Kaalutlused

Tahtsin kirjutada, kuidas Dakh Daughters ja 5'nizza sarnased on, kuid mul on ju see värk postituste (videode ja piltideta postituste) pealkirjadest moodustuvate sõnadega ja ma ei saanud jätta üksikut Ü-d piltide vahele. 
Mis ma olen vähe autistlik v?
Ha. Isegi kui olete mu pikaajaline püsilugeja, te ei tea pooli asjugi. 
Ma loen järves-jões ujudes tõmbeid, aga meres mitte ja basseinis üheks otsaks kuluvaid. Mitte absoluutarvuna, et palju kokku, aga just üheks otsaks kuluvaid. Rinnuli läheb praegu tugevalt tõmmates 32-33, leebes jalutustempos 35-37. Selili jalutustempos 18-20, tempot tehes umbes 23. Jalutustempost rohkem, sest siis tõstan käed kiiremini veest välja.
Ma loendan trepiastmeid alati, kui trepist käin. 
Tavaliselt unustan ära, palju oli, ja järgmisel korral loen ikka. 
Jah, ka kodu tagaukse juurest maapinnani kuluvaid. Ma ei ole kindel, kas seal on 5 või 6 astet.
Nüüd vbla jääb meelde. Kui olen tuvastanud, et tean midagi valesti või ei tea, kuigi peaksin, jätan õige vastuse meelde. 
Ma mäletan täiesti uskumatuid asju. Samas igasuguse süsteemita - võiks arvata, et vaid emotsioonidesse sügavad jäljed jätnud kogemused oleksid need mis meelde jäävad. Näiteks kui käisin (ÜHE korra) oma isal ülikoolis külas - emme oli juba lõpetanud - ja tal olid ühikatoas rotid. Kaks valget rotti, kes elasid pappkastis. Nende nimi oli kahe peale Krõõpad. 
Ma nägin neid sel ühel korral kolmeaastasena ja nad on mul siiamaani ajus. 
Ent mul on meeles ka mingeid täiesti absurdseid asju - ema tumeroheliste velvetite sääred, EÜE oranž särk (punane loomulikult, seda kandsin isegi keskkooli ajal), kollane valgus telgis, kus EÜE suvelaagris olles ööbisime ... 
Mul on meeles kohutavalt palju asju, ent mitte järjestuses. 
Mäletan asja, aga ainult väliste detailide järgi saan paika panna, mis ajast see mälestus on.
Oot, see ei ole autistlik, see on AuTH joon juba. 

Ma ütlen: "Las ma hoian sul kümme sekundit ümbert kinni," ja siis loen endamisi sekundeid, et mitte valetada. Ma ütlen: "Ma teen alati nii," ja kui ma enne olen nii teinud ainult 90% kordadest, edaspidi teen iga kord, et mitte valetada. Kammaan, ma ei kulutanud isegi lahketelt annetajatelt tulnud kohviraha algul milleksKI muuks kui kohvi ostmiseks!
Hiljem (peale seda, kui ütlesin, et mineraalvee ostmiseks) mõtlesin asja enda jaoks selgeks ja leidsin, et kui ma ka ostan midagi muud, siis pooleist-kahe liitri Vytautase peale iga päev kulutan ju ikka ja ma ei pea kohe 50 pudelit välja ostma, kui ka keegi PALJU raha saadab. 

Kusjuures ei ole nii, et ma ei oska valetada. 
Ma lihtsalt loobusin valetamast mingil ajal. Sest valetada oli naeruväärselt lihtne ja kui olin omandanud mõned põhitehnikad, jäädi peaaegu alati uskuma. 
Kui ma annan iseendale lubaduse ja siis ei pea seda, keegi ei teagi, et valetasin endale. 
See oli nõme. Mis mõttes ma kogu aeg valetan? Edaspidi valetan ainult siis, kui inimesed seda mult ise küsivad-paluvad. 
Ja vahel hästi pisikestes asjades, kui nii tuleb parem lugu =P Aga ainult hästi pisikestes. 
Üldiselt: kui ma räägin oma elust loo, võib seda sõnasõnalises mõttes uskuda. 
Mitte sõnasõnalises? 
Ha. 
Oi, ma olen osav jätma vale muljet või poolt lugu üldse rääkimata jätma või kasutama kujundit, mida kõik kuulajad-lugejad võtavad ühtmoodi, ainult mina tean, et tegelikult mängib ta antud juhul teistmoodi.

Nojah.
Lammaste juurde tagasi.
Nüüd on pealkirjade esitähtedest korralik sõna moodustunud. Kas teadsite, et "küü" on vanas keeles rästik? Unarsõna. Minu jaoks on see üks lemmiksõnu üldse. "Sookollist ja sisalikust" eriti meelde jäänud, kuigi "küü" tähendust teadsin juba varem. Kust? Ilmselt mõnest vanast raamatust. 

Ma lugesin lapsena palju.

Nii, see ansamblite võrdlus siis. 
Jah, ma enne ka teadsin, et mõlemad on Ukraina bändid. (Kuigi 5'nizza mööndustega, üks liige kahest luges vähemalt varem end venelaseks. Praegu ei tea.)
Aga no: üks koosneb ainult naistest, kes esinevad valgeks võõbatud nägudega, rõhutatult dramaatilises stiilis, nende kontserdid on peaaegu lavastused. Teine koosneb ainult meestest, kelle esinemisrõivad on tavaliselt T-särk ja armeepüksid ning nende kontserdid on auraga "me oleme phmt üks pere, mille liikmed koos hästi aega veedavad".
Dakh Daughtersis on lademes instrumente ja nende mängijaid. Pidin isegi wikist järgi vaatama, et palju neil ametlikke liikmeid on. Seitse.
5'nizza koosneb kahest mehest, kes mõlemad laulavad ja kellest üks mängib ka kitarri. 
Naised on veits nooremad kui mehed.
Dakh Daughtersi muusika on wikis  määratletud kui dark cabaret, freak cabaret ja 5'nizza oma kui "accoustic". 

Nii.

Ja kuulake nüüd neid lugusid ja öelge, et need ei ole sarnased bändid.

ja

Mulle lihtsalt meeldib Ukraina reggae ilmsesti.

Muide, kas te ka kuulete 5'nizza loos sõnu "Jaak ja Andres tantsujut"?

