Neljapäev, 28. juuni 2012

Haridussüsteemist ja eetikast

Ma käisin Rentsi juures lällamas, aga seal nagu ei võetud teemaga isiklikuks minna e. keegi ei öelnud mulle, et ma olen loll ja peaks minema kappi häbenema. Kuigi kaude seda minusuguste kohta siiski nagu vihjati.

Pärast sinna kümne kommentaari kirjutamist ja tuvastamist, et keegi muga kakelda ei taha, mõtlen, et võtan siin, oma avalikus päevikus, ka teema üles.

DISCLAIMER: järgnev jutt pole ei ilus ega tark ja pärineb ilmselt mu teismeeatraumadest - ja ma võin lisaks jõhkrale üldistamisele mõnesid asju ka valesti mäletada. 

DISCLAIMER nr 2: Teeme nii, et ei puuduta siin teemas minu praegust kooli, sealset õppekava ega muud seonduvat. Sest me ei taha ju mingit jama mulle, on ju nii. 

Kui ma olin 14, ma vihkasin haridussüsteemi. Mulle päris meeldis minu kool, olin selle tubli patrioot, ja mulle päris meeldisid mu õpetajad, kahe erandiga, kellest üks pärast aastast töötamist ära saadeti. (Seoses ilmselge pedagoogilise andetusega. Isegi temasse ei suhtunud ma tegelikult halvasti, mul oli tast lihtsalt hale, sest ta oli klassi ees erakordselt hädine. Ja piinlik oli ka.)
Aga ma vihkasin süsteemi.

16-aastaselt oli minu suhtumine haridussüsteemi muutunud kergeks põlguseks, aga vähemalt ei tundnud ma enam, et kogu see institutsioon tuleks lihtsalt laiali saata. Seda seepärast, et minu ema põhjendas värgi mulle ära. Koolis ei käidagi õppekava omandamiseks, selgitas ta minu raevukate lainetavate kõnede peale. Põhjus on hoopis muu.

Raevukad lainetavad kõned puudutasid sünget tõsiasja, et ma ei õpi koolis midagi. Pole kunagi õppinud ja tundus, et ei hakkagi õppima. Miks, miks, OO MIKS ma pean seal käima????
Minu alg-, põhi- ja keskkool olid kõik üks ja sama tuntud Tallinna eliitkool. Ei saa just öelda, et see mingite näitajate järgi halb kool oleks ja mul oli soe koht hinges nii koolimaja, kooli hümni kui kooli lipu jaoks. Kooli ajaloost rääkimata. Aga see, et ma koolis midagi ei õpi, hakkas ilmnema üsna varakult ning jätkus kuni lõpuni.
Alustasime sellest, et ma oskasin kooli minnes lugeda ja üsna korralikult saja piires arvutada. Niisiis ei olnud mul neid asju vaja seal ega kodus väga õppida ja ma sain palju aega lihtsalt lugemisele pühendada. See andis mulle omakorda võimaluse mitte kunagi eraldi lugeda kooli kohustuslikku kirjandust, sest ma olin selle juba ammu läbinud seks ajaks, kui see nimekirjas minuni jõudis. Lugesin 11 aasta jooksul spetsiaalselt kooli jaoks läbi täpselt kaheksa raamatut - "Punase ja musta", kaks osa "Vendi Karamazoveid" ja viis osa "Tõde ja õigust". Enamik viimasest seitsmest ei olnud kohustuslikud, aga mulle tundus imelik lugeda seeriast üks raamat ja ülejäänud lugemata jätta.
Lisaks ilukirjanduse lugemisele olin ma hardunud zooloogiahuviline, käisin loomaaiaringis ja lugesin kõike bioloogia- ja etoloogiateemalist, mis kätte puutus. Ja mulle meeldisid väga ajaloolised romaanid, mille juurest liikusin sujuvalt edasi ajalugu puudutava populaarteadusliku kirjanduse juurde. Noh, ja astronoomia ning aatom-tuum-prooton-neutron-elektron tuleb igast keskmisest lasteentsüklopeediast ju kätte. Planeedi- ja aatomipiltide jaoks oli nt ENEKE sõber, ma mäletan.
Ja ma lugesin alati läbi ka kõik oma õpikud. Isegi kui hiljem selgus, et meile nendest midagi ei õpetatagi ja said niisama iluasjaks kätte antud.

Niisiis juhtus see, et ma sain rõõmsalt viisi asjade eest, mida ma oskasin seetõttu, et need huvitasid mind väljaspool kooli ja ma sain nad selgeks ülejala, ise seda märkamata. Või vähemalt haakusid need asjad väga hästi paari ainult koolis ette tulnud faktiga ja nood koolis puudutatud värgidki jäid tänu väljaspool kooli hangitud taustateadmistele kenasti meelde.
Mis aga juhtus ainetega, millega ma väljaspool kooli kokku ei puutunud, nimelt käsitöö, vene keel ja (kui algbera ja lihtsam geomeetria juba mööda sai) matemaatika?

Midagi väga halba. Ma rassisin ja rassisin ja hindeks oli pidevalt napp neli. Kõige kurvem ei olnud aga hinne. Tühja sellest hindest. Ma avastasin ka, et ma ei mäleta neis ainetes möödunud aastate materjalist praktiliselt mitte midagi. Reeglipäraselt. Neid saigi õpitud meetodil "kontrolltööks või küsimiseks asi kuidagi selgeks ja siis siuh! ajust välja". Kusjuures ajust välja laskmine EI olnud tahtlik tegevus.
Ja see olukord mulle enam pähe ei mahtunud. Mismõttes ained, mis nõudsid kõige enam vaeva, olid need, kus ma kõige vähem selgeks sain?!

Vahelepõige

(Kuigi, ei saa eitada, et hiljem hakkas samamoodi ajust välja kukkuma ka huvitavaid aineid puudutavaid fakte. Nt oli meil fanaatiline ajalooõpetaja, kes lasi oma õpilastel pähe õppida meeletu hulga aastaaarve, nimesid ja kuupäevi. Ise rääkis ta sinna juurde, et teda huvitab see, et me saaksime aru põhilistest asjadest ja oskaksime arutleda, aga ma täpselt ei tea, kuidas aitas mu arutlusoskusele kaasa töö "50 nime II maailmasõja algusest, 10 minutit aega, tulistage" ja teine samasugune uutele nimedele järgmisel tunnil.
Kusjuures mulle meeldis ajalooks õppida. See oli lõbus ja hasartne tegevus.
Ainult et kahjuks õpitu hajus ajust paari kuuga üsna täielikult.  Nüüdseks ma mäletan II maailmasõja nimedest kolme: Jerjomenko, Stalin ja Churchill.
Jerjomenko oli tankivägede mingi pealik. See on mul meeles seetõttu, et mu kaks klassiõde tegid luuletuse, kus sisaldusid read:
"Jerjomenko tankiga ringi ajas;
tundus, et tal oli midagi vaja."
Stalinist ja Churchillist olen lihtsalt vahepeal veel palju kordi kuulnud.)
Vahelepõike lõpp


"Miks ma neid asju õpin, kui ma neid nagunii ei mäleta hiljem? Miks ma pean seal koolis käima? MIS mõte sel on?" Mu lainetavad raevukad kõned kajasid seintelt vastu, ent seinad ei vastanud mulle.
Mu ema vastas.
Ta ütles toona midagi umbes sellist, et ega sa siis õppekava omandamiseks koolis ei käi. Sa käid seal selleks, et õppida pugemist, kergemalt läbi saamist, mahakirjutamist, hea mulje jätmist ja mõtlemisaparaadi treeningu jaoks ka.
Noh, ja ma suutsin selle põhjuse omaks võtta ja kuidagi oma keskkooli ära lõpetada keskmise hindega 4.6 kuskil, kuigi  ikka väga mitu korda mõtsin, et põrgusse, jätan pooleli. No mille nimel?! (Keskmine hinne on siinkohal ära toodud vihjena sellele, et ma ei olnud loll, kel on koolis eriliselt raske seepärast, et tal puudubki igasugune intelligents ja ta ongi õpivõimetu.)

Aga nüüd ma olen kuidagi nagu... hädas.
Minu jaoks on mahakirjutamine, minimaalse võimaliku pingutuse rakendamine enam-vähem korraliku (ma ei ole veel maksimaalse hinde huvi endas äratanud, B kõlbab mulle küll) hinde saamiseks mitte ainult et ok, vaid noh.... see nagu ONGI asja mõte, eks ole. Minu arusaamine haridussüsteemist on see, et see õpetab slikerdamist. Selle eesmärk ongi testida inimese vastupidavust (et ta jaksab üldse koolis käia), vaimset paindlikkust (suutlikkus kergemalt läbi saada, sahkerdada, kurbi silmi teha jms) ja alles kõige viimases järjekorras mälu ja intelligentsi.

