Teisipäev, 29. oktoober 2013

Tätendus

Mõni päev on nõmedam kui teine.
Mõni päev on kohe erakordselt nõme.
Sellestki saab ükskord õnneks eile
mööda kohisevat elutõde.

Reede, 25. oktoober 2013

Tuli tuul ja puhus

Mõnikord, üldse mitte mingitel kaalukeel-hetkedel, vaid lihtsalt hetkedel, kui olen tundnud loo puudet, aga mitte suutnud seda lugu vääriliselt elada – sest ma ei ole lootegelane, vaid inimene, ja meie, inimesed, naeratame ja kehitame õlgu ja teeme seda, millega harjunud oleme, edasi – mõtlen, kas ma üldse elan omaenda elu.
Võib-olla pöörasin ma kusagilt valesti. Jätsin midagi ütlemata või ei taibanud pakkumist või ei osanud kinni hoida, ja sestsaati ei saagi enam seda õiget elu tagasi.

See on läinud. Selle ühe vale mõtte, tühjalastud võimaluse järel. Nüüd elan ma jäätmeid, kuigi nii hästi nagu vähegi suudan.
Kõige segasem on, et mul pole aimugi, mis võimalus või asi see täpselt oli, või mis elu ma peaksin tegelikult elama. Lihtsalt vahel tõuseb sisimast mingi ebamäärane kaotusetunne, kusjuures tegelikult ei tahaks ma isegi tagasi vahetada, kui pakutaks. Ei julgeks, ei oskaks, ei tahaks, kuitahes kaunis ja ämblikuvõrk-peenelt see õige elu siis ka kootud ja kujundatud oleks. Ma olen praeguse eluga nii palju vaeva näinud. Sellest nii palju teinud. See on minu!
Aga kusagil minevikuminade minevikumaailma koes pöörasin ma tookord vasakule – ja kõik läks teisiti.

Tõtt-öelda on see mu tõeline, praegune elu parem, kui enamik lugusid, kus on tegelased, kaaned ja viimistletud dialoogid, armulugu, seiklus, seikluste lõpp, tegelase neljapunktiline areng ja üldised järeldused.
See on rikkam.
Tugevam.
Seda ei saa paari lausega kokku võtta. Mind ei saa paari lausega kokku võtta (vähemalt mitte kirjeldades olemasolusid – puudumisi kirjeldades saab muidugi, ja nt kasutades sõna „veider“) ja sel elul on sügavad juured, kartmatud, jämedad ja valged paljuharulised juured mu perekonnaloo rammusas jultunud mullas. Need jäätmed, mida ma elan, see vohav umbrohi, mis katab peenart, kuhu võib-olla pidanuks kunagi kasvama mingi õige elu, on külluslik, lopsakas ja jõuline ning mina, mina oskan ju ometi maltsast suppi ja nõgestest pirukat teha, ja võilillede erekollane küllus varasuvel lihtsalt murrab mu südame oma ilu ja energiaga. Münt ja ristik lepa ja remmelgaga segamini, mõni lupiin ja pojeng sekka, kõik tugevad, eredad, visad ja surematud. Kas ma kahetsen seda? No ei.

Aga mu pead vaevab mõnikord küsimus, mis kõik seal maal tegelikult veel kasvada võinuks. Kui palju ja millise mustrina. Midagi lõhnavat, sulnist ning suurejoonelist, võib-olla liiliaid? Või tamm? Terve tammik ülastega varakevadel ja punarebasega kuldsete lehtede aegu?
Vahel, kui sisimas rebib nii kõvasti, nagu oleks mu maksa ette rakendatud kaheksa paari kajakaid, tekib küsimus, kuhu nad mind tõmbavad. Ja miks. Kas kusagil oleks olnud mingi teine tee, kuhu ma nüüd tagasi kipun – ise tajumata, kus, milline ja millega sillutatud.

Kui ma vaatan iseennast ja oma valikuid ja seda, kuidas ma just kaldun valikuid tegema, tundub, et ma olen omaenda loomuse ja stardipuki vältimatu tulem. Mõned valikud natuke julgemad, mõned natuke aremad, eluperioodist sõltuvalt, aga kokku toovad nad mind ikka umbes siia, kus ma olen.
Ma olen kogu aeg kirjutanud.
Ma olen kogu aeg lapsi tahtnud.
Ma olen alati läinud oma valikutes välja panga peale – lootnud parimat, olles samas nõus riskima ka ilmajäämisega. Hüpanud üle kuristike, teades, kui sügavad nad on, aga nähes ka, et nad ei ole niisama laiad, kui sügavad. Viimased 5 aastat olen valinud järjepideva julguse valguses, keelates endale muretsemise, keelates viimase hetke kõhklused, keelates hirmu.
Ära arutle, tee! on olnud minu juhtmõte juba päris kaua aega. Ja kõik need valikud, mida ma tegin, on mind vorminud ja mu ära vorminud, ja mul on raske kujutledagi, et miski mu elus võiks olla väga oluliselt teisiti.
Ma justnagu olen ikkagi oma elu vältimatu tulem ja seejuures tulem, mille üle päris uhke olen. Olgugi et siinkohal ennast ise kiitma pean.

Aga minus on need mõned jämedad kohad. Armkude haavadel, mis olid liiga sügavad ja rasked, et paraneda kiiresti ning seniseid omadusi taastades. Malts ja võililled ja kuidagi kokku lükatud pinnas.
Mõtlen, kas mus kunagi oli materjali olla ühe mehe naine?

