Kui kokku võtta, siis see on olnud karm ja kange aasta.
Heade aastate otsa jälle üks sihuke ... viisakalt öeldes ere? Üles ja alla ja alla ikka nii, et veri taga ja hambad lendavad.
Ausalt, ma päriselt-päriselt olin kindel, et 2018. aasta lõpuks on mul titt vähemalt kõhus, kui mitte käte vahel. Aga no ma olin ka kindel, et Poeglapse isa on mu päris igavene armastus ja et Rongimehega me ju sõbrad, head ja armsad sõbrad ikka oleme alati edasi ja oeh.
Mul on usk, et kui tööd teha, tuleb ka tulemus. Mitte et ootad ja ootad ja saadki õnnelikuks, aga kui visalt üha teed ja teed, siis on loota.
Jah, noh, loota ongi - aga osades asjades ei toimi see IIAL. Ja ma ei saa tegelt aru, kuidas on sedasi, et ma olen pikka aega nii nunnu, mõistev ja hea, nagu ma oskan olla, ilus ja tantsin nõnda, et ikka on, mida vaadata - ja siis on mingi naine, kes naeratab, mees paneb talle käe ümber ja paari kuu pärast kolivad kokku ja no WTF?!
Oleks veel parem naine kui mina KUIDAGIMOODI. EI, lihtsalt ... ma nagu ei loegi.
Olgu, või ei ole isegi teist naist, ei kolita kokku ega isegi suudelda, seksist rääkimata, aga üksi on ikka parem kui minuga. Isegi natukene koos minuga, kurat, ma ei oota ega oodanud ju kooselu ega midagi, lihtsalt et ma ei peaks küla pealt seksi otsima.
See tita puudumine ... ma arvasin, et lapse saab endale kõhtu lihtsalt osta, aga see päris nii lihtne ikka pole. Nagu sünnitamise kui protsessigagi - MINA ju tean, mis on mulle normaalne ja kuidas on hea, aga meedikud on ÕPPINUD mingeid keskmisi ja kui ma nende mõttes olevasse tervislikku vahemikku ei mahu, on vaja sekkuda, kiiresti ja väga - ja oeh.
Nüüd oli täpselt sama selle kunstliku viljastamisega - ma ise arvaks, et ootaks mu ovulatsiooni ära, laseks sperma tuppe nt kolmel päeval järjest ja mõne kuu pärast oleks loode kasvamas. Aga ei, on vaja mingeid iks imesid teha, ma võtan tablette ja süstin ennast, nii et küpseb mitu munarakku korraga, siis need võetakse välja, viljastatakse kehaväliselt, mina võtan teisi tablette ja lasen iga õhtul vittu mingeid hormoone. Ja siis on siirdamine ja no sada kraadi pingutust - kuid võiks nagu LIHTSAMALT enne proovida äkki?
Võibolla see ei toimiks, ent siis ma vähemalt teaksin ning poleks "aga miks mitte nii?!"
Nojah.
Miski ei lähe lihtsalt. See pole minu elus. Ei "vea".
Ainult töö, töö, töö viib MÕNIKORD sihile.
Ja no see aasta meenutas mulle jälle seda.
Kui ma saan õige tunde najale, "maailm saab hakkama, minul on hetkel hea, järelikult ongi kõik hea, KÕIK ON HEA", ma mitte ei sunni end sedasi mõtlema, vaid nii ongi. See on PÄRIS tunne. Karikate emand saab aru =)
Aga enamasti ma ei saa sellist vaikust enda sisse, TEEN liiga palju, torman liiga kaugele ja siis värisen valust, et see polnud ikka piisavalt kauge veel, ikka on nii halb!
Vahel meenub, et mul ei ole kuhugi vaja minna, ma juba olen enda juures kogu aeg.
Aga ses osas on see aasta ka karm olnud, et ainult vahel. Vahel. Sest ma kurnan enda kogu aeg üle, kui valu või absoluutset jõuetust pole, ma jaksan ju veel? Ja no alles masenduse üle minu pühkides saan aru, et vist ei jaksanud.
Vist kindlasti on üle piiri.
Aga no samas ... Totoro. Esiku kollased seinad. Reis Brightonisse. Kuningad. Tütre grand prix. Vahel saan pai ka seda nõudmata. Legendsi (on sihuke söögikoht mu Mittedepressiivses Väikelinnas) kitsejuustusalat. Bohemian Rhapsody filmina.
Neid üles-asju on ikka ka mitupalju olnud. Neid, mis ütlevad, et tasub elada, tasub!
Kange aasta. Nagu kange kohv - korraga terav ja tugev, kuskil pole pehmust.
Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik.
Kuvatud on postitused sildiga kunstlik viljastamine. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga kunstlik viljastamine. Kuva kõik postitused
reede, 28. detsember 2018
kolmapäev, 8. august 2018
Voodielu
Nägin unes, et pidin tegema vene keele harjutusi mingte absurdselt kirjanduslike väljendite (uduloor tumendas maastiku häguseks?) peale, oodates samas pääsu ämmaemanda vastuvõtule, kes ise oli küll entusiastlik ja üritas mind isegi varem vahele võtta, aga ma olin ikka väga kindel, et pole rase.
Jep, reaalelu tungib voodisse kaasa!
Muidu tegin selle reaalelu natuke kergemaks. Ütlesin tööandjale, et ei jõua planeeritud ajaks valmis (toimetan tõlketööd, mis on nii rohmakas, et pooleldi tõlgin ise uuesti), laenasin endale rippuva magamisaseme minekuks üritusele sel nädalalõpul, valuvaigistav masin on minu peal varsti kolmandat tundi ja kuigi kohutav nõrkus püsib, vähemalt ei valuta kusagilt.
Nõrkus.
Pearinglus.
Otse käia on raske. Asju võtta (eriti parema käega) on raske. Viuviuviu, ving, VING!!!
Tahaks prednisolooni, see aitaks natukeseks.
Kuni ma jälle üle oma piiride lähen ja teen rohkem, kui suudan ja maohapperünnak ja uus migreen ja kas see kõik pole juba olnud, naine?!
Aaaa ... õige.
Aga selle rasedaks jäämisega - ei, päriselt, hakkasin sellele mõtlema alles mõne nädala eest, enne oli "arstid teavad, mina ei tegele" - on tegelt ju kaks võimalust.
Nii, nagu siiani olen seda asja ajanud, ei olegi ovulatsioon teema ju, sest kunstlikud hormoonid ja kunstlik see ja teine ja phmt kui ikka tehislik rasedus, teeme KÕIK tehislikult!
Miska minu üpris vääramatu usk oma keha loomuliku toimimise tõhususse võib ju olemas olla, aga keha ei saagi loomulikult toimida ju! Tal ei lasta!
Ja ma mõtlen, et vbla võiks vähemalt korra nüüd proovida ka seda - natsa loomulikumat viisi.
Et ovulatsiooni ajal sperma tuppe ja vaatab, mis edasi saab.
Kuigi nad muidugi ei usalda kehi ju =( Ikka hormoonid peale igaks juhuks. Ovulatsioon tehakse ka tehislikult.
Krt.
Tahad asju loomulikult ajada, hangi mees =(
Jestas, aga ma ei oska seda asja. Nagu näha nüüdseks kogunenud kogemuste põhjal.
Kui olin 11, olin juba meeleheitel, et keegi mind ei taha. Kui olin 14, olin lootust kaotamas - ainult krdi perverdid! Nagu päriselt, need riista paljaksvõtjad ja enda rõivastatuna vastu mind nühkijad olid ainsad mu ihuvõlude vastu huvi tundjad.
Nüüd olen 38. Ja adunud, et mind tahetakse küll, ikka veel.
Samamoodi.
Need perverditüüpi-mehed, kes arvavad välimuse peale, et oi, võiks! pole kuhugi kadunud. Kuigi noh, ega nad kõik ole perverdid, eks ole. Mõned toovad lambist lilli või pakuvad täiesti viisakalt, et tahaksid minuga suhelda - aga kui seda suhtlemist pakub mees, kes on mind mitu korda tänaval näinud, oma rattasõitu peatades, ainus, mida mina tunnen, on "jäetagu mind rahule!"
Elik mina ei taha kedagi neist, kes mind tahavad. Jälle. Ja kui ma kõnnin tänaval, läbi märja kleidi kumamas märg rinnahoidja, ei ole see kellegi ahvatlemiseks, vaid palav oli ja ma ei viitsinud seda ära võtta pärast ujumist, sest märg asi vastu keha oli HEA - mitte ebamugav.
Oh jah.
Tunne esmast huvi mu hinge, mitte mu krdi tisside vastu!!!! Tissid tulevad mängu HILJEM!
Aga need, kelle jaoks mul juba oleks huvi nahka ja lihaseid, rasvkudet ja limaskesti teistmoodi kasutada kui lihtsalt oma osadena teadvustades, me juba tunneme üksteist ja ta meeldib mulle väga - ei taha mind.
See meestega värk lihtsalt pole mu forte. No lihtsalt ei ole.
Siiamaani ei tea, MIDA ma valesti teen, kuidas valesti olen, mis kamm.
Ma olen inimkarjas mingi veider lehmake. Aga elan sellisena, tänan väga.
Kuigi, kuna ma teen taas katset antidepressantide annuse vähendamisega, MITTE oivaliselt, vaid nii - enam-vähem. On hea elada. Aga lähtuvalt juba /¤)*!{[€]}"#/* füüsilistest nähtudest VÕIKS OLLA PALJU PAREM.
Samas, noh - andke mulle mu tita, ja ma hakkan viuguma, et tahaks ühte veel, alles mitme aasta pärast! Füüsiliste hädade üle üldse ei kurdaks!
Ainus, mis oleks täiuslikust õnnest puudu, oleks orgasmid - ja ma ikka mõtlen, et kui praeguse töö tehtud ja palka saan, on Lelo Sona teema.
Krt, neil on allahindlus just. 50 eurot!
KURAT!
Vabandust, ma vist kasutan selle ära. Ja siis nälgin.
/ostlema
Jep, reaalelu tungib voodisse kaasa!
Muidu tegin selle reaalelu natuke kergemaks. Ütlesin tööandjale, et ei jõua planeeritud ajaks valmis (toimetan tõlketööd, mis on nii rohmakas, et pooleldi tõlgin ise uuesti), laenasin endale rippuva magamisaseme minekuks üritusele sel nädalalõpul, valuvaigistav masin on minu peal varsti kolmandat tundi ja kuigi kohutav nõrkus püsib, vähemalt ei valuta kusagilt.
Nõrkus.
Pearinglus.
Otse käia on raske. Asju võtta (eriti parema käega) on raske. Viuviuviu, ving, VING!!!
Tahaks prednisolooni, see aitaks natukeseks.
Kuni ma jälle üle oma piiride lähen ja teen rohkem, kui suudan ja maohapperünnak ja uus migreen ja kas see kõik pole juba olnud, naine?!
Aaaa ... õige.
Aga selle rasedaks jäämisega - ei, päriselt, hakkasin sellele mõtlema alles mõne nädala eest, enne oli "arstid teavad, mina ei tegele" - on tegelt ju kaks võimalust.
Nii, nagu siiani olen seda asja ajanud, ei olegi ovulatsioon teema ju, sest kunstlikud hormoonid ja kunstlik see ja teine ja phmt kui ikka tehislik rasedus, teeme KÕIK tehislikult!
Miska minu üpris vääramatu usk oma keha loomuliku toimimise tõhususse võib ju olemas olla, aga keha ei saagi loomulikult toimida ju! Tal ei lasta!
Ja ma mõtlen, et vbla võiks vähemalt korra nüüd proovida ka seda - natsa loomulikumat viisi.
Et ovulatsiooni ajal sperma tuppe ja vaatab, mis edasi saab.
Kuigi nad muidugi ei usalda kehi ju =( Ikka hormoonid peale igaks juhuks. Ovulatsioon tehakse ka tehislikult.
Krt.
Tahad asju loomulikult ajada, hangi mees =(
Jestas, aga ma ei oska seda asja. Nagu näha nüüdseks kogunenud kogemuste põhjal.
Kui olin 11, olin juba meeleheitel, et keegi mind ei taha. Kui olin 14, olin lootust kaotamas - ainult krdi perverdid! Nagu päriselt, need riista paljaksvõtjad ja enda rõivastatuna vastu mind nühkijad olid ainsad mu ihuvõlude vastu huvi tundjad.
Nüüd olen 38. Ja adunud, et mind tahetakse küll, ikka veel.
Samamoodi.
Need perverditüüpi-mehed, kes arvavad välimuse peale, et oi, võiks! pole kuhugi kadunud. Kuigi noh, ega nad kõik ole perverdid, eks ole. Mõned toovad lambist lilli või pakuvad täiesti viisakalt, et tahaksid minuga suhelda - aga kui seda suhtlemist pakub mees, kes on mind mitu korda tänaval näinud, oma rattasõitu peatades, ainus, mida mina tunnen, on "jäetagu mind rahule!"
Elik mina ei taha kedagi neist, kes mind tahavad. Jälle. Ja kui ma kõnnin tänaval, läbi märja kleidi kumamas märg rinnahoidja, ei ole see kellegi ahvatlemiseks, vaid palav oli ja ma ei viitsinud seda ära võtta pärast ujumist, sest märg asi vastu keha oli HEA - mitte ebamugav.
Oh jah.
Tunne esmast huvi mu hinge, mitte mu krdi tisside vastu!!!! Tissid tulevad mängu HILJEM!
Aga need, kelle jaoks mul juba oleks huvi nahka ja lihaseid, rasvkudet ja limaskesti teistmoodi kasutada kui lihtsalt oma osadena teadvustades, me juba tunneme üksteist ja ta meeldib mulle väga - ei taha mind.
See meestega värk lihtsalt pole mu forte. No lihtsalt ei ole.
Siiamaani ei tea, MIDA ma valesti teen, kuidas valesti olen, mis kamm.
Ma olen inimkarjas mingi veider lehmake. Aga elan sellisena, tänan väga.
Kuigi, kuna ma teen taas katset antidepressantide annuse vähendamisega, MITTE oivaliselt, vaid nii - enam-vähem. On hea elada. Aga lähtuvalt juba /¤)*!{[€]}"#/* füüsilistest nähtudest VÕIKS OLLA PALJU PAREM.
Samas, noh - andke mulle mu tita, ja ma hakkan viuguma, et tahaks ühte veel, alles mitme aasta pärast! Füüsiliste hädade üle üldse ei kurdaks!
Ainus, mis oleks täiuslikust õnnest puudu, oleks orgasmid - ja ma ikka mõtlen, et kui praeguse töö tehtud ja palka saan, on Lelo Sona teema.
Krt, neil on allahindlus just. 50 eurot!
KURAT!
Vabandust, ma vist kasutan selle ära. Ja siis nälgin.
/ostlema
reede, 27. juuli 2018
Sulan
Kuulge, kuumaga lugege!
Kirjanduslikus päevaraamatus soovitatakse =)
Lumi ja jää, sinakas lumehämarus ja härmatanud oksad, purikad puudel, kui päeval on sula olnud, peaaegu tahkena tunduv hingeõhk, mis rääkides suudest seesuguse pilvena lahkub, nagu oleks kõnelejate näol tegu lohede kokkutulekuga, lõikav tuul, mis tungib läbi igast kehakattest, sõrmeotsad, mis tunnevad külmavalu ainsa asjana üldse, kuidas külm metallese käes piinab isegi läbi kinnaste ...!!!
Üldiselt hakkab ilm mu taluvuspiiridest üle olema.
Jah, tean, mina KIRJUTASIN "Kuningad", mul võiks see kargus kontides olla - aga phmt ONGI, ja ma kipun sulama.
Peavalu, iiveldus, uimasus, lakkamatu pearinglus ... kui tulen ujumast, siis väljun veest väga ettevaatlikult, sest pea käib nii hullusti ringi, et võimalus end vastu kive katki kukkuda näib üleni reaalne. Elik - mina ei ole kunagi kurtnud, kuidas niu, siin külmal maal ma sündisin, koliks õige soojemale! aga nüüd ma kurdan.
See on juba kurat teab mis! Põuaga on pärnadel lehed langemas kosena, ma ujun jões, mis on kuivanud ja langenud lehti täis (lisaks tuleb kohati vastu väikesi ja keskmisi lemmevaibatükke, mis värk sellega on?), ma ei saa õues käia, sest päike, ei saa toas olla, sest õhk seisab, kuulge, sel on põhjus, mis ma Egiptimaal ei ela!!!!
Mul koguneb (pühib ära) palavaga nina alla pisikeste higipiiskade kollektsioon ja kui neid ei kuivatata, näeb asi välja, nagu voolaks ninast lakkamatult tatti.
Uujee.
Aga mu lapsed on Viljandis ja folgivad sajaga ja vähemalt ses osas on tore - üksinda piinelda on oluliselt parem, kui samas üritada veel teiste elu paremaks teha ning end ka selles suunas ära katkestada.
Üksinda, mmm!
Üksindus, kui see pole üksildus, on TÄIEGA mõnus.
Et tita, et minu erikuradiere TAHTMINE veel mõne lapse järgi ei ole selle üksindusearmastusega kooskõlas?
Aga see ongi hind, mida olen valmis maksma, dohh!
Mitte et mul poleks vaikselt muret sisse tulnud: arvasin, et rasestumine on minu puhul üks-kaks-kolm, esimesed kaks last sain phmt kohe, kui lapsevastase kaitseta seksisin. Aga nüüd on kaks siirdamist selja taga ja septembris hakkan kõigega otsast pihta.
Ega ma ausalt öelda 2017 sellele küll mõelnud, et ei tarvitse ka 2019 last saada. Venib ja venib ja ma üldsegi ei rasestugi ja ...
Ega ma ei ole ka lapsendamise vastu kuidagi. Aga mõtsin, et see ei ole mu ainus võimalus last saada.
Tundub, et ikka nagu - võib ollagi.
Kuigi (järgneb täiesti asjatundmatu meditsiiniline arutlus) ma ei saa aru, miks siirdamine ei toimu ovulatsiooni ajal? Too peaks nagu olema periood, kui emakas on kõige rohkem lapse pesastamiseks valmis, kui loode kõige kindlamini pidama jääb - aga mul on kahekordne kogemus, kus umbes ovulatsiooni ajal vaatab arst üle, ütleb, et võib istutada küll - ja aeg määratakse nädala pärast.
Nagu - mis loogika seal on?
Oh, oleks mina oma arst, ma teeksin nii palju targemini ... aga küsin ja räägin järgmisel korral, kui lähen. Äkki keskmiselt ei ole ovulatsioon suht kohe peale päevade lõppu?
14 päeva pärast mensese algust minu eesel ja perse. EI. OLE. On kuskil 10.
Mida enam mõtlen, seda enam tundub, et nad üritavadki ovulatsiooni ajal siirdada, aga kuna minu oma käib varem, nad lihtsalt ei pane pihta.
