Õhtu osutus hommikust targemaks

Ma arvasin, et läheb paremaks.
Tühjagi. 
Ma peaksin homme 6:30 tõusma, et matuste alguseks Tartus kohal olla.
Täna oli raske ja kergelt aseme külge kleepunud tunne end kell 10 sealt üles vedades.
Jaa, kõik senised asjad on tehtud, aga püha perse, jälle uued peal ...
otsustasin, et vean 6.30 silmad lahti ja siis panen enesetunde põhjal paika, kas suudan minna või ei suuda.

Keegi ei võida, kui saan lihtsalt 30 tundi kestva migreenihoo, mis nii lühike aint seepärast, et mul on veel päris palju tablette järel ja kui närvipinge maas, viimaks ju ikka aitavad.
Kuigi mida halvem on seis enne väsimuse ja peavalude koha pealt, seda hullem - ja ma olen praegu tegelt väga kurnatud.

Miski pole halb olnud. (Seni.) Aga väga palju intensiivseid asju. Ent neil matustel on konks.
Olgu, surnu oli mu sõber palju aastaid - vast 10 aastat enam mitte, aga see ei muuda möödunut olematuks..
Aga tema eksmehe osas mul on nii palju negatiivseid tundeid, et talle otsa vaatamastki keeldun. 
Jaa, ma boikoteeriksin teda ka matustel. 
Kuna surnu ja tema tütar vist (mu andmed on paar aastat vanad) ka ei taha oma isaga mitte mingit tegemist teha ja teised teavad samuti, milles asi, vbla oleks okei.
Vbla oleks räme närvipinge.

Ei, ma ei ole eriti andestav tüüp ja mõnesid asju saab andestada ainult kui andeks palutakse. Väga siiralt ja pisaratega.
Ja see ei ole mina, kellelt andeks peaks paluma.

Olgu, mõtleme veel. 

***

A naiskirjanike seminar oli tegelt tore. Ma kohtusin esmakordselt näost näkku paljude lahedate naistega, osade mitte-päris-nii-lahedatega, kes olid ikkagi okeid, ja surusin kätt ühega, keda ma kunagi hästi negatiivselt arvustasin, ent ta kas ei mäletanud või ei pane pahaks, sest kuigi mul oli keel juba paindumas ütlemaks: "Ma arvustasin sind kunagi hästi halvasti, aga proovin uuemaid asju ka lugeda," pold seda üldse vaja. Mulle pisteti kaunis valge käsi juba pihku. 

Ja Lilli Luuk teadis, kes ma olen, ja tahtis mu raamatuid lugeda ja Sveta Grigorjeva on täpselt nii lahe, kui arvasin, ja ma sain komplimente kingade, "A mina persse!" tätoka ja kirjutamise kohta + ise olin rahul, et nii palju sõna võtsin. 
Mu kunagi sisseõpitud käitumine on olla vait ja märkamatu, ent sellest olen päris edukalt üle saanud.
Millega ise jätkuvalt rahul olen.

***

Ma ei lähe sinna matusele. 
Ei jaksa. 
Ma ei suuda ka kõike ja kui ma ajasin end juba äärmuseni ära, mul ei ole enam varusid kuskilt võtta. 

Suveaeg, siis kui elu on kerge

Minna ilma koerata ujuma, mitte minna? 
Minna või mitte ...
Võtsin hommikul (enne 12 on "hommik" raudselt) juba ette minna, aga hakkas müristama. Totoro kardab müristamist. Mitte nii hullusti kui ilutulestikku, aga ikka kardab. nii et ma ei käinudki ujumas, lissalt poes. Siis panin pesu välja. 
Kuna mul ei ole praegu toimetamise ülevaatust-isetoimetmist sinna peale, vbla lähen.
Pole, sest toimetaja jõudis selle jutuni, mis on täiesti toores, ja see seisab tal käes. Ilmselgelt palju tööd.. 

Võiks luulekogu käsikirjaga tegeleda, aga palju meelsamini läheksin ujuma. Saaks jälle selili. Totoro ei arvaks, et ma upun, ja ei tuleks päästma ja oleks mõnus ...
Samas vesi ja õhk on umbes sama 18-kraadise temperatuuriga, vbla ikka ei läheks. 

No vaatab seda asja.
Muidu tahtsin teile panna pildi oma peamisest suverõivastusest, milleks on voodilina, aga kui K ei tule mind kirsse korjama viima (kõik on märg ja ta ei taha märgi kirsse), vbla ta ei saa ka pilti teha.
Ja mu poeg magab. Tal on öö ja päev suht vahetusse läinud ja no - kui ta 15. augustil hakkab tööd otsima ja seni puhkab, las lapsuke ometi PUHKAB. 
Magab ja vaatab filme ja mängib arvutiga.
Talle meeldis "Pulp fiction" väga. Lemmiktegelane oli Vincent. Iga meemi, mida ta viimaks nägi nende loomulikus metsikus keskkonnas, peale hirnatas ja rõõmustas.
Ja lemmikstseenid olid Vincenti ja mrs Wallace-iga. 
Olen ikka hea maitsega lapse kasvatanud =)

***

Käidud. Oli mõnus. 
Lisaks sain Keisrinna (viimane lugu, mille kirjutasin) toimetuse kätte ja hakkan nüüd ise läbi vaatama. 
Kohe ... varsti ... kui natuke ... või palju ... civi olen mänginud.
Ja kohvi joonud ja pähkleid söönud ja võibolla midagi veel teinud. 
(Loe: üldse ei kisu tööd tegema hetkel.)

Mul on üks elamata elu. 
Ilmselt rohkem kui üks, aga seesinane tuleb väga konkreetselt meelde kohati.. Meil on "mingi värk" olnud vähemalt 15 aastat, aga - tuli ta mu raamatuesitlusele, kutsus mu burleski vaatama, kutsus välismaale larpama, kutsus välja sööma, kirjutas imearmsaid sõnumeid - ma konkreetselt ei saanud aru, et ta on midagi muud kui lihtsalt sõbralik. Kolm aastat läheb eelmisest korrast mööda, ma mõtlen kainelt, et no krt, oli variant, ta ei kutsunuks mind sinna lihtsalt sõbralikkusest, ei oleks öelnud, et ma ka võiks tantsides riidest lahti võtta (burleski järelpidu oli imeline) - aga järgmisel korral ma IKKA arvasin, et no NÜÜD ta on lihtsalt sõbralik. 
Tema meeldis mulle, mina meeldisin talle, aga no ei saanud me üle sellest usust, et teine ei taha. 
Nüüd oli ta "jõest mereni" loosungiga tüübi kaitsja. Võitis ka. Tegi õiget asja ja tegi seda hästi. 
Maksimumpunktid. 
Ma tean, ma tean, armuasjadest ei räägi - aga tajun oma nüüdse kallima ja tema vahel palju sarnasusi olevat.
Elamata elu. 
Ega mul kahju ei ole. Läks, nagu läks. 
Aga ta on mu lemmikute seas ja alati rõõm, kui tean, et ta teeb hästi.

Viis päeva

Kauneim kuu on juba viis päeva kestnud ja kuigi ta pole toonud kaasa midagi eriliselt kaunist, on olnud hea rahulik aeg. 
Toimetan uuesti läbi jutukogu, leidsin (vist) transpordi naiskirjanike seminarile, enamasti ei ole liiga kuum ja jões ujumine võtab jõudu ning tunnen end tugevana.
Raha ei saa otsa, peavalud saab ühe tableti triptaaniga kontrolli alla ja kuigi kuumahood on ebameeldivad, olen nendega ära harjunud.
Vahepeal lõikab meeltesse tita kohta, et ei kunagi kunagi KUNAGI enam ... ent olen selle mõttega nii kaua leppinud, et pole väljakannatamatult valus. Lihtsalt tuikab. 
Ma ikka ei saa aru sellest, et mõned ei tahagi lapsi. 
Mingi täiesti teistsugune maailmatunnetus. TÄIESTI teistsugune. 
Väga raske mõista. 

Pole isegi augustiraamatut raamatukogust toonud. Teiste lugemine on üsna tagaplaanil omaenda juytude toimetamise taustal pluss juhtus täiesti imeline asi.
Mul on lemmikfanficion. Olgu, olen lugenud ka 5-6 paremat, aga see oli ainus lemmikutest, mis JÄI POOLELI. 7. peatüki juures. 10. septembril 2020 aastal.
Ma ikka vahel läksin sinna lehele kontrollima, ega pole uuendatud. 
Ei olnud. 
Viimati käisin kunagi kevadel.
Ja kahe päeva eest tegin jälle lahti ... ja seal ilutses "next chapter" link! Uus peatükk!  OMG!
Ainult et uue peatüki ees oli JÄLLE "next chapter".
Vaatasin , palju kokku on. 
18 peatükki!!!!

Mul on nüüd lugemist =)
One Piece'i maailm. 
Ei, ma ei ole One Piece'i armastamist lõpetanud, aga juhtus nii, et mu poeg (kes nüüd põlgab peaaegu kõiki animesi(d?), ent tollal - aastate eest - oli veel fänn ja vaatas ka temaatilisi juutuubi videosid) ütles ühe video kohta: "Kuule, mulle üldse meeldib see kanal. Aga praegu tuli ta välja teooriaga, mis VÕIBKI tõsi olla.  Ma ei tea, kas sa tahad seda näha. Minu meelest ta tõepoolest mõtles välja, mis ON see Gol.D. Rogeri jätud One Piece. Nii et väga spoiler. Või noh, võibolla."
Ma tahtsin.
Ja see oletus oli TÕESTI hea.
Nii hea, et nüüd ma ei taha sarja vaadata, enne kui tean, kas juhtubki nii, nagu too juutuuber ennustas, või mitte.
Nii lahe ennustus, et ma ei suuda enam nautida lõpu poole rühkimist, kui ma ei tea, kas see läks täppi või ei.

Kuid fanficionit võin ikka lugeda =)

Muidu tõden taas, et prokrastineerimine = kui on mingi asi, mida ma ei taha teha, saab ILLLLLLLGELT palju teisi asju tehtud.

Hetkel ei taha ma juttu toimetada. 
Jaa, see ei ole üldse halb jutt, aga ta on mustem (tähenduses "on rohkem muuta vaja") kui eelmised ja oeh.
Nii et ... osad aknad said pestud, tolmuimejaga toad võtud, köögi kraanikauss pestud, vannitoa põrand pestud, sealne kraanikauss pestud, pott väljastpoolt pestud, Poeglapse katkised tossud minema visatud (enne otsitud, kas on mingit võimalust nad kodututele annetada, aga ei leidnud ja kasutatud asjade poodi ma neid ei vii - tagant katki, hõõruvad, kui paksu sokki jalas pole), kummutilt tolm võetud, veits seinu pestud, köögikapi pealne ja köögi aknalaud koristatud ja no seda juttu ka ikkagi 7 lk toimetatud.

Miks prokrastineerimine halb on? Krt, olen seda sadakümmend korda kogenud, ent ikkagi isegi ma ise imestan taas, KUI produktiivne prokrastineerimine tegelikult olla võib, kui seda õigesti teha. 
Jaa-jaa, noorena tegin ka valesti, mängisin minesweeperit ja lugesin jutukaid.
Sest keegi polnud mulle õpetanud, et kui sa ei taha ühte tarvilist asja teha, tee lihtsalt midagi muud vajalikku. 
Ma sain aint pahandada. Riielda. 
Krt, kuidas veel meie põlvkonna vanemad nii juhmid olid? Miks nad elutähtsaid oskusi ei õpetanud?

Öeldakse, et oi-voi, paha internet sööb me laste ajud ära, ei suudeta keskenduda, ei osata ise mõelda ... Teate, nii palju kui ma olen oma lapsi ja nende sõpru näinud, nad on PAREMAD inimesed kui meie põlvkond. 
Teavad elementaarustena, kuidas kriitika peab olema positiivne, muidu ei suudeta seda vastu võtta, kuidas julgustamine toimib, sõimamine ei toimi, kuidas inimesed on erinevad ja you do you ongi täiesti pädev viis suhtuda. 
Jah, muidugi on ka neil "seda ei saa andeks anda". Siis selle andestamatut asja teinud inimesega lihtsalt enam ei suhelda. 
Ei maksta kätte, ei üritata talle keerata, lihtsalt enam ei suhelda.

Kui meie vanemad oleksid teadnud neid asju, mis uuel põlvkonnal loomulikult tulevad, oh kui hea oleks lapsena elada olnud!!! 
Noored ei ole hukas. Noored on imelised. 

Ideaalne

Kui igemed nii õudsalt ei sügeleks ja kui ma nii väsinud poleks, võiks öelda, et peaaegu täiuslik päev. 
Ei, midagi eriti head ei juhtunud. 
Ainult palju pisikesi headusi ja pea IKKA ei valuta, imelugu. 

