Pühapäev, 29. august 2010

Klisheede vägi e. asjad, mis ei tee õnnelikuks

Meie kultuur on üleküllastunud ühtede ja samade õnne saavutamisest rääkivate müütide lõputust taastootmisest.
Kusjuures enamik inimesi on vähemalt kuulnud, et need on väga lamedaks kulunud ja üsna toimevabad müüdid, aga krt, ikka usutakse ju. Eriti kui oled noor, siis jääd igasugu jama uskuma, sest see lihtsalt imbub sinusse läbi raamatute, filmide, isegi luuletuste, muust meediast ja igapäevaelust rääkimata.

Kinnitused, et nood müüdid ei toimi, on peaaegu sama kulunud kui müüdid ise. Sõnakõlksud voolavad üle ekraani, paberi, huulte, milleiganes, nii elutult ning maitsetult, et väga vähesed võtavad vaevaks neid natukenegi uurida, veidigi tõsiselt võtta.
Ja siis pannaksegi õnne jahil nii palju põdemist, nii palju püüdlusi ja lootusi oma lemmikmüüdi alla ning saadetakse põrgu kõik vanad naised, kes heietavad sellest, kuidas muinasjutud on lihtsalt muinasjutud ning nende uskumine ei vii sind muinasjutumaale.
Ning igaüks õpib omaenda vigadest elu tõsiasju ja kannab omaenda arme...

Õigupoolest ma ei ütle, et need müüdid üldse ei tööta. On erandeid ja haruldusi.

Kuid tõesõna, kui sul, mu kallis ja hinnatud lugeja, on kallal sügav veendumus, et
* kirglik armumine, kui sellele teiselt poolt sama kirglikult vastatakse, teeb õnnelikuks
* rikkus teeb õnnelikuks
* kuulsus teeb õnnelikuks
* kohustuste ja vastutuse puudumine teeb õnnelikuks
* probleemide ning eluraskuste puudumine teeb õnnelikuks
* X arvu kilode alla võtmine teeb õnnelikuks
* X moel ilusam olemine teeks õnnelikuks

...mõtle natuke järele!
/naeratab leebelt ja kogenult
Et kas sel arvamusel on ka mingeid muid tagamaid kui kuskilt loetu-nähtu-kujundina tajutu.
V-o on.
V-o sa tõesti tunned inimesi, kes on üksteisesse kirglikult pööraselt kõikepõrmustavalt armunud olnud, ja viis aastat järjest ikka koos ning ikka õnnelikud püsinud. Või selliseid, kes võitsid lotoga ja kohe läks elu palju õnnelikumaks (ja püsis ka esialgse eufooria lõppemise järel õnnelikumana). Või selliseid, kel on kindel väike sissetulek ilma mingi kohustusliku tööta, oma katus ning teekann, ja ei mingit tegevust, perekonda ega isegi koera, ja kes on seejuures väga õnnelikud.
Vms.
Aga v-o ei tunne sa kedagi sellist. Mina ei tunne nt. Armumine annab kire, aga mitte õnne, ja alati saab haiget. Ilu annab võimaluse mõned komplimendid skoorida. Kohustuste puudumine on isegi hullem kui vastikud kohustused, ja vastikud kohustused on päris vastikud.

Minu napp elukogemus näitab, et õnn ei peitu rahas, armastuses, ilus ega laiskuses.
Minu väga isiklik õnn on tulnud koos usuga, et suudan ise oma tegevusega oma elu mõjutada, oma probleemid lahendada, oma kohustused valida ja need siis täita. Koos usuga, et iseoma tegevusega suudan mina luua tükikese ilu maamuna peale.

Teie isiklik õnn on loomulikult just teie enda leida, aga tavaliselt on inimesed õnnelikud tegutsedes, mitte niisama istudes.

