Kolmapäev, 8. august 2018

Voodielu

Nägin unes, et pidin tegema vene keele harjutusi mingte absurdselt kirjanduslike väljendite (uduloor tumendas maastiku häguseks?) peale, oodates samas pääsu ämmaemanda vastuvõtule, kes ise oli küll entusiastlik ja üritas mind isegi varem vahele võtta, aga ma olin ikka väga kindel, et pole rase.

Jep, reaalelu tungib voodisse kaasa!

Muidu tegin selle reaalelu natuke kergemaks. Ütlesin tööandjale, et ei jõua planeeritud ajaks valmis (toimetan tõlketööd, mis on nii rohmakas, et pooleldi tõlgin ise uuesti), laenasin endale rippuva magamisaseme minekuks üritusele sel nädalalõpul, valuvaigistav masin on minu peal varsti kolmandat tundi ja kuigi kohutav nõrkus püsib, vähemalt ei valuta kusagilt.
Nõrkus.
Pearinglus.
Otse käia on raske. Asju võtta (eriti parema käega) on raske. Viuviuviu, ving, VING!!!

Tahaks prednisolooni, see aitaks natukeseks.
Kuni ma jälle üle oma piiride lähen ja teen rohkem, kui suudan ja maohapperünnak ja uus migreen ja kas see kõik pole juba olnud, naine?!
Aaaa ... õige.

Aga selle rasedaks jäämisega - ei, päriselt, hakkasin sellele mõtlema alles mõne nädala eest, enne oli "arstid teavad, mina ei tegele" - on tegelt ju kaks võimalust.
Nii, nagu siiani olen seda asja ajanud, ei olegi ovulatsioon teema ju, sest kunstlikud hormoonid ja kunstlik see ja teine ja phmt kui ikka tehislik rasedus, teeme KÕIK tehislikult!
Miska minu üpris vääramatu usk oma keha loomuliku toimimise tõhususse võib ju olemas olla, aga keha ei saagi loomulikult toimida ju! Tal ei lasta!
Ja ma mõtlen, et vbla võiks vähemalt korra nüüd proovida ka seda - natsa loomulikumat viisi.
Et ovulatsiooni ajal sperma tuppe ja vaatab, mis edasi saab.
Kuigi nad muidugi ei usalda kehi ju =( Ikka hormoonid peale igaks juhuks. Ovulatsioon tehakse ka tehislikult.
Krt.
Tahad asju loomulikult ajada, hangi mees =(

Jestas, aga ma ei oska seda asja. Nagu näha nüüdseks kogunenud kogemuste põhjal.
Kui olin 11, olin juba meeleheitel, et keegi mind ei taha. Kui olin 14, olin lootust kaotamas - ainult krdi perverdid! Nagu päriselt, need riista paljaksvõtjad ja enda rõivastatuna vastu mind nühkijad olid ainsad mu ihuvõlude vastu huvi tundjad.
Nüüd olen 38. Ja adunud, et mind tahetakse küll, ikka veel.
Samamoodi.
Need perverditüüpi-mehed, kes arvavad välimuse peale, et oi, võiks! pole kuhugi kadunud. Kuigi noh, ega nad kõik ole perverdid, eks ole. Mõned toovad lambist lilli või pakuvad täiesti viisakalt, et tahaksid minuga suhelda - aga kui seda suhtlemist pakub mees, kes on mind mitu korda tänaval näinud, oma rattasõitu peatades, ainus, mida mina tunnen, on "jäetagu mind rahule!"
Elik mina ei taha kedagi neist, kes mind tahavad. Jälle. Ja kui ma kõnnin tänaval, läbi märja kleidi kumamas märg rinnahoidja, ei ole see kellegi ahvatlemiseks, vaid palav oli ja ma ei viitsinud seda ära võtta pärast ujumist, sest märg asi vastu keha oli HEA - mitte ebamugav.
Oh jah.
Tunne esmast huvi mu hinge, mitte mu krdi tisside vastu!!!! Tissid tulevad mängu HILJEM!
Aga need, kelle jaoks mul juba oleks huvi nahka ja lihaseid, rasvkudet ja limaskesti teistmoodi kasutada kui lihtsalt oma osadena teadvustades, me juba tunneme üksteist ja ta meeldib mulle väga - ei taha mind.

See meestega värk lihtsalt pole mu forte. No lihtsalt ei ole.

Siiamaani ei tea, MIDA ma valesti teen, kuidas valesti olen, mis kamm.
Ma olen inimkarjas mingi veider lehmake. Aga elan sellisena, tänan väga.

Kuigi, kuna ma teen taas katset antidepressantide annuse vähendamisega, MITTE oivaliselt, vaid nii - enam-vähem. On hea elada. Aga lähtuvalt juba /¤)*!{[€]}"#/* füüsilistest nähtudest VÕIKS OLLA PALJU PAREM.

Samas, noh - andke mulle mu tita, ja ma hakkan viuguma, et tahaks ühte veel, alles mitme aasta pärast! Füüsiliste hädade üle üldse ei kurdaks!
Ainus, mis oleks täiuslikust õnnest puudu, oleks orgasmid - ja ma ikka mõtlen, et kui praeguse töö tehtud ja palka saan, on Lelo Sona teema.
Krt, neil on allahindlus just. 50 eurot!
KURAT!
Vabandust, ma vist kasutan selle ära. Ja siis nälgin.
/ostlema

5 kommentaari:

  1. ahah. mitte soovides Sind tögada, aga 11-aastasena olin ma Sinust arengus ikka tublisti maas, sest mehed olid mulle savi, samuti 14-aastasena. no mul pole lapsi ka, siiamaani ei ole. mees jällegi on. näib sedamoodi, et me keegi pole oma eluga 100% rahul, isegi mitte need, kel pealtnäha ontlik pereelu. olen mõelnud, et äkki olen ka miski friik, et mulle mingi keskmine peremudel ei saabunud. aga no mis siis.

    VastaKustuta
  2. Ma tegelt ei arva, et mu varane areng oleks hea asi old.
    Pigem tuli asja vaimne külg mulle kodus sisse sööbinud usust, et laps on defektne täiskasvanu, kes ei saa veel asjadega hakkama, TÕELINE elu algaB, kui täis kasvan. Sellega peaks kaasnema mees (mehed, ma kunagi pole uskunud ühte mehesse läbi naise elu) ja lapsed ja tudengielu ja ja peod ja kogu aeg oleks tore ja öösel saab üleval olla ja mitte leiba süüa ja mitte kunagi enam jooksma minna ja ...
    No ja füüsiliselt ... pole kedagi süüdistada ka, et mu päevad algasid, kui 9 olin.
    Nii lihtsalt oli.
    Aga ma siiralt veel 4 aastat tagasi ARVASINGI, et inimene on suht valmis 11-sena ja tegelt 8-11 on ka siuke ... viimistlemine. 8 on juba suht küps inimene.

    VastaKustuta
  3. Ma pole kindel et see Lelo Sona sind aitab. Ta krt põriseb nii kõvasti, et see ajab üldse igasugu isu ära.

    VastaKustuta
  4. Anna paar nädalat aega, siis annan aru.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.