laupäev, 6. jaanuar 2024

Elud mujal

Mis pagan toimub?
Ma olen ikka veel ülehormoonitastud ja tundeid täis. Detailidesse laskumata - ma tean, et kipun olema avameelsem kui peaks - on kogu mu elu mu peas ja see, et midagi ümberringi ka toimub, mingi ebamäärane tausamüra. 
Kaua võib? 
Harjun ära, et niimoodi ongi, ja siis läheb jälle üle?

Ok, et "Devolutsioon" ikka ei ilmu veel (selgub, et Kader on lahke ja ootab K illustratsioone), häirib. 
Aga ma ei jaksa praegu raamatu ilmumise eest ka võidelda. 
KUI palju ma olen juba sel teemal võidelnud? Elan parem oma peas ja lasen minna. Paar päeva vähemalt veel. 

Oma peas elamine ... krt, SEE on ilmselt ka imelik.
S.t. raudselt teevad teised seda ka (eriti tuntud isikuna muidugi notsu). Aga kui ma ette kujutan, mismoodi see oma peas elamine käib normaalsete meelest, kes elavad selles teises, mõnevõrra jagatumas maailmas, nad midagi sellist küll ei oleta, nagu mu päriselus viimased paar nädalat toimunud on.  Ma elan oma pea sees nii intensiivselt, nii kanges variandis, et päris maailm tuksub kuskil taustal ainult. Nagu kooli lasteetendusel lavakujundus, mingid papist lõigatud kuused ja joonistatud päike. On, aga teeselda, et need on tõelised asjad, päris ja ehedad, on näitemängu osa ning mitte kuidagi päris-päris.

 Esimeses järjekorras on mul peas see, mida ma ette kujutan.

Ma mõtlesin kunagi, et niimoodi on tavaline, vähemalt noorte ja värskete inimeste seas, ja ma lihtsalt ei suuda enam nii palju, sest olen vanaks saanud. Vahepeal mõtlesin nii. 
Ma muide ei viinud teistes maailmade külastamise võime kadumist kokku oma seksuaalsuse uinumisega, aga praegu näen, kuidas nad on lahutamatult seotud. Ärkab mus seks, ärkab ka tunne, et teised maailmad on ehedad. Või vastupidi. 
Nad käivad koos.
Tegelikult ma ei teagi, mida kõike vahepealsetel aegadel mõtlesin. Oli meeles, et elu oma peas on olnud, aga kui seda JUST PRAEGU ei olnud, oli tegemist teoreetilise mälestusega, mida ma ei tunneta(nud). 
Aga KUI ma mõtlesin sellele, kuidas ma kogu aeg paralleelmaailmades elan, mõtlesin, et see on tavaline. Peale Rongi olin väga häiritud, et ma korraga enam ei suutnud ja ei osanud ja ei elanud paralleelelusid ja ... 
jaa, orgasme ei saanud ja kedagi ei tahtnud ka, mhmh.
Ja ma tundsin mõlemast võimest väga puudust, otsisin neid taga ja kui orgasmi sain, oli küll selline tunne, nagu oleksin võitnud.
Nüüd on teised maailmad ka. 
Tulid, kui ma olin teistmoodi elamisega ära harjunud. Nii harjunud, et olin unustanud, et teistmoodi saab.