Teismelisena Ameerika perefime vaadates ma alati imestasin, kui seal tuli mingi suur spikerdamisdraama ja see tehti küsimuseks eetikast. "Mis krdi eetika?" küsisin ma endalt. Kus on nende inimeste eetika, kes mind koolis niimoodi õpetavad, et nende õpetatust kaks kuud hiljem sittagi meeles ei ole, samas kui ma ise õpin omaette kaheksa korda efektiivsemalt ja lisaks ei pea vara tõusma ka? (Ma vihkan vara tõusmist, See ajab mul südame pahaks. Kehaliselt.)
Kuidas üldse eksamite juures mingist eetikast rääkida, kui eksamiks õpitu läheb ajust kohe eriti ruttu välja? Massiivsed eksamid ongi ju siuke geniaalne viis sundida õppurit mingeid andmeid niimoodi ajusse paigutama, et neil ei ole võimalust kinnistuda - maht on liiga suur, nii palju kinnistada lihtsalt ei jõua. Isegi kui asi järgneva paari kuu jooksul omaenda heast tahtest ette võtta.
Eriti kui, khm, on palju eksameid korraga - nagu need kõrgemates koolides olema kipuvadki.
Ühesõnaga, mulle tundus spikerdamise seostamine eetika ja aususe puudumisega naljanumbrina. Umbes nagu küsimus, et miks küüditatavad siis politseid ei kutsunud, kui neid küüditati. Suur eksam on juba olemuslikult õel viis sundida inimest oma aega ja energiat päheõppimisele raiskama, ilma et see talle mingit püsiteadmist annaks!
See on teema, kus kas nemad röövivad minult mu väärtusliku eluaja või mina nendelt hinded. Silma silma, hammas hamba vastu. Spikerdamine ongi aus võitlus, kus mina olen väljas enda ja õpetaja haridussüsteemi kui koletisliku monstrumi eest. Ja mina ei vihka teda ega tema mind. Tegelikult tõesti, vahel võib õpetaja isegi mitte kõigest hingest võidelda vaid lasta mu pette läbi lihtsalt seepärast, et tema ka monstrumit ei armasta, aga mind tunneb ja minust hoolib. Ja see on nagu... temast austusväärne ja kena tegelt. Umbes nagu siis, kui üks gladiaator laseb teisel kukkunud mõõga maast jälle üles võtta.

Aga nüüd ma lugesin Rentsi blogi ja see ajab mu segadusse ja kurvaks. Ma pean teda targaks inimeseks, aga ta
nagu
päriselt
usub, et eksamiteks õppimine teeb targaks?
Et see ongi see, mis teeb targaks? Ja kui eksamitel slikerdada, siis see on... ebaeetiline?

Kusjuures kommentaarides on teisigi, kes on sellega nõus. Ja kogu mu maailmapilt praegu vangub. Ma ei saa aru, kuidas saab tark inimene arvata, et eksamiteks pea varsti jälle kaduva kraamiga täitmine teeb targaks. Sealt edasi on ainult samm uskumaks, et haridus (see, mida koolides antakse) teebki targaks.  Et koolis on võimalik mitte ainult paberit saada vaid ka päriselt asju ära õppida.
Aga... aga... aga...

aga miks siis mind kool targaks ei teinud? Isegi teadmisi ei andnud, mingist silmaringist, emotsionaalsest intelligentsusest vms rääkimata. Unustame elukogemuse ja elutarkuse, räägime tõesti ainult teadmistest: IKKA EI ANDNUD JU!
Koolis ei pakutud mulle teadmisi sellisel viisil, et need ajuga ühenduksid. Seal ainult mõõdeti, palju ma väljaspool kooli olen omandanud. 

Kas ma olen mingi imelik v? Kas teised tõega saavadki koolides päriselt meeles püsivaid teadmisi? Lihtsalt mina ei saanud?

=(

42 kommentaari:

  1. Oh pagan!

    Hitler, Molotov ja Ribbentrop olid ka!
    Neist ma olen kah hiljem kuulnud.

    ja siis veel see... Kõrberebane-kutt. Rommel.

    Temast ma lugesin raamatut. "Inglise patsient" oli vist nimi.

    VastaKustuta
  2. Hei, kui see Sind lohutab, siis Sa ei olnud ainuke, kes koolist püsivaid teadmisi ei saanud. Siin kirjutatu tundus nii tuttav, väikeste variatsioonidega.

    Mäletan, et ajalugu pakkus huvi ka väljas pool kooli (va 20. saj - see oli mu jaoks liiga hästi dokumenteeritud ja liiga äsjane, et huvi pakkuda), ja selle rasva peal, mis ma sain sageli ajaloolisi romaanikesi lugedes, sai ikka päris pikalt kontrolltöödes hiilatud.

    Teisalt näiteks bioloogia ei köitnud mind üldse (eranditeks evolutsiooni ja geneetika osa), ja ma ei viitsinud selles aines isegi korralikult spikerdada mitte, hinded kõikusid 2-3 vahel (4 ja 6 tegelt, sest meil oli 10 palli süsteem), samas kui mind peeti üldiselt keskmiselt paremaks õpilaseks.

    Teine asi, mis mind alati (ka ülikoolis) mõjutas oli see, kui inspireeriv oli õpetaja ja kui hästi ta mulle meeldis.

    Aga püsivad teadmised.. hmm mul on püsivad teadmised kreeka mütoloogiast, sest ma tavatsesin oma kuute olemasolevat ENE-t lappata ja sealt lugeda ja välja kirjutada kõike kreeka mütoloogiasse puutuvat. Koolis nad puudutasid kreeka mütoloogiat häbiväärselt vähe kui üldse.

    Ja eksamid või eksamiks õppimine targaks ei tee ja teadmisi ei anna, sellega olen sajal käel nõus. Ma ei teagi, mida see annab. Valmistab ette pinge olukorras toimimiseks ja mõtlemisvõime säilitamiseks??

    Lõpeks ma arvan, et ma käisin vähemalt keska ajal koolis lihtsalt klassikaaslastega suhtlemas.

    VastaKustuta
  3. Ma arvan, kõik oleneb inimesest. Nt vene keele sain selgeks telekast ja tuttavatega suheldes, aga vene keele tunnid koolist andsid huvi kirjanduse vastu, otsisin ise venekeelseid luuleraamatuid nt.
    Sama eesti keelega - õigekiri ja lugemishuvi tulid iseenesest niigi, aga õpetaja (kes oli ka klassijuhataja) treenis meid teatris-näitustel käima.
    Inglise keele reeglid sain koolis selgeks, samas vaatan, mu lapsed räägivad inglist samamoodi nagu mina venet, nad on selle käsnana lihtsalt endasse imenud, tühja neist reeglitest.
    Mate, ajalugu, füüsika, keemia võrrandid - pime öö, eksamiteks midagi nagu sai selgeks aga sinna see jäigi.
    Bioloogiatundides käisin hea meelega, sest see meeldis mulle.
    Kokkuvõttes tundub,et kool aitas selgusele jõuda, mis mind huvitab ja milles tugev olen.
    Mingit pugemisõpetust ja kuidas-kergelt-läbi-saada võis täheldada võibolla vaid mõne klassikaaslase puhul.
    Eksamiteks õppimine kohta olen sinuga enam-vähem nõus: kuidagi see info pähe taotakse ja peagi ta sealt lahkub, kui aine ei huvita.
    Kui aine huvitab, valdad seda niigi ja eksamid pole probleemiks.
    Spikerdamist ma heaks ei kiida, see on petmine. Kui enda ees aus tahad olla, siis võiks selle hinde ka vastu võtta, mille oled välja teeninud. Vähemalt kolme peale on võimalik igas aines eksam teha.

    VastaKustuta
  4. Ma olen oma elus palju kohanud inimesi, kes ütlevad, et nad pole lugenud ühtki (kohustuslikku) raamatut läbi, et koolis nad ei õppinud mitte midagi, et nad on spikerdanud ja nii saanud kõik oma hinded jms
    Mõned neist tunduvad päris arukad inimesed:)
    Õppimine ja teadmiste omandamine põhinebki huvil, mitte tuupimisel ega mahakirjutamisel, et lihtsalt hinne kätte saada. Püsivad teadmised? Küllap kusagil midagi ikka talletub ja see tuleb välja siis, kui toimub taaskohtumine. Nii näiteks võin ma väikese ülevaatamise tagajärjel ütelda kõik happevalemid, mate põhivalemid, oskan protsenti arvutada, teisendada, saan aru vene keelest, mõistan lugeda ja saan ka veidi keerulisemast tekstist aru. See ongi haridus. Küllap ma midagi ikka keskkoolis ja ülikoolis olen omandanud!
    Spikerdamine riigieksamil on midagi sellist, mida absoluutselt ei mõista, ei pea õigeks. Ja ei usu ka väiteid, et seda tehakse massiliselt.
    Olen õpetaja ja võin väita, et pettus ei tule kõne allagi praeguse süsteemi juures. Võib-olla vanal ajal, kui eksamid toimusid kooli korraldusel. Siis ehk tõepoolest sai natuke nihverdada, kui olid väga osav ja nahaalne.

