AGA

HOIATUS! Ma kirjutasin selle postituse peaaegu valmis, siis läksin muid asju tegema ja magama ja naastes mõtsin, et krt. Kas avaldada? Mitte et see tõsi ei oleks. Aga vbla on korraga natuke liiga alasti ja ründav ning tekitab soove mind terava esemega kõhtu  torgata. Ehk: hoidke end vaos, palun. 
Vaoshoitud mõttevahetus on samas alati teretulnud. 

Vahepeal on mõned asjad juhtunud.
EKL leidis, et ma olen piisavalt kirjanik, et mulle loomestipendium määrata. 
S.t. seda ma lootsin end ka saavat, mitte lihtsalt "kui ei taotle, ei saa nagunii midagi," nagu kirjanikupalgaga,  aga samas: ma tean ka ammu, et enamasti lootused ei täitu. 
Seekord täitusid. 
4000 raha aasta peale ja tunne, et näe, hoolivad, näe, märkavad - phmt väga hea asi. 
Aga - eks ole, aga. 
Millegipärast tunnen rahulolu, ent mitte rõõmu. "Mhmh, ma olen seda väärt, tore, et nemad ka seda nägid," mitte "Emake maa, ma olen nende meelest parem, kui ma ise arvasingi, ma olen nii hea!"

Nüüd, järgnev idee ei tulnud mulle eile selle stipendiumi ja oma vaoshoitud reaktsiooni peale, vaid juba mitu tagasi. Miks ja kuidas, ma ei hakka ümber rääkima. Pole vist väga oluline ka. Tulid mitmed olukorrad - ja korraga hakkas valgus kumama kohale, mis oli nende ühisosa. Aa, seal on sarnasused!
Avastus saabus. Sain taas valgustatud. Omaenda omadused ja reaktsioonid muutusid arusaadavateks. Muidugi. Muidugi!

Sellepärast ma tahan mõistetud olla.
Sellepärast ma nii sügavasse meeleheitesse sattun, kui kommentaatorid mind halvustavad. 
Ma olen oma arust hea.
Päriselt.
Ma teen oma parima, et hea olla ja see tuleb välja ka. Eriti edukas olen viimasel 8 aastal või nii, mil ma end täiesti puruks ei rebi teiste heaolu nimel ja küsin otsesõnu tunnustust, kui muidu ei saa. 
(Varem ma ei julgenud isegi mõelda, et olen hea - oh, mis nüüd mina, see pisiasi. Ma peaks tegelt parem olema, aga ei suuda end kokku võtta. Ja kogu tunnustuse tõrjusin tagasi: see ju loomulik, pole kiitust väärt, mis nüüd mina. Mitte et ma hea ei olnuks, aga ma ise keeldusin seda tunnistamast ja keegi teine mind ka ei veennud, et krt, kangelane.) 
Nüüd näen, et olen suht ebaloomulikult hea. 
AGA.
Aga päriselt ma usuksin ja tunneksin, et olen hästi, maailm saab minu läbi parem, kui saaksin tagasisidet: "Sa ise ei saa aru ka, kui hea sa oled!" "Keegi teine pole kunagi isegi mõelnud selle mu mure peale, mille ebatäiusliku lahendamise eest sa praegu vabadust palud!" "SINA tegid tõesti hästi, MINA jätsin sind hätta!" vms.
Ma usun siis, kui teised märkavad. Et nad ei märka, sest neil endil on pihmetähnid? Et ma elangi täiesti teistsuguses maailmas ja mu tegusid ei panda mitte sinna konteksti, kuhu mina nad asetasin, vaid kontekstidesse, mis neile teistele loomulikud (ja mulle täiesti võõrad)? Et mind ei nähta mitte nagu mina olen, vaid nagu need teised on? 
Oeh. 

