Esmaspäev, 23. august 2010

Mul on nii lahe õde!

Ma saan aru, et kuskil on inimesi, kelle jaoks see on normaalne, nii käibki, aga...
MA ÜTLESIN, ET MA OLEN HAIGE JA ÕNNETU, JA MU ÕDE TULI SEEPEALE MULLE KÜLLA!!!!
Ja me tegime koos ingveriküpsiseid, mis tulid imehead, ja vaatasime filmi ja üldse, ma ütlesin, et ma olen haige ja ja ja ja... ta tuli mulle külla!!!

Mul on tunne, nagu oleksin sattunud ilusasse pühapäevahommikusse lastefilmi.
Tont võtaks!
Järgmisel korral, kui kellelgi mu sõpradest on paha olla, ma ka pakun, et võin külla minna. Ja teha küpsiseid.
See tegi mu nii rõõmsaks! Isegi peavalu läks üle!
Mõelda, et ma polnud selle peale isegi tulnud, et mulle võiks mu õnnetuses tulla külla keegi, kellega on lihtsalt tore koos olla, mitte ainult mõni autoga subjekt hädaabimissioonil "viime ibuprofeeni, taimeteed, leiba, piima ja nohurohtu ja kaome siis kus krt nii ruttu kui võimalik, et mitte nakkust saada ja oma elu juurde tagasi jõuda".

/vapustatud, aga väga rõõmus

8 kommentaari:

  1. kui setumaale kolisin
    üksi väikese lapsega siis nii kadestasin et seal olid kõigil õed ja vennad kes üksteisel külas käisid ja vajadusel appi tulid
    nii saigi mu lastele õele õde ja vennale vend et neil oleks alati kusagil keegi oma

    VastaKustuta
  2. Sul on siis vedanud õega .Minu õde ei tea minust midagi.Isegi seda mitte ,et ma olen täna unetu ja natuke hirmul sest 6 tunni pärast lähen ma opile.Aga minu lastel on vedanud .Neil kõigil on olemas õed ja vennad ,kes neist hoolivad.

    VastaKustuta
  3. See eelmine lugu oli nii kurb lugeda et minagi peaaegu hakkasin kommentaariumis lohutama.

    Õnneks sain õigel hetkel pidama.

    VastaKustuta
  4. Aitähh ikkagi ,aga mul on head sõbrad ja tublid lapsed.

    VastaKustuta
  5. see oli üks ütlemata ilus kirjatükk ja mõtlemapanev ka.

    olen sel aastal haige inimese tugi. kui lähedased helistavad ja küsivad, et kuidas tal läheb, siis mõnedki korrad ootaksin küsimust "aga kuidas sinul läheb?"

    VastaKustuta
  6. Jaa.

    Teisi inimesi märgata ei ole üldse lihtne ja iseenesestmõistetav. Isegi need, kes tõesti püüavad, vaatavad vahel mööda nii mõnestki, kellel märkamist väga väga vaja oleks.
    Neist, kes ei püüa, rääkimata.

    Aga

    http://www.youtube.com/watch?v=cSVU4Ekpu98

    VastaKustuta
  7. Ma ei saa ega taha sinna midagi parata, et mulle meeldib see versioon siiski rohkem: http://www.youtube.com/watch?v=Glq_vb0A-yg

    Umbes nagu sellessegi, et ma olen enda elu rohkem sõprade kui sugulaste ymber ehitanud. Eks neid ole aastate jooksul hoolega valitud ka. Nagu lemmikmuusikat.

    Eks selle kõigega ole nii, et hea, kellel on. Hea meel Su pärast.

    VastaKustuta
  8. Sama versiooni ilma Amanda (kes on lahe, ei saa eitada) armsa näolapita tahtsin mina ka tegelikult näidata, aga sellega oli mingi jama. Minul jäi kerijariba pidevalt seisma ja keeldus edasi mängimast, ja too roosa laadimisriba torpedeeris üritust täiega ega pikenenud millimeetritki. Oota, palju tahad.

    Ja kuna ma tahtsin ikkagi sellist videoriba, kus pilt ja heli natuke kokku läheksid (noh, et oleks ikka näha ka arthur lee, kasvõi liikumatu hetkejäädvustusena), siis....
    tuli 1971 aasta versioon.
    Kuigi akustiline ON lahedam.
    Tunnistan.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.