Teisipäev, 26. juuni 2012

Kunagi olin ka mina laisk


Millegipärast olen viimastel aastatel täiesti võimetu sellise päevakava tekitamiseks, täitmisest rääkimata.
Mingisugune vaibumatu uid on niipea, kui mõni eelmine ülesanne hakkab kasvõi ainult tunduma lõpetamisele lähenevat, endale mingi uus koorem seljale võtta. Reipa naeratuse ja "nojah, miks ka mitte"-nendinguga pikitult.
Natuke tuleb meeleheide peale, kui taipan, kuidas jälle peadpidi puusse jooksen.

Võib-olla on see ositi seotud mu kombega liiga helgeid suhteid ajuti mingi tõe näkkuütlemise või muulaadse tremuleerimisega (jään hiljaks, ei tule kohale, ilgun, solvun) keeruliseks ajada. Sest noh, kui on liiga roosiline, puudub ju areng, muutumine ja põnevus.
Rahulolu on surnud seis.
Aga vahel, tõtt-öelda, tahaks ikka seda surnud seisu ka tunda. Kas või selleks, et temast jälle tüdineda. Kas või lihtsalt vahelduse mõttes! Mis mõttes ma ei suuda enam laisk olla???

3 kommentaari:

  1. Äkki on harjutamise asi?
    Ma panin kunagi tähele, et kui pikem tööpaus oli, siis paar esimest päeva ei osanud kuidagi olla, kui võõrutusnähud lõppsid, siis edasi tekkis juba ideid, kuidas lihtsalt mõnusaid asju teha omaenda meeleheaks.

    VastaKustuta
  2. Viimase aja vaieldamatu lemmiklause Kaarel Tarandi sulest: Kuid et ükski ühiskond pole täies koosseisus jõudeelu praktiseerinud, siis puudub meil praegu katseline tõestusmaterjal selle kohta, et inimühiskond ilma tööta laisaks ja lolliks kätte läheb.
    Pikemalt 21.juuni Sirbis "Aeg on küps"

    VastaKustuta
  3. Probleem ongi ka selles, et niipea, kui eriti oluliste ja lausohtlike kohustuste nivoo natuke langeb, tahab inime kohe hakata kõiki neid asju tegema, mis ta on oma mõttes välja valinud puhkamiseks. Ja ma ei pidanud silmas lällamist ja grillimist, vaid loomingut. Teiste sõnadega elu mõtet. Kuna eelneval perioodil võis elu mõtte asemel haigutada hädine ellujäämine, siis nüüd oh ühekorraga kukil asjad, mida ise tahaks teha (sest kuidagi mingis paralleel-ajavoos suudame me ikkagi unistada) ning asjad, mida tahaks kellelegi teisele teha või mis on kogemata lausa ära lubatud. Aga eritiolulised ja lausohtlikud koguvad ka tagasi nagu merelained, vahepeal tegelikult ei jõudnudki nimekirja vähendada. Ainult suurendada. Seetähendab uusi projekte alustada, et veel kirjum olla oleks, veel rohkem loomesüümet, kui see kirju pilt ei idane eriti.

    Ma kardan, et tulemuseks on altzheimer.

    Ma kardan seda seepärast, et ma näen praegu, kuidas mõned vanurid ei suuda käed rüpes istuda ega jätta muretsemata või lausa üritamata ahastada seepärast, et nad ei jõua mingit linikut valmis. Stress sai harjumuseks. Koostöös mainitud haiguse muude nähtudega on see ikka päris õudne pähkel.

    Peab RUTTU harjutama hakkama laisklemist, vähemalt kohati. Ma mäletan, et isegi lapseoote algusaja unepaine ja lõpupoolsuse globaalkohmakuse kaitse all oli mul RASKE olla päriselt laisk, niimoodi laisk, et ei hakkaks tõesti kohe vabal sekundil jälle oma eluunistusi realiseerima. Mis võrdunuks päikeseloojangu maalimisega kroolitõmbe ja hingetõmbe vahel keset avamereujumist. Seda oskust on aga vahel vaja. Muidu keevalised inimesed teevad enda katki.

    Ano-Tin

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.