Ühe raamatu peaks veel enne aastalõppu läbi saama, siis oleksin Goodreadsi aastalugemisega mäel. 
Mul tegelt on "Naisekäe puudutus" pooleli, see on kerge lugeda ja suurte reavahedega ka, pole üldse probleem - lihtsalt kohustus.
Praegu - eks ole, ma ei läinud isegi jõule pidama, sest ei jaksanud - paneb iga "peab"-mõte seest keerama. Ei, "on vaja" ei ole parem. Ja "ma tahan" ... krt, "ma tahan" ongi parem. 
Ma ju TAHAN selle väljakutse tehtud saada ja TAHAN lugeda, Tungal on jumala huvitavalt kirjutanud!
Ok, parem =)

Aga loovkirjutada küll ei taha. 
Täiesti vastumeelne tegevus tundub.

Ostsin endale jõulukingiks pesu. Siukest vähe edevamat. Siukest, mida ikka näidata ka. Pakist välja võttes (jaa, ma tellin netist) nägi äärmiselt ebaatraktviine välja. Mingid hiiglaslikud vanaemade asjad. Rinnahoidja meenutas TÄPSELT mu vanaema omi, lihtsalt musta värvi.
 ... aga panin selga ja oo! 
Ilus naisterahvas! Lausa kompu! 
Kuulge, see parajate rõivaste ostmine ikka tasub ära. 
No ma olen oma vanu riideid edasi kandnud, mis siis, et +10 kilo umbes. Peaaegu kõik mahub, ainult vanad ülikonnapüksid ei läinud isegi üle puusade. 
Ükspäev proovisin, kui rollimängjate kokkutuleku kostüümi jaoks kitsamaid pükse vaja oli. No ei. 
Võtsin siis poja püksid. Velvetid. 
Krt, nii ilusad ja parajad! (Ei, ta ei ole minu mõõtu, aga see lisariie, mis temal pikkuseks kulub, läheb minul kumeruste mahutamiseks.) Tahaks endale muidu ka samasuguseid, aga need on kuskilt ameerikamaalt tellitud ja postikulu oli kümnetes eurodes ja ... ma leian kohalikust kaubandusest endale ka püksid. 
Kui praegused (mis on kas laiad ja lohvakad või dressid või retuusid) millegipärast ei sobi.

Jah, parajad rõivad ikka tasuvad ära. Soovitan. =P
Peaks vist talvematlil ja kreemikal seelikul nööpe ja haake veits ümber õmblema. Saaks mugavam. (Kuigi mantel läheb selga niigi.)

Lisaks paneme tähele, et pööripäevast pole möödas veel nädalatki ja juba on ilmselgelt valgem.
Mis küll ei aita ses osas, et ma ei taha (mhmh) isegi prille pesema minna. Parem trükin teile, silme ees hägune pilt. 
Krt, peaks uue sildi lisama. "Laiska" pole ma igavik otsa kasutanud, aga "väsinud" puudub.
Kuigi ma olen väsinud olnud sadakümmend korda ja postitust. Hästi palju. 
Kui jaksan, panen vanematele postitustele ka külge. 
Kui olen liiga väsinud, jääb panemata. 
Miks panna üldse? Sest kord ja süsteem! Kas sildid tähendavad midagi, kas nende järgi saab otsida? Vot. Ja aega, kus ma "laiska" enam ei kasutanud, aga "väsinuni" pold jõudnud, on päris pikalt old.
"Lolli" asemel peaks ka midagi panema. Nt "häda mõistuse pärast" =D

Krt, võibolla peaksin tahan ma praegu hoopis lugeda, mitte kirjutada.
Selle nimel võib isegi prillid ära pesta. 

Muide. Kellega "Karupoeg Puhhi" raamatust teie end kõige rohkem samastasite?

Fantaasia ka ei tööta, päikest meil ei ole ja kui on, siis ta ei sära

Teate seda tunnet, kui olete midagi oodanud - mitte kohutavalt väga, aga rõõm sellele mõelda - ja siis on päev käes ja lihtsalt ei jaksa?

Mul on see täna.
Eks ma vist tahtsin ka liiga palju - pruunikese tegin valmis (mida krdit ma sellega nüüd peale hakkan?! Poeglaps on klassiga lõpureisil, ma pean ise terve vormitäie nahka pistma v?), aga tänasesse oleks jäänud nii kunstipärane meik kui kahe transpordivahendiga teise linna, esimese saabumiskohast edasi veel teise linna otsa kolistamine ja siis jupp jalakõndimist ka, ning kuna ma ei olnud enne ilma peale kindel, tulnuks nüüd konkreetselt mõelda, mida ma peast läbi käinud variantidest lõpuks selga panen ja ... see kõik tundus nii rämeraske, et tühistasin ära.

Nüüd viin koogi hoopis tütarlapse juurde, kes elab 6 rongipeatust eemal mu ema juures ja kelle juurde minek ei eelda erimeiki ja -kostüümi. 
Jaa-jaa, rollimängijad salliks mind ka ilma kostüümita, aga see on NIIIIIII krdi kaugel, et seesuguse asja ettevõtmine paneb meigitegemise ja eririided tühise pingutusena tunduma. 
Pigem on nüüd siuke tunne, et kui ma ei pea vara tõusma ja kiirustama, ma Tütarlapse juurde minekuks võiksin kellad ja viled ja külge panna =) 
Aga vaja pole, pilte ka tegema ei hakka ja las ta jääb. 

Ei. jaksa.

***

Ei jaksanud isegi võrgupäevikut täita enam.
Kuigi külas käidud ja tagasi tuldud. 
Kõik jäi seisma.
Siiamaani - kuigi öö on ka magatud - äärmiselt nõrk ja väsinud tunne. 
Vbla nii hakkkabki olema? Kogu aeg? Sest ravimite kõrvaltoime? Kui valikus on kas see või sagedased migreenid, võtan väsimuse. Isegi mõtlema ei pea, kumb on parem, pole mingit valikukohta ka. 
Ja no vahel ma suudan ikkagi midagi ka. Kahel päeval olen kirjutanud (eile küll mitte, siis muutsin kaht täheviga aint). Eile tegin see-eest juba terve minuti planku, enne kui märgatavalt valus hakkas. Tänaval on hakatud mind jälle catcallima. Mis oleks mind nooremana rängalt vihale ajanud, aga nüüd ei häiri. Ilmselt "mis ma olen teile lihatükk?!" emotsioon tasandub ära "aa, ma olen te arust veel pandav"-emotsiooni ees.