Nt on mul nüüd neli mahukat mahlakalaasi tohkem. Keegi oli alla, maja tagumise väljapääsu kõrvale pannud kasti nõudega ja sildi "kes tahab, võib võtta". Muu mulle huvi ei pakkunud, aga vahel on olnud veidi ebamugav, et mu majapidamises on üks mahlaklaas ja see ka mingi ... 150 ml umbes. 
Väike, ühesõnaga.

Ujuda oli soe ja mõnus, kuigi vool oli kiire ja sain enda väsinuks. 
Üldiselt ma ei hingelda, kui veest välja tulen, kuigi tõmbeid teen tavaliselt üle kahe korra rohkem. Enda väsinuks ujumine on hea asi, et te teaksite. Tunnen, et olen tugev ja vapper, saan kõigega hakkama ja treenib ka.
Ei olnud liiga kuum, vaid just paras ilm. Sain ära viidud taara ja koer leidis koduteel suure singikondi ning ragistas selle kallal õnnelikult tükk aega.
Oi, koeral ei tohiks lubada õuest leitud asju süüa? Ah, minge ka. Ma söön isegi õuest leitud asju. No mis on tõenäoline halb tulemus, kui ta valet asja sööb? Kõht läheb lahti ja ma pean teda öösel õue kakale viima. 
Emake maa, kui jube. 

Kirjutasin luuletuse, mis tuli nagu laine. 
Nad vist hüüavad seda inspiratsiooniks. 

Mulle pole kasvanud juuri,
sest mu kodu pole olnud maa all.
Te ei saa panna mind puuri,
mind ei pea ei trellid, ei vall.
Ma pole juurtega kinni,
sest eal pole võrsunud maast.
Ma olen meri ja leek
ning mõnikord löga ja saast.

Pole omased roomavad taimed,
mullast ma söönuks ei saa.
Olen tuline tuuline naine
ja mulle võõras on maa.

Olen laugas salakesi,
ent tormid mind kõrgusse viivad.
Olen leek, olen õhk ja vesi
ja tiivad ja tiivad ja tiivad.

* Jaa, viide Kaplinskile on teadlik.

Toimetasin natuke, mängisin palju civi, tõin pesud õust tuppa, tegin pannkooke, sõin pannkooke, jõin palju kohvi, miski ei karju kuklas, et PEAB ja poeg on kodust ära. 
Mu ema palkas ta lihttööliseks, nii et ta peseb aknaid, koorib katuselt sammalt ja vist niidab muru ka.

Hoolduspere-ametnikult, kes täna puhkuselt naasis, sain kirja, et tore, hea et ma ära ei loobunud, aga arusaadav, et kui mu poega kaitseväkke ei võetud - kohad täis wtf? - siis lükkub aastakese edasi. 

See vist ongi mu ideaalne päev. Midagi ei pea tegema, et halba vältida või vähemaks keerata, aga kõike võib, et veel parem oleks.
Miski ei tapa. mis ei näri, miski ei valuta, võib lihtsalt olla.
Täiesti veider, et mul selliseid päevi nii vähe on. 
Aga samas tore, et vahel ikka on ka. 

Võta väga rahulikult

Muide, sel aastal ei käi ma ujumas Keila jões.
Selgub.
Olles teist korda sisse läinud, ujusin ringiratast ära ja see on mingi järve ja tiigi vahepealne sopistus ühe - misasjad need on? kraavid? kanalid? - otsas hoopis. Phmt seisev vesi. 
Millise avastuse järel pole julgenud jõkke minna. Seisev vesi on ju soojem. Miks minna külmemasse vette, kui seal kinnises veekoguski keerutab Totoro mu ees ajuti altpoolt mingid jäised vood üles ja need ei ole mõnusad.
Ujun parem ebamugava sisseminekuga järvekeses ja olen rahul.
Ma võin ju seda järveks nimetada, kui see mu enesetunnet parandab.
Pealegi kasvavad seal vesiroosid. 

Sillad ei ole ka ilmselt paatidele, vaid kalameestele. Kuigi ajuti ilmuvad välja inimesed, kes spetsiaalselt selle tillukese järve peal sõudmiseks veavad omavahel kandmist jagades kohale kummipaadid, istuvad siis rahulolevalt nende sisse, lükkavad vahel laisalt aeruga ja naudivad loodust. 
Misiganes.
Olgu teiste inimeste lõbud neile lõbusad!

Täna istusid sillal noor kena ema ja umbes seitsmeaastane poeg, sulistasid jalgadega vees, sõid külma pitsat ja olid toredad. Ujusin kolm ringi ümber veesilma ning vinnasin end siis raskutega sillapostide abil välja. 
Totoro vinnas end samuti raskustega veest välja - pole enam noor reibas koer, on keskealine taam nagu minagi - raputas end ja läks vaatama, mis inimesed need seal on. Vajus nende kõrvale lamaskile ning jõllitas ema ja poega anuvalt. 
Peale seda, kui ema minu käest küsis, kas tohib, sai kaks tükki pitsat. 
Kusjuures küsimuse peale, kas tohib koerale pitsat anda, ma natuke kõhklesin, enne kui kostsin, et põhimõtteliselt jah.
Küsisin pärast endalt, miks ma kõhklesin. Pitsa ei tee talle halba ja muidugi ta sööb selle innukalt ära, mingit korda ja süsteemi meil söömise juures pole ... 
Siis taipasin. Kui nad annavad talle head süüa, ta jääb ju nende kõrvale istuma ja vahib neid anuva näoga.
Ja minul on veidi piinlik.
Dohh. 

Täna oli muidu ... misasi see on? Ma tean, et sellele on termin. Mingisugune eriti räige empaatiavorm. 
Oli selle päev. 
Esmalt sain ma peavalu phmt 3 minutit pärast seda, kui Poeglaps kurtis, et ta pea valutab nii hirmasti, et tahtis üht mu migreenitabletti. (Jaa, ta on 18 täis ja võiks nüüd enda omad saada, mitte vahel minu omi tarbida - oma retseptiravimeid ei tohi kellelegi teisele anda? kuulge, te arvate, et ma vaatan oma last piinlemas, kui mul on abivahend olemas??? - aga käis just täna perearstil ja seal oli asendusarst. 
"Peavaludest peate rääkima omaenda arstiga," ütles ta.)
Andsin talle poole tabletti.
Teise poole pidin hiljem endale võtma, sest nii hulluks läks.

Ja õhtul selgus, et K on jala välja väänanud. Ta tõi mu poja (nad tõstsid koos kruusa ja liiva päev otsa, selleks tal oli väga tabletti vaja, et ei saa ju valutava peaga tööd teha) koju ja ma sidusin ta jala elastiksidemega kinni. Siis läksin tõin talle autost täis paki suitsu - ja mu enda kuramuse jalg hakkas kuramuse valutama seejuures. 
Praegu tuikab ülikergelt. 
Jaa, võib olla kokkusattumus. 
Aga pigem ei ole. Vähemalt see peavaluosa küll. Sest kaastunne kaastundeks, teadmine, et nüüd saavad mul tabletid peaaegu otsa, eelviimase poolitasime, tõi nii palju pinget, et endal hakkas väga valus.

Juuli kaob ikka kuidagi kiiresti, aga nüüd sain endale meenutatud, et tuleb elada, mitte end tükkideks pingutada kogu aeg. Jutukogu käsikiri on valmis.Tegin Estconile kaasa kodujuustupiruka ja siis sõin poole sellest ära, sest kõht oli tühi. 
Ei põe ka. 
Kõht oli tühi? Siis on ju väga hea. et sõin.
Ma söön kroonliselt liiga vähe. Pähklid arvuti kõrval päästavad, aga kui üks pakk tühjaks saab, mul ei ole tavaliselt paar päeva meeles uut panna, kuni öösel nälja pärast üles ärkan ja mõtlen, et krt. Päeval sai vist tõesti liiga vähe söödud.

Võiksin homseks asju pakkida, kuid ei viitsi. 

See lugu oli muidu mu poja lemmik mingi ... 8 aastat tagasi? 
No suht hiljuti, noh. 

Räme suht

Mul on olnud paljuraske aeg vahepeal.
Mitte kogu aeg, aga viimane nädal.
Nüüd on jälle suht ok, peavalu taandub, vist lähen varsti magama. Valu väsitab ja pea on valutanud - ja vahepeal ILGELT valutanud - nii umbes eilasest hommikust alatest.
Ma ei suuda alati olla tark ja hea ja vahepeal oli nii palju vapustusi, et ei suutnudki.

Juhtus igasugu asju. 
Ütlen uuesti: IGASUGU asju. 
Oli ka üks siuke päev, nagu mu kontsentreeritud mai . Lihtsalt hullus hulluse otsa, üksteisega seostumatud, aga räigelt räiged. Veel selle lisaga, et ma ise ütlesin ka sellist asja, et kui teine pool seletas, et ok, kujuta nüüd ette, kuidas sul on sõber ja talle öeldi nii, mida sa tunneks?
Ja mul oleks raudselt: "Püha jumal. Appi. Mine räägi politseiga igaks juhuks!" 

Ma isegi ei hakka teile seletama, et mis ja kuidas. Kuigi osasid asju saaks. Aga piisab sellest, et ma olen siiamaani vapustatud ja ebakindel ja sain siukse peavalu, et lase aga olla. Mai lõpust saati olen peavalupärvikut pidanud ja midagi nii hullu polnud veel sisse kandnud.

Ma ei ole viimast jutumustandit isegi vaadanud. Korra tegin faili lahti, õhtul panin uuesti kinni.
Küll aga sättisin kokku luulekogu käsikirja (sättisin kokku "mida", osastav kääne). Valmis ei ole, aga tubli tükk tööd on tehtud. 
Ja mul on juba palav. Kuigi õues on aint 23 kraadi sooja, mu jaoks on seda juba palju. Õnneks päike ei paista ja öösel oli äike.
OHHHH kuidas ma äikest armastan. Mismoodi taevasse tekivad täiesti isemoodi valgused. Uuesti ja uuesti.
Vaarikaid ja välguvalgust!
Mulle on palju ilusaid soove soovitud sünnipäevadeks, aga see oli ekstraklass, paremin soovida enam ei saa. Aint samal tasemel.

Tegelt, loojang enne öist äikest oli ka imeline. Seisin veerand tundi, rääkisin telefoniga ja samas imetlesin. Oo Mu Jumalanna. Kollane ja sinakashall, hõõguvad pilveservad, joonistuvad pildid. 
Kas sina näed päikeseloojangus või -tõusus pilte? Mina näen. Piisavalt usutavaid, et jäin korra rongiga kooli sõites magama, ärkasin, vaatasin aknast õue ja õudus. Ma olen vale rongi peal, jäin magama ka ja sõitsin kurat teab kuhu, siin on järv ju!!! 
Siis mõtlesin, et oot. Ma sõidan kooli POOLE, mitte tagasi, ma ei saa vale rongi peal olla. Vaatasin uuesti. 
Päikesetõus. Pilt selles. Lilleküla jaama jõuame kohe tegelt. Mingit järve ei ole, mulle aint tundus. 

Praegu mõtlen, et rongis enne kooli magama jääda ei ole vist päris tavaline. 
Ma olin vist väsinud =P
Ma tegelt olen elus korduvalt pikemaid perioode väsinud olnud. Vbla seepärast ei ole ma võtnud Tütarlapse beebi olles kestnud ja kestnud vähem-kui-kuuetunnise unega öid või aega, kus ma nii palju tegin, et magasin umbes kuus tundi regulaarselt, millegi erilisena.
Jah, ma olen unepuuduses. Mis see on mingi vabandus või? Elu ju lihtsalt.

Kuigi väsimuse osas ei löö miski üle mu vaimse tervise praktikat autistide koolis.
Sellises, kus käisid mitteverbaalsed või väga vähe verbaalsed lapsed, kus klassid olid neljalapselised ja ei õpitud mitte tähti, vaid laoti mosaiike, räägiti koduse elu tavategevuse lahti, et miks, ja tutvustati kalendrit. Need on talvekuud ja mis toimub talvel. Need on kevadkuud ja mis juhtub kevadel. Jms. 
Ja pool päeva olid pikkkkkkad vahetunnid. 
Kuu aega igal tööpäeval kaheksast neljani.

Seal oli üks poiss.Tähendab, muidugi oli mitmeid poisse, aga juttu tuleb sellest ühest.
Hästi leebe ja rõõmus. Soe laps. Väga nägus. Kuid samas tohutult aktiivne ja tema tähelepanu oli vaja kogu aeg hoida ja köita, et ta paha peale ei läheks.
Olid mingid keelatud asjad. Umbes sellised, et telekat ei tohi näppida, ainult õpetaja lülitab selle sisse ja välja, ei tohi asju aknapilust õue pilduda, ei tohi teistel näos elada, nende nina all käsi raputada ja nende tähelepanu nõuda jms.
Lööma või karjuma ta ei kippunud nagunii.

