvalu ja üleüldise kurnatusega isegi last lasteaeda viia, kuskile Rakverre sõitmisest ei tahtnud mõeldagi.
Nüüd on terve päev ülihea lihtsalt seepärast, et fakkjee-jee-jee, ma pole vähemalt Rakveres.
Nii väikestest asjadest vahel piisab, et päev heaks muutuks, isegi kui sa oled muidu üleni haige ja hädine.
Nad kirjutasid vastu, et ei pea väga.
Fakkjee. Ilgelt jäle oli selle nohu ja kurguvalu ja üleüldise kurnatusega isegi last lasteaeda viia, kuskile Rakverre sõitmisest ei tahtnud mõeldagi.
Nüüd on terve päev ülihea lihtsalt seepärast, et fakkjee-jee-jee, ma pole vähemalt Rakveres.
Nii väikestest asjadest vahel piisab, et päev heaks muutuks, isegi kui sa oled muidu üleni haige ja hädine.
esmaspäev, 18. märts 2013
Siuke päev, kus kõik on halvasti.
Isegi kui tegelt ei ole kõik halvasti, on ikkagi kõik halvasti, kui te mõistate, mida ma öelda tahan.
Lapsed kaklevad, jonnivad ja torpedeerivad kogu mu head tahet, ja siis saab hea tahe otsa ja tahaks peaaegu vastupandamatult vastu jonnida, vastu kakelda ja vastu torpedeerida, aga ei saa, sest mina pean olema täiskasvanu ja ühel neist on täna koolikatsed ja seda ei tohi ära rikkuda.
Jälkus.
Isegi kui laps käitub nagu viimane tropp seejuures. Isegi kui tema õde teeb omalt poolt kõik, et katsetatav laps läheks ikka täiega närvi ja paanikasse katsete eel. Ikka pean mina olema vastutustundlik täiskasvanu.
Jälkus.
Lisaks ei taha ma nende katseteks valmistumise käigu tõttu enam elu sees kuulda laulu "Kus on minu koduke".
Ei õigesti ega valesti laulduna.
Jälkus.
Internetipakkujad on kõik vastikud. Eranditult. Miks pean mina neil sabas jooksma ja püüdma mingite mint-pulkade vahelt normaalset netti avastada, kas mitte nemad ei peaks mulle tegema mõnusaks neile raha andmise protseduuri? Praegu olen saatnud igale poole kirju, sest elisa-näitsiku absoluutne pahurus ja tülpimus telefonis veensid mu täiesti ära, et ma ei taha täna rohkem mitte kellegagi telefonis rääkida. Vastuseid on loota 7 päeva jooksul.
Jälkus.
Kurk valutab, nina jookseb verd, meel on paha, unenäod olid vastikud, elul puudub mõte. Vanemad ilmutavad pahurust, et mu lapsed on kogu aeg nende kaela peal, leevike ilmutab soovi, et ma talle külla läheksin, praktika ilmutab soovi, et ma teda teeksin, lapsed ise ilmutavad soovi, et keegi ka koolivaheajal nendega tegeleks ja nad ei oleks lihtsalt üksi kodus päevade kaupa.
Maailm on haud, sõbrad on varjud ja armastus tühine tunne.
Tegelt ma kohe tahaks, et tal läheks seal katsetel halvasti, küll saaks siis ilge olla ja tema kallal takkajärgi ilkuda teemal "No ja mida sina siis ootasid, kui päev otsa nii nõme olid, üldse harjutada ei tahtnud, ainult vaidlesid ja isegi nina ei nuusanud? Paras!"
Mitte miski ei paista mind sellest tänasest päevast ka välja lunastavat. Ärkasin kell 7 ja ta muudkui kestab ja kestab ja kestab nagu surmahaigus. Paremaks ei lähe ja otsa ka ei saa.
Isegi kui tegelt ei ole kõik halvasti, on ikkagi kõik halvasti, kui te mõistate, mida ma öelda tahan.
Lapsed kaklevad, jonnivad ja torpedeerivad kogu mu head tahet, ja siis saab hea tahe otsa ja tahaks peaaegu vastupandamatult vastu jonnida, vastu kakelda ja vastu torpedeerida, aga ei saa, sest mina pean olema täiskasvanu ja ühel neist on täna koolikatsed ja seda ei tohi ära rikkuda.
Jälkus.
Isegi kui laps käitub nagu viimane tropp seejuures. Isegi kui tema õde teeb omalt poolt kõik, et katsetatav laps läheks ikka täiega närvi ja paanikasse katsete eel. Ikka pean mina olema vastutustundlik täiskasvanu.
Jälkus.
Lisaks ei taha ma nende katseteks valmistumise käigu tõttu enam elu sees kuulda laulu "Kus on minu koduke".
Ei õigesti ega valesti laulduna.
Jälkus.
Internetipakkujad on kõik vastikud. Eranditult. Miks pean mina neil sabas jooksma ja püüdma mingite mint-pulkade vahelt normaalset netti avastada, kas mitte nemad ei peaks mulle tegema mõnusaks neile raha andmise protseduuri? Praegu olen saatnud igale poole kirju, sest elisa-näitsiku absoluutne pahurus ja tülpimus telefonis veensid mu täiesti ära, et ma ei taha täna rohkem mitte kellegagi telefonis rääkida. Vastuseid on loota 7 päeva jooksul.
Jälkus.
Kurk valutab, nina jookseb verd, meel on paha, unenäod olid vastikud, elul puudub mõte. Vanemad ilmutavad pahurust, et mu lapsed on kogu aeg nende kaela peal, leevike ilmutab soovi, et ma talle külla läheksin, praktika ilmutab soovi, et ma teda teeksin, lapsed ise ilmutavad soovi, et keegi ka koolivaheajal nendega tegeleks ja nad ei oleks lihtsalt üksi kodus päevade kaupa.
Maailm on haud, sõbrad on varjud ja armastus tühine tunne.
Tegelt ma kohe tahaks, et tal läheks seal katsetel halvasti, küll saaks siis ilge olla ja tema kallal takkajärgi ilkuda teemal "No ja mida sina siis ootasid, kui päev otsa nii nõme olid, üldse harjutada ei tahtnud, ainult vaidlesid ja isegi nina ei nuusanud? Paras!"
Mitte miski ei paista mind sellest tänasest päevast ka välja lunastavat. Ärkasin kell 7 ja ta muudkui kestab ja kestab ja kestab nagu surmahaigus. Paremaks ei lähe ja otsa ka ei saa.
pühapäev, 10. veebruar 2013
Veebruar
Tähelepanelik kommentaarilugeja on vbla viimasel ajal märganud teatud perioodilisusega siginevaid viiteid mingile senipõhjendamata hirmsale väsimusele.
Minu uus praktika on ÜLIÄGE - ja üks vahetus on 12 tundi järjest.
KAKSTEIST tundi järjest uusi asju teha, uut keskkonda ja uusi inimesi õppida.
Phmt, sõnaselgelt välja öeldes on seda ilgelt palju. Samas püsib asi siiski veel selle serva peal, kus ma ei lähe päris hulluks (ükspäev hakkas pea pärast 9. tundi küll valutama tegelt - ent viskasin ibuka sisse ning see võttis ära nii peavalu kui väsimuse ühekorraga), vaid olen lihtsalt järgmisel päeval laip ja tahan šokolaadi ja pai ja vbla natuke kakelda ka, et aur välja lasta.
Ülejärgmine koidab siis uus praktikapäev ning kõik hakkab otsast peale.
Praegu on šokolaad, pai sai ka natuke (füüsilist eeskätt, aga see-eest parimat sorti) ja tunni aja pärast tuiskan rongiga last sünnipäevalt ära tooma, jäkk, õudne orjatöö on see lapsevanemlus.
Kõht juba valutab, sest ma pole harjunud enam 60 grammi šokolaadi sööma (kirjutasin algul "süüma," jap, kuna lisaks läks sama palju pähkleid ja trenni täna ei tee, on süütunne ka), pole üldse harjunud šokolaadi sööma ja kõik on niiiiiiiii väsinud.
Seedesüsteem selgesti samuti.
Ja siis selles väsimuse-oravarattas on kogu aeg halb, sest mõelda: ma ei kirjuta ju midagi!
Eelmise nädala resultaat oli 2400 sõna, seda pole just palju.
Ent selle nädala oma on 0.
Null.
Nagu "mitte midagi, mitte ridagi, ei ühtegi mõtet, ei mõtteribagi"-null.
Neil Gaiman ütleb, aga mida mina teen?
Vingun, et väs-si-nuud, treenin samas, nagu sõltuks sellest mu hingeõnnistus, käin leevikesega suudlemas ja talle silmisse naeratamas (täiega toimib, krdi südantmurdvalt vastupeegeldavad ja rõõmsad silmad!), kasvatan lapsi, pesen pesu, teen süüa, õpin õendama ja ja ja...
muud eriti ei midagi.
Aa, siiski, muidugi: süütundmine! See võtab ka oma aja. Et miks ma ei kirjuta ja miks ei tee veel igast järgmisi asju, mis mulle olulised on: igast larpivärke ja kogukonnaasju ja inimarmastamist neile aja ja tähelepanu pühendamise näol.
Põhiliselt kulub süütunde kasvatamisele see aeg, kui on tunne, et ma pole piisavalt lahe, et eksisteerida. Praktikal ei ole sellisteks lollideks sõõrsuu-mõteteks (mis imevad end sulle külge ja verest kuivaks ja rebivad tüki liha ka veel kaasa enne lahti laskmist) mahti, seal pole vaja olla mitte lahe, vaid kätedesoga puhastatud, kiire ja patsiente omavahel mitte segi ajada.
Niisiis kasutan süütundmiseks muud aega (mil olen ühtlasi liiga väsinud, et oma nõmedaid mõtteid ohjes pidada) ja tunnen end lisaks ka seepärast süüdi, et nii lollile asjale aega kulutan =P
Sitt.
A muidu on hea ju.
***
Talvenaine III
Minu elu on vesi.
Laukad, lained ja kraan.
Kõnnime kahekesi.
Asfalt sillerdab lampide valgel
nagu katkine klaas.
Minu elu on vesi,
mõtlesin lõputul talvel,
mis jäätas nii sooned kui suu.
Kõnnime kahekesi,
ühes kindaga käes
teine kindaga käsi.
Pihkude vahele sulab
kevad.
Sest temperatuur.
Minu uus praktika on ÜLIÄGE - ja üks vahetus on 12 tundi järjest.
KAKSTEIST tundi järjest uusi asju teha, uut keskkonda ja uusi inimesi õppida.
Phmt, sõnaselgelt välja öeldes on seda ilgelt palju. Samas püsib asi siiski veel selle serva peal, kus ma ei lähe päris hulluks (ükspäev hakkas pea pärast 9. tundi küll valutama tegelt - ent viskasin ibuka sisse ning see võttis ära nii peavalu kui väsimuse ühekorraga), vaid olen lihtsalt järgmisel päeval laip ja tahan šokolaadi ja pai ja vbla natuke kakelda ka, et aur välja lasta.
Ülejärgmine koidab siis uus praktikapäev ning kõik hakkab otsast peale.
Praegu on šokolaad, pai sai ka natuke (füüsilist eeskätt, aga see-eest parimat sorti) ja tunni aja pärast tuiskan rongiga last sünnipäevalt ära tooma, jäkk, õudne orjatöö on see lapsevanemlus.
Kõht juba valutab, sest ma pole harjunud enam 60 grammi šokolaadi sööma (kirjutasin algul "süüma," jap, kuna lisaks läks sama palju pähkleid ja trenni täna ei tee, on süütunne ka), pole üldse harjunud šokolaadi sööma ja kõik on niiiiiiiii väsinud.