    VastaKustuta
  5. Aluspostitusest: tundub, et autorit on õrnas eas mõjutanud Brechti "Pagulasvestused". Iseenesest tore lugemine, aga nii tõsiselt ei maksaks seda kah võtta ...
    Koolil on ikka natuke rohkem ülesandeid kui vaid lapse kokkuviimine vastiku täiskasvanuelu sotsiaalsete mudelitega.

    Mina olen arvamusel, et spikerdavad lollid. Üldistus on tehtud minu enda baasil. Keskaeksamid sain läbi lühiajalise intensiivtuupimisega - mul oli kujutlus, et spikerdamine tähendab just nimelt pisikeste paberitükkide peale kribamist ja see oli aeganõudvam kui tuupimine. Pealegi oli mul hindest sügavalt ükskõik - peaasi, et positiivne.
    Ülikoolis spikerdasin esimesed kaks kursust - oli raske ja närviline. Siis sain aru, et minu jaoks piisas kogu kohustusliku kirjanduse läbilugemisest - pärast seda vaatasin kordamisküsimusi, kust maksimaalselt 5% jaoks pidin mingeid täiendavaid allikaid kasutama (tavaliselt keegi kursusekaaslastest seletas). Kusjuures, lisaks sellele, et oli rahulikum, tõusid ka hinded oluliselt.
    No aga meilt ei nõutud ka ladinakeelseid kõigi kehaosade nimetusi - kaheteist graniaalnärviga sai ilusasti hakkama...
    Meil olid õppejõud enda arvates inimsõbralikud - kuidagimoodi said oma hindekese kätte ka kõige suuremad lollpead. Tagantjärele on elu näidanud hinnete ja elus edukas olemise vähest seost. Aga ülikoolis õpitust on siiamaani olemas selge erialane mõtlemissüsteem (kuigi üksikfakte vähe).

    VastaKustuta
  6. korrutustabel. omandasin selle koolis, mäletan siiamaani hästi ja pean päris vajalikuks oskuseks :)
    Õppides pidid ajus aga uued neuronite vahelised ühendused tekkima, mida rohkem õpid, seda kergemad on nad tekkima ja nende arv aina kasvab. Ja mida keerukama võrgustikuga aju, seda kvaliteetsem elu.
    Targutan niisama, eksameid olen elus üpris vähe teinud.

    VastaKustuta
  7. Su mälestused oma kooliajast meenutavad mulle mu enda kogemusi. Lisandub ehk tugev matemaatiline mõtlemine - mu õpetajad olid pidevalt minuga hädas, kuna ma ei kirjutanud lahenduskäiku vaid andsin lihtsalt vastuse.

    Spikerdamist ma aga ei harrastanud - tundus liiga palju tööd. Ainetes, mis mind ei huvitanud, tähendas see leppimist näiteks neljadega, paaril puhul ka kolmega. Kuna aga aine jättis mind külmaks, polnud ka hindel kuigi suurt kaalu.

    Hingestatud, põnevat ja kaasakiskuvat õpetamist on ehk liig palju oodata riiklikult institutsioonilt. Siin jagatud kogemused viitavad pigem sellele, et tasub soosida hingestatud õppimist - milleks osad lapsed võimalised paistavad olevat.

    Arcanar

    VastaKustuta
  8. ritsik, aga ma ei saagi aru, miks on ausam tuupida teadmisega, et see asi nagunii läheb hiljem ajust välja nagu suits korstnast, või napsata üks vastus naabrilt, kaks leheservalt vihku vahelt ja ülejäänud nede põhjal kokku kompunnida nt?
    Nagu... et jah, ma saan aru, et see on loll asi, mida nad mult nõuavad, aga ma teen seda, sest siukesed on reeglid? Aga mina ei ole neid reegleid teinud ega neile alla kirjutanud. Ma pole neisse kunagi uskunud. Minu meelest on see hoopis iseenda petmine, kui ma võtan omaks teiste reeglid, millesse ma ise ei usu.

    VastaKustuta
  9. teema, mis võimaldab aastatepikkust targutamist. Mõned lühidad teesid:
    1) laias laastus on kolm õpistiili: visuaalne (lugemine), auditiivne (kuulamine), kinesteetiline (kirjutamine). Rents on lihtsalt teise õpistiiliga kui sina. Hea on kui pedagoog oskab õpilasi vastavalt soodumustele suunata ühele kolmest rajast;
    2) kooli eesmärk ei ole kedagi targaks teha. Massiharidus on massilise tööjõu tootmine massilisele tootmissüsteemile. Nüüd on ajad muutunud ja vaja on nupukamaid meistrimehi. Nõukogude ajal nupukaid meistrimehi ei olnud vaja.
    3) eksamid on keskendumise ja distsipliini õpetamine; pedagoogiline meede, millega motiveerida (loe:hirmutada) õpilasi aasta läbi õppima ning kordama üle õpitut.
    4) haridussüsteem on mõeldud keskmisele õpilasele, st kui on 30 õpilast klassis, siis metoodika saab lähtuda keskmisest, et kõik midagi saaksid. Seepärast on tippudel koolis igav ja nendega on vaja individuaalselt tegeleda. Sama kehtib ka tumbade puhul - ka neil on igav, sest nad ei saa aru, ja seepärast tuleb individuaalselt tegeleda.
    5) kool on koht, kus paljud lapsed esimest korda näevad raamatut, pliiatsit, puhtust, sooja toitu jne. Kool on sotsialiseerija ja normaliseerija.
    6) kui oma mätta otsast vaadata, siis õppima ei pidanud 11,5 aastat. Seejärel selgus, et tuleb õppida ja see oli keeruline.
    7) elus normaalselt hakkamasaamiseks ei peagi haridust omandama, aga hariduse omandamine suurendab tõenäosust normaalselt hakkamasaamiseks. Kõik need "ma ei õppinud ja vaata kui edukas ma nüüd olen" tüübid ei kaalu üles neid "ma ei õppinud ja nüüd olen omadega perses" tüüpe. Hääl võib olla kõva, aga kõige kõvem hääl räägib tihti vaid iseenda eest.

    VastaKustuta
  10. Ahh kui hea on viimane kommentaar.
    Andekatel on koolis jube igav, kui ta just muuga ei tegele. Andekaid on väga vähe, hea, kui klassi kohta 1-2, vahel mitte ühtki. Umbes kolmandik on töökaid ja ühtlasi ka nupukaid, neil on koolis edu.
    Keskmisi on samuti kolmandik, nad saavad hakkama ka väiksema vaevaga, sest nad on rahul igasuguse positiivse hindega (kui just ambitsiooni ja sundust näiteks kodu poolt pole).
    Olenevalt klassist on kolmandik
    väga viletsa võtmisega. Neil kaob huvi ära kohe, kui selgub, et nad ei saa aru, et neil ei jää midagi meelde. Siis on igav, igav. Katsu ise hiina keeles õppida!
    Seda teavad kõik õpetajad. Kahjuks on meie haridussüsteem orienteeritud keskmistele ja andetutele. Ülemine tipp jääb hooletusse. Sellepärast olen ka eriklasside poolt.

    VastaKustuta
  11. No tegelt ma arvan, et ma ei olnud oma klassi eriline helge pea. Pakuks, et umbes kolmandik kuni pooled olid kas samal tasemel andekad (kuigi ositi teistes asjades ja teiste huvidega muidugi) või veidi andekamad.

    Muidugi, ma hindan põhiliselt hinnete põhjal ja ka mulje põhjal, kui palju teised minuga võrreldes õppimisele ja/või mahakirjutamisele aega ja hoolt pühendasid. Phmt on minu praegune ja oli mu toonane õppe- ja mahakirjutamisfilosoofia see, et omandad jooksu pealt nii palju kui suure pingutuseta omandad, ja siis ülejäänu haarad enda ümbrusest töö käigus.
    Meil oli klassis üks-kaks inimest, kes istusid kiivalt oma töö kohal ja õppisid iseseisvalt ja pühendunult viitele ja seega, kuna nad ise kunagi mingit abi ei oodanud, keegi ka nendelt abi ei eeldanud.
    Ja siis aegadest olenevalt oli umbes 10-15 ka neid, kellelt nagunii ei tasunud midagi maha vaadata või kähku küsida, sest nad nagunii ei teadnud.
    Ülejäänud seltskond jagas omavahel võrdelmisi solidaarselt infot ja vihikuservi ja mängis sellise "alatu petutööga" oma kõvad neljad natuke tudisevateks viiteks. (Plusse ja miinuseid pandi ikka meil ka.)
    Nii et ma pakuks, et ma olin suhteliselt andekas. Arvestades, et kool oli siuke lastevalija-kool, kus tehti katseid, siis nagunii üsna andekate seas seal ülemise poole sees. Aga kindlasti ei olnud ma mingi imeline ja haruldane isend, kes küündimatu klassi keskel igavusse sures.

    Esimesesse klassi tulles lugeda osata oli pigem ikka norm kui erand, aga no õpetajal tuli siiski need ülejäänud 15 ju ka kuidagi järje peale aidata.