Neil oli kaks vaba mängimisega täidetud tundi enne, kui väikebuss nad koju viis, ja ma sageli istusin sel ajal mati peal maas ja lugesin tollele poisile suurte tähtede ja piltidega raamatuid ette.
Teate küll neid papiraamatuid. Kaks lauset leheküljel stiilis: "Konna maja oli seene sees. Tal oli roheline voodi," ja tervet lehekülge täitev pilt.
Lugesin ette ja tema keeras lehti.
Selle juures jäin pidevalt kolmeks sekundiks magama, kui ma parajasti ei lugenud ja ta lehte keeras. Siis ta koputas raamatu peale, ma ärkasin ja lugesin edasi.

Selline tase väsimust.

Jaa, kõvasti aastaid kulus, kuni ma kirjandust lugedes ja teiste kogemusi teada saades taipasin, et olen ka autist. (Ja siis veel umbes 7 aastat, enne kui mind kaks aastat ATH-teemal nõustanud psühhiaater seda taipaks ja mu ära diagnoosiks, kuigi ma vähemalt kolmele enne olin seda juttu rääkinud ja keegi neist ei olnud mind diagnoositavaks pidanud.)
Aga  tegelikult see, mida kogesin, on väga autistlik. 
Ehk mul oli seal kogu aeg tähelepanu maksimumi peale keeratud, Kui ma jäin viieks sekundiks teadetetahvlit vaatama, oli keegi juba endal püksid jalast kiskunud ja valmistus neid õhutusakna pillu toppima.
KOGU AEG pidi kõike märkama. 
Ja see väsitas. 
Autiste väsitab normaalne elu, sest nad/me märkavad/märkame palju ja ei suuda seda tähelepanemist välja lülitada. Kogu aeg tuleb infot sisse ja see kurnab. Kes läheb selle peale rohkem lukku, kes vähem. Kokkujooksmised. Kontrollimatus.
Mina lähen emotsionaalseks ja ei suudagi end eriti kontrollida. Või kui on situatsioon, kus mul on tunne, et mitte mingil juhul ei tohi end ohjest välja lasta, väsin kohutavalt ära. 

Huh. 
Ja kui ma olen ühest tugevast emotsioonist omadega läbi ja teine tuleb kohe otsa, lähen väga katki. Kui kolmas veel, ma ei ole enam ma ise eriti. 
Lähen meelest ära. 

Nüüd on jälle suht ok. 

Magusvalus

Nägin õudusund.
Lühike kokkuvõte: minu lapsepõlve maakodu. Mingid vastikud nürimeelsed noored trügisid sisse, sellised hilisteismelised. Mu "nojah, olgu" peale neid tekkis kuidagi juurde. Esialgse kahe tölli asemel  oli toas kaheksa või nii. Noored isased hakkasid pealetükkivalt ligi ajama juba siis, kui neid ainult kaks oli. Hiljem enam mitte ei meelitanud väga halvasti ja rohmakalt, vaid ikka "kuule, sa ju tahad" ja mingid tüdrukud seisid kõrval ja absull ei mõelnud, et poiste poolt kuidagi halb käitumine. 
Hakkasin nendega plõksima, et kerige minema, mina teid siia ei taha, ja nats kartsin oma laste pärast sealjuures. Väike Tütarlaps, umbes kuuene, oli sealsamas, Poeglaps oli koos temaga ja mu vennatütar samuti. Kuna keegi neile otseselt kallale ei läinud, läksin võõraste noortega vägivaldseks. Isegi imestasin, et neid on ju nii palju, kambakesi koos oleks nad must jagu saanud, ent kuidagi tuli korraga tegeleda ikka ühega. Täpselt ei mäleta, mida ma just tegin, aga kuna see oli teise korruse korter, viskasin neid viimaks (mõlemast soost) aknast välja. Surma nad ei saa, aga aknast sisse ka ei roni. Üritasin vahepeal politseisse helistada, aga ei saanud kätte.
Viimaks olin kõik välja visanud ja sain helistatud. Ent selle asemel, et politseiga ühendust saada, oli liinil keegi tüdruk, kes meenutas, et väike Poeglaps, muide, on nende käes.
Unenäos tuli ülitugeva emotsioonina, kuidas olin lissalt ära unustanud, et poeg nende käes on. Tuli meelde nagu kosk. Olin tolle hetke tunnete järgi (meeletu süütunne, meeleheide, ahastus, kuidas seni olen kõik valesti teinud) otsustades seda tegelt teadnud.
Aga unustasin ära.

Kuidagi olid Tütarlaps ja vennatütar ka kadunud ajaks, kui ma kõne tegin. Ilmselt samuti purjus idiootsete noorte käes, kes üldse aru ei saa, et inimestele ei tohiks halba teha.

Mingil määral saan aru, miks see uni tuli.

Käisin üle päris mitme aasta jaanipäeva tähistamas. Ühe oma lemmiknaisega tema maakodus. Tal on kahenädalane väike tütar.
Hoidsin beebit süles ja mõtsin korraga, kui ebamaiselt nunnu ta on ja kuidas ei kunagi, ei kunagi enam saa ma enda beebit hoida.

Siuke magusvalus tugev emotsioon.

Ma hoidsin teda ikka kaua.

a) mulle meeldis ju.

b) Mul on ka meeles, kuidas nii krdi kergendav on olla vaba pidevast lapse kaasas tassimise koormast. Jah, ok, too lemmiknaine ei ole üksi, ta mees on täiega adekvaatne isa, aga minu mälestused on minu omad ja noh - täiega adekvaatne meie mõistes, kes me oleme igasuguseid näinud, tähendab ikkagi, et kui naine ütleb, et võta tita, mees võtab, aga ega ta siis ise ja omal algatusel.

Vastsündinud beebi on nii kerge. Olin unustanud. Ok, mitte et see "kerge" ikkagi käsi tunni möödudes ära poleks väsitanud, aga esimene emotsioon titte sülle saades oli: "Nii kerge!"

Ja pisikesed kõrvad ja varbad olid mul meeles, aga see, kui väike ja samas täiesti keel-keel tal on, kui väike on see haigutav suu, oli kummastav ja imeline.

Ei iial iial enam.

Päevaaruanne, mis läheb sujuvalt üle mõtiskluseks laste teemal

Suplushooaeg avatud.
Poldki nii külm, kui kartsin.
Aga ma läksin vette paadisillalt, mitte normaalses ujumiskohas ja plumps! üle pea sees. Mispeale Totoro läks üsna endast välja, hakkas haukuma ja niutsuma.

Mis on arusaadav: muidu ta ei taha, et ma seliligi ujuks. Arvab, et upun,
Aga ujuma ikka ei tuld  Jooksis kaldal edasi-tagasi ja muretses 
Vees käis enne küll, aga tal paistab ujumise osas olevat selge ettekujutus, et peab enne mind vette minema ja siis mu ees ujuma.
Aastaid pole juba teistmoodi teinud. 

Ostsin Humanast maru ilusa valge kleidi. Isegi mõtlesin, et miks keegi sellest loobus - aga selliseid lendavaid hetkemõtteid ma üldse eriti arvesse ei võta, neid käib kogu aeg.
Täna panin selga ja alguses ei saanud ka aru, et midagi viltu oleks. Aga õues suitsu tehes avastasin, et osal kleidist on veidrad kollased täpid ja jooned peal. Hakkasin uurima ja neid on täitsa mitmes kohas. 
Samas kleit on ilus. 
Nii et ilmselt on aeg taas riideid värvida.
Kui mul üldse raha ei olnud, värvisin päris tihti. Osa garderoobi kohe uuendatud, kui sul helehalli särgi asemel on roosakaspunane. 
Otsustasin, et värvin selle valge kleidi roheliseks. 
Mul polegi ühtegi head rohelist kleiti. Üks on, aga see on mulle pisut väikeseks jäänud ja üldse selline veidi villane talvise aja oma. 

Millal ma viimati riideid värvisin? Kolmteist aastat tagasi? Viisteist?
Aga no ei old siis raske, ei ole ilmselt ka nüüd. Kuigi ma vbla pesen teda käsitsi mõnda aega, selle asemel, et üritada kogu pesu värvide järgi sorteerida ja ta sarnast tooni või väga tumedate asjadega koos masinasse panna. 
Sest minuga koos elab Poeglaps, kes paneb asjad lihtsalt trumlisse, kui vaja, ja teda räpaseid rõivaid värvide järgi sortima koolitada oleks liiga suur vaev.
Tema riided tegelt ei olegi räpased. Ta kannab pükse kolm korda ja siis on need "mustad". Ta käib jõusaalis ühe korra ja mis me aint särgist räägime, sellest ma saaks veel aru, aga ka püksid lähevad masinasse. Mitmel korral olen teda teistmoodi käituma üritanud panna, aga ta ei taha.
Ilmselt on sotsiaalsed normid toetatuna kellegi kommentaarist ta valge särgi kollakate kaenlaaluste kohta tugevamad kui minu jutt. 
(Et see kommentaar oli, ma tean kirjalikest allikatest - mingite jõulude ajal mitme aasta eest oli neil ette nähtud kirjutada klassikaaslasele midagi anonüümselt paberile ja see paber jõudis koju paberiprükki. Kuna see oli teistmoodi, kui me tavalised paberid, võtsin välja ja uurisin, misasi see on.
Krt, kes selle idee peale tuli, et panna lapsed üksteisele anonüümkirju kirjutama??? Ok, ilmselt oli see tema silmis ohutu, sest ta ütles, et kirjutada võib aint häid soove. Noh see - käekirja järgi ilmselt tüdruk - soovis mu pojale higiplekkideta kaenlaaluseid.)

Lapsed on julmad, mõtsin ja viskasin sedeli prükki tagasi. 
Aga sain oma poja hügieenihullusest paremini aru ja saan ikka veel.
Kuigi see särk lihtsalt ei läinudki puhtaks. Tal olid kogu aeg kaenlaalused kollakad-hallikad, ka kohe peale pesemist. 

Oeh, lapsed ... pole hullemaid juurikaid kui need, kes on värskelt õppinud, mis on õige, mis vale, mis hea, mis halb. 
Lapsed ja süütud? Kammaan, kas te mäletate oma lapsepõlve? Teisi lapsi? Kuidas käituti nendega, kes karjahierarhias madalal? 
Täiskasvanutest osad on psühhopaadid ja osad idioodid, julmust on ja kohati esineb päris tihti. Aga lastest ENAMUS on julmad. ENAMUS.
Ok, võibolla praegu on parem. Vaatan oma lapsi ja nende sõpru ja mõtlen, et nende põlvkond ongi paremad inimesed ja vbla algas see just sellest, et nende vanemad polnud nii juhmid kui minuvanustel. Meie lapsed polnud juba lastena nii julmad ja kasvasid toredamateks suurteks samuti.
Aga ikkagi olid nad lastena hullemad, kaugelt hullemad kui praegu.
Laps olla on kohutavalt raske, nii et pole ime, tegelikult. Kui sa imeharva saad ise valida, mida tahad teha ja mida mitte, kui kõike alates riietest ja mida kui palju sööd, lõpetades sellega, millisesse huviringi ja kooli lähed, otsustavad teised, pole ime, et lähed nende suhtes, kellest jõud (olgu füüsiline või vaimne) üle käib, arulagedalt julmaks. 

Rõve on meenutada ikkagi.
Oi, mina olin kõrvalseisja, mina ei teinud midagi ...
Võibolla just seepärast ma enam ei nõustu olema kõrvalseisja. Nüüd ma võtan poole. Väga selgelt võtan. 
Sest lapsena lasin oma klassiõe kogu elu põhikooli lõpuni ja täitsa vabalt võib olla, et siiamaani, pekki keerata.
Ei kunagi enam.

Fantaasia ka ei tööta, päikest meil ei ole ja kui on, siis ta ei sära

Teate seda tunnet, kui olete midagi oodanud - mitte kohutavalt väga, aga rõõm sellele mõelda - ja siis on päev käes ja lihtsalt ei jaksa?

Mul on see täna.
Eks ma vist tahtsin ka liiga palju - pruunikese tegin valmis (mida krdit ma sellega nüüd peale hakkan?! Poeglaps on klassiga lõpureisil, ma pean ise terve vormitäie nahka pistma v?), aga tänasesse oleks jäänud nii kunstipärane meik kui kahe transpordivahendiga teise linna, esimese saabumiskohast edasi veel teise linna otsa kolistamine ja siis jupp jalakõndimist ka, ning kuna ma ei olnud enne ilma peale kindel, tulnuks nüüd konkreetselt mõelda, mida ma peast läbi käinud variantidest lõpuks selga panen ja ... see kõik tundus nii rämeraske, et tühistasin ära.

Nüüd viin koogi hoopis tütarlapse juurde, kes elab 6 rongipeatust eemal mu ema juures ja kelle juurde minek ei eelda erimeiki ja -kostüümi. 
Jaa-jaa, rollimängijad salliks mind ka ilma kostüümita, aga see on NIIIIIII krdi kaugel, et seesuguse asja ettevõtmine paneb meigitegemise ja eririided tühise pingutusena tunduma. 
Pigem on nüüd siuke tunne, et kui ma ei pea vara tõusma ja kiirustama, ma Tütarlapse juurde minekuks võiksin kellad ja viled ja külge panna =) 
Aga vaja pole, pilte ka tegema ei hakka ja las ta jääb. 