Pole vist ka loota, et nad mind sõnast usuksid seal.
Aga no vaatab. Vbla kuidagi ikka õnnestub veenda.
Seni sulan siin ja naudin üksindust. Isegi raamatulugemine läheb korteris üksi olles libedamalt.
Kirjanduslikus päevaraamatus soovitatakse =)
Lumi ja jää, sinakas lumehämarus ja härmatanud oksad, purikad puudel, kui päeval on sula olnud, peaaegu tahkena tunduv hingeõhk, mis rääkides suudest seesuguse pilvena lahkub, nagu oleks kõnelejate näol tegu lohede kokkutulekuga, lõikav tuul, mis tungib läbi igast kehakattest, sõrmeotsad, mis tunnevad külmavalu ainsa asjana üldse, kuidas külm metallese käes piinab isegi läbi kinnaste ...!!!
Üldiselt hakkab ilm mu taluvuspiiridest üle olema.
Jah, tean, mina KIRJUTASIN "Kuningad", mul võiks see kargus kontides olla - aga phmt ONGI, ja ma kipun sulama.
Peavalu, iiveldus, uimasus, lakkamatu pearinglus ... kui tulen ujumast, siis väljun veest väga ettevaatlikult, sest pea käib nii hullusti ringi, et võimalus end vastu kive katki kukkuda näib üleni reaalne. Elik - mina ei ole kunagi kurtnud, kuidas niu, siin külmal maal ma sündisin, koliks õige soojemale! aga nüüd ma kurdan.
See on juba kurat teab mis! Põuaga on pärnadel lehed langemas kosena, ma ujun jões, mis on kuivanud ja langenud lehti täis (lisaks tuleb kohati vastu väikesi ja keskmisi lemmevaibatükke, mis värk sellega on?), ma ei saa õues käia, sest päike, ei saa toas olla, sest õhk seisab, kuulge, sel on põhjus, mis ma Egiptimaal ei ela!!!!
Mul koguneb (pühib ära) palavaga nina alla pisikeste higipiiskade kollektsioon ja kui neid ei kuivatata, näeb asi välja, nagu voolaks ninast lakkamatult tatti.
Uujee.
Aga mu lapsed on Viljandis ja folgivad sajaga ja vähemalt ses osas on tore - üksinda piinelda on oluliselt parem, kui samas üritada veel teiste elu paremaks teha ning end ka selles suunas ära katkestada.
Üksinda, mmm!
Üksindus, kui see pole üksildus, on TÄIEGA mõnus.
Et tita, et minu erikuradiere TAHTMINE veel mõne lapse järgi ei ole selle üksindusearmastusega kooskõlas?
Aga see ongi hind, mida olen valmis maksma, dohh!
Mitte et mul poleks vaikselt muret sisse tulnud: arvasin, et rasestumine on minu puhul üks-kaks-kolm, esimesed kaks last sain phmt kohe, kui lapsevastase kaitseta seksisin. Aga nüüd on kaks siirdamist selja taga ja septembris hakkan kõigega otsast pihta.
Ega ma ausalt öelda 2017 sellele küll mõelnud, et ei tarvitse ka 2019 last saada. Venib ja venib ja ma üldsegi ei rasestugi ja ...
Ega ma ei ole ka lapsendamise vastu kuidagi. Aga mõtsin, et see ei ole mu ainus võimalus last saada.
Tundub, et ikka nagu - võib ollagi.
Kuigi (järgneb täiesti asjatundmatu meditsiiniline arutlus) ma ei saa aru, miks siirdamine ei toimu ovulatsiooni ajal? Too peaks nagu olema periood, kui emakas on kõige rohkem lapse pesastamiseks valmis, kui loode kõige kindlamini pidama jääb - aga mul on kahekordne kogemus, kus umbes ovulatsiooni ajal vaatab arst üle, ütleb, et võib istutada küll - ja aeg määratakse nädala pärast.
Nagu - mis loogika seal on?
Oh, oleks mina oma arst, ma teeksin nii palju targemini ... aga küsin ja räägin järgmisel korral, kui lähen. Äkki keskmiselt ei ole ovulatsioon suht kohe peale päevade lõppu?
14 päeva pärast mensese algust minu eesel ja perse. EI. OLE. On kuskil 10.
Mida enam mõtlen, seda enam tundub, et nad üritavadki ovulatsiooni ajal siirdada, aga kuna minu oma käib varem, nad lihtsalt ei pane pihta.
Pole vist ka loota, et nad mind sõnast usuksid seal.
Aga no vaatab. Vbla kuidagi ikka õnnestub veenda.
Seni sulan siin ja naudin üksindust. Isegi raamatulugemine läheb korteris üksi olles libedamalt.
pühapäev, 17. juuni 2018
Lahe ja mugav
Teen nii palju. Ei valuta. Niisiis võib.
SELGELT ma ei õpi.
Mugavustsoon ... misASI see on?!
Kui keha lubab, tõstan maailma paigast nii hästi, kui suudan. Kui ei luba, puhkan, taastun, rahunen - et siis taas jaksaks ja hooliks.
Ma ei oska teisiti. Kurat, teoorias olen küll tugev, maailma saab hakkama, mina ei pea teda ära parandama - kuid praktikas ikkagi kisub rabelema.
AGA! Ma vähemalt värvisin ukse lõpuni, korjasin kõik remondi kokku, panin värvid-pahtlid-liivapaberid (maalriteip sai otsa) kappi ära, pesin põrandad, riiulid, aknalauad, võtsin tolmuimejaga need põrandad, mida ei pesnud, ja EI VÄRVI EGA PAHTELDA MIDAGI!
Vähemalt 2 nädalat nüüd.
VÄHEMALT!
Järgmine töö on hoopis tütre lõpukleit (13 eurot, aliexpress) parajaks õmmelda, sest sobiva pikkusega kleit tuli sealt ikka talle liiga lai.
Aga selgelt on kleidi juures parandamiskoht olemas, ei ole vaja kohutavalt leiutada ja hädas olla.
Üldiselt väga pahane ei ole enda peale ikkagi, et jälle liiga ohtralt teen. Olen nagu olen. Ei ole parem, ei ole halvem, olen mina.
Tütar ikka lõpetab kooli, eks ole, ja läheb edasi teise kooli teatriklassi (sest näitlemine, see on tema asi). Olen päris uhke ja rahul, et ta sai ka 21. sisse, aga ei läinud sinna, sest nad käitusid ülbelt ja tobedalt. Nagu - jaa, oluline pole mitte kuulus nimi, vaid reaalsus, kuidas sinuga toimitakse. Just SEE peakski otsuse tegemisel kaalu omama!
Maailma ära parandada me vbla ei suudagi, aga oma maailma vähemalt ei võta ja oma toimimisega ei toeta neid, kes nõmedalt käituvad. Jee!
Poeg on niisama tore ja rõõm on näha neid kahte koos arvutis mängimas, naermas, üksteise muusikamaitse üle mõtteid vahetamas. Ma TEADSIN kogu aeg, et palju lapsi on ka selleks hea, et siis on neil õed-vennad.
Tõsi, natsa muretsen sellepärast, et ok, ühe lapse ma saan kunstliku viljastamisega ilmselt kätte, enne kui 41 saan. Aga teise, et tal oleks ka mingi natukenegi omas eas vend või õde?
Krt ... kisub ikka lapsendamise poole samuti.
Aga noh, aega on selle kiire asjaga, esmalt tuleb laps üldse kõhtu saada, siis seal suureks kasvatada, ilma et ära katkeks, siis sünnitada ja päris imikueast välja aidata - noh, ja siis saab alles vaadata, mis edasi saab.
Ei tasu ette muretseda, mis saab KUI.
Äkki KUI ei ole üldse teema. Siis on täiesti raisatud aeg.
Kuigi see lapseasi ... olen ikka RÄMEpettunud, kui sest asja ei saa. Õnneks lapsendamine on teema ka siis, kui mu keha üldse koostööd ei tee.
Krt, ikka ei ole vist päris sama keha, mis kahekümneviiesena ... A noh, ma jätsin suitsetamise maha, et asju enda jaoks rasestumise teemal veidi tõenäolisemaks teha. Olen füüsiliselt suht aktiivne. Viimane kord pidasin embrüosiiradmisjärgsest režiimist ka 100% kinni.
Rohkem vist eriti teha ei saa.
Vahel mõtlen, KUI vähese rahaga olen läbi elu toime tulnud. Kuidas "ei saa endale lubada - nojah, elab teistmoodi siis".
Ja nüüd ma söön väljas, kui tahan. Toetan teisi, kel vähem raha. Ostan ürituseks riided endale ja oma kahele lapsele. Ainult selle ürituse nimel, küll pärast kannab ka, ilusad ju - aga üritus on ostmise põhjus.
Nagu ...
Mida?!
Ja mõtlen tõsiselt tööle minna, sest muidu ei saa suvalist väljas söömist endale enam lubada.
Krt, kui mugavaks muutub lühikese ajaga!!!
SELGELT ma ei õpi.
Mugavustsoon ... misASI see on?!
Kui keha lubab, tõstan maailma paigast nii hästi, kui suudan. Kui ei luba, puhkan, taastun, rahunen - et siis taas jaksaks ja hooliks.
Ma ei oska teisiti. Kurat, teoorias olen küll tugev, maailma saab hakkama, mina ei pea teda ära parandama - kuid praktikas ikkagi kisub rabelema.
AGA! Ma vähemalt värvisin ukse lõpuni, korjasin kõik remondi kokku, panin värvid-pahtlid-liivapaberid (maalriteip sai otsa) kappi ära, pesin põrandad, riiulid, aknalauad, võtsin tolmuimejaga need põrandad, mida ei pesnud, ja EI VÄRVI EGA PAHTELDA MIDAGI!
Vähemalt 2 nädalat nüüd.
VÄHEMALT!
Järgmine töö on hoopis tütre lõpukleit (13 eurot, aliexpress) parajaks õmmelda, sest sobiva pikkusega kleit tuli sealt ikka talle liiga lai.
Aga selgelt on kleidi juures parandamiskoht olemas, ei ole vaja kohutavalt leiutada ja hädas olla.
Üldiselt väga pahane ei ole enda peale ikkagi, et jälle liiga ohtralt teen. Olen nagu olen. Ei ole parem, ei ole halvem, olen mina.
Tütar ikka lõpetab kooli, eks ole, ja läheb edasi teise kooli teatriklassi (sest näitlemine, see on tema asi). Olen päris uhke ja rahul, et ta sai ka 21. sisse, aga ei läinud sinna, sest nad käitusid ülbelt ja tobedalt. Nagu - jaa, oluline pole mitte kuulus nimi, vaid reaalsus, kuidas sinuga toimitakse. Just SEE peakski otsuse tegemisel kaalu omama!
Maailma ära parandada me vbla ei suudagi, aga oma maailma vähemalt ei võta ja oma toimimisega ei toeta neid, kes nõmedalt käituvad. Jee!
Poeg on niisama tore ja rõõm on näha neid kahte koos arvutis mängimas, naermas, üksteise muusikamaitse üle mõtteid vahetamas. Ma TEADSIN kogu aeg, et palju lapsi on ka selleks hea, et siis on neil õed-vennad.
Tõsi, natsa muretsen sellepärast, et ok, ühe lapse ma saan kunstliku viljastamisega ilmselt kätte, enne kui 41 saan. Aga teise, et tal oleks ka mingi natukenegi omas eas vend või õde?
Krt ... kisub ikka lapsendamise poole samuti.
Aga noh, aega on selle kiire asjaga, esmalt tuleb laps üldse kõhtu saada, siis seal suureks kasvatada, ilma et ära katkeks, siis sünnitada ja päris imikueast välja aidata - noh, ja siis saab alles vaadata, mis edasi saab.
Ei tasu ette muretseda, mis saab KUI.
Äkki KUI ei ole üldse teema. Siis on täiesti raisatud aeg.
Kuigi see lapseasi ... olen ikka RÄMEpettunud, kui sest asja ei saa. Õnneks lapsendamine on teema ka siis, kui mu keha üldse koostööd ei tee.
Krt, ikka ei ole vist päris sama keha, mis kahekümneviiesena ... A noh, ma jätsin suitsetamise maha, et asju enda jaoks rasestumise teemal veidi tõenäolisemaks teha. Olen füüsiliselt suht aktiivne. Viimane kord pidasin embrüosiiradmisjärgsest režiimist ka 100% kinni.
Rohkem vist eriti teha ei saa.
Vahel mõtlen, KUI vähese rahaga olen läbi elu toime tulnud. Kuidas "ei saa endale lubada - nojah, elab teistmoodi siis".
Ja nüüd ma söön väljas, kui tahan. Toetan teisi, kel vähem raha. Ostan ürituseks riided endale ja oma kahele lapsele. Ainult selle ürituse nimel, küll pärast kannab ka, ilusad ju - aga üritus on ostmise põhjus.
Nagu ...
Mida?!
Ja mõtlen tõsiselt tööle minna, sest muidu ei saa suvalist väljas söömist endale enam lubada.
Krt, kui mugavaks muutub lühikese ajaga!!!
esmaspäev, 4. juuni 2018
Malbe suvi
Nüüd pahteldan-lihvin-teen värvimisküpseks kempsu ust. Mõlemalt poolt.
Tõden, et natuke jube, sest kemps on mul ühtlasi ka vannituba, aga värv küll "niiskestesse ruumidesse" pole.
Samas - tuleb maha hiljem? ISSAND kui jube! KOHUTAV!
Ta isegi ei kooruks, pole selline värv. Lihtsalt kulub.
Ma ei ole väga häiritud sest perspektiivist. Rohkem sellest, et ei plaaninud üldse toda ust värvida ja nüüd (sest värv on vaja ära kulutada!) tuleb oranži-kreemvalge segu kollaste seinte taustal.
Vast kisub juba LIIGA värviliseks?
Mul ei olnud ideeliselt plaanis oranži kasutada, tahtsin telliskivipunast. Aga mu poeg vaidles vastu. Ütles, et telliskivivärv on kõige hullem punane üldse, kõik ruuged ja pruunikaspunased või -oranžid on vastikud, ja siis leidsime viimaks kompromissi.
Kompromisss on üsna apelsinivärviline.
Natuke ere, ent samas: heledad värvid on kitsukestes ruumides eelistatavad ja mu esik on raudselt kitsas.
See on telliskivipunasest loobumise hea külg: tumedat vähem.
Aga nii palju oranži ...
Titaga läks nagu läks, eks ole.
Mõtlesin isegi välja, mis värk selle sileda nahaga on: mitte rasedus, vaid mul olid organisimi üldist toimimist soodustavad ravimid ka peal, mis muidu vähihaigete elukvaliteeti veits taastavad, ja need muuhulgas toimisid ka nahale. Kõik taastus imeliselt, nahk muutus pringiks, jõudugi tuli juurde ...
Täna helistan perearstile ja küsin, kas võin neid edasi võtta, sest pearingluse vastu ka aitasid ja ilma tugeva pearingluseta on ikka märksa toredam elada.
Uuesti hakkan siis meditsiiniliselt rasestuvat keha ja last ehitama oktoobris. Sest vahepeal on normaalset perioodi ka vaja, kogu aeg jõuga keret mõjutada on piiiiiiiiiiisut karm. (Ja ei aita titasaamisele kaasa samuti.)
Eip, ei ole pettunud.
Kuni 41 saan, on lapsetreimise rahaline hind vastuvõetav. Pärast seda ... no kui mitte kuidagi ei ole selleks ajaks õnnestunud rasedaks jääda, on ju veel lapsendamine.
Ehk nad lubavad mulle lapse. Ei, ei ole tunnet, et see peaks tingimata ametlik jne olema, ma ei tahaks asendusema olla, ikka PÄRISemme.
Kuidas asi paberites kirjas, on mulle SÜGAVALT kama.
Sitsidsatsidpatsid võttis mu hirme ses osas kõvasti alla. Ei ole ikka nii, et lapsendades saad emotsionaalselt jube katkise ja üleni õnnetu lapse ja siis võitled edaspidi iga naeratuse eest. Nad teevad tänapäeval lapsi lastekodudes pidades tõesti oma parima, et neil hea oleks - ja tundub, et sel on mõju ka.
Võibolla ma selle prednisolooni peal suudan isegi tööle minna! (Ja natuke raha teenida.)
Ütleme, augustis hakkan õendamiskohta otsima, kui arst mulle selle predika alles jätab. Teate kui MÕNUS on mitte alailma väsimusse kõngeda, poolpime olla, on imeline tunne midagi jaksata ...
Kuulge, ma teen remonti praegu ja ei sure sellesse!!! Juba ütleb midagi, onjo?!
Ach, ma mäletasin arsti telefonitunni aega täna valesti! Mitte neljast, vaid neljaNI.
No selge, sis lükkub homseks.
Väljas lõhnab hästi, sain jälle jooksma, kuna ma põllunaine pole, pole mul ka kuivuse vastu midagi ... kõik on hea.
Tõden, et natuke jube, sest kemps on mul ühtlasi ka vannituba, aga värv küll "niiskestesse ruumidesse" pole.
Samas - tuleb maha hiljem? ISSAND kui jube! KOHUTAV!
Ta isegi ei kooruks, pole selline värv. Lihtsalt kulub.
Ma ei ole väga häiritud sest perspektiivist. Rohkem sellest, et ei plaaninud üldse toda ust värvida ja nüüd (sest värv on vaja ära kulutada!) tuleb oranži-kreemvalge segu kollaste seinte taustal.
Vast kisub juba LIIGA värviliseks?
Mul ei olnud ideeliselt plaanis oranži kasutada, tahtsin telliskivipunast. Aga mu poeg vaidles vastu. Ütles, et telliskivivärv on kõige hullem punane üldse, kõik ruuged ja pruunikaspunased või -oranžid on vastikud, ja siis leidsime viimaks kompromissi.
Kompromisss on üsna apelsinivärviline.
Natuke ere, ent samas: heledad värvid on kitsukestes ruumides eelistatavad ja mu esik on raudselt kitsas.
See on telliskivipunasest loobumise hea külg: tumedat vähem.
Aga nii palju oranži ...
Titaga läks nagu läks, eks ole.
Mõtlesin isegi välja, mis värk selle sileda nahaga on: mitte rasedus, vaid mul olid organisimi üldist toimimist soodustavad ravimid ka peal, mis muidu vähihaigete elukvaliteeti veits taastavad, ja need muuhulgas toimisid ka nahale. Kõik taastus imeliselt, nahk muutus pringiks, jõudugi tuli juurde ...
Täna helistan perearstile ja küsin, kas võin neid edasi võtta, sest pearingluse vastu ka aitasid ja ilma tugeva pearingluseta on ikka märksa toredam elada.
Uuesti hakkan siis meditsiiniliselt rasestuvat keha ja last ehitama oktoobris. Sest vahepeal on normaalset perioodi ka vaja, kogu aeg jõuga keret mõjutada on piiiiiiiiiiisut karm. (Ja ei aita titasaamisele kaasa samuti.)