Kindlasti pole mus kunagi olnud mõistuseabiellujat, seda kainet, karmi ja sihikindlat, kes valib külma pea, mitte vemmeldava vere ning hõõrumishõõguse järgi. Aga kas kunagi, mingil tabamatult hetkel, lasin ma mööda selle võimaluse valida end olema järjepidev, mitte ainult alistumatult kirglik?
Millegipärast suudan ma hoida elus seda sisimas rebimist, kanda ikka endaga neid kaheksat kajakapaari, kuigi nende nokad on mu maksast tumedad, aga ma ei suuda endas kasvatada väikesi linde, õrnu õisi ega tomatit, kurki ning aedmaasikaid. Ma ei suuda.

Ma ei ole kodumaterjal leevikestele. Mu hakid ning tiirud nokiksid surnuks kõik väikesed pehmed linnud, kui ma neid üha ei valvaks või puuri ei aheldaks, ja ma ainult imestan viisakalt, kui mu metsikuile niitudele püütakse tulla murutraktori, päris traktori ja tomatitaimedega. „Kuule, kallis, ma mõtlesin, et lükkame selle kõik siledaks siit. Maa on ju aus, kannatab põlluks teha küll!“
Oot, mida?
Minust räägite? Et põlluks? Siledaks põlluks?
Miks ometi?

Vahel ma mõtlen, et võimalus oli minus kunagi olemas. Mitte põlluvõimalus, aga vast puisniit. Midagi korraga kaunist ning harrashabrast, koostöömaastik. Oli olemas see tee, kuhu pöörata, see muld, kuhu kasvatada. See võime ja vastutusoskus, kalduvus olla püsiv, pühendunud ja püha, hoida läbi aastaaegade ja aastate oma pihke ühe ja sama oja voolava vee all, imetleda seda külma, imetleda seda valgust, pidada kalliks sedasama pimedust läbi iga öö, iga sügise, iga aastakümne.
Mis siis, et vahel ei olegi vesi muud kui hall ja hall ja hall. Mis siis, et alati ei olegi janu. Mis siis, et vahel on vesi jääs ning mu süda ja sõrmed koos sellega.
See oli ju minus olemas kunagi. See on ikka veel, püsiv, pühalik ja püha.

Aga ma ei ole osanud seda elada. Käimata rada, elamata elu, liiliad ja tammed, mida ei kasva.
Ja ma eriti enam ei usu.

Esmaspäev, 21. oktoober 2013

Noh, ja kus on 300 punkti?!

Seda küsivad mult muuhulgas mu lihased, aga lisaks ka eneseteadvus.
Kujutan ette, et vbla mõned tuttavad-sõbrad vahel mõtlevad sama, kuigi küsida ei söanda.

Sisemise küsitlemise hea külg on, et kui juba küsitakse, siis on lihased järelikult jätkuvalt täiesti olemas.
Halb uudis on, et aasta tiksub üsna hirmutavalt lõpu suunas, ilmad on külmad, märjad ja pimedad, ja ma ikka veel ei suuda teha 74 kõhulihast 2 minutiga.

Neile, kes ei saa aru, misasja ma siin seletan: tahtsin mina sel aastal kaitseväe üldfüüsilist testi ebaametlikult sooritades 300 punkti kätte saada.
Olen isegi korra proovinud ja mitte hakkama saanud.
Lisaks olen omandanud enda kohta täiesti hämmastava lihasreljeefi (eriti kui ma ei söö nii kohutavalt palju jäätist, vahukoort ja pirukaid nagu eile ja täna) ning käinud lisaks lihastreeningutele juba kuu aega jooksmas, mitte nüüd maniakaalselt, aga 2 korda nädalas siiski.

45 kätekõverdust tundub jälle üsna nohu järjest teha (kuigi arvestame, et eelmisel korral ma ka arvasin, et nendega probleemi ei tule, eks ole), ma jooksen 3200m asemel pehmel erksal päkasammul 5000m ja kõik oleks nagu ilus, aga...
Aga...
AGA....
Need kuradima kõhulihased!

Tegelt ilmselt on see harjutus mul pigem seljas kinni, sest mu kõhulihaste harjutuskompleksid on üüratud, aga jalad tugitooli all oma arenguid testides ei tuvastanud ma viimati mingit progressi. Pigem isegi vastupidi.
Seljalihaseid olen teinud umbes samamoodi edasi nagu ennegi, v.a. hiljutised (edutud) katsed lõuga tõmmata, nii et kui piirav tegur on selg, on loogiline, miks asjad ei parane.

Nojah. Proovib siis selga tugevdada nüüd.

Aga aasta muudkui tiksub ja päevad muutuvad üha lühemaks ja tegelt ma näen juba ette, et jooksen oma 3200 maha rõvedas pimedas lörtsis, põlvini märjana, ja mul on ka üsna raske ette kujutada inimesi, kes oleks valmis mind 17 minutit kuskil märjas lögas ohvrimeelselt valvama ja vaheaegu ütlema.
Aga siiski. Võib-olla mõni on? Võib-olla sina oled?

Mul on kuidagi nõme olnud olla viimasel nädalal. Elu tundub lage ja eesmärgitu. Jubedalt võtab vaeva korraks ind ja vaimustus üles saada ja see on siis ikkagi valmis iga pisiasja peale kohe ära kaduma.
Ei, elu on hea. Kõik on justkui korras.

Välja arvatud, et... eesmärki pole. Tuld pole. Pole nagu... midagi oodata.



Aga need 300 punkti: see on ju eesmärk!

Mul on uudishimulikud lihased, mis tahavad asju teha. Neid saab veel veidi ergutada, täita oma päevi treeningute ja pabistamise ja eufooriatega.