Aga ma võin lubada, et 10 kaotatud kilo ei too ei kallimat ega suhtlemisoskust ega populaarsust. Ning see pikkade ripsmetega hurmav poiss, kellega te teineteise järele hullud olete, tuleb koos sinuga mõne aja pärast teadvusele ja siis on tarvis poolelijäetud koole jälle jätkata, kuidagi elatist teenida, ning mida pöörasemalt ja kõikeunustavamalt te armunud olite, seda suuremas jamas olete te siis, kui ainult õhust ja kirest enam elada ei suuda. Seda rohkem hakkate üksteist süüdistama ja kaklema - ning kuigi leppimised on esialgu kaunid-kuumad, ah, milline valu sellest kõigest sünnib! Ning see on alles raske osa algus.
Nime vahetamine Seksi-Kristi olemisest pääsemiseks ei too veel täielikku turvalisust, ühel hetkel on ikkagi ajakirjanikud jälle telefoni otsas.
Ning miski ei langeta enesehinnangut tõhusamalt ega pane inimest endas rohkem kahtlema kui mittemidagitegemine.

***
Muide, ühte müüti ma usun küll, südamest ja üleni.
Et alati on lihtsam olla õnnelik, olles suuremeelne.
Mis siis, et vahel on nii mugav ja tasuv olla õel nende vastu, kes pole kohal, on nõrgemad või muidu head sihtmärgid. Nii lihtne on rõhutada teiste puudusi, et ennast paremana näidata või oma grupikuuluvust tihendada - ja ma olen seda teinud.
Kuid väiklus ning õelus pole mind kunagi õnnelikuks teinud. Vahel langen ma sellesse tagasi ja iga kord on väikese vastiku rämpsu tunne.

Suuremeelsus aga on andnud mulle elujõu ja -rõõmu.
***
Avastasin, et mingi tüüp on 10. juulil pidanud umbes sellise sisuga ettekande.
Ausõna, ma polnud seda kuulnud, kui oma kõrge kultuuri peale kaebamise posti tegin.

Esmaspäev, 23. august 2010

Mul on nii lahe õde!

Ma saan aru, et kuskil on inimesi, kelle jaoks see on normaalne, nii käibki, aga...
MA ÜTLESIN, ET MA OLEN HAIGE JA ÕNNETU, JA MU ÕDE TULI SEEPEALE MULLE KÜLLA!!!!
Ja me tegime koos ingveriküpsiseid, mis tulid imehead, ja vaatasime filmi ja üldse, ma ütlesin, et ma olen haige ja ja ja ja... ta tuli mulle külla!!!

Mul on tunne, nagu oleksin sattunud ilusasse pühapäevahommikusse lastefilmi.
Tont võtaks!
Järgmisel korral, kui kellelgi mu sõpradest on paha olla, ma ka pakun, et võin külla minna. Ja teha küpsiseid.
See tegi mu nii rõõmsaks! Isegi peavalu läks üle!
Mõelda, et ma polnud selle peale isegi tulnud, et mulle võiks mu õnnetuses tulla külla keegi, kellega on lihtsalt tore koos olla, mitte ainult mõni autoga subjekt hädaabimissioonil "viime ibuprofeeni, taimeteed, leiba, piima ja nohurohtu ja kaome siis kus krt nii ruttu kui võimalik, et mitte nakkust saada ja oma elu juurde tagasi jõuda".

/vapustatud, aga väga rõõmus

Ei jõua enam

Üleeile juhtus nii, et käisin linnas ja sain puhta ilma rahata palju raamatuid,
aga pärast seda käisin lastega Stroomi rannas umbes tosina mänguväljaku mõnusid maitsmas
ja siis tuli õhtu peale.
Päike läks looja ja vihm hakkas sadama
ja me saime mitu korda märjaks
enne kui perrooni alla kuiva kohta rongi pääsesime ootama.
Lapsed olid õhemalt riides kui mina. Pusade ja sandaalidega, sellal kui minul olid jakk ja saapad. Isegi sokid.
Nii ma muudkui pakkusin oma jakki neile
ja otsisin kotist välja paari sukkpükse, mis kasutati ära Tütarlapse sallina.
Siis pakkusin Poeglapsele uuesti jakki.
"Ei," ütles tema vahvasti. "Ma saan hakkama."
Olin tema üle uhke, aga ikkagi tahtsin jaki talle anda.
Ei võtnud, va uhke isane.

Aga eile oli mul hirmus nohu.
Koristasin päev otsa nagu ikka haige olles (ma poles eales muidu nii tubli), jõin meevett, tarvitasin Sinupretti, sõin küüslauku ja nuuskasin.
Täna hommikul lisandus nohule ka kurguvalu.
Kuristan, joon meevett, nuuskan, aevastan, aevastan veel...
Kraadida pole viitsinud, aga küllap on natuke palavikku ka, enesehaletsusliku ja ängistatud meeleolu põhjal oletan.
Tähendab, suvi otsa nagu oli peaaegu terve inimese tunne, aga kohe esimese vihmaga... Oh jumalad ja emake maa küll, kas ma olen nüüd jälle 9 kuud järjest haige?! Järgmise suveni välja?!

Lapsed see-eest on terved. Neile ei teinud märjakssaamine ning külmetamine midagi.

Laupäev, 21. august 2010

Raugaiga


Aju üha taandareneb.
Muutun lollimaks enam mitte kuude vaid nädalatega. Mõtlesin veidi aega tõsimeeli, et ehk on mul mingi irmus haigus, nt ajukasvaja, mis sööb lihtsalt mälu ära. Ainult et armas vana sõber (samas eas kui ma ise) kirjeldas täpselt samasuguseid sümptome ja lisas sinna juurde kahtluse, et ehk on asi mõnes irmsas haiguses, nt ajukasvajas.
Kuivõrd üheaegne ajukasvaja ei ole väga tõenäoline (see pole ju nakkav nagu mumps), on ilmselt tegu ealiste iseärasustega (loe: me oleme vanad ja edaspidi läheb kõik muudkui allamäge).
Telefoni kaotasin veel korra ära. Pole enam viitsinud üles otsida: nagunii kaob kohe jälle, mis mõttega?
Hakkasin purjuspäi väitma, et olen suur inimkonna heategija (kohutavad illusioonid, mis siis, et joobnuna tekkinud - v-o puges aga pinnale hoopis miski, mida ma salaja enda sisemuses siiralt usun?)
Pärast seda marssisin otsustavalt oma vanaema juurde ööbima, unustanud kaasa võtta võtme ning samuti vanaema oma tulemisest ette hoiatada.
Arusaadaval moel oli nimetatud vanaema kodunt ära (loodetavasti on tal salakallim; see leevendaks vanaduse süngeid külgi mõnevõrra) ja nõnda ma lontsisin öösel kell 4 samuti koosviibimisel olnud sõbra juurde magama. Tema minu õnneks ei olnud veel uinunud ja pani mu magamiskoti ja puhta linaga diivanile. Lisaks ärkas ta hommikul kell seitse. Vanuse tõttu ei ole tal enam hommikuti und, isegi kui uinutud peale kella 4 hommikul.
Ka tema on minu eakaaslane.
Pilt siit.

Neljapäev, 19. august 2010

Mrs Robinson

Mulle see suvi siiamaani meeldib.
Isegi lollakast Blondie-soengust, mis kogemata mulle pähe tekkis, ja täielisest rahapuudusest hoolimata.
Saate aru, vahel on tõepoolest tarvis unustada mõistus ning isegi osa eetikat ja lihtsalt - teha seda, mis tundub põnev.
Ning meeldiv.

Naljakas asi juhtus, muuseas. Olin päris pikalt jälle maal ning ei käinud jala pea kusagil mujal kui kempsus. Füüsiliselt apaatne sealjuures ei olnud, muudkui ujusin, ikka umbes kilomeetri päevas või nii, lisaks tegin vahepeal kehalist tööd.
Aga nüüd, linna tulles, avastasin, et jalad on käimise ära unustanud. Kahe pisikesteks juppideks hakitud kilomeetri läbimine päeva jooksul võtab lihased kurnatusest tudisema.
Nagu oleks voodihaige olnud.

Teisipäev, 3. august 2010

Kõik lapsed kodus

Poeglaps (väga ärritunult): Pagan! Mul läks näts ära!
Mina: Läks ära?
Poeglaps: Nojaa! Neelas ennast alla!
__________

Tütarlaps: Nii, emme, kas sa oled valmis?
Mina (arvuti taga klõbistades, hajameelselt): Milleks valmis?
Tütarlaps: Avaldama mulle seda suurt saladust.
Mina (kerges hämmingus): Millist suurt saladust?
Tütarlaps: No ikka seda kassijoonistamise saladust - kuidas joonistada kassi?