    VastaKustuta
  12. Eriklassid andetutele, eriklassid laiskadele, aga andekatele, eriklassid püüdlikele, eriklassid spikerdajatele. Nii oleks kõik omas klassis ja saaksid peenelt öeldes eduelamuse.

    VastaKustuta
  13. Ega mul positiivset programi ei ole. Või noh, ma tegelt olengi täiesti valmis aktsepteerima kooli kui asutust, mis õpetas mind õpetajatele meeldima ja jätma muljet, et mulle läheb nende aine korda.

    Aga lisaks PMSile on see, mis mind leili ajab just see, et - mis mõttes on lojaalne koostöö õpilaste seas pahe? Kas see ei ole just kaunis voorus? Mul läheb kohe süda soojaks, kui ma mõtlen klassisisesele üksteise aitamisele töö ajal.
    Ebaeetiline? Ebaaus? Mis kuradi aus? Kool ei ole tehtud selleks, et lapsele head teha ja panna ta lillena õilmitsema. Lapse asi ONGI seal omaenda eluõiguse eest võidelda kõigi vahenditega, mis kättesaadavad.

    Nimetada teda selle eest petiseks on silmakirjalikkus ja seega mahakirjutamisest kaugelt suurem alatus.

    VastaKustuta
  14. mnjah, sellest on ikka päris pikk aeg möödas, kui ise koolis sai käidud, aga kas koostöö ei käinud tollal mitte nii, et ühed kirjutasid teiste pealt alalõpmata maha (näiteks kodutöid) ja teised loovutasid lihtsalt vihikuid. Mina küll andsin igakord mahakirjutada, kade ei olnud, eks seepärast siis vbl küsiti ka, ei ma olnud mingi viieline ju tegelikult. (No ju see siis ongi koolis eluks toimetuleku omandamine, millest Su ema rääkis)Endapoolset mahakirjutamist väga ei mäletagi kaasõpilaste pealt, aga eks mälu ole ikka valikuline, ju sai mõned korrad ka kirjutatud. kontrolltöödeks sai ikka spikreid tehtud ja piiluda üritatud, no ma arvan, eriti see hindeid ei parandanud. Eksamiteks, nii vähe kui neid teinud olen, õppisin korralikult, olen näiteks matemaatika ja füüsika viied saanud - ja sellest ajast on jäänud ka nö sisemine veendumus - vaev tasub end ära. See väike eduelamus on elujooksul ilmselt tähtsamaks osutunud kui need paar viit ja päheõpitu (mis praeguseks ju ammuilma ununenud)iseenesest.
    Nojah, nagu kingamüüja Al Bundy ühesõnaga, kes aina oma keskooli ajal löödud väravat meenutama jäi :)
    Keska ajal kirjutasin klassivennale lausa rõõmuga Tammsaare teemalise kirjandi valmis, no mulle meeldis lihtsalt, ei olnud mul tema pealt miskit maha kirjutada. Olin lausa nördinud, kui talle ainult kolm pandi, minu arust tuli paremini välja, kui mu enda oma oligi ja mida ikka viiega hinnati.

    No nüüd jäin küll pikalt targutama :) Vanaks jäänud, lobisema hakanud!

    VastaKustuta
  15. Aga miks sa õpid ainult eksamiks? Ma tean, et see on klišee, see, et õpid eluks ja endale, aga pagan võtaks, eriti ülikoolis ja eriti oma ala õppides see on ju ometi tõsi?

    Miks sa tuubid anatoomia arvestuseks, mis on semestri lõpus, viimased kolm päeva enne arvestust? Miks sa seda enne ära ei õppinud? Eksami eesmärk ei ole kontrollida, kui suure koguse teadmisi õpilane endale viimaste paari päevaga pähe tuupis, eksami ülesanne on kontrollida, mida õpilane mingi ainekursuse möödumisel teab. Kahjuks on raske neid teadmisi kuid ja aastaid etteulatuvalt kontrollida, st teada, palju neile pähe ka jääb. Ja arutlevaid küsimusi vähemalt alguses küsida ei saa. Viimastel kursustel jah, muidugi. Praktikumides jah, muidugi - on probleemülesanded. Aga alguses on ikka tuim meelde jätmine.

    Mul on tunne, et näiteks meie koolis on palju seesuguseid tuupureid või maha vaatajaid, kes ei saa aru, miks nad eksamiks õppima pidid, kui see nagunii meelest kaob vm... Ja siis ei oska neljanda kursuse inimene kolmanda kursuse farmakoloogiat või viienda kursuse inimene esimese kursuse anatoomiat. Ja kui ma siis küsin, vastatakse häbelikult, et meelest läks. Ja kui ma siis mainin, et kuulge, aga TULETAGE MEELDE, PALUN, on paljud justnagu imestunud veidi. Et kas neid teadmisi oligi nagu vaja või?

    Minu ala ei saa olla ainus ju, kus sellised asjad kehtivad?

    Ma ei räägi põhi- ja keskkoolist, see on omaette teema; minu arust ei saa neid ja ülikooli absoluutselt ühte patta panna.

    VastaKustuta
  16. Ah, jooksvast koolist siis.

    Meil on seal laias laastus kahte sorti õppejõude.

    Ühed on need, kelle kontroll-, arvestuslikud või eksamitööd tõepoolest kontrollivad aine mõistmiseks vajalikke teadmisi. S.t. sul tuleb aru saada printsiipidest, omandada põhimõisted, mida nad kontakttundides ka pidevalt kasutavad, nii et need jäävad nagunii meelde, ja siis tuleb 2-3 siukest lilleajamise küsimust, kus phmt vähegi ajusid omades saab kenasti oma punktid kätte.
    Sellisteks töödeks on täiesti võimalik õppida jooksvalt ja tõtt-öelda eks nad saaks ka niimoodi lausa ilusatele hinnetele tehtud enam-vähem.

    Ja siis on teist sorti õppejõud, kes räägivad loengutes-seminarides mingitest asjadest, mis tunduvad neile toredad rääkida, ja eeldavad, ei õpilane õpib ise konspekti pähe ja on hästi kaval teha siis siuke töö, kus nt 140 leheküljelisest konspektist (see ei ole küll 1 fail, aga umbes nii palju tuleb ära) küsitakse pisteliselt 28 küsimust väikeste detailide peale.
    Miks ma nendeks töödeks ei õpi jooksvalt? Sest aega ei ole. Meile antakse ju nagunii jooksvaid kodutöid ka. See ei ole nii, et aasta otsa käime aint kohal ja kasutame muud aega omatahtsi ja kevadel on sess. Meil on kogu aeg iga koolinädal kolm-neli pisemat vahearvestust, ettekannet, kirjalikku tööd vms.
    Ja kõige tobedam selle materjalikuhja kammimise juures ongi see, et seda mahtu me NAGUNII pikemas persepketiivis selgeks ei saaks ilma mingi praktilise kasutuseta sinna juurde. Mis mõte on mingitele õehakatistele määrida pähe samal määral reproduktiivfunktsioone kui ämmaemandatele, kusjuures õppetöö toimub kahe kuu jooksul ja sisaldab kontaktselt ainult 12 tundi loenguid ja 8 tundi praktikumi, ma ei tea. Kahtlustan, et see aine ei olnudki omandamiseks mõeldud, lihtsalt õppejõu egotripp. Aga... mis seal ikka, kui võttagi nii, et eesmärgiks on kontrollida õpilase vastupidavust ja spioonivõimeid, miks ei. Sai tehtud.

    Kolmanda õpetamislaadi kuskil seal kahe eelneva vahel moodustas anatoomia aine, mis kujutas endast niisiis seda, et aasta jooksul oli 9 erinevat tööd erinevate jupistikkude ladina keele peale ja aasta lõpus tulid kõik jupistikud korraga + kogu füsioloogia korraga.
    Ja seda tõesti õpetati nii, et kui oled kogu aeg kaasa töödanud ja eelnevateks töödeks valmistunud, oli ka eksam kolmepäevase korraliku õppimise järel tehtav. (Ilma... ma ei tea, mis suurepärast aju see nõuaks, et septembri kraami veel mais mäletad vabalt ja 100%) Aga ikkagi ei mäleta ma nüüdseks kolmandikkugi sõnadest, mille selleks eksamiks pähe õppisin. Poolteist kuud on möödas.
    Seepärast ei mäleta, et ma ei kasuta neid igapäevaselt. Praktikaga kinnistamata info lihtsalt vajub mu ajust välja nagu mingi amorfne mass, ma ei saa sinna midagi parata.

    VastaKustuta
  17. Ihihi, sa kirjutasid "töödanud"...

    Ei, ma saan sinust aru ja kõik on õige. Mõttetu on koostada eksam, kus sisulisi asju ei küsita, ja mõttetu on eksam, mis tõesti koosneb pisiasjadest, mida selle ala inimestel VAJA EI OLE. Ma olen näinud kurja vaeva, koostamaks teste, kus valikvastustega küsimused oleks loogikaülesanded ja kajastaks loengutes läbi võetud materjali, mitte materjali, millest ma arvan, et õpilased võiksid seda teada, ja mitte mõttetuid norimis eeesmärgil eksamisse topitud pisiasju. No selline absoluutne baasteadmine, mis neil peab olema, et läbi saada. Lubasin juurde kirjutada ja kommenteerida, kui nad aru ei saa. Lihtsalt tuupimisele rajatud eksamid on mõttetud. Ma sain sellest juba põhikoolis aru, aga ma olin ka iseseisvalt õppimises keskmisest andekam, kui seda nüüd ilma oma saba kergitamata öelda saab.