Nii et kui sa peaksid tahtma mulle 16. novembril küll tulla (seekord küll pigem keskpäeva paiku, et jooksmine väga öösse ei jääks), siis on mul plaanis sellal taaskord anda füüsilisel rindel oma parim ja no kurat!
Enam pole kuhugi edasi lükata ka. PEAB õnnestuma!

Pühapäev, 20. oktoober 2013

Ole sina ise II



Siit.

Sest be more you kõlab nii kaunilt.
Ja ma absoluutselt ei kitsendaks seda ideed toitumise, lihaste jms peale.
Kitsendama tuleks hakata ainult sealtmaalt, et kui sa oled enda meelest piinlik tropp, siis vbla tuleks seda mitte veel rohkem olla. Tasuks vbla hoopis endalt küsida, miks olla enda meelest piinlik tropp, kui võib olla ka midagi muud?
Kas kogu sina oled siis piinlik tropp või on midagi muud ka? Vbla annaks olla rohkem seda midagi muud hoopis?

***

Eile ma olin rohkem mina sel teel, et phmt istusin terve päev arvuti taga, sõin süsivesikuid rasvaga (e. jäätist ja vahukoort), jõin üüratutes kogustes kohvi ja põrnitsesin oma poolikut juttu, mil puudu ainult lõpp - aga see-eest oli see lõpp sealt siiski ka täitsa puudu.
Mitte kuidagi ei andnud liine kergelt ja kiirelt kokku tõmmata, ülejäänud loo väärtusi hävitamata, ja ma süngelt surusin endast välja mingeid harvu silpe, millega rahuldavamat laadi lõpule lähemale jõuda. Tundus, et kogu asi on lootusetu ja ma mitte kunagi ei jõua mitte kuhugi - ja siis, mingil hilisel õhtutunnil, oleks nagu ajus mingi kinni kiilunud kraan lahti keeratud.
Korraga tundus võimatu jälle võimalikuna.

Pühendumine tundub olema võtmesõna. See kirjutamisele pühendatud, kuigi pealtnäha-esmapilgul mõttetult kulutatud päev annab mulle täna tegevust kolme tavalise päeva jagu + teeb mu nii-iii õnnelikuks. Oleks ma selle asemel jooksmas käinud ja kooliartikleid otsinud, oleks ma end eilse päeva jooksul ilmselt paremini tundnud - aga seda puhangut õhtul ja läbimurret ajuhangumisest poleks ilmselt ka olnud.

Nii et olla rohkem sina arvuti, jäätise ja kohvi seltsis ei ole tingimata piinlik tropp olemine =)
Mõnikord on just seda vaja.

Kolmapäev, 16. oktoober 2013

Meenutus, kuna ma eile unustasin selle ära

...või siis see ei huvitanud mind, aga tulemus on sama. 

Oled kuulnud, et "üheksa korda mõõda, ükskord lõika"?
Muidugi oled.
Aga kui see puudutab seda, et "kas nüüd ikka viitsin teha trenni või mitte", "kas nüüd on mõtet öelda seda komplimenti või mitte", "kas koristada või mitte", "kas viia kompostiämber välja või mahub sinna veel midagi" - siis tegelikult sa ju kunagi ei kahetse neid asju, kui nad tehtud on.

Niisiis ei ole mõtet sedasorti värkide üle mõtlemise peale aega ja energiat raisata.
Lihtsalt tee! Isegi kui ei taha, kui maailm tundub lage ja elu tühi.

Pärast on heam.
Täna jälle selgus. Nii hea on asju ära teha!

Teisipäev, 15. oktoober 2013

Lagunemine

Adrenaliini pealt alla tulla on kuidagi väga hirmus viimasel ajal.
Lisaks on mul mõnede asjaolude ja kodanikega seoses juba nädalakese jagu olnud ka dopamiiniabstinents, mis tundus nagu ulg lihas ja luus. Kiskus nagu konksudega, nii väga tahtnuks kohe ja üleni ja kohe, mis oli raske - aga ometi tajus iga erk kehas seejuures, et olen elus, elus, elus! Ja see oli korraga kohutav ja meeldiv. Nagu põnevus ikka.

Tänaseks, koos adrenaliini langemisel saabunud nukra ükskõiksusega on sellestki tundest alles jäänud absoluutne tühjus. Mittemiski. Null.
Isegi mitte igav liiv ja tühi väli, vaid igasuguse välja puudumine.

Kummaline, et kui on valu, oled valmis ka pargis alasti rööbaspuudel rippuma, et valu enam ei oleks. Aga kui valu mitte ei taandu, jättes enda asemel valuvõitmise ekstaatilised hormoonid, vaid muutub tühjuseks, siis tahaks teda tegelikult tagasi.

Misiganes on parem kui tänane tahte-, tunde-, huvi-, ja ihavaakum. Tõsiselt.


xkcd, kellega ma vahel random-nupu abil dialoogi pean, kommenteeris olukorda nii:

Noh, aga eks ma homme olen jälle enam-vähem inimene. Esiteks on õnneks koolipäev (ja mul on tegelikult vaja kohustusi ning eesmärke, et oma ellu struktuuri ja jõudu tuua) ning teiseks ei valitse kurjad hormoonid niiehknii igavesti + mu süda on ometi sitke!

***
Ah, ja siis mida inimene teeb, kui ta on seest absoluutselt tühi?
Otsib mingit tunnistust, et seal sisimas vähemalt mingil ajal midagi on olnud.
Tegin testi, mida notsu kunagi pool aastat tagasi soovitas isikusetüübi määramiseks.