Seedesüsteem selgesti samuti.
Ja siis selles väsimuse-oravarattas on kogu aeg halb, sest mõelda: ma ei kirjuta ju midagi!
Eelmise nädala resultaat oli 2400 sõna, seda pole just palju.
Ent selle nädala oma on 0.
Null.
Nagu "mitte midagi, mitte ridagi, ei ühtegi mõtet, ei mõtteribagi"-null.
Neil Gaiman ütleb, aga mida mina teen?
Vingun, et väs-si-nuud, treenin samas, nagu sõltuks sellest mu hingeõnnistus, käin leevikesega suudlemas ja talle silmisse naeratamas (täiega toimib, krdi südantmurdvalt vastupeegeldavad ja rõõmsad silmad!), kasvatan lapsi, pesen pesu, teen süüa, õpin õendama ja ja ja...
muud eriti ei midagi.
Aa, siiski, muidugi: süütundmine! See võtab ka oma aja. Et miks ma ei kirjuta ja miks ei tee veel igast järgmisi asju, mis mulle olulised on: igast larpivärke ja kogukonnaasju ja inimarmastamist neile aja ja tähelepanu pühendamise näol.
Põhiliselt kulub süütunde kasvatamisele see aeg, kui on tunne, et ma pole piisavalt lahe, et eksisteerida. Praktikal ei ole sellisteks lollideks sõõrsuu-mõteteks (mis imevad end sulle külge ja verest kuivaks ja rebivad tüki liha ka veel kaasa enne lahti laskmist) mahti, seal pole vaja olla mitte lahe, vaid kätedesoga puhastatud, kiire ja patsiente omavahel mitte segi ajada.
Niisiis kasutan süütundmiseks muud aega (mil olen ühtlasi liiga väsinud, et oma nõmedaid mõtteid ohjes pidada) ja tunnen end lisaks ka seepärast süüdi, et nii lollile asjale aega kulutan =P
Sitt.
A muidu on hea ju.
***
Talvenaine III
Minu elu on vesi.
Laukad, lained ja kraan.
Kõnnime kahekesi.
Asfalt sillerdab lampide valgel
nagu katkine klaas.
Minu elu on vesi,
mõtlesin lõputul talvel,
mis jäätas nii sooned kui suu.
Kõnnime kahekesi,
ühes kindaga käes
teine kindaga käsi.
Pihkude vahele sulab
kevad.
Sest temperatuur.
neljapäev, 24. jaanuar 2013
Põhjendamata
Ometi üks selline päev, kus esimene loeng algab lõunast.
Ärkad varem üles, et pärast haigust esimest korda trenni teha, taevas on lillavarjulised pilvetupsud ja päikesevalgus ning kass nihutab end jalutsis. Koperdad kööki teed tegema, paned muusika mängima, kõik nagu klapib - ja siis selgub, et sul on lihtsalt nii südantmurdvalt kurb olla, et ei taha midagi teha, kuskil olla, mingitele harjutustele mõelda, üldse mitte midagi.
Tühi ja lage ja mõttetu.
Laod solitaire'i, sest õnnestunud solitaire annab sageli meeldivalt ergutava hoobi sabapiirkonda.
Sittagi. Ei tule välja.
Vahid kurvalt teetassi, nagu lebaks selle põhjas surnud kuldkala, keda sa väga-väga armastasid, ja närid kaalikat. Siis selgub, et tee on ka külmaks läinud, kuni sa nukrutsesid.
Sööd lohutuseks pihutäie piparkooke.
Ammu juba peaks kooli minema, aga kuna enne kooli oli ette nähtud pead pesta, ent pea pesemise eel oli mõeldud trenni teha, ja kuna trenni üldse ei viitsinud teha, on pea ikka must ja nii ei saa üldse kuskile minna.
Hakkad aeglaselt ja vaevaliselt treenima ja tuvastad, et ei jõua midagi. Iga liigutus kurnab, nii et selleks ajaks, kui kõik seeriad tehtud ja pea puhas, on kell nii palju, et kooli õieti polegi nagu mõtet minna.
No lähed ikka, sest - te tunnete sõnakest peab? Sellega (teoreetiliselt) teeb nii mõndagi ära.
Jõuad kooli peaaegu kohalegi, tõesõna. Rongis magad kümme minutit, ärkad 2 peatust enne õiget üles, nagu tarvis, aga ei suuda end ikkagi väljuma sundida.
Sõidad edasi ja lähed kooli asemel poodi.
...
Ja oligi siuke päev.
Vahel tahaks iseennast jalaga lüüa.
Kõhtu.
Ärkad varem üles, et pärast haigust esimest korda trenni teha, taevas on lillavarjulised pilvetupsud ja päikesevalgus ning kass nihutab end jalutsis. Koperdad kööki teed tegema, paned muusika mängima, kõik nagu klapib - ja siis selgub, et sul on lihtsalt nii südantmurdvalt kurb olla, et ei taha midagi teha, kuskil olla, mingitele harjutustele mõelda, üldse mitte midagi.
Tühi ja lage ja mõttetu.
Laod solitaire'i, sest õnnestunud solitaire annab sageli meeldivalt ergutava hoobi sabapiirkonda.
Sittagi. Ei tule välja.
Vahid kurvalt teetassi, nagu lebaks selle põhjas surnud kuldkala, keda sa väga-väga armastasid, ja närid kaalikat. Siis selgub, et tee on ka külmaks läinud, kuni sa nukrutsesid.
Sööd lohutuseks pihutäie piparkooke.
Ammu juba peaks kooli minema, aga kuna enne kooli oli ette nähtud pead pesta, ent pea pesemise eel oli mõeldud trenni teha, ja kuna trenni üldse ei viitsinud teha, on pea ikka must ja nii ei saa üldse kuskile minna.
Hakkad aeglaselt ja vaevaliselt treenima ja tuvastad, et ei jõua midagi. Iga liigutus kurnab, nii et selleks ajaks, kui kõik seeriad tehtud ja pea puhas, on kell nii palju, et kooli õieti polegi nagu mõtet minna.
No lähed ikka, sest - te tunnete sõnakest peab? Sellega (teoreetiliselt) teeb nii mõndagi ära.
Jõuad kooli peaaegu kohalegi, tõesõna. Rongis magad kümme minutit, ärkad 2 peatust enne õiget üles, nagu tarvis, aga ei suuda end ikkagi väljuma sundida.
Sõidad edasi ja lähed kooli asemel poodi.
...
Ja oligi siuke päev.
Vahel tahaks iseennast jalaga lüüa.
Kõhtu.
teisipäev, 8. jaanuar 2013
Vaheagne mahelüürika
Täiesti imeline. Kooliaasta pole ikka veel jätkunud. Ikka veel kestavad vabad päevad, mil võin kerida end silmini akrüülist kampsunisse, teha lugematuid tassitäisi rohelist teed (ja ühe kohvi ka vahele), tihedaid sealihasuppe ja tomati- ja küüslaugukastmeid ja kirjutada lihtsaid väikesi armastuslugusid (vahelduseks keerukatele veristele lugudele postapokalüptikast).
Pean tunnistama, et üldhuvitavate teemade võrgupäevikus üles võtmine rebib natuke sellest küülikuvillasest olemisest välja. Kui tuleb palju kommentaare, läheb natuke ikka alati löömiseks ka, ja siis siukest "elu on nii nunnu ja armas ja pehme nagu jõululumi"-värki jääb nagu vähemaks.
Samas sai päeviku blogipuu tabelis jälle kuskile esikahekümne kanti selle abil, ja vahel ikka on meeldiv ennast niimoodi ülespoole pressida. Sest mu jooksva karusnahkpehme eluviisi põhiline miinus ongi see, et saavutusvajadus on täitmata. Kui ikka juba viis päeva ei ole maailma nihutada püütudki, hakkab kuklas tiksuma ebameeldiv tunne, et kui ei ole seda juba terve nädala teinud, kust ma tean, et üldse suudan? Üldse julgen? Üldse tahan?
Miska seoses, vabandage mind, ma pean nüüd minema ja jooksma surmlibedasse öhe ja riskima jalaluumurruga, et uskuda - ma siiski suudan veel olla loll, hulljulge ja panna end ebamugavasse olukorda, kui ma seda tahan*.
* Miks ma seda tahan, on täiesti teisejärguline sealjuures. Kuradile ratsionaalsus!
Madmax arvas et vbla peaks ühiskond vähem rõhuma instinktidele ja rohkem mõistusele. Mina arvan, et kuna nii rõõm, põnevus, kirg, empaatia, kiindumus, kaastunne, kui ka viha, kurbus, muretsemine, meeleheide ja üldse kõik maailma tunded on kehalised nähtused ja neid poleks vastavate hormoonikokteilideta olemaski, nõuaks katse muuta inimkond mõistlikuks meie kõigi kehadest eraldatud tehisintellektideks tegemist ja siis on phmt juba Matrix, sest kuna neil tehistel puuduksid kehad ja seega ka tunded, poleks nad enam sendi eestki inimlikud - ja milleks siis kogu see tants?
Kuhu jääb elamise lust ja lõbu? Võlu ja valu?
Pean tunnistama, et üldhuvitavate teemade võrgupäevikus üles võtmine rebib natuke sellest küülikuvillasest olemisest välja. Kui tuleb palju kommentaare, läheb natuke ikka alati löömiseks ka, ja siis siukest "elu on nii nunnu ja armas ja pehme nagu jõululumi"-värki jääb nagu vähemaks.
Samas sai päeviku blogipuu tabelis jälle kuskile esikahekümne kanti selle abil, ja vahel ikka on meeldiv ennast niimoodi ülespoole pressida. Sest mu jooksva karusnahkpehme eluviisi põhiline miinus ongi see, et saavutusvajadus on täitmata. Kui ikka juba viis päeva ei ole maailma nihutada püütudki, hakkab kuklas tiksuma ebameeldiv tunne, et kui ei ole seda juba terve nädala teinud, kust ma tean, et üldse suudan? Üldse julgen? Üldse tahan?
Miska seoses, vabandage mind, ma pean nüüd minema ja jooksma surmlibedasse öhe ja riskima jalaluumurruga, et uskuda - ma siiski suudan veel olla loll, hulljulge ja panna end ebamugavasse olukorda, kui ma seda tahan*.
* Miks ma seda tahan, on täiesti teisejärguline sealjuures. Kuradile ratsionaalsus!
Madmax arvas et vbla peaks ühiskond vähem rõhuma instinktidele ja rohkem mõistusele. Mina arvan, et kuna nii rõõm, põnevus, kirg, empaatia, kiindumus, kaastunne, kui ka viha, kurbus, muretsemine, meeleheide ja üldse kõik maailma tunded on kehalised nähtused ja neid poleks vastavate hormoonikokteilideta olemaski, nõuaks katse muuta inimkond mõistlikuks meie kõigi kehadest eraldatud tehisintellektideks tegemist ja siis on phmt juba Matrix, sest kuna neil tehistel puuduksid kehad ja seega ka tunded, poleks nad enam sendi eestki inimlikud - ja milleks siis kogu see tants?
Kuhu jääb elamise lust ja lõbu? Võlu ja valu?
teisipäev, 27. november 2012
Ürgkurbuse haardest
Blogi autorit tabas päästmatu arusaam, et tal ei õnnestu olla päris igas pulmas pruut ja kõigil peiedel kadunuke ja ta ei olegi kõigi inimeste jaoks kõige tähtsam maailmas.
Siis ta hädises.
Väntame sellest väikese filmi.
Stsenaarium
Kaader nr 1.
Miski pruun möga potis. Möga pinnale ilmub mullike. Siis teine. Peagi asub kogu möga innukalt mullitama. Ilmub puulusikas, mis asub möga segama, samal ajal kukub ollusesse mingeid heledaid, tundub, et pisut märgi kribalaid.