Ei. jaksa.

***

Ei jaksanud isegi võrgupäevikut täita enam.
Kuigi külas käidud ja tagasi tuldud. 
Kõik jäi seisma.
Siiamaani - kuigi öö on ka magatud - äärmiselt nõrk ja väsinud tunne. 
Vbla nii hakkkabki olema? Kogu aeg? Sest ravimite kõrvaltoime? Kui valikus on kas see või sagedased migreenid, võtan väsimuse. Isegi mõtlema ei pea, kumb on parem, pole mingit valikukohta ka. 
Ja no vahel ma suudan ikkagi midagi ka. Kahel päeval olen kirjutanud (eile küll mitte, siis muutsin kaht täheviga aint). Eile tegin see-eest juba terve minuti planku, enne kui märgatavalt valus hakkas. Tänaval on hakatud mind jälle catcallima. Mis oleks mind nooremana rängalt vihale ajanud, aga nüüd ei häiri. Ilmselt "mis ma olen teile lihatükk?!" emotsioon tasandub ära "aa, ma olen te arust veel pandav"-emotsiooni ees.

Sest ma ei tea, mis värk on inimestel kortsude ja hallide juustega - mulle minu omad lausa meeldivad - aga ma olin raudselt veendunud, et kui viljakas iga löppeb, see on naise näost näha. 
Välja arvatud mõned erandid.
Ja noh, mul on nüüd menopaus. Sest kõik jupid lõigati ära. Iga nädal, kuni seda veel näha pole, on wõit =P

Jah, ilmselt on veendumus vale. 
Aga no see on mu veendumus, sest elukogemus näitas, et mingil ajal neljakümne viienda ja viiekümne viienda eluaasta vahel enamik naisi, keda lapsena teadsin, vanamutistus. 
Jah, tänapäeval mitte. Mu tädid olid veel kuuekümneselt täitsa kaunid noored naised. 
Aga mu veendumus on pärit varasemast ajast, kui nemad veel kahekümne-kolmekümne ümber olid (ja täpselt nagu minagi, ei kasutanud oma välimust ära.) Vanatädide ja vanaonude naiste pealt koorunud arvamus.
Nojah. Ütleme, enam ei ole veendumus, nüüd on arvamus.
Vaatab, mis mu endaga saab.

Seda, et valgete roosiõitega põõsad ja sirelid koos õitsevad, ebajasmiin aga pole alustanud, pole ma iial varem näinud. Pole isegi "soojem on". Siis oleks ju jasmiin ka reageerinud???

Faking mai

Mu hemoglobiin on vist jälle alla läinud. 
Operatsiooniga (verekaotus) läks 133 pealt 124ni, pold nagu hullu. Komplikatsioonide järel (põletik viib rämedalt alla) oli 114. Ja nüüd on neljandat päeva tunne, et aint roomata jaksan.
Teen ikkagi suhteliselt palju, aga jõudu üldse ei ole. Kümme sammu üle sõidutee sörkimist nõuab enda kokkuvõttu. 
Kurat. Vaadasin digidocist oma viimase vereanalüüsi hemoglobiininäitu ja see oli 127. 
Mul on uut teooriat vaja, milles asi. See väsimus ei ole kujuteldav. Selge pärisasi.
Jaa, ma võtan neuroloogi soovitusel nüüd kaks korda suuremat doosi meeleolustabilisaatoreid ja lihaselõõgastajaid, aga kaks korda suuremad doosid on ikkagi väikesed, üks lausa väga väike, võrreldes inimesele lubatuga. 
Pea, muide, on juba 9 päeva olnud nii valuvaba, et ainult tavavaluvaigistitega saab toime. 
Aga nii väsinud ja nõrk. 
Hormonaalsed muutused?
Pole ka võimatu ...

Ausalt, ma ei jaksa minna perearsti (vahetatud, seda vana ei taha ma enam kunagi näha, nüüd olen uue registris) juurde sellega. Vbla hiljem. See kuradi tervisetõend vajab ka ikkagi hankimist, nagunii tuleb ta vastuvõtule minna, aga  ma praegu tõesti ei jaksa.

See faking mai oli üle mõistuse. 
Ma isegi ei ole väga ahastuses ja valust pime, sest on meeleolustabilisaatorite tugi ja teised inimesed olid  ka mu vastu väga head ja armsad.
Et mu tütar tuli päev enne Belgiasse oma tüdruku vaatama minemist mulle külla, tõi saiakesi, kallistas ja patsutas mind pärast seda tervisetõendijama, andis paariks päevaks lausa eluisu tagasi. Vaatasime tema ja Poeglapsega Eurovisiooni lugusid ja olgu, olgu.
Kuni uued asjad peale tulid.
Kui mõtlema hakkan, jookseb ikka veel juhe kokku.
Mismoodi ma pidanuks selle kõik rõõmsalt üle elama üksi? 

Tervisetõendi mittesaamine.
Sotsiaalkindlustusametniku vastus mu teatele-küsimusele, et mis nüüd saab.  (Hiljem ta läks leebemaks, jättis ukse praokile, aga esimene vastus oli küll hirmus.)
Operatsioon, mille käigus võetakse ära rohkem, kui plaanitud.
Sel operatsioonil on komplikatsioonid. VBLA sest arst unustas mulle antibiootikume kirjutada pärast opi kodus võtmiseks. (Üks inimene ikkagi märkas mind tunnustada, et palaviku tõustes EMOsse läksin. See minek oli juba väike kangelastegu, arvestades et ma nutsin kõva häälega Bolti süsteeme õppides ja pojal nutifoniga endale autot kutsuda lastes, sest KÕIK LÄHEB PERSSE ja kõike ma pean ise tegema, keegi ei aita, kedagi ei huvita.) 
EMOst jäin otse haiglasse ja ei mingit kojusaamist.
Otsisin ahastuses abi haigla õdedepostist, mul on nii halb, appi.
Maandusin selle tulemusel psühhiaatriahaiglasse.
Kus võetud verest tuvastatie antibiootikumidele resistentne bakter ja leidsin end isolatsoonis.
Neli päeva kestva migreeniga, mis taandus alles, kui nad vaatasid mu kaasapandud ravimid läbi ja avastasid ühe pooliku sumatriptaanitableti ka. Mille mulle andsid.
Ja siis unustati mu nefrostoom eemaldada ja ma jantisin sellega. 
Nagu ... andke vähe hõlpu!

Lisaks pisemad asjad nagu EMOsse minnes rahakoti mahaunustamine, lasin Boltil tagasi pöörata, et see ära tuua, haiglas ostetud kohvi ümberajamine, et K pidi ja pidi ja pidi mulle külla tulema, aga siis viidi mind ikkagi psühhiaatriahaiglasse üle enne, kui ta jõudis, ning siis ta käis "kähku" ehituspoest läbi ja psühhiaatria vastuvõtuosakonna külastusaeg lõppes. Ma helistasin talle mingi viis korda, aga ta kogu aeg muudkui tuli ja mulle pandi vahepeal toru neeru (mis oli valus, muide, ärge uskuge, et kui teile tehakse selga tuimestav süst, see kõigi valude vastu aitab) ja tagasi tulles ma kuulsin palatist mehehäält ja süda juba hüppas rõõmust - aga selgus, et palatikaaslast oli lapselaps perega vaatama tulnud hoopis.  Ja kuigi K tuli Paldiski maanteele järele, sai mulle asjad üle antud, nad nagunii ei lubanud seal mitte ühtegi oma asja. Telefonist ja arvutist ei tasunud rääkidagi, nii et arvuti ta jättis enda kätte - turvamees ütles, et pole mõtet.
Mustamäel pandi mulle enne peale suitsiidivalve, kes ei lubanud mind õue suitsetama (hullumajas vähemalt see oli hea, et kuna hulludel peab millegi nimel elada olema, oli seal 4x päevas hooldajate valve all suitsupaus). Ja kui mind juba koju oli lubatud, hakati UH-s mind sõimama, kui ma sinna koju tahtsin minna ja küsisin, mis sellest nefrostoomist saab. Mul on ju transport ja lähen psühhiaatriahaiglasse tagasi ja kuidas ma üldse mõtlen, et nad lasevad mul koju minna! Ukse taha ja ootan hooldajat!
Ja lihtsalt - absoluutselt kõik läks pekki. Larpile ei saanud, Terry Pratchetti elulugu on megasitt raamat, teise larpi jaoks olin grupis inimestega, kes keegi mulle eriti ei meeldi, tühistasin selle ära, ja ...
Vahepeal tundus ikka väga, et kedagi ei huvita, võitle oma võitlused ise, väga väga naine, pole meie asi. 
Ok. Päris kõik ei läinud halvasti. Sain mõned okeid Goodreads'i lugemismuljed, avastasin oma nime teise inimese raamatus, vahetasin perearsti ära, käisin tasulise neuroloogi vastuvõtul, uuesti naistearsti juures, ja ikka aidati ka täiesti reaalselt. 

Kui ma hullumajas isolatsioonipalatisse jõudsin, neil hakkas must kahju ja lubasid K-l mulle arvuti tuua, et ma päris kokku ei vajuks seal üksi istudes ja mitte midagi teha saades. Ta ei näinud mind, aga tõi arvuti ja uued suitsud ka. Ja üldiselt siis teised sõbrad lisaks K-le ka aktiveerusid ja personal oli lahke (vastuvõtuosakonna personal oli küll sama hull, kui patsiendid ja kohati hullem - mitte kurjad, aga VÄGA imelikud) ja nüüdseks olen üles putitatud.
Putitunud. 
Küsisin mai lõpus rahalist abi ka, sest kuradile. Ma arvestasin, et EKL stipi teine osa tuleb juuni alguses, ent see tuleb hoopis juuli alguses ja ma kulutasin kiiremini kui kasulik. Ja ma ei jaksa kokkuhoidlik ja hea olla rohkem.
Keegi ei vaielnud vastu ka. 
Kui teised inimesed hoolivad ja aitavad, ma tunnen end väärtuslikuna, sest nende hoolt ma usun. Kui mind üksi jäetakse, ei käi üle jõu mitte otsene koormus, vaid tunne, et kedagi ei huvita. Kui poeg mu "kuidas ma EMOsse saan?" küsimuse peale õlgu kehitas, "Ma ei tea," ütles ja arvutis edasi mängis. oli see teatud moel hullem kui avastus, et mul on palavik ja valuhood kõhus võtsid korraga hirmuäratava kuju. 
Aga noh, leiutasin Bolti kasutamise välja ning sain mindud.

Ning mai lõpus aidati palju ja suht hästi on praegu ikkagi.
Välja arvatud see rõve väsimus. 
Kirjutada küll ei jaksa. Hea, et muidu toime saan, koera jalutatud ja nõud pestud. 
Isegi süüa teen kord päevas. 
Või halbadel aegadel rohkem. Kui mul on halb, hakkan kokkama. Sest see on tore loominguline tegevus, mis ei tundu tööna ja samas annab tunde, et olen midagi kasulikku teinud.

NIISUGUST aega ma ei mäletagi, kus hulk suuri asju phmt kolme nädala sees pange läheb. Üldiselt nad peavad nagu veidi vahet. 
Vbla nüüd lähevad mõned asjad vahelduseks ootamatult hästi ka. Võiks ju?

Elu on võitlus

Ma täpselt ei tea, mis värk selle notsu kommentaariga eelmise posti all on. 
Et nagu ... kust see idee, et ma võitlen kuskile väljaspoole. 
Isegi Ukraina sõjal lasen kesta, sekkumata. Enam ei ole tunnet, et mu seitse eurot kuus päästaksid äkki mõne elu, tasub annetada, ise makarone süües. 
Neil ei ole parem sellest, et mul on halvem, ma ei saa midagi teha ja niisiis ma ei tee.

Ei, see on mu enda ellujäämine ja natukene parem elu, mille eest kogu aeg võitlema pean. 
Näide: eile nad unustasid haiglas ära, et mul on vaja nefrostoom eemaldada.
Enne mulle psühhiaatriahaiglas (see on pikk lugu, kuidas ma sinna jõudsin, aga kui lühidalt kokku võtta, siis nad naistehaigustes hakkasid kartma. Ise seda tunnistavalt suitsiidne patsient - omast arust ma tegin õiget asja, otsisin abi, kui liiga valus hakkas - parem saadame ta ära) öeldi, et tehakse ultraheli ja kusetoru läbi selja võetakse ära, lähen kodusele ravile. Kui emotsionaalselt jälle halb hakkab, nad võtavad mu kohe tagasi, aga pole mõtet mind seal isolatsioonipalatis kinni hoida bakteriga, mis tegelikult midagi ei tee, ma lähen hulluks seal nelja seina vahel ju.

