Teisipäev, 19. juuni 2012

Pööripäeva paiku

Kummaline tunne. Õhuline ja õhuke.
Kõik emotsioonid on kuidagi tooremad, tugevamad, värskemad. Isu ei ole, enesekontrolli samuti mitte. Kusagil sõrmeotses väreleb puude, mis on puutumata, ripsmete all pilt, mis nägemata.

Mõtlen avatud aknal istudes ja ülevalt alla erkrohelisi elupuid vaadates, milleks jutustada lugusid, kui on olemas muusika ja luule.
Natuke ausam, kui peaks, natuke nõudlikum, natuke nõutum.
Suus maitsevad mõrult suured sõnad, aga milleks neid välja öelda. Sisemine tõde on terava otsaga relv; tark suudab seda eluaeg puusal hoida ja mitte kunagi teise inimese vastu käiku lasta. Ja kui tera viimaks talle endale ihhu kasvama hakkab, on valu juba harjunud asjaks saanud.
Muuseas on metafoor kui selline kõige rumalam viis millestki rääkida. Kõlab kaunilt, aga ei ütle midagi. Nagu luule.
Nagu muusika.

Tuul tuleb nagu sisemine puhastumine ja lennutab tuha mu sigareti otsas tuppa laiali. Kübemed lendavad päikesekiirtes nagu tolmuterad, kui ma olin väike ja koos emaga tuba koristasin. Pühkisin innukalt tolmu laudadelt ja riiulitelt, ise seda nägemata. Sest ma ei näinud selliseid asju. Siiamaani ei näe.
Aga ema ütles, et seal on tolm, ja ma järgisin õnnelikult tolmuvõtmise rituaali, sest mul polnud veel pähe tulnud selles kahelda. Lapsena usume me nii paljut küsimusteta. Et õige on teha nii, nagu tehakse.
Hiljem lähevad asjad segaseks.

Kas suured sõnad suus, risti hammaste vahel, ja tõde terana puusal on rohkem või vähem päris, rohkem või vähem elus, kui igapäevane trallallaa, prae ahju viskamine ja rongiga linna, teisega tagasi sebimine? Tere, oh, nii armas, ole siis vapper, nägemiseni...
Nii tehakse.

Võib olla, kui ma seisan, silmad joonitud ja huuled maalitud, rongiuksel just nagu filmis, ja ei näe kedagi enam kunagi kunagi kunagi, on see kuidagi rohkem päris, kui see, et ma vilksan 5 korda päevas ekraanile ning keegi ei näe lühikeste lausete vahelt mu musti silmi ega vaikusse valvatud tormi ne taga?

Maailm on täis neid tüüneid silmi, tormilisi vaikimisi ja lõikavaid sisemisi tõdesid.
Nii tehakse.

1 kommentaar:

  1. Siin n2iteks kirjutasin ma sellest armumisest, mis l6puks sai selleks pontshikuks, mis murdis kaameli... noh, minu selgroo. Muide.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.