Blogi autor (süngelt): Kui piparkoogitaigna tegemine ka tuju ei tõsta, siis ei tõsta miski.
Puulusikas segab täiesti hullunult mullitavat möga, sinna pudeneb veel midagi natukese riivitud õuna sarnast.
Blogi autori hääl taustal: Nii, värske ingver ja apelsinikoor ka lisatud. Nüüd suhkur (potti maandub suur kogus valget suhkrut) ja varsti paneme või. Aga ma lähen loen igaks juhuks veel korra retsepti, sa sega seni.
Puulusikas segab.
Sama hääl (kaugemalt, hüüab kohkunult): Oi, aga ma unustasin ära! See siirup ei tohi keema minna!
Kaader 2
Sama pott, aga möga on muutnud konsistentsi. Eeskätt on näha palju valget jahu, mida keegi raevukalt puulusikaga segab.
Blogi autori hääl (traagiliselt): Mitte miski ei õnnestu. Olen juhm ja mõttetu inimene. Isegi piparkoogitainas läheb untsu, kuigi seda tegelikult ei ole võimalik nässu keeratagi normaalsel inimesel! Miks ma, loll, siirupi keema pidin laskma?! Eile sündinud või?! Maitseainetel ei ole niisiis mingit maitset enam. Nüüd on 3 kilo pruuni imalat tainast, oh kui õudne on elu ja see on mulle paras!
Teine hääl (noorem ja optimislikum): Aga sega siis teisi maitseaineid juurde!
Blogi autor (soiub): Need jääksid kõik ühte hunnikusse! Vaata, seda asja ei ole võimalik segamini kloppida ju! Isegi jahu ei taha läbi niiskuda!
Kaader 3
Blogi autor, riietatud põlvini kampsunisse, kahte sokki ja pealtnäha ei millessegi muusse, lebab voodis selili, jalad seinale toetatud. Vaikus.
Vaikus.
Blogi autor: Mul on järgmiseks nädalaks nii palju õppida.
Vaikus, liikumatus.
Blogi autor: Ma peaks tõesti õppima hakkama.
Vaikus, liikumatus.
Blogi autor: Tegelt võiks hoopis jooksma minna. Kõht on parasjagu tühi.
Vaikus, liikumatus.
Siis ajab blogi autor end jalule ja lahkub.
Kaader 4
Blogi autor istub arvuti taga, ees suur kruus rohelist teed ja pikk riba Kalevipoja shokolaadi. Kaks pisemat riba valget šokolaadi ka. Tühi kõht tõi tagajärjed ilmselt.
Raamatuid ja vihikuid täis aknalaualt mõõdab väga suur musta frakiga kass naist jäiselt põlgliku pilguga.
Blogi autor (võtab suutäie šokolaadi, pominal): Feissbuuk, võrgupäevik, mailikast, dragon, ulmeleht. Mitte keegi mitte kuskil pole mitte ühtegi isiklikku kirja saatnud. Muidugi, milleks seda.
No kurat, aga äkki on vähemalt palka makstud? (klõbistab klahvidel) Ja... ei, muidugi mitte. Milleks mulle raha.
Blogi autor kohendab kampsunit ja näeb mõrumasohhistlikult rahulolev välja. Klõbistab veel.
Blogi autor (oiates): ...ja skaibis ka keegi ei räägi muga! Kas tõesti peabki õppima hakkama?
Kaader 5
Blogi autor peseb külmkappi. Seestpoolt.
Kaader 6
Blogi autor riputab pesu kuivama. Taustal hakkab vaikselt laulma Brodka.
Kaader 7
Blogi autor koristab lastetoa põrandalt mänguasju. Brodka hääl üha valjeneb ja koristaja liigutused muutvad järjest tantsulisemaks.
Kaader 8
Blogi autor, punases öösärgis (mis ilmselt peitus põlvini kampsuni all), vasakus käes millegipärast sõrmedeta must kinnas, teeb laste voodeid üles, tantsides, lauldes, puusi nõksutades ja vahepeal kõrges kaares üle madratsi karates nagu kitseke.
Loo moraal: kui saab kuidagi õppimist vältida, tasub seda iga hinna eest ka teha.
Moraal nr 2: Brodka päästab päeva.
Ja vbla ka moraal nr 3: vähem riideid on parem =)
Siis ta hädises.
Väntame sellest väikese filmi.
Stsenaarium
Kaader nr 1.
Miski pruun möga potis. Möga pinnale ilmub mullike. Siis teine. Peagi asub kogu möga innukalt mullitama. Ilmub puulusikas, mis asub möga segama, samal ajal kukub ollusesse mingeid heledaid, tundub, et pisut märgi kribalaid.
Blogi autor (süngelt): Kui piparkoogitaigna tegemine ka tuju ei tõsta, siis ei tõsta miski.
Puulusikas segab täiesti hullunult mullitavat möga, sinna pudeneb veel midagi natukese riivitud õuna sarnast.
Blogi autori hääl taustal: Nii, värske ingver ja apelsinikoor ka lisatud. Nüüd suhkur (potti maandub suur kogus valget suhkrut) ja varsti paneme või. Aga ma lähen loen igaks juhuks veel korra retsepti, sa sega seni.
Puulusikas segab.
Sama hääl (kaugemalt, hüüab kohkunult): Oi, aga ma unustasin ära! See siirup ei tohi keema minna!
Kaader 2
Sama pott, aga möga on muutnud konsistentsi. Eeskätt on näha palju valget jahu, mida keegi raevukalt puulusikaga segab.
Blogi autori hääl (traagiliselt): Mitte miski ei õnnestu. Olen juhm ja mõttetu inimene. Isegi piparkoogitainas läheb untsu, kuigi seda tegelikult ei ole võimalik nässu keeratagi normaalsel inimesel! Miks ma, loll, siirupi keema pidin laskma?! Eile sündinud või?! Maitseainetel ei ole niisiis mingit maitset enam. Nüüd on 3 kilo pruuni imalat tainast, oh kui õudne on elu ja see on mulle paras!
Teine hääl (noorem ja optimislikum): Aga sega siis teisi maitseaineid juurde!
Blogi autor (soiub): Need jääksid kõik ühte hunnikusse! Vaata, seda asja ei ole võimalik segamini kloppida ju! Isegi jahu ei taha läbi niiskuda!
Kaader 3
Blogi autor, riietatud põlvini kampsunisse, kahte sokki ja pealtnäha ei millessegi muusse, lebab voodis selili, jalad seinale toetatud. Vaikus.
Vaikus.
Blogi autor: Mul on järgmiseks nädalaks nii palju õppida.
Vaikus, liikumatus.
Blogi autor: Ma peaks tõesti õppima hakkama.
Vaikus, liikumatus.
Blogi autor: Tegelt võiks hoopis jooksma minna. Kõht on parasjagu tühi.
Vaikus, liikumatus.
Siis ajab blogi autor end jalule ja lahkub.
Kaader 4
Blogi autor istub arvuti taga, ees suur kruus rohelist teed ja pikk riba Kalevipoja shokolaadi. Kaks pisemat riba valget šokolaadi ka. Tühi kõht tõi tagajärjed ilmselt.
Raamatuid ja vihikuid täis aknalaualt mõõdab väga suur musta frakiga kass naist jäiselt põlgliku pilguga.
Blogi autor (võtab suutäie šokolaadi, pominal): Feissbuuk, võrgupäevik, mailikast, dragon, ulmeleht. Mitte keegi mitte kuskil pole mitte ühtegi isiklikku kirja saatnud. Muidugi, milleks seda.
No kurat, aga äkki on vähemalt palka makstud? (klõbistab klahvidel) Ja... ei, muidugi mitte. Milleks mulle raha.
Blogi autor kohendab kampsunit ja näeb mõrumasohhistlikult rahulolev välja. Klõbistab veel.
Blogi autor (oiates): ...ja skaibis ka keegi ei räägi muga! Kas tõesti peabki õppima hakkama?
Kaader 5
Blogi autor peseb külmkappi. Seestpoolt.
Kaader 6
Blogi autor riputab pesu kuivama. Taustal hakkab vaikselt laulma Brodka.
Kaader 7
Blogi autor koristab lastetoa põrandalt mänguasju. Brodka hääl üha valjeneb ja koristaja liigutused muutvad järjest tantsulisemaks.
Kaader 8
Blogi autor, punases öösärgis (mis ilmselt peitus põlvini kampsuni all), vasakus käes millegipärast sõrmedeta must kinnas, teeb laste voodeid üles, tantsides, lauldes, puusi nõksutades ja vahepeal kõrges kaares üle madratsi karates nagu kitseke.
Loo moraal: kui saab kuidagi õppimist vältida, tasub seda iga hinna eest ka teha.
Moraal nr 2: Brodka päästab päeva.
Ja vbla ka moraal nr 3: vähem riideid on parem =)
teisipäev, 26. juuni 2012
Kunagi olin ka mina laisk
Millegipärast olen viimastel aastatel täiesti võimetu sellise päevakava tekitamiseks, täitmisest rääkimata.
Mingisugune vaibumatu uid on niipea, kui mõni eelmine ülesanne hakkab kasvõi ainult tunduma lõpetamisele lähenevat, endale mingi uus koorem seljale võtta. Reipa naeratuse ja "nojah, miks ka mitte"-nendinguga pikitult.
Natuke tuleb meeleheide peale, kui taipan, kuidas jälle peadpidi puusse jooksen.
Võib-olla on see ositi seotud mu kombega liiga helgeid suhteid ajuti mingi tõe näkkuütlemise või muulaadse tremuleerimisega (jään hiljaks, ei tule kohale, ilgun, solvun) keeruliseks ajada. Sest noh, kui on liiga roosiline, puudub ju areng, muutumine ja põnevus.
Rahulolu on surnud seis.
Aga vahel, tõtt-öelda, tahaks ikka seda surnud seisu ka tunda. Kas või selleks, et temast jälle tüdineda. Kas või lihtsalt vahelduse mõttes! Mis mõttes ma ei suuda enam laisk olla???
neljapäev, 28. aprill 2011
Talvenaine vol II
Ei suuda talvest lahti lasta.
Need soojad ilmad ja bikiinides aknapesu (ainult ühte akent küürisin ja see ka ei läinud puhtaks - mainin ära juhuks, kui kujutlus minu ja aknapesu ühendusest kedagi hämmastama peaks) on ju kenad küll, aga kus on nüüd minu lumehanged ja -labidas? Mis mõttes kõnnitee on neli korda laiem kui peaks, ja käidav mõlemal pool sõiduteed?! Mis mõttes ei tundu enam normaalne istuda päevad otsa arvuti taga ja trükkida nagu marutõbine sekretär?!?!
Ja iga kord kui õuest tuppa tulen, on tunne, nagu roniksin voodi alla. Tolmune, sumbunud ja liiga soe.
Tavaline talvine koristamismäär on pika päevavalgusperioodi ja kõige selles valguses paljastuva tõttu selgesti ebapiisav.
Tahan lund ja pimedust tagasi!
Need soojad ilmad ja bikiinides aknapesu (ainult ühte akent küürisin ja see ka ei läinud puhtaks - mainin ära juhuks, kui kujutlus minu ja aknapesu ühendusest kedagi hämmastama peaks) on ju kenad küll, aga kus on nüüd minu lumehanged ja -labidas? Mis mõttes kõnnitee on neli korda laiem kui peaks, ja käidav mõlemal pool sõiduteed?! Mis mõttes ei tundu enam normaalne istuda päevad otsa arvuti taga ja trükkida nagu marutõbine sekretär?!?!
