Seest ja väljast

Istun üksi tütre korteris - ta ise läks sõbraga kokku saama - mul on veits vaba aega ja kuigi ma pole täiesti kindel, et tegelt ei peaks hoopis välja sööma minema - ma pean sööma! - kirjutan teile. 
Seda enam, et mul pole nutitelefoni ja ma ei taha söögikohas arvutit välja kraamida ja mul on vaja netis olla, et saada kriitiline info, KUHU ma kahe tunni pärast minema peaksin. 
Jaa-jaa, saab ka helistada ... krt ma tahan helistada, iu. Parem söön ära 7 ülejäänud soolapähklit ja ootan infot arvutisse. 

Loen raamatut. Hea raamat on. Kaja Kann on autoriks ja paneb nii sujuvat omakogemuse-teksti, et täiesti lust lugeda.
Ilmselt sest minu kogemuspõhi - see inimene, kes vaatleb ja tõdeb, autoripositsioon - on sarnane. 
Me võime teha väga erinevaid asju, aga baas on sarnane.
Aint Kaja Kann käitub sõbralikumalt.
Jaa, sama on oma väärtuse ja heade külgede tunnetamine, oma raskuste tõdemine tasemel "No nii on, olen selline", absoluutne mittesobimine formaalsete rõngastega, millest millegipärast ühiskonna arust läbi pead hüppama. Ta isegi suitsetab.
Aga inimeste vastu on leebem.
Ok, veidi. Aga siiski. Teeb ennast lahti, jätab haavatavaks situatsioonides, kus mina kunagi ei mõtleks ka sellele. 
HMMM.

TL räägib endast ja ma räägin endast vastu ja siis peegeldame tulemusi.
Ta imestas, et tundun mind vähem tundes nii karm ja nüüd olen temaga nii hell. Miski ei klapi. Kuidas siis nii. Kumb on vale?
Ja mina olin seepeale: "Oi. Oioi! Sulle ei ole selge?! Ma jälle avastan maailma hämmastavaid osi!"

Kolmandaks olen sama asja täiesti teise nurga alt hiljuti ka K.ga arutanud. Ja siia ka kirjutanud, päris värskelt. Tegelt, ülejärgmine postitus on ka samal teemal. 

Ehk: ma arvasin kuidagi naturaalselt, et elu käib nii, inimesed on sellised, KÕIK inimesed on "karm koor, pehme sisu" v.a. need, kel ei ole karmi koort ümber ja kes on üleni pehmed. 
Ja olin äärmiselt nördinud, et mismõttes siinsed lugejad nt ei eelda automaatselt, et minu karmi koore all on pehme sisu ning pahandavad minu peale mingit asjade väljaütlemise pärast, samas kui on ometi loomulik ja automaatne eeldada, et 3/4 ma ei ütle välja. Kui ma ütlen kellegi kohta, et ta on idioot, peab ta väga idiootlik olema, ja kui ma ütlen, et too teine on mölakas, ta peab ikka midagi VÄGA mölaklikku olema teinud. Ja mitu korda. Et ma seda välja ei kirjuta, on minupoolne sündsustunne ja inimlikkus. Piisab hinnangust.
Halvasti võib öelda, aga siis pean ikka VÄGA kindel olema, et see on teenitud.
Kõik ju teevad nii? 
Selle peale saan ikka ja jälle, et olen maru karm ja hoolimatu ja empaatiavõimetu ja isekas - ja wtf.  Kas pole siis ilmne, et ma ei kirjuta enamikku asju välja, ent kui ma juba oma pehmes sisemuses, õrnas hellas heas usus inimestesse leian, et IDIOOT, siis ikka ongi? Kõik ju teeavad nii? Nad ju võiks aru saada?!

TL-i süütu "miski ei klapiga" ühines vestlus K.ga. 
Ebatäpne tsitaat: 
Mina: Ma arvasin, et kõik on "karm koor, pehme sisu"
Tema: Nagu ... Geralt of Rivia?
Mina: Jah, täpselt!
Tema: No aga temaga on kogu point sellles, et tal on olnud ebanormaalselt karm elu. Seepärast ta on sihuke. Et valu vormis ta sääraseks.. 
Mina: Aaaaga ... ma veel mõne aasta eest mõtsin, et kõigil on umbes selline valu teada ja tunda. Et kõik on põrgust läbi käinud ja otsivad natukest armastust, et elu kuidagi talutav oleks.
Tema: Njah. Tegelikult on enamik inimesi suht kergelt pääsenud. Nad ei võta nii sügavale sisse kui sina.

Ja jälle ma avastasin, et mitte ainult et teised inimesed on kaugelt kalgimad kui mina, nad ka ei saa aru, kui õrn ja hell mina olen.
Sest nende jaoks karm koor võrdubki karmi sisuga. Mida ma välja näitan, ongi ju mina - ja ma oleksin kusjuures nõus ka. Sest minu eeldus on, et KÕIGIL on see karm koor, KÕIK teavad, et see, mis pinnal, on ehitatud kaitseks ja see, mis õrn, on seespool, ja muidugi ma näitan kõike seda välja, mis minus on. Et ma ei demonstreeri (eriti) oma rumalusi ja ebakindlusi ja teistega arvestamist, tuleb sellest, et muidugi te oletate, et see kõik on minus olemas.  See on ju loomulik, loogiline, automaatne eeldada.
Nagu ma ei tee pilte täispissitud põieprobleemide-pesukaitsest, ma ka ei kirjuta, kuidas oma halbadel hetkedel, kui lusikad on väga otsas ja aju üldse ei tööta, sest nii väsinud, tunnen: "Ah ta on väsinud? Aga kui ta minust tõeliselt hooliks, ta neelaks praegu oma väsimuse alla ja räägiks minuga ja nunnutaks mind - sest mina ju teen nii, kui teine katkisena tundub! Sest mina ju hoolin! Ja mul on praegu nii valus!"
Jah, tänan, esiteks ma maksan selle väsimuse ignoreerimise eest hiljem kallist hinda ja teiseks ei ole kõigil sellist kahetasemelist akut üldse, et nii teha. Nad tõenäoliselt ei saa isegi aru, kui valus mul on, ja ma tean juba tundmise ajal, et see on mõistuse seisukohalt NIIIII vale tunne, et hirmus.
Ma ei peaks ise nii tegema, see teeb mu hirmsasti katki, ja eeldada, et teine inimene teeb mulle, on phmt soov, et tema läheks katki, ja noooooooooooooo ei.

Ega ma ei varja ju siis ometi oma õrnu ja hapraid osi seepärast, et ma neid välja ei kirjuta. Mida ma kirjutan, kui ma juba tundmise ajal tean, et see on väsimusest ja üldiselt kurnatusest tulnud jama mu sees ja peas?!
Muidugi võite eeldada, et ma olen habras - kõik ju on?

Ja ... tegelt ei ole. Tegelt EI OLE???

Mina olen seda karmi koort ehitanud umbes keskteismeeast saati. 
Oot, inimesed seksivad esimest korda, sest nad tahavad??? Mina olin: "ok, vähemalt saan kogemuse vöö alla."
Inimesed proovivad alkoholi, et mis tunne see on?
Minu jaoks oli see proovimine, palju ma kannan, et edaspidi teaksin ja võiksin pädeva karmi tüdrukuna tunduda selle pealt, kui palju võin juua ning ikka veel adekvaatselt tegutseda suudan. 
Inimesed õpivad asju, et neid osata?
Ma pean oskama kõike, kui rahvas näeb mind midagi tegemas. Õppida võin enne salaja omatte. Et keegi näeks, et ma teen valesti, eksin lihtsates asjades, ei oska, ei tea? Ma ei taha seda olukorda. 
IIAL.

Oot, te tahate öelda, et te ei teinudki niii? Ei suhtunudki nii?
PÄRISELT?
Sest isegi praegu seda kirja pannes tundub mulle ikkagi, et tegu on enamiku inimeste kogemusega. Normaalne ju. Sa õpid jalrattaga sõitma nii et keegi ei näe, ja lähed rattaga teiste sekka alles kui oskad. Sa lähed ujuma siis, kui juba ujuda oskad. Tantsima lähed, kui juba tantsida oskad, ja kui kursused ei tundu sulle adekvaatset pinda andvat, väldid edaspidi paaristantsu sisaldavaid üritusi ja teatad, et ei meeldi. 
Sest ei meeldigi. Miks, krt, peaks mulle meeldima teha asja, mida ma ei oska?! Milles ma halb olen. Oksüümoron palju?
Ok, kui sa/ma/suvaline inimene just viiaastane pole. Hästi väikestel on lubatud veel avalikult õppida. 

Muide, vbla seepärast mulle ei meeldigi õppida ja koolid, et ma ei salli vajadust end haavatava ja mitteosavana näidata? Eriti kui valida ka ei saa, kelle ees. 
Miks ma nii palju sporti tegin? Sest kui läheb lihasjõudu ja võhma vaja, ma ei taha ometi mingi nõrk näida!
Miks mul oli vaja välimuselt nii veatu olla, missimõõdud, muidu on halvasti? Sest kui kõik on korras, mind ei saa selle pealt kritiseerida alusega. 
Ma olen omandanud tohutult voodinippe, et seksikuningannana nähtud saada, ja kui avastasin, et seks ei käi nii, et teed seda, mis ajakirjast õpitud, ja siis on hea, vaid peab parnerit tunnetama ja kuulama, olin VÄGA pettunud. 
Selle karmi koore ehitamine tähendab praktiliselt KÕIKE, mis ma olen, olen teinud, olen ... nojah, saavutanud. 

Aga see ei tähenda, et õrn sisemus ikka alles poleks. Kogu aeg on. Kogu aeg õrn. Selleks ma seda koort ju ehitasingi, krt, et seda hella konstantselt nahata osa kaitsta!
Vbla seepärast meeldivaki mulle nii väga beebid. 
Nende eest ma ei tunne, et peaksin end kaitsma. Nendega on õrn osa omal kohal ja hinnatud.