Tegelt on kõik jätkuvalt väga hästi. Lasin endast veel veits suviseid pilte teha ja sel foonil, et väga hästi, jagan neist mõnda. Sest suvi ja väga hästi.
Jaanus Vapper pildistas Lilleke rohus
Mulle hirmsasti, hirmsasti, kohutavalt, üüratult meeldib, et ei ole loomalikult palav olnud. Sellisel suvel võib naerda ja nautida ja kuulata putukate sumisemist, tundmata sisemist õudust, sest see hääl tähendab piinavat leitsakut. Saab ujumas käia, kuna tunne oma lihaste tõukel läbi vee libiseda on oivaline, mitte seepärast, et veest väljas ei saa üldse elada, kui just ei viibi kodus konditsioneeri sõbraliku kohina saatel.
Tumen käis eile ja aitas mu vana pesumasina jäätmejaama, Kristo käis eile ja tõi koju mu äraparandatud kohvimasina. Tumeniga käisime ujumas ja isegi mu Poeglaps tuli - kuigi vette astus aeglaselt, kaevates, kuidas hirmus külm, ja lahkus peale 5 tõmmet. Aga noh. "Kuule, see on üle pooleteist aasta, kui ma üldse ujuma tulin, suur asi!" Ja ongi suur asi ses kontekstis.
nagu maal (panite tähele, sõnamäng! väga meelega!)
Tegin eile toorjuustu-laimimahla-sidruni kooki. Kuna ma olen seda juba 6 korda (iga kord veidi eri moodi) teinud ja alati on väga hea olnud, siis nõuandeid ka.
Põhiretsept on vist enam-vähem ... Tähendab, enam-vähem ...
Olgu tund aega otsimist hiljem loobusin. Kuradile retsept, mida ma algselt kasutasin, olen piisavalt muutusi teinud, et ise oma versioon esitada. Ma ei tee seda kurjast tahtest, vaid tänapäeva otsingud on saatanast.
Guugeldamisel andis too mulle aina valesid asju. Alguses arvas, et laimi-toorjuustu kooki peaks tegema kondenspiimaga. Panin kondenspiima väljatulevatel otsingutel keelatuks.
Siis arvas, et sinna kooki peaks panema želatiini. Panin selle keelatuks. Siis hakkas andma mulle absurdsusi kaneeli ja piparkoogimaitseainega. Tahtis küpsetada. Valget šokolaadi, mune, hapukoort, tärklist ... Olgu, võtan laimi maha ja proovin toorjuustukoogi otsingut nii, et on nõutud sidrunimahl ja mainitud vahukoor, siis ju annab? Ikka tulid valed retseptid. Nii et saate minu oma.
Olulised postulaadid:
* želatiini ei ole üldse vaja, sest sidruni- või laimimahl + rasvane piimatoode = tardumine igasuguse želatiinita. Valgel katteosal ei ole isegi külmkapiaega vaja, see on põhja jaoks.
Sellele panin nimeks "kuningatar rohus"
* ei, seda värki ei pea tegema pokaalidesse. Tuleb täitsa kook - kuigi vbla mitte hirmus kõva kook - niisamagi. Kes tahab ilu, tehku lahtikäivasse koogivormi ja libistagu pärast vaagnale. Mina teen lihtsalt jäätisekarpidesse. * Suhkrukogusega võib mängida. Väga vähe ei tasu panna - laimi- ja/või sidrunimahl annab nii palju haput, et seda on vaja tasakaalustada. Aga nt eile panin kogemata tunduvalt rohkem. Nagunii ei viitsi ma toitu tehes kaaluda ja mõõta enamasti, mõtlesin "peab panema rohkem, sest haput on vaja tasakaalustada" ja panin nii palju, et mõttekõne teatas: "Ups. Palju sai." Aga see ülearune suhkur ei teinud kooki liiga magusaks mu jaoks. Lihtsalt teistsuguseks.
* Ei sidruni- ega laimikoort ei pea sisse riivima. Muudab natukene maitsenüanssi, kuigi minu jaoks mitte paremaks ega halvemaks. Lihtsalt teistsuguseks. Ei ole ka vaja sidruni ega laimi viljaliha - phmt saab täiesti maitsva koogi päris sidrunit või laimi üldse lisamata, lihtsalt plastasjas ostetud sidruni- või laimimahlasti piisab. Aga tekstuuri muudab mu jaoks meeldivamaks, kui sees ka veidi viljaliha. * Vaniljet ei ole vaja. Ma pole täiesti kindel, et vaniljemaik tsitruste all täiesti olematuks muutub, aga piisavalt, et mitte üleliigseid pingutusi ja kulutusi teha.
Niisiis, vaja on
umbes 10 digestive küpsist, aga saab ka teiste küpsiste või teiste küpsiste ja digestive-küpsiste seguga umbes 100 g võid umbes 200 g vahukoort umbes 130 g suhkrut (rohkem võib panna, vähem eriti ei või) 1 laim ja/või üks sidrun (suurusest olenevalt) või umbes nii (või omajagu sidruni või laimimahla. Nt 40 ml?) umbes 250g mascarponet
Küpsised purustada, või sulatada, segada küpsisepuruga ja suruda vormi (kausi, kahe erineva jäätisekarbi vm) põhja, nii et koogil oleks põhi. Vahukoor suhkruga suures nõus vahtu, lisada riivitud tsitrusekoor, kui teed päris viljadest, tsitrusemahl ning viljaliha. Seemneid mitte, need korja ära. Samasse nõusse pane ka toorjuust ja mikseri kõige aeglasema reziimi abil sega kõik kokku. Pane valge ollus põhjale ja värk 5 tunniks külmkappi. Valmis.
Tegelt oli mul plaanis veel kirjutada, kuidas pesin hommikul enne 9 hirmsa hunniku nõusid, saamata üldse aru, kus need tulid. Mul käis eile ainult kaks külalist ja enne nende tulekut oli kraanikausi tühjaks pestud, mida tonti? Ja kuidas koer esimest korda täiskasvanuelus põrandale pissis, homme loomaarst, sest selgelt midagi põiel viga, ilmselt põletik. Ma juba mõtlesin, et sel suvel rahadega mäel v?
vähem maal, rohkem ehe
Ja kuidas eile käis kohtunik 3 korda Mbappet enne penaltit segamas ja muidugi Mbappe lõi siis sitasti ning napakad kommentaatorid olid: "Jaajaa, see on see turniir, kus staarid eksivad penaltite löömisel." Krt, muidugi ta eksib, kui juba hakkab lööma, lõdvestunud oleku ja "seepolejumidagierilist"-hoiakuga väravavahti närvi ajama - ja siis tuleb kohtunik ja segab. KOLM korda.
Pfft!
Aga kuna ma ajasin enda rõõmsaks kõigi nende suviste piltide ja heade asjade üleslugemisega, las jääb magusa elu post hoopis =) Arvut näitab, et õues on 28 kraadi, aga kui koeraga teist korda hommiku jooksul õues käisin - põiepõletikuga on nii raske kust kinni hoida, ma ju ei taha oma kallist koera kiusata - oli täiesti normaalne ilm. Üldse ei lämmatanud. Eilne on möödas ja tänane tuleb taas lihtsam =)
Läks päris kaua, aga ma sain endast poolpaljaid pilte jõe veeres. Kuna eelmisel korral olin koeraga, tegin sel korral ka Totoro seltsis.