Ja iga kord kui õuest tuppa tulen, on tunne, nagu roniksin voodi alla. Tolmune, sumbunud ja liiga soe.
Tavaline talvine koristamismäär on pika päevavalgusperioodi ja kõige selles valguses paljastuva tõttu selgesti ebapiisav.
Tahan lund ja pimedust tagasi!
teisipäev, 22. veebruar 2011
Haigus, väsimus ja peavalude peavalu
Vahel ma kahtlustan, et suudaksin teha palju rohkem, kui ma vaid rohkem tahaksin.
Siis aga tulevad peale haigus ja väsimus ja peavalude peavalu ja ma imestan, kuidas üldse midagi kunagi tehtud on saadud.
Tunnet, et kõik! rohkem tõesti ei suuda, ei suuda, EI SUUDA, kõik on antud - seda ikka on vahel olnud ka. Toimumise hetkel on piinav, aga jätab ereda mälestuse.
Esineb sellist tunnet palju harvemini kui tunnet "ma võin endale lubada laisk ja mõttetu olla, mul on piisavalt aega see heaks teha". Missugusele tundele järele andmine ei jäta aga üldse mingit mälestust ja on vaid mõõdukalt meeldiv.
Järelikult tasuks selliste võin-endale-lubada-mõtete pealetungi ajal endale meenutada, et aega ei pruugi olla ja tegelikult ma ei taha seda endale lubada. Kuna unistada, mõtiskleda ja isegi tööd teha on õigupoolest palju huvitavam kui molutada.
Hiljem võin muuseas ka olla haige ja väsinud ja peavalune ning asjade tegemine võtab nii umbes 6,8 korda rohkem energiat ja vaeva kui tervest ja erksast peast.
Või satub ette meeldivamaid asju teha kui ekraani jõllitamine ja Päevalehe netiversiooni lugemine, aga neid ei saa teha, sest on vaja töötada. Kuna too töö on ikka veel tegemata, sest varem oli vaja Postimees.ee kommentaare lugedes end siniseks vihastada. Kolm tundi järjest.
Tegelikult meeldib mulle laisk olla küll. Aga siis ausalt ja täie rauaga. Jutuka, filmi ja toidu seltsis, mitte mingeid võrgupäevikuid lugedes ja samas millimeeterhaaval töötegemist teeseldes.
See viimane, see on eluaja kulutamine ehk teisisõnu ja otse öeldes enese jupphaaval tapmine.
Siis aga tulevad peale haigus ja väsimus ja peavalude peavalu ja ma imestan, kuidas üldse midagi kunagi tehtud on saadud.
Tunnet, et kõik! rohkem tõesti ei suuda, ei suuda, EI SUUDA, kõik on antud - seda ikka on vahel olnud ka. Toimumise hetkel on piinav, aga jätab ereda mälestuse.
Esineb sellist tunnet palju harvemini kui tunnet "ma võin endale lubada laisk ja mõttetu olla, mul on piisavalt aega see heaks teha". Missugusele tundele järele andmine ei jäta aga üldse mingit mälestust ja on vaid mõõdukalt meeldiv.
Järelikult tasuks selliste võin-endale-lubada-mõtete pealetungi ajal endale meenutada, et aega ei pruugi olla ja tegelikult ma ei taha seda endale lubada. Kuna unistada, mõtiskleda ja isegi tööd teha on õigupoolest palju huvitavam kui molutada.
Hiljem võin muuseas ka olla haige ja väsinud ja peavalune ning asjade tegemine võtab nii umbes 6,8 korda rohkem energiat ja vaeva kui tervest ja erksast peast.
Või satub ette meeldivamaid asju teha kui ekraani jõllitamine ja Päevalehe netiversiooni lugemine, aga neid ei saa teha, sest on vaja töötada. Kuna too töö on ikka veel tegemata, sest varem oli vaja Postimees.ee kommentaare lugedes end siniseks vihastada. Kolm tundi järjest.
Tegelikult meeldib mulle laisk olla küll. Aga siis ausalt ja täie rauaga. Jutuka, filmi ja toidu seltsis, mitte mingeid võrgupäevikuid lugedes ja samas millimeeterhaaval töötegemist teeseldes.
See viimane, see on eluaja kulutamine ehk teisisõnu ja otse öeldes enese jupphaaval tapmine.
pühapäev, 18. juuli 2010
Pudemed
Siin-seal paar kirjutamist ootavat mõtet on ikkagi ka pähe tulnud.
Lühidalt neist:
Mulle vihjati, et minu lembus nägusate noorte meeste suhtes on justkui seksistlik või midagi.
Et kolmekümnene mees, kes noori tüdrukuid vahib, küll nii kergelt ei pääseks kui mina, kes ma ma vahin noori mehi ja keda isegi ei sõimata!
Niisiis, selgituseks: minu Nägusate Noorte Meeste kilda kuuluvad sageli ka minust vanemad mehed.
Küsimus on selles, kuidas iganetakse - kuulasin hiljuti rongis pealt kahe õlut libistava mehe vestlust. Üks neist selgus olema kolmkümmend.
Mõtlesin endamisi esimese hooga, et AHHH! mina näen nii noor välja temaga võrreldes! Ah, kui võrratu ma ikka olen!
Hiljem taipasin, et asi pole minu imelises nooruslikkuses. Asi oli selles, et tema nägi välja nagu neljakümnele liginev õllesõber. Sealjuures, pange tähele, ta peaaegu olnuks nägus noor mees, kui end kokku võtnuks.
*****
Metsmaasikate korjamine on rituaalne ohver suvejumala (kes on võib-olla naissoost) altarile.
Millegipärast sattud sa sellega tegelema ikka mingi võika leitsakuga, kui päike otse kriiskab taevas, sinu paljaid sääri kriibivad kõikvõimalikkud okkalised taimed (vereohver nr 1) ja sinu ümber pinisevad ja sumisevad kõikvõimalikud suvejumala (kes on võib-olla naissoost) kaitsealused, kes võtavad aktiivselt vereohvreid nr 2, 3, 4, jne. Maasikad ise on narrilt peidus ning hajali, nii et "hea koha" leidmine tähendab enamjaolt umbes seda, et saad nt 9 punast väikese sõrme küünest pisemat mammu, mille hulgast vast 5 on ehk täisküpsed ja magusad ka, siis pead läbi okkaliste taimede uut paremat paika otsima suunduma.
Pärast hirmsat pooleteisetunnist higistamist ja seitsetkümmet parmu- ja sääsehammustust oled rikkam kruusitäie mõrkjate ja juba natuke lödistuma kippuvate marjade jagu, mis annavad parimal juhul napi kaheteistkümnendiku korjamisele kulutatud kaloritest.
Ühesõnaga, täiesti mõttetuna tunduv üritus.
AGA. Asjaga käib kaasas ka suvejumala (kes on võib-olla naissoost) õnnistus. Saagist kerkiv jumalik lõhn ümbritseb sind nagu ülekeresuudlus ja hinges on veider õnnetunne. Maasikakorjamisele järgnev ujumine on suve parim ning mõrkjavõitu viljad maitsevad kuidagi hoopis hurmavamalt kui nende suured ja mahlased aias ning põldudel kasvavad suguvennad.
Ma enam üldse ei imesta, et 100 ml topsid metsmaasikaid maksavad kuskil turul või tee ääres umbes 100 krooni. Ega need metsmaasikad ei olegi ju toit! Mammid müüvad maha suvejumalalt (kes võib-olla on naissoost) saadud õnnistuse! Ning õnnistuse eest, tunnistagem, on 100 krooni ikka väga väike raha.
***
Paazhiseisus oli oivaline leiutis ja selle võiks uuesti sisse seada. Millisele juba väärikas eas naissoolisele ei meeldiks, kui tema ümber tiirleb teenistusvalmilt noor, äsja õide puhkenud meesisend, kes täidab kõik tema soovid, masseerib vajadusel õlgu või toob kruusi vett, ja on ise sealjuures väga õnnelik, meeldiv ning helge? Isegi kui daamil ka on punnkõhu ja suure kirvega abikaasa, kelle (tsiteerin filmiklassikat) tagumiku varju võiks auto parkida, pole siiski karta mingit pahandust, sest paazh on ikkagi paazh ja mitte abikaasa ning taotleb äärmisel juhul võimalust suudelda sõrmeotsi. Paazh ise naudib meeldivat seltskonda + õpib nii mõndagi naiste ja nende soovide kohta, ja on küllap võimeline seda tulevases elus neidude peal hästi ära kasutama, tema daam aga saab hea tuju ning toonuse ilma armukestega paratamatult kaasnevate murede ja närvipingeta.
Kui paazhist saab armuke on muidugi olukord hoopis teine, aga hei, tihti seda ikka juhtus? Ilmselt mitte väga, sest paazhid üldiselt kasvasid siiski täis ja neid ei leitud igal kolmapäeval talli tagant, kirves sügaval pealuus.
***
Lätikeelne raadioülekanne jalka MM finaalist ei ole keele mitteoskajale arusaadav. Kuitahes väga sa ka püüaksid end veenda selles, et tekstist välja nopitud sõnad "Puyol", "Robben" või "Oo!" sulle midagi tähendavad, sellest, kes juhib ja kas mäng läks lisaajale või mitte, ei saa muhvigi aru. Ma muuseas arvasin, et vist ei läinud lisaajale (ning läksin seega ise magama) ja Hispaania võitis normaalajal 2:1, kusjuures viimase (minu kujutlustes otsustava) värava lõi toosama Puyol.
Esimest mängujärgset emakeeles esitatud spordiuudist kohates oli kerge "Ohsatont!!" tunne küll.
***
Rohkem mõtteid pole kogunenud.
esmaspäev, 8. märts 2010
veider, kuidas inimesed vanasti ei taibanud, et parem on surra, kui loodusravi kannatada? (vaba tsitaat Kunagiselt Kohutavalt Kallimalt)
Niisiis.
Söön toorest hapukapsast. Vahepeal tunnen nõrka hapukat maiku. Siis midagi kergelt kibejat. Aga ma ei saa aru, kas osa kapsast on teise maitsega (halvaks läinud?!) või on asi lihtsalt selles, et mu maitsemeel on erinevatel hetkedel erineval määral ja moel blokeeritud.
Mul on uus diagnoos endale ka - krooniline põsekoopapõletik.
Tuleks minna arsti juurde, aga ei viitsi eriti.
Imelik, eks ole? Kui ma olin väike, vedas ema mind kohusetundlikult iga haiguse puhul Nõmme Lastepolikliinikusse dr Herilase juurde vastuvõtule. Dr Herilane oli väike, vaikse ja väga peenikese häälega leebe naine. Tumedate juustega. Ma ei oska öelda, kui vana. Seni, kuni ma tema juures käisin (eluaastad 0,5-18) tundus ta ikka täpselt ühesugune. Ütleme, 35-55 võiks laias laastus vanuseks pakkuda. Soeng oli tal ka kogu aeg sama.
Tal oli kogu selle aja ka üks ja seesama õde. Kes kandis ka kogu aeg üht ja sedasama soengut (keemilisi helepruune lokke). Ja minu meelest ka ühtesid ja samu prille.
Õel oli väga hea mälu - ta tundis mind iga kord nägupidi ära ega pidanud mu nime kaardi väljavõtmiseks küsimagi. Ka tema oli väga leebe ja naeratav alati, kuigi pisut särtsakam, kui arst. Ta meeldiski mulle veel rohkem kui arst.
See-eest ei mäleta ma tema nime. Seda polnud ju kabineti uksel kirjas!
Aga nüüd ma ei viitsi arsti juurde minna. Hullem, ma ei viitsi isegi lapsi arsti juurde viia! Miks ometi?
/uurib oma mõtteid
Tõenäoliselt on põhjuseks loodusravi.