    Hämmastav, kui kerge on ka testi põhjal aru saada, kes on õppinud ja kes ei ole.

    Ma ei ole kahe aasta jooksul mitte kellelegi A-d pannud. Mõni on mõne punkti kaugusel olnud. Mul on tegelikult kogu aeg mure, et kas asi on minu loengutes, seletamisvõimes, eksamiküsimustes või õpilastes. See kõlab jällegi enda saba kergitamisena, aga inimesena, kellele õppimine ei olnud kunagi raske, võib mul vahel olla raskusi empaatiavõimega, ehk siis nende inimeste mõistmisega, kellele õppimine on raske.

    ...ja anatoomiat ei saagi kunagi lõpuni peast teada, selleks on ilusad värvilised atlased välja mõeldud. Ma soovitan neid õpilastele ka soojalt, aga noh, järgmises praktikumis siis peaks juba teadma.

    VastaKustuta
  18. 1. pool teksti on pühendatud sellele, et sa olid vähemalt 4+ õpilane, eliitkoolis ja et see oli/on napilt rahuldav sinu standardite järgi
    2. siis ütles su ema, et koolis käiakse pugemise ja slikerdamise õppimiseks
    3. kokkuvõtteks nendid, et sa ei ole saanud targaks

    VastaKustuta
  19. Tegelikult põhikooli programmi peaks-võiks ikka üleni selgeks saada, need on ju baasteadmisest maailma toimimisest alates bioloogiast kuni arvutamise, õigekirja ja ajalooni. Aga - nagu ma ise iga päev näen- pubekale selgeks teha, et kuule, neid asju võiks iga intelligentne inimene teada, on suht mõttetu.
    Gümnaasiumis on nii ja naa, teadmisi maatriksitest ja vektoritest pole mul tõesti iial vaja läinud. Aga kui võtta nii, et matemaatika pähklite kallal puremine mõtlemist peaks arendama, siis ehk tuli seegi kasuks.
    Ülikoolis oli tõesti aineid, mida tuli võtta, et punktiarv täis saada, kuigi huvi polnud, nt mikrobioloogidele geoloogia. Seal ma kirjutasingi maha, jäin vahele ja pidin uuesti eksami tegema.
    Enam nii ei teeks. Jah, praegu käituks organisatsiooni reeglite kohaselt, kuigi need mulle ei meeldi, sest praegu on minu jaoks olulisem reegel olla aus, kui reegel teha nii, nagu minu meelest oleks loogilisem ja etem. Kuna pole mõtet õppekavade koostajatele kurta, et bakteritorkijatel pole geoloogiat vaja, tuleb pingutada ja eksam ära teha, sest ilma selleta ülikooli lõpetada ei saa(nud).
    Ja ma olen naiivne ning ikkagi usun, et koolis ikkagi õpetatakse lapsi süsteemselt mõtlema. Erinevalt meie kooliskäimise ajast on praegu faktiinfo netis nii lihtsalt kättesaadav, et teadmiste loogilisse süsteemi paigutamine on tõesti tuupimisest olulisem.
    Hea teema sul! Jari kommentaarile kirjutan kahe käega alla.

    VastaKustuta
  20. Nii, jagan ka oma muljeid, me oleme ju väga väga naisega kooliõed.

    Esiteks: kõik kooli kui sotsialiseerija jutud ajavad mu alati tagajalgadele. Ma olen veendunud, et ma oleks palju paremini ja palju varem sotsialiseerunud, kui ma ei oleks üldse koolise käinud. Kõik, mis ma sealt selle koha pealt sain, tuli pigem kahjuks kui kasuks.

    Teiseks: oli õpetajaid, kelle ainetes ma päriselt õppisin midagi. Koolis. Näiteks see, et mul on tänapäevani töökõlbulik prantsuse keel, mis mulle raha sisse toob, on puhtalt koolist saadud. Kui ei oleks lakkamatult pidanud arvestama sellega, et iga päev võib juhtuda, et ma lähen vastama, ei oleks viitsinud nii palju pingutada, et pr.k seostatud teksti produtseerida. Pingutama ei pidanud selleks palju, alates põhikooli lõpust piisas mul selleks vahetunnis õppimisest, aga ilmselt ei oleks ma viitsinud ilma vastamiseohuta sedagi teha.

    Rootsi ja vene keele rudimendid, mis mulle külge jäid - samuti puhtalt kooli teene. Kummastki pole teab mis palju jäänud, aga hädaolukorras tuleb siiski suust midagi välja.

    Samamoodi lugesin ma tänu kirjandusõpetajatele igast huvitavaid asju, sest kuigi ma lugesin niikuinii kole palju, andsid nad mulle ja mõnele veel ekstra ülesandeid ja lasid mingitel õppekavakõrvalistel teemadel ettekandeid teha.

    Lisaks on mul meeles, et näiteks keemias oli tööde ajal alati Mendelejev nähtaval, mis tähendas, et päheõppimisinfot eriti ei olnudki, selle sai tabelist ära vaadata, oluline oli hoopis teada, mida sealt vaadata ja kuidas kasutada.

    Põhimõtteline spikerdamisvastane ma ei olnud, aga töödeks ja muidu äraõppimine oli oluliselt lihtsam kui mingeid spikreid teha. või vihikust vaadata - mis vihikust? keskkoolis ei pidanud ma enam mingeid normaalseid vihikuid ja kirjutasin, kuhu juhtus. Ja kui äraõppimiseks piisas vahetunnist, siis ei ole see ka nii suur pingutus, et ära ei tasuks, isegi mõttetu kontrolltöö puhul.

    aga teistele kirjandeid olen vahel kirjutanud ikka (vahel raamatute peale, mida ma ei olnud ise viitsinud lugeda) ja kontrolltöödes ütlesin ette ka. See tundus elementaarne vastutulelikkus tänutäheks selle eest, et mind on õnnistatud mäluga, millele piisab õppimiseks vahetundidest ja muist asju jääb ise külge.

    Pärast ülikooli ajal ei saanud ma absoluutselt aru, miks keegi peaks spikerdama keeleeksamil (filoloogilisel erialal, tule taevas appi) - et need on ju lihtsad, mida seal spikerdada on?

    Tõsine õppimiseeksam oli Selarti keskaaja ajalugu, aga see oli suuline eksam ka, nii et spikerdamine poleks nagunii töötanud.

    VastaKustuta
  21. Kogu siinses arutelus ei ole kordagi puudutatud eksamit, mida võib teha kogu materjali kasutades.
    Mmmmm... Minu lemmik!
    Ja kuratlikult raske.
    Nii õppejõule seda koostada, kui üliõpilasele seda teha.
    Aga mõõdab oivaliselt. Vahe eksamitegijate (nii siin kui sealpool lauda) teadmistes ja mõtlemisvõimes tuleb selgelt välja.
    Täiesti sobilik ka kirjalike massieksamite jaoks. Näiteks juurakad kasutavad seda palju. Ma küll ei tea, kuidas oleks seda võimalik kasutada anatoomia eksamil, aga ma tean ka anatoomiast väga vähe - usun selle olevat siiski võimaliku.

    VastaKustuta
  22. Ununes lisamata - materjalide kasutamise õigusega eksamid/kontrolltööd on hästi kasutatavad isegi põhikoolis.
    Olen ise kasutanud (õpetajana) ja tean ühte (ajaloo ja ühiskonnaõpetuse) õpetajat, kes ainult selliseid kontrolltöid teebki. Ise kasutamisel oli see va funktsionaalse lugemise probleem, mis ei olnud tegelikult minu aine teema. Nimetatud ajaloo (ja selle teise aine) õpetaja õpilased on pidevalt olümpiaadide eesotsas, nii et kontrollimeetod on selges seoses õpitulemustega!

    VastaKustuta
  23. Anatoomia eksamit ikka väga materjalidega teha ei saa. See ONGI lihtsalt faktide küsimine.

    Kliinilised ained on muidugi teine tera, probleemülesandeid peakski ainult nii lahendama.

    VastaKustuta
  24. Õppides saab küll targemaks. Kui peaksid nüüd nullist neid ravimeid õppima, oleks see tunduvalt raskem, kui siis, kui tuleb need nendega praktikas kokku puutudes lihtsalt meelde tuletada.

    VastaKustuta
  25. Ilmselt sul tõesti töötab aju teistmoodi, sest mu jaoks on see õppimisjärgse meenutamise faas siuke, et esmalt ma õpin kõik otsast peale ja siis mingil hetkel meenub häguselt, et "oot! oot-oot! Ma olen sellest kunagi ju juba kuulnud! Selles siniste seintega ruumis, kus kell oli katki! jaa-jaa! Las, ma mõtlen, Ruta istus vist minu ees veel!"