Nagu ma fb-s juba kirjutasin: sinikaid pole, juuksed on pikemad ja punasemad, ma ise rammusam ja vanem - aga ma tunnen, et on vaja. Mitte ainult et ma tahan endast siukseid pilte tulevikus vaatamiseks, aga ma tahan neid avalikult näidata.
Seal pole professionaalset fotograafi ega poosiasjatundmist taga. On jõhker meik - kuna ma tean, et fotod armastavad meiki, ei hoidnud tagasi, ja tundsin end läbi linna jõe äärde minnes nagu porgand tordis. Aga piltidel on kena.
Ja ma olen viimasel ajal alla võtnud. Pole kaalu juurde juhtunud, et teada, kui palju just, aga põlv ehmatas mu ära - kõik oli hästi, kõik oli hästi, kõik oli hästi --- ja siis räntsatasin tooli ja SIUKE valu, et karjusin. Olgu, seepärast eelkõige, et ehmatas. Kunagi pole old ja siis niimoodi?!
Valu muidugi taandus umbes kahe minutiga tuikeks, aga sestsaati ei kadunud. Enam ei saanud pikemat aega kui umbes tund kõverdatud jalgadega istuda. Tartu vahet rongiga sõites pidin osa aega seisma ja püsti raamatut lugema. Treppidest käia muutus ebamugavaks - ainult jalg-juurde meetodil oli hea. Tagatipuks valu vaheldus! Kolis vasakust põlvest paremasse! Iu, kui mõlemas korraga oleks ... Guugeldasin. Koormus. Ülekaal ilmselt. Jaa, kui ma jooksen täis poekottidega on hullem! Tõsi, mul hakkas ebamugav ka küünarliigestel. Pidin enne und käed sirgeks saama, muidu ei jäänud magama. Ja ei olnud ka nii, et nt joostes jalad rohkem valutaksid. Ok, ma olen teinud päkajooksu ka sel aastal ainult, see peakski põlvedele leebem olema, Aga siiski. Kõik sümptomid ei klappinud.
Aga pohh. Võtan alla ja glükosamiini ja ehk aitab. On aidanud ka. Põlved ei valuta mitu nädalat juba. Veidi ebamugav on, kui pikalt istuda, ent mitte valus. Riided lähevad jälle ilusti selga, mitte ponnistusega. Aluspüksid (mida oli vaja tellida terve kuhi, sest siis pold saatekulusid), mille tellisin, kui juba olin alla võtnud, veits nagu preemiaks suisa, jäävad üha laiemaks. Eriti ei saa enam alla võtta, sest mul on nii palju ilusaid uusi aluspükse, mis muidu muutuvad kasututeks ju!
Ja noh. Poolpaljad pildid tundusid sellel taustal hästi kohased. Ma olen nii kaunis. Ma pean ju seda näitama ometi! Lopsakus on ilus! Mu enda meelest vähemalt =)
Pildid tegi K ja enamik on mustvalged, sest ta unustas mustvalge filtri peale, kuni me lõpetamas olime ja ta hakkas vaatama, et kuidas pildid jäid. Muidu värvid olid väga ilusad, valgus õhtune ja mu punane pea rohelisel taustal hästi sobituvalt kontrastne. Aga me ei hakanud veel hästi palju rohkem pilte tegema, et hurmavaid värvilisi kaadreid saaks. Mustvalges on ka omamoodi ilu, onjo =)
Ok, nüüd ma olen armukade. Ma lugesin raamatut. Hea raamat oli, autor on mu lemmikinimene, aga.
AGA!
Loteriis ilmunud arvustuste alla peab panema internetis saadaolevate arvustuste linke. Sest noh - blogi pärisomanik paneb, ja ma sinna kirjutama hakates ju vaatasin, et kuidas Õige ja Hea on. Nii et nüüd ma ammmu juba tean, kuidas vaja. Panin ja panin kohusetundlikult linke lõppu ja neid kogunes nii palju! NII PALJU! Kuraditosin, sealhulgas nii Looming, Sirp kui Vikerkaar! Ja kes, vabandage väga, on kirjutanud minu kogumikust?! Miks nii vähe?! Miks kedagi ei huvita?!
Vale kaanepilt?! Suunab mõtted valede ootuste poole? Kas tõesti on kaaned nii tähtsad?! (Üks inimene ütles, et ta ei saa kuidagi algusest edasi, sest talle ei meeldi kaanepilt ja verine on ka.) Nutt ja hala.
Ok, tehke mulle rõõmu, hääletage Stalkeri valimistel. Teoste nimekiri, hoiatan, võib avaneda miljon aastat, parem minge siit otse. Muidu ootate miljon aastat, et saada Ulmeühingu lehele JA siis tuleb sealt veel teoste nimekiri ise üles leida ja avada ja veel miljon aastat. Vahel.
Soovitatavalt hääletage "Teistmoodi tavalise" või selle juttude (osad on lühiromaaniks või jutustuseks arvatud, osad lihtsalt jutud) või kõigi kohta korraga. Ei pea igas kategoorias hääletama, kui ühes-kahes-kolmes tahad. Kuigi ausalt - kui teil on lugemust ja huvi, hääletage kõigis. Mis siis, et mina sest kasu ei saa =) Stalker on nii väikese kogukonna auhind, et iga hääl loeb. Või hääletage minu kandideeritavates kaegooriates kellegi teise poolt! Vähemalt kogukonnal kasu, kui ka minul mitte. Kui kolm teost loetud ja need olid head, oled juba TÄIESTI adekvaatne hääletaja. Et keegi loeks läbi kõik kandideeriva ...lootusetu. Loetakse ikka seda, mis enda meelest hea võiks olla.
Esimesed kolm teost tuleb punkte saavaks valida - jah, olgu, kindlasti on vaja kolme teost hääletada, aga maitea.
Ma tahaksin Stalkerit. Seekord tõesti. Omast arust tegin nii hea asja ja pea kedagi ei huvita. KURAT! "Loomingu" arvustus ilmus ka aint paberajakirjas, võrgus pole midagi. Vbla oleks tulnud eksemplar ikka kõigile meediaväljaannetele saata - seekord saatsin aint neljale tuttavale inimesele, kellest kaks kirjutasid ja kolmas (vist) andis oma naisele, kes ka kirjutas. Aga ma tõesti ei saatnud ei Sirpi ega Vikerkaarde ega isegi Postimehele, sest ... maitea, lootsin looja ja kirjastuse peale? Arvasin, et kui teen hea asja, märgatakse ikka?
Isegi paganama Berk Vaher oma Loomingusse tehtud lühiproosa aastakokkuvõttes ei maininud. Ilmselt ei lugenud.
Nüüd on mul autorieksekad ka otsas ja ilma allahindluseta ma neid juurde osta ei kavatse (ja ei saa ka, Karul olid jälle põieprobleemid ja kõik raha läks loomaarstile). Inimesi oleks, kellele võiks saata - minu tutvumine naiskirjanikega andis teatava kultuursete inimeste pagasi -, aga nüüd pole raamatuid.
Pea hakkas hoobilt valutama. Pisarad tulid silma. Ja see Davidjantsi raamat on tegelt tõesti tore.
Lissalt --- minu arust see ei olnud parem kui minu oma. Umbes sama tase. Mul on jälle: "Miks ma üldse? Mis mõttega? Mida ma üldse üritan?!" Niuts.