Loodusravi on väga tore asi. Ma pooldan loodusravi kirglikult ja eelistan seda kõigest hingest antibiootikumidele.
Või noh, enam-vähem.
Pärast seda, kui hanerasv 6 aastat tagasi Tütarlapse kurja köha vastu imet tegi ja mu loodusravi usku pööras, on minu usaldus rahvameditsiini vastu siiski korduvalt kõikuma löönud. Nt 2 aastat hiljem ei teinud hanerasv sama lapse kurja köha vastu eriti midagi. Rääkimata teisest, minu toonase kallima lapsest, kellele sel üldse pisimatki mõju ei tundunud olevat.
Samamoodi ei ole ma tegelikult märganud mingit erilist mõju olevat ravimteedel (v.a. pärnaõietee täiesti reaalne palavikkualandav mõju - 10 minutit pärast pärnaõietee joomist olen ma alati higine nagu just finishisse jõudnud võidusõiduhobune).
S.t. muidugi on tee kasulik. Ka lihtsalt kuum vesi on kasulik. Mida ma pole täheldanud, on mingite väga ravivate taimedega turgutatud kuumade vete mõjude erinevus lihtsalt kuuma vee või nt mingi mõttetu 10-kroonise kibuvitsa-kotitee mõjust.
Mesi mõjub. Seda ma olen näinud ja tundnud. Aga siis ei tohi meega ka koonerdada. 1 tl tassi kohta teeb joogi lihtsalt magusaks. Tervistamisest saab rääkima hakata 2 või rohkem tl sooja teesse segamise järel, ja seda värki tuleb juua vähemalt 3-4 korda päevas.
Aur mõjub. Kuuma auru sissehingamisel on haigetele hingamisteedele imeline mõju - aga mul on kahtlus, et mõju on eeskätt mehhaaniline. S.t. vahet pole, kas hingata puhast veeauru, teepuuõli auru, kummeliauru, piparmündiauru, kartulikeeduauru või kasvõi kohviauru - see on kuum aur, mis mõjub, mitte mingid mikroosakesed või eeterlikud õlid selles. Sest ma pole erinevate aurude mõjudes mingit erinevust märganud.
Soolavee ninna laskmisel pole ma mingit erilist positiivset tagajärge täheldanud. Limaskestad tunduvad veel õrnemad ja valusamad kui varem.
Kuristamine aitab. Seal on vast isegi vahe, kas kuristada mingi Asjaga (soolavesi, soodavesi, kummelitee) või niisama veega. Aga ma pole ka kindel. Sellest ajast, kui ma viimati niisama sooja veega kuristasin, on möödas umbes 15 aastat.
Nojah, nüüd läks mõte uitama.
Millest ma tahtsingi rääkida? Aa, et miks loodusravi on peletanud mu eemale arstidest.
Muuseas, mitte kõigist. Vanas Depressiivses Väikelinnas oli mul ülilahe arst. ÜLIlahe. Ega ma alati tema juurde ka minna ei viitsinud, aga vähemalt ma uskusin, et kui lähen, saan abi.
Aga uues linnas on nii, et ei usu.
Phmt mina lähen arsti juurde siis, kui loodusravi ei ole aidanud. Kui ma olen vaevelnud ja rühmanud, sundinud lapsi auru täis ruumis istuma ja raamatut vaatama, teinud teesid ja tupsutanud vietnami salvi ja pannud igale poole pesukausse veega normaalsema õhuniiskuse saavutamiseks, ning kui nädal on möödas ja mingit progressi ei ole - vat siis lähen mina arsti juurde.
Ja mind ei tee sugugi õnnelikuks, kui arst räägib mulle siis ravimteedest, sinepiplaastrist ja aurudest.
Ja Hymerist, millesse mina isikliku kogemuse põhjal ei usu üldse.
Kui ma juba arsti juurde lähen, tahan ma saada retsepti. Midagi, mida apteegist osta, et saada edaspidi hakkama vähema vaevaga kui enne. Või tahan anda vähemalt vereanalüüsi, vedada ringi plasttopse lapsepissiga, teha midagi, mida ma kodus teha ei saanud.
Aga kui arst vaatab mulle otsa roosa rõõmsa näoga ja räägib loodusravi oivalistest kasudest, olen ma pettunud ja ei viitsi selle arsti juurde rohkem minna. Mis siis, et ma usun loodusravi oivalistesse kasudesse.
Mu eelmine perearst sai must aru. Kui ma ütlesin, et ei viitsi iga kuu küll käia oma imikuga arsti juures, kutsus ta mind tagasi kord kahe kuu jooksul, sest tõesti, ega ei ole see lapse näitamine nii tihti vajalik, kui ma nagunii ise ju näen, et laps normaalselt areneb.
Kui ma ütlesin, et lükkaksin hea meelega kõik vaktsineerimised edasi aega, kui laps on üle 3 aasta vana, ja mõnesid üldse ei teeks, ta naeratas ja noogutas ja samas rõõmustas, et ma Tütarlapsele teetanuse vastase vaktsineerimise ikkagi ära teha lasin.
Kui ma tulin murega, et lapsed köhivad juba 2 nädalat, lasi ta teha analüüsid, kusjuures Poeglapse omas tuvastatigi põletik. Siis järgnes kopsuröntgen ja antibiootikumid.
Tütarlaps sai 2 sorti siirupit.
Ja siis muidugi piimahappebaktereid mõlemale.
Aga uus arst... äh. Hymer 4x päevas.
Ühesõnaga, ma arvan, et ma olen põletikuhaige, aga ei viitsi arsti juurde minna, sest kardan, et ta soovitab mulle loodusravi.
Kuhu on (kuningavõim) minu tervishoiukäitumine küll jõudnud!
Või oot! Esmalt ma ei taha arsti juurde minna, sest loodan asjad loodusraviga korda ajada, ja siis ei taha minna, sest kardan, et ta soovitab mulle loodusravi?
Kogu möla kokkuvõte: tuleb homme arsti juurde aeg kirja panna.
PS. Kommentaare teemal "sa võid ju kodus ka plasttopse lapsepissiga ringi vedada, kui sa seda kangesti soovid," ei taha =)
Söön toorest hapukapsast. Vahepeal tunnen nõrka hapukat maiku. Siis midagi kergelt kibejat. Aga ma ei saa aru, kas osa kapsast on teise maitsega (halvaks läinud?!) või on asi lihtsalt selles, et mu maitsemeel on erinevatel hetkedel erineval määral ja moel blokeeritud.
Mul on uus diagnoos endale ka - krooniline põsekoopapõletik.
Tuleks minna arsti juurde, aga ei viitsi eriti.
Imelik, eks ole? Kui ma olin väike, vedas ema mind kohusetundlikult iga haiguse puhul Nõmme Lastepolikliinikusse dr Herilase juurde vastuvõtule. Dr Herilane oli väike, vaikse ja väga peenikese häälega leebe naine. Tumedate juustega. Ma ei oska öelda, kui vana. Seni, kuni ma tema juures käisin (eluaastad 0,5-18) tundus ta ikka täpselt ühesugune. Ütleme, 35-55 võiks laias laastus vanuseks pakkuda. Soeng oli tal ka kogu aeg sama.
Tal oli kogu selle aja ka üks ja seesama õde. Kes kandis ka kogu aeg üht ja sedasama soengut (keemilisi helepruune lokke). Ja minu meelest ka ühtesid ja samu prille.
Õel oli väga hea mälu - ta tundis mind iga kord nägupidi ära ega pidanud mu nime kaardi väljavõtmiseks küsimagi. Ka tema oli väga leebe ja naeratav alati, kuigi pisut särtsakam, kui arst. Ta meeldiski mulle veel rohkem kui arst.
See-eest ei mäleta ma tema nime. Seda polnud ju kabineti uksel kirjas!
Aga nüüd ma ei viitsi arsti juurde minna. Hullem, ma ei viitsi isegi lapsi arsti juurde viia! Miks ometi?
/uurib oma mõtteid
Tõenäoliselt on põhjuseks loodusravi.
Loodusravi on väga tore asi. Ma pooldan loodusravi kirglikult ja eelistan seda kõigest hingest antibiootikumidele.
Või noh, enam-vähem.
Pärast seda, kui hanerasv 6 aastat tagasi Tütarlapse kurja köha vastu imet tegi ja mu loodusravi usku pööras, on minu usaldus rahvameditsiini vastu siiski korduvalt kõikuma löönud. Nt 2 aastat hiljem ei teinud hanerasv sama lapse kurja köha vastu eriti midagi. Rääkimata teisest, minu toonase kallima lapsest, kellele sel üldse pisimatki mõju ei tundunud olevat.
Samamoodi ei ole ma tegelikult märganud mingit erilist mõju olevat ravimteedel (v.a. pärnaõietee täiesti reaalne palavikkualandav mõju - 10 minutit pärast pärnaõietee joomist olen ma alati higine nagu just finishisse jõudnud võidusõiduhobune).
S.t. muidugi on tee kasulik. Ka lihtsalt kuum vesi on kasulik. Mida ma pole täheldanud, on mingite väga ravivate taimedega turgutatud kuumade vete mõjude erinevus lihtsalt kuuma vee või nt mingi mõttetu 10-kroonise kibuvitsa-kotitee mõjust.
Mesi mõjub. Seda ma olen näinud ja tundnud. Aga siis ei tohi meega ka koonerdada. 1 tl tassi kohta teeb joogi lihtsalt magusaks. Tervistamisest saab rääkima hakata 2 või rohkem tl sooja teesse segamise järel, ja seda värki tuleb juua vähemalt 3-4 korda päevas.
Aur mõjub. Kuuma auru sissehingamisel on haigetele hingamisteedele imeline mõju - aga mul on kahtlus, et mõju on eeskätt mehhaaniline. S.t. vahet pole, kas hingata puhast veeauru, teepuuõli auru, kummeliauru, piparmündiauru, kartulikeeduauru või kasvõi kohviauru - see on kuum aur, mis mõjub, mitte mingid mikroosakesed või eeterlikud õlid selles. Sest ma pole erinevate aurude mõjudes mingit erinevust märganud.
Soolavee ninna laskmisel pole ma mingit erilist positiivset tagajärge täheldanud. Limaskestad tunduvad veel õrnemad ja valusamad kui varem.
Kuristamine aitab. Seal on vast isegi vahe, kas kuristada mingi Asjaga (soolavesi, soodavesi, kummelitee) või niisama veega. Aga ma pole ka kindel. Sellest ajast, kui ma viimati niisama sooja veega kuristasin, on möödas umbes 15 aastat.
Nojah, nüüd läks mõte uitama.
Millest ma tahtsingi rääkida? Aa, et miks loodusravi on peletanud mu eemale arstidest.
Muuseas, mitte kõigist. Vanas Depressiivses Väikelinnas oli mul ülilahe arst. ÜLIlahe. Ega ma alati tema juurde ka minna ei viitsinud, aga vähemalt ma uskusin, et kui lähen, saan abi.
Aga uues linnas on nii, et ei usu.
Phmt mina lähen arsti juurde siis, kui loodusravi ei ole aidanud. Kui ma olen vaevelnud ja rühmanud, sundinud lapsi auru täis ruumis istuma ja raamatut vaatama, teinud teesid ja tupsutanud vietnami salvi ja pannud igale poole pesukausse veega normaalsema õhuniiskuse saavutamiseks, ning kui nädal on möödas ja mingit progressi ei ole - vat siis lähen mina arsti juurde.
Ja mind ei tee sugugi õnnelikuks, kui arst räägib mulle siis ravimteedest, sinepiplaastrist ja aurudest.
Ja Hymerist, millesse mina isikliku kogemuse põhjal ei usu üldse.
Kui ma juba arsti juurde lähen, tahan ma saada retsepti. Midagi, mida apteegist osta, et saada edaspidi hakkama vähema vaevaga kui enne. Või tahan anda vähemalt vereanalüüsi, vedada ringi plasttopse lapsepissiga, teha midagi, mida ma kodus teha ei saanud.
Aga kui arst vaatab mulle otsa roosa rõõmsa näoga ja räägib loodusravi oivalistest kasudest, olen ma pettunud ja ei viitsi selle arsti juurde rohkem minna. Mis siis, et ma usun loodusravi oivalistesse kasudesse.
Mu eelmine perearst sai must aru. Kui ma ütlesin, et ei viitsi iga kuu küll käia oma imikuga arsti juures, kutsus ta mind tagasi kord kahe kuu jooksul, sest tõesti, ega ei ole see lapse näitamine nii tihti vajalik, kui ma nagunii ise ju näen, et laps normaalselt areneb.
Kui ma ütlesin, et lükkaksin hea meelega kõik vaktsineerimised edasi aega, kui laps on üle 3 aasta vana, ja mõnesid üldse ei teeks, ta naeratas ja noogutas ja samas rõõmustas, et ma Tütarlapsele teetanuse vastase vaktsineerimise ikkagi ära teha lasin.
Kui ma tulin murega, et lapsed köhivad juba 2 nädalat, lasi ta teha analüüsid, kusjuures Poeglapse omas tuvastatigi põletik. Siis järgnes kopsuröntgen ja antibiootikumid.
Tütarlaps sai 2 sorti siirupit.
Ja siis muidugi piimahappebaktereid mõlemale.
Aga uus arst... äh. Hymer 4x päevas.
Ühesõnaga, ma arvan, et ma olen põletikuhaige, aga ei viitsi arsti juurde minna, sest kardan, et ta soovitab mulle loodusravi.
Kuhu on (kuningavõim) minu tervishoiukäitumine küll jõudnud!
Või oot! Esmalt ma ei taha arsti juurde minna, sest loodan asjad loodusraviga korda ajada, ja siis ei taha minna, sest kardan, et ta soovitab mulle loodusravi?
Kogu möla kokkuvõte: tuleb homme arsti juurde aeg kirja panna.
PS. Kommentaare teemal "sa võid ju kodus ka plasttopse lapsepissiga ringi vedada, kui sa seda kangesti soovid," ei taha =)
esmaspäev, 9. veebruar 2009
Haige, väsind ja (mittekodutu) lootusetu
Ma püsisin hoolimata pidevast peavalust paremas peapooles terve nädalavahetuse funktsionaalne.
Nüüd on esmaspäev, valu on öö jooksul kolinud vasakusse peapoolde ja kogu perekond köhib ja tatistab ja haiseb kurguvalu järgi kahe meetri kaugusele.
Tegelikult peaks ma praegu Tegutsema. Aga ma kirjutan üles nädalavahetuse aruande tulevaste päevade jaoks ja kebin siis tagasi oma "Neverwhere'i", voodi ja pärnaõitee juurde. Sest arvuti ees olemine tundub väga masohhistlikuna.
Niisiis:
Manustatud ibuprofeeni: 1,8 grammi
Manustatud kala: nelja liiki
Manustatud alkoholi: 3 liiki
Kokkusaamisi: 3, neist meeldivaid: 2
Avastusi:
võõraste armuasjade kohta: 2
peavalu ja toidu seoste kohta: 1
viimast avastust ignoreerides edasi söödud ja peavaluga tasustatud saadud: 2 korda
Tegelikult ma tahaks rummikooki. Kuigi ma tean, et see ei parandaks mu enesetunnet vaid ajaks ainult peavalu hullemaks.
Haigused on tüütud, eriti kui sa ei pääse tänu neile ebamugavatest kohustustest vaid lihtsalt ei saa teha neid asju, mis muidu emotsionaalselt ja/või füüsiliselt naudingut pakuvad ja mille tegemine sind rõõmu ja entusiasmiga täidab.
Nüüd on esmaspäev, valu on öö jooksul kolinud vasakusse peapoolde ja kogu perekond köhib ja tatistab ja haiseb kurguvalu järgi kahe meetri kaugusele.
Tegelikult peaks ma praegu Tegutsema. Aga ma kirjutan üles nädalavahetuse aruande tulevaste päevade jaoks ja kebin siis tagasi oma "Neverwhere'i", voodi ja pärnaõitee juurde. Sest arvuti ees olemine tundub väga masohhistlikuna.
Niisiis:
Manustatud ibuprofeeni: 1,8 grammi
Manustatud kala: nelja liiki
Manustatud alkoholi: 3 liiki
Kokkusaamisi: 3, neist meeldivaid: 2
Avastusi:
võõraste armuasjade kohta: 2
peavalu ja toidu seoste kohta: 1
viimast avastust ignoreerides edasi söödud ja peavaluga tasustatud saadud: 2 korda
Tegelikult ma tahaks rummikooki. Kuigi ma tean, et see ei parandaks mu enesetunnet vaid ajaks ainult peavalu hullemaks.
Haigused on tüütud, eriti kui sa ei pääse tänu neile ebamugavatest kohustustest vaid lihtsalt ei saa teha neid asju, mis muidu emotsionaalselt ja/või füüsiliselt naudingut pakuvad ja mille tegemine sind rõõmu ja entusiasmiga täidab.
esmaspäev, 19. jaanuar 2009
Küll on kena kelguga-aa...
Naljakas tunne on.
Liuglen kelguga mäest alla ja kõrvus tuhiseb ja on vahva ja natuke pöörane olla.
Aga mäe all on lisaks ilusale liuteele ka kivi ja ma pole kunagi olnud suurem asi kelgujuhtija.
Rääkimata tõsiasjast, et kui ma all olen, tuleb hakata jälle mäest üles ronima.
Samas, muretseda alla sõites üles ronimise pärast - no siis ei oleks üldse mõtet sõita ju! Võiks viimsepäevalaupäevani külmetades mäe otsas kükitada, et aga ainult üles ronima ei peaks.
Mõistujutud =D
Nädalavahetuse aruanne:
* libedal jääl kukutud: üks kord. Kaod: mu lemmikpüksid pluss kaks päeva valutanud parem ranne, suur sinikas vasakul põlvel ja mu kaunis näolapp on äestatud ära lauba ja ninajuure piirkonnast.
* kingitusi saadud: 2. Reaalse kingituse näol on tegu on puust 20-lise täringuga, mille kõik tulemused on kahekümned. Teise kingituse sai mu mängupersoon. Kuradi suured nahksed tiivad, mis läksid mulle maksma 1 võlupunkti ja 7 (!!!) suuroskust elik feati. Minu lähima aja esmane eesmärk on kingitus nr 2 tagastada.
* Supernaturali osi vaadatud: 1, nimelt 4-11. Mulle meeldis. Tõesti. Hakkan juba mõistma, mis toimub vendade tondipüüdjate hinges tegelikult. Ei pea enam nii palju projekteerima. Rääkimata tüdrukust seinte sees! =)
* Söödud: kohutavalt palju. Mõõdulinti ei vaata.
* Beleriandi koosolekuid peetud: 1. Funktisonaalne, tõhus ja päris lõbus ühtlasi. Nüüd on mul palju ülesandeid jälle.
* Magatud: naeruväärselt vähe. Tuleb selle nädala alguses tasa teha. Kui keegi küsib, mida ma sünnipäevaks tahan, siis sünnipäev otsa magamist vajaduseta üles tõusta on täitsa teema.
* Haigeid lapsi: 1. isane laps sedakorda. Jääkülmas toas magamisest kahtlemata.
Nädala ravim: Fastum Gel
Nädala toit: kaalikas ja brie
Nädala raamatud: Dragonlance Legends kaksikute osad.
Nädala vaatepilt: Kahrut vabatahtlikult pintsakus
Nädala uudis: ma olen jälle palgatööta
Nädala avastus: käsitsi pesu pesta polegi nii õudne, kui võtta appi puust harjavars ja pesusid vannis ringi sõuda nagu gondoljeer
Liuglen kelguga mäest alla ja kõrvus tuhiseb ja on vahva ja natuke pöörane olla.
Aga mäe all on lisaks ilusale liuteele ka kivi ja ma pole kunagi olnud suurem asi kelgujuhtija.
Rääkimata tõsiasjast, et kui ma all olen, tuleb hakata jälle mäest üles ronima.
Samas, muretseda alla sõites üles ronimise pärast - no siis ei oleks üldse mõtet sõita ju! Võiks viimsepäevalaupäevani külmetades mäe otsas kükitada, et aga ainult üles ronima ei peaks.
Mõistujutud =D
Nädalavahetuse aruanne:
* libedal jääl kukutud: üks kord. Kaod: mu lemmikpüksid pluss kaks päeva valutanud parem ranne, suur sinikas vasakul põlvel ja mu kaunis näolapp on äestatud ära lauba ja ninajuure piirkonnast.
* kingitusi saadud: 2. Reaalse kingituse näol on tegu on puust 20-lise täringuga, mille kõik tulemused on kahekümned. Teise kingituse sai mu mängupersoon. Kuradi suured nahksed tiivad, mis läksid mulle maksma 1 võlupunkti ja 7 (!!!) suuroskust elik feati. Minu lähima aja esmane eesmärk on kingitus nr 2 tagastada.
* Supernaturali osi vaadatud: 1, nimelt 4-11. Mulle meeldis. Tõesti. Hakkan juba mõistma, mis toimub vendade tondipüüdjate hinges tegelikult. Ei pea enam nii palju projekteerima. Rääkimata tüdrukust seinte sees! =)
* Söödud: kohutavalt palju. Mõõdulinti ei vaata.
* Beleriandi koosolekuid peetud: 1. Funktisonaalne, tõhus ja päris lõbus ühtlasi. Nüüd on mul palju ülesandeid jälle.
* Magatud: naeruväärselt vähe. Tuleb selle nädala alguses tasa teha. Kui keegi küsib, mida ma sünnipäevaks tahan, siis sünnipäev otsa magamist vajaduseta üles tõusta on täitsa teema.
* Haigeid lapsi: 1. isane laps sedakorda. Jääkülmas toas magamisest kahtlemata.
Nädala ravim: Fastum Gel
Nädala toit: kaalikas ja brie
Nädala raamatud: Dragonlance Legends kaksikute osad.
Nädala vaatepilt: Kahrut vabatahtlikult pintsakus
Nädala uudis: ma olen jälle palgatööta
Nädala avastus: käsitsi pesu pesta polegi nii õudne, kui võtta appi puust harjavars ja pesusid vannis ringi sõuda nagu gondoljeer
esmaspäev, 22. detsember 2008
Poeskäik
Käisin tegemas vältimatut: jõuluoste.
Üldiselt mulle meeldis veel mõne aasta eest kingitusi teha. Ühele inimesele korraga. Mõelda välja kontseptsioon, seada tasakaalu praktilisus, sobivus konkreetsele isikule ja stiil.
Kui raha pani ette mitte lihtsalt mingid piirid, vaid kitsad piirid, oli vähe jama, aga ikkagi vastuvõetav.
Siis tulid mängu loovus ning isetegevus.
Et sellise lähenemisega kuhugi jõuda, peaks ma hakkama oma jõuluoste tegema alates juulist või nii, aga olgem ausad: seoses ümbritsevate inimeste jõukuse kasvu ja minu suhtelise jõukuse langusega (rohkem inimesi, kelle vahel sissetulekut jagada) ei tundu see kinkimine üldse enam nii lõbus. Lahe on kinkida sellele, kel mu kingitust ka vaja läheb, eks ole. Midagi head ja erilist. Aga kinkida umbes 8-le inimesele, kelle sissetulekud on igal eraldi vähemalt 3 minu oma, midagi head ja erilist, on pisut nagu üle minu võimete.
Niisiis olen üle läinud selliste asjade kinkimisele, mille praktiline väärtus on umbes null, aga vähemalt on minupoolne ponnistus tunda.
Isetegevus, noh.
Aga jõulud! JÕULUD! Saatanlik aeg, kui tuleb teha kingitusi paljudele inimestele korraga. Siis lihtsalt ei jõua intensiivselt, innuga ja personaalselt läheneda. Isetegevus ka kõike ei kata. Nii hulgi ei jaksa ju ise teha. On õnneks ka mõned sellised sõbrad, kelle sissetulek on sama naeruväärne kui minu oma, ja siis on mul ju lapsed.
Lapsed!
Juba ainult nende pärast on osturetk vältimatu - ja juba ainult nende pärast on see sulaselge piin.
Ma tunnen oma lapsi hästi. Ma tean, mida neil VAJA on.
Nimelt mitte midagi. Neil ei ole midagi vaja.
Paaril eelmisel aastal ostsin ma mõned praktilised asjad ning pudipadi, mis neile hetkeks rõõmu pakuks.
Nüüd, kus ma olen viimastel kuudel koristamiste ajal loobunud puzzletükkide ühte karpi kokkupanekust, savist pudinate sahtlitesse sortimisest ning viskan kõik need jullad koos puust kaelakeehelmestega minema, ei ole mul nagu erilist tahtmist tuua koju (raha eest!!!) kola, mille ma aasta pärast minema viskan, ahastuses ja tige.
Niisiis üritasin osta vähemalt mingil määral vajalikke ja igal juhul kvaliteetseid asju ja igaühele ja ikka midagi head ja erilist ka.
Lisaks oli mul vaja plekieemaldit, pesugeeli jms.
Jeerum, ma ütlen.
Kassas, higine, pea ringi käimas (kahtlustan, et jõuluostud on mul juba mingi foobia tekitanud, sest vähemalt viimasel seitsmel aastal on mul sel ajal poes käimine toonud kaasa kerge iivelduse ja pearingluse), ümisesin vaikselt seda laulu ja tundsin endale jõulude puhul kaasa.
Ja saate aru:
kui ma läksin allakorrusele, et osta ka spinatit ja liha ja piparkoogitainast, TULI RAADIOST SEESAMA LUGU.
Öelge veel, et sünkronism on väljamõeldis.
Aga ära olen ma selle teeninud küll. Tegelikult. Oma kombega jätta asjad viimsele sekundile. Laiselda üle igasuguse mõõdu.
Arukas inimene nii ei tee.
Pilt on siit.
neljapäev, 18. detsember 2008
Lombaka Tilberti seiklused
Tähendab, nagu kõik teavad ülemeremaa (mitte Soome) telesarjadest ja filmikestest, eriti noore kauni Keanu Reevesi suust, chicks dig scars. Kas on mingit lootust, et guys dig scars kah? Sest mul on jälle ette näidata dramaatiline purustus parema põlve piirkonnas, millest peaks tulevikuks jääma kena 2-mm läbimõõdu ja 7-cm pikkusega kergelt kaarjas arm.
Mulle endale üldiselt armid meeldivad. Vahel tundub, et neid võiks mul rohkemgi olla, aga millega ma nõus ei ole, on asetus. 2/3 mu suurtest armidest on allpool reisi. Üks ilus on rangluul ja üks tobe arm on vasakul käsivarrel, (kaks tükki, mida ma ei arvesta, on huvitavates ja harva nähtaval olevates piirkondades), aga kõik ülejäänud on säärtel-pahkluudel-põlvedel. Ning kui ülakeha-kõri-ja käepiirkondade armid on üldjuhul silmahakkavad ja kuidagi võitluslikud (kuigi ükski minu omadest pole kakeluses saadud), siis jalaarmid räägivad ainult kohmakusest.
Kohmakust on mul hetkel kuhjaga. Komberdan oma muljutud varbaga valudes vaeveldes mööda kiilasjääd ringi, sammu pikkus kuskil 20 cm, ja hakkan 300 m pärast higistama. Kas hirmust või ebaühtlasest koormusest lihastele, ei saagi aru. Eriti hull on, kui last ka veel süles peab kandma.
Üldiselt on nii, et elan oma peas ja internetis ja üldse ei tahagi päriselu. See on tülikas ja energiatnõudev nähe, sisaldab komberdamist ja täielikku armetust kategooriates "graatsia", "jõulukingituste ostmine" (kui lapsed va, ajan vist jälle läbi ühe oma uue jutu väljaprintidega, sest ma ei jaksa poodidesse komberdada) ja "füüsiline treening". (Ma rääkisin midagi sellest, et 45 min 2x nädalas? Aga mu jalg valutab!)
Ja üldse...
Ja üldse.
Appi. Kõlab nagu ängile (MAHA ÄNG!) alistumine!
Sellega ei saa leppida!
Sellega ei lepitagi. Vabandage mind nüüd, mul on aeg minna ja teha mingit... mingit kasulikku tööd.
Näiteks pesen käsitsi pesu või midagi.
Mulle endale üldiselt armid meeldivad. Vahel tundub, et neid võiks mul rohkemgi olla, aga millega ma nõus ei ole, on asetus. 2/3 mu suurtest armidest on allpool reisi. Üks ilus on rangluul ja üks tobe arm on vasakul käsivarrel, (kaks tükki, mida ma ei arvesta, on huvitavates ja harva nähtaval olevates piirkondades), aga kõik ülejäänud on säärtel-pahkluudel-põlvedel. Ning kui ülakeha-kõri-ja käepiirkondade armid on üldjuhul silmahakkavad ja kuidagi võitluslikud (kuigi ükski minu omadest pole kakeluses saadud), siis jalaarmid räägivad ainult kohmakusest.
Kohmakust on mul hetkel kuhjaga. Komberdan oma muljutud varbaga valudes vaeveldes mööda kiilasjääd ringi, sammu pikkus kuskil 20 cm, ja hakkan 300 m pärast higistama. Kas hirmust või ebaühtlasest koormusest lihastele, ei saagi aru. Eriti hull on, kui last ka veel süles peab kandma.
Üldiselt on nii, et elan oma peas ja internetis ja üldse ei tahagi päriselu. See on tülikas ja energiatnõudev nähe, sisaldab komberdamist ja täielikku armetust kategooriates "graatsia", "jõulukingituste ostmine" (kui lapsed va, ajan vist jälle läbi ühe oma uue jutu väljaprintidega, sest ma ei jaksa poodidesse komberdada) ja "füüsiline treening". (Ma rääkisin midagi sellest, et 45 min 2x nädalas? Aga mu jalg valutab!)
Ja üldse...
Ja üldse.
Appi. Kõlab nagu ängile (MAHA ÄNG!) alistumine!
Sellega ei saa leppida!
Sellega ei lepitagi. Vabandage mind nüüd, mul on aeg minna ja teha mingit... mingit kasulikku tööd.
Näiteks pesen käsitsi pesu või midagi.
laupäev, 13. detsember 2008
Ühesõnaga: testid
Lolle teste andke mulle tänapäev!
* Piisavalt veider
Aga see pole ilmselt kellelegi üllatuseks, eks ole?
I'm 73% freak!!
* Kasutuim, aga lõbusaim klass:
* Piisavalt veider
Aga see pole ilmselt kellelegi üllatuseks, eks ole?
I'm 73% freak!!
* Kasutuim, aga lõbusaim klass:
Your result for The RPG Class Test...
Bard
52% Combativeness, 53% Sneakiness, 62% Intellect, 31% Spirituality
Dashing and multi-talented: You are a Bard!
A decent warriors, reasonable spell-caster, and fairly good at tricking people, the Bard is the jack of all trades. These charming fellows live by their wits, though a sharp blade, a few spells, and some lockpicks never hurt.
Smart, sneaky, and aggressive, you're probably good at most things you try. You don't have much need for spirituality or superstition and are much more likely to live in the here and now... and if you can get some fun and profit out of the here and now, even better.
A decent warriors, reasonable spell-caster, and fairly good at tricking people, the Bard is the jack of all trades. These charming fellows live by their wits, though a sharp blade, a few spells, and some lockpicks never hurt.
Smart, sneaky, and aggressive, you're probably good at most things you try. You don't have much need for spirituality or superstition and are much more likely to live in the here and now... and if you can get some fun and profit out of the here and now, even better.
Take The RPG Class Test at HelloQuizzy
Mitte just kõige elegantsem, aga vahest just selles väljendubki selle testi paikapidavus.
I'm a Honda S2000!
You live on the edge, and you live for the adrenaline rush. You don't need luxuries, snob appeal, or superfluous gadgets. You put your top down, get your motor revving, and take all the curves that life throws at you at full speed. So what if you spin out occasionally?
Take the Which Sports Car Are You? quiz.
Ja tegelikult ei ole ma jaapani autode suhtes vaenulik.
Luik? LUIK? Kuidagi pühalik ei tundu või?
(aga tekst on adekvaatne)
Your result for The Golden Compass Daemon Test...
Multi-Faceted Soul
In a way, you are a truly balanced person. You have a good sense of self, but you have periods of worry and self doubt. You don't like to be alone a lot, but you don't like being constantly surrounded, either. You can be shy in some situations and bold in others. You can tell people how you feel, but you don't wear your heart on your sleeve. You aren't "TOO" anything: You aren't too shy, you aren't too aggressive, you aren't too extroverted, you aren't too introverted. However at any one time you can be any combination of these things.
You tend to adapt yourself to match the situations in which you find yourself. You may be quiet and sensitive with some people, or joking and loud with others. These are all facets of your personality. People tend to perceive you as they want to perceive you. They may even tend to idealize you a bit. Then, when you do something that doesn't fit their concept of who you are (like have an outburst of anger, or a fit of shyness, or make an insensitive joke)they can be shocked and surprised. Does anyone know the real you?
Your daemon would represent your multi-faceted and ever-changing personality, as well as people's tendency to idealize you. He or she would get angry when you did not, be calm and poised when you felt ruffled and anxious, and always be the voice of emotion and reason in your ear.
Suggested forms:
Swan, Elephant, Koala, Panda, Chameleon, Wolf.
Mus on olemas moraalsuse jäänused!
Your result for The Sexual HELL Test...
HELL LEVEL 2
Raw score: 76%
You're just about as deep in sexual hellfire as a person can get. Virtually no urge, however demented, will go ungratified; practically no boundary will go uncrossed. You're probably proud of your adventurousness, and, honestly, you should be. Few people are confident enough to pursue pleasure on their own terms.
Your morals could sink a bit further, sure, but it's likely that you've got a pretty good idea of what you're into and what you would do...above all you're honest with yourself with what you want. If more people were honest with themselves, you'd have a lot more company down in the flames.
AVOID: the lost souls in sexual heaven and (above all) the denizens of sexual purgatory. You don't need any prudes or wishy-washers in your life.
Your morals could sink a bit further, sure, but it's likely that you've got a pretty good idea of what you're into and what you would do...above all you're honest with yourself with what you want. If more people were honest with themselves, you'd have a lot more company down in the flames.
AVOID: the lost souls in sexual heaven and (above all) the denizens of sexual purgatory. You don't need any prudes or wishy-washers in your life.
Take The Sexual HELL Test at HelloQuizzy
teisipäev, 11. november 2008
ELu puudega
Mu netipesa (füüsiline pesa, kuhu käib kaabli ots) andis viimaks julmale kohtlemisele, mis talle aeg-ajalt mu laste poolt osaks on saanud, alla ja ma elasin veidi aega netita.
Mida ma avastasin:
* minu võrgusõltuvus ei ole tagasihoidlik vaid intensiivne. Vähemalt neli korda päevas ma juba sirutasin käe, et rebane lahti teha, enne kui meelde tuli. Pidevalt oli tunne, nagu oleks käsi või mingi muu minu jupp küljest ära ja väga raske oli meeles pidada, et seda juppi praegu kasutada ei saa.
* kulutada 3 tundi solitaire'i mängides on kukepea. Kulutada 6 tundi on samuti kukepea. Aga jooksvat skoori mul üle 758 ei õnnestunud saada. Pagan! Tahtsin tuhandet.
* sain valmis kaks kirjalikku tööd ja parandasin tervet hunnikut teisi. Sest aega oli korraga jube palju käes.
* Mul on arvutis väga vähe lugemist. Arvasin, et omaenda vaimusünnitiste lugemisega võin mitu päeva ära sisustada, aga juba esimese päeva õhtul kiskusid valikud väga kasinaks. Lugesin selle asemel Liisi Ojamaa uusimat kogu. "Jõgi asfaldi all". Sel on sabas sihuke väike proosavihik. Luuletused olid päris head, aga proosavihik jättis suisa sügava mulje. Põhiliselt seepärast, et esimest korda, kui ma selle lahti tegin, lugesin poolteist lehekülge ja mõtlesin: "Ah, jälle mingi nutt ja hala". Teisel korral lugesin kahe mõtlemispausiga läbi. Kuigi lõpp oli vahest liiga ülemlaululik, oli kuidagi hingeülendav avastada, kuidas teisedki käivad läbi lompide ja komistavad vahel pilvepiirile ka. Ja kuidas nende lombid on sügavamad ja villid kannal ulatuvad selgrooni välja.
Ja tõdeda, et mul on ikka õnne nagu koeral, jah.
Nt minu Väikevend ilmub kord aastas paariks nädalaks ikkagi nähtavale, ma saan teda kallistada ja temaga isegi natuke rääkida, enne kui ta jälle kaob.
Kuigi ma olen kartnud kaua, et äkki kaob ükskord päriselt ära. Ei tule enam kunagi.
Pole kadunud.
Ma olen oma väiksest vennast hirmasti sisse võetud, et te teaksite.
...ja ma tunnen tast praegu puudust nii et kõrvetab.
* Kell 11 magama minnes tuleb uni küll. Tuleb ainult MINNA.
* Minu mulje, et ma olen jätkuvalt kõva lugeja, on täiesti ekslik. Mälestusena ajast, mil ma lugesin keskmiselt raamatu päevas, arvasin ma siiamaale, et loen suheliselt palju. Aga tegelikult ei loe ma isegi raamatut nädalas. Heal juhul ühe kahe nädala jooksul. Kui kaasa arvata need raamatud, mida ma juba olen lugenud ja nüüd üle loen. Ja need, mida pudinatele ette loen. Muidu tuleb vahest ehk raamat kuus.
Olen degenereerunud. Täiesti.
P.S Veetsin terve igaviku, otsides netist oma väikevenna pilti. Nagunii oleks ta olnud seal kuskil 14 või 17 midagi, nii et eriline isikuandmete lekitamine ja ahistamine poleks see olnud, aga ma ei leidnud üldse ühtegi. Mul pole ka arvutis ainsatki. Ma googeldasin tema nime ka ja saate aru - 0 vastust. NULL! Põhimõtteliselt on mu vennas Eestimaalt lahkudes jätnud maha väga kitsa vao, mis aasta-aastalt üha enam lumme tuiskab.
Korraga on mul seestpoolt külm ja kurb. Ja ma igatsen teda.
Panen siis selle Liisiojamaa kogu kaane. Parem kui mitte midagi.
reede, 7. november 2008
Elu on lühike /öine vahetus/
...ja jäi just lühemaks.
Emake maa, ja nüüd jäi ta veel lühemaks! (paanikanurk avatakse... kohe!)
AAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAh!
Mis mia TEEN oma elokesega nõnnaviisi?!
Ma tean, et kui ma istun sellisel kellajal üleval, ei tule sellest midagi head järgmisel päeval. Ja maailm on jälle asunud end ümber vormima (süngel moel, ja ma olen taas sunnitud sammukese täisväärtuslik inimene olemisele lähemale astuma. Kuigi ma täiesti kiidan selle heaks, et täisväärtustumine ja puha, võtab mõte vanaemale haiglasse külla minemisest siiski rinnakorvi keskelt kergelt õõnsaks). Ja kuigi ma olin eile parem kui üleeile, ei olnud ma kohe kindlasti täna parem kui eile. Põhimõtteliselt võib end lohutada ainult sellega, et ma polnud ka väga palju halvem. Mis iseenesest pole paha tulemus.
Aga ma lugesin mõnede inimeste sõprusest ja pikast retkest mööda Ameerika mandrit ja kuskil mu pruunide patside kohal lõid mingid tulukesed põlema. Ma võiksin selle õhevil, innuka, heljuva sisetundega kirjutada lugusid, aga kirjutan selle asemel blogi, sest kuigi lood on Lood, on sotsiaalse suhtlemise teesklemine samuti oluline.
Otsustasin (ja tõsiselt otsustasin, s.t. päriselt, mitte "ei, ikka on vaja 5 kg alla võtta") õppida ära autojuhtimise. Ma olen sellega juba mitu korda alustanud, aga pole iial tagurdamisest kaugemale jõudnud. Mitte seepärast, et kole raske oleks. Vastupidi. Lihtne on (v.a. et ma unustan kogu aeg sidurit vajutada enne pidurit) ja siis on aega vähe ja tunne, et ah! Kus mul kiiret! Nädala pärast võib ka, täna mul pole lapsehoidjat.
Aga need pagana nädalad lähevad nii ruttu.
Suvi sai läbi enne, kui ma õieti peadki jõudsin pöörata.
Ja ma ei jõudnudki tagurdamisest kaugemale.
Mul juhtub seda paljude asjadega. Ma ei jäta neid õigupoolest pooleli vaid panen kõrvale, kuni pakilisemad asjad tehtud saavad. Aga pakilisemaid asju tuleb kogu aeg juurde ja sinna vahele jääb see "ma olen ära teeninud puhkuse ja lõbu, niisiis täna (ja homme ja veel kogu pikeneva nädala) ma puhkan ja lõbutsen" ja peab ikka tõesti olema südame järgi töö, mille juurde ma pika vahemaa järel kord tagasi pöördun.
Sageli on see vahemaa mõõdetav AASTATES.
Aga mulle meeldib see vabadusetunne, mida autojuhtimine tekitab. Tõsi, praegusel ajal ilmselt mattub vabadusetunne ahistustunde alla, kui mõelda vajaduse peale kütuse eest maksta, aga siiski. See on ilmselt oskus, mis ei jookse mööda külgi maha.
Ilmselt rohkem väärt kui oskus teha hundiratast. Mida ma pole siiamaani selgeks saanud. Väga võimalik, et ei saagi. Mis on kurb, sest kunagi umbes 12 aastat tagasi ma mõtlesin, et kui ma õpin ära hundiratta tegemise, suudan ma kõike, mida väga tahan.
Aga ma ei õppinud seda ära.
Ja mida lühemaks jääb elu, mida vanemaks, puisemaks ja igat sorti sümbolite suhtes ükskõiksemaks ma muutun, seda väiksem on isegi teoreetiline võimalus, et ma selle kunagi ära õpin. Et ma üldse vaevun selle õppimist ette võtma.
Kõige hullem on, et ma ei oska hundiratta tegemist ka oma tütrele õpetada ja teda ootab ilmselt kehalise kasvatuse tundides ees sama abituse ja "maeisaaaru-midatemusttahate-mukehaeioskasedaasenditvõtta-"agoonia.
Emake maa, ja nüüd jäi ta veel lühemaks! (paanikanurk avatakse... kohe!)
AAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAh!
Mis mia TEEN oma elokesega nõnnaviisi?!
Ma tean, et kui ma istun sellisel kellajal üleval, ei tule sellest midagi head järgmisel päeval. Ja maailm on jälle asunud end ümber vormima (süngel moel, ja ma olen taas sunnitud sammukese täisväärtuslik inimene olemisele lähemale astuma. Kuigi ma täiesti kiidan selle heaks, et täisväärtustumine ja puha, võtab mõte vanaemale haiglasse külla minemisest siiski rinnakorvi keskelt kergelt õõnsaks). Ja kuigi ma olin eile parem kui üleeile, ei olnud ma kohe kindlasti täna parem kui eile. Põhimõtteliselt võib end lohutada ainult sellega, et ma polnud ka väga palju halvem. Mis iseenesest pole paha tulemus.
Aga ma lugesin mõnede inimeste sõprusest ja pikast retkest mööda Ameerika mandrit ja kuskil mu pruunide patside kohal lõid mingid tulukesed põlema. Ma võiksin selle õhevil, innuka, heljuva sisetundega kirjutada lugusid, aga kirjutan selle asemel blogi, sest kuigi lood on Lood, on sotsiaalse suhtlemise teesklemine samuti oluline.
Otsustasin (ja tõsiselt otsustasin, s.t. päriselt, mitte "ei, ikka on vaja 5 kg alla võtta") õppida ära autojuhtimise. Ma olen sellega juba mitu korda alustanud, aga pole iial tagurdamisest kaugemale jõudnud. Mitte seepärast, et kole raske oleks. Vastupidi. Lihtne on (v.a. et ma unustan kogu aeg sidurit vajutada enne pidurit) ja siis on aega vähe ja tunne, et ah! Kus mul kiiret! Nädala pärast võib ka, täna mul pole lapsehoidjat.
Aga need pagana nädalad lähevad nii ruttu.
Suvi sai läbi enne, kui ma õieti peadki jõudsin pöörata.
Ja ma ei jõudnudki tagurdamisest kaugemale.
Mul juhtub seda paljude asjadega. Ma ei jäta neid õigupoolest pooleli vaid panen kõrvale, kuni pakilisemad asjad tehtud saavad. Aga pakilisemaid asju tuleb kogu aeg juurde ja sinna vahele jääb see "ma olen ära teeninud puhkuse ja lõbu, niisiis täna (ja homme ja veel kogu pikeneva nädala) ma puhkan ja lõbutsen" ja peab ikka tõesti olema südame järgi töö, mille juurde ma pika vahemaa järel kord tagasi pöördun.
Sageli on see vahemaa mõõdetav AASTATES.
Aga mulle meeldib see vabadusetunne, mida autojuhtimine tekitab. Tõsi, praegusel ajal ilmselt mattub vabadusetunne ahistustunde alla, kui mõelda vajaduse peale kütuse eest maksta, aga siiski. See on ilmselt oskus, mis ei jookse mööda külgi maha.
Ilmselt rohkem väärt kui oskus teha hundiratast. Mida ma pole siiamaani selgeks saanud. Väga võimalik, et ei saagi. Mis on kurb, sest kunagi umbes 12 aastat tagasi ma mõtlesin, et kui ma õpin ära hundiratta tegemise, suudan ma kõike, mida väga tahan.
Aga ma ei õppinud seda ära.
Ja mida lühemaks jääb elu, mida vanemaks, puisemaks ja igat sorti sümbolite suhtes ükskõiksemaks ma muutun, seda väiksem on isegi teoreetiline võimalus, et ma selle kunagi ära õpin. Et ma üldse vaevun selle õppimist ette võtma.
Kõige hullem on, et ma ei oska hundiratta tegemist ka oma tütrele õpetada ja teda ootab ilmselt kehalise kasvatuse tundides ees sama abituse ja "maeisaaaru-midatemusttahate-mukehaeioskasedaasenditvõtta-"agoonia.
Tellimine:
Postitused (Atom)