Your result for The Brutally Honest Personality Test...

Pollyanna


So, you want to make the world a better place? Too bad it's never gonna happen.



Of all the types, you have to be one of the hardest to find fault in. You have a selfless and caring nature. You're a good listener and someone who wants to avoid conflict. You genuinely desire to do good.



Of course, these all add up to an incredibly overpowered conscience which makes you feel guilty and responsible when anything goes wrong. Of course, it MUST be your fault EVERY TIME.



Though you're constantly on a mission to find the truth, you have no use for hard facts and logic, which is a source of great confusion for those of us with brains. Despite this, in a losing argument, you're not above spouting off inaccurate statement after statement in an effort to protect your precious values.



You're most probably a perfectionist, which in this case, is a bad thing. Any group work is destined to fail because of your incredibly high standards.



Disregard what I said before. You're just easy to find fault in as everyone else.



Luckily, you're generally very hard on yourself, meaning I don't need to waste my precious time insulting you. Instead, just find all your own faults and insult yourself.



*****************

If you want to learn more about your personality type in a slightly less negative way, check out this.
Take The Brutally Honest Personality Test at HelloQuizzy

Hajameelne mitteprofessor

Kohe hommikul adrenaliin taevasse.
Siiamaani käivad värinad peal.
Oleks siis, et midagi ägedat, nt et auto sõidab kohe otsa või siis kellegi nõmedaga (vaimselt) kakelda. Aga ei. Emalõvifaktor lihtsalt.

Poeglapsel oli täna ette nähtud ekskursioon miniloomaaeda koos leivaküpsetamisega. Ja kuna tema on natuke üleplaneerija ja mina natuke unustaja, siis sai kontrollitud nii maili kui e-päevikut oma neli korda, et kõik ikka õige oleks. Mail kandis pealkirja "õppesõit" ja oli selline:

Head vanemad.

Koolipäevad mööduvad kiiresti. Pea kõigist lastest on saanud üsna  või päris tublid koolilapsed.

Mul on pakkuda üks õppesõit XXX tallu, kus on miniloomaaed ja leivapätsi tegemise, küpsetamise ja kaasatoomise võimalus. Samas pakutakse ka võileiba ja teed. Tunnine tegevus on loomaaias ja teine leiva valmistamisel, lapsed ise teevad. Kohale sõidame tellitud bussi ja koos giidiga teisipäeval, 15. oktoobril. Väljasõit kooli juurest kell 10 ja tagasi 13.00. Sõidame koos 1.B klassiga, siis on odavam. Lapse sõit  ja programm maksab 10 eurot.  Raha peaks laekuma kindlasti  1 päev varem (14.okt)
Koolis sööme kõhud täis ja sõidame!  Riided ja jalatsid vastavalt ilmale.
 Toimuvate tundide kohta teatan päeviku kaudu. 

Kui on vastuväiteid, andke teada!

Kõike kaunist, 
õp XXX

Kontrollisin vastavalt mailile ka e-päevikut.
Seal polnud kogu ürituse kohta sõnagi.

Järeldasin, et tunde ei toimu, pakkisin lapse (kes korduvalt paanitses, et "aga mis siis, kui täna on külm ilm ja ikkagi tunnid ja siis mul pole asju kaasas," mispeale mina kinnitasin, et sellest annaks õpetaja ometi teada, õpetaja ju annab asjadest teada) kokku ja saatsin umbes kella 9:35-ks kooli.

Kell 9:45 oli mul toru otsas nuttev laps, kes ütles, et kedagi pole koolis ja klassiuks on lukus ja ta ei tea, mida teha. Soovitasin käia ümber koolimaja ja bussi üles otsida, aga see ei andnud tulemusi. Kell 9:58 nõudsin juba kategooriliselt, et Poeglaps otsiks mulle toru otsa mingi täiskasvanud inimese, kes aitaks tal bussi üles otsida, sest misasja ta mulle räägib, et jäi maha, väljumisaegki pole veel käes!
Mispeale hüsteeriliselt nuttev laps lihtsalt sulges kõne ja enam vastu ei võtnud.

Helistasin siis kolmandat korda kooli telefonil ja lõpuks võeti seal vastu ka. Kuulanud ära minu soovi, et keegi täiskasvanud inimene aitaks mu lapsel bussi üles otsida, anti mulle teada, et jah, nad nägid mu nutvat last koolis ja suunasid ta pikapäevarühma ukse juurde, sest bussi väljasõit oli kell 9:15 ja laps on lihtsalt bussist maha jäänud.

Emalõvi hakkas vihast sisisema, isegi möirgas pisut telefoni ja luges selle vastu võtnud inimesele ette ülaloleva maili. Kui telefonile vastanud inimene teatas (arusaadavalt) et neid asju ei saa enne klaarida, kui ülejäänud eksursioonilised tagasi on, urises emalõvi talle veel midagi ja käsksis siis oma kutsika koju saata.

Ikka veel urisedes otsis emalõvi seejärel veel korra läbi oma mailikasti ja tuvastas kirja pealkirjaga "tänu". Kuna ühtegi teist kirja pärast "õppesõidu"-nimelist koolist saabunud polnud, sai "tänu" avatud ja läbi loetud.

Ning sa kuradi kuradi kurat!
See, osa mis postkastist näha oli, oli selline:

Aitäh kõigile, kes nägid vaeva ja valmistasid nii kaunid ja maitsvad võileivad. Leivapäeva raames olid need algul kõigile  vaatamiseks ja pärast said lapsed ise need kõik ära süüa. Tundus, et maitsesid hästi, sest järele jäid ainult tühjad karbid.

Aga tõesõna, edasi läks kiri nii:

15. okt sõidame kooli juurest välja varem, kell 9.15 ja tagasi oleme umbes 12.15, sest muidu muusikaklassi lapsed ei jõua muusikakooli.
 Hommikul on kehalise kasvatuse tund  oma klassis (tunniks vastavaid riideid pole vaja). Kooliasju pole kaasa vaja, aga  väike kotike joogiga võiks olla.

Kaunist saabuvat nädalavahetust teie kodudesse! 
õp XXX

Niisiis mulle OLI teade saadetud. Et see polnud äratuntavas vormis (thefakk "tänu"?!), et lubati infot (e-?)päevikusse, aga ei antud, ei muuda seda, et minu poeg oli ainuke laps, kes meeleheites bussi otsis taga pärast selle väljasõitu.

Ma ei saa aru. 

Kas ma olen mingi puudega isik, et ei suutnud tänumaili pidada ekskursiooni väljasõidu aja muutmise mailiks?! Miks kõik teised suutsid? Kahe klassi peale kokku?!
Või nad tõesti kõik võtsid maili lahti, lugesid läbi, neil jõudis kohe esimesel kokkupuutel ajju teave, et tegu on olulise kirjaga, mitte mingi suvalise tänuavaldusega, ja siis edaspidi see oli neil meeles ja nad toimisid tänukirja instruktsioonidele vastavalt?
Küllap nii oligi.

Aga minu ajju see igatahes ei jõudnud. Mu jaoks oli kiri nimega "tänu" ebaoluline leivapäevateemaline jura.
Kuradikuradikuradi kurat!

Reede, 11. oktoober 2013

Möödunud aegade naised ja saja seikluse sangar

On selline sügis, et ilu rebib südame seest, ja minu süda muidugi: ah, see on nii rebitav.

Kui Selma Lagerlöf kirjutas Gösta Berlingi saaga, oli ta minuvanune. Välja nägi ta umbes midagi teise ja kolmanda pildi vahelist siis:


Ja ta kirjutas imelise raamatu. Oma debüüdina kohe oma parima.

Mitmed mu sõbrad ja tuttavad on viimase kuu aja jooksul pidanud kuulma, kuidas ma selle teose üle arutlen.
Neist ainult mu ema on suutnud kaasa arutada, sest enamasti on ta kõigil kas loetud nii ammu, et pole meeles, üldse lugemata või ei ärata mingeid tundeid.
Nagu mismõttes. SIUKE raamat ja keegi ei mäletagi?!
Ma siis meenutan.

Esiteks olen ma Selma peale kohutavalt kade, sest ma pole suutnud midagi nii vapustavat kirjutada (veel) ja ka ei tunneta seda endas sees olevat.
Vbla tuleb. Kunagi. Aga seni pole olnud ja see vanus, kui temal "Gösta Berlingi saaga" ilmus, on mul käes. Kurat, selle raundi tema üleni võitis.
Aga samas: mina saan teda lugeda ja see teeb mu õnnelikumaks - ja niisiis mina ikkagi ka võitsin. 

Teiseks tuleb tõdeda, et täna ma loen seda raamatut hoopis teistmoodi kui 20 aastat tagasi.
Võib-olla seepärast ei olegi Selma tippteos inimestele mällu piisavalt sügavaid jälgi jätnud, et nad lugesid seda liiga lastena?

Tookord lugesin vähemalt mina "Saagat" kui rida lõdvalt seotud armastuslugusid segamini muinasjuttudega. Üle kõige käis emotsioon ja suured kired, teksti intensiivsus tarretas vere ja kogu aeg oli hammaste all tunne, et just, just, just nii peabki elama!
Gösta Berling, kes on loo kestel kuskil oma kahekümnedates, oli oma emotsioonide ja valikupõhimõtetega 13-aastasele minule üdini arusaadav ja õige. Just niimoodi, mõtlesin ma, just niimoodi elavad tõelised inimesed ja oh, vaene Gösta, kuidas nad teda ei mõista ja hinnata ei suuda! Gösta Berling, inimeste kuningas!

Siis jõudsin ma raamatu lõppu ja olin rabatud. Miks siis nüüd nii?
Mis jumal?! Mis töö?! Töö on siis vastus või, mitte armastus?! Gösta hakkab kuskil onnikeses puust kausse treima ning lõõtsa tõmbama ja selle kõigist teistest iludustest võrreldamatult lollima naisega elama ja see on loo lõpp?
Aga.... aga.... aga... aga lõpp võiks ju siiski olla natukenegi õnnelik ja ülejäänud raamatu vääriline?!

Ühe lausega: ma ei olnud rahul.

Aga nüüd, kui ma seda loen, on seal küll ikka veel armulood ja muinasjutud, see verd kõrvus tukslema sundiv keel ning nii palju elusat toorest kirge, et tahaks naerda ja osata polkat tantsida ja lehekülg hiljem rebida omaenda maks välja ja visata hakkidele, sest ma kuidagi tunnen end ära neis tegelastes ja selles maailmas, selles maailma nägemise viisis. Istun rongis, panen raamatu peatükkide vahel kinni, mõtlen minuti, vaatan aknast välja ja nutan natuke.
Võib-olla on tegelastest kahju. Võib-olla on endast kahju. Võib-olla on lihtsalt liiga ilus.
Siis kekslen vagunist välja ja ostan turult tilli, mustrõigast ja vahukoort ning kaltsukast siidkleidi, ning päike kuldab kogu päeva üle ja hing on sees nii naeruväärselt hell, aga meel niisama naeruväärselt rõõmus.

Nojah, aga lisaks hingekeeltel mängitud olemise võlule avastasin nüüd, veidi küpsema inimesena, uuesti "Gösta Berlingi saagat" üle lugedes, et see on lugu karismaatilisest sitapeast, igavesest teismelisest, kel oli tuld ohjeldamatult, aga mõistust mitte kuigivõrd, ja lisaks sellele olulisele puudujäägile olid asjad sitasti ka autunde, headuse ja eriti visadusega.

Gösta Berling on nagu takutuust, süttib ja kustub, süttib ja kukub. Isegi bipolaarsus pole talle õigustuseks, kui ma mõtlen, kuidas ta käis ümber nende ilusate rikaste naistega, kes ridamisi temasse armusid - ja kelle ta ridamisi hülgas.
No mis mõttes kestab Gösta suur armastus Anna vastu kaks nädalat?! Marianne pärast ollakse kurb kaheksa päeva?! Ja see on õudne draama vaese Göstakese jaoks?!
Krt, ma leinan isegi ilusaid surnud filmitegelasi kauem. Kui päris armumistest rääkida, siis enamasti on kestus aastates. Mitmetes aastates.

Ent need ilusad rikkad naised ise - oo, ma näen alles nüüd, millised vinged naised on selles loos!
Muidugi olen ma turtsunud ja süljanud vahtu ja sädemeid vanade aegade meeskirjanike peale, kelle kirjutatud naised on kahvatud mannekeenid oma pitstordilistes rüüžkleitides ja nende kohta öeldakse "iial polnud ma näinud teda nii ilusana", nagu oleks see mingi naise isiklik ja suurim võimalik saavutus, et ta mehele kaunis ja ahvatlev paistab.
Aga tõtt-öelda olin unustanud, kui palju paremini Selma tegi.

Milline naine on tema majoriproua! Kes ei tahaks olla majoriproua, kõige võimsam naine Värmlandis, kes hoiab oma pihus kinni taeva tuuli? Aga ma olen olnud ka Anna Stjärnhök, kes jätab oma armsama kuradile, et säästa vana armetut naist, ja pärast kisub kogu maailma valu teda tükkideks.
Kümme tuhat korda olen ma olnud ilus Marianne Sinclaire, kelles elav enesevaatluse vaim kondiste sõrmedega kitkub ta kõige tugevamate tunnete kallal ja kõhistab: "Kaltsud, vaata, ainult kaltsud!"
Ma olen olnud mamsel Marie, kes küll kardab, et tema üle naerdakse, kui ta oma südame igatsused vaatamiseks välja paneb, aga teeb seda ikkagi.
Sest parem on mure armus kui rõõm armuta, nagu ta selgeks õpib.
Ja ma olen olnud Lillencrona naine, kes hoiab katuse parandatud ja lapsed söönud, aia haritud ja nõud pestud, kuna mees lilletab mööda maailma ringi ja temast lihtsalt ei ole asja sellisteks töödeks.

Võib-olla olen ma olnud ka krahvinna Märta, kuigi ma loodan, et mitte. Kui olen, siis mu mälu on need hetked kustutanud ning jätnud alles ainult valusa ebamugavuse, tunde, et midagi sellisest heldest tähelepanust ja siis selle äravõtmisest on olnud ka minu tegudes mõne endast vähem õnneliku suhtes.

Ning neid naisi on seal veel ja veel, igaüks ehtne ja päris naise moodi. Mitte et mina nüüd igaüks oleks =)  Aga armsad ja tugevad on nad kõik.
Mitte ainsatki poolläbipaistvat kahemõõtmelist naisenimelist asja, mille sees elutuli selgesti laterna ja varjumänguga on asendatud, pole Selma kokku kirjutanud.
Päris naised on need, päris naised!

(Ja näete, seepärast, et niipea, kui tulid naiskirjanikud, tulid kirjandusse ka võimsad, eredad ja säravad naisekujud, ei usu ma, et on olnud aeg, mil naised olidki mingid kahvatud allasurutud asjad, mille peal mehed jalgu pühkisid. Mõned neist meestest võisid ju tahtagi seda teha, nad võisid ju teha seadused, mis seda lubasid, mõnedel võis see õnnestudagi - aga ma usun, et vanade aegade naised oskasid kokku hoida ja laveerida seaduste vahel ja tugevamad-õnnelikumad neist suutsid leida täisverelise täiusliku elu igal ajal. Lihtsalt meeskirjanikud sageli ei näinud neid, ei uskunud neid, ei mõistnud neid. Ja kirjutasid siis ohvreid ja iluasju naistegelaste asemel.
Neist meeskirjanikest on isegi kahju, tegelikult. Loll on loll olla.)


Lisaks naistele kirjutas Selma raamatusse ka mõjuvad mehed. Gösta on kaunis, kirglik ja teismelise tujuamplituudiga, saja seikluse sangar. Aga mehi on raamatus ometi veel.
See on eelkõige kavaleride jutt ja kavalere on teisigi peale Gösta. On uhke ja väsinud nõbu Kristoffer ja ilus Örlenclau, oli viiulikunstnik Lillencrona ja valgete vuntsidega uljas kolonel Beerencreuz...
...ning siis on seal veel Sintram.
Fantastiliselt kirjutatud. Kui ma üldse usun, et inimesed on mõnd endi seast kuradiks pidanud ja neil selleks ka põhjust on, peab see kurat olema Sintram. Kellega juuakse ja mängitakse, kellel käiakse külas ja mängitakse mänge, aga... aga ometi on seal see aga.

Nii.

Lõpuks tuleb mainida ka seda, et lisaks võrratule karkaterikollektiivile ning lahedatele väikestele lugudele omaenda põnevuste ja lahendustega on selles raamatus ka üks suurem lugu, see lugu, mis kõik muud endasse seob.
See on lugu, mis noorele minule ei saanudki meeldida, sest noor mina oli lugenud palju raamatuid, kus räägiti Armastusest, ja seda kõike silmini uskuma jäänud. Nii et kui ta leidis riiulist loo, mis ütles "Armumine on tore küll, aga mitte siis, kui see käib teiste arvelt. Ning hoopis tööd teha - teha tööd, mis on sulle oluline ja toob kasu ka teistele - on igavene lohutus läbi kõigi südamevaevade," oli ta ikka korralikult pettunud.
Kolmeteistkümneaastane mina mõtles, et see lugu valetab jäledalt, valetab tal suud ja silmad täis.

Ainult et nüüd ei ole ma enam 13, suurte silmade ja pikkade pruunide juustega laisk tüdrukuvolask. Nüüd olen ma 33 ja minust on saanud metsikut sorti jasmiinipõõsas, raevukalt sügisöösse lõhnav roos, naerev ja kiljuv kajakas meretuultes, ja vahel ma selle kõige juures upun ikka korralikult. Nii et kopsud rebenevad.
Ja nõnda ma olen avastanud, et töö ongi universaalne trööst
Ükskõik milline häbi, valu või igatsus mind ka ei rebiks, kui väga ma ka ei tahaks oma kroonlehti moosiks lasta keeta ja koos tormiga taevasse lennata, pilvedesse sulepuntraks pihustuda - kui ma mõtlen sellele loole, millel on ainult lõpp puudu, ja teisele, millel on ainult kondikava olemas, ja sellele, mis peaks kohe ilmuma (ja mida nad seal trükikojas õieti teevad, joonistavad iga raamatut käsitsi välja või?!), on mul jälle huvi suruda oma tallad vastu maad, joosta oma kurbused välja nagu põder põllul ning kirjutada, kirjutada ja kirjutada.

Selma leidis sama vastuse kui mina.
Ma millegipärast arvan, et isegi sellesama töö leidis ta, mis teda õnnestas ja elada tahtma pani, isegi kui ta nägi juba välja nagu neil viimastel piltidel. Ning see raamat, millega ta oma suuri töid alustas, särab sellest töövaimustusest nagu kroonlühter.

Ma pean Selmast väga lugu.
Soovitan "Gösta Berlingi saagat" teilegi lugemiseks.

Tänan tähelepanu eest ja nägemiseni!

(Muide, mulle tegelt meeldib õendus ka. Aga kuna just täna sain teada, et mu keskmine hinne pole piisav, et stippi saada sel semestril, et 4.45 pole piisav, olen kriips nördinud ja keskendun teisele tööle veidiks ajaks. Selle eest nt makstakse ka.)

Teisipäev, 8. oktoober 2013

Ülistuslaul minevikumomendile

Käisin Tütarlapse isaga siidri ja mahla jaoks õunu korjamas.
Korjasime mingi 12-15 kotti, koperdasime põldmarjaväätides, sõitsime põlluvahel väikese punase bussiga ringi ning tutvusime Läänemaa iludega.
Nüüd vedelen nende köögis, kuhu majapidajanna-aednik-koduhaldjas tegi päeval tule (ja küttis ka seda tuba, kus ma lastega ööbin, nii et see on magamiseks lausa liiga kuum - tegin 4 tundi uinuvat kaunitari, ja siis tõusin kell 2 öösel uuesti üles, sest liiga soe), punane vein, mee-ingverikana ja maapirnid hinge all, sügan kassi nimega Picasso ning joovastun elust.

Õues jooksevad päeva ajal ringi munejad kanad (vähemalt nelja eri tõugu) ja hiina jooksupardid jooksevad kohe eriti kiiresti. Koer loivab õue ja toa vahel edasi-tagasi nii ööl kui päeval. Passime Tütarlapse isaga kumbki oma arvutis ja arutame sealt ammutatud informatsiooni omavahel üle laua. Kell viis hommikul kireb esimene kukk.
Kuidas saab olla nii hea? Ilma mingite eriliste atribuutideta, ilma värskelt juurde tulnud au, kuulsuse ja suudlusteta, täitumata igatsusteta, uute saavutusteta, lihtsalt nii hea?

Tütarlapse isa on selline mees, kes phmt on omaks tunnistanud ka mu lapse nr. 2 ainult seepärast, et ta ongi siuke omaksvõtjat sorti inimene. Maksab kinni mõlema teatripileteid ja ekskurisoone jms träna, kui aga meelde tuleb (see "kui aga meelde tuleb" on muidugi ka oluline täpsustus, ega kogu aeg ju ei tule), kallistab, söödab, kutsub mõlemat last külla (ja me räägime mitte ainult sellest mõisast, kus ma praegu olen, vaid ka külast võõrriigis, onju, kusjuures tema kannaks kulud, sest mul loomulikult kunagi raha poleks selleks) ja kingitustab ebatervislike kinkidega.

Tal on fb-s 1000+ sõpra ja ta reaalselt tunneb ka neid inimesi kõiki ja viskab võimalusel neile ülejala mingi teene, kui vaja. Muidugi eeldab ka vastuteeneid ja siis tekitab mingit ülemaailmset teenevõrgustikku, kus üle tema ühed sõbrad, kes teisi ei tunne, teevad neile teeneid, sest tema küsis, ja maailm on imeline.

Siuke mees on ta, kelle juures ma elasin 2 kuud, kui pojaga (kel on teine isa, et see ikka selgelt üle rõhutatud oleks) rase olin, sest mul polnud mujale minna ja tema loomulikult võttis ju enda juurde, kui jama majas oli. Kuigi tal oli siis üks teine (või siis kolmas. Või neljas. Või krt, ma ju ei lugenud neid) naine ning värki.
Ja kuigi ta naljalt prügi välja ei viinud toona - nüüd on asjad palju paremad - ja nõudepesu oli miski, mida tehti kord kahe nädala jooksul, ja ahjus võis haiseda 10 päeva tagasi tehtud neljakilone casserole (mida miskipärast kolme inimese õhtusöögiks oli vaja valmistada müstilistes kogustes) ning tuhatoosis elutoas lehkas 20 koni, siis selline naturaalne headus on temas kogu aeg olemas olnud, ja kurat siis selle korrameelega.
Tegelt ju ka.
Temaga koos elada ma ikka veel ei suudaks, aga niimoodi vahel trehvata, kallistada ja veini juua on imeline.

+  see tema suguvõsa.
Sellise suguvõsa pärastki võinuks juba lapse saada - vastupidiselt sellele, kuidas vahel on mingid tropid ämmad-äiad ja miks ma ometi pean oma ilusa ja hea naise/mehega need hullud kaasa saama ja nende geene jätkama?
Need inimesed, kes on Tütarlapse perekond, taastavad aga perioodiliselt mu kohati kõikuvat usku inimkonna võimekusse olla päriselt elus, iga ihurakuga. Vaimustavad mind. Inspireerivad mind.
Mingil irratsionaalsel moel olen nende üle pidevalt uhke, nagu oleks nende olemasolu kuidagi minu teene ka.

Aga muidugi, Tütarlapse isa ise on ise samuti imeline inimene, nii et mis siin imestada, et selline perekond. Lõputult uudishimulik maailma suhtes, omade mustade aegadega muidugi ka, aga helgetel on ta nagu lemmikloomast tuhkur - tohutult energiline, ideedest pulbitsev, võimeline neid ellu viima ja nakatavalt rõõmus.
Ei haise. Kui see peaks kellelegi tuhkruga seoses meelde tulema.
Ja teeb krdi hästi süüa.

Uskumatu ikka, kui hästi võib inimesel vedada, kui ta teeb lapse phmt esimese inimesega, kellest selleks natukenegi asja on, lihtsalt tolle inimese ilusate silmade ja lahedate lokkide põhjal.
Absoluutselt hästi tehtud valik sattus, kuigi mõistus seal küll mingit rolli ei mänginud.
Kõhutunne, lootus, kirg ja panga peale minek.
Vahel tasuvad tõesti üleni ära.

Neljapäev, 3. oktoober 2013

Kui loogika osutub vastuvaidlematuks

Rääkisin vanaemaga juttu, sest kuigi inimene on vana, räägib kogu aeg ühtesid ja samu asju ja enamasti sellest, kuidas kogu maailm on halvem kui tema, on siiski kena vahel end pingutada ja jätta talle muljet, et temaga suheldakse.

"...ja siis käib see koogutamine venelaste ees! Neil ikka eluaeg polutšili-davali, ja nüüd ka muudkui jagatakse! Savisaar oma jagamistega ja kõik teised riburada järgi - ja nemad muudkui tahavad saada! Nemad on siin peremehed ja pärisorjad eestlased maksku neile! Sest kelle taskust see raha tuleb, mis jagatakse? Ikka meie taskust! Ma ütlen, need venelased tuleks saata sinna tagasi, kust nad tulid! 90% on nad kõik kaabakad!"
Ma olen üsna leplik asjade suhtes, mida vanaema ütleb, sest ma olen neid ju juba nii palju kuulnud. Aga see teema muutus kuidagi juba liiga äärmuslikuks.
"Kust sa tead?" küsisin. Üsna vaikselt, et äkki ta ei kuule.
Vanaema pidurdus millisekundiks.
"Kust ma tean? No küll ma tean!" Veel pisuke paus ning esiema jätkas kirjeldusega umbes kolme aasta tagusest juhtumist, kui tema käis avalikus saunas. Astus leiliruumi, küsis, kas leili võib visata, sai vastuseks ebamäärase pomina ja siis viskas leili.
Mispeale kohalikud "vene mutid" hakkasid hirmsasti pahandama. (Vanaema sõnastuses "kukkusid kaagutama".)
"...nii et näed, nemad on siin ikkagi peremehed, ja meie peame nende tahtmist täitma, vaat mis! Ma siis ütlesin vastu ka, et mine koju, seal on kõik sinu tahtmist mööda. Aga neil venelastel on ikka see sees, et eestlane ei või midagi teha oma tahtmist mööda omal kodumaal!"

Loobusin vaidlemast. Nii vägeva järeldus- ja üldistusvõime ees on minu mõistus võimetu.

Teisipäev, 1. oktoober 2013

Lihtne elu

Phmt on mul lihtsalt liiga lihtne elu praegu.
Kuni oli surm-suu-ääres-tunne, nagu sel kevadel nt, polnud omaenda või kellegi teise tropluse ja igasugu suhtejamade üle aega mõtiskleda. Aga praegu (kuna ma oma lõputööd ei kavatse puudutada enne, kui juhendaja elumärki annab) on aega nagu ratsahobuse sitta ja selle tulemus paraku ka ilmne.

See-eest ei ole 220 kätekõverdust päevas teha mingi probleem. See lühemate seeriate ja ohtra vaba aja peal trenniasi üleni töötab.