Laupäev, 21. august 2010

Raugaiga


Aju üha taandareneb.
Muutun lollimaks enam mitte kuude vaid nädalatega. Mõtlesin veidi aega tõsimeeli, et ehk on mul mingi irmus haigus, nt ajukasvaja, mis sööb lihtsalt mälu ära. Ainult et armas vana sõber (samas eas kui ma ise) kirjeldas täpselt samasuguseid sümptome ja lisas sinna juurde kahtluse, et ehk on asi mõnes irmsas haiguses, nt ajukasvajas.
Kuivõrd üheaegne ajukasvaja ei ole väga tõenäoline (see pole ju nakkav nagu mumps), on ilmselt tegu ealiste iseärasustega (loe: me oleme vanad ja edaspidi läheb kõik muudkui allamäge).
Telefoni kaotasin veel korra ära. Pole enam viitsinud üles otsida: nagunii kaob kohe jälle, mis mõttega?
Hakkasin purjuspäi väitma, et olen suur inimkonna heategija (kohutavad illusioonid, mis siis, et joobnuna tekkinud - v-o puges aga pinnale hoopis miski, mida ma salaja enda sisemuses siiralt usun?)
Pärast seda marssisin otsustavalt oma vanaema juurde ööbima, unustanud kaasa võtta võtme ning samuti vanaema oma tulemisest ette hoiatada.
Arusaadaval moel oli nimetatud vanaema kodunt ära (loodetavasti on tal salakallim; see leevendaks vanaduse süngeid külgi mõnevõrra) ja nõnda ma lontsisin öösel kell 4 samuti koosviibimisel olnud sõbra juurde magama. Tema minu õnneks ei olnud veel uinunud ja pani mu magamiskoti ja puhta linaga diivanile. Lisaks ärkas ta hommikul kell seitse. Vanuse tõttu ei ole tal enam hommikuti und, isegi kui uinutud peale kella 4 hommikul.
Ka tema on minu eakaaslane.
Pilt siit.

4 kommentaari:

  1. Pole meie eal veel häda midagi.Sellel suvel juhtub nii mõndagi.Kõik võib kliima süüks ajada ja asja tuleb huumoriga võtta.Meie koos mu sõbraga naerame ka ,et ühel on vanadusest altsaimer ja teise aju ei saa hapnikku .Mul on nimelt aneemia raskel kujul.Ühel õhtul kuulasime muusikat ja mõistatasime laulja nime.Me teadsime tema kohta vähemalt 100 vihjet ,aga nimi ei tulnud kummalgi meelde.Sai palju nalja ,aga lõpuks pahvatasime korraga.Küll talvel jahedaga kõik omale kohale loksub.

    VastaKustuta
  2. Olgu ma neetud kõigi nende kordade pärast, mil kannatamatult silmi olen pööritanud, kui vanaema üritab mulle midagi jutustada, kuid ei suuda pooli vajalikke nimesid/sõnu meenutada. Aa, muide, ma ajan sõnu segi ka, st mõtlemis- ja kõneaparaat ei süngi omavahel. Nii et äkki ikkagi irmus tõbi.

    VastaKustuta
  3. Ja ma mõtlesin, et mul tuleks püüda oma irmsat tõbe üldsuse eest varjata, äkki muidu, ma ei tea, tuleb varsti lapsed linnavalitsuse hoolde usaldada või midagi.

    Ainuke jama on see, et minu vanaema, kellel küll praegu on seis juba naljast kaugel (ta ei usu, et elab omaenda korteris), omandas sellise seisu esimesed algmed alles millalgi seitsmekümneselt, nii umbes viisteist aastat tagasi. Mina omandasin need samuti viisteist aastat tagasi. Ma ei taha mõelda, mis saab minust või minu eakaaslastest, kui me saama sama vanaks, kui on meie vanaemad! Nemad nimelt on veetnud oma elu kristallselgetena. Judin tuleb peale.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.