Eip, ei ole pettunud.
Kuni 41 saan, on lapsetreimise rahaline hind vastuvõetav. Pärast seda ... no kui mitte kuidagi ei ole selleks ajaks õnnestunud rasedaks jääda, on ju veel lapsendamine.
Ehk nad lubavad mulle lapse. Ei, ei ole tunnet, et see peaks tingimata ametlik jne olema, ma ei tahaks asendusema olla, ikka PÄRISemme.
Kuidas asi paberites kirjas, on mulle SÜGAVALT kama.
Sitsidsatsidpatsid võttis mu hirme ses osas kõvasti alla. Ei ole ikka nii, et lapsendades saad emotsionaalselt jube katkise ja üleni õnnetu lapse ja siis võitled edaspidi iga naeratuse eest. Nad teevad tänapäeval lapsi lastekodudes pidades tõesti oma parima, et neil hea oleks - ja tundub, et sel on mõju ka.
Võibolla ma selle prednisolooni peal suudan isegi tööle minna! (Ja natuke raha teenida.)
Ütleme, augustis hakkan õendamiskohta otsima, kui arst mulle selle predika alles jätab. Teate kui MÕNUS on mitte alailma väsimusse kõngeda, poolpime olla, on imeline tunne midagi jaksata ...
Kuulge, ma teen remonti praegu ja ei sure sellesse!!! Juba ütleb midagi, onjo?!
Ach, ma mäletasin arsti telefonitunni aega täna valesti! Mitte neljast, vaid neljaNI.
No selge, sis lükkub homseks.
Väljas lõhnab hästi, sain jälle jooksma, kuna ma põllunaine pole, pole mul ka kuivuse vastu midagi ... kõik on hea.
esmaspäev, 28. mai 2018
Nii kuradi tore, kui keegi märkab
Sest ega ma ju väga lootnud (lootmine ei ole mu tugev külg), et inimesed loevad ja neile meeldibki.
"Kuningate tagasitulekut."
Enne suve veel eriti.
Aga no Loterii osas juba vaatasin, et vist lugejale istus see asi, kuigi kolm kirjutab hästi hinnanguvabalt, seal tuleb alati nuputada, et mis ja kas talle meeldis.
Siis rääkis (see ei ole lugemislink, on kuulamise oma) ka Peeter Helme hästi ja mus tekkis täiesti ajuvaba rõõm.
Ei, ei ma ei ole asjatult kirjutanud, ka see raamat võib oma lugejad PÄRISELT ka üles leida! "Kuningad" ei ole mingi "Valikute" hädine väike õve, ta on täiesti omaette väärtus, teistsugune lugu ja mitte kehvem!
Näete, siin on tegelt sama tekst ikka kirjalikuna ka - saab lugeda, ei pea kuulama.
Tõsi, et mitte ebaõiglane olla, on Peeter ka "Lihtsatest valikutest" kirjutanud-rääkinud.
See oli mul ka linkimata, üheks põhjuseks ilmselt kohutav pilt. Mitte teadlik otsus mittelinkimise taga, eks ole, aga tolle artikli oma ajust väljalaskmine oli ilmselt seotud tõdemusega, et iuuuuu, kui kole foto!!! Ei ole huvi seda levitada!
Ja nüüd on "Kuningate tagasituleku" kirjaliku arvustuse juures seesama.
Mingi mu paraadpilt v?!
Vaikselt muidu kirjutan uut lugu. Vaatab, pikk see tuleb, noore romaani mõõtu või pisem.
Arvata on, et alla 30 000 sõna ikka naljalt ei tee midagi - sest ma hakkan kuskilt pihta, on mingid Need Situatsioonid, mis tahan ära kirjutada, ning ma kunagi ei tea, kuidas nendeni jõuda või kaua see võtab. Ainult tegelasi peaks lugeja nonde olukordade tekke ajaks piisavalt hästi tundma, et aduda tegevuse nüansse. Miks nii, mitte teisiti.
Muidu lähen suht pimesi lukku sisse ja olen ise ka hämmastunud, kuhu ja kuidas jõuan.
Nojah.
Lisaks jubedale väsimusele, isuta näljale ning nüüdseks üsna lõppenud korterikoristusele värvib mu päeva, et veel pole menstruatsioon alanud.
VEEL.
Aga siiski.
Veel on hästi!
Kollane esik on samuti hirmus tore! Sealt on nii hea läbi kõndida.
Jaa, see on perfektsusest VÄGA kaugel, mõne koha oleksin ise vast isegi paremini teinud (a no R ei ole oma kursusi veel lõpetanud ka ja ta pakkus, et teeb esiku ära kolmandiku selle papi eest, mis talle tegelt maksin, sest inimese töövaeva ei tohi tasuta võtta!, nii et ses osas kõik hea), aga kuidas asi erinevates valgustes välja näeb, lambi all ühtmoodi, hommiku- , lõuna- ja õhtupäikese all kogu aeg iga tunni järel jälle teistmoodi, soojus tundub lausa kiirgavat, päikeselaik helendab, pruuni põranda ja tumekollaste seinte koosmõju ... ooh!
Kuna "aah-kõik-on-teistmoodi-nii-jube!" on ka möödas, mõtlen täiesti siira elevusega, kas lasta R-il veel esikus kapiuksed ka üle värvida (halli ja valge asemel näiteks telliskivipunane ning helehall? Või tellisekarva ja kreemvalge?) või lasta ta otse oma poja tuppa ning tekitada sinna rohelised seinad, samas näiteks korstnajala ja radika roosaks värvida lastes - ja kuigi mul enam väga raha üle ei ole, mõtisklen ka uuele põrandakattele.
Ei, saan aru, et linoleum ei ole inimeste meelest Hea Asi Mida Põrandale Panna. (Kuigi üleni looduslik, miks mitte?!) Aga see on odavam kui laminaat ja peamiselt pakub mulle huvi ju VÄRV. Jala all on ta pealegi apsaluutselt piisavalt soe ja mõnus.
Kolm päeva remonti oli nii jube, et võttis häälega niutsuma.
Nüüd mõtlen innukalt kolmele nädalale?
Nojah, aga need kolm päeva on ju möödas. Elasin üle.
Nii et võib eskaleerida.
"Kuningate tagasitulekut."
Enne suve veel eriti.
Aga no Loterii osas juba vaatasin, et vist lugejale istus see asi, kuigi kolm kirjutab hästi hinnanguvabalt, seal tuleb alati nuputada, et mis ja kas talle meeldis.
Siis rääkis (see ei ole lugemislink, on kuulamise oma) ka Peeter Helme hästi ja mus tekkis täiesti ajuvaba rõõm.
Ei, ei ma ei ole asjatult kirjutanud, ka see raamat võib oma lugejad PÄRISELT ka üles leida! "Kuningad" ei ole mingi "Valikute" hädine väike õve, ta on täiesti omaette väärtus, teistsugune lugu ja mitte kehvem!
Näete, siin on tegelt sama tekst ikka kirjalikuna ka - saab lugeda, ei pea kuulama.
Tõsi, et mitte ebaõiglane olla, on Peeter ka "Lihtsatest valikutest" kirjutanud-rääkinud.
See oli mul ka linkimata, üheks põhjuseks ilmselt kohutav pilt. Mitte teadlik otsus mittelinkimise taga, eks ole, aga tolle artikli oma ajust väljalaskmine oli ilmselt seotud tõdemusega, et iuuuuu, kui kole foto!!! Ei ole huvi seda levitada!
Ja nüüd on "Kuningate tagasituleku" kirjaliku arvustuse juures seesama.
Mingi mu paraadpilt v?!
Vaikselt muidu kirjutan uut lugu. Vaatab, pikk see tuleb, noore romaani mõõtu või pisem.
Arvata on, et alla 30 000 sõna ikka naljalt ei tee midagi - sest ma hakkan kuskilt pihta, on mingid Need Situatsioonid, mis tahan ära kirjutada, ning ma kunagi ei tea, kuidas nendeni jõuda või kaua see võtab. Ainult tegelasi peaks lugeja nonde olukordade tekke ajaks piisavalt hästi tundma, et aduda tegevuse nüansse. Miks nii, mitte teisiti.
Muidu lähen suht pimesi lukku sisse ja olen ise ka hämmastunud, kuhu ja kuidas jõuan.
Nojah.
Lisaks jubedale väsimusele, isuta näljale ning nüüdseks üsna lõppenud korterikoristusele värvib mu päeva, et veel pole menstruatsioon alanud.
VEEL.
Aga siiski.
Veel on hästi!
Kollane esik on samuti hirmus tore! Sealt on nii hea läbi kõndida.
Jaa, see on perfektsusest VÄGA kaugel, mõne koha oleksin ise vast isegi paremini teinud (a no R ei ole oma kursusi veel lõpetanud ka ja ta pakkus, et teeb esiku ära kolmandiku selle papi eest, mis talle tegelt maksin, sest inimese töövaeva ei tohi tasuta võtta!, nii et ses osas kõik hea), aga kuidas asi erinevates valgustes välja näeb, lambi all ühtmoodi, hommiku- , lõuna- ja õhtupäikese all kogu aeg iga tunni järel jälle teistmoodi, soojus tundub lausa kiirgavat, päikeselaik helendab, pruuni põranda ja tumekollaste seinte koosmõju ... ooh!
Kuna "aah-kõik-on-teistmoodi-nii-jube!" on ka möödas, mõtlen täiesti siira elevusega, kas lasta R-il veel esikus kapiuksed ka üle värvida (halli ja valge asemel näiteks telliskivipunane ning helehall? Või tellisekarva ja kreemvalge?) või lasta ta otse oma poja tuppa ning tekitada sinna rohelised seinad, samas näiteks korstnajala ja radika roosaks värvida lastes - ja kuigi mul enam väga raha üle ei ole, mõtisklen ka uuele põrandakattele.
Ei, saan aru, et linoleum ei ole inimeste meelest Hea Asi Mida Põrandale Panna. (Kuigi üleni looduslik, miks mitte?!) Aga see on odavam kui laminaat ja peamiselt pakub mulle huvi ju VÄRV. Jala all on ta pealegi apsaluutselt piisavalt soe ja mõnus.
Kolm päeva remonti oli nii jube, et võttis häälega niutsuma.
Nüüd mõtlen innukalt kolmele nädalale?
Nojah, aga need kolm päeva on ju möödas. Elasin üle.
Nii et võib eskaleerida.
neljapäev, 24. mai 2018
Tuunimine
Võibolla on mu kalduvus juustega asju teha ka kuidagi mingi üldine otsustamisvajadus, valikuvajadus?
Sest minu suhtumine oma juustesse on jätkuvalt umbes viieaastasele sobilik - enamasti nad ei häiri mind, aga kui hakkavad häirima, käärid kätte!
Jah, oma kätte.
Ma olin veits väsinum kui enamasti ja seega veel halvemate piduritega.
Nüüd olen veel rohkem tema moodi.
Palju.
Täna tuleb tore inimene ja teeb esikus remonti.
Pingutus oli, aga armastust ei olnud.
Jaa, minu jaoks on armastus põhiline mõõdupuu kõigeks. Seda veidram, et tegelt ma ei oska armastust defineerida. Midagi stiilis "tahad, et teisel oleks hea ja tegutsed sinna suunas" vast?
Keegi igatahes ei hakanud mu remonditud kodu ja hoolikalt tuunitud kardinate pärast 3 mm rohkem ka tegutsema, et mul hea oleks.
Teoreetilist armastust (seda, kus tegutsemine puudub), ei arvesta üldse armastusena, sest mulle on liiga-liiga vahetult selge, KUI absurdne säärane armastamine oleks.
Teema "miks ma mitte aru saama väidedest "me ju armastasime sind ja ikka sa tapsid ennast"".
Nagu: kuidas, kurat, pidin mina aru saama, et armastati, kui seda ei väljendatud tegudes ega sõnades?!
Siin kõrvalveerus on kontonumbrid ja vahel tuleb neil rohkem või vähem raha. Ma siis olen nii liigutatud, sest see on mu meelest märk armastusest.
Tahan, et sul hea oleks.
Jaa, tähhhhh!!!
Ok, mõne kodaniku puhul olid ka Enne Rongi teod (tõesti MÕNE, ma ikka lasin täiesti nutmaajavalt palju endast üle ja mööda astuda ning teenisin aina teisi, ise midagi vastu saamata), aga oleks siis sinna sõnad samuti taha pandud!
Mina mõtsin, et no ma üleni vastik ilmselt pole talle ja talle, näed, vahel teevad vähemalt midagi, kuigi hästi ei ütle!
Kuidas, krt, rääkida tõtt, nii et seda usutaks?! Kui ütlen, et mul on halb, mul ON halb. Kui kirjutan, et ütle mulle midagi hästi, mul on vaja, mul ON vaja.
Ent inimesed on pärast minu tegude suhtes "aga kust me pidime teadma?"
No ma ÜTLESIN. Mis ma veel tegema oleksin pidanud?!
Jep, ikka veel olen segaduses.
KUIDAS rääkida tõtt nii, et seda ka usutaks?!?!?!
Sest minu suhtumine oma juustesse on jätkuvalt umbes viieaastasele sobilik - enamasti nad ei häiri mind, aga kui hakkavad häirima, käärid kätte!
Jah, oma kätte.
Ma olin veits väsinum kui enamasti ja seega veel halvemate piduritega.
Nüüd olen veel rohkem tema moodi.
Pole kindel, et see on edasiminek. Näe, üleeile oli veel see:
A noh - juuksed, need on pisiasi. Oleksin näiteks käe maha lõiganud, oleks probleem.
Seekord lakkasin üldse suitsetamast (eelmisel korral tõmbasin umbes poolteist sigaretti päevas), sest no embrüo on minus ja kui seekord ka pidama ei jää, tulebki kõigega algusest alata.
Peale endometrioosi opereemise, olgu, see on tehtud vähemalt.
Isegi treenimisega mitte ei vaata ette, vaid ei teegi trenni. Krdile, kaks nädalat ei ruineeri mind ja kui laps JÄÄB pidama, on ju jee, aga isegi kui ei jää, on kaks nädalat trennipausi pisiasi. PISIASI!
Noh, ja KÕNDIDA ju tegelt võib.Palju.
Kuna sedakorda pole üldse rasedat tunnet, aga eelmine kord, kui selgus, et ikka ei old rase, oli, on paradoksaalselt ikka kerge lootus, et no tasub vähemalt üritada hoida.
Nii et üritan.
Seinad, seinad on need, mille kallale ta lasen. Põrand on Tütarlapse isa pere panusest alates kaunis ja lagi on mingite krobeliste plaatidega tehtud, millega seoses ei pragune, ja ei häiri mind.
Olin hämmingus, kui tore inimene arvas, et saab ühe päevaga toime küll. Selle tõesti õnnestudes ässitan ta ka mõne toa kallale - enne arvasin, et ma nii kaua remondijama ei talu, ent kui esik võtab aint päeva, polegi ju NII kaua, onju?
Ning tegelt on kõrini sellest, et seinad ei ole mingit värvi. No mis värvid on hallikasvalge, kreemikasvalge ja kahvaturoosa?!?! Tapeet koorub kah igas ruumis ning selgelt tegelt oleks aeg midagi teha.
Ma lihtsalt ... pole väga ettevõtlik enam sel suunal. Kogu see kodutuunimine on mulle sestsaati, kui Depressiivses Väikelinnas (ehk Türil) elasin ja nõnda veel tegin, kopka eestki õnnelikumaks ei saanud ning keegi mind seepärast rohkem ei armastanud, võõraks jäänud.Pingutus oli, aga armastust ei olnud.
Ei toiminud niisiis.
Jaa, minu jaoks on armastus põhiline mõõdupuu kõigeks. Seda veidram, et tegelt ma ei oska armastust defineerida. Midagi stiilis "tahad, et teisel oleks hea ja tegutsed sinna suunas" vast?
Keegi igatahes ei hakanud mu remonditud kodu ja hoolikalt tuunitud kardinate pärast 3 mm rohkem ka tegutsema, et mul hea oleks.
Teoreetilist armastust (seda, kus tegutsemine puudub), ei arvesta üldse armastusena, sest mulle on liiga-liiga vahetult selge, KUI absurdne säärane armastamine oleks.
Teema "miks ma mitte aru saama väidedest "me ju armastasime sind ja ikka sa tapsid ennast"".
Nagu: kuidas, kurat, pidin mina aru saama, et armastati, kui seda ei väljendatud tegudes ega sõnades?!
Siin kõrvalveerus on kontonumbrid ja vahel tuleb neil rohkem või vähem raha. Ma siis olen nii liigutatud, sest see on mu meelest märk armastusest.
Tahan, et sul hea oleks.
Jaa, tähhhhh!!!
Ok, mõne kodaniku puhul olid ka Enne Rongi teod (tõesti MÕNE, ma ikka lasin täiesti nutmaajavalt palju endast üle ja mööda astuda ning teenisin aina teisi, ise midagi vastu saamata), aga oleks siis sinna sõnad samuti taha pandud!
Mina mõtsin, et no ma üleni vastik ilmselt pole talle ja talle, näed, vahel teevad vähemalt midagi, kuigi hästi ei ütle!
Kuidas, krt, rääkida tõtt, nii et seda usutaks?! Kui ütlen, et mul on halb, mul ON halb. Kui kirjutan, et ütle mulle midagi hästi, mul on vaja, mul ON vaja.
Ent inimesed on pärast minu tegude suhtes "aga kust me pidime teadma?"
No ma ÜTLESIN. Mis ma veel tegema oleksin pidanud?!
Jep, ikka veel olen segaduses.
KUIDAS rääkida tõtt nii, et seda ka usutaks?!?!?!
kolmapäev, 2. mai 2018
Et te ka teaks
Olgu, see mentruatsioon küll oodatud ei olnud.
Mähhhhhhh!!!!
Määrimine läks üle natukeseks värskeks vereks, siis natuke rohkemaks, siis veel rohkemaks ja kui enam pesukaitsega toime ei tulnud, olin sunnitud tegema järelduse, et mkmm. Pole titat minus.
Kõva kolm tundi olin pettunud - aga kuna mul on sügaval sees, et loota ei tasu, nagunii saad vastu hambaid, enam ei ole.
No nii on.
Kõik.
Ma homme helistan ja küsin, kas oli midagi külmutusse panna, aga ausalt, ega ma sel teemal ka lootusrikas ole.
Pole siis pole, no nii on. Tegelt olekski imelik ühe korraga kõik korda saada =) Lapse saab pingutuseta kätte vaid siis, kui teda tegelt (eriti) ei tahagi, rusikareegel.
Elik: "Ära põe!"
Hämmastav, aga tõesti ei põe. Läks nii, läks. Vähemalt on mul juba kaks oivalist last! Eks varsti proovib jälle.
Ja noh, positiivse poole pealt: ma võin jälle suitsu teha, kui tahtmine on, mul ei ole kaksipidi mõtteid trenni tegemise ees (tegin ikka ka seni, aga no väga väikese koormusega) ja kui enda poolsurnuks kurnan (täna läks nii koristamisega), pole tunnet, et krt, kas ma nüüd SELLEpärast äkki ..?
Ei, täna ei old sellepärast, määrima hakkas ju juba enne, lihtsalt sattus sedasi.
Kõhulihaseid saan ka lebomalt teha, ei muretse.
Pole nagu põhjust muretseda enam, eks ole.
Kuigi tõsi on, et ega ma väga hüsteeriline muretseja pole nagunii. Läheb nii, läheb. Läheb teisiti, läheb. Läheb.
On see üleni seksistlik anekdoot, kuidas tänavaküsitlusel mehelt küsitakse, kui suur tõenäosus on, et talle homme New Yorgi 45. avenüül dinosaurus vastu tuleb. Mees väänutab nägu, ütleb, et ta pole ometi mingi tõenäosusteooria spetsialist, ta ei tea ju ...
"No umbes!" öeldakse.
Mees siis pakub, et 0.006%
Küsitakse sama naiselt.
"50%" vastab naine kohe.
"Kuidas ... kuidas 50????" kokutab küsitleja.
"Võibolla tuleb. Võibolla ei tule," vastab naine ja kõnnib edasi.
Vot ma olen tüüpiline naine selle loo järgi. Läheb nii, siis läheb. Ei lähe, ei lähe.
Keskmiste arvude järgi on see ja see tõenäoline?
Pff, kes meist see keskmine on?
Meie oleme need väga individuaalsed ühikud, kelle järgi keskmine paika pannakse, ja igas äärmuses on meile ruumi.
Mis ei tähenda, et mul ikkagi poleks korraga "vahet pole ju, võin kõike!" taas. Öösel arvutiga mängida, pikemat maad kui kilomeeter järjest joosta, palli pumbata.
Pall on küll täis, too sõber, kes KA mu lapse isaks hakata ei tahtnud, pumpas. Selgus, et selle pumbaga, millega mina oma lihased haigeks vajutasin, ei saagi. Too on rattapump, kuidagi hoopis teise konstruktsiooniga, mingi klapp teises kohas, mingi blablabla. Spetsiaalne pallipump meil kodus (maksis alla pooleteise euro vist) see-eest toimis. Veidi küll andis õhku ka tagasi välja, aga toimis.
Ergo - pall on põrgatatav.
Täitsa üllatav, et ma ei ole titasaamise ebaõnnestumisest rohkem häiritud. Aga mul ei ole tunnet, et nüüd ei saagi. Mul on tunne, et noh, natu visadust on vaja, aega läheb.
Aga olgem ausad - kui ma visa olla ei kavatseks, ma ju ei tahakski eriti!
Ent tahan. Oojaa, tahan.
Mähhhhhhh!!!!
Määrimine läks üle natukeseks värskeks vereks, siis natuke rohkemaks, siis veel rohkemaks ja kui enam pesukaitsega toime ei tulnud, olin sunnitud tegema järelduse, et mkmm. Pole titat minus.
Kõva kolm tundi olin pettunud - aga kuna mul on sügaval sees, et loota ei tasu, nagunii saad vastu hambaid, enam ei ole.
No nii on.
Kõik.
Ma homme helistan ja küsin, kas oli midagi külmutusse panna, aga ausalt, ega ma sel teemal ka lootusrikas ole.
Pole siis pole, no nii on. Tegelt olekski imelik ühe korraga kõik korda saada =) Lapse saab pingutuseta kätte vaid siis, kui teda tegelt (eriti) ei tahagi, rusikareegel.
Elik: "Ära põe!"
Hämmastav, aga tõesti ei põe. Läks nii, läks. Vähemalt on mul juba kaks oivalist last! Eks varsti proovib jälle.
Ja noh, positiivse poole pealt: ma võin jälle suitsu teha, kui tahtmine on, mul ei ole kaksipidi mõtteid trenni tegemise ees (tegin ikka ka seni, aga no väga väikese koormusega) ja kui enda poolsurnuks kurnan (täna läks nii koristamisega), pole tunnet, et krt, kas ma nüüd SELLEpärast äkki ..?
Ei, täna ei old sellepärast, määrima hakkas ju juba enne, lihtsalt sattus sedasi.
Kõhulihaseid saan ka lebomalt teha, ei muretse.
Pole nagu põhjust muretseda enam, eks ole.
Kuigi tõsi on, et ega ma väga hüsteeriline muretseja pole nagunii. Läheb nii, läheb. Läheb teisiti, läheb. Läheb.
On see üleni seksistlik anekdoot, kuidas tänavaküsitlusel mehelt küsitakse, kui suur tõenäosus on, et talle homme New Yorgi 45. avenüül dinosaurus vastu tuleb. Mees väänutab nägu, ütleb, et ta pole ometi mingi tõenäosusteooria spetsialist, ta ei tea ju ...
"No umbes!" öeldakse.
Mees siis pakub, et 0.006%
Küsitakse sama naiselt.
"50%" vastab naine kohe.
"Kuidas ... kuidas 50????" kokutab küsitleja.
"Võibolla tuleb. Võibolla ei tule," vastab naine ja kõnnib edasi.
Vot ma olen tüüpiline naine selle loo järgi. Läheb nii, siis läheb. Ei lähe, ei lähe.
Keskmiste arvude järgi on see ja see tõenäoline?
Pff, kes meist see keskmine on?
Meie oleme need väga individuaalsed ühikud, kelle järgi keskmine paika pannakse, ja igas äärmuses on meile ruumi.
Mis ei tähenda, et mul ikkagi poleks korraga "vahet pole ju, võin kõike!" taas. Öösel arvutiga mängida, pikemat maad kui kilomeeter järjest joosta, palli pumbata.
Pall on küll täis, too sõber, kes KA mu lapse isaks hakata ei tahtnud, pumpas. Selgus, et selle pumbaga, millega mina oma lihased haigeks vajutasin, ei saagi. Too on rattapump, kuidagi hoopis teise konstruktsiooniga, mingi klapp teises kohas, mingi blablabla. Spetsiaalne pallipump meil kodus (maksis alla pooleteise euro vist) see-eest toimis. Veidi küll andis õhku ka tagasi välja, aga toimis.
Ergo - pall on põrgatatav.
Täitsa üllatav, et ma ei ole titasaamise ebaõnnestumisest rohkem häiritud. Aga mul ei ole tunnet, et nüüd ei saagi. Mul on tunne, et noh, natu visadust on vaja, aega läheb.
Aga olgem ausad - kui ma visa olla ei kavatseks, ma ju ei tahakski eriti!
Ent tahan. Oojaa, tahan.
teisipäev, 1. mai 2018
Kuidas vabaneda nutisõltuvusest
Mis mõttes "sõltuvus nutivahenditest ja arvutist"?
Mis mõttes SÕLTUVUS?
Nutivahendite kasutamine on osa elust! Sama hästi võiks kaevelda, et me lapsed on sõltuvuses veest või magamisest!
Ok, nutivahend pole nii vajalik otseseks ellujäämiseks, nõus.
Hea küll, nad on samavõrd siis sõltuvuses kõndimisest, maitsvast toidust (kuigi ellu jääda saaks ilmselt ka mingit vitamiinsete plögalahuste tarbimisel), puhtast voodipesust ja mõnusatest tossudest. Jah, ilma jääks ellu, aga miks peaks elu olema raskem ja ebameeldivam, kui saab ka teisiti? MIKS?!
Pffff!
Et saaks ju ka muid asju nautida? Hei, nad naudivadki! Kannavad saapaid ka, mitte ainult tosse, tennised on teema ... aga et kuidagi eriti halb on nautida nutivahendeid, küll aga on täiesti kombes, kui laps näiteks tahabki ainult jalkat mängida kogu aeg ja miski muu teda ei huvita? Raamatutesse pugeda? Maitea, kollektsioneerib surnud putukaid? See on "terve"?
Kus on loogika?!
Miks mõned teemad on aktsepteeritumad kui teised, neid nautida on hea?! Raamatukoid on nüüdseks rehabiliteeritud, ära ainult arvutimängudesse süüvi - sest valida saadaolevatest variantidest mõnusaim on paha?!
MIKS?!?!?!
Kusjuures samal ajal on levinud "ma ikka tahan elult rohkem, kui lihtsalt ellu jääda". Nagu reisidel käia ja väljas süüa ja SEE on ok, ent vot tahta arvutis, telefonis või tahvlis mängida on NÕME.
Ihka parem Malaisiasse!
Kusjuures kohati on need samad inimesed, kes ütlevad nii üht kui teist. Et nautida on hea, aga ainult ÕIGEID asju.
Pfffffffffffff!!!
Ok, lõpetasin ulu, raevutsemise ning meele heitmise.
Inimestele ei sobi minu vaated, neil on teised? Pole minu probleem.
Elagu ise teistmoodi, neil on see võimalus. Mina elan enda moodi, ei vabane nutisõltuvusest, ei ürita ka oma lapsi sellest vabastada.
Meil on hea sedasi.
Kui ei saa netti kaks päeva järjest, oleks nagu jäse puudu või midagi.
Nii on ja see ei ole PAHA, et nii on. Kui voolavat vett kraanist ei tule, on ka midagi valesti, sest oleme harjunud, et tuleb. Ei sureks keegi ära, kui kaevust ämbritega vee peaks tooma, ent see oleks TUNDUVALT ebamugavam. Miks lihtsalt igaks juhuks vahepeal ämbritega toimetada, isegi kui ei pea, et aga endale tõestada: ma suudan, kui vaja?
Muidugi suudan. See ei tähenda, et peaksin.
Muidu: kuulasin arsti juttu ja jätsin meelde. Nt et täiesti normaalne on, kui vahepeal määrib, lihtsalt kui tuleb juba palju puhast punast verd nagu menstruatsiooni ajal ikka, vist rase ei ole.
Mõtlesin enda sees, et nah, mul nagunii ei "määri", ma pole sihuke, kuid tühjagi - nüüd juba terve päeva. Ja ei, ei ole samas puhast punast verd. On määrdunudpruun natuke midagi. Äkki nende värkide kõrvaltoime, mida endale sisse kütan igal õhtul?
Täiesti normaalne. Noooo kui arst sedasi ütles, ilmselt ongi.
Isegi nii normaalne mu silmis, et arvan veel rohkem, et ju ikka rase olen. KÕIK võimalikud tunnused klapivad. Torked kõhus ja rasked rinnad ja arusaamatud unehood.
7. mail annan verd, siis saab vastuse, kuidas päriselt on.
Mis mõttes SÕLTUVUS?
Nutivahendite kasutamine on osa elust! Sama hästi võiks kaevelda, et me lapsed on sõltuvuses veest või magamisest!
Ok, nutivahend pole nii vajalik otseseks ellujäämiseks, nõus.
Hea küll, nad on samavõrd siis sõltuvuses kõndimisest, maitsvast toidust (kuigi ellu jääda saaks ilmselt ka mingit vitamiinsete plögalahuste tarbimisel), puhtast voodipesust ja mõnusatest tossudest. Jah, ilma jääks ellu, aga miks peaks elu olema raskem ja ebameeldivam, kui saab ka teisiti? MIKS?!
Pffff!
Kus on loogika?!
Miks mõned teemad on aktsepteeritumad kui teised, neid nautida on hea?! Raamatukoid on nüüdseks rehabiliteeritud, ära ainult arvutimängudesse süüvi - sest valida saadaolevatest variantidest mõnusaim on paha?!
MIKS?!?!?!
Kusjuures samal ajal on levinud "ma ikka tahan elult rohkem, kui lihtsalt ellu jääda". Nagu reisidel käia ja väljas süüa ja SEE on ok, ent vot tahta arvutis, telefonis või tahvlis mängida on NÕME.
Ihka parem Malaisiasse!
Kusjuures kohati on need samad inimesed, kes ütlevad nii üht kui teist. Et nautida on hea, aga ainult ÕIGEID asju.
Pfffffffffffff!!!
Ok, lõpetasin ulu, raevutsemise ning meele heitmise.
Inimestele ei sobi minu vaated, neil on teised? Pole minu probleem.
Elagu ise teistmoodi, neil on see võimalus. Mina elan enda moodi, ei vabane nutisõltuvusest, ei ürita ka oma lapsi sellest vabastada.
Meil on hea sedasi.
Kui ei saa netti kaks päeva järjest, oleks nagu jäse puudu või midagi.
Nii on ja see ei ole PAHA, et nii on. Kui voolavat vett kraanist ei tule, on ka midagi valesti, sest oleme harjunud, et tuleb. Ei sureks keegi ära, kui kaevust ämbritega vee peaks tooma, ent see oleks TUNDUVALT ebamugavam. Miks lihtsalt igaks juhuks vahepeal ämbritega toimetada, isegi kui ei pea, et aga endale tõestada: ma suudan, kui vaja?
Muidugi suudan. See ei tähenda, et peaksin.
Muidu: kuulasin arsti juttu ja jätsin meelde. Nt et täiesti normaalne on, kui vahepeal määrib, lihtsalt kui tuleb juba palju puhast punast verd nagu menstruatsiooni ajal ikka, vist rase ei ole.
Mõtlesin enda sees, et nah, mul nagunii ei "määri", ma pole sihuke, kuid tühjagi - nüüd juba terve päeva. Ja ei, ei ole samas puhast punast verd. On määrdunudpruun natuke midagi. Äkki nende värkide kõrvaltoime, mida endale sisse kütan igal õhtul?
Täiesti normaalne. Noooo kui arst sedasi ütles, ilmselt ongi.
Isegi nii normaalne mu silmis, et arvan veel rohkem, et ju ikka rase olen. KÕIK võimalikud tunnused klapivad. Torked kõhus ja rasked rinnad ja arusaamatud unehood.
7. mail annan verd, siis saab vastuse, kuidas päriselt on.
kolmapäev, 25. aprill 2018
Maailma muuta?
Ma vist olen rase.
VIST, eks ole.
Maisaa pissitesti teha, sest nii palju hormoone, kui olen võtnud ja ikka veel tuppe vajutan (limaskest imab eriti hästi ju) igal õhtul, võib suure tõenäosusega valepositiivse tulemi anda.
Pealegi on liiga vara ja värki.
Aga.
Mitte kuidagi teisiti ei oska ma seletada äärmist jõuetust, mis korraga saabus. (Jah, ma olen ENDA kohta jõuetu, just füüsilised asjad kurnavad hirmsasti.) ERITI komplektis täiesti ootamatult suure söögiisuga ja unisusega - mul on kell 11 õhtul sama tunne, mis varem kolme paiku öösel. Rinnad valutasid juba enne siirdamist - hormoonid, hormoonid! Valutavad siiamaani.
Aga see selleks: kõik on lihtsalt nii - teistmoodi. NII teistmoodi, et pean platseeboefekti küll võimalikuks, ent mitte tõenäoliseks.
Ja mul on päris jahmunud olla sellega seoses. Minu tulevikutaju, eks ole - ma ei pea tulevikku ju reaalseks. Jah, teen küll liigutusi selle ja tolle heaks, aga et need toimisidki? Et see või too juhtuski?
Hämmastav.
Ma nüüd vaikselt hakkan mõtlema (vaikselt, kuni veretest tehtud pole, pole ka 80% kindlust), mismoodi siis nüüd käituda. Oi, tita!
Kas midagi muuta? Mida? Kuhu? Kuidas?
Hämmmmmastav.
Muidu: terve igaviku, julgelt üle poole aasta lugesin Eriksoni "The Crippled God"i. Nagu NIIIIIIIIII kaua - loen nüüd nõnda aeglaselt, et sellele mõeldes ikka imestan. Aga no 1200 lk ikka oli ka.
Kirjutasin sellest Loteriis.
Mõeldes omaenda kirjaniklusele ja Eriksonile: enne enesetapmist oli üks mu "maiolemidagiväärt"-mõtteid ka, et kunagi ei hakka ma kirjutama nii hästi kui Steven Erikson.
Ega ei hakkagi.
Aga. Nüüd ma mõtlen, et parem Erikson kui Erikson ei hakka ma tõesti kunagi olema. Aga samas Erikson ei ole nii hea mina, kui mina olen, ka kunagi. Täiega võrdne.
Kuigi krt. NII PALJU lehekülgi - ja kõik on hea!
Ikka imetlen täiesti.
Jaa, mul on värk pooleli, jaa, on idee seda edasi ja valmis kirjutada (ja kuigi mõtlesingi seda hommage'ina Eriksonile, avastasin sealt ühe täiesti ebateadliku paralleeli, mille vist ümber teen), aga samas: kui ehitan praegu lapsukest, ei ole ju nõrk ja vilets, et kirjutamisega tegelen vähe?
Sest tegelen vähe.
200 sõna päevas ei tule kuidagi ära. Kui teen faili lahti ja muudan seal kasvõi tähte, peamine, et saab midagi salvestada iga päev, on juba hästi.
Aga kui mõtlen, kui palju asju tegelt teen ja maailm ei läheks hukka, kui ma neist mitte midagi enda peal ei peaks, mõtlen ka, et niigi olen oivaline.
Ei ole vaja kogu aeg maailma muuta! Võib täiesti ka lihtsalt mõnuleda vahepeal.
Seda enam, et noh: vähemalt on mul nüüd ära ilmunud 2 proosaraamatut, millega rahul olen, ja järgmise lapse jaoks olen ka kõik ära teinud, mis saan.
VÕIB ju hinge tõmmata (ja süüa end risti läbi avokaado-krabipulga salati, järjekordse šokolaadikoogi ning praetud pelmeenide hapukoorega)? Kasvõi reedeni, mil lähen Haapsallu?
(Mitte HÕFFile, jälestan õudusfilme - aga seltsiks tollele sõbrale, kes HÕFFile kipub.
Mina olen valmis festivali avafilmi vaatama - see on komöödia.)
VIST, eks ole.
Maisaa pissitesti teha, sest nii palju hormoone, kui olen võtnud ja ikka veel tuppe vajutan (limaskest imab eriti hästi ju) igal õhtul, võib suure tõenäosusega valepositiivse tulemi anda.
Pealegi on liiga vara ja värki.
Aga.
Mitte kuidagi teisiti ei oska ma seletada äärmist jõuetust, mis korraga saabus. (Jah, ma olen ENDA kohta jõuetu, just füüsilised asjad kurnavad hirmsasti.) ERITI komplektis täiesti ootamatult suure söögiisuga ja unisusega - mul on kell 11 õhtul sama tunne, mis varem kolme paiku öösel. Rinnad valutasid juba enne siirdamist - hormoonid, hormoonid! Valutavad siiamaani.
Aga see selleks: kõik on lihtsalt nii - teistmoodi. NII teistmoodi, et pean platseeboefekti küll võimalikuks, ent mitte tõenäoliseks.
Ja mul on päris jahmunud olla sellega seoses. Minu tulevikutaju, eks ole - ma ei pea tulevikku ju reaalseks. Jah, teen küll liigutusi selle ja tolle heaks, aga et need toimisidki? Et see või too juhtuski?
Hämmastav.
Ma nüüd vaikselt hakkan mõtlema (vaikselt, kuni veretest tehtud pole, pole ka 80% kindlust), mismoodi siis nüüd käituda. Oi, tita!
Kas midagi muuta? Mida? Kuhu? Kuidas?
Hämmmmmastav.
Muidu: terve igaviku, julgelt üle poole aasta lugesin Eriksoni "The Crippled God"i. Nagu NIIIIIIIIII kaua - loen nüüd nõnda aeglaselt, et sellele mõeldes ikka imestan. Aga no 1200 lk ikka oli ka.
Kirjutasin sellest Loteriis.
Mõeldes omaenda kirjaniklusele ja Eriksonile: enne enesetapmist oli üks mu "maiolemidagiväärt"-mõtteid ka, et kunagi ei hakka ma kirjutama nii hästi kui Steven Erikson.
Ega ei hakkagi.
Aga. Nüüd ma mõtlen, et parem Erikson kui Erikson ei hakka ma tõesti kunagi olema. Aga samas Erikson ei ole nii hea mina, kui mina olen, ka kunagi. Täiega võrdne.
Kuigi krt. NII PALJU lehekülgi - ja kõik on hea!
Ikka imetlen täiesti.
Jaa, mul on värk pooleli, jaa, on idee seda edasi ja valmis kirjutada (ja kuigi mõtlesingi seda hommage'ina Eriksonile, avastasin sealt ühe täiesti ebateadliku paralleeli, mille vist ümber teen), aga samas: kui ehitan praegu lapsukest, ei ole ju nõrk ja vilets, et kirjutamisega tegelen vähe?
Sest tegelen vähe.
200 sõna päevas ei tule kuidagi ära. Kui teen faili lahti ja muudan seal kasvõi tähte, peamine, et saab midagi salvestada iga päev, on juba hästi.
Aga kui mõtlen, kui palju asju tegelt teen ja maailm ei läheks hukka, kui ma neist mitte midagi enda peal ei peaks, mõtlen ka, et niigi olen oivaline.
Ei ole vaja kogu aeg maailma muuta! Võib täiesti ka lihtsalt mõnuleda vahepeal.
Seda enam, et noh: vähemalt on mul nüüd ära ilmunud 2 proosaraamatut, millega rahul olen, ja järgmise lapse jaoks olen ka kõik ära teinud, mis saan.
VÕIB ju hinge tõmmata (ja süüa end risti läbi avokaado-krabipulga salati, järjekordse šokolaadikoogi ning praetud pelmeenide hapukoorega)? Kasvõi reedeni, mil lähen Haapsallu?
(Mitte HÕFFile, jälestan õudusfilme - aga seltsiks tollele sõbrale, kes HÕFFile kipub.
Mina olen valmis festivali avafilmi vaatama - see on komöödia.)
esmaspäev, 23. aprill 2018
Veits virisen - ausalt, ainult veits!
Olgu, eelmise postituse alla märkused jätnud kommentaatoril oli veits õigus: mina mõtsin, et kui must 6 küpset munarakku kätte saadud, on lihtsalt siirdamisvisadus, et mõni neist ka mu kerre püsima jääks ja ma TIIIIITAAAAAAAAAAA kätte saaksin.
Täna siis käisin siirdamas.
Selgus, et kuuest munarakust viljastus kolm.
Neist kolmest jagunes raamatu järgi ja ideaalselt üks (kes on nüüd mu kõhus ja kinnitub - või siis ei kinnitu), ülejäänud kaks on sellised - noh, vaadatakse, kuidas nad homme tunduvad ja kui ikka neist asja pole, ei tasu ju külmutada.
Mõttes, et siiratakse korduvalt, mitte just head uudised, eks ole.
Ei, kui see, kes mul nüüd kõhus, ei otsusta laps olla, pean KÕIGEGA otsast alustama.
Peale umbes neljakuulist puhkust kehale.
Aga esmase šoki ja vaimse valu toodetud kuku-pikali-väsimuse järel on siiski nüüd suht kombes olla. Mõned asjad tuli ümber mõelda, ent ainult mõned.
Ei muutu elu üleni.
Või siis ... ei jää üleni samaks =P
See viimane on mu meelest seni ikka hirmsam olnud. Et parem tuttav õudus kui tundmatu? Mkmm, tuttav on teadaolevalt õudus ju, tundmatu võib ka mitteõudus olla! Alati hüppan kaevu, kui sihuke ees laiutab!
Olin nii väsinud juba päeva alguses, et lugesin ühe silmaga - mida pole päris tükk aega teinud. Aga hoolimata üritamisest ei tulnud mitte und, vaid pissihäda, ja no olgu.
On nagu on.
Söön apelsini. Ennemalt sõin läätsepaja jääke praetud singiga. Varsti võtan šokolaadikoogi.
Tundub, nagu leevendaks toit praegu hädasid mu sees, nii et söön ja ei kahetse grammigi.
Ma ei saa suitsu teha, sest ... ei saa.
Ma ei saa kohvi juua, sest maohape. (Kruus päevas, kruus päevas on ohutu.)
Ma ei saa trenni teha, sest 2 nädalat siirdamise järel ei tohi phmt midagi vähegi aktiivsemat peale kõndimise ette võtta ja no kui on ainult üks valmis loode - mis on juba minus - pole nagu väga "ach, kui ei jää pidama, polnudki vaja, võtame järgmise" võimalik mõelda.
Või no olgu, natuke on ikka, ma ei lähe päris hulluks ja ei arva iga aevastuse peale, et see oli nüüd liiga suur pingutus, sellepärast ma raudselt kaotan lapse.
A päris esimesel päeval jooksma ikka ei kisu. Või veekeskusse minema - keelatud on saun, bassein, vann.
Nii et söömine ainus lubatud stressimaandusviis.
Teine apelsin.
Aaaah, mul on kõht nii täis!
Võibolla ikka jään magama ka. Palju tuleb süüa, et ära väsisksin???
"Kuningate" kohta on Goodreadsis üks hinne lisaks minu omale. Tütre koolikatsete vastused pole teada. Poja palli ma ei suuda täis pumbata - väsin ära!!! Kõht ka kumerdub moel, nagu oleksin neljandat kuud rase ja siis ma sõin veel lisaks.
Oh, kus ma jään?!
A Jää oleks päris hea lapsenimi, eks?
Täna siis käisin siirdamas.
Selgus, et kuuest munarakust viljastus kolm.
Neist kolmest jagunes raamatu järgi ja ideaalselt üks (kes on nüüd mu kõhus ja kinnitub - või siis ei kinnitu), ülejäänud kaks on sellised - noh, vaadatakse, kuidas nad homme tunduvad ja kui ikka neist asja pole, ei tasu ju külmutada.
Mõttes, et siiratakse korduvalt, mitte just head uudised, eks ole.
Ei, kui see, kes mul nüüd kõhus, ei otsusta laps olla, pean KÕIGEGA otsast alustama.
Peale umbes neljakuulist puhkust kehale.
Aga esmase šoki ja vaimse valu toodetud kuku-pikali-väsimuse järel on siiski nüüd suht kombes olla. Mõned asjad tuli ümber mõelda, ent ainult mõned.
Ei muutu elu üleni.
Või siis ... ei jää üleni samaks =P
See viimane on mu meelest seni ikka hirmsam olnud. Et parem tuttav õudus kui tundmatu? Mkmm, tuttav on teadaolevalt õudus ju, tundmatu võib ka mitteõudus olla! Alati hüppan kaevu, kui sihuke ees laiutab!
Olin nii väsinud juba päeva alguses, et lugesin ühe silmaga - mida pole päris tükk aega teinud. Aga hoolimata üritamisest ei tulnud mitte und, vaid pissihäda, ja no olgu.
On nagu on.
Söön apelsini. Ennemalt sõin läätsepaja jääke praetud singiga. Varsti võtan šokolaadikoogi.
Tundub, nagu leevendaks toit praegu hädasid mu sees, nii et söön ja ei kahetse grammigi.
Ma ei saa suitsu teha, sest ... ei saa.
Ma ei saa kohvi juua, sest maohape. (Kruus päevas, kruus päevas on ohutu.)
Ma ei saa trenni teha, sest 2 nädalat siirdamise järel ei tohi phmt midagi vähegi aktiivsemat peale kõndimise ette võtta ja no kui on ainult üks valmis loode - mis on juba minus - pole nagu väga "ach, kui ei jää pidama, polnudki vaja, võtame järgmise" võimalik mõelda.
Või no olgu, natuke on ikka, ma ei lähe päris hulluks ja ei arva iga aevastuse peale, et see oli nüüd liiga suur pingutus, sellepärast ma raudselt kaotan lapse.
A päris esimesel päeval jooksma ikka ei kisu. Või veekeskusse minema - keelatud on saun, bassein, vann.
Nii et söömine ainus lubatud stressimaandusviis.
Teine apelsin.
Aaaah, mul on kõht nii täis!
Võibolla ikka jään magama ka. Palju tuleb süüa, et ära väsisksin???
"Kuningate" kohta on Goodreadsis üks hinne lisaks minu omale. Tütre koolikatsete vastused pole teada. Poja palli ma ei suuda täis pumbata - väsin ära!!! Kõht ka kumerdub moel, nagu oleksin neljandat kuud rase ja siis ma sõin veel lisaks.
Oh, kus ma jään?!
A Jää oleks päris hea lapsenimi, eks?
reede, 20. aprill 2018
Natuke hull
Panen oma keha valmis (veel ravimeid) embrüosiirdamiseks.
Olen küll elevil, mhmh.
Kavatsen ka hoida ülejäänud (kuus munarakku! 15 folliikulit oli muidu) embrüoid külmutuses igaks juhuks - äkki läheb vaja. Ja kui seekord, aastal 2018, ei lähegi, mis on halvim, mis võib juhtuda, kui mul on tuleviku tarvis külmutuses embrüod, mida ma ei vaja? (100 eurot aastas kulub ilmaasjata.)
Ja mis on halvim, mis võib juhtuda, kui ma ei hoia külmutuses embrüoid ja mul läheb neid vaja? Kõik senine tuleb uuesti teha + kui vajan neid kõrgemas vanuses kui 41, kulub sitaks raha kah veel.
Clexani-süstid (et tromboosi ei tekiks) on küll veidi valusad. Aga jälle - mis on hullem, kas saada tromboos või teha endale natukese valuga need süstid?
Oi, varsti, varsti ... jah, te saate kõigest otseülevaate, mis siis, et raseduse katkemisoht on kunstliku viljastamise lastega suurem ja osad inimesed vaikivad isegi tavaliselt eostatud lastest 3 kuud, et mitte oma katkemisvalu pärast jagada.
Aga maitea - ei saa aru, miks oma valusid mitte jagada.
Ma tahan ju eriti kirjutada teile valudest ja ahastusest, siis ei ole nii üksildane ja kõigist hüljatud tunne vähemalt!
Nojah, kuigi mõni tagasiside võiks küll olemata olla.
OMAST ARUST ma seletan kõik nii lahti, teen nii puust ja punaseks, kui annab - aga ikka inimesed (mitte kõik, osad) ei saa aru. Ja et asi minu jaoks eriti ilgeks muuta, ARVAVAD, et said jube hästi, teavad nüüd kõike ning on pädevad õpetama - ja mina hullun.
Sest ma küll korrutan, et inimesed on lollakad, see ei tohiks mind ju üllatada - aga ikka iga kord on mus: "KUIDAS nii saama?!?!"
Seepärast korrutangi, et endale meelde jääks ja samas, et ka teised inimesed, kes samamoodi hädas, saaksid samuti "inimesed on lollakad" endale korrutada.
Mul on hulganisti lapsepõlvest pärit vaevusi ja õudusi (emake maa, ma ei tee "õigesti"? Aga nii ju saab? Kust ma peaksin üldse teadma, kuidas "õigesti" käib? Ja kui tegin "õigesti" ja see samas ei muutnud mind millekski muuks kui kohutavalt õnnetuks, kuidas saavad Teised Inimesed veel loota, et jälle samamoodi teeksin?! Misasja?! KUIDAS?!), aga et must ei saada aru, on raudpolt-kindlalt üks neist.
Kogu aeg olnud-vaevadest.
Et inimesed mõtlevad kuidagi mööda sellest, mida ütlen, mida omast arust väljendan, ja lisaks leiavad, et on jube läbinägelikud ja Teavad Tõtt.
Minu arust panevad nad sageli niiiiiiiiiii kaugelt mööda, ei sihi isegi samma metsatukka, kuhu hunt jooksis, ja on ühtaegu veendunud, et teavad minu kohta rohkem kui mina. Ning mul on ulg ja häda ja hambakiristus.
Sest MINA tean, et vahel eksin, kuigi väljendun kindlas kõneviisis enamasti. Aga neil ei paista selliseks tõdemuseks üldse sees valmisolekut olema. Neil Ongi Alati Õigus.
See on nii kuradi õudne.
Nii kuradi õudne.
Ma olen valmis inimestele (ka konkreetsetele inimestele) palju andeks andma. Palumatagi. Tegusid ja sõnu.
Aga vot seda, et saadakse valesti aru, aga ise ollakse veendunud, et Mul On Õigus - seda mitte.
Kõige krdi hirmsam asi ÜLDSE.
Nojah, ränt läbi, aga ma saan titaaaaa! PÄRISELT.
Oi, mul on nii hea meel!!!!!
Ei, see ei ole traditsioonilne viis lapsi saada, aga noh - kas ma MILLESKI olen traditsiooniliselt toiminud ja siis on hästi läinud? MILLESKI?!?!?!
Vot, jah.
Täna on natu naljakas hommik, selline, kuhu sobib vanamuusika. Näiteks mu Poeglapse iidne lemmiklaul ja -video.
See oli nii armas, kui ta umbes 4-aastasena siiralt õhkas: "See on nii ilus!"
(Teate, et Ares Kreeka mütoloogiast õppis esmalt tantsima ja alles siis võitlema? )
Olen küll elevil, mhmh.
Kavatsen ka hoida ülejäänud (kuus munarakku! 15 folliikulit oli muidu) embrüoid külmutuses igaks juhuks - äkki läheb vaja. Ja kui seekord, aastal 2018, ei lähegi, mis on halvim, mis võib juhtuda, kui mul on tuleviku tarvis külmutuses embrüod, mida ma ei vaja? (100 eurot aastas kulub ilmaasjata.)
Ja mis on halvim, mis võib juhtuda, kui ma ei hoia külmutuses embrüoid ja mul läheb neid vaja? Kõik senine tuleb uuesti teha + kui vajan neid kõrgemas vanuses kui 41, kulub sitaks raha kah veel.
Clexani-süstid (et tromboosi ei tekiks) on küll veidi valusad. Aga jälle - mis on hullem, kas saada tromboos või teha endale natukese valuga need süstid?
Oi, varsti, varsti ... jah, te saate kõigest otseülevaate, mis siis, et raseduse katkemisoht on kunstliku viljastamise lastega suurem ja osad inimesed vaikivad isegi tavaliselt eostatud lastest 3 kuud, et mitte oma katkemisvalu pärast jagada.
Aga maitea - ei saa aru, miks oma valusid mitte jagada.
Ma tahan ju eriti kirjutada teile valudest ja ahastusest, siis ei ole nii üksildane ja kõigist hüljatud tunne vähemalt!
Nojah, kuigi mõni tagasiside võiks küll olemata olla.
OMAST ARUST ma seletan kõik nii lahti, teen nii puust ja punaseks, kui annab - aga ikka inimesed (mitte kõik, osad) ei saa aru. Ja et asi minu jaoks eriti ilgeks muuta, ARVAVAD, et said jube hästi, teavad nüüd kõike ning on pädevad õpetama - ja mina hullun.
Sest ma küll korrutan, et inimesed on lollakad, see ei tohiks mind ju üllatada - aga ikka iga kord on mus: "KUIDAS nii saama?!?!"
Seepärast korrutangi, et endale meelde jääks ja samas, et ka teised inimesed, kes samamoodi hädas, saaksid samuti "inimesed on lollakad" endale korrutada.
Mul on hulganisti lapsepõlvest pärit vaevusi ja õudusi (emake maa, ma ei tee "õigesti"? Aga nii ju saab? Kust ma peaksin üldse teadma, kuidas "õigesti" käib? Ja kui tegin "õigesti" ja see samas ei muutnud mind millekski muuks kui kohutavalt õnnetuks, kuidas saavad Teised Inimesed veel loota, et jälle samamoodi teeksin?! Misasja?! KUIDAS?!), aga et must ei saada aru, on raudpolt-kindlalt üks neist.
Kogu aeg olnud-vaevadest.
Et inimesed mõtlevad kuidagi mööda sellest, mida ütlen, mida omast arust väljendan, ja lisaks leiavad, et on jube läbinägelikud ja Teavad Tõtt.
Minu arust panevad nad sageli niiiiiiiiiii kaugelt mööda, ei sihi isegi samma metsatukka, kuhu hunt jooksis, ja on ühtaegu veendunud, et teavad minu kohta rohkem kui mina. Ning mul on ulg ja häda ja hambakiristus.
Sest MINA tean, et vahel eksin, kuigi väljendun kindlas kõneviisis enamasti. Aga neil ei paista selliseks tõdemuseks üldse sees valmisolekut olema. Neil Ongi Alati Õigus.
See on nii kuradi õudne.
Nii kuradi õudne.
Ma olen valmis inimestele (ka konkreetsetele inimestele) palju andeks andma. Palumatagi. Tegusid ja sõnu.
Aga vot seda, et saadakse valesti aru, aga ise ollakse veendunud, et Mul On Õigus - seda mitte.
Kõige krdi hirmsam asi ÜLDSE.
Nojah, ränt läbi, aga ma saan titaaaaa! PÄRISELT.
Oi, mul on nii hea meel!!!!!
Ei, see ei ole traditsioonilne viis lapsi saada, aga noh - kas ma MILLESKI olen traditsiooniliselt toiminud ja siis on hästi läinud? MILLESKI?!?!?!
Vot, jah.
Täna on natu naljakas hommik, selline, kuhu sobib vanamuusika. Näiteks mu Poeglapse iidne lemmiklaul ja -video.
See oli nii armas, kui ta umbes 4-aastasena siiralt õhkas: "See on nii ilus!"
(Teate, et Ares Kreeka mütoloogiast õppis esmalt tantsima ja alles siis võitlema? )
esmaspäev, 16. aprill 2018
Ärge nüüd nõmedaid kommentaar kirjutage, eks?
Ülehomme siis punkteeritakse ja vaadatakse, mitmes folliikulis munarakud sees on - üldiselt ei ole tõenäoline, et KÕIK tühjad oleksid, sest mu keha on hormoonitundlik ja ehitanud päris-päris mitu neid valmis.
Ja esmaspäeval on juba plaanis viljastatud munarakkude minusse istutamine.
Kui ma mingil põhjusel väga palju paukpadruneid ei produtseeri(nud).
Olen põnevil.
Seks on hea, apsaluutselt ei vaidle. Vähemalt hea seks ja kui päris tunded mängus ja ooh, me Poeglapse isaga ...
Ent sellist kaua ehitatud ja kuupäevalist lapsepõnevust sellest ei saa.
Eriti kuna mina jäin phmt rasedaks kohe ja pilgult, kui aga kaitsmata seks lapsesaamisvõimalikul ajal oli. Puudub kogemus lapse nimel seksimisest, kuidas see on, rääkimata sellest, kuidas teed ja teed, aga last ei saa. Kas mehaaniliseks ei kisu? Üks-kaks-tahan-last-tõuka-tõuka-saa-orgasm?
Teoorias oleksin selleks tuimaks jalgadehargitamiseks (või noh, ma olen hea ja naturaalne teeskleja, kui tahan, jätan innuka ja aktiivse mulje) valmis olnud, aga praktikas rääkisin lapsesaamisest siiski ainult nende meestega, kellega oleksin päriselt vooditegevust võinud harrastada ka ilma lapsesaamisboonuseta.
Lihtsalt ei tahtnud teisiti. No oli sedasi.
Nii üldse ei tahtnud!
Aga nüüd on lapsesaamispõnevus ilma ühtegi isast kaasamata.
Haaran igatsusel (antud juhul lapse järgi) sarvist ja väänan ta pikali matile. On küll natu jube. (Kui RASKE vahepeal olema saab!) On küll palju lahe. (Võin oma elueesmärgid ära täita ka siis, kui keegi teine minuga väga kaasa ei mängi nendes!)
Aga ... millest ma ikkagi aru ei saa, on, MIKS nii.
Ok, natuke on seletatav sellega, et ma näen mehe kohest seksuaal-romantilise tooniga huvi minu suunal juba kümme aastat kui "ah, vaatas aint välimust - eriline lollakas" ja ei võta nende kõnede peale telefonigi vastu. Elik see nullib kohe suure osa mehi ära.
Ent on ju need ülejäänud, kellega rohkem kordi enne kohtutud kui üks?
Ja olen NII leebe, NII salliv, NII jutustav ja kuulav, NII ilus, olin NII seksiarmastaja, hea kodukokk, hea majandaja, hea ema - nagu ... kuidas saab olla, et ma meestega lihtsalt ei klapi, mu meessuhted on kõik lõppenud kas mind verise ja nahatuna maha jättes või teisele poolele "ma ei taha enam juuksekarvaga suppi tõsta, head tervist!" ütlemisega?
Kuskil on eeldus, et piisavalt hea (naine või mees) olles tekivad su ellu head armusuhted.
Kuskil on eeldus, et piisavalt hea olles saad õnnelikuks.
Ja no ei ole mu kogemuse järgi nii.
On nii, et piisavalt loll ja halb olles, teistest mitte väga hoolides, ennast tähtsustades ning mitte end kuidagi kunagi ohverdades saad palju tõenäolisemalt ning püsivamalt õnnelikuks. Ka su suhted on arvukamad, pikemad ning võivad lõpuks päris pikaajaliseks muutuda.
Aga samas on ka paljudel mulle tuttavatel toredatel ja headel inimestel head armusuhted, ka päris pikaajalised.
Miks siis mul ei ole? Elu pikim suhe on kaks ja pool aastat.
Lihtsalt - pole vedanud?
Või on mingi sügavam põhjus ka?
Seda "pole piisavalt hea" asja ma enam ei usu ega kuula, aga aga aga ..?
Ja esmaspäeval on juba plaanis viljastatud munarakkude minusse istutamine.
Kui ma mingil põhjusel väga palju paukpadruneid ei produtseeri(nud).
Olen põnevil.
Seks on hea, apsaluutselt ei vaidle. Vähemalt hea seks ja kui päris tunded mängus ja ooh, me Poeglapse isaga ...
Ent sellist kaua ehitatud ja kuupäevalist lapsepõnevust sellest ei saa.
Eriti kuna mina jäin phmt rasedaks kohe ja pilgult, kui aga kaitsmata seks lapsesaamisvõimalikul ajal oli. Puudub kogemus lapse nimel seksimisest, kuidas see on, rääkimata sellest, kuidas teed ja teed, aga last ei saa. Kas mehaaniliseks ei kisu? Üks-kaks-tahan-last-tõuka-tõuka-saa-orgasm?
Teoorias oleksin selleks tuimaks jalgadehargitamiseks (või noh, ma olen hea ja naturaalne teeskleja, kui tahan, jätan innuka ja aktiivse mulje) valmis olnud, aga praktikas rääkisin lapsesaamisest siiski ainult nende meestega, kellega oleksin päriselt vooditegevust võinud harrastada ka ilma lapsesaamisboonuseta.
Lihtsalt ei tahtnud teisiti. No oli sedasi.
Nii üldse ei tahtnud!
Aga nüüd on lapsesaamispõnevus ilma ühtegi isast kaasamata.
Haaran igatsusel (antud juhul lapse järgi) sarvist ja väänan ta pikali matile. On küll natu jube. (Kui RASKE vahepeal olema saab!) On küll palju lahe. (Võin oma elueesmärgid ära täita ka siis, kui keegi teine minuga väga kaasa ei mängi nendes!)
Aga ... millest ma ikkagi aru ei saa, on, MIKS nii.
Ok, natuke on seletatav sellega, et ma näen mehe kohest seksuaal-romantilise tooniga huvi minu suunal juba kümme aastat kui "ah, vaatas aint välimust - eriline lollakas" ja ei võta nende kõnede peale telefonigi vastu. Elik see nullib kohe suure osa mehi ära.
Ent on ju need ülejäänud, kellega rohkem kordi enne kohtutud kui üks?
Ja olen NII leebe, NII salliv, NII jutustav ja kuulav, NII ilus, olin NII seksiarmastaja, hea kodukokk, hea majandaja, hea ema - nagu ... kuidas saab olla, et ma meestega lihtsalt ei klapi, mu meessuhted on kõik lõppenud kas mind verise ja nahatuna maha jättes või teisele poolele "ma ei taha enam juuksekarvaga suppi tõsta, head tervist!" ütlemisega?
Kuskil on eeldus, et piisavalt hea (naine või mees) olles tekivad su ellu head armusuhted.
Kuskil on eeldus, et piisavalt hea olles saad õnnelikuks.
Ja no ei ole mu kogemuse järgi nii.
On nii, et piisavalt loll ja halb olles, teistest mitte väga hoolides, ennast tähtsustades ning mitte end kuidagi kunagi ohverdades saad palju tõenäolisemalt ning püsivamalt õnnelikuks. Ka su suhted on arvukamad, pikemad ning võivad lõpuks päris pikaajaliseks muutuda.
Aga samas on ka paljudel mulle tuttavatel toredatel ja headel inimestel head armusuhted, ka päris pikaajalised.
Miks siis mul ei ole? Elu pikim suhe on kaks ja pool aastat.
Lihtsalt - pole vedanud?
Või on mingi sügavam põhjus ka?
Seda "pole piisavalt hea" asja ma enam ei usu ega kuula, aga aga aga ..?
kolmapäev, 11. aprill 2018
Kehalised mõtisklused
Kuna oliühe võrgupäevik jäi katki ammu enne, kui ta ise rasedakski (nüüd on tal beebi ja mul on sellest beebist isegi pilt, aga ma ei jaga seda, sest ... sest ma ei tea, miks. Võiks jagada ju!) ja üldse on minul kõik teistmoodi, kirjutan, kuidas kunstliku viljastamisega läheb, ja iga uus kolmandiksamm leiab kajastamist.
A esmalt oliühe apike-kui-armas lapsuke: |
| Mallukas tegi pilti |
Mina ise käisin täna ultraheliga vaatamas, kas ja kuidas folliikulid küpsevad.
Selgus, et asi on täitsa lootusrikas, üheksa folliikulit (ehk siis see kotike, kus sees munarakk kasvab; munarakkude endi seisu ei näe enne, kui punkteeritakse ja nad võetakse minu seest täitsa välja) on üsna suured ja nüüd on mul punktsiooniaeg ka juba kindlaks määratud.Ega ma loota julge, et edasi ka edukalt läheb, ent kuidagi ikka naeratasin päev otsa, sest seni on hea ju.
Päev oli muidu täiesti kuratlikult raske, sest nii palju asju ma normaalselt ei tee (analüüsid+arsti juurde+läpakas riistvarahooldusse+teraapia+läpakas jälle üles korjata ja koju - ning õhtul käis veel sõber ka siit läbi), ent lisaks on mul selletalvine TM-viirus elik palavikku suurt pole, natu köha, kuid vähe, natu nohu, kuid vähe, natu kurguvalu, kuid vähe - ja MAAAAAAAAAAAAAAAAILMAsuurune nõrkus.
Tegelt on hästi, et üldse silmi lahti hoian. Aga vähemalt minul on selle TM-viirusega täitsa selgelt muster, et õhtuni on, jah, rõveraske, aga kuskil peale kaheksat on juba üsna normull-olemine. Elik praegu on täitsa lahe ja kui oo-nüüd-on-hea poleks kordunud juba viimasel neljal õhtul, arvaksin, et olen terveks saanud.
A noh, see on.
Nii et ei looda.
Pealegi on praegu täiesti ok olla niigi (enne-kaheksat ibuprofeeni toel) ja naudin head hetke täiel rinnal.
Kevad on ka vastu ootusi täitsa kombes olnud - üldse pole löga ja libe kogu aeg. Sellisesse kevadesse võib täitsa hästi suhtuda, see on nagu Tartu oma juba. Tartu kevad on mu lemmik, paadiralli, Emajõe ääres lõhnab, jõgi on niiii kõrge ja vesi niiiiiiiii laiali, topsiga jäätis ning rohi kisub siin-seal juba haljendamagi.
Juba sellele mõeldes tuleb õnnetunne sisse.
Kui Tartus elasin, mulle kevad meeldis. Aga igal pool mujal on see mu meelest peamiselt vaev ja talvesaabastes higistavad jalad.
Peab muidu tõdema, et kuigi ma olen elus TUNDUVALT enam süste teinud kui saanud ja juba selle kogemuse pealt tean, et süstiv õde tegelt ei oska imeliselt leida mittevalutundlikku kohta, puhtalt õnneasi, on siiski hämmastav ennast süstides tõdeda, et puhtalt õnneasi. Vahel pole üldse tundagi, et nõel sisse läheb. Vahel on ... tugevalt tunda.
Mingit muud loogikat ei paista olevat kui mulle puhtalt tegijana juba selgeks saanud "ravimit ei tasu hooga kõike sisse lükata, võta aega ja vajuta rahulikult". Aga seda teadmist ei saa kah rakendada, sest mul on pen-süstel ehk süstal, mis süstib määratud koguse ravimit hoobilt ja ühe hetkega.
Lihtsalt eelnevalt mainitud loogika rakendumist märkan sellest, et kui süstida endale samamoodi (hetkega) suuremat kogust, on kibedam.
Mind see kibedus ei sega, eks ole. Ei kaeba, ei hädise.
Aga huvitav on jälgida, kuidas asjad töötavad inimkeha peal.
On tegelt nii lamp, et keha kui tohutult keerulist masinat üritatakse juhtida nii peene aparatuuri jaoks absurdselt rohmakate vahenditega.
Aga kui eesmärk ongi mitte kallutada natuke paremale ja siis kohe tagasi, kolm kraadi rohkem vasakule ja natuke allapoole, vaid "lähme paremale, üleni!" ja "keerame vasakule", rohmakas juhtimissüsteem, mida arstid-õed rakendavad, töötab.
Ja noh - oluliselt paremat polegi võimalik saada, sest ositi, jah, inimene ise tunneb end kõige paremini - ent ta ei tarvitse ju just neid Tähtsaid Tunnuseid märgata, teeb valesid järeldusi juhuslike kokkusattumuste pealt jne.
Kõik ei jälgi ka ennast nii pingsalt kui mina.
Aga tervishoidu või lausa meditsiini ei saa õpetada ühte konkreetset patsienti uurides, keskmised arvud ja keskmise keha keskmised reaktsioonid on ainsad, mida seal saabki õppida.
Kuigi samas - igast kuninglike isikute ihuarstid vanasti vist tundsid oma patsiente põhjani ja ravisid just neid just neile sobivalt?
Njaa.
Tänapäeva ebaisikuline meditsiin on siis mõnes mõttes ka tagasiminek?
kolmapäev, 4. aprill 2018
Ok, enam ei anna teeselda, et talv on
Inimestele meeldib kevad?!
PÄRISELT?!?!?!
Päike sätendab igalt poolt ja nii väga tahaks silmad lihtsalt kinni panna, kuid ei saa, sest kuradi lombid, vesi ja libedus igal pool. Päike pimestab, valge (sula)lumi mitmekordistab seda piina ja kogu aeg on lihased pingul, et ometi mitte ümber lennata. Jalad niisked, kuhugi ei saa istuda, sest MÄRG - ja see on kuidagi hea või?!
MEELDIB kevad?!?!?!
Inimesed on erinevad.
Punkt.
Eile käisin kaks korda pealinnas.
Täna käisin korra, aga kahes kohas.
Ilm oli aina samasugune.
Ei, väsin muidu ka ära, kahtlemata. Ent sellise ilmaga eriti ja jubedalt ja iga 50 meetri järel tahaks endale õlale patsutada, et vingelt läbitud teekond, hästi tehtud, naine - aga selle asemel tuleb lihtsalt edasi liikuda.
Ja edasi.
Ja edasi.
Igatahes hakkab mulle selgemaks saama, miks eelmise aasta varakevadel üldse ei õnnestunud sissevõetavate antidepressantide kogust vähendada, ilma et ahastus ja õudus mus võimust poleks võtnud.
Praegu ma ei vähenda, aga ahastus ja õudus pisut väiksemas doosis on kohal kohe, kui väljas käin ja kogen, mis seal toimub. Mul niigi käib pea ringi (oletatavasti just praegu ka seepärast, et "esimene hormoonsüst kunstlikuks viljastumiseks" ja kõik on nihkes mu kehas), nägemisega-tasakaaluga on raskusi - ja ilm teeb hädad kolm korda hullemaks.
Kui aus olla, olen jumalast segaduses, kui kaua need folliikulid nüüd küpsevad, mis värk, mis toimub. Sest mul on teised süstid käes, homme hakkan kasutama, 10. aprillil uus arstiaeg, aga mida mulle öeldi: "Siis vaatame, kontrollime, ja selgub, kas on vaja ravimiannust suurendada või samamoodi jätkata."
Ma olin seks arsti juures käimise ajaks nii surnud, et eesmärk oli saada retsept ja uksest välja ja selge, kümnendal tagasi, seni süstin, rohkem ma ei taha teada ka - aga nüüd ikka mõtlen, et oot, seks tulevaseks ajaks ju VÕIKS olla juba valmis folliikuleid ka, kui kõik hästi läheb? Ju?
Ei ole nii, et munarakke saab hakata juurde küpsetama suvalisel hetkel, kui ühed poolvalmis või nässu läinud, paned kohe uued (igaks juhuks kasvõi) hakkama.
Tsükkel on TSÜKKEL, seda ei anna väga katkestada, ja praegu + nädal peaks nagu olema munarakkude valmimise aeg?
Elik tegelt on põnevus.
Aga kuna meedikud olid nii ükskõiksed (sest nad ei taha mulle asjata lootust anda?), mul ei ole ka eriti tunnet.
Ainult arvutan mõttes ja kuna mul titte IKKA VEEL kõhus pole, on tema võimalik varaseim sünnipäev nihkunud juba veebruari. Veel natuke ja mul on kevadelaps tulemas.
Huvitav, lepitaks see mind natuke selle aastaajaga või oleks: "Muidu rõve ja nüüd veel sünnitus ka, kuidas nii halb üldse saab olla?!"
Mitte et ma sünnitamist pelgaksin. Mina, kartmatu, jne. Aga no ega see mugav olema saa(ks).
Samuti mõtlen iga sigareti juures, et hm, äkki peaks keha ette puhtamaks jätma? Aga seal tuleb alati "Jah, ja siis ma jään alles aasta pärast lapseootele ja sellest on TOHUTULT abi, kui ma praegu seda suitsu ei tee, onjo."
Sest mu sisikond ei röögi, et suitsu on vaja, aga ta tahaks sigaretti siiski. Minul kuid ei ole tunnet, et peaksin hea põhjuseta keelama Organismile midagi, mis talle meeldib. Organism on mina, ma ei näe põhjust, miks oma elu raskeks teha, tänan väga.
Et suitsetamisega lühendan omaenda arvatavat eluiga? Kuulge, on üsna ilmselge, et SEE küll minu jaoks heade põhjuste kilda ei kvalifitseeru.
Aga üldiselt on nii, et vahel lihtsalt peab Pink Floydi kuulama.
Vahel mõtlen, kuidas mul ei õnnestu ega õnnestu anda edasi, mida "iga inimene võiks teha, mis ta tahab" mulle tähendab. Kuidas ma ei suuda kõiki näiteid tuua ja miks üldse üritada ja kes sest õnnelikumaks saab.
Ent just praegu oli üks: Poeglaps oli võtnud lillkapsa (ta lemmikköögivili kurgi kõrval) ümbert kile ära ja jätnud selle ühele köögikapile.
Kile siis, lillkapsa tegi ta tükkideks ja viis endale arvuti taga näsimiseks kaasa.
Ja ma seisin köögis ja tunnetasin, mida rohkem tahan: kas temaga õiendada, et ta prügi enda järelt ära ei viska, jätta see kile, kus ta on, või ise prügi prügikasti panna.
Panin kile ise prügikasti. Sest tahtsin.
Vualaa.
PÄRISELT?!?!?!
Päike sätendab igalt poolt ja nii väga tahaks silmad lihtsalt kinni panna, kuid ei saa, sest kuradi lombid, vesi ja libedus igal pool. Päike pimestab, valge (sula)lumi mitmekordistab seda piina ja kogu aeg on lihased pingul, et ometi mitte ümber lennata. Jalad niisked, kuhugi ei saa istuda, sest MÄRG - ja see on kuidagi hea või?!
MEELDIB kevad?!?!?!
Inimesed on erinevad.
Punkt.
Eile käisin kaks korda pealinnas.
Täna käisin korra, aga kahes kohas.
Ilm oli aina samasugune.
Ei, väsin muidu ka ära, kahtlemata. Ent sellise ilmaga eriti ja jubedalt ja iga 50 meetri järel tahaks endale õlale patsutada, et vingelt läbitud teekond, hästi tehtud, naine - aga selle asemel tuleb lihtsalt edasi liikuda.
Ja edasi.
Ja edasi.
Igatahes hakkab mulle selgemaks saama, miks eelmise aasta varakevadel üldse ei õnnestunud sissevõetavate antidepressantide kogust vähendada, ilma et ahastus ja õudus mus võimust poleks võtnud.
Praegu ma ei vähenda, aga ahastus ja õudus pisut väiksemas doosis on kohal kohe, kui väljas käin ja kogen, mis seal toimub. Mul niigi käib pea ringi (oletatavasti just praegu ka seepärast, et "esimene hormoonsüst kunstlikuks viljastumiseks" ja kõik on nihkes mu kehas), nägemisega-tasakaaluga on raskusi - ja ilm teeb hädad kolm korda hullemaks.
Kui aus olla, olen jumalast segaduses, kui kaua need folliikulid nüüd küpsevad, mis värk, mis toimub. Sest mul on teised süstid käes, homme hakkan kasutama, 10. aprillil uus arstiaeg, aga mida mulle öeldi: "Siis vaatame, kontrollime, ja selgub, kas on vaja ravimiannust suurendada või samamoodi jätkata."
Ma olin seks arsti juures käimise ajaks nii surnud, et eesmärk oli saada retsept ja uksest välja ja selge, kümnendal tagasi, seni süstin, rohkem ma ei taha teada ka - aga nüüd ikka mõtlen, et oot, seks tulevaseks ajaks ju VÕIKS olla juba valmis folliikuleid ka, kui kõik hästi läheb? Ju?
Ei ole nii, et munarakke saab hakata juurde küpsetama suvalisel hetkel, kui ühed poolvalmis või nässu läinud, paned kohe uued (igaks juhuks kasvõi) hakkama.
Tsükkel on TSÜKKEL, seda ei anna väga katkestada, ja praegu + nädal peaks nagu olema munarakkude valmimise aeg?
Elik tegelt on põnevus.
Aga kuna meedikud olid nii ükskõiksed (sest nad ei taha mulle asjata lootust anda?), mul ei ole ka eriti tunnet.
Ainult arvutan mõttes ja kuna mul titte IKKA VEEL kõhus pole, on tema võimalik varaseim sünnipäev nihkunud juba veebruari. Veel natuke ja mul on kevadelaps tulemas.
Huvitav, lepitaks see mind natuke selle aastaajaga või oleks: "Muidu rõve ja nüüd veel sünnitus ka, kuidas nii halb üldse saab olla?!"
Mitte et ma sünnitamist pelgaksin. Mina, kartmatu, jne. Aga no ega see mugav olema saa(ks).
Samuti mõtlen iga sigareti juures, et hm, äkki peaks keha ette puhtamaks jätma? Aga seal tuleb alati "Jah, ja siis ma jään alles aasta pärast lapseootele ja sellest on TOHUTULT abi, kui ma praegu seda suitsu ei tee, onjo."
Sest mu sisikond ei röögi, et suitsu on vaja, aga ta tahaks sigaretti siiski. Minul kuid ei ole tunnet, et peaksin hea põhjuseta keelama Organismile midagi, mis talle meeldib. Organism on mina, ma ei näe põhjust, miks oma elu raskeks teha, tänan väga.
Et suitsetamisega lühendan omaenda arvatavat eluiga? Kuulge, on üsna ilmselge, et SEE küll minu jaoks heade põhjuste kilda ei kvalifitseeru.
Aga üldiselt on nii, et vahel lihtsalt peab Pink Floydi kuulama.
Vahel mõtlen, kuidas mul ei õnnestu ega õnnestu anda edasi, mida "iga inimene võiks teha, mis ta tahab" mulle tähendab. Kuidas ma ei suuda kõiki näiteid tuua ja miks üldse üritada ja kes sest õnnelikumaks saab.
Ent just praegu oli üks: Poeglaps oli võtnud lillkapsa (ta lemmikköögivili kurgi kõrval) ümbert kile ära ja jätnud selle ühele köögikapile.
Kile siis, lillkapsa tegi ta tükkideks ja viis endale arvuti taga näsimiseks kaasa.
Ja ma seisin köögis ja tunnetasin, mida rohkem tahan: kas temaga õiendada, et ta prügi enda järelt ära ei viska, jätta see kile, kus ta on, või ise prügi prügikasti panna.
Panin kile ise prügikasti. Sest tahtsin.
Vualaa.
teisipäev, 27. märts 2018
Valgus selgus
Huvitav, on mul palavik?
Viimase kahe tunni sees olen põdenud järgneva üle:
* mu poeg on liiga palju arvutis
* mul nii palju lastele väikeseks jäänud riideid ja täiesti korralikke jalanõusid, aga neid pole kuhugi anda
* kuigi ühed poja saapad tuleks enne kingsepa poolt läbi viia, kui nad kellelegi anda saab, lukk on katki
* ja tegelt on mul ikka neid vanu ravimeid ja rikkis elektroonikaseadmeid ka, juba neljandat aastat kogunevad, oh, kus ma jään
* mis mõttes ei kirjuta ma midagi uut hetkel, nagu MITTE MIDAGI, mis ma üritan kirjanik olla sedasi v?
* aga ega ma õendusega ka kaugele just jõudnud pole
* ja krt, mu kõht on ikka liiga suur. Reied ja tagumik on ebaolulised, käe all võibolla isegi lahedad, rinnad on KINDLASTI lahedad, aga kõht ...
* Mitte et mind keegi peale mu enda katsumas oleks.
* Tahaksin ikka kõigile meeldida, jah? Eriti nõrk ...
Nõudis endaga konkreetne olemist, väga selgelt meenutamist, et keegi pole täiuslik, et eneseusk jälle ärkaks. Selle üle, et pole täiuslik, PÕDEDA ei tasu juba enesetunde pärast - sest nõnda on garanteeritud sitt olemine. Ju. Midagi kasulikku ka ei sünni, ainult halb on.
I am the storm! meenutamine oli ka teema. Ning kui hea peaksin siis olema, et endaga rahul olla, kui lastagi oma headusel endaga rahulolu mõjutada?!
Ma nagu olen juba proovinud, ah? Toona selgus, et KUNAGI ei ole piisavalt hea. Vähemalt mitte minu suutmispiire arvestades.
Aga igaks juhuks kraadin ka.
36.8. Krt, pole isegi keha võimalik süüdistada oma sitas emotsionaalses seisus!
Aga samas - ega enam ei ole ka nii sitt. Lebasin tunnikese voodis ja klaarisin endaga.
Mhmh, ma teen vigu.
Mhmh, ei ole täiuslik.
Mhmh, kahtlemata saab mind kritiseerida =P
Aga kas see teeb mu kuidagi mittepiisavalt heaks?!
Kas ma saaksin inimesena olla õnnelikum teistmoodi elades? Kas mu poeg, kes on liiga palju arvutis, pole tark, tugev, ilus ja õnnelik? Mida ma ometi tahaksin endalt, kui praegu ka rahul pole?!
Ja tasakesi valgus selgus tagasi.
Iial ei saa kõike oivaliselt teha.
IIAL.
Me teeme oma parima. MINA teen oma parima. Mida, mis ma siis VEEL tegema peaksin?!
Muidu - kas ma olen juba maininud, et spermadoonorit valides ma valisin kõige Sanjima neist (sest no Zoro last ma ei saaks kanda: kui palju on naturaalselt roheliste juustega spermadoonoreid?) ja olen otsustanud, et saan lapse Sanjiga?
Vist olen, kusjuures.
Et ma elan kujutlustes? Kurat, olen kogu aeg seal elanud! KOGU AEG!
Minu aju on mulle endale rohkem olemas kui MISKI muu.
Kas teistel on kuidagi teisiti v?
Hästi ei usu, kusjuures.
KÕIKE tuntakse läbi iseenda. Kõigi poolt. Ainult vbla mõned allistid (hei! jaa, ma armastan teid ka!) arvavad, kuna tajuvad mõtlemata üldsuse seisukohti samuti, et tunnevad asju objektiivselt.
Kui samas lihtsalt nende subjektiivne taju käib läbi veel "kas sedasi arvata on ok?" filtrist, enne kui tulemi ajusse lekitab.
Me tajume ümbritsevat, nagu MEIE oleme. Me näeme, kui kitsamalt võtta, nagu oleme.
"Me" on võtmesõna. Kes ME oleme, on tajuvõti.
Maailm meie sees on sama suur kui väljaspool!
Viimase kahe tunni sees olen põdenud järgneva üle:
* mu poeg on liiga palju arvutis
* mul nii palju lastele väikeseks jäänud riideid ja täiesti korralikke jalanõusid, aga neid pole kuhugi anda
* kuigi ühed poja saapad tuleks enne kingsepa poolt läbi viia, kui nad kellelegi anda saab, lukk on katki
* ja tegelt on mul ikka neid vanu ravimeid ja rikkis elektroonikaseadmeid ka, juba neljandat aastat kogunevad, oh, kus ma jään
* mis mõttes ei kirjuta ma midagi uut hetkel, nagu MITTE MIDAGI, mis ma üritan kirjanik olla sedasi v?
* aga ega ma õendusega ka kaugele just jõudnud pole
* ja krt, mu kõht on ikka liiga suur. Reied ja tagumik on ebaolulised, käe all võibolla isegi lahedad, rinnad on KINDLASTI lahedad, aga kõht ...
* Mitte et mind keegi peale mu enda katsumas oleks.
* Tahaksin ikka kõigile meeldida, jah? Eriti nõrk ...
Nõudis endaga konkreetne olemist, väga selgelt meenutamist, et keegi pole täiuslik, et eneseusk jälle ärkaks. Selle üle, et pole täiuslik, PÕDEDA ei tasu juba enesetunde pärast - sest nõnda on garanteeritud sitt olemine. Ju. Midagi kasulikku ka ei sünni, ainult halb on.
I am the storm! meenutamine oli ka teema. Ning kui hea peaksin siis olema, et endaga rahul olla, kui lastagi oma headusel endaga rahulolu mõjutada?!
Ma nagu olen juba proovinud, ah? Toona selgus, et KUNAGI ei ole piisavalt hea. Vähemalt mitte minu suutmispiire arvestades.
Aga igaks juhuks kraadin ka.
36.8. Krt, pole isegi keha võimalik süüdistada oma sitas emotsionaalses seisus!
Aga samas - ega enam ei ole ka nii sitt. Lebasin tunnikese voodis ja klaarisin endaga.
Mhmh, ma teen vigu.
Mhmh, ei ole täiuslik.
Mhmh, kahtlemata saab mind kritiseerida =P
Aga kas see teeb mu kuidagi mittepiisavalt heaks?!
Kas ma saaksin inimesena olla õnnelikum teistmoodi elades? Kas mu poeg, kes on liiga palju arvutis, pole tark, tugev, ilus ja õnnelik? Mida ma ometi tahaksin endalt, kui praegu ka rahul pole?!
Ja tasakesi valgus selgus tagasi.
Iial ei saa kõike oivaliselt teha.
IIAL.
Me teeme oma parima. MINA teen oma parima. Mida, mis ma siis VEEL tegema peaksin?!
Muidu - kas ma olen juba maininud, et spermadoonorit valides ma valisin kõige Sanjima neist (sest no Zoro last ma ei saaks kanda: kui palju on naturaalselt roheliste juustega spermadoonoreid?) ja olen otsustanud, et saan lapse Sanjiga?
Vist olen, kusjuures.
Et ma elan kujutlustes? Kurat, olen kogu aeg seal elanud! KOGU AEG!
Minu aju on mulle endale rohkem olemas kui MISKI muu.
Kas teistel on kuidagi teisiti v?
Hästi ei usu, kusjuures.
KÕIKE tuntakse läbi iseenda. Kõigi poolt. Ainult vbla mõned allistid (hei! jaa, ma armastan teid ka!) arvavad, kuna tajuvad mõtlemata üldsuse seisukohti samuti, et tunnevad asju objektiivselt.
Kui samas lihtsalt nende subjektiivne taju käib läbi veel "kas sedasi arvata on ok?" filtrist, enne kui tulemi ajusse lekitab.
Me tajume ümbritsevat, nagu MEIE oleme. Me näeme, kui kitsamalt võtta, nagu oleme.
"Me" on võtmesõna. Kes ME oleme, on tajuvõti.
Maailm meie sees on sama suur kui väljaspool!
kolmapäev, 7. märts 2018
Elu, eluke
Mul on tütar külas. Kolmat päeva.
Esimese öö järel läks ta varahommikul 3 maja edasi pereõe vastuvõtule.
Nüüd oli teine öö, käis analüüse andmas ära.
On mõnus, selline emalõvi "kõik mu kutsikad on kohal" rahulolu. Ja ta aitas natsa süüa teha. Ja kõik kahtlaseks minemise ääre peal söögid sai ära teha, ta sõi ära ja oli kahe tunni pärast jälle näljane - ergo, ta sööb veel, VEEL süüa saab otsa, nii lahe, uue toidu toomise rõõm kohe eos olemas!
Samas - poja juuksehari on kuhugi kadunud, ilmselt pandi väga valesse kohta.
Kuidas üldse nii palju musti nõusid saab tekkida? Iga võileiva jaoks on uut taldrikut vaja v?
Oma igavese nälja küüsis tegi ta igavese hunniku kahe poolega seemneleibu või ja hallitusjuustuga - kammaan, ega mul kahju ole oma last toita! - aga kõiki neid ta ära ei söönud.
Kaks tükki lähevad nüüd lauanurgal kõvemaks tasapisi.
Oeh, mis te tahate öelda, et MINA peaksin nad kilekotti panema v?!
Mhmh, mu elu ongi liiga lihtne.
Ok, ok, panen ...
No ta on külaline! Olgugi mu tütar.
Ei pane teda graafiku alusel kodutööle! Eriti ta uneajal.
Ise olen (meeletu üllatus) väsinud.
Niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii väsinud.
Homme lähen jälle kunstliku viljastamise arsti juurde, aga seekord olen tuimaks tehtud ja ei looda midagi.
Sest lootus lõppeb pettumusega ning pettumus on valus. Hei, isegi kui ma ei looda, kohati ikka saan lõuga!
See eelmise korra "saa psühhiaatri luba enne!" meenutas mulle jälle, et lootes saan vastu hambaid. Isegi kui ma ei lootnud, et teeksin kohe häid küpseid folliikuleid, et nende minuse viljastatult istutamine õnnestub, rääkimata sellest, et lapsega on kõik kombes ning tore - ikkagi.
Ükskõik kui vähe loodad, ikkagi on see vastu lõugu saamise koht.
Aga jah.
Üldse mitte lootes ma ei saa aru, miks voodist välja tulla muuks kui kempsus käimiseks. Isegi see tegelikult ei päde - sest kempsu minnes on lootus füüsilise enesetunde paranemisele, kusjuures voodi säilitab loodetavasti kuivuse ning suhtelise puhtuse.
Rääkimata juba joomisest-söömisest. Lootuseta, et see on kuidagi hea millekski, näiteks läheb janu pisemaks, ei tasuks ju!
Ehk siis loota on vaja. Elamiseks. Ilma lootuseta pole midagi.
Aga kui loodan mingeid vähem elementaarseid asju, on see enda juba ette haavatavaks tegemine.
Mida ma KOGU AEG teen nagunii, ei oska teisiti, aga just mitte lootmises olen päris osavaks muutunud.
Tähtsaid ja suuri asju lihtsalt ei usu ilma väga olulise omapoolse ponnistuseta kätte tulevat ja seda omapoolset ponnistust on kah minu eelduste kohaselt tarvis korda kolm katset. Ühe katsega õnnestumine on juba puhas vedamine, ent minul ju ometi ei vea.
Töö. Töö ja pingutus on ainsad, mis sihile viivad.
Aga kui ei taipa kahelda, kui oletan, et mulle öeldi, järelikult nii ka kavatsetakse teha, kui usaldan, näiteks sõnu - saan ikka vastu lõugu, hambaid, mingit valusat kohta.
No ja siis ma ei loodagi, et homme juhtuks midagi enamat kui nt jaanuaris.
Huvitav, kaua ma seal arsti juures käin, enne kui mul üle viskab ja otsustan, et nii ei saa last, proovime teistmoodi?
Ma arvan, juulikuu on endale pädevaks piiriks seadmine. Kui juuliks ei ole midagi saanud, läheb käiku järgmine plaan.
Mis mul on mingi järgmine plaan v?
No juulikuuks on!
Aga seni täidan oma kunstliku viljastamise lepinguid, et nad homseks valmis oleksid.
Ja saadan tolle tütre pead pesema - mis mõttes, ise 16, aga ilma ütlemata pead ei pese? Isegi mu poeg peseb tihemini =P
Esimese öö järel läks ta varahommikul 3 maja edasi pereõe vastuvõtule.
Nüüd oli teine öö, käis analüüse andmas ära.
On mõnus, selline emalõvi "kõik mu kutsikad on kohal" rahulolu. Ja ta aitas natsa süüa teha. Ja kõik kahtlaseks minemise ääre peal söögid sai ära teha, ta sõi ära ja oli kahe tunni pärast jälle näljane - ergo, ta sööb veel, VEEL süüa saab otsa, nii lahe, uue toidu toomise rõõm kohe eos olemas!
Samas - poja juuksehari on kuhugi kadunud, ilmselt pandi väga valesse kohta.
Kuidas üldse nii palju musti nõusid saab tekkida? Iga võileiva jaoks on uut taldrikut vaja v?
Oma igavese nälja küüsis tegi ta igavese hunniku kahe poolega seemneleibu või ja hallitusjuustuga - kammaan, ega mul kahju ole oma last toita! - aga kõiki neid ta ära ei söönud.
Kaks tükki lähevad nüüd lauanurgal kõvemaks tasapisi.
Oeh, mis te tahate öelda, et MINA peaksin nad kilekotti panema v?!
Mhmh, mu elu ongi liiga lihtne.
Ok, ok, panen ...
No ta on külaline! Olgugi mu tütar.
Ei pane teda graafiku alusel kodutööle! Eriti ta uneajal.
Ise olen (meeletu üllatus) väsinud.
Niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii väsinud.
Homme lähen jälle kunstliku viljastamise arsti juurde, aga seekord olen tuimaks tehtud ja ei looda midagi.
Sest lootus lõppeb pettumusega ning pettumus on valus. Hei, isegi kui ma ei looda, kohati ikka saan lõuga!
See eelmise korra "saa psühhiaatri luba enne!" meenutas mulle jälle, et lootes saan vastu hambaid. Isegi kui ma ei lootnud, et teeksin kohe häid küpseid folliikuleid, et nende minuse viljastatult istutamine õnnestub, rääkimata sellest, et lapsega on kõik kombes ning tore - ikkagi.
Ükskõik kui vähe loodad, ikkagi on see vastu lõugu saamise koht.
Aga jah.
Üldse mitte lootes ma ei saa aru, miks voodist välja tulla muuks kui kempsus käimiseks. Isegi see tegelikult ei päde - sest kempsu minnes on lootus füüsilise enesetunde paranemisele, kusjuures voodi säilitab loodetavasti kuivuse ning suhtelise puhtuse.
Rääkimata juba joomisest-söömisest. Lootuseta, et see on kuidagi hea millekski, näiteks läheb janu pisemaks, ei tasuks ju!
Ehk siis loota on vaja. Elamiseks. Ilma lootuseta pole midagi.
Aga kui loodan mingeid vähem elementaarseid asju, on see enda juba ette haavatavaks tegemine.
Mida ma KOGU AEG teen nagunii, ei oska teisiti, aga just mitte lootmises olen päris osavaks muutunud.
Tähtsaid ja suuri asju lihtsalt ei usu ilma väga olulise omapoolse ponnistuseta kätte tulevat ja seda omapoolset ponnistust on kah minu eelduste kohaselt tarvis korda kolm katset. Ühe katsega õnnestumine on juba puhas vedamine, ent minul ju ometi ei vea.
Töö. Töö ja pingutus on ainsad, mis sihile viivad.
Aga kui ei taipa kahelda, kui oletan, et mulle öeldi, järelikult nii ka kavatsetakse teha, kui usaldan, näiteks sõnu - saan ikka vastu lõugu, hambaid, mingit valusat kohta.
No ja siis ma ei loodagi, et homme juhtuks midagi enamat kui nt jaanuaris.
Huvitav, kaua ma seal arsti juures käin, enne kui mul üle viskab ja otsustan, et nii ei saa last, proovime teistmoodi?
Ma arvan, juulikuu on endale pädevaks piiriks seadmine. Kui juuliks ei ole midagi saanud, läheb käiku järgmine plaan.
Mis mul on mingi järgmine plaan v?
No juulikuuks on!
Aga seni täidan oma kunstliku viljastamise lepinguid, et nad homseks valmis oleksid.
Ja saadan tolle tütre pead pesema - mis mõttes, ise 16, aga ilma ütlemata pead ei pese? Isegi mu poeg peseb tihemini =P
esmaspäev, 19. veebruar 2018
Maailm vahepeal ikka näitab mulle ka
Faki-näitamise žest on mulle nii armsaks ja omaseks saanud, et kui kõnnin korteris üksinda ringi, näitan sageli seinale või aknale - tavaliselt kahte korraga.
A mine persse. See ei ole minu asi, minu probleem, minu hinge see ei puuduta. Elage ise oma elu, minu asi pole.
Nii palju kergem on elada teadmisega, et kui tahan teha, teen - aga kui ei taha, pole mingit "ikka peaks, hea inimene ju teeks" jne.
Nii palju kergem on aduda, et võin küll inimesi persse saata, maailm ei lähe ka selle peale hukka. Maailma hukka saata ei ole minu võimuses ja hoolitsemiseks olen ma ise - noh, ja mu lapsed samuti, ok.
Aga...
Käisin täna saamas esimest hormoonsüsti, mis, nagu takkajärgi selgus, oli menstruatsiooni vallandamiseks ja kuna ta jäi tegemata, ootame lihtalt päevade loomuliku alguse ära.
(Mul on ikka päris wtf siinkohal - et - et - et saaks ju loomulikult ka, aga ikka tehakse rutiinselt hormoonsüst pea kõigile???)
Aga miks mul süst saamata jäi ja kui selle üle kurvastasin, arst lohutaski, et see ei muuda tegelt midagi, ta vallandab ainult mentruatsiooni kiiremini: nüüd.
NÜÜD.
Nüüd otsustas günekoloog, et tal on ikka vaja psühhiaatri otsust, et võin üldse last saada.
Fakk, ma läksin kohale sinna selle mõttega, et hakkame lõpuks konkreetselt last tegema, olin elevuses, kõht lahti ja pissihäda - ja kui siis koridoris üks naine pisarais silmadega küsis mult, kas ma lasen ta ette, tal aega ei ole, aga ta nii tahaks teada, mis ta analüüside vastused olid, kas ta üldse kunagi võib lapsi saada - ma mõtsin, et ach. Mul on ainult üks süst ju! Vabalt võib kellegi ette lasta!
Nojah, ja süsti ei teinud ning nüüd ma lähen homme hommikul kell 8.30 psühhiaatri vastuvõtule ja olen veel tänulik ka, et nii ruttu saab.
Kuigi pean 6.30 tõusma.
Aga noh, ma ehk saan psühhiaatrilt rohelise tule ja uute päevade alates hakata end mitme munaraku üheaegseks küpsemiseks ja vallandamiseks süstima.
Kui siis mõni folliikul küpseb (ma arvan, et küpseb, mul on suht eredalt sooline organism), viljastatakse need kehaväliselt ära ja kolm istutatakse minusse tagasi.
Ma päriselt ei MURETSE teemal "äkki saan kolmikud" - see oleks siiski omal moel tore ka ju! - ent mõtlen sellest küll. Mõtlikult.
Sest kolmikud.
Kuramus.
Ühe lapsega just eriti palju ei maga, kui ta titt on.
Kolmega ... ... ... ...
Aga! Saaksin panna KOLM NIME KORRAGA! (Arvestades, et mul on põhimõte "üks nimi ühele inimesele," teisiti ei saa.) Ja nad oleks raudselt sõpradega varustatud kogu ülejäänud elu. Ei kunagi päriselt üksildased. Kolm eri last korraga, ma saaksin viie-lapse-soovi kohe täis ju!
Peaaegu vaeva väärt.
PEAAEGU.
Mõtlen ka valu ja valu üle. Kuidas need on eri asjad, ent pole üldse lihtne vahet teha, kumb on kumb.
Kuidas teha vahet valu "piiride venitamine, keha harjutamine, lükkame piire pidevalt kaugemale, saab asi omaseks ja enam ei valuta" ning valu "kahjustus on tekkinud, teeb haiget, kui koormust peale panna, ravime vigastuse terveks, siis võib jälle valuta koormust peale panna" vahel?
Ja elukogemus tundub olema ainus tee. Erinevuse tuvastamiseks. "See maohappe teema ei ole piiride venitamise asi. Kui kogu aeg olemist näiteks kohviga natuke halvana hoida, ei paranegi ära - lase terveks saada, siis jälle pinge peale! Aga käte, eriti triitsepsi venitamine jälle on, ära tee sellesse jälle mitmekuulist pausi!" (Kuigi ühtpidi on see selja taga ülevalt ja alt kõverdatud käte ühedamine päris kuradi valus harjutus.)
Arsti juurest tagasi tulles oli mul konkreetne vaimne valu, mida leevendasin küüsi peopesadesse surudes ning joostes. Korraks aitas küll. Ma ju tean, mis aitab.
Jooksmise kui tõhusa meetodi valu kuhugi mujale kui vaimu panemiseks ma juba Rongimehe-suvel avastasin.
Aga kumb valu see nüüd on?
A mine persse. See ei ole minu asi, minu probleem, minu hinge see ei puuduta. Elage ise oma elu, minu asi pole.
Nii palju kergem on elada teadmisega, et kui tahan teha, teen - aga kui ei taha, pole mingit "ikka peaks, hea inimene ju teeks" jne.
Nii palju kergem on aduda, et võin küll inimesi persse saata, maailm ei lähe ka selle peale hukka. Maailma hukka saata ei ole minu võimuses ja hoolitsemiseks olen ma ise - noh, ja mu lapsed samuti, ok.
Aga...
Käisin täna saamas esimest hormoonsüsti, mis, nagu takkajärgi selgus, oli menstruatsiooni vallandamiseks ja kuna ta jäi tegemata, ootame lihtalt päevade loomuliku alguse ära.
(Mul on ikka päris wtf siinkohal - et - et - et saaks ju loomulikult ka, aga ikka tehakse rutiinselt hormoonsüst pea kõigile???)
Aga miks mul süst saamata jäi ja kui selle üle kurvastasin, arst lohutaski, et see ei muuda tegelt midagi, ta vallandab ainult mentruatsiooni kiiremini: nüüd.
NÜÜD.
Nüüd otsustas günekoloog, et tal on ikka vaja psühhiaatri otsust, et võin üldse last saada.
Fakk, ma läksin kohale sinna selle mõttega, et hakkame lõpuks konkreetselt last tegema, olin elevuses, kõht lahti ja pissihäda - ja kui siis koridoris üks naine pisarais silmadega küsis mult, kas ma lasen ta ette, tal aega ei ole, aga ta nii tahaks teada, mis ta analüüside vastused olid, kas ta üldse kunagi võib lapsi saada - ma mõtsin, et ach. Mul on ainult üks süst ju! Vabalt võib kellegi ette lasta!
Nojah, ja süsti ei teinud ning nüüd ma lähen homme hommikul kell 8.30 psühhiaatri vastuvõtule ja olen veel tänulik ka, et nii ruttu saab.
Kuigi pean 6.30 tõusma.
Aga noh, ma ehk saan psühhiaatrilt rohelise tule ja uute päevade alates hakata end mitme munaraku üheaegseks küpsemiseks ja vallandamiseks süstima.
Kui siis mõni folliikul küpseb (ma arvan, et küpseb, mul on suht eredalt sooline organism), viljastatakse need kehaväliselt ära ja kolm istutatakse minusse tagasi.
Ma päriselt ei MURETSE teemal "äkki saan kolmikud" - see oleks siiski omal moel tore ka ju! - ent mõtlen sellest küll. Mõtlikult.
Sest kolmikud.
Kuramus.
Ühe lapsega just eriti palju ei maga, kui ta titt on.
Kolmega ... ... ... ...
Aga! Saaksin panna KOLM NIME KORRAGA! (Arvestades, et mul on põhimõte "üks nimi ühele inimesele," teisiti ei saa.) Ja nad oleks raudselt sõpradega varustatud kogu ülejäänud elu. Ei kunagi päriselt üksildased. Kolm eri last korraga, ma saaksin viie-lapse-soovi kohe täis ju!
Peaaegu vaeva väärt.
PEAAEGU.
Mõtlen ka valu ja valu üle. Kuidas need on eri asjad, ent pole üldse lihtne vahet teha, kumb on kumb.
Kuidas teha vahet valu "piiride venitamine, keha harjutamine, lükkame piire pidevalt kaugemale, saab asi omaseks ja enam ei valuta" ning valu "kahjustus on tekkinud, teeb haiget, kui koormust peale panna, ravime vigastuse terveks, siis võib jälle valuta koormust peale panna" vahel?
Ja elukogemus tundub olema ainus tee. Erinevuse tuvastamiseks. "See maohappe teema ei ole piiride venitamise asi. Kui kogu aeg olemist näiteks kohviga natuke halvana hoida, ei paranegi ära - lase terveks saada, siis jälle pinge peale! Aga käte, eriti triitsepsi venitamine jälle on, ära tee sellesse jälle mitmekuulist pausi!" (Kuigi ühtpidi on see selja taga ülevalt ja alt kõverdatud käte ühedamine päris kuradi valus harjutus.)
Arsti juurest tagasi tulles oli mul konkreetne vaimne valu, mida leevendasin küüsi peopesadesse surudes ning joostes. Korraks aitas küll. Ma ju tean, mis aitab.
Jooksmise kui tõhusa meetodi valu kuhugi mujale kui vaimu panemiseks ma juba Rongimehe-suvel avastasin.
Aga kumb valu see nüüd on?
laupäev, 27. jaanuar 2018
Teemaareng, mis vast isegi on huvitav jälgida
Sain täna kätte spermadoonorite nimekirja.
Taanlased, see oli enam-vähem ette teada (sealt), aga et 8 üheksast on blondid siniste või sinakasroheliste silmadega, ma küll oodata ei osanud.
Mul oli isegi ebamäärane idee, et kui saab rassi valida, valin asiaadi - aga aga aga ... nojah, ei saanud.
Ei, see on saatus.
Sest noh. Päris elusaid mehi mainimata on Sanji, blond, sinakat tooni silmadega isane, ainus väljamõeldu, kellega olen oma peas oma lapsetahtmisest rääkinud.
Kellega last teinud.
Ja siis veel 6 korda, sest no ... hakkas meeldima.
Talle. (Kammaan, minu isiklikud võlud isegi välja arvata, pole kerge olla vanuses 21 süütu, kui sulle samas naised väga meeldivad.
Mida, ta elas kaks aastat drag-queenide saarel, kus ühtegi naine-naist polnud! Ja üldse, minu kujutelmad: MUIDUGI talle hakkas meeldima!)
Mulle. (Sest mu võimetus orgasme saada ei muuda mind siiski mitte huvituks seksi suhtes, isegi/eriti kui see toimub vaid minu peas.)
Nii et lapsele on isafiguur välja valitud, vaja ainult ära otsustada, millise numbriga doonor sellega kõige täpsemalt klapib.
Taanlased, see oli enam-vähem ette teada (sealt), aga et 8 üheksast on blondid siniste või sinakasroheliste silmadega, ma küll oodata ei osanud.
Mul oli isegi ebamäärane idee, et kui saab rassi valida, valin asiaadi - aga aga aga ... nojah, ei saanud.
Ei, see on saatus.
Blond. Siniste silmadega.
Sest noh. Päris elusaid mehi mainimata on Sanji, blond, sinakat tooni silmadega isane, ainus väljamõeldu, kellega olen oma peas oma lapsetahtmisest rääkinud.
Kellega last teinud.
Ja siis veel 6 korda, sest no ... hakkas meeldima.
Talle. (Kammaan, minu isiklikud võlud isegi välja arvata, pole kerge olla vanuses 21 süütu, kui sulle samas naised väga meeldivad.
Mida, ta elas kaks aastat drag-queenide saarel, kus ühtegi naine-naist polnud! Ja üldse, minu kujutelmad: MUIDUGI talle hakkas meeldima!)
Mulle. (Sest mu võimetus orgasme saada ei muuda mind siiski mitte huvituks seksi suhtes, isegi/eriti kui see toimub vaid minu peas.)
Meil on (minu pea sees vähemalt) üksteisega hell, aus ja väga huvitav.
Nii et lapsele on isafiguur välja valitud, vaja ainult ära otsustada, millise numbriga doonor sellega kõige täpsemalt klapib.
Päris äge ikka =)
Oli tunniajane nõustamine ämmaemanda juures ja tundub, et minu protseduur saab olema väga erinev Oliühe omast.
Ent suurt vahet siiski pole.
Tulemiks on ju laps! Et ma ei võta tablette, vaid süstin ennast enne iga päev?
Mis see on mingi oluline erinevus või?!
Ent suurt vahet siiski pole.
Tulemiks on ju laps! Et ma ei võta tablette, vaid süstin ennast enne iga päev?
Mis see on mingi oluline erinevus või?!
Nii mõistetamatult lahe.
Lisaks - natuke ka lapsevanemluse teemas - mul eile oli päris valus. Kuidas inimestel on nõnda halb elada ja mina olen väike ühik, ei saa kõike ära parandada.
Jõulude ajal saatsin ühe paki. Tundus, et neil on vaja, kes saajad olid. Pleed ja riided ja taldrikud ja kruusid ja piparkoogitainas ja käterätikud ja ...
Ja eile ... noh, ma olin natuke lahke kunagi, eks ole. Ja kui kelleltki enam abi küsida ei ole, siis meenusin ka mina.
Ma tean enda pealt, mis tunne on, kui usud üleni ja vähimagi kahtlusevarjuta, et maailmal on sinuta parem. Aga kui keskteismeline paneb käe oma elu külge, on ikka hirmus.
KUI valus tal olema peab!
Seekord jäi ellu.
Ta õde küsis mult bussiraha laenuks, et too enesetapjast õde psühholoogi juurde viia.
Ma mõtlen, et ükski lapseealine või veel selle ligidal inimene ei peaks sedasi kannatama kui nemad.
Ma mõtlen, et nüüd, kus ma ise vaene pole, pakun neile mingit kevadvaheaja - spapuhkust, teen välja.
Ma mõtlen, et maailma küll ära parandada ei jaksa, aga mul endal on NII halb, kui tean, et kellelgi on halb!
Ja raudselt on see parem koht, kuhu raha panna, kui raamatud ja kinoskäigud ja ainult oma lastega väljas söömine.
Kunstlik viljastamine osutus ka odavamaks, kui ootasin - 2018 jaanuarist haigekassa hüvitab palju rohkem.
Ma oletan, et nad ei taha vastu võtta. Sellised sirgeselgsed "saameisehakkama"-tüdrukud on. Väike vend, kes elab tädi juures, on veel liiga väike.
Aga neil on vaja tunda, et keegi maailmas hoolib natukenegi, kas nad elavad või surevad, on neil hea või halb.
Ma mõtlen, et kuradile. Midagi igatahes teen.
Võibolla on neile üks poodlemiskäik - nagu, ka pesumasinat ju ostetakse - vajalikum? Ja siis välja sööma.
Olgu neil vähemalt midagi toredat oodata!
Lisaks - natuke ka lapsevanemluse teemas - mul eile oli päris valus. Kuidas inimestel on nõnda halb elada ja mina olen väike ühik, ei saa kõike ära parandada.
Jõulude ajal saatsin ühe paki. Tundus, et neil on vaja, kes saajad olid. Pleed ja riided ja taldrikud ja kruusid ja piparkoogitainas ja käterätikud ja ...
Ja eile ... noh, ma olin natuke lahke kunagi, eks ole. Ja kui kelleltki enam abi küsida ei ole, siis meenusin ka mina.
Ma tean enda pealt, mis tunne on, kui usud üleni ja vähimagi kahtlusevarjuta, et maailmal on sinuta parem. Aga kui keskteismeline paneb käe oma elu külge, on ikka hirmus.
KUI valus tal olema peab!
Seekord jäi ellu.
Ta õde küsis mult bussiraha laenuks, et too enesetapjast õde psühholoogi juurde viia.
Ma mõtlen, et ükski lapseealine või veel selle ligidal inimene ei peaks sedasi kannatama kui nemad.
Ma mõtlen, et nüüd, kus ma ise vaene pole, pakun neile mingit kevadvaheaja - spapuhkust, teen välja.
Ma mõtlen, et maailma küll ära parandada ei jaksa, aga mul endal on NII halb, kui tean, et kellelgi on halb!
Ja raudselt on see parem koht, kuhu raha panna, kui raamatud ja kinoskäigud ja ainult oma lastega väljas söömine.
Kunstlik viljastamine osutus ka odavamaks, kui ootasin - 2018 jaanuarist haigekassa hüvitab palju rohkem.
Ma oletan, et nad ei taha vastu võtta. Sellised sirgeselgsed "saameisehakkama"-tüdrukud on. Väike vend, kes elab tädi juures, on veel liiga väike.
Aga neil on vaja tunda, et keegi maailmas hoolib natukenegi, kas nad elavad või surevad, on neil hea või halb.
Ma mõtlen, et kuradile. Midagi igatahes teen.
Võibolla on neile üks poodlemiskäik - nagu, ka pesumasinat ju ostetakse - vajalikum? Ja siis välja sööma.
Olgu neil vähemalt midagi toredat oodata!
Tellimine:
Postitused (Atom)