Mis oli adekvaatne hinnang - mul ei olnud enam aktiivselt halb, aga väga nüri ja kõle.

 Mustamäe haiglasse Paldiski mnt-lt tagasi. Tegin ultraheli ära, küsisin, mis nüüd saab, kuhu? Ja nad ütlesid esmalt, et psühhiaatriahaiglasse tagasi, üsna kurjalt, kusjuures. Seletasin, et ei, näete, isegi mu asjad anti kõik kätte, sealne hooldaja ütles, et paranege hästi, head aega, nemad mind sinna tagasi ei taha. Üks teine töötaja oli ka näinud ja kinnitas mu sõnu, olgu. Mispeale ultrahelist öeldi, et minge siis koju. Küllap arst võtab ühendust.

Otsustasin, et ei lähe koju. Jagelesin erinevate registratuuride ja infoga ja olin parajasti jõudnud protseduuriõe kabinetti, kes oli "omg, ma ei ole seda kunagi teinud, kes te raviarst oligi?" kui arst helistas. Mulle. Siis sain telo otse õele anda ja nad said asjad korda, mina torust lahti ja jess

Aga nagu ... kogu faking aeg on vaja võidelda. Muidu ei jää ellu.

Väga väga harva antakse midagi ise ja tasuta. Aasta aega elasin ilma töövõimetuspensionita, sest ei teadnud, et selle saamiseks peab avalduse esitama - arvasin, et no ma lihtsalt ei saa, selge. Keegi. kurat, ei öelnud ka.
PR psühhiaatri küsisin ise välja. KAHEL korral, sest esimese aja eel tõusis mul 39.3 palavik ja ma peale pooletunnist järelemõtlemist leidsin, et ma vist ei saa minna. 
Kuigi see oli vast 4 kuud Peale Rongi ja ma tuikusin nagunii, pea käis nagunii ringi, mis seal väga vahet?
Aga no külmavärinad olid ka ja ... ja keegi ei mõelnud, et lükkaks aja edasi. Ei, ma pidin kaks kuud hiljem jälle ise ajama hakkama, et kuulge, jube halb on ikka olla. Paneme uue aja.

Minu elus on ilusaid ja häid asju ka. Aga enamasti on need umbes sellises vormis, nagu eile suitsu küsima tulnud mees.
Ta ostis mult sigareti, 35 sendi eest, mis tal näpus, ja ütles (vene keeles, omast arust sain õigesti aru), et ta ei suitseta, aga just nüüd, pärast kohvi, hirmsasti tahaks. 
Täiega nunnu.
Pärast tõi Tumen mu koju ja meil oli lühike, aga hea vestlus. 
Tegin sellest mõned olulised järeldused. 
Ja muid häid asju oli ka.
AGA!

Ma vahele ütlen

Keegi pole siin hakanud selle üle spekuleerima, aga igaks juhuks ütlen: ei ole surnud, ma olen haiglas. Opil komplikatsioonid ja siis juhtus säärane ebatõenäoliste ja veidi tõenäolisemate äparduste riburada, mille tipuks oli nakkava antibiootikumiresitentse bakteri tuvastamine mu verest - mitte see, mis infektsiooni tekitab, see resistente tüüp ei tee midagi - mille tulemusena istun isolaatoris.
Pidev migreen.
Küljes on kusekott, sest nefrostoom.
Ja alles täna sain esmalt peale pühapäeva õhtut, kui otsustasin EMOsse minna, viimaks läpaka ette.

 Aga võtsin kaasa ja olen lugenud Sven Vabari alias Kivivalgel toredat raamatut "2013-2024" ja avastasin lehekülje 56 allservas oma nime ja mitu oma tsitaati. 
See oli selline ... tore ootamatus. Sest Sven Vabar ei tunne mind ega mina teda, aga talle avaldas muljet, mis ma mõne aasa eesti "Maalehele" antud intekas ütlesin.

Esialgu läksin kõikvõimalike päris hädade peale maru rahulikuks, nagu ma ikka lähen. 
Kadus ära lootuse- ja tulevikuta tunne. Elu omandas "ainult vahetu hakkamasaamine loeb"-kuju. Lõõgastav.
Aga nüüd olen ikkagi jube väsinud. Maailm, anna mulle natuke hõlpu.

Vajadus lakkamatut võidelda kurnab tohutult.

Üritan positiivne püsida

Kuigi on emadepäev, ma üldse ei tunne end süüdi, et oma emale külla ei lähe. 
Ok, ma olen ka haiglas, aga möödunud aastal ka ei tundnud. Ega ülemöödunud aastal.
Suur edasiminek võrreldes endise ajaga. 

Vahel õnnitlevad mind ka täiesti asjassepuutumatud inimesed. Nt K on vist igal aastal emadepäeva puhul õnnitlenud või kui ma Brightonis olin, isegi korraldanud nt videokõne mu lastega.
Nii et vbla olen ma ka poputatum nüüd. + ei pea ronima faking emadepäevakontserdile või tegema kooke vms teisteteenindamist. 
Ja täna hommikul anti haiglas putru.
Suur edasiminek võrreldes jogurti ja banaaniga.
Opijärgne dieet on üsna kuradist. 
Isegi täna ei antud pudru kõrvale piima, vaid ainult teed. Kuigi oli päris või, mitte mingi Keiju margariin.
Ja keegi ei keela mul minna ja endale R-kioskist lattet osta, nii et talutav.

Ma muidugi ostsin ka. Oleksin nagunii ostnud, ent koos mõttega "Emadepäev! Olen seda väärt!" eriti tore.

***

Kodus. K päästis päeva jälle, tõi mu ära.
Midagi pole väga muutunud v.a. et leib on otsas, oma voodi on elajalikult mõnus ja ma saan mitte kanda opisukki. 
Jaa, ma peaks seda tegelt 3 nädalat tegema. 
Ma lissalt ei karda trombi, aitäh. 
Ja vabaks saada kõigist neist nõuetest, mis haiglas mulle kogu aeg esitati, osad suuliselt, enamik "kogu aeg tulevad inimesed, kellega tuleb sõbralik ja meeldiv olla, osad neist kohutavalt rumalad ja osad väga reegliteusku", on väga tore. 

Palatikaaslased on ka potentsiaalselt rasked.
Tahavad suhelda.
Õnneks seekord nendega ei olnud väga muret.
Esimes palatis (käisin 3 päevaga 3 palatit läbi) oli üks rämeilus naine. Täita kiilas, ilmselgelt vähiravi, aga kaunis, sirgeselgne, hästi sobivate prillidega ja tundus terane ka.
Pani tähele mu mittelemmikhooldajat ja ütles muiates: "See naine märkab alati, kui miski valesti on. Ma panin püksid tagurpidi jalga, no läks nii, ta tuli ütlema, et see väike nööp peab ees olema, mis mul taha jäi."
Ta oli hästi suhtlev - õnneks teise prouaga, kes jäi minust kardina taha ja keda ma üldse eriti ei näinud, ainult kuulsin. Aga oli vaja mulle head ööd soovida, kui tule ära kustutan. Õnneks, kuna ta tundus tore inimene, väga hull ei olnud.
Intensiivis olid kõik omaette ja viiimases olingi üksi.
Ikkagi tahtsin sealt ära hirmsasti. 
Üldiselt inimesed haiglasolekut ei salli. Mulle oli seesinane esimene kord, kus ma aktiivselt ära ja koju tahtsin. Muidu oli "No päev veel? Olgu, võib."
Sain koju. Peab rahul olema. 

Kuigi ...kuigi. 
Kui on emadepäev ja ma parasjagu olen ilma jäänud emakast ja munasarjadest, suht sitas seisus füüsiliselt ja psüühiliselt juhtusid ka rasked asjad, äkki on ok natuke surra? 
Kuigi meeleolustabilisaatorid ja puha? 
Natukene?
Äkki ma täna võin endale lubada? 

Kui hea saab olla?

Kui ma olen parem, kui mul loomulikult tuleb, sel on hind.
Kui keegi teine seda maksta ei taha, maksan ma ise.
See ei ole ilus, mis siis saab, sest mina oskan maksta ainult iseendaga. Aga ma ei näe ka väljapääsu. Ära ole hea? 
No selgelt ei ole ka sellest kasu.

Kannata ära?
Sel on hind.  
Noh, ära siis kannata ... aga see oleks ju NII halb, kannata ikka. 
Kurat. 

Murca ütleb, ära pane kõiki mune ühte korvi. 
Ma juba ammu-ammu mõtlesin selle üle niipidi ja naapidi ja sain ikka, et see ei ole oluline, kui mitu korvi mul on. 
Oluline on üks korv korraga ja et seal teistes korvides on ka munad, ei tundu mulle endale kuidagi tähtis. Jah, on. Mis siis? 
Üks korv on see, mis loeb. Teised on "nojah. On kah," ja et ma sinna isegi uusi mune panen ja kogun ja üritan, ei muuda, et kui see oluline korv maha kukub ja munad seal sees sodiks kukuvad, on maailm otsas. 
Loeb üks korv korraga. 
Praegu on selleks armusuhe. 
Jaah, ma toimetan jutukogu jaoks jutte läbi, olen graafikus. 
Jah, ma tegelen hoolduspereks (mina üksi, ja pere? aga nii nad seal väidavad) saamisega.
Jah, mul on kaks last, suhtlen larparitega, teiste inimestega, koer, kass, plaan mängule minna, korterit koristan, mineraalaineid ja D-vitamiini söön, isegi teile kirjutan ... aga kõik see loeb niipalju, et ma tahan ju  kallima jaoks lahe inimene olla. 
Ma olen sitaks lahe inimene, nii et seda tuleb hoida. Isegi kui tema seda ei arva, MINA arvan, et olen peavõit.
Aga kui see lugu katki läheb ... 

Siis ei ole "vähemalt on mul 2 last, raamatud ja koer". 
Erinevad korvid ei päästa midagi.

 
Ma, muide, lubasin, et mina mahajätjaks ei saa. 
Tundus hea mõttena. Kui mina kartsin, et tema ei hooli must piisavalt, ja tema kartis, et mina ei hooli tast piisavalt, me tegime selle hirmu pealt üksteisele kogu aeg haiget ja ma mõtsin, et katkestab ringi ära.
Mõeldud, tehtud. Mina ära ei lähe. Olemas.

Mul ei olnud ega ole nõrka armetut tunnet pärast, aga vaatan kõrvalt ja - ma ei tea, kas tal on parem olla. Vbla on ka. 

Kuid selgelt on tal munade ja korvidega hoopis teine suhe ning mul on suht raske kanda tõdemust, et mind sisaldav korv ei ole tähtsam kui teised. 
Minu mulje, onjo, siin ei ole kirjas midagi, mis ei oleks "minu mulje asjadest".
Vahel kahtlustan, et see minu oma on see korv, mis viimasena meelde tuleb. Mida kurvemaks ja katkisemaks jään, seda raskem on uskuda, et ma loen, et ma olen oluline, et ma tähendan talle midagi sarnast sellele, mida tema mulle.
Nii et mul on lihtsalt teistmoodi halb. "Ma andsin sulle kõik, mis mul oli anda, mida sina mulle annad?" 
Ja noh. Kui hakata punkte loendama, ongi need heldelt minu kasuks. Sest ma olen mina, minuga sammu pidada osas, kui hea, hell ja hoolitsev saab olla, on ... ... ... raske.
Eriti kui ma olen võtnud seisukoha, et seda inimest ma hoian ja kaitsen - vastandina suhtumisele "ta on mu sõber, ma toetun talle, mina olen ka väike ja õrn!"

Vbla see mind kõige enam häiribki? Et ma ei saa olla vahepeal väike ja õrn ja et mind kaitstaks? Et ma pean olema tugev ja ära kannatama?

Päev

Ma ei taaaaha seda järgmist lugu enam ette võtta!
Kogu aeg oli päike ja heinamaa, oh kui tore, aga nüüd see ainuke lugu, mille juures mõtlesin, et selle peab pärast uuesti üle vaatama, on "pärast"i saabununa mu ees ja ma teist päeva ning viiendat korda vaatan korraks tekstile peale ja teen siis kähku midagi muud. 
Nii üldse ei taha. 
Just tegin seda ka kuuendat korda. 
Seekord suutsin ühe lause lugeda, enne kui muid asju tegema asusin. 

Olgu, vbla täna on halb päev. Eile olin veel eelmise loo sees ja täna ... tänane on raske olnud. 
Mitte emotsionaalselt raske, vaid "palju plaanitud asju, kriminaalse rumaluse juhtum ja väike probleem lapsega". 

Laps teatas jõusaalist, et sai julma õlavigastuse - mis tema kojujõudmisel ja ülevaatamisel osutus väikeseks lihasega ülepingutamiseks, ei midagi hullu.
Lihtsalt ta ehmus lohu üle, mida varem polnud. 
Lihaselohk läks sügavamaks, mhmh.

Palju plaanitud = mingil X põhjusel, mida ma ise ka ei suuda endale rohkem seletada kui "edevus + mul veel napilt jagub selleks raha ja soodushind + mu "parim enne" peaks juba läbi olema, niigi olen veel kaunis + see fotograaf tundub tore inimene olevat" broneerisin endale fotosessiooni. 5 pilti. (Kõige odavam, mida ta pakkus.) Sest iga hea pilt on kulda väärt ja äkki saan midagi Erilist.

Lisaks tuli mulle eile pähe, et mul pole ühtegi head pilti endast prillidega. Nii et vähemalt SELLE peaksin ikka saama - pildi prillidega, millel endale meeldin.
Enne kui ta tuli, võtsin köögi üle tolmuimejaga ja pesin põrandat nii köögis kui elutoas, käisin koeraga jõe ääres ja poes, tegin meigi, panin riided - ja närvitsesin natuke, sest võhivõõras inimene ikkagi. 

Ta tuli. Väga meeldiv transnaine (tegelt oleks adekvaatne kirjutada lihtsalt "naine", millise eelmõtte ma endasse ka võtsin - aga siis ta hakkas rääkima ja no ... ok, see, et trans, siiski oli natuke oluline, sest hääl üllatas), lahedad kõrvarõngad, lahedad hallid lokid.
Kiirustas mu välja pildistama, sest vbla hakkab sadama, teeme ruttu. 
Ja siis me olime jupp aega juba pilte teinud, vihma hakkaski sadama, siis jäi vaiksemaks, teeme veel sealpool ... kui ma korraga tardusin. 
Kriminaalne rumalus.
Mulle tuli meelde, et olin kodus piima sooja pannud. (Tasuta espressomasin tõi kaasa, et kuna kohvi tuleb sellest  tassi kohta nii vähe, peab piim olema soe, kui talle peale valada, muidu on kogu jook külm.)
Aga enne väljumist polnud kuumust kinni keeranud.
Sest närvis. 

Viimasel ajal olen hakanud seesuguseid vigu rohkem tegema. 
Ilmselt seotud sellega, et olen hakanud üldse asju palju rohkem tegema ja ei mõtle iga üksikut liigutust alati läbi.

Nii et kõmpisime tagasi. 
Vesi piima embavast veevannist oli ära keenud, aga pool kruusi piima oli veel alles, täielikku hävingut polnud toimunud. Valasin tulikuuma potti paar kruusitäit vett, ok, katastroofi pole. Andsin fotograafile kooki ja kohvi uue soojendatud piimaga (ta vaatas mu isetehtud kooki väga kahtlustavalt ja tõstis endale ainult pool tükki, krdi välismaalased, ma ütlen!), lobisesime natuke ja ta ütles, et saadab mulle valiku piltidest, ma võin välja valida oma lemmikud, aga kui 5 täis ei tule, me võime Tallinnas veel kord kokku saada, sest tegelikult jäi mul ju veidi aega üle. 
Millega ma väga rahulolevalt nõustusin, saatsin ta ära, tundsin, kuidas ripsmed tušist kleepuvad, ent olin liiga väss, et nägu pesta, ning istusin niisama. Mõtlesin oma kallimale veidi pornot kirjutada või midagi - ja siis kerkis väike probleem lapsega.
Mis õnneks oli väike, aga selle aja sees, kui Poeglaps jõusaalist koju kõmpis, ma juba uurisin K-lt, kas ta saab meid EMOsse viia ja ehitasin peas süsteeme, kuidas kõige paremini saaks, kui ikka üldse ei saa.

Ja ma olen selle päeva järel veits soss. 
Olgu. 
Vbla homme on jutu osas parem päev. 
Võin tänase päeva panusena teha tagasimuudatused sinna faili, kus ma tegelase nimega Filip mingil põhjusel Filippiks ümber nimetasin. 
See ei olnud millekski vajalik. Muudan tagasi.

Mõistus ja tunded vol ... 8?

Nii tegus, et endal hirmus. 
(Üle)eilne läks isegi ilma migreenitabletita =O Normaaljuhul ma ei tee kahe päevaga ka nii palju asju. 
Täna olen samuti kahe päeva jagu asju ära teinud ning kell on alles pool kuus. Migreenitabletti pole samuti kulunud.
Ja oleks siis nii, et tegemist vajavad asjad otsa saaksid ja poleks rohkem midagi - eip. Kõik mu kümned "teen, kui huvitama hakkab"-asjad, mis, muide, sisaldavad tõdemust "kui ma ei jaksa, mind ei huvita", ütlevad, et jou.
Tegelt võiks ju pesta aknaid. Ja panna saabaste sisse ajalehed, nad sisse määrida ja kappi panna. 
(Tehtud.)
Täiesti kogemata pesin ka dušialuse puhtaks - valasin kempsuharjahoidikusse liiga palju puhastusvahendit ja otsustasin osa tagasi kallata dušialuse kohal, et kui maha läheb, saaks aluse pesemiseks kasutada.
Läks maha. 
Pesin. 
Krt, see oli nii räpane! Kui mõtlema hakata, ega ma pole dušialust vist poolteist aastat pesnud. Aga no kui räpaseks üks dušialus ikka minna saab - seda kasutataksegi ju aint voolava vee all, mis võtab enamiku räppa endaga?
Nii ma mõtlesin. 
Vesi võtab suurema mustuse kaasa, jaa. Välja arvatud see osa, mida ei võta ja mis ladestub.

Ja kui aega üle jääb, rohkem koristada on juba piinlik, jutu toimetamine on lõpetatud ja uut ei taha ette võtta, teen kooki, mida pole kunagi varem teinud. 
(Tehtud.)
See kook vist uuestitegemisele ei lähe. Liiga vänge - mulle meeldivad mahedamad magusroad. Lemmikud on jäätisekokteil ja brüleekreem, eks ole. Ja kui šokolaad, siis piimane. 
Seesinane maitseb rohkem nagu komm, mitte nagu kook.

***

... jaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa rohkem asju, mida tegin, üles ei loe, sest tuli kukkumine. 
Uskumatu kui järsk. Esmalt vihastasin K peale, kes külas oli, isegi mitte oluliselt halbade asjade pärast (talle jäi mingi fb soovitatud kasutaja meemide põhjal lesbidest mulje, mis minu meelest on täiega absurdne, rääkimata sellest, et mittepaikapidav, ja jagas "nunnut videot," mis mu konkreetselt kettasse ajas, sest mina nägin seal abikaasat kes mõnitab oma ADHD naist, kuidas see nii imelik on) ja siis saabus tardumus.
Vaatasin uuesti praegu. See video on ikka veel jälk.
Aga oma tardunud seisus lihtsalt istusin ja ei jaksanud isegi pilku liigutada. Vahtisin voodiotsa ja rääkisin väga vaikselt ja pominal, sest ei suutnud häält teha.
Lihtsalt tühi. Ei jaksa mõelda. Ei jaksa tunda. 

Ja täna valutab pea. Tabletid sees, aga mõjuma pole hakanud.
Väga hull valu õnneks ei ole. Eks pea hommikul arutas, kas hakata valutama või on mulle mõni oluline sõnum Discordis ja siis saab positiivsele keskenduda ja pohh ülejäänu. 
Sõnumit ei olnud, nii et hakkas valutama.
Jaah, absoluutne narkomaania.
Ma võin enda üle ju muiata, aga see ei muuda reaalsust. 
Kui ma oma narkootikumi ei saa, mul on halb ning nõuab enesekontrolli ja mõistusega lähenemist, et mitte ebatervetel meetoditel annust nõuda.
Õnneks on mu mõistus suht võimas =)

Tegelt võiks peatuda sellel, kuidas mõistus ja tunded asuvad nii väga erinevatel telgedel, AGA millegipärast paljudele inimestele näib see olevat üks telg ja ongi jaburad kunstiinimesed ja tuimad teadlased stereotüüpidena kinnistunud. Arutleda, miks nii tundub, mõtiskleda, mis värk on kunsti ja kultuuri osadele inimestele mittevajalik tundumisega ja kas see on kuidagi mõistlik või lihtsalt mõistetav. Võiks.
Ah, pohh, teen alguse ära. Vbla kannab ind edasi, aga vbla on nüüd, tormi harjalt maha kukkununa, liiga raske. Sel juhul saate kas pooliku postituse täna või kulub lõpetamiseks paar päeva ja mitte midagi muud halba ei juhtu, kui et ma ei saa oma tilgakest dopamiini, nähes, kuidas lugejate arv stattides kasvab. 

***

Et mõistus ja tunded asuvad erinevatel telgedel ja tugevate tunnetega paljumõtlevad inimesed ning tuimad mõtlemisele üldse mitte pühenduvad kodanikud on olemas, ei vaja vist enam tõestamist, eks?
Ehk ma nüüd kohe hakkan seda uuesti lahti rääkima =)

Tundmine ehk keha vastamine neurotransmitterite ärgitustele on absoluutselt teine teema, kui võime ajus loogilisi konstruktsioone luua. Tundmine on ürgne viis saavutada indiviidi käituvat sedasi, et ta ellu jääks ja palju järglasi saaks. Väga tähtis osa inimloomast. Loomalik osa.
Vahemärkus: mitmetes ulmekates nad väidavad, et suudetakse tehisintellektile kirjutada selline programm, et ta ka "tunneb", aga minu jaoks kõlab see valena. Sest tunded ei ole mõtete vennad, tunded on hoopis midagi muud. Tunded on keha ja kuigi ka mõtted on phmt keha, sest tekivad ju kehas, aju on ka kehas, mõistus on vähemalt kaks filtrit kaugemal ning et tundeid koodi kirjutada, peaks need olema mingis ... maitea, protokoodis? Ja kuidas nad väljenduma peaks? 
Kujuteldamatult keeruline. Vahemärkuse lõpp.

Mõtlemine on ka keeruline värk. 
Enamik mu lugejaid mõtleb sõnades, aga mitte kõik. Ma täpselt ei saa aru, kuidas teisiti mõelda saab, aga piltides, värvides, helides, maitsetes ja nende kombinatsioonides on kõik variandid. 
Lõhnades.
Loomad ju ka mõtlevad. (Kes väidavad, et ei mõtle, pole loomadega eriti tegemist teinud. Täna Totoro järsu kalda peal jõe ääres kõheles, kõheles, kõheles ja siis läks madalamat kohta otsima, kust vette pääseks. Mis see on kellegi arust instinkt v???) Kuidagi ilma sõnadeta. Mingite teiste vahenditega. 
Sealjuures inimesed, kes mõtlevad ilma sõnadeta, mõtlevad sageli paremini, kui hulk sõnades mõtlejaid. 
Sõnades mõtlejad (keda on palju) saavad muuhulgas innukalt uskuda, et püramiidid on tulnukate ehitatud ja valge rassi inimesed on iseenesest olenditena rohkem väärt kui muuvärvilised. Et hinnatõus on vandevendade vandenõu ja jumal tahab, et varastel käsi maha raiutaks.
Sõnades mõtlejad on enamuses. Ja imelikke mõtlemise tavavigu tegijate hulgas on nad samuti enamuses
Sõnades mõtlemine ei anna kuidagi tulemit, et inimene mõelda oskaks. 

Olen kohanud oletust, et matemaatika õpetab mõtlema. 
Eip, ei õpeta. On idiootidest matemaatikaspetse. Täiesti uskumatult juhme inimeseloomi, kes suudavadki ainult arve paika panna ja muus osas ei ole mitte lihtsalt kehvad, vaid täiesti masendavad.
Ma ei tea ühtegi meetodit inimeste tegelikult mõtlema õpetamiseks. Haridus? HÄH!
Tõsi, inimesed, kes on palju lugenud, näivad olema mõtlemises märgatavalt paremad. Aga ma ei tea tegelikult, mispidi seal põhjus ja tagajärg on. Täiesti vabalt võib olla, et inimesed, kelle aju tahab tööd, tahavadki palju lugeda ja kui keegid sellised oleks samas kirjaoskamatud, ei takistaks see nende mõtlemisvõimet kuigivõrd.
Ainult pinda, millelt mõtteid mõelda, oleks oluliselt vähem. Neil oleks võimalik toetuda ainult oma ja kaaslaste kogemustele, kõik võõras ja kauge jääks võõraks ja kaugeks.

Huvitav, kuhu ma selle jutuga jõuda tahtsin?
Unustasin ära, päev on alustamisest möödas ja mul ei ole meeles. 

Aga mis välja paistab, on: mõtlemine on väga kummaline ja keeruline protsess, mida on oluliselt raske inimesele õpetada (AI-le ilmselt veel keerulisem, sest me ei tea isegi, kuidas inimesele).
Tundmine on veel oluliselt keerulisem, sest palju ürgsem ja töötab nii salalike meetoditega, et keegi ei oska päriselt paika panna. Vaimse tervise spetsialistid väidavad, et oskavad? Sittagi. 
Mina olen tõestuseks, et EI OSKA. 

Aga kust tuleb idee, et mõistus telje ühes otsas, tunded teises?