    VastaKustuta
  26. Aga kuidas sa õpid?

    Ma õppisin skeleti luid niimoodi, et kõigepealt lugesin materjale. siis kirjutasin servadele kommentaare a la "kolju paaris luud ja kolju paaritud luud".
    Siis joonistasin omale mõne rohkem huvi pakkuva kondi koos vajalike lisadega.
    Siis käisin oma vabast ajast koolis neid luid näppimas ja peast üle kordamas.

    Ja siis nad jäid meelde.

    Mul on suhteliselt hea nägemismälu ja suhteliselt hea võime asju omavahel seostada. Nagu see sinu näide - mul on osad vestlused peaaegu sõnasõnalt peas jama võin neid kirjeldada umbes "ja siis tuli seejasee ja lisas sedajaseda ja siis selle looma omanikul oli õde kaasas, sest mäletad, praktikant küsis, miks nad nii sarnased on, ja selgus, et nad on õed..."

    See on segu mingite jaburate asjade omavahel seostamisest ja heast nägemismälust ja kordamisest.

    ...ja noh anatoomiaga on nii, et EI SAA nuriseda, miks nii palju pähe peab õppima: see lihtsalt ON nii - kui ei meeldi, tuleb muu ala valida, kus on veidi hägusemate kontseptidega tegu.

    Pluss muidugi see, et ei maksa rääkidagi, et iga võhiku jaoks on just see arstiks olemise juures raske, et "peab kõiki neid luid teadma ju" - rasked asjad algavad mitu aastat hiljem ja need on siis tõesti rasked, ning pähe õppimine väga ei aita.

    VastaKustuta
  27. no anatoomiat õppisin ma lihtsalt piltidega. võtsin pildi ette ja kirjutasin kõik jupid, mis tuttavad ette tulid üles.
    kontrollisin ülejääänud üle ja kirjutasin juurde. Panin kõrvale ja 10-20 min hiljem võtsin sama pildi, kirjutasin uuesti kõik, mis meeles, uuele paberile (enamasti oli seda rohkem kui esimesel korral) ja kontrollisin puudujääke. Ja seda seni, kuni iga pildi kohta kaks korda järjest puhta tulemuse saavutasin. V.a kaks viimast pilti, milleks ei jäänud aega, need vaatasin lihtsalt rongis läbi, panin silmad kinni ja kordasin sõnu, teades ette, et töös on need mul ilmselt kõige paremini meeles. (Nii ka läks.)

    Selle tulemusena olin ma kuu aja eest veel üsna hästi võimeline panema piltidel paika, mis on mis. Kuigi täpsed nimetused olid juba siis poliiti meelest läinud, oli vähemalt udune "oot, see oli see koht, kus olid ühe osa painutaja ja teise osa sirutaja ja teise osa painutaja ja ühe osa sirutaja, ja painutaja oli flexor ja sirutaja extensor ja üks neist peab olema ulnaris ja üks radialis, aga kumb on kumb?"- meeles.
    See-eest olin väga abitu ehtsa keha juures (nagu juba selguski, kui õppekäigul käisime), sest ma pean laiba anatoomia tuvastamiseks esmalt käima mälus läbi raja pildini, määrama kindlaks, mis tükk laibast võiks sobida millisele pildile ja millisesse piirkonda - ja siis otsib aju meeleheitlikult neid konkreetse pildiga kaasnevaid mälestusi, samas kui silme ees on väga häiriv päris laip, kus kõik on hoopis teistmoodi (nt RUUMILINE, see on väga häiriv)ja see jooksutab mu ühendused kokku. Jupi õige nimetuse leidmine, kui see üldse õnnestub, võtab 3-4 minutit mis on suht igavikuline periood.

    Aga noh, anatoomia oli ka lõbusapoolne vähemalt õppida. Seal vähemalt oli täpselt teada, mis tuleb selgeks saada ja mis kasu sellest nagu olema peaks, kui ma nt suudaksin pildimaterjali kehamaterjaliga seostama hakata kunagi.

    aga need... Muud Ained.

    Kusjuures, ma võin öelda, mis mulle tõesti JÄÄB MEELDE.
    Vastused küsimustele, mida ma ette antud ja tagasi tulnud töös ei teadnud. Kui ma need üle vaatan ja tuvastan, et whoa, siuke asi siis, siis SEE jääb meelde.
    Need vastused, mida ma teadsin, kaovad eamasti kus see ja teine, kui ma neid juhtumisi juba enne ei teadnud ja need ei moodusta osa mu igapäevasest maailmapildist.

    VastaKustuta
  28. Aa, ja selle mitteteadmise juures on oluline, et ma tõesti ei tohi neid asju teada. Mõte "ah, ma ju lugesin seda, kuidas ma ära unustasin siis?" ei aita mäletamisele üldse kaasa. See peab olema täisuudne info, mida ma hämmastusega saan materjalidest või internetist otsida ja veel hämmeldunumana tuvastada, et issand, ongi siuke asi! Elus poleks arvanud!

    VastaKustuta
  29. Mul on vist peaaegu kõik meeles seoste kaudu. Täna näiteks üritasin meenutada, kuidas on prantsuse keeles "karu" - mõttekäik oli selline, et prantsuse keel on ju peaaegu ladina keel ja ma ju tean, kuidas on ladina keeles "karu", see on meie naisenimi. Õige, Ursula on ladina keeles, järelikult prantsuse keeles on "ours" (uurrhs). No ja meeles ta ongi. :D

    VastaKustuta
  30. "Minu jaoks on mahakirjutamine, minimaalse võimaliku pingutuse rakendamine enam-vähem korraliku (ma ei ole veel maksimaalse hinde huvi endas äratanud, B kõlbab mulle küll) hinde saamiseks mitte ainult et ok, vaid noh.... see nagu ONGI asja mõte, eks ole. Minu arusaamine haridussüsteemist on see, et see õpetab slikerdamist. Selle eesmärk ongi testida inimese vastupidavust (et ta jaksab üldse koolis käia), vaimset paindlikkust (suutlikkus kergemalt läbi saada, sahkerdada, kurbi silmi teha jms) ja alles kõige viimases järjekorras mälu ja intelligentsi."

    Varga arusaam!?

    Asi on väga lihtne. Kui spikerdamine kuulub mängu juurde, siis on ka mängu lahutamatu osa selle eest karistamine. Lihtsalt mängu lahutamatu osa on hinde madaldamine; eksamilt eemaldamine; eksmatt; hukkamõist avalikkuses ...

    Nüüd ma loen, et tahaks seda mängu küll, aga karistust ei taha?

    See ei oleks enam see mäng! Sa tahaksid mängu, kus võiduvõimalused on sama suured, aga kaotust (kaotuseriski, kaotusehirmu) ei oleks!

    Ilma karistusehirmuta spikerdamine ei ole spikerdamine. See on ... eksam avatud materjalidega.
    Spikerdamise mõte ei ole võitlus õpetajate ja õppejõududega, selle mõte on võitlus klassi- (kursuse-, ...) kaaslastega. Saada nende ees (ebaõiglane) eelis - hindamine toimub niikuinii taustsüsteemi arvestades.

    Ah, mis ma moraliseerin.
    Rääkisid augu pähe - spikerdamine on OK ja tublid on need, kes saavad sellega hästi hakkama.
    Analoogiat kasutades on Ok ka:
    hinde ostmine (raha või seksi eest),
    võõra töö esitamine oma baka (magistri, doktori) tööna,
    õpetaja sundimine heaks hindeks (lubadusega pimedas peksa anda, vägistada tema tütar - fantaasiat tuleb rakendada),
    kooli arvutisüsteemi häkkimine, et oma hindeid parandada, ...

    Alati on reeglid meie enda teha.

    VastaKustuta
  31. Eih, ma võin maksta küll nt F-i või eksmatiga, nagu nad ütlevad. Kui peaks niimoodi minema. Kui sattub vahele jääma ja näidishukkamiseks minema. Omamoodi oleks see isegi põnev.

    Lihtsalt mu moraalipõhimõtted on hetkel natuke kahtluse alla pandud ja ma mõtlen, kas tuleks neid ümber vaadata. Ei ole veel kindlat vastust tekkinud.

    (Viimane kommentaar muidugi ei kutsu sellele eriti üles. Aga samas, tegelt ei tähenda see, et mõni kahuriga kärbse laskja ka mingit ideed pooldab, veel, et see tingimata on halb idee.)

    Ega ma muidu üldiselt ei ei häiru sellest, kui keegi endale töö sisse ostab. Magistri- ja doktoriga ma hakkama ei saa, aga massiivseid kirjalikke töid olen ise ka teistele teinud, kes selle töö eest hiljem endale hinde korjavad. Vahel raha eest - no et mina ei saa hakkama täiskohaga töö tegemisega, tema ei saa hakkama oma koolitööga, aga mina saan hakkama koolitööga ja tema mulle maksmisega. Täieline looduslik tasakaal.
    Vahel niisama - tore inimene, palub abi, see pole mulle raske - miks ei?

