Esmaspäev, 23. august 2010

Ei jõua enam

Üleeile juhtus nii, et käisin linnas ja sain puhta ilma rahata palju raamatuid,
aga pärast seda käisin lastega Stroomi rannas umbes tosina mänguväljaku mõnusid maitsmas
ja siis tuli õhtu peale.
Päike läks looja ja vihm hakkas sadama
ja me saime mitu korda märjaks
enne kui perrooni alla kuiva kohta rongi pääsesime ootama.
Lapsed olid õhemalt riides kui mina. Pusade ja sandaalidega, sellal kui minul olid jakk ja saapad. Isegi sokid.
Nii ma muudkui pakkusin oma jakki neile
ja otsisin kotist välja paari sukkpükse, mis kasutati ära Tütarlapse sallina.
Siis pakkusin Poeglapsele uuesti jakki.
"Ei," ütles tema vahvasti. "Ma saan hakkama."
Olin tema üle uhke, aga ikkagi tahtsin jaki talle anda.
Ei võtnud, va uhke isane.

Aga eile oli mul hirmus nohu.
Koristasin päev otsa nagu ikka haige olles (ma poles eales muidu nii tubli), jõin meevett, tarvitasin Sinupretti, sõin küüslauku ja nuuskasin.
Täna hommikul lisandus nohule ka kurguvalu.
Kuristan, joon meevett, nuuskan, aevastan, aevastan veel...
Kraadida pole viitsinud, aga küllap on natuke palavikku ka, enesehaletsusliku ja ängistatud meeleolu põhjal oletan.
Tähendab, suvi otsa nagu oli peaaegu terve inimese tunne, aga kohe esimese vihmaga... Oh jumalad ja emake maa küll, kas ma olen nüüd jälle 9 kuud järjest haige?! Järgmise suveni välja?!

Lapsed see-eest on terved. Neile ei teinud märjakssaamine ning külmetamine midagi.

1 kommentaar:

  1. Aga kas pole mitte tähele pandud,et ravitse end või mitte,tulemus on üks---terveks sa saad ja mõlema variandi puhul üheaegselt. See rohkem siuke rituaalivärk,et muudkui tegutsed tervise nimel.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.