Ma tean ise mitut intelligentset tugeva mõistusega inimest, kes ütlevad või vähemalt ütlesid minevikus, et pff, tunded! Oma otsustes tunnetega arvestamine on nõrkadele, ainult karmid faktid loevad. Tundeid ei tohi lasta niimoodi valitsema, et nendesse uppuda. Tunded ei ole tähtsad.
Ainult et ka nemad lähtuvad tegelikult oma otsustes tunnetest. Selle inimesega koosolemine tekitab mus häid tundeid, mul on temaga meeldiv, temaga tasub asju ajada. Tolle tööga tegelemine tekitab mus meeldivat vajalik-olemise tunnet ja lisaks makstakse raha ka (raha saada on samuti meeldiv tunne!) - tegelen sellega edasi. 
Lihtsalt nad ei arvesta maapõhja tugevaid tundeid, sest - oo, üllatus - neil pole selliseid eriti. Tunne, mis võtab endasse nagu märatsev meri, jääb nende jaoks kas puhtteoreetiliseks või ka "kord juhtus, enam ei taha" ideeks ning nad ei arvesta sellega.

Enamik inimesi ei tunne eriti tugevalt.
Enamikul inimestel pole ka eriti võimast mõistust elu juhtimas. Meelde jäävad need, kel vähemalt üks intensiivsus on.

Intensiivsed on ka teine äärmus inimesi, kes arvestavad just tunnetega, sest need on nii suured, nii vägevad, et ei ole võimalik neid mõistuse kõrrekestega siduda. Tunne on märatsev meri ja oma arukuse kõrkjatest jõulukrooniga sul lihtsalt ei ole mitte midagi teha selle kallal. Mitte seepärast, et tundjad oleks tegelikult rumalad, vaid nende tunded on liiga tugevad, et neid mõistusega ohjata saaks. 
Nende (meie) pärast on kunst ja kitsamas mõttes kultuur üldiselt. Ei ole huvitav oma möllavate lainetega maailmas lugeda, et 70% naistest on vägivalda kogenud ja kui süüa x kogus köögivilju nädalas, on tõenäosus südamehaigusse surra y% väiksem.
See lihtsalt ei puutu meisse kuidagi, nii nagu valu või vaimustus puutuvad. 
Siis ongi abiks kuulata-lugeda-vaadata midagi tundvat ja enda tunnete osaga kõnelevat teistelt ja saada: "Jah, ka tema on sedasi tundnud. See ei ole veider, väär, ainult minu imelikkus, tal on sama old. On teisigi selliseid. Ja nemad suutsid sellega elada, selle kuidagi ära töödelda. Selle tundega ON võimalik toime tulla." 
Kunsti on vaja neile, kes tugevalt tunnevad. Need, kes tunnevad ainult natuke, saavad tast nii palju, et kunst võib olemas olla, aga nad ei vaja seda. Nad haldavad asjad ära mõistusega.
Kes tugevalt tunnevad, VAJAVAD.

Kunstnik vs Teadlane.
Tunded vs Mõistus.

Et need asjad tegelikult ei ole sama telje teemad, et tugevalt võib tunda ka väga mõistuslik isik ja säravalt mõelda tugevalt tundja, ei jõua tavateadvusse kohale. 
Nad näevad intensiivseid äärmusi ja teevad selle pealt järelduse, et tegu on sama telje erinevate otstega. 
Kuigi tegelikult ei ole.
Rumalaid vähe tundvaid inimesi on päris palju. 

Hakkasin kirjutama, et neid on igal pool. Siis taipasin, et tegelt ma ise ei tunne lähedalt eriti selliseid inimesi.
Mõnda tunnen. 
Aga neid on kindlalt vähem kui intensiivikuid.

Inimesi, kelle mõtlemisvõime eriti särav pole, on küll igal pool.
Inimesed ON lollakad, see on väga selge. Et ma ise ei viitsi lollidega suhelda, ei tähenda, et neid arvukalt ei oleks.
Inimesi, kelle tunded on minu vaates kuidagi uimased, eheduse ja teravuseta, on ka igal pool. 
Aga täiesti võib olla, et ma hindan vääralt, sest mulle lissalt ei näidata neid tundeid.
Seda ma tean küll, et kui ei taheta näidata, sageli ei näidatagi.
Teeselda, et sa ei tunne, nagu tegelt tunned, on teatud tüüpi inimestele päris lihtne. Nii et kuna ma lolle isegi pealiskaudsete tuttavatena eriti ei pea ja tarkade tundeintensiivsust tegelt ei tea, krt, minu maailmas ei ole neid rumalapoolseid tuimalttundjaid "igal pool". 
On, aga mitte lademes. 

Lootusrikas oleks mõelda, et maailmas ei ole nad tegelt ka enamuses. Et minu kogemus on kuidagi üldpädev.
Ent ma kardan, siiski on. 

Lõpetuseks panen pildi loomadest. 
Sest nad on väga nunnud. 
Muide, Totorole leidsime viiimaks liigesesõbraliku toidu, mis talle toimib ka, ja ta on tervise osas peaaegu kombes. 
Peaaegu. Naaatuke on vahel tõusmine siiski pidurdatud. 

K pilt

Laiale kivile

 Just kuulsin Poeglast mingile oma inimesele ütlemas: "Ma olen ainus inimene oma klassis, kes luges "Rehepappi". Nagu actually "Rehepappi". Kõik teised lugesid kokkuvõtet."
Surnud kunst see kirjutamine.
Aga noh - midagi muud ma ei suuda, nii et jään kirjutama. 

Mõtsin vahepeal, et kirjutaks teile postituse rahateemadel. Kui ma nagunii TL-ile juba kirjutasin, kuidas rahasse suhtun, kopeerin siia, muudan natuke ja olemas.
Ainult ... noh, vähesed mõistaks, paljud saaks pahaseks, kas tasub?
Siis selgus, et TL sai mu jutust nii haiget, et juhtus eelmise postituse peaaegu-konflikt. 
Nii haiget.
Jaah, klattisime ära, ilmutasin oma tohutut emotsionaalset intelligentsi, ta sai minust samuti aru ... aga ma vist ei pane seda teksti laiale kivile.
Selgelt see ei ole kergesti seeditav. 

Mida ma siis laiale kivile panna võiksin?
Oh, see teema ... 
... ei sobi hetkel ka. 
Pekki. Mis te tahate öelda, et ma pean minema ja jutukogu jaoks juttu toimetama v?

***

Ja siis ma tegin veel toorjuustukooki, panin pesumasina käima ja pesu kuivama, pesin natuke külmkapipealset ja pliiti, veetsin voodis aega, isegi magasin, käisin koeraga poes, epateerisin mitmel pool, lugesin raamatut, ladusin hästi palju kaarte, pesin nõusid, tegin kassi liivakasti puhtaks ja ikka veel ei ole mul midagi öelda. 
Väga ebatüüpiline.

Eks ma olen oma narkomaaniast veits uimastatud. Uue laksu ootus mässib kõik mu mõtted ja tunded oma lõksu ja mis mõttes ta ei sööda mind ikka veel? Mul on vaja!
Aga kuni annus viimaks tuleb ja hea tundub, pohh. 
Ja ma olen oma tavalisest märgatavalt tõhusam. Sest kuidagi peab ära kulutama aja, kuni ta tähelepanu mujal on, ja kogu aeg ju näpukat ka ei jaksa teha. Ma siis teen kasulikke asju. 
Nagu ma ikka teen kasulikke asju - aga kui vahele pole naudingupuhanguid, vaid ainult väsimus, jaksan vähem.
Kuigi mu jõudlus on ikkagi piiratud ning ma teen end ikka katki. Lissalt saan katkiminekute vahel rohkem tehtud. 

Mõtlesin vist välja, miks ma jälle muusikat kuulan.
Sest ma elasin nii kaua selles maailmas, kus mu tunded olid imelikud, valed, olin liiga palju, liiga intensiivne. Ainus teine inimene, kes mulle lähedane ja kes sama palju tundis, oli mu tütar. Tema suhtes ei olnud mul aga "jess, ta on samasugune, jess," vaid ainult kaitsmissoov ja kui ma saanuks, ma võtnuks talt selle haavatavuse ära.
Ja nii väga, kui ma ka lõrisesin ja kinnitasin, et mina olen mina, ma ei muutu, ikkagi üritasin alateadlikult kohaneda. Vältida liiga palju tundmist - ja muusika on kindel viis endas tundeid kõrgemale, kõrgemale ja tugevamale tasemele tõsta. 
Nii et lõpetasin muusika kuulamise.

TL tunneb (vähemalt) sama palju. Sama intensiivselt. Valu on hingemattev. Rõõm on vabadus on lend. Jaa, mõistus valvab kõige üle, kuid see, mis ei ole mõistuslik, on tohutult vägev.
Korraga on mu ees teade: "Nii intensiivselt tunda ei ole sinu puue, väga väga naine, see on lihtsalt osadele inimestele omane."
Lisaks on see teine tundlik inimene ebamaiselt imeline. 
Palju tunda on ok.Tunded ei ole saatanast, tunded võivad olemas olla isegi sellistena, nagu nad minul on.
Nii et - ma kuulan jälle muusikat. 
Playlistid ei ole vahepealsete aastatega halvemaks läinud, oo ei. 

Ajad on head

Ikka on ebamaiselt arutult jaburalt hea. 
"Ei tohi suhet tahta, ega suhe sind täielikuks tee."
Teeb ikka küll. 
Ma ei mäleta, millal viimati nii hea oli, aga ÜTLEKSIN, et vist Leevikese algusaegadel. Kui ma veel lootsin ja ihkasin ja arvasin, et vist sain.
Ahei, valetan. Poolteist kuud kaugsuhet Rongimehega ka. Õige. 
Mitte miski ei ole nii hea.
Ok, beebid. Beebid samuti. 
Aga ikkagi. Raamatute ilmutamine? Raamatute kirjutamine? On tore, aga tasemel "teeb muu elu talutavamaks." Üldse mitte "elu on hea, ei ole vaja seda talutavamaks teha. Juba ONGI hea!"

Kuskil keegi on teinud kohutava vea, mida võib "kõik inimesed on sellised" pähe õpetada. 
Ei, me ei ole sellised.
Jah, ma OLEN inimene, tänan küsimast. 
Jah, JAH, ma saan aru: dopamiin jookseb, see teeb nii heaks, narkomaania. 
Ainult et dopamiin jookseb tõesti ja on päriselt ka hea. Krdi teraapiad või "õpi muude asjade üle õnnelik olema" EI TOIMI. Hormoon ei hakka jooksma. Ja kui mõni eriti ebateadlik isik tuleb seletama, et keha sisenõrenäärmete töö ei ole oluline, vaid MÕTLEMINE teeb õnnelikuks, ma täie rahu ja enesestmõistetavusega peksan teda tooliga pähe. 
Sest nii loll ei tohiks karistamatult olla.
Inimesed ongi lollakad? Jaa. Aga mul on püha õigus otsustada, missugust lollust ma tolereerin, ja seda mitte.
Seda mitte.
Kõik ei tea? Võiksid teada. Ja KINDLASTI võiksid uskuda, et ma tean, millest räägin, tean kaugelt paremini kui teoreetikud, kel hormoonidega asjad korras.

Vahemärkus: Zelenskõi marssis Valges Majas kohtumiselt minema? 
Oh, taas kord leiab tõestust, et kutil on eneseväärikust. 
Samuti hea arusaamine, millal on midagi päästa ning millal üritus leebuse ja järeleandlikkusega midagi päästa tähendab lihtsalt, et sa mitte ainult jääd kõigest ilma, vaid ühtlasi on su keel paistes teise saabaste noolimisest ja ta saab teel välja sulle põlglikult pähe astuda. 
Hästi tehtud, lugupidamisväärne!

Tagasi oma elu juurde: tegelt on mul kahtlusi, et midagi juhtub veel. 
Ja seninegi on nii ajuvaba, nii mõistetamatu, misMÕTTES sai nii juhtuda, mismõttes, mismõttes, misMÕTTES?! et mul on juhe maksimaalselt koos sellegi peale. 
Veel midagi? 
Kulge ...

Praegu ei pea sellega veel tegelema. Praegu saan hardalt ohata, et Poeglaps käis sõbra juures koos kolmanda sõbraga ja nad küpsetasid küpsiseid.
Jah, täiega ebaaus - Tütarlapse kokanduslikud imeteod on mu arust küll imeteod, ent mõtlen samas: "Noh, ta ongi selline."
Aga Poeglaps ei ole selline. Nii et olen tema pihta hell ja vaimustunud ja sain ka ühe küpsise. 
Krt, mul ei ole õnnestunud teda kirgliseks toiduvalmistajaks koolitada, kuid vähemalt inimeseks, kelle arust toiduvalmistamine seltskondliku ajaviitena on vastuvõetav!

Seest ja väljast

Istun üksi tütre korteris - ta ise läks sõbraga kokku saama - mul on veits vaba aega ja kuigi ma pole täiesti kindel, et tegelt ei peaks hoopis välja sööma minema - ma pean sööma! - kirjutan teile. 
Seda enam, et mul pole nutitelefoni, ma ei taha söögikohas arvutit välja kraamida ja mul on vaja netis olla, et saada kriitiline info, KUHU ma kahe tunni pärast minema peaksin. 
Jaa-jaa, saab ka helistada ... krt ma tahan helistada, iu. Parem söön ära 7 ülejäänud soolapähklit ja ootan infot arvutisse. 

Loen raamatut. Hea raamat on. Kaja Kann on autoriks ja paneb nii sujuvat omakogemuse-teksti, et täiesti lust lugeda.
Ilmselt sest minu kogemuspõhi - see inimene, kes vaatleb ja tõdeb, peamine autoripositsioon - on sarnane. 
Me võime teha väga erinevaid asju, aga baas on sarnane.
Aint Kaja Kann käitub sõbralikumalt.
Jaa, sama on oma väärtuse ja heade külgede tunnetamine, oma raskuste tõdemine tasemel "No nii on, olen selline", absoluutne mittesobimine formaalsete rõngastega, millest millegipärast ühiskonna arust läbi peab hüppama. Ta isegi suitsetab.
Aga inimeste vastu on leebem.
Ok, veidi. Aga siiski. Teeb ennast lahti, jätab haavatavaks situatsioonides, kus mina kunagi ei mõtleks ka sellele. 
HMMM.

TL räägib endast ja ma räägin endast vastu ja siis peegeldame tulemusi.
Ta imestas, et tundun mind vähem tundes nii karm ja nüüd olen temaga nii hell. Miski ei klapi. Kuidas siis nii. Kumb on vale?
Ja mina olin seepeale: "Oi. Oioi! Sulle ei ole selge?! Ma jälle avastan maailma hämmastavaid osi!"

Kolmandaks olen sama asja täiesti teise nurga alt hiljuti ka K.ga arutanud. Ja siia ka kirjutanud, päris värskelt. Tegelt, ülejärgmine postitus on ka samal teemal. 

Ehk: ma arvasin kuidagi naturaalselt, et elu käib nii, inimesed on sellised, KÕIK inimesed on "karm koor, pehme sisu" v.a. need, kel ei ole karmi koort ümber ja kes on üleni pehmed. 
Ja olin äärmiselt nördinud, et mismõttes siinsed lugejad nt ei eelda automaatselt, et minu karmi koore all on pehme sisu ning pahandavad minu peale mingit asjade väljaütlemise pärast, samas kui on ometi loomulik ja automaatne eeldada, et 3/4 ma ei ütle välja. Kui ma ütlen kellegi kohta, et ta on idioot, peab ta väga idiootlik olema, ja kui ma ütlen, et too teine on mölakas, ta peab ikka midagi VÄGA mölaklikku olema teinud. Ja mitu korda. Et ma seda välja ei kirjuta, on minupoolne sündsustunne ja inimlikkus. Piisab hinnangust.
Halvasti võib öelda, aga siis pean ikka VÄGA kindel olema, et see on teenitud.
Kõik ju teevad nii? 
Aga nende väljaütlemiste peale saan ikka ja jälle, et olen maru karm, hoolimatu ja empaatiavõimetu, isekas - ja wtf.  Kas pole siis ilmne, et ma ei kirjuta enamikku asju välja, ent kui mina juba oma pehmes sisemuses, õrnas hellas heas usus inimestesse leian, et IDIOOT, siis ikka ongi? Kõik ju teevad nii? Nad ju võiks aru saada?!

TL-i süütu "miski ei klapiga" ühines vestlus K.ga. 
Ebatäpne tsitaat: 
Mina: Ma arvasin, et kõik on "karm koor, pehme sisu"
Tema: Nagu ... Geralt of Rivia?
Mina: Jah, täpselt!
Tema: No aga temaga on kogu point sellles, et tal on olnud ebanormaalselt karm elu. Seepärast ta on sihuke. Et valu vormis ta sääraseks.. 
Mina: Aaaaga ... ma veel mõne aasta eest mõtsin, et kõigil on umbes selline valu teada ja tunda. Et kõik on põrgust läbi käinud ja otsivad natukest armastust, et elu kuidagi talutav oleks.
Tema: Njah. Tegelikult on enamik inimesi suht kergelt pääsenud. Nad ei võta nii sügavale sisse kui sina.

Ja jälle ma avastasin, et mitte ainult et teised inimesed on kaugelt kalgimad kui mina, nad ka ei saa aru, kui õrn ja hell mina olen.
Sest nende jaoks karm koor võrdubki karmi sisuga. Mida ma välja näitan, olengi ju mina - ja ma oleksin kusjuures nõus ka. Sest minu eeldus on, et KÕIGIL on see karm koor, KÕIK teavad, et see, mis pinnal, on ehitatud kaitseks ja see, mis õrn, on seespool, ja muidugi ma näitan kõike seda välja, mis minus on. Et ma ei demonstreeri (eriti) oma rumalusi ja ebakindlusi ja teistega arvestamist, tuleb sellest, et muidugi te oletate, et see kõik on minus olemas.  See on ju loomulik, loogiline, automaatne eeldada.
Nagu ma ei tee pilte täispissitud põieprobleemide-pesukaitsest, ma ka ei kirjuta, kuidas oma halbadel hetkedel, kui lusikad on väga otsas ja aju üldse ei tööta, sest nii väsinud, tunnen: "Ah ta on väsinud? Aga kui ta minust tõeliselt hooliks, ta neelaks praegu oma väsimuse alla ja räägiks minuga ja nunnutaks mind - sest mina ju teen nii, kui teine katkisena tundub! Sest mina ju hoolin! Ja mul on praegu nii valus!"
Jah, tänan, esiteks ma maksan selle väsimuse ignoreerimise eest hiljem kallist hinda ja teiseks ei ole kõigil sellist kahetasemelist akut üldse, et nii teha. Nad tõenäoliselt ei saa isegi aru, kui valus mul on, ja ma tean juba tundmise ajal, et see on mõistuse seisukohalt NIIIII vale tunne, et hirmus.
Ma ei peaks ise nii tegema, see teeb mu hirmsasti katki, ja eeldada, et teine inimene teeb mulle, on phmt soov, et tema läheks katki, ja noooooooooooooo ei.

Ega ma ei varja ju siis ometi oma õrnu ja hapraid osi seepärast, et ma neid välja ei kirjuta. Mida ma kirjutan, kui ma juba tundmise ajal tean, et see on väsimusest ja üldiselt kurnatusest tulnud jama mu sees ja peas?!
Muidugi võite eeldada, et ma olen habras - kõik ju on?

Ja ... tegelt ei ole. Tegelt EI OLE???

Mina olen seda karmi koort ehitanud umbes keskteismeeast saati. 
Oot, inimesed seksivad esimest korda, sest nad tahavad??? Mina olin: "ok, vähemalt saan kogemuse vöö alla."
Inimesed proovivad alkoholi, et mis tunne see on?
Minu jaoks oli see proovimine, palju ma kannan, et edaspidi teaksin ja võiksin pädeva karmi tüdrukuna tunduda selle pealt, kui palju võin juua ning ikka veel adekvaatselt tegutseda suudan. 
Inimesed õpivad asju, et neid osata?
Ma pean oskama kõike, kui rahvas näeb mind midagi tegemas. Õppida võin enne salaja omatte. Et keegi näeks, et ma teen valesti, eksin lihtsates asjades, ei oska, ei tea? Ma ei taha seda olukorda. 
IIAL.

Oot, te tahate öelda, et te ei teinudki niii? Ei suhtunudki nii?
PÄRISELT?
Sest isegi praegu seda kirja pannes tundub mulle ikkagi, et tegu on enamiku inimeste kogemusega. Normaalne ju. Sa õpid jalgrattaga sõitma nii et keegi ei näe, ja lähed rattaga teiste sekka alles, kui oskad. Sa lähed ujuma siis, kui juba ujuda oskad. Tantsima lähed, kui juba tantsida oskad, ja kui kursused ei tundu sulle adekvaatset pinda andvat, väldid edaspidi paaristantsu sisaldavaid üritusi ja teatad, et ei meeldi. 
Sest ei meeldigi. Miks, krt, peaks mulle meeldima teha asja, mida ma ei oska?! Milles ma halb olen. Oksüümoron palju?
Ok, kui sa/ma/suvaline inimene just viieastane pole. Hästi väikestel on lubatud veel avalikult õppida. 

Muide, vbla seepärast mulle ei meeldigi kambas õppida ja koolid, et ma ei salli vajadust end haavatava ja mitteosavana näidata? Eriti kui valida ka ei saa, kelle ees. 
Miks ma nii palju sporti tegin? Sest kui juhtumisi läheb lihasjõudu ja võhma vaja, ma ei taha ometi mingi nõrk näida!
Miks mul oli vaja välimuselt nii veatu olla, missimõõdud, muidu on halvasti? Sest kui kõik on korras, mind ei saa selle pealt kritiseerida alusega. 
Ma olen omandanud tohutult voodinippe, et seksikuningannana nähtud saada, ja kui avastasin, et seks ei käi nii, et teed, mis ajakirjast õpitud ja siis on hea, vaid peab parnerit tunnetama ja kuulama, olin VÄGA pettunud. 
Karmi koore ehitamine tähendab praktiliselt KÕIKE, mis ma olen, olen teinud, olen ... nojah, saavutanud. 

Aga see ei tähenda, et õrn sisemus ikka alles poleks. Kogu aeg on. Kogu aeg õrn. Selleks ma seda koort ju ehitasingi, krt, et seda hella konstantselt nahata osa kaitsta!
Vbla seepärast meeldivaki mulle nii väga beebid. 
Nende eest ma ei tunne, et peaksin end kaitsma. Nendega on õrn osa omal kohal ja hinnatud. 

Oeh

Olen haige. 
Haige on väga nõme olla, seda enam, et ainsad algse haiguse osad on iiveldus ja nohu. Aga
kuna mul iiveldab, ei suuda eriti süüa
kuna ma ei söö, ei saa ma magada
kuna ma ei saa magada, hakkab pea valutama
ja see ajab iivelduse omakorda hullemaks. 

Nagu jess, tõesti. 

What have I done to deserve this ...

/neelab pihutäite kaupa ravimeid ja loodab, et see aitab kuidagi.

Lisaks on kodu täis vaja-ära-teha-enne-kui-halvaks-läheb sööki, sest ma ei suuda süüa teha, ent veel eile võtsin poest valmistamist nõudvaid toite. 
Täna läksin teed "kiirnuudlid, kohukesed ja suitsutatud keel".
Nüüd on mul keelelõik suus juba 10 minutit ja ma ei suuda end seda läbi närima veenda. 
Leian, et see on kohutavalt ebaõiglane. Mu elu on niigi hirmus keeruline ja siis, kui on vahelduseks midagi head, on vaja rõvedalt haigeks jääda, no aitäh. Jah, jah, ilmselt võiks loogika leida (olen viimasel ajal vähe söönud ja maganud, see tegi keha nõrgaks ja viirusevastuvõtlikuks, bla-bla), kuid see ei muuda mu üldist nördimust pisemaks.

Töödega, mis tegemist vajavad, ei ole õnneks veel kiire, ent mind paneb siiski endamisi urisema, et mismõttes ei saa ma olla väle ja teha ideaalselt, sest mul on liiga jälk olla. Phmt on artikkel valmis, aga ma peaks üle vaatama ja läbi toimetama ja siis veel ja veel, ja mida mina teen?
Paganama oigan ja hädaldan aint. 
Muude asjadega on aega - kuid mitte lõputult.

Selle keelelõigu sain alla. Uus küll end tarbima ei kutsu. Iu.

Annaks mingeid ilgeid füsioloogilisi detaile, ent olen liiiga väsinud. Ainus, mis meenub, on aevastus, mis oli nii intensiivne, et tatt lendas voodilinale. 

Aga jah. Tõenäoliselt lähtuvalt eelmises postituses räägitust olen endale taasavastanud muusika. Juba nädal aega mängib taustaks - vahepeal ma üldse ei kannatanud muusikat taustana. Paar laulu järjest mitmepäevaste vahedega oli mu mõõt.
Nüüd on tunne, et midagi on valesti, kui muusika ei mängi.
Ei, parandus. See tunne on aint siis, kui väga ei iivelda. Las praegu olla vaikne, vaikus hea. 

Eile rääkisin Tütarlapsele sellest, kuidas sündis film "Emperor's new groove". Muuhulgas filmi jaoks tehtud muusikast.
"Kes on Sting?" küsis mu kahekümnekolmene tütar süütult. 
Ma ei uskunud, et ta tõesti ei tea. Mida?!
Teisest toast hõikas Poeglaps: "No tõesti, KUIDAS sa ei tea?! Isegi mina tean, kes on Sting!"
Aga ta tõesti ei teadnud.