Vahepeal tulid nad natuke tagasi, tegelikult. Ma hakkasin jälle vaimusilmas nägema asju, mida ma teadlikult ise esile ei kutsunud, võisin kujutlusse sügavale sisse minna; aga nii väga teises maailmas, kui viimastest jõuludest saati, pole ma ikka kaua aega elanud. 
Ossa.
Ega nii palju näpukat teinud. =P
Selle siis võttis rongiallaminek ära.
Ja nüüd ma siis saan aru, et ... enamasti inimesed ei elagi nii? Nad elavadki ühte elu, mitte mitut paralleelset? Nad seksivad päris inimestega, sest muidu nad ei seksigi? Ja kõik see värk, mis mulle seksi juures arusaamatuks on jäänud, kuigi üha proovisin ja proovisin (no põhiliselt mingid füüsilised muutused, mingid vibraatorid ja peenemad vibraatorid jne), on enamikult inimestele mingid tähtsad asjad??? 
Küsimärgid on kohal, et mõni inimene ka vastaks. 
Sest TEGELIKULT ma ei tea. Ma arvasin, et kõik on Mary Sued, kuni siinsamas võrgupäevikus küsisin ja selgub, et ei ole.
Ma arvasin, et hea raamat on see, mis jätab ruumi kujutlusvõimele, mitte see, mis kõik lahti seletab ja midagi lugejale ei jäta. Nüüdseks olen piisavalt palju teistsugust arvamust kohanud, et teada: paljud inimesed arvavad teisiti. 
Ma arvasin, et seks leiab peamiselt aset pea sees ja et kõik see asja füüsilisele poolele keskendumine on mingi naeruväärne müüt, millele kõik millegipärast kaasa mängivad.

Nii palju siis sellest, et ma seekord kohatult avameelne pole.
Khm.
Aga arvestage, et mu jaoks ei tundu too avameelsus üldse reaalnegi. Enamik mind elab mujal, tegeleb muuga, mul on hoopis teised huvid kui võrgupäeviku mittehäirivus. 

4 kommentaari:

  1. oo, ma olen eriti tuntud inimene! *kõrvust tõstetud*

    Ma ei ole muidugi üldse õige vastaja, sest jah, ma elan kah kogu aeg väljamõeldud lugudes. Aga ma piilun päris maailma ka ja kui miski suudab mind korraks üleni sinna tõmmata, on väga äge. nt korraks üleni oma aistinguid tunda, ilma mõtlemata, aga see aistiline variant pole ainus - sobib ka, kui miski väljastpoolt haarab intellektuaalsema tähelepanu. Pmst olen ma täpselt see, kellele tunduvad kohalolekuharjutused huvitavad, sest vaikimisi olen ma kuskil mujal kui kohal, aga huvitav on kogeda ka maailmasse päralejõudmist.

    kusjuures mul sõltub see nähtavasti mingitest hormoonidest, mis olid juba enne puberteeti olemas, sest pea oli pilvedes nii väikesest saadik, kui ma mäletan, ja ka menopaus pole selles suhtes midagi märkimisväärselt muutnud. Kui, siis ainult niipalju, et armastuslood ja -liinid pakuvad nüüd vähem huvi kui vahepeal (aga nad ei ole mulle kunagi väga palju huvi pakkunud, vähemalt mitte keskse teemana; muu loo vürtsiks sobivad).

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma ka juba väga väikesest saati. Aga kui päevi polnud, polnud tõesti midagi.
      Ja armastuslood pole ka kunagi mingid lemmikud olnud, mhmh. Armastusliin oli midagi, mis üldiste seikluste nimel motivaatorina töötas.

      Kustuta
  2. Ma kunagi lugesin Pelevini "iPhucki" ja olin nii rõõmus, et lõpuks ometi keegi kirjutab sellest, kuidas seks on peas, mitte riistvaras. Aga jah, valdav enamus vist tõesti ei arva nii üldse.
    Kui peas maailma ei oleks ja erinevaid isiksusi ja elusid, kuidas siis üldse elada oleks? Lihtne ja igav? Täiesti lootusetu? Õnneks ei tea.

    VastaKustuta
  3. Ma vist sain praegu revelatsiooni. Et kõik inimesed ei elagi enamuse ajast kuskil oma pea sees? Tähendab, ma teadsin, et ma ilmselt teen seda paljupalju rohkem, kui enamik, aga... et nagu, mõni ei tee seda üldse?

    Kuigi ma teen seda ka vähem, kui mõned aastad tagasi. Medikinet ja uus töökoht on mulle väga sotsialiseeruvalt mõjunud, tunnen kogu aeg vajadust kuskile MINNA ja uusi asju näha ja inimestega RÄÄKIDA, mis on väga väga väsitav!!! aga pärast on nii mõnus olla et omg, inimesed! (10-15 aasta tagune mina vaataks seda kommentaari praegu, et lol mis teil viga on). Aga oma pea sees on kõige parem ja turvalisem ikka.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.