Jah, ma olen teistsugust tagasisidet ka saanud omajagu, tegelikult. Vaikseid erasõnumeid teemal, kuidas mõistetakse oma ensetapu teinud lähedasi paremini, kuidas ma valgustan varjatud paiku inimhingedes oma kirjutistega, kuidas teine tahaks ka olla nii julge kui mina. Kuidas on näha, kuidas ma armastan, imetlusväärne.
Kuid rohkem ikka: "Keegi seda muidugi ei ütle, aga vbla ta tegelt soovib, et sa surma oleksid saanud," "uskumatult isekas," "halb, ülbe, egoistlik, teistele üldse ei mõtle" ja "mis õigusega SINA veel lapsi tahad?!"

Tegelt olen parem, kui ma isegi aru saan. Kui need põlglikud hammustajad võtaks sisse, mis ma tegelikult olen, mõtlen, teen, nad oleks: "Tehfakk siukseid inimesi üldse olemas on?! See on ebanormaalne, kui krdi isetu sa oled ja siis veel põed ka?! "Vabandust, et ma selle kuuekäigulise söömaaja eest, mille tegin, ikkagi viis eurot näkku teilt saada tahan, mul ei ole muidu endal toiduraha?" Kle, normaalne oleks, kui me vähemalt materjalid kinni maksaks sulle!"
Aga tegelt tuleb: "Miks sa arvad, et eriline oled? Ma olen ka tasuta tööd teinud! Sa said vähemalt viieka praegu!" 
Ja ma lihtsalt - nojah. Ega ma ei hakka ometi vaidlema ja tõestama =) Ma tahan, et inimesed ise mõistaksid ja kui nad ei mõista, sitt lugu. 
Aga ikkagi tahaks. 
Ma tahaks, et tuleks mõni ekssõber, võtaks mu käed pihku ja paluks andeks. Ma tahaks, et saadaks aru, kui hea ma olen, ja seepärast ka eeldataks, et ma annan andeks, minu käest tasub paluda.
Ma tahaks, et tuleks mõni vaenlane ja ütleks, et ta eksis, ma ei olegi väga hull. 
Aga ...
aga.
Aga inimesed ei ole sellised ja eriti ei meeldi neile tunnistada - ka endale - et nad eksisid. 
Ohjah.

Üks asi, mis aitas valgustusel tulla, mille peale ma "krt, ta ei saanud aru, krt" tundsin, oli see Mudlumi arvustus Vikerkaares. Ei, seal ei öelda otse halvasti millegi kohta, millest ma hoolin, ja kui mõnesid asju oletataksegi valesti, ma ei haavu selle peale. Kiita saan ju  ka omajagu.
Lihtsalt - see tunne, et mind ei mõisteta. Et ma teen oma parima ja no ei tule ära. 
Jälle.
Alati.
Mitte ootamatut õnne: "Oh, ta sai aru, ta sai aru neist asjust ka, mida ma puust ja punaseks ei teinud, vaid ainult vihjasin!" vaid alatine: "Nojah, ta midagi sai sealt. Mitte seda, mida ma andsin omast arust, kuid vähemalt midagi."

Mitte "Oh, ma olen tema arust veel parem kui enda arust olengi!" vaid "Nojah, on midagi kena ka."

Ja kogu mu elu, KOGU mu elu on selline. Ma pingutan ja annan oma parima kõiki asjaolusid arvesse võttes, ja siis saan pahandada millegi eest, mida kas nimelt tegin või mis on paratamatu kaasnäht nii hästi tegemisele, kui vähegi oskan, sest minu silmis ilmne üldine hea ei jõua pea kellelegi kohale.
Kirjutamine kirjutamiseks, elamisega üldse on sedasi.
Rahvas ei näe enamikku asjaolusid ja leiab nende kolme põhjal, mis nende ajju maandunud on, et halvasti tehtud. 
Kui keegi saab aru, saadab mulle erasõnumi, et toetab, aga minu ja peksjate vahele ei astu.
Mis on arusaadav. 

AGA.