    Mu arust on inimestevahelise kõiki osapooli rahuldava koostöö ja vägistamisähvarduste vahel suhteliselt oluline erinevus. Aga muidugi v-o ei ole ka.

    Sa oled kindlasti mees, on ju? Sul on kindlasti ka kindel seisukoht abortide suhtes? Et neid kas VÕIB või EI VÕI teha.
    Mis sest iga üksikolukorra puhul eraldi kaalumisest ikka. Asjad ongi kas õiged või valed, eh? =)

    VastaKustuta
  32. Tegelt, är' võta südamesse. Ja vabandust õeluse eest. Inimesed ongi üksteisega eri meelt.

    Ma püstitasin selle teema ägeda PMSi võimuses, kus õudselt tahtsin kellegagi kakelda. Siis läks PMS üle ja ma mõtsin, et kelle asi, minu elu, mina elan, nende elu, nemad elavad....
    Aga täna on mul kerge pohmelus ja sääsed ei lasknud magada ka ja nüüd jälle võiks nagu kellelegi kaussi sõita lihtsalt eriarvamuse eest.

    Ma olen ise väga vähese usuga välistesse reeglitesse. Sisemised mul muidugi on. Väga egoistlikud. Teen teistele seda, mida tahan endale tehtavat, ei tee seda, mida ei taha endale tehtavat, aga kui mind ei sega, ei saa ka aru, miks teisi segab. Üldiselt on vastuseks "nad on natuke lollid ilmselt". Mis muidugi on mu enda küündimatuse märk, aga las olla.

    Nt kui mul oleks koer, siis tema sitta ma koristaks - sest koerajunnid teel pole mu arust ka just kenad ja sisse on vastik astuda. Aga vähegi metsikumal jalutusrajal (no et pole just tänav) laseks tal vabalt ja rihmata joosta, sest ise ma koeri ei karda ja kui teised kardavad, oma viga.
    Ja kui mu koer siis hammustab kedagi, eks ma siis maksaks trahvi, aga mu käitumist muudaks see aint juhul, kui mul oleks tõesti kahju, et koer seda inimest hammustas, see oleks olukorras, kus ma üldse ette ei näinud ja vahele ei saanud/taibanud minna ja kus mind reaalselt elu veenaks selles, et "loom on ettearvamatu ja teda ei saa kunagi usaldada".
    Seni pole veennud ja niisiis ma ei usu seda ka.

    Õnneks mul ei ole koera ja pole plaanis võtta ka, nii et penifoobikud võivad kergendatult hingata.

    VastaKustuta
  33. Mis mõttes iga olukord on erinev? Et kui aine on nõme, siis on okei spikerdada või? Ja mulle jäi tegelikult viimase kommenteerijaga sama mulje, et mängida sulle meeldib, aga panused võiksid väiksemad olla. Minu meelest on aga asi täiesti aus, lollide koht ei ole ülikoolis, ükskõik, kas nad on lollid selle pärast, et vanus on ajudele hakanud, või joomine või on nad kogu aeg lollid olnud. Ja kui mina ei spikerda, sest mulle meeldib see eriala ja ma ise tean oma väärtust, nii et mul ei ole vaja kunstlikult keskmist hinnet tõsta, siis ajab närvi küll, kui mingi tropp keerleb eksamil nagu vurrkann, küsib ühe käest ja teise käest, tüütab kõiki ja usub ise siiralt, et ta on ikka õiget asja õppimas, sest "mul oleks seda diplomit vaja ju". Sellistel paistab üldiselt huvipuudus tavasuhtluses välja ka, ongi diplomijahil lihtsalt. Tglt ma nõustun, et gümnaasium on tiba teine asi, sest gümnaasium on üliõpilasele kohustuslik vaheetapp, mis tuleb lihtsalt ära teha, seetõttu ma seal ei vaata nii halva pilguga. Aga ülikooli lähevad inimesed ju omal valikul ja teoreetiliselt võiks see eriala ka nigu tiba huvitada.

    VastaKustuta
  34. nojah, mina olen nüüd vist siis näide lollist inimesest. st koolis pidasid mitmed õpetajad mind lootusetult lolliks, eriti keeleõpetajad. mul lihtsalt on väga kehv mälu. no ikka nii kehv, et isegi numbrite järjekord võib segi minna. samas matemaatikaga (kui peastarvutamine välja jätta) ja teiste reaalainetega pole mul üldiselt eriti probleeme olnud. aga kuna lisaks kehvale mälule olen ma ka suhteliselt aeglase mõtlemisega, siis minul olid kõik valemid alati taskus olemas, sest taskust vaatamine on lihtsalt oluliselt kiirem kui töö ajal tuletama hakkamine, ja aeg on igasuguste kontrolltööde ja eksamite puhul enamasti piiratud ressurss. ja igasugused aastaarvud olid samuti alati kusagil olemas, sest numbrid on teatavasti kõik üsna ühte nägu ja lähevad omavahel sassi.

    kuna mul töötab ka peamiselt see seoste loomise värk, siis on tegelikult vanuse lisandudes asi paremaks läinud, sest kuigi mälu on ikka endiselt kehv, on peas nüüd rohkem asju, mille külge uusi asju siduda. puuduseks on jälle see va aeglus - kolme päevaga mahukat materjali pähe ei õpi. samas ei unune see ka nii kiiresti. ehk siis häid hindeid sellise mäluga ei saa, õpitut praktikas rakendada saab aga üsna edukalt.

    ja kuhu ma siis oma olematu mäluga jõudnud olen? ma elatun keelte oskamisest ja õpin juba eiteamitmendat (pärast viiendat läks lugemine sassi) keelt, ikka nagu väike laps, katseeksituse meetodil jubedat putru kuuldavale tuues ja õpetajaid hulluks ajades.

    ep

    VastaKustuta
  35. Sita mälu rõõmud =)

    Võimalik, et peaks kadestama.
    ***
    Mu märkus käis rohkem sinna pihta, et anti mõista: kui inimese jaoks juba spikerdada on ok, siis ilmselt on ok ka ähvardused, vägistamine ja küllap siis juba ka kannibalism ja ning röövmõrvad.

    Tegelt ei ole ju nii. On kindlasti vägistajaid, kes ei spikerda ja vastupidi ka. Ei ole elu valge ja must. Abort kas hea või halb, ta võib olla seda või teist või (enamasti) mõlemat, olenevalt olukordadest.

    Ja mind mu eriala VÄGA huvitab, muide. Tõsiselt. Ma olen sellega väga rahul, et seda õppima läksin.
    Minu eesmärk on aga õppida ära need asjad, mida on tõesti vaja (üldjuhul baasilised tõed + erialakeel + toimingud), ja lasta võimalikult vaevatult end läbi ülejäänud ainetest.
    Kust ma tean, mida on vaja? Kuulan oma erialal töötavaid kooliõdesid- ja vendi, hoian praktikal silmad lahti ning kasutan ka natu-natukene loogikat. S.t. ma ei sülita ühtegi teadmist välja, mis mulle antakse, v.a. juhul kui see on tõesti vale (aa, et siiamaani ei ole leiutatud täpsemat isiksuse määratlemise viisi kui "koleerik, sangviinik, flegmaatik, melanhoolik"? nagu TÕESTI?), aga mulle tundub täiesti tarbetu õppida eluks ajaks pähe, mismoodi tuleb pesta käru, millega sa vead puhast voodipesu, kui seda tehakse nagunii igas haiglas isemoodi ja enamikus kohtades ei kasutata puhta voodipesu jaoks üldse käru vaid viiakse see tuppa hooldaja kenade puhaste käte vahel.

    Mul kaldub olema ses osas pisut autistlik suhtumine, et kui ma olen selgeks õppinud sõnastatud reegli ja reaalelu seda rikub, jooksen ma kohutavalt kokku. (Lapselik näide: reegel on, et valetada ei tohi. ja siis ütleb ema talle jõuludeks kingitud linikute komplekti kohta "Oi, kui tore! Imeilusad!" ja hiljem viskab need kappi, kunagi välja ei võta ja kui talle meenutada, ütleb: "Need korjavad ainult tolmu, mis neist nartsudest ikka laiali laotada."
    Siukse asja peale toimuks minu ajus miljon vihast emotsionaalset lühiühendust ja raevuka töötlemise järel tuleb ajust "valetada ei tohi" reegli asemel reegel: "Ära iialgi usalda reegleid, need on alati valikulised.")

    Vanuses 32 ma ikka veel usun, et inimesed on tegelikult ilusad ja head ja tahavad parimat. Aga see, mis on parim minu arvates, tuleb mul endal selgeks teha ja mitte uskuda pimesi õppejõude, kes on väga silmatorkaval moel ikkagi ainult inimesed, mitte kõiketeadjad.
    Ma ei taha elada oma elu, püüdes ainult teistele meele järgi olla. Oma prioriteedid tuleb ise paika panna ja kuna ma ei jõua nagunii olla õena nii intelligente tervisenõustaja, kompleksideta seksuaalnõustaja, hell hingeavitaja, rahulik ja suhtele aega võttev suhtluspartner, kärme kõigi protseduuride läbiviija, kohelda võrdselt kõiki patsiente, millised nad ka poleks, olla kõrgtasemel kliiniline spetsialist vms (kliinilised asjad on meil järgmisel aastal alles), hiilgav meeskonna koordineerija ja lisaks veel laveerida karide "patsiendi heaolu on ülim" ja "ausus on eetika alustugi" vahel, ma PEAN tegema mingid valikud, mis MINU jaoks olulisem on.

    Tegelt ei pea ma olema isegi mitte Rentsi meele järgi =) Võime küll eriarvamusele jääda igavesti ja ta võib mind tropiks pidada ikka.
    Ei juhtu midagi hullu.

    VastaKustuta
  36. „Mu märkus käis rohkem sinna pihta, et anti mõista: kui inimese jaoks juba spikerdada on ok, siis ilmselt on ok ka ähvardused, vägistamine ja küllap siis juba ka kannibalism ja ning röövmõrvad.“
    Noo see oli nüüd küll laest võetud!
    Autori tõlgendus: juhul kui lugeda eksamireeglitega paigutatud piir õppurite eristamiseks valeks ja mõttetuks, siis kusagil peaks ju mingi piir olema – oli toodud võimalike piiri näiteid.
    Kaalutlusest: kogu vaidlus sai alguse Pärnu gümna bioloogiaeksamist. Läheme selle juurde tagasi. Põhiharidus on kohustuslik ja gümnaasiumi oma vabatahtlik. Lõpueksamite valik – isik, kas oskab seda ainet paremini kui muid, või on selle aine riigieksamite tegemine vajalik kõrgkooli soovitud erialale sissesaamiseks. Vabatahtlik hariduse käigu valik eeldab, et inimese vaimsed võimed ja vaimse töö oskused on selleks hariduskäiguks sobilikud. On normaalne ja minimaalselt kohustuslik, et kooli direktor vallandatakse ja õpilased saavad korduseksami võimaluse alles aasta pärast. See on just selline mäng – Huizinga järgi, kellest sinagi (vist) lähtud.
    Väga Väga Naise argumentatsioon viitab seisukohale, et ta loeb õigustatuks keskharidust tõendava dokumendi andmist isikutele, kes peavad vajalikuks otsida (keelatud) abi vastamaks küsimusele, millisel loomad elavad Eesti metsades. Samuti loeb ta normaalseks õppida bioloogiat või arstiks kursusel, kus enamus ei tea, mis loomad metsas elavad. Tema jaoks ei ole häiriv õppejõu pidev tagasipöördumine aabitsatõdede juurde … Rääkimata turvalisuse ootustest, mis on seotud mingi ala spetsialisti poole pöördumisega. Rääkimata vaiksest ootusest, et autojuht teab „parema käe reeglit“.
    Olen näinud autojuhte, kes on load saanud kümne lamba eest.
    Olen näinud neidusid, kes lähevad meesõppejõu eksamile pitspluusis ja tingimata viimasena.
    Mina küll ei tunneta nende ja spikerdamise vahel olulist vahet! Aga kusagil peab ju oluline vahe olema – tõmba see piir siis ja informeeri teisi kah.
    Ja ma ei taha (isegi mitte mingite inimarmastuse juttudega seotult) näha meie teedel autojuhte, kelle jaoks on liikluse ja sõidu eksamid liiga keerulised. Rääkimata sellest, mida ma ootan enda lapse ja looma arstidelt. Kolmiknärvi ladina ja ingliskeelsed nimetused on kaugel miinimumist.
    No mida siis teha kui pea ei võta? Valida miskit jõukohast!

    VastaKustuta
  37. Ega ma ei viitsind neid teisi kommentaari lugeda ja võibolla keegi ütles sama, aga: spikerdamise osas olen ma ka natuke nagu segaduses hetkel, aga õnneks on haridustee mul läbi ja omaenese hingerahu nimel võin öelda, et mina seda ei harrasta. Aga see on üldse kõrvalteema. Põhiline on see, et:
    Kooli eesmärk on koolitada kuulekaid kontrollitavaid ühiskonna liikmeid, kes on juba lapsest saati harjunud õigel ajal kella peale kohale tulema ja tegema seda mida öeldakse. Kõik. Pikemaks põhjenduseks võta siit lingilt "Stop Stealing Dreams" (http://sethgodin.typepad.com/seths_blog/2012/04/updated-new-editions-of-stop-stealing-dreams.html/). Seth Godin kirjutab palju huvitavat sel teemal. Ma arvan, et sind huvitaks.

    Olen kuulnud nüüd nii mitmeski riigis (Baskimaa, Island nt) eksisteerivatest alternatiivkoolidest isemõtlevate indiviidide kasvatamiseks. Loodan, et ka minu lapsed kunagi saavad sellise hariduse osaliseks.

    VastaKustuta
  38. (tegelt mu arust on täiesti õigustatud loll olemise e. labase vahelejäämise eest karistamine ja õpetaja, kes ise ette ütles, on täielik tropp, sest ta õpetab vale asja. S.t. kui keegi on hakanud monstrumi e. haridussüsteemi eest võitlema, siis tuleb tal ikkagi monstrumile vähemalt väliselt lojaalne olla! See käib, just, mängu juurde!
    Aga selline ülejooksikust õpetaja õpetab oma õpilastele, et monstrum on tegelikult väljamõeldis ja duell temaga tehtav kurbade silmade ja ei-tea-kust ei-tea-miks sülle langeva abiga.
    Mis ei ole elus hakkamasaamise seisukohalt kasulik õppetükk ja väga hea, et asi läbi ei läinud.
    Lisaks: monstrum loomulikult peab nüüd kellegi ära sööma, muidu keegi ei usuks temasse enam ja kogu süsteem laguneks.

    Mu hädakarjed tulid mitte Rentsi postituse sisu peale (õpetaja nii e tohiks teha) vaid tooni peale (vene koolis valitseb kultuu-uritu-uus, eetikat ei tunne nad vist mitte keegi, inimesed, kes sealt kandist tulevad, on alatud kui roo-ootid.)

    Mina kui eestlane tundsin kohest vajadust eetikavabade kultuuritute lollide eestlaste lippu kõrgel hoida ja võidelda kõigi nihverdajate nimel maailmas.)
    ***
    Muide, seesama ema, kellest eelpool juttu oli, tuli pärast poole mu postituse lugemist, pistis pea vannituppa ja ütles, et autistid ei suudagi koolis õppida, sest nad ei suuda midagi omandada, kui nende ümber on palju inimesi. Neilt võtab enda ohjamine inimeserikkas keskkonnas nii palju ressurssi, et õppimisele ei jää midagi üle ja diagnoosiga autistid on üldiselt eraõppel ja käivad koolis ehk korra nädalas sõpradega juttu ajamas. Aga et mina olen nagunii subkliiniline variant, diagnoosi ei oleks mulle pandud ja koolist see mind poleks päästnud.

    Nii et noh, küllap see selgitab midagi selle kohta, miks mõned teised (kuigi moonike nt mitte) suudavad koolis õppida, aga mina mitte.

    VastaKustuta
  39. noh, piiri ma tõmban loomulikult sinna, et enda aitamine c-lt b-le või b-lt ale või minugipärast, pitspluusi ja ohvriks toodud süütuse abiga e-lt a-le on ok, aga kui ikka üldse masti ega mändi ei jaga, vat siis on kurjast.
    Kui põhimõtteliselt oskad, siis on hinne õnneasi ja õnne võib natuke tagant aidata küll. Kui üldse ei oska, siis on sitasti. Aga mida siis teha, ma ei tea, ma pole kunagi ühegi ainega nii hätta jäänud. Ainus kord, kui mind ähvardas veerandihinne 2, oli kästöös, kui me pidime tegema richelieu-tikandit ja ma ei teinud isegi proovilappi. Sest see tundus nii rämeraske ja võimatu ja mõttetu-igav tegevus.
    Ja see tähendas väga palju ühtesid tegemata tööde eest. Läksin siis lihtsalt veerandi lõpus õpetaja juurde ja ütlesin: "Palun ärge pange mulle kahte". Ta ütles, et oli juba kolme välja pannud, sest toitlustuse tunnis ma olin siiski kohal käinud ja sealt kolm viite ja nelja noppinud.

    Richelieu-tikandi tegemise vältimine vähemalt seni ei ole mulle elus kurjasti kätte ka tasunud. Kahtlen ka sügavalt, kas keegi teine minu ümbruses on seetõttu suuri vaevusi taluma pidanud.

    VastaKustuta
  40. Tänan!
    See piir sobib minu moraalivalvuri hingele küll.

    VastaKustuta
  41. A mul oli kunagi keemia 6ps, kes leides spikri v6ttis vaid yhe hinde alla - noh et midagi oled sa ju kontrollt66ks v2hemalt ette valmistanud :P ja yldse toetas spikreid, niikaua kui neid valmistati aga t66 ajal ei kasutatud :P

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.