Sest ma ei tea, mis värk on inimestel kortsude ja hallide juustega - mulle minu omad lausa meeldivad - aga ma olin raudselt veendunud, et kui viljakas iga löppeb, see on naise näost näha. 
Välja arvatud mõned erandid.
Ja noh, mul on nüüd menopaus. Sest kõik jupid lõigati ära. Iga nädal, kuni seda veel näha pole, on wõit =P

Jah, ilmselt on veendumus vale. 
Aga no see on mu veendumus, sest elukogemus näitas, et mingil ajal neljakümne viienda ja viiekümne viienda eluaasta vahel enamik naisi, keda lapsena teadsin, vanamutistus. 
Jah, tänapäeval mitte. Mu tädid olid veel kuuekümneselt täitsa kaunid noored naised. 
Aga mu veendumus on pärit varasemast ajast, kui nemad veel kahekümne-kolmekümne ümber olid (ja täpselt nagu minagi, ei kasutanud oma välimust ära.) Vanatädide ja vanaonude naiste pealt koorunud arvamus.
Nojah. Ütleme, enam ei ole veendumus, nüüd on arvamus.
Vaatab, mis mu endaga saab.

Seda, et valgete roosiõitega põõsad ja sirelid koos õitsevad, ebajasmiin aga pole alustanud, pole ma iial varem näinud. Pole isegi "soojem on". Siis oleks ju jasmiin ka reageerinud???

Deadagi taamid

Olen viimasel ajal nii palju nõusid lõhkunud (kohmakus, mitte leegitsev veri), et kuigi mul oli neid omateada varuga, hakkas nappus tunda andma. 
Tegelikult oli ka kogunenud ka terve kilekotitäis pojale väikeks jäänud rõivaid ja jalatseid.
Kaks head põhjust külastada kauplust "Sõbralt sõbrale".
Sain esikukappi ruumi, uusi taldrikuid ja ühe suure puuviljakausi pluss ostsin rõivatüki, mis oli lihtsalt liiga lahe, et poodi jätta. 
Mul on nüüd must, liibuv, kapuutsi ja laienevate varrukate ning laia punakuldse ornamentpaelaga kaunistatud õhukesest sametise pinnaga materjalist kleit, mis tõstab esile kõik mu voldid ja kumerused - aga mu meelest mitte ebameeldivalt, vaid kuidagi hirmus lahedalt. Umbes "jah, mul on väljakumerduv kõht ja puusadel sangad, kas pole imeliselt seksikas nii selgelt kehaline olla?"
Olen rahul. 
Kuigi hoobilt ei tule pähe, kus ja millal seda kanda. 

Kui pea ei valutaks, oleks päris kõik hästi. 
Isegi peavaluga koos on üsna hästi ikkagi. 
Ilmselgelt pole valu väga hull (veel) ja ehk hirmsaks ei lähegi, nüüd, kus koju jõudsin ja sumatriptaani kohe sisse sõin. 
Kuigi selle taseme valu on juba väga kindlalt kasvav ilma migreenirohuta. 
Ja tegelikult ... tegelikult on mul nagunii vaja duši all käia ja migreenirohi alla, dušš peale aitab päris sageli peavalu vastu. 
Nii et vabandan, ma ei kirjuta seda postitust veel valmis, vaid lähen sooja vee alla. 

***

Ma tegin kõike, mis oskasin, kaasa arvatud teise migreenitableti võtmine ja magamine, ja ikka valutab. 
Ei kirjuta praegu edasi, liiga halb.

***

Viimaks on parem.
Mitte päris hea, aga noh: kui ma jääksin oma tegevustega ootama, et päris hea oleks, ma ei saaks eriti palju tehtud.
Ei, ma ei lähe ka magama, kuigi homme peab üsna vara ärkama. 
Lähen kassil hambakivi eemaldama. Algul oli see plaanis oktoobris, kuid oktoobris oli mul raamatukogutuur ja raamatuesitlus, sain teada asju, mis mind politseiga rääkima sundisid, ja siis jäi Totoro haigeks ning kõik plaanid lükati ebamäärasesse tulevikku.
Nt kassi hambakivieemaldus jaanuari.

... oi, täiesti teine teema! Sain lausa rõõmsaks praegu =D 
Tsiteerin jüri Kallast, sõnasõnaliselt: "Triinu Meres, mine arsti juurde, arst aitab. Ja kui ei aita, siis rongid veel käivad."
Kümme minutit hiljem kustutas ta selle kommentaari ära (veel pool tundi hiljem ka mitmed teised, naaatukene vähem ekstreemsed), kuid ma sain adreka üles ja meele rõõmsaks. 
Vastikule inimesele on NII TORE mitte meeldida!
Ainus, mille üle ma ikka imestan: miks mõned mu meelest täiega toredad inimesed teda ja ta naist lembivad? Nagu ... neid ei häiri, et ta nii tige on, kui miski ei meeldi v?
Aga noh ... pole minu tsirkus, pole minu ahvid.
Lihtsalt kuna ta mulle avalikult sedasi ütles, leian, et on väga ok seda mälestada ja jagada =) 

Nüüd on adrekas nii üleval, et peavalu läks kohe üle.
Emake maa, kui tore on! 
Eriti kuna see kõik toimus kena inimese ajajoonel, kes mind kaitsma tuli ja seega sain ka tunde sisse: mitte ainult mulle ei tundu Jürka käitumine jabur, vaid teistele samuti. 
Meeldivatele ajuga inimestele nt. 

Ajakirjanduse tähelepanu mõjul

Messengeris küsis ajakirjanik mu telefoninumbrit. 
Andsin. 
Ta helistas ja ülehomme tullakse minu koju filmima. "Ringvaade." Teemaks muidugi enesetapp - selgelt see on Minu Teema. Ta oli lugenud Müürilehest lugu ja enesetapu päeva puhul tuleb enesetappudest rääkida. Aga kuna ta oli Müürilehest lugenud, mul kohe kadus hirm, et pean ütlema, et kahetsen - ei kahetse - ja lisaks lubas ta ka uue raamatu kõneks võtta, et positiivseid asju ka välja tuua.

Ma muidugi kavatsen rääkida mõlemast raamatust, pole aus "Devolutsiooni" unustada. Seda enam, et see pole mu meelest halvem - lihtsalt väga erinev, erinevas stiilis, erineva struktuuriga, maailmast jms rääkimata. 

Izver, ma pean toa vist rohkem korda tegema.
Izver, mis ma selga panen?
Ma olen viimasel ajal pigem lopsakas kui peenike, aga no krt - ilus ikka. Lihtsalt see nõuab natuke teistsugust rõivavalikut. (Mu pea valutab nüüd veel vähem - selle nimel tasub veidi kaalukam olla, peavalu on jäle.) 
Jestas, aknad. Vbla peaks aknaid ka pesema. 
Okei, sellega tegeleb kui jaksab. Esialgu võib nt ujukad ja kaks rinnahoidjat lauanurgalt kummutisse panna. See on ka asi. 

Tehtud.

Phmt on muidugi hea olla telekas, ma saan kohe meeletult rohkem klikke siin kui muidu ja vbla keegi ei tapa end, saab hingepidet, ja vbla keegi loeb mõnda mu raamatut.
Aga ma ikka tahaks olla kuulus kirjanikuna, mitte seepärast, et end tapsin ja eksikombel ellu jäin. Sest see oli juhus, veider ja pöörane juhus, mida ma algul hoolega püüdsin mitte millekski muuks mõelda ja nüüd olen täiesti harjunud teadmisega, et minuga juhtus midagi erilist täiesti minupoolse abita. 

Või no - täiesti. 
Ma olin natuke rumal, tapsin end kohas, kuhu kiirabil oli hea tulla ja rong ei ole veel väga kiire käigu peal.
Aga vähemalt teadlikus osas täiesti minu panuseta ellujäämisele. 

Kuidas ma siis kuulus olen millegi poolest, mille saavutamiseks ma ise midagi teinud pole? Kas need asjad, mida ma teadlikult teen, ei olegi vingemad? Kas inimesed tahavad näha kord surnud naist, kes ei ole täielik vrakk, ja see teeb nad tuleviku osas optimistlikumaks, ent see, mismoodi ma just vrakk ei ole, on mu eralõbu?
Teiste sõnadega: ma tahaks, et teile meeldiks mu raamatud, vbla ka võrgupäevik, et ma olen vormikas ja heas vormis korraga ja teen hästi süüa!
Mitte et enesetapmine kõrvaline oleks. Aga nüüd, ligi kümme aastat hiljem, olen ma juba tsutt pettunud, et see mu põhiidentideet on. Jah, ma olen korra surnud naine ja sellena eriline, aga ma olen ometi korra surnud LAHE naine?! Kas ... kas ...
... või rahvas oleks mu ammu unustanud, kui ma ühtlasi lahe ei oleks? 
Vbla on tähelepanu siiski ka kompliment mu üldise laheduse suunas?

Viisin räpase elastiksideme lauanurgalt pesumasinasse. Mäletate, kui mu jalg välja oli väänatud, kandsin seda? Mhmh, sestsaati on laual oodanud, et äkki mul on veel vaja.
Jälle üks asi tehtud. Jee mina. 
Mõtlesin peaaegu välja, mis ma selga panen. Ainus asi, et rinnahoidja jääb natuke näha. Millise rinnahoidja ma panema peaks? Sinine ei sobi värvilt. Lilla ja roheline on valikust väljas, sest need on spordikad ja selle kleidi alla spordikad ei lähe. 
Must jätaks ka hirmus palju pitsi näha. 
Enamasti ma kannan seda kleiti üldse rinnahoidjata. 
Aga ... aga ... aga tahaks samas telepurgis ilus olla! Mitte lihtsalt õpetlik ja vaba - s.t. ma kahtlen, kas see tuleks välja kui õpetlik ja vaba. Pigem "ta on ikka veel omadega persses, näed, rinnahoidjatki ei kanna."
No vaatab. 
Nagu mu elus ikka - vaatab, kui kohe on vaja. Ja pärast ei kahetse.
Kunagi. 

Eluaasta 44 algab

HOIATUS: Kehaeritised.

See ei ole eriti sünnipäevajutt.

Natuke on - vananemisteema on sees ja lõpus annan lubadusi uueks eluaastaks - aga lihtsalt hämming oma keha üle.

Nagu ... et aasta ja kuu aega pole menstruatsiooni ja siis tuleb jälle? Ning et seda mitte juhusliku juhusena võtta, siis 28 päeva pärast algab järgmine nagu õpikust peatüki "menstruatsioon" alt?
Mida krdit?! Ma jõudsin juba leppida, et ok, viljakas iga möödas, sel on omad voorused, omad puudused, aga no elan niimoodi - ja nüüd jooksen jälle kord kuus verd? Kusjuures mitte vähe. Kupsik saab paari tunniga täis. Jah, öösel ka. Olin nii ettevaatamatu, et magasin peaaegu neli tundi järjest ja mu pool keret, öösärk, lina, tekikott ja madrats olid niimoodi verised, nagu oleksin tapamaja avanud. No hea küll, rangelt võttes nagu oleksin tapamaja avanud, seal ühe väikese looma tapnud ja lasknud verel endale peale ja voodisse voolata, ent ikkagi.
Kell kaheksa sünnipäevahommikul olen ma üleval, sest pärast pesemist, metsikut linadevahetust ja madratsi puhastamisel külma veega möllamist pean natuke rahunema ja kohvi jooma, enne kui magama saan.

4 tundi ainult? No ma mängisin poole neljani Disco Elysiumi. Jah, olen selle umbes pooleteise nädala eest esimest korda lõpuni mänginud, sest ma olen siuke aeglane, viis aastat ilmumise ja minupoolse nautimise vahel pole aeg ega midagi.
Ja olen otsustanud, et see on peamiselt kirjandus, selline kirjandus, nagu minagi teha tahaksin. (Sry, kunstnikud, programmeerijad, näitlejad, muusikud ja kes nad kõik on - ma vaatan oma mätta otsast.) Nüüd loen seda lahedat teost uuesti üle, ainult et SEE formaat lubab mul küll uuesti üle lugeda, ent samas süžeesse ka muutusi teha ning tuua, ja ma olen väga rahul ... välja arvatud SPOILER, et mu partner sai sel läbimängul tulistamises kuuli ja ma pidin mängu lõpu läbi tegema nii, et mul oli partneri asemel üks eriliselt ropu suuga lapsuke mängust, kes EI olnud tõsiseltvõetav tunnistaja poolele värgile, mis juhtus. Partner viidi haiglasse, noh, ei surnud, kuid tema mängus enam ei osalenud. Küll aga saabus mu eelmine partner koos paar teise tüübiga sinna ja kuna enam polnud teist politseinikku, kes ütleks, et ma olen super, näinuks koos minuga kolmemeetrist rääkivat putukat ja kuulnuks mõrvari ülestunnistust, vaid aint 12-aastane eriti ropu suuga jõmm, keda usuti vast ainult tunnistuse ja mõrtsuka osas, tahtsin ma paremat lõppu saada ja võtsin ühe salvestatud mängu varasemast lahti. SPOILERI LÕPP

Varsti lähen uuesti magama. Ausalt. Linad on vahetet, madratsi ja lina vahel kokkumurtud saunalina, et märgus ei segaks, mine ainult ja heida pikali, väga väga naine. Pea ei valuta, kõht ei valuta, täiesti hea on olla, kuid ma tahan, et see olukord ka kestaks.
Magamatus on hea viis pea valutama saada. Ei taha. Varsti tuttu.

Mul on kuskil veel alles üks suur side ajast, kui ma veel kupsikut ei kasutanud ja tampoonid vahel lekkisid. Vbla otsin selle üles ja panen püksi, enne kui magama lähen.
Jah, seekord magan pükstega. Ei viitsi jälle verd koristada. 

Pilti seekord õigel päeval ei saa, sest küsisin oma pildistamisvaenulikult Poeglapselt endale sünnipäevakingi perepiltide näol. Ta oli nõus, tingimusel, et seekordne teema on "nunnu ja karvane," et ta saaks oma pehmet lambaga pusa ja selle juurde käivaid lühikesi pükse kanda. Millega mina omakorda nõus olin, ent meie suhted K-ga olid keerulised (üleeile hakkasime jälle sõnumdama) ja ma ei teadnud, kes siis pilti peaks tegema, sest mul polnud ka finantse raha eest tegeva fotograafi jaoks. Nüüd on, sest kõik esivanemad teavad, et mulle võib tähtpäevadeks alati raha kinkida; raha kinkimine on vabaduse kinkimine ja mis on parem kink kui vabadus?  Kõik on kokku leppimata, rääkimata sellest, et pilte oleks tehtud.

Läheb veits aega, aga plaanis on, on lühike kokkuvõte. 

Võiks mingeid uue eluaasta lubadusi veel anda. Sest aastavahetusel ma ei andnud, aga ma tõesti TAHAN käia sel aastal vähemalt ühel larpil, ilmutada paberil vähemalt ühe teksti (loodetavasti rohkem), teha vahvleid ja no SEEKORD saan ju hakkama kuue eri kleidi kandmisega, onju, onju?
Muuseas, mulle tuli võrgupäevikusse kirjutamisel (no hea küll, kommenteerisin teise oma, ent pisiasjad, pisiasjad) meelde, et värk kleitidega on täiega lapsepõlveunistuse täitumine. Sest kõigist neist võimatutest asjadest, millest unistasin, kõige võimalikum - et mul oleks ohtralt ilusaid kleite - on tõesti täide läinud.Mul vähemalt 10 puu peal rippuvat kleiti, mis mulle ka selga lähevad (+veel üks, mis vist ei lähe, aga mida ma ära ka ei ole andnud, sest NII ILUS), ja lisaks kolm polüestrist iidaegset kombineed, mida ma ka kleitidena kannan. Üks, mida mu ema aluskleidina kasutas, kui mina laps olin, teised kaks on mujalt pärit.
Kas tuleb veel mõni lubadus pähe ...
Põrandat panna ma ei luba. Vbla panen, vbla ei pane, eks näeb.
Prille osta ka ei luba, vbla pole mul selleks kunagi raha ja ... Oh, aga ma võin lubada, et käin silmaarsti juures! Vot, just.
Ja lisaks hambaarsti ja günekoloogi.
Sellest piisab. On lubatud omajagu, aitab küll.
Head minu sünnipäeva teile!

Krt, kupsik on jälle täis.

Natuke naiseteemasid

Mõnikord on peavalu algfaasis "kas hakkab valutama või piisab vietnami salviga otsaesise üle täpitamisest, et ei hakkaks" tunne, et mu laup on nii massiivne ja raske, et vajub üle silmade. Seetõttu on vaevaline lauge niipalju üleval hoida, et vaateväli ei kannaks musta kaabut nagu Mart Helme.
Ehk jah, ma tunnen omal nahal, kuidas "rasked laud" pole ainult kosmeetiline probleem. Ent kuna mul on otseselt häda seepärast piisavalt harva ja vähe, ma ei viitsi tegeleda. Las olla.

Pealegi lugesin kuskil blogikommentaariumist, et "raske laup" on ilukirurgidele palju suurem väljakutse kui lihtsalt laugude korrigeerimine ja kuna minu laup TUNDUB nii raske, ehk see ongi juba suurem väljakutse. 
No ja raha üle mul ka just ei ole - lihtsalt kuna ma loodan kunagi veel mõne romaani kirjastajale maha müüa, vahel mõtlen, mida ekstra 2000 euroga teha. 

Vahepeal mõtlesin, et mul oleks prille vaja. Aga see nägemisprobleem käib nii selgelt väsimusega kaasas, et võibolla ikka ei ole. ATH-ravimitega on mu nägemine oluliselt paranenud =P

Loen raamatut. "Arlington park". Olen seda raamatut lugenud juba (arvutab) neli kuud. 
Ma ei tea, kas see on mu rekord, aga võib olla küll. Üldiselt loen kas väga oluliselt kiiremini (kui raamat meeldib ja ma tahan seda meeldivat tunnet kogeda, mis selle lugemine annab) või jätan pooleli, sest öäkk. See raamat ei ole öäkk, aga midagi meeldivat temas ka pole. Juttu on suvalistest üsna ebameeldivatest naistest, kes kõik elavad mingit üsna ebameeldivat elu, aga pole samas ebameeldivalt lollid. Mingit süžeed ma poole teose peal veel tuvastanud ei ole. Täitsa võimalik, et seda polegi. 
Samuti on väga keeruline tegelasi üksteisest eristada, sest kuigi enamikul neist on erinevad kiiksud, on nende sisehääled äravahetamiseni sarnased. 
Ma ei tea, kui mitut eri naist ma samas teoses juba lugenud olen. Kolme? Nelja? Viit? Alla kolme ei ole - üks on see prussakanaine, üks autonaime ja üks Christine - Christine'il on mu teadvuses nimi, sest enne raamatut ma lugesin Marca arvustust sellest ja siis jäi Christine meelde. Ja neil on sõbrannad, kes on ka üpris samasugused. Aga kuna kirjutatud on intelligentselt ja ükski tegelane pole eemaletõukavalt loll, pealegi ütles Marca, et see on hea raamat, ma ikka ponnistan edasi. 
Kuigi krt teab. Vbla võiks ka pooleli jätta. Kui ma loen järjekordsest emast, kes koristab-koristab-koristab ja siis heidab meelt, sest lapsed ajavad kõik jälle segi, mul tuleb jõuetus peale. Krt, kirjutage ka neist teistsugustest emadest, kes on puhtusele ammu käega löönud, aga see-eest istuvad põrandal ja plätserdavad koos lastega guaššidega pilte teha! Mul oleks veidi rohkem samastumistunnet ja kõik poleks nii rõhuv.
Mitte et laste ja guaššidega ei võiks end sitaks rõhutult tunda. Aga võrreldes nende raamatunaiste eludega oleks see siiski värskendav vaheldus. Hingevaev ja ahistus võivad ju samaväärsed olla, aga vähemalt mingitel teistel teemadel kui kõigil neil kuivadel, oma lastesse ja ellu veidralt distantseeritult suhtuvatel naistel. 
Jep, seda ma vist autorile peamiselt ette heidangi: oleks üks naine, kes pole oma elus sees, vaatab seda kõrvalpilguga, ma usuksin. Oleks kaks, oleks edastatud ka info, et oma elust justnagu väljaspool asuv vaatleja inimese sees on epideemiline häda, paljudel on sihuke võõrandunud tunne. Aga kui kõik tegelased on sellised kõrvaltvaatajad, saan mina ainult teadmise "autor ei oska teisiti, ta arvab, et kõik mõtlevad nagu tema". 
Khm, jah, ma olen asjatundja sellel "kõigi" endasarnaseks pidamise - ja selle pidamise eksklikkuse alal.

Tahaks panna siia mingi üsna suures plaanis näopildi, et te saaks mu raskeid lauge ja rasket laupa silmitseda ja tõdeda, et nojah. On küll.
Kas peaks panema mingi uuema või mingi ilusama või pole üldse vaja, te niigi teate, milline ma välja näen ... No panen suvest ühe. 

Tütar tegi pildi

Olgu, panen teise veel. Sest tegelt see juba oli blogis ja kuigi ma muutsin vana postituse sees pildi ära, kes seda ikka vaatab. 
(Muutsin ära, sest siia oli mul vaja sellist, kus raske laup ja laud selgelt näha.) 
Ja noh. 
Ma võtan jälle juurde ning kuigi ma ei ütle endale, et pahapaha, ei tohi, mul on sees ikkagi väike murelik naine, kes tahaks kuulda, kuidas ta on ilus. Ja kui ei öelda ühe pildi peale, vbla öeldakse teise (mis on ka siuksest ... veidi kaalukamast ajast kui veel kaks kuud tagasi..)

 =P 

Hulkur tegi

Plaanimisest veel

Katsetasin juutuubi abil Rocky Horroriks meigi tegemist. 
See võttis tunni ja ma veendusin, et vajan mingit valget puudrit. Mu nägu ei olnud lõpuks mitte heleldam kui ülejäänud keha, vaid tumedam. Muidu läks üllatavalt hästi - algus oli nii jube, et ootasin halvimat, aga pärast lauvärvi pealekandmist hakkas värk välja nägema nagu rõhutatud-lipakalik-stiil ja isegi valet tooni huulepulk ei seganud.
Õige toon on mul emakodus olemas. Kunagi leevike ostis mulle kolm või neli eredavärvilist huulepulka, et teha huultest makrovõtteid. Pildid tulid ilusad, aga ma ei salvestanud neid, sest noh: mul on mu huuled iga päev olemas, mul ei ole vaja mingeid valgel taustal musisuid. 
Nüüd on muidugi kahju.
Ent pulgad on alles - ma valisin suhteliselt normaalse firma omad ka. Mitte väga  kalli, aga mitte ka päris odava. Artdeco. 
Aga jah.
Kuskilt peaks leidma odava valge puudri või selle laenama, sest muidu pole üldse õige. Või ... maeitea, mingi väga heleda.

Ärge nüüd pildi peale kohkuge - ma ei ole osav fotograaf ja ei oska isegi selfifunktsiooni kaamerale peale panna. See on peeglist tehtud. Poja telefoniga. Sest mina ometi endale mingit puutetundlikku õudust ei hangi, kui mul käed pidevalt värisevad.
Eriti parem. 

Jaa-jaa, ebatäiuslik.
Aga kuulge, see on esimene katsetus ka alles!
Teine katse Frank-N-Furteri meigiga tuleb ilmselt juba filmivaatamiseks valmistudes, sest ega ma nüüd jaburaks ka ei lähe ettevalmistustega =) Vead ja raskused on tuvastatud, rohkem pole vaja.
Valge, kust ma saan valge puudri ...
Lauvärvi tuleb rohkem panna. 
Kulmudele üles must lainerjoon, aga selle alla juba lähebki ainult lauvärv.
Kunstripsmed on ilmselt ka teema.
Aga vähemalt siit pildilt pole peaaegu üldse näha, millist hirmsat vaeva ma kontuurimisega nägin, nii et sarnade alla ja nina külgedele võib rahulikult rohkem tumedust panna.
Ja jah, ma ajan kaenalde alt isegi karvad ära =P Aga sellega asi ka piirdub. Ma ei hakka juukseid värvima ega võltstätokat joonistama. On neid endal mittevõltse küllalt ja ma ei ole cosplay-inimene. Mulle käib kuidagi vastu olla mingi tegelasega võimalikult sarnane. Ma võtan tema stiili, teen endaga midagi samas stiilis ning nõnda tundub mulle kuidagi ... ehedam.

Lisaks loen parasjagu raamatut autistidest. See on päris hea raamat. "Autistid. Autismispektri häirega naistest". Ei, ei ole täiuslik. Aga hea. 
Üks teema, mida Kaur ei tahtnud uskuda, oli (siin raamatus autistide kohta, mina lugesin enne sama ATH-inimeste kohta) harjumuse mittetekkimine. Et iga kord vara ärgates ja lastele hommikusööki tehes on üheraske. Pole võimalik "programmi sisse lülitada".
Tsiteerin raamatut: "Autistlikud inimesed ei kasuta lihtsate ülesannete täitmisel automatiseeritud mälu. Selle asemel kasutavad nad seda ajuosa, mis lahendab probleeme intellektuaalselt." 
Ja nii ongi. Iga krdi kord peab mõtlema, mismoodi sibulat hakkida, rulood üles või alla kerida, tolmuimejat kasutada, kastet või salatit teha. Kohvi keeta. Aga samas ma olen õppinud oma tunnetust usaldama. Vähem ette mõtlema, mismoodi just asja teha, lihtsalt tegema hakkama ja tee peal avastama, et pole hullu, ma tegelikult oskan ja suudan. 
Olen õppinud möödunud kümnel aastal lihtsalt iseennast usaldama, kuigi mul on raske täpselt ette kujutada, kuidas mingit asja teen. 
Kui olen sellega senisel 30, 300 või 2976 korral hakkama saanud, saan ilmselt ka järgmisel korral.
Aga ma ei tunneta seda midaiganest automaatsusena või stressivaba tegevusena. See on lihtsalt usaldus enda vastu, et kui ma teen, mul tuleb tegevuse käigus meelde, mida järgmisena teha tuleb.
Küll tuleb. 
Ära põe, naine.

Esimese teema juurde tagasi: kui keegi ei laena mulle mingit valget või väga heledat jumestuskreemi või puudrit, no ajan ilma läbi ja EI PÕE. Saan hakkama. Nii on ka täiesti kõlbulik juba. 

Olen õppinud, et ma ei pea kõike peensusteni ette kujutama ning läbi mõtlema, enne kui tegema hakkan. Tähendab, kui olen seda asja varem juba teinud, muidugi. Esimest korda - jaa, siis küll. Sest ma ei saa ju usaldada oma tunnetust asja osas, mida ma iial teinud pole! 
Dohh.
Sellepärast ma teengi meikimise enne filmi jaoks meikimist läbi. Siis ma tean, et saan vähemalt enam-vähem tulemuse kätte, kuna olen korra juba saanud. 

Mida ma pean tegema?!

 Jaa-jaa, üle poole jutust on jälle oma tunnetest ja tunnetamisest

fb jagatud tähendamissõna.
See konkreetne tuli üsna kohane

Kõige halvem on kohe peale ärkamist. Esimene tund või nii. Seejärel ei tundu enam elu ainult jubedate peab-asjade roduna, vaid tekib tunne, et mõni asi on siiski ka päris tore. Tõstab üldise elurõõmu taseme veidi ülespoole. 
Aga see esimene tund on konkreetselt jäle. 

Selgelt on uba selles, et ma ei taha eriti midagi. Pole loota headele asjadele, sest miski ei tundu hea. 
Söök? Võib ju kah. Lugemine? No kui peab. Suits? Mõni võib ju olla ka. Toredaid inimesi näha? Kui ma üldse pingutama ei pea selleks, olgu.
Rääkimata võimest rõõmustada ilusa ilma, lilleõite, linnulaulu vms üle. Õhtune päikeseloojang: mhmh, päris ilus.  
Inimesed päriselt ka tahavad mingitel üritustel käia, mitte ei kaalutle: "Kas ma millegipärast pean seda tegema"?
PÄRISELT!?
See, et sünnipäev ainult väsitas ja üldse ei ergutanud, on tegelikult ebatüüpiline ja jube. Ja see "PÄRISELT?!" imestamine on ka värske asi. Kolm kuud vana umbes. Olid ajad, kui ma täiega soovisin asju teha. Nüüd tunduvad need mälestused nukrad ja veidrad. Miks enam nii ei saa?! 
Olen 7 kilo umbes alla võtnud, näost hall ja pea värvisin enne Murca sünnipäeva ära kohusetundest, mitte seepärast, et oleksin tahtnud. 
Mul ootas kodus see pool pakki lillat värvi nagunii. 
Järgmine kord värvin pruuniks. Ma ei viitsi muud. Siis saab rahulikult välja kasvada ja kedagi ei sega.

Ei või vist isegi uusi antidepressante süüdistada - enne, kui need toimima hakkasid, ma ei tahtnud midagi JA olla oli kogu aeg emotsionaalselt nii jube, kui praegu esimene tund päevast. Oli nutt ja hala. Nüüd on enamasti: "Nojah."
Mind rõõmustab, kui lastel midagi hästi läheb. Jee. Üks asi on. 
Ülejäänud elu aitab elada solitaire. Pasjansid. 
Ma ei hooli raasugi ajast, see on minul ja Kauril väga erinev. Ma mängin arvutis kaarte, et mäng läbi teha, ja selliseid, mis on defineeritud kui võidetavad. Sealjuures mängin sedasorti mänge, mille võitmine on väga tõenäoline. 
Sest võitmine tõstab natuke mu meeleolu ja punnitamine, ilma et võit lootusrikas paistaks, oleks ainult masendus ja ahastus. 
Solitaire ja laste rõõm. Poeglapse edu koolis. Kõik muu on ebamäärane hall mittemiski ja kuigi ma nunnutan nii koera kui kassi, on seal taga teadmine, et nad on armsad, ent mitte otsest vaimustust. 
Kuigi! Mulle meeldib ka hirmsasti, kui kass minu peale magama tuleb. Veel üks rõõm =)

K kinkis mulle uue (nuppudega, aga 4G!) telefoni ja kuigi ma olin vahepeal väga harjunud telefoni mitte kaasa kandma, nägin rulapargist mööda kõndides üht noormeest (no mu poja vanune umbes) maas lebamas, värisemas ja oigamas. Läksin ligi ja küsisin, kas ma saan midagi teha. Ta muutus kohe palju asjalikumaks, ütles, et juba kutsuti kiirabi ja noogutas naise poole, kes sealsamas oma kaht Yorkshire'i terjerit kõnnitas. 
"Kuhu need värdjad küll jäävad nii kauaks?! Käeluu on katki." 
Ma noogutasin, taipamata midagi julgustavat öelda, ja läksin edasi.
Nüüd mõtlen, et äkki ma peaksin ikkagi telefoni pidevalt kaasas kandma. Sest käeluu võib teinekordki keegi rulapargis puruks kukkuda ning alati ei tarvitse kiirabi juba kutsutud olla. Jube plass oleks hakata seletama, et mul ei ole telefoni, kas see katkise käeluuga isik saaks oma telefoni välja otsida, numbri valida ja no rääkimise ma võin ära teha.
Või no mitte plass - lihtsalt kui inimene on juba katki ja meeleheitel, on talle abiks, kui keegi võtab juhtimise üle, mitte et peab ise pingutama ja pingutama ja nutt tuleb peale, aga teised sind aidatud ka ei saa. 

Uskuge mind, ma tean.

Ma tean ka, mis mind positiivselt ergutaks, olemise heaks teeks - kui miski läheks ootamatult hästi. Aga häda on selles, et peab olema ootamatu.
Kui miski läheb hästi oodatult või sedasi, et tean, et kui hästi läheb, läheb hästi, kuigi ilmselt läheb halvasti, ei aita. Kui ma saan ATH diagnoosi ja ravimid peale JA need kohe aitavad ka, see ei ole ootamatu hästiminek, sest ma annan endale aru, et nii võib juhtuda. 
Kuigi iga abi on teretulnud ja see tuleks ilmselt suunal, millel "ootamatut hästiminekut" enam vajagi poleks, sest niigi on hea. 
Ent mhmh: ootamatu on päriselt ootamatu, täieline üllatus. 
Mu ema kirjutas mulle mõned nädalad tagasi täiesti ootamatult nunnu kirja. See andis terveks päevaks hea tuju. 

Perimenopaus

DISCLAIMER 

Uus mõte.
Aga äkki on mu talumatu halb seotud ka (teiste asjade kõrval) perimenopausiga? Nad ütlevad, et suured tujukõikumised. 
Mul on kogu aeg rõõmutus, ei ole sinna suunal kõikumisi. Aga et vahepeal NIIIIIIIIIIIII halvaks läheb - läheb päris krdi halvaks - on äkki ealine iseärasus ka? Et ... äkki mingi seletus leidub, miks antidepressandid toimivad ainult väga väga natuke - näiteks. Perimenopaus, depresssioon, ATH oma tugevnevate sümptomitega - ning nad kõik koos moodustavad kuratliku kompoti?
Mitte et mul oleks kuumahooge või märkaksin juuste hõrenemist vms. 
Mul on lihtsalt kohutavalt halb ja hommikuti vähe und, mida võib ju unepuuduseks nimetada - aga samas kukun voodisse kümne ajal, nii et ehk on mu unerütm lihtsalt muutunud. . 

Ma ikka leinan ka veits. Mitte sündimata lapsi - ei saa öelda, et poleks vähemalt proovinud rohkem lapsi saada ja sellest mu enesetundele täitsa piisab - aga noort naist, kes ma enam ei ole. Pole isegi midagi, mida otseselt kahetseksin peale selle, et mul ei õnnestunud paremini ära kasutada kõike seda noorust, värskust ja ilu, mis mul oli. Ma ei osanud - ei saa öelda, et ma poleks oma parimat teinud, aga lihtsalt ei osanud paremini.
Ja enam seda ei ole. Ei mingit vihmapärliste juustega laterna all seismist ja õhevil naeratusega ootamist, mitte kunagi ei hulgu ma noore kauni mehega käsikäes mööda tänavaid ega liibu paadisõidul kirglikult tema vastu, tema omalt poolt sama kirglikult liibumas. 
Ma arvasin, et see juhtub - sõnastamata idee, mitte midagi, mida oleksin teadlikult tahtnud, aga ma arvasin, et see juhtub kunagi. Et ei juhtunud, kui päriselt noor olin - no hea küll. Ma võin oodata.
Ja nüüd korraga adun, et seda ei juhtu iial. 
Ma saan aru, et hulgale naistele ei ole menstruatsioonide lõpp kuidagi seksuaalsuse lõpp, kuid minul pole mitte mingit - mitte MINGIT - huvi olnud näpukat teha või tunnet, et aww, ta on mulle armas mees, mm, oo, jaa, mmm.
Pool aastat juba. 
Tundub üsna - püsiv.
Asja hea külg: ma ei ole enam kopka eestki häiritud, et K mind ei taha. Elu ilma seksita kuni surmani välja tundub täiesti rahuldav.
Mõtlen nüüd teistmoodi. Aasta tagasi oleksin mõelnud ühtemoodi, aga nüüd teistmoodi.
Näiteks mul ei ole isu, eks ole. Depressioon. Võtan kolinal alla ja täheldan seejuures, kuidas varem ma oleksin mõelnud, kuidas lähen ilusamaks vähemalt. Jäledast enesetundest see veidike kasu.
Nüüd on lihtsalt "nojah, ega lahja lehm ole veel kitseke".
Jäledast enesetundest pole midagi kasu, lihtsalt jäle on.

Milleks nähtavad kõhulihased? Mitte et mul oleks neid, aga: milleks? Keda kotib? Kes mind sedasi vaatab?
Või veel hullem, mõni vaatabki ja tema ebapädevus (teiste sõnadega "rõve nilbik olemine") takistab tal nägemast, et siin pole enam mingit marjamaad, khm. 

Kui nii kujuteldamatult rõve poleks vahepeal ja isegi headel aegadel ainult talutav! Ma veel mäletan, kuidas hea oli. Miks enam ei ole?!
Muide, hommik ja õhtu on kohad vahetanud: nüüd on hommikuti talutav ja õhtud kohutavad. Võtan tagasi teooria, et asi on söömises ja täis kõhus. 
Ei, asi on arusaamatu ning ma ei näe muud lahendust kui lihtsalt kannatada, kannatada ja kannatada, lootes ATH ravimite (mis VÕIKSID ju kunagi tulla) peale. 
Mul on õhtuti nii halb, et nutma ajab, et küüned lihasse või mudin sõrmi, nii et valus oleks.
Hommikuti - kõik see tundub ikkagi hea, endasse küüsi suruda ikka kergendav, kuid pole hädavajadust. Võin küüsi kätte suruda, aga ei pea seda tegema, et paar minutit vastu pidada.
"Kõik on korras?"
Jah.
Kõik peale mu keha.
Mis kahjuks on otsustav - kui tema ei ole korras, on jäle olla.

Ja mis on minu panus? Mida ma teha saan?
Kannatada. Ma saan kannatada.
Lisaks kaotasin ma ära lehe antidepressante. Jooksev teooria on, et kukkus maha, kass mängis sellega, ajas kuhugi alla ja ma imesin pimesi voodialuseid võttes tabletid tolmuimejasse. 
Kas tellida prühhiaatrilt uus retsept või visata käega: nagunii ei toimi eriti? No mul on veel aega selle otsusega: 1 karp on välja ostmata, kaheks nädalaks on seal tabletid olemas. 
Fakk, mul on lihtsalt nii kõrini sellest, et kogu aeg on mingi häda. Kogu aeg on halb, vahepeal valutab pea visalt ja päevi järjest, kui pea ei valuta, on rõve olla ikka, võtan rohtu, aga see ei aita, võtan teist rohtu, aga ka see aitab imevähe  ... 

Mul on mu arusaamatu haigus olemas

Ühtlasi teavitan sildi "tibinlusus" aegumisest ja edaspidi kasutan samade teemade kohta teist silti: "taam". Sest mul ei ole enam raasugi tütarlapselikku tunnet. 
RAASUGI.