Enamik lapseealisest minust tehtud digitaliseeritud pilte on kättesaamatud. Ega neid palju olegi, aga ma mingile telesaatele andsin pihutäie. Osad paberpildid on ka kaotsis, sest ma panin oma lemmikumad paberümbrikest, kus nad seni olid, korralikult Minu Albumisse umbes viieteistkümnesena, aga ikka tuli pähe, et sellele või tollele võiks pildi anda, võtsin albumist ja andsin. Nii jäid alles pildid, mis mulle eriti ei meeldinud ja lemmikud läksid kaduma =P Eriti muidugi need, kus ma üksi peal. Vean kihla, et enamik inimesi, kes mult pildi said, jätsid selle kuhugi vedelema ja viskasid lõpuks minema, neile väga vähe kasu, a mina olen nüüd ilma oma lemmikpiltideta. Õnneks sel väljas keelega pildil olen nii väike, et seda ära ei andnud - polnud hetkeminuga eriti sarnane ja miks siis sellist anda. Ei jäta minust mälestust, lihtsalt mingi suvaline põnn!
See pilt on mu lemmik muidugi keele pärast ja muidugi pidi ta selle tähtsa featuuri tutvustamiseks fb-s üleval olema. Mille tõttu on ta võrgust võtta.
Ma kusjuures mäletan seda kampsunit. Muud mitte ja kampsunist on meeles ka seosetu pilt ja tunne, et see on see kampsun. Peamised värvid olid tumekollane ja erinevat tooni pruunid. Need loomad, kes kõhu peal jooksevad, olid pruunid koerad kollasel taustal.
Ma arvan, et olen sel pildil umbes kaks ja pool aastat vana.
Selle pildi pildist saatis mulle mu lapsepõlve lemmiksõber, kellega käisime koos lasteaias ja siis üksteise sünnipäevadel vist 12. eluaastani välja. Oli sahtlist leidnud. Vaimustusin kuumalt. Mu kombest oma pildid laiali jagada tuli ka midagi head. Jai!
On kahtlus, et kusagil on mõni digitaliseeritud pilt veel, Mul on meeles, et aktsiooni jaoks, kus rõhutamaks, et alaealiste veidigi erootilise värviguga pilte, kuigi modell vahepeal täisealiseks saanud, EI OLE OK kasutada, digitaliseerisin ja saatsin neile ka ühe oma pildi. Tegelt olin seal 9, aga kõrvale kirjutasin muidugi: "triinu, 39" vms. Kui vana ma siis olin. ... aga ei leia üles. Nii et peate leppima väheste olemasolevatega.
"Smuutid on nii head! Ainult taimsed komponendid ja nii head! Oo!" Ma uskusin. Olid ka üpris head, Aga mul oli kodus lahtine pakk kreeka jogurtit ja Poeglaps ei söönud seda ära. Tekkis mure, et kas saab enne hallitamaminekut otsa. Nii et panin seda smuutisse. "Püha püss! Nii hea! Smuuti läks nii heaks sellega. Taevalik!" Ehk: faking veganpropaganda on see "ainult taimsed koponendid!"-jutt. Ärge uskuge. Proovige oma smuutisid natukese piimatootega. Ausalt, kreeka jogurt oli teiseks korraks peaaegu otsas, kaapisin vast kaks supilusikatäit kokku topsi põhjast, aga ikka andis hurmava tulemuse. Naatukene oli ainult tarvis!
Lähinädalatel on oodata sagedast minupoolset kreeka jogurti ostmist.
Käisin Keila sotsiaalkeskuses vaimse tervise kogemusjagamise grupis. Lähen järgmine kord ka omaenda kogemusi jagama. Ma ei tea, kas mina olen see, keda nad vajavad, aga näeb. Vbla on. Ma ei saa rääkida, mis seal toimus, sest konfidentsiaalsus. Väsitav, ent peamiselt meeldiv.
***
Järgmine päev. Olin eile vist naatukene väsinud. Nii palju asju teha ei ole mulle üldjuhul talutav, kuid kuna oli hea emotsionaalne foon, kandis peavaluta välja. Olgu, hääästi pisikene valu oli, aga kodus, söönud ja paar tundi civi mänginud, haihtus märkamatult.
Vbla ma täna jätkan seeliku ääristamist.
Kui nad veel püksid olid. K pildistas. Riik, mille vapil on kana, ei saa kunagi võita riiki, mille vapil on kahvel.
Selle seelikuga on naljakas lugu: ostsin neti teel haaremipüksid. Need olid heast materjalist ja ilusad, suurte taskutega, aga neil oli üks piiiiisikene viga: ma ei saanud oma normaalse sammuga käia. Püksid olid liiga kitsad. Treppidest üles ja alla minemiseks pidin sääred üles kiskuma ja ikka oli raske. Selge, sellised püksid on kasutamiskõlbmatud. Nii et lõin käärid sisse, lõikasin sääreosad ära ja kui ma alla äärde pitsi ajan, on mul väga hea seelik. Suurte taskutega!
Sellest on nüüd kõva neli aastat möödas ja ma olen nt 13 kilo kaalukam ja see seelik ei lähe mulle selga. Miks ta nii kaua seisis? Sest ma tahtsin sinist pitsi, et oleks ukraina rahvusvärvides (püksid-seelik on kollane). Aga ma ei leidnud seda kusagilt ja viimaks sel aastal leppisin mustaga. Hakkasin seda allaäärde ajama ja kolmandik on tehtud. sest mõtlesin: äkki Tütarlapsele veel mahub. Kuigi ma isegi ei tea, kas ta tahaks seda. Igatahes olen nüüd soone peal, pits on nõeltega kinni ja noh - kui tema ei taha, siis on mul igatahes seelik, mida oma pisikestele hirvetaolistele naissõpradele pakkuda. Äkki üks neist soovib =P
Miks ma seda teen? Sest ma tahan puruks lõigata oma sinise kleidi. Muidu on kleit igati ok, aga varrukakitsenduste kohalt pigistab ja ma ometi võin varrukad ümber teha, Ilmselt ka sinna otsa pitsi õmmeldes. Mul on musta pitsi nüüd hulgem, sest muidugi ma ostsin varuga. Aga ennast tundes olen võtnud põhimõtteks "üks käsitööprojekt korraga", nii et seelik tuleb enne valmis teha, kui kleidi kallale minna saab.
Need varrukad pigistasid juba siis. Tütarlapse pilt.
Ok, ma siis teen veits seelikut, siis võimlen, siis kirjutan romaani ja siis mängin civi. Kõlab nagu plaan - ma ei saa üht asja palju teha, ilma et hakkaks muretsema kõigi tegemata asjade pärast. Lahendus sellele on teha mitut asja natuke, siis on tunne, et on tehtud, võib järgmise võtta =) Civ on lõõgastumiseks ja puhkuseks. Ma pean puhkama vahepeal.
Olen selle romaani suhtes lootusrikas. Täiesti teistmoodi, kui miski, mida ma seni kirjutanud olen (üllatuslikult, ma ju nii ühtemoodi asju seni, heh.) Jah, mu arust võinuks ka "Omasid ei jäeta maha" ja "Teistmoodi tavaline" rohkem hinnatud ja avalikult kiidetud olla, aga noh ... Mis seal ikka, järgmine asi vbla teeb mu 10 korda kuulsamaks.
Oh, tont, luulekogu käsikirja peaks ka vaatama ... aga no jõuab. Kell pole veel veerand kolmgi, pikk päev ees =)
Kui tahan, teen - ja siis on tagajärjed. Alles siis, kui pea valutama hakkab, meenub, et oi, tõsi jah, SELLEpärast ma ei plaani üritusi järjestikkustele päevadele.
Tegelikult õigeaegne meenutus. Peaaegu oleksin läinud Kirjanduslikule Kolmapäevale naiskirjanduse auhinna nominente vaatama, kuigi mul on järgmisel päeval (ehk homme) ees kuulmatu sündmus. Nimelt lähen üle umbes 15 aasta jälle teatrisse. Isaga. Kellega me viimased 10 aastat väga napilt suhelnud oleme, sest läksime tülli.
Me läksime tülli, sest isa oli nördinud, et ma võrgupäevikusse kirjutasin, et ta läks ära. (Tal oli äraminekuks põhjus. Suht hea.) (Mida keegi kunagi mulle seletanud polnud.) (Ja ei olnud pikka ega süüdistavat kõnet, eks ole, aga lihtsalt see sõnastus, et "läks ära" oli talle liig.)
Nüüd lähme teatrisse. Ta sai teada, kaua ma käinud pole, ja otsutas midagi ette võtta. Saab huvitav olema.
Hakkasin jälle rohkem trenni tegema. Peamiselt sellepärast, et füsioteraapia harjutustega (varem kaebasin reievalu üle, kui keegi mäletab) koos hakkasin paari nädala eest tegema kõhulihaseid. No kui ma seal põrandal juba olen, võiksin ju veel midagi teha ... ja kuigi ma vanast harjumusest võtsin päris suure korduste arvu, ma jaksasin (küll väga pingutades). Mispeale võtsin mõneks päevaks natuke vähemaks ja siis jaksasin juba kergesti. Ja kätekõverduste võimekust tuli ka nende kõhulihaste tuules juurde! Mis mõttes ma kaalun 85 kilo ja jaksan 21 ilusat madalat kätekõverdust järjest teha? Mis toimub? Miks ma nii tugev äkki olen?
Nii et kui ma olen arusaamatult tugev, peab jõudu juurde tegema. On ju loogiline? Loogika on seal, et kui see oli nii kerge, tasub selle nimel ka pingutada, sest nähtavasti mõjub kuidagi. On mõtet! Kui mind tunnustatakse, tahan teha veel paremini. Näib, et ka omaenda keha poolt tulev tunnustus töötab. Ja kui öeldakse, et pole hästi, halvasti on, mul tuleb täielik jõuetus ja ei taha enam midagi teha. Nagunii ei oska ega suuda. Varem pressisin enda sealt läbi. Tegin ikka, kuigi ei lootnud tulemust. Endakaristamine phmt. Tahe on mul ju raudne =/ Vihkasin end sealjuures korralikult ja kunagi pold piisavalt hea. Nüüd ... (meenutab lähiminevikku) ...ok, ma vähemalt üritan mitte võtta ebameeldivaid ülesandeid ja teha ainult seda, mida ma tahan. Teoorias tugev.
Igatahes 3 päeva rohkema trenni tulemusena olen nii väsinud, et ei jaksa hästi hingatagi. Nii väsinud, et kahtlen, kas saan magada. Aga söön oma hakklihaga tatra lõpuni ja proovin.
***
Pildi tegi muidugi Tütarlaps A seljas on mul sitsisatsidpatside kingitud pluus =)
Ei jäänud. Sest mõndapidi on elu samas hirmus huvitav, onjo. Minu lõunauned kipuvad sageli --- millekski muuks. Kui ma juba olen tühjaks ja vaikseks tehtud toas omaette ja riideid ka eriti pole teki all ...
***
Ausalt ütlen, kaalunumber 85 ajas mu ka selles mõttes elevusse, et mõtlesin kohe: Ohh, hea põhjus alastipilte teha! Aga selleks tuleks keegi pildistama organiseerida ja mul küll on visioon, et kuidas teha, aga seda tuleb hüpoteetilisele fotograafile selgitada ja äkki ta hakkab vaidlema, neil on mingi värk valgustega ja tont-teab-millega-veel jne. Jessuke, nii keeruline. Aega on selle kiire asjaga.
Panen täna siis pildi hoopis sellest, kuidas "Teistmoodi tavalise" burleskiga esitluse järel Tütarlaps mu välja sööma viis.
Ei ole huvitav ega informatiivne kardetavasti, aga mul on sõnavahet vaja pealkirjadesse =P
Olen hoidnud oma "vähemalt 200 sõna päevas" kirjutamistempot päris tükk aega. (Olgu, burleskipäevad jätsin vahele, ent krt, need olid niigi rasked!) Täna olin nii väsinud ja omadega otsas, et kordasin endale pool päeva: ole enda vastu hea. Sa ei pea midagi. Sa tõesti ei pea. Võta vabalt. Ikkagi ladusin kell kolmveerand kaks öösel sõnad sisse. See ei olnud väga raske, sest olen huvitava koha peal ja tekst tuleb ludinal. Ent tegelikult on murettekitav, KUI kinni ma omaenda normides olen. KUI raske on võtta vabalt ja mitte teha. Niipea, kui pole: EITAHA!!!, teen. Mis siis, et pole mingit tähtaega. Mis siis, et maailm ei lähe hukka. "Aga ma ju jaksan tegelikult, seda pole üldse palju!" Ja just praegu ei suru üksi teine asi kõri kinni. See võimalus tuleb ometi ära kasutada! Ega 200 ei olegi palju. Seda pole üldse palju, mida ma teen. Kõiksugu valdkondades. Ent et ma teen ja teen ja teen neid asju iga päev, täidab mu päevad ja pidevalt jääb jaksu puudu.
Vahel mõtlen, et ma peaksin minema hooldusvanemate kokkusaamisele. Mitte et loodaksin sealt mingeid häid mõtteid või nippe saada, kuid see näeks mu taotluses hea välja. Ma tahan last. Tõesti tahan. Aga kuud lähevad mööda ja kogu aeg on midagi teha. Midagi pakilisemat, midagi, mis hammustab kannast, ja mul tuleb selleks jõudu säästa ja.
26. lähen end Tallinna luuleprõmmule proovima. Kas mu luuletused meeldivad rahvale? Kas mul on käes õige soon, kas mu sõnadel on õige toon? Kas ma olen nende meelest küllalt hea? Täiesti haige. Kui ei kiideta, arvavad ilmselt kõik, et mu looming on mõttetu. Jaa, mulle endale võib meeldida. Aga et minu hinnang millegi mu enda oma osas midagi loeks?
Teiste loomingu osas usaldan oma maitset. Kui mu meelest on hea, ongi hea.
Oma asjade osas usaldan seni, kuni need minu käes on. Pärast on "mulle endale meeldib, aga ma vist ei suuda teistega niimoodi rääkida, et nad aru saaksid." Isegi kui palju kiidetakse. Ma korjan välja halvemad arvamused ja tõlgin need + kiitused endale ära kui üldsuse arvamuse seepoleseepolesee.
Kunagi enne lõpukirjandit ütles eesti keele ja kirjanduse õpetaja mulle murelikult, et ta ei tea, mis must saab. Teiste pärast ta ei muretse, aga hindajad võivad arvata, et mina originaalitsen. Tema teab, ma olengi selline, aga nemad ju ei tea. Phmt oli tal õigus. Siis hinnati veel kümnepallisüsteemis ja 11 inimest meie klassist said 9 punkti. Ma sain 7. Mitte halb, eks ole. Aga arvestades, et kogu keskkooli jooksul polnud ma ühegi kirjandi eest madalamat hinnet kui 5 saanud ... võinuks paremini.
Ega ei usu, et teiste arust hästi teen. Esinen küll veendumusega, et maailmahea, sest kui ma ise oma asjadesse ei usuks, kes siis veel Aga kui auhinda ei saa, kuhugi ei kutsuta, meeleheide on täiuslik. Absoluutne.
Paljud armastavad ju mind tegelt? Väga väga naine, usu seda!
Mõneks nädalaks kiitus aitab. Siis tahaks juba uut ja kui ei tule - keegi ei armasta mind.
Mõtlesin veel ja nägin õudusega, et isegi mu mälu on fawn-lapse oma. Sest ma mäletan inimeste kohta igasuguseid asju. Kes ei söö leiba. Kelle lemmikbänd on U2. (No vähemalt oli 12 aastat tagasi, kui me viimati kohtusime.) Kelle sünnipäev on 14. august, kelle oma 4. märts, kelle oma 26. jaanuar. Uuemad teada saadud sünnipäevad pole sedasi meeles. Aga lapsepõlvest ja varasest täiskasvanueast kohutavalt palju. Kes joob meeleldi Captain Morganit. Nirtile meeldis Somersby. Ka-l on kassiallergia. Sellele meeldib vinnutatud vorst. Too armastab kooke. Epul on munaallergia. K armastuse keel on kingitused. Mul on kõike seda vaja teada. Kuidas muidu teha nii, et neile meeldiks, kui juhus tuleb?
... või miks ma ei ole võimeline oma kasutatud asju müüma, vaid annan kõik tasuta ära, kui mul neid enam vaja pole. Ka lauajalgpalli. ka varbseina. Vale suurusega tulnud netist tellitud saapad, mantlid, joped (tõsi, nende tagasisaatmine läinuks umbes sama hinna maksma, kui nad ise olidki). Igavad raamatud panin raamatukappi (mu riiulid ajavad üle.) Ja oleks siis nii, et mul oleks raha üle, eks ole. Aga mõtte juures midagi kasutatut müüa lööb täiega bloki ette. Ma tahan et teistel hea oleks. Ma tahan tunda, et tegin õiget asja. Kui ma teen õiget asja, mul on tunne, et mul on väärtus ka teiste jaoks.
Samas, muide, ei ole mul mingit tõrget kasutatud asjade ostmisel ja ma ei mõtle, et miks nad tasuta ei anna, mölakad on v? Blokk on ainult ise müümise ees. Olen käinud kingsepa juures parandamas Poeglapse vana koolikotti, et saata ühele naisele, kes Tasuta Asjade Turul oli meeleheites, et lapsel pole kotti, millega 1. septembril kooli minna. Mul hakkas pea kehaliselt valus ette kujutades, milline õudus ta sees võib olla.
See parandus maksis peaaegu sama palju kui kolmveerand kotti. Aga tal on vaja! Kuidas ma ise raha säästsin, et oleks enne 1. septembrit võimalus minna lastega poodi ja osta kõik, mis kooliks vaja! See oli omamoodi nagu lohutus kooliaasta alguse ees - vähemalt saab lademes uusi asju. Kuna ma arvestasin alati varuga, jäi raha üle ka. Üksaasta ostsin mõlemale vihmavarjud ülejäägi eest =) Üks neist ripub siiamaani esikus ja vahel kasutan. Teise jättis Tütarlaps kunagi trammi. Ma ise olen elu jooksul nii palju asju kaotanud, et üldse ei pannud pahaks. Ma ju tean, kuidas see käib. Korraks mõtled millelegi muule ja vuhh. Enam ma naljalt ei kaota. Aga no ma olen ka 46. Palju aega on harjutada old.
... aga pugemine. Tahtmine hinnatud olla. Väärtustatud. Ja mitte teeskluse pealt, onjo. Iseendana. Nagu ma olen. Kas ma pole siis hea? Õige inimene? Ausalt öelda ega ma usu, et ma kunagi terviklikuks saan. Öelgu nad mida iganes selle kohta, et iial pole liiga hilja saada endale õnnelik lapsepõlv. Vbla paljudele ei ole. Aga. Aga. Aga.
Ja oleks, et ma siis ei prooviks kogu aeg enda eest seista. Ise olla. Iseennast vääärtustada. Ikka läheb nii, nagu postituse alguses räägitud. "Tegelt ma jaksan ju seda ka. Ei ole ju palju."
Loodetavasti te kõik teate, mis burlesk on. Kui ei tea, siis kaunilt ja peaaegu korralikus keeles on seda kirjeldanud Agnes Männiste:
„Burlesk ei ole lihtsalt laval riiete seljast võtmine ega tants, see on kunstivorm, kus keha, liikumine ja karakter saavad kokku. Ja muidugi kostüümid, mis on leidlikud ja meisterlikult tehtud. Kõik kokku loob tunde, et eesmärgiks ei ole mitte täiuslikkus, vaid enese aktsepteerimine, loovus ja julgus olla nähtav just sellisena, nagu sa oled.”
06.-07. märtsil toimus Eesti esimene burleskifestval, kuhu oli kokku toodud ohtralt välisesinejaid ning minu isiklikud ootused olid kõrgel. Läksin esimesele päevale kohale rõõmsa innuga.
Eesti burlesk on väga tore. Iga kord – IGA – kui olen käinud, on olnud hea õhtu. Lõbus, kelmikas, võtab maha pinged ja annab juurde vunki. Naer ja nabad, võrgutus ja võrukaellus. Nii tore.
Kui tulin burleskifestivali esimese õhtu järel külma õueõhu kätte, mu alahuul värises ja silmad pilkusid liiga kiiresti. Olin tulnud lõbutsema, aga sain niimoodi läbi raputatud, nagu väga hea etendusega teatris. Sai naerda, oli südant veritsema panevat, oli arutlema kiskuvat, see muutis veidi mu elu jne.
Esimene number oli eesti burlesk. Tore. See oli Ghost Bustersi loo ja idee peal, armas, lahe ja juba teada tasemel.
Siis tuli Mr Victor Victora ja The Mask. 1994 filmi ainetel. Mäletate: Jim Carrey tegelane leidis maski ning edasine on filmi sisu. Rohelise näoga tüüp, kes suudab peaaegu kõike. Mr Victor Victoria tegi seda/teda täiuslikult. Tegi nii kuradi hästi, et ta tundus Carrey nägu olevat – roheline pähemaalitud mask elas ja tal olid isegi valged säravad kunsthambad. Mr Victor Victoria oli ka see esineja, kes tegi oma kavades playbacki – liigutas suud heliga kaasa. Väga hästi tegi. Ta tantsis imeliselt, muidugi olid tolles kavas ka aluspüksid maskis esinejale sobivad, ja too number elab mu südames sügaval.
Aga see kõik oli ikkagi hea meelelahutus, eks? Ei murdnud mus midagi, lihtsalt tõstis tuju taevasse ja pani kaasa elama.
Ei pannud mind valmis selleks, kuidas El Reina Poet tegi äärmiselt mõjuva etteaste, mis samas ei olnud ÜLDSE humoorikas. Sünge, omajagu väärastunud, pani mõtlema ja tundma. Säärane võiks õudusfilmi tsirkus olla. Ta andis atmosfääri ja sisemist piina edasi lihtsalt kandes kleiti, mis oli jäik nagu balletiseelik, kaunistatud allarippuvate nukupeade ja poodud mehekujudega. Siis võttis ta selle kleidi aegamisi seljast ära, nii et õudus ja valu veel rohkem alasti jäid. VÄGA mõjuv.
Pärast seda olin kõigeks valmis ja võtsin nõnda sügavale sisemusse, et endalgi hirmus. Vahepeal vahetusid päevad ja õhtujuhid, ma ise käisin kodus magamas, muidu puhkamas ja sain end uuesti üles lüüa. Siis tagasi.
Mõlemal festivalipäeval esines oma kavadega üliprofessionaalne varietee-staar Chocolate Showboy, iga kriteeriumi järgi lausa hirmutavalt täiuslik – ent kuna temasuguseid oli ainult üks, andis ta üritusele väga head aktsenti. Klassikalise varieteekava sees oleks piltilus mees, kes liigub väga hästi ja oskab lehvikute ning sädelevate kostüümidega imetrikke teha, üks järjekordne professionaalne meelelahutaja. Ahah, mhmh, ta teeb oma tööd hästi.
Ent burleskifestivalil meenutas ta, et šikk, kallis ja klassikaline käib samuti burleski juurde. Burlesk on nii lai, nii mitmesuguste alaliikidega žanr, et seda ei saa lihtsalt kasti panna, silt peale, lahterdatud, olemas.
Oli päris mitu kava, mis vaid vähekene seksikad, palju midagi hoopis muud. Oli viktoriaaliku kostüümi saja paela lahtikerimise järel paljastuv paan-naine. Oli teine, kes kostümeeritud seksikaks seaks ja hakkas lõpuks iseennast sööma, nii et reide jäi verine auk. Oli Thanatos, kes hankis sõrmuseid kabaree kui elamise rõõmu hävitamiseks. Oli mr Bean, kes oli täpselt nii naljakas nagu mr Beanist oodata võikski. Oli Super-Mario, ajarännul kosmonaudid, verd joov šamaan sääraste rongatiibadega, et vahtisin ja imestasin, sportlased spartakiaadil. Imelised kostüümid ja rekvisiidid, üllatus üllatuse järel.Kõige seksikam kava oli, ma arvan, päris paari oma. Rin ja madame Meduse. Kaks paksu (paks ei ole halb sõna, ei pea ütlema „väga volüümikad”; paks on neutraalne kirjeldav sõna nagu kõhngi) naist, kurat ja jeesus kostüümideks ja hoiakuks. Nii kuramuse intiimne ja sina mulle-mina sulle, kes me oleme, tõmme ja tõuge, piitsad ja ketid – ja lõpuks panid nad end ühe ja sama keti otsa mõlema kaelarihmas. Me kuulume kokku.
Nii intiimne ja hell, et võttis hingamise seisma.
Kõrgeid auhindu saanud paar Viola Panik ja mr Punch esitas kaks kava, millest esimene oli nunnu, aga töötas peamiselt selle peal, et paar oli väga hea rahvaga suhtlemises ja kaasakiskumises. Jagasid sääraseid tuututamispasunaid, kus paberrull ette tungib, kui pasunat puhuda, ja kava oli karnevalimeeleolukas. Aga alles teise kava imeline läbimõeldus, uskumatu tantsija- ja näitljameisterlikkus meespoolelt ning väga ekspressiivne väljendus naispoolelt tõestasid mulle, et nad oma auhindu ka väärt on. Nad tõesti ongi eriliselt head, mitte lihtsalt väga head.
Õhtuid juhtisid õhtujuhid. Esimesel õhtul Fairy Godmother, kes valdas rahvast täiesti hästi ja sobilikult ning midagi polnud valesti. Teisel õhtul aga koomik Dan Le Man, kes oli nii vaimukas, et isegi sponsorite ettelugemine ei läinud igavaks. Juba tema isik lõi korraga jabura ja samas aktsepteeriva rõõmsa atmosfääri, mis publiku täiesti pöördesse ajas.
Temaga mängisid kaasa riidekorjajad – iga burleskishow vajab abilisi, kes etteastete vahel lava korda teevad, seljast lennanud rõivad kokku koguvad ning suudavad seda teha ekspressiivselt, seksikalt ja naljakalt. Jälle – esimese päeva rõivakorjajad olid igati meeldivad ja parasjagu muhelusttekitavad. Miski ei tundunud vale või häiriv. Ent teisel päeval lõi Wickler keemias Betty Rocketiga rõivakorjamisele säärase aura, nagu kavas pause polekski ning nende tegevus oli sama tore kui päris kavad.
Publikust peab ka rääkima.
Tumeni pilt
Burlesk ilma publikuta on poolik. Publik ja esinejad on nagu partnerid heas seksis – sinu erutus kütab minu erutust, mis omakorda kütab sinu erutust, mis jälle kütab minu erutust ja ringi-ringi-ringi, kuni kulminatsioon on vapustav.
Burlesk on elus kunst (nagu sekski) ja seda ei saa ekraanile pannes loota, et ta töötaks samamoodi, kui lihalikult kohal olles. Seda peab ise nägema ja tundma, siis on mõju tõeline.
Festivalipublik oli imetore. Elas kaasa kõigega, mis neil (meil) oli: plaksutamine, hõikumine, trampimine, selga pandud rõivad, suhtlemine lavaga. Žestiga palutud vaikus oli täielik, sõnades küsitud kära ja huilged paisutasid saali väljaspoole kumeraks.
Kui ma teise õhtu lõpul õnneliku ja vaimustununa õue astusin, avastasin kaaslasega kõneldes, et suudan rääkida ainult baritoniga. Esinejad andsid endast kõik – aga ausalt, publik andis ka.
Ja kõik saime mitte ainult rahuldatud, vaid imelise elamuse osaliseks.
Oivaline festival. Korrata!
Esimese päeva esinejad Muide, kõik pildid peale mind kujutava tegi Lisett Väljaots
Ma olen haige (kõva 37.1, aga halb, kogu aeg halb) ja kurb.
Mis siis, et nii paljud inimesed on mu vastu nii head =( Kuna ma panin niiii palju selle "Teistmoodi (tavalise)" ürituse alla energiat, peaks tulemusest ilgelt kasu olema, AGA. Peamiselt on tunne, et neile, kes käisid, meeldis (v.a. need 4 inimest, kes poole pealt välja läksid, a vbla oli neil kella peale kuhugi minek), AGA kui ma oleks eraldi inimestele meenutanud, et tulge, tule sina ja sina ja sina ja sina, oleks neid inimesi rohkem olnud.
täitsa mitu inimest oli
väikeveli tõi lilli ja sokulaadi
Kuigi mu vend tuli. Ja kinkis mulle lilli ja šokolaadi. Teda ma küll näha ei lootnud, nii et peaaegu kiljusin nähes. Nii õnnelik =) Ja no kõiki, kes tulid ja eriti kes raamatu ka ostsid, nii et ma sain pühendusi kirjutada, oli maru rõõm näha ...
Mu tütar viis mu pärast sünnipäeva puhul sööma ja see oli NII TORE KOHT. (Tahate head Kagu-Aasia toitu ja häid kokteile - In The 372. Kui meenutada - tütar meenutas mulle - et 372 on eesti mobiilinumbrite kood, avastasin, et jumala vaimukas nimi. Ja mees leti taga oli megaarmas ja ütles ühtede külastajate umbes kuueaastast lahkumas jälgides: "Kids are really smart these days.")
Üldse, tegelt oli täiega lahe, burleskitegijad absoluutselt imelised, nii tore, nii tore ...
väga mees
"aitab!"
laval Veikoga
AGA kuna ma panin sinna alla nii palju endast, siis ikkagi on tunne, et tagasiside peaks olema absoluutselt kirglik ja hea, et seda väärt olla. Kaks päeva on möödas, keegi peale kohalkäinute ja ühe, kes unustas, ja ühe, kellest teadsin, et ta ei tule, pole maininudki. Loo kohta, mille "Loomingusse" saatsin, pole ka grammigi tagasisidet ja luulekogukäsikirja kohta kuulsin, et ikka pole läbi vaadatud ja kus ma jään.
Ma olen nii läbi, et juba viiendat päeva (mhmh, alustasin nädala alguses juba) niutsun kõva häälega tavalisi koduseid toimetusi tehes. Kurdan omaette valjusti: "Miks see nii raske peab olema?!" Kodused toimetused nagu singi lõikumine, sibula koorimine, šnitslite ümberpööramine ja koerakrõbuskikoti avamine. Korra istusin enne kümme minutit arvuti taga, kui aru sain, et nii raske siiski ei pea olema, ja panin prillid ette.
Ma vist panustasin liiga palju. A vähem ka ei oska. Ei saa isegi öelda, et keegi ei aita. Nii palju aidati ja hellitati, sünnipäeva puhul ja muidu ja ..!
A vbl on asi ikkagi selles, et haige. Kõik on sitt, kui haige olen.
Ok, kogun ennast kokku, vaatan "Teistmoodi (tavalise)" pildid üle fb-s ja panen mõne teile ka.
mul pidi ka midagi vaadata olema!
Oh, fotograaf Kris Moor (tema pildid kõik) oli ekstranunnu ja saatis mulle veel hunniku pilte, mida fb-s pole =) Ok, neid ma vaatan nüüd ka =P
Kui ma näitasin õlga,et rahvale seletada, kuidas burleskile kaasa elada. Ühtlasi on see SSP käest saadud pluus.
Kuulge, piltide peale läks kohe elu lõbusamaks =) Kris Moor ka ütles, et ta alguses arvas, et ma olen purjus. - Ei, ma olengi siuke, kui adrenaliin üleval. - Mhmh, ma pärast sain aru jah.
Kuulge, see on ju ok, kui ma ootan postituse lõpunikirjutamise ja avaldamisega homseni ja napis riides pitide asemel panen väga riides pildi? Ma ei jaksa tegeleda pildistaja koju orgunnimisega ja homme teeb EKL fotograaf must nagunii. Muidugi postitusse lisamiseks sealt homseks pilte ei tule, aga ma kohtun ka oma tütrega (ta tuleb burleskiesinejate riideid pärast esitust kokku korjama ja enne nende esinemisi rekvisiite lavale tooma) ja vbla teeb sitsidsatsidpatsid saadetud mantliga minust pildi. Pluus ja sokolaadid jäävad ootama. Mul on naaaaatukene tihe aeg. Millal mul ei ole tihe aeg? Nojah, siis, kui vähem jaksan ja hakkan kohe peavallu surema, kui end üle koorman.
Kuigi natuke juba hakkasin. Mitte peavallu. Olen esimest päeva 46 ja olge lahked. Ärkan hommikul pool kümme ja jube väsinud, nii väsinud, oioioi, aga ma ei saa magada. Mitte seepärast, et nälg, vaid mu liigesed valutavad. Esimest päeva 46 ja kohe vanainimene! Sõrmeliigesed ja küünarliigesed ja isegi põlved. Otsin poolunes mugavat asendit, aga kuidagi ei ole hea, hästi halb on. Kogu aeg liigesevalu. Tõusen üha enam ärkvele, tuvastan, et kurk KA valutab. Viimaks loobusin ja tõusin üles. Krt, väidatakse, et enne grippi või koroonat ka lihased ja liigesed valutavad ...? ERITI hea aeg enne homset haigeks jääda .... Aga noh, vaatab. Paratsetamool ja Septolete ja vbla ma siis ei lähe täna ujuma.
See ju kindlasti lubab mul homseks terve olla, mhmh, jajah. Meega teed võiks ka juua. Kui ma jaksaksin sundida end seda tegema. Vähemalt läheb Poeglaps täna hommikul Totoroga ise välja. Või noh, "hommikul". Enne kella kahte. Mida? Tema viimane "õhtune" väljaskäik on ka kahe paiku öösel!
Brownied olid eile veits liiga kaua ahjus. Keskelt on ok, servad liiga kuivad. Proovisin asja lahendada, pritsides neile eile vett. Krt, peaks kontrollima, kuidas see mõjus. Hetk. Hm. On pisut parem, aga mitte päris hea. Lahendus: pritsin veel =)
Tuua endale üks pruunike oli kuidagi kõvasti lihtsam, kui teed teha. Ilmselt sest teed peaks TEGEMA. Ja see ei näi üldse ahvatlev.
Tehtud. Mesi ka sees. Nüüd piass ledma jöudu seda juua kah. Oeh.
Mul on sünnipäev. Nii et ei peaks tubli (ikka veel ei salli seda sõna, kuid vahel kasutan) olema. Ikka kipun tegema seda, mida peab, sest ma ju tahan ka, et mul pärast parem oleks. Jube keeruline. Aga mingi piir on ja see on juba väga hea. =) Kui asi on (tol hetkel) vastik, ei tee (tol hetkel). Kas ma lamisen? On tunne, et lamisen. Karta on, et ma ikkagi olen haige. Tähendab, peab homeks terveks saama. Ok, lähen ... maitea, voodisse nüüd?
***
Teate, mul ei tõusnudki palavikku. Kuigi kurk valutab ikka (aga vähem) ja on pisike köha, ma isegi ei arva, et mind võiks pehmeksläinud tomatitega loopida, et kuidas sedasi inimesi nakatama lähen. Ibukas sisse, et nii uimane ja lõtv olla ei oleks, ja läheb. Oh, põrgut, karjamaad ja pilvevoodit, mida ma selga panen??? S.t. loomulikult olen ennegi mõelnud, palju võimalusi olen välja mõelnud, aga mitte midagi selga proovinud =P
Ok, teeb nii - proovin mingit asja selga, kui see on väliselt ok, lähen sellega poodi. Kui see ei ole ok, võtan ära ja lähen normaalsete koduriietega poodi.
***
Üritus läbi =) Saate ühe pildi sitsidsatsidpatsid saadetud oivalisest mantlist. Õthust "Teistmoodi (tavaline)" kirjutan kunagi hiljem. Ja nüüd - kodus tagasi hakkas ninast nii palju tatti tilkuma, et tilkus hiirematile ka, enne kui jaole sain. A ää tegin ürituse =P
Mõtlesin välja, mida veel enne aastalõppu postitada! Aasta pildiliselt! Mitte ükski foto pole minu tehtud ja püüdsin AI-d vältida. Kuigi, tuleb tunnistada, ma ei tunne seda eriti ära.
Jaaaa see olekski üldjoontes kõik. Kuigi! Boonusena võiks panna ka mõne pildi iseendast. Hm. Jestas, ma oma konverentssünnipäevast pole ühtegi pilti pannud v? Olgu, sellest siis =) (krt, oli pilt, sama pilt, aga postitus oli ilma siltideta.) Poolalasti pilti ei pane, sest siis tekitab blogger jälle NSFW hoiatuse postituse ette ja seda maitaha. Tuleb "Teistmoodi tavalise" Tartu esitluselt koos Veiko ja publikuga.
Ja veel! Lisaboonusena! Helen Illend tegi mulle sel aastal logo!
HOIATUS: ma seekord ei ole täiesti diskreetne, vaid ainult suuremalt jaolt.
Tegelt teen sel aastal ühe postituse ilmselt veel, ent ei jaksanud kauem oodata. On aasta peaaegu läbi? On. Järgnevad kaks ja pool päeva (eeldatavasti) (loodetavasti) ei too enam murrangulisi sündmusi.
See aasta on ikka juba ... olnud. Nii täielikult elatud aastat ... vbla siis, kui mõni laps väike oli? Tütarlaps pigem. Poeglapse sündimise ajal läks kõik jaks ellujäämisele. Aga vbla Tütarlapse esimene aasta konkureeriks? Mmmm ... vbla mitte. Kuigi see oli nii ammu, et ega väga ei mäleta enam. Ütleme, ILMSELT pole olnud.
Mida sa tegid aastal 2025, mida sa polnud varem teinud?
Heh.
Need taustal ei ole kingitused Need on mul niisama kogu aeg aknal.
Sain EKL loomestipendiumi. Käisin emakakaelavähi kontrolluringus. Lõigati välja emakas ja munasarjad. Pärast opi oli veel hullem olla, kui arvasin, sest migreen + laparoskoopiliste operatsioonide järel tavalise õlavalu asemel oli sama hull valu reies. Ühtlasi, kuna naissuguhormoone kohe palju vähem, tutvusin kuumahoogudega. Suht räiged. Täitsin ankeedi (tsenseeritud) kohta. Kohe kolm korda, sest esialgu ei taibanud enda kohta pooli asjugi ja teine kord allesjäänutest pooli ja mis kolmandal valesti läks, noh, selle kohta ütlesin juurde, et tegelt polegi miski kivisse raiutud. Küsisin (tsenseeritud) ja sain tagajärjed. Vahetasin perearsti. Hakkasin lamotrigiini võtma. Käisin naiskirjanike seminaril. Kirjutasin teise inimese raamatu lugemisest jutu. Avaldasin Loomingus midagi. Ilmutasin jutukogu. Mu esimene kõvade kaantega raamat muuhulgas. Laenasin pojalt riideid. Üritasin (tsenseeritud) ja sain teada, miks see hea mõte pole. Ostsin ujula kuukaardi. Ja saumikseri. Tegin smuutisid. Kukkusin koeraga joostes nii, et murdsin sõrmed. Sõitsin Boltiga. Muutusin multiorgastiliseks. Tuvastasin, et kooritud kurk on teatud otstarbel kasutamiseks parem kui koorimata kurk. Sain blogilugejatelt uskumatuid kingitusi. (S.t. uskumatuid olen enne ka saanud, aga konkreetselt selliseid uskumatuid pole.) Kui mul oleks nutitelefon ... oot! Aga mu pojal on. Poeg tõusis, käis pesus, sõi ja kui hakkas välja minema, tuli mul meelde =P Pilt olemas. Seal ülevalpool - blogger millegipärast ei lase õigesse kohta panna. Pildilejäänu pole ammendav, sest osad asjad tarbisin otsa (nagu "said otsa"). Ja arvutist, mida pildil pole, sest ei leidnud motti seda aknalauale vedada, aint pool on blogilugejalt =) Teine pool niisama armsalt tuttavalt. Pidasin konverentssünnipäeva. Ostsin madratsi. Ja e-sigareti. Sain koduse jäätisekokteili korralikult vahtu. Käisin lapsendamisametniku jutul. Ostsin rummi. Ja edevat pesu. Käisin spetsiaalselt virmalisi vaatamas ja seal olidki virmalised. (Kuigi tähed jätsid mulle sügavama mulje kui ebamäärased liikuvad rohelised laigud taevas.) Jätsin Mõisa jõuludele minemata. Lasin endast prillidega ilupilte teha. Sain tasuta kohvimasina ja tellisin kohvipadjakesi. Läksin kinno ja avastasin, et saal on välja müüdud. Kandideerisin kirjandusliku kolmapäeva korraldamisele ja sain valitud ka. Ostsin kõrvitsat. Laenasin kellelegi olulise summa raha. Sain tagasi ja 11% intresse lisaks. Inimesed on ilusad ja head, mingit lepingut me ei sõlminud. Panin end lavaluule üritusele kirja.
Kindlasti oli neid veel
Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?
Ma ei nimetanud neid lubadusteks, aga käisin taas ühel larpil, lausa kolmel kirjandussündmusel, kus ma ei esinenud, hambaarsti juures, günekoloogi juures, kandsin 8 erinevat kleiti, jätsin ära lausa mitu plaanitud üritust ja sain endast hulga ilusaid pilte
Ma mõtlen selle uute lubaduste andmise üle. Ilmselt tuleb umbes sama (mingid plaanid, mis on needsamad plaanid), aint günekoloogi juurde küll ei tõmba enam.
Kas keegi su lähedastest sünnitas?
Jaa! Nii nunnu tita!
Kas keegi su lähedastest suri?
Kuidas lähedast defineerida? Üks matus oli, kuhu plaanisin minna. Ja siis ei läinud.
Mida sa sooviksid omada aastal 2026, mis puudus aastal 2025?
Eelmise aasta soov oli:
Eeh ... tunnet, et mind kaitstakse, kui vaja peaks olema?
Ma sain nii palju muid asju, ent kas ka seda ...jah, vahepeal ikka. Aitäh!
Uuel aastal ... ei julge kirjutada, et uut last. (Kuigi just kirjutasin.) (Eelmisel aastal ka ei julgenud. Siis ei kirjutanud.)
Mis riike külastasid?
Eestis veits rändasin.
VEITS.
Mis kuupäev aastast 2025 jääb igaveseks su mällu? Miks?
Pole olemas.
Ma ei ole sedasorti inimene, kellele kuupäevad palju tähendaksid.
Mis on selle aasta suurim kordaminek?
TL
Mis oli su suurim läbikukkumine?
See ei ole otseselt minu läbikukkumine. Aga päris kurb oli endale teadvustada, et ma mitte mingi valemiga ei saa kõhust lapsi enam. Jaa, ma olen seda varem ka teadvustanud, aga siis selgus, et mingi variant ikka on veel. Enam ei selgu.
Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?
HAH!!!! Emakas+munasarjad+arst unustas mulle antibiootikume kirjutada+komplikatsioonid ja EMO ja väga enesetapumeeleolu, psühhiaatriahaigla, sisse unustatud kusetoru, ja lisaks tühised asjad nagu sõrmede äramurdmine ja mingi jama vasaku reielihasega.
Noh, ja siis kõik muu =P
Möödunud aasta parim ost.
Saumikser vist. Kuigi valge kaltsukakleit on ka imekaunis ja ohtralt komplimente toonud.
Kelle käitumine teenib sult aplausi?
Oho. Ühest küljest: neid on palju. Teisest: aga kas keegi eriliselt ..? Ilmselt kõik Ukraina eest võitlejad.
Kelle käitumine ajab südame pahaks?
Paljude. Üritan neile mitte mõelda.
Kuhu läks enamik su raha?
Toit.
Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?
Ma olen päriselt päriselt päriselt sellises armusuhtes, nagu raamatutes kirjutatakse, nagu ma ette kujutasin, kui noor olin, päriselt, päriselt, PÄRISELT.
Kõik muu tuleb pärast ja hiljem ja tundub selle kõrval kahvatu. Kuigi seda kõike muud oli ikka ka lademes. Maivõi, miuke aasta ... "Teistmoodi tavaline". Murca luulekogu. "Kolhoