Eluaasta 44 algab

HOIATUS: Kehaeritised.

See ei ole eriti sünnipäevajutt.

Natuke on - vananemisteema on sees ja lõpus annan lubadusi uueks eluaastaks - aga lihtsalt hämming oma keha üle.

Nagu ... et aasta ja kuu aega pole menstruatsiooni ja siis tuleb jälle? Ning et seda mitte juhusliku juhusena võtta, siis 28 päeva pärast algab järgmine nagu õpikust peatüki "menstruatsioon" alt?
Mida krdit?! Ma jõudsin juba leppida, et ok, viljakas iga möödas, sel on omad voorused, omad puudused, aga no elan niimoodi - ja nüüd jooksen jälle kord kuus verd? Kusjuures mitte vähe. Kupsik saab paari tunniga täis. Jah, öösel ka. Olin nii ettevaatamatu, et magasin peaaegu neli tundi järjest ja mu pool keret, öösärk, lina, tekikott ja madrats olid niimoodi verised, nagu oleksin tapamaja avanud. No hea küll, rangelt võttes nagu oleksin tapamaja avanud, seal ühe väikese looma tapnud ja lasknud verel endale peale ja voodisse voolata, ent ikkagi.
Kell kaheksa sünnipäevahommikul olen ma üleval, sest pärast pesemist, metsikut linadevahetust ja madratsi puhastamisel külma veega möllamist pean natuke rahunema ja kohvi jooma, enne kui magama saan.

4 tundi ainult? No ma mängisin poole neljani Disco Elysiumi. Jah, olen selle umbes pooleteise nädala eest esimest korda lõpuni mänginud, sest ma olen siuke aeglane, viis aastat ilmumise ja minupoolse nautimise vahel pole aeg ega midagi.
Ja olen otsustanud, et see on peamiselt kirjandus, selline kirjandus, nagu minagi teha tahaksin. (Sry, kunstnikud, programmeerijad, näitlejad, muusikud ja kes nad kõik on - ma vaatan oma mätta otsast.) Nüüd loen seda lahedat teost uuesti üle, ainult et SEE formaat lubab mul küll uuesti üle lugeda, ent samas süžeesse ka muutusi teha ning tuua, ja ma olen väga rahul ... välja arvatud SPOILER, et mu partner sai sel läbimängul tulistamises kuuli ja ma pidin mängu lõpu läbi tegema nii, et mul oli partneri asemel üks eriliselt ropu suuga lapsuke mängust, kes EI olnud tõsiseltvõetav tunnistaja poolele värgile, mis juhtus. Partner viidi haiglasse, noh, ei surnud, kuid tema mängus enam ei osalenud. Küll aga saabus mu eelmine partner koos paar teise tüübiga sinna ja kuna enam polnud teist politseinikku, kes ütleks, et ma olen super, näinuks koos minuga kolmemeetrist rääkivat putukat ja kuulnuks mõrvari ülestunnistust, vaid aint 12-aastane eriti ropu suuga jõmm, keda usuti vast ainult tunnistuse ja mõrtsuka osas, tahtsin ma paremat lõppu saada ja võtsin ühe salvestatud mängu varasemast lahti. SPOILERI LÕPP

Varsti lähen uuesti magama. Ausalt. Linad on vahetet, madratsi ja lina vahel kokkumurtud saunalina, et märgus ei segaks, mine ainult ja heida pikali, väga väga naine. Pea ei valuta, kõht ei valuta, täiesti hea on olla, kuid ma tahan, et see olukord ka kestaks.
Magamatus on hea viis pea valutama saada. Ei taha. Varsti tuttu.

Mul on kuskil veel alles üks suur side ajast, kui ma veel kupsikut ei kasutanud ja tampoonid vahel lekkisid. Vbla otsin selle üles ja panen püksi, enne kui magama lähen.
Jah, seekord magan pükstega. Ei viitsi jälle verd koristada. 

Pilti seekord õigel päeval ei saa, sest küsisin oma pildistamisvaenulikult Poeglapselt endale sünnipäevakingi perepiltide näol. Ta oli nõus, tingimusel, et seekordne teema on "nunnu ja karvane," et ta saaks oma pehmet lambaga pusa ja selle juurde käivaid lühikesi pükse kanda. Millega mina omakorda nõus olin, ent meie suhted K-ga olid keerulised (üleeile hakkasime jälle sõnumdama) ja ma ei teadnud, kes siis pilti peaks tegema, sest mul polnud ka finantse raha eest tegeva fotograafi jaoks. Nüüd on, sest kõik esivanemad teavad, et mulle võib tähtpäevadeks alati raha kinkida; raha kinkimine on vabaduse kinkimine ja mis on parem kink kui vabadus?  Kõik on kokku leppimata, rääkimata sellest, et pilte oleks tehtud.

Läheb veits aega, aga plaanis on, on lühike kokkuvõte. 

Võiks mingeid uue eluaasta lubadusi veel anda. Sest aastavahetusel ma ei andnud, aga ma tõesti TAHAN käia sel aastal vähemalt ühel larpil, ilmutada paberil vähemalt ühe teksti (loodetavasti rohkem), teha vahvleid ja no SEEKORD saan ju hakkama kuue eri kleidi kandmisega, onju, onju?
Muuseas, mulle tuli võrgupäevikusse kirjutamisel (no hea küll, kommenteerisin teise oma, ent pisiasjad, pisiasjad) meelde, et värk kleitidega on täiega lapsepõlveunistuse täitumine. Sest kõigist neist võimatutest asjadest, millest unistasin, kõige võimalikum - et mul oleks ohtralt ilusaid kleite - on tõesti täide läinud.Mul vähemalt 10 puu peal rippuvat kleiti, mis mulle ka selga lähevad (+veel üks, mis vist ei lähe, aga mida ma ära ka ei ole andnud, sest NII ILUS), ja lisaks kolm polüestrist iidaegset kombineed, mida ma ka kleitidena kannan. Üks, mida mu ema aluskleidina kasutas, kui mina laps olin, teised kaks on mujalt pärit.
Kas tuleb veel mõni lubadus pähe ...
Põrandat panna ma ei luba. Vbla panen, vbla ei pane, eks näeb.
Prille osta ka ei luba, vbla pole mul selleks kunagi raha ja ... Oh, aga ma võin lubada, et käin silmaarsti juures! Vot, just.
Ja lisaks hambaarsti ja günekoloogi.
Sellest piisab. On lubatud omajagu, aitab küll.
Head minu sünnipäeva teile!

Krt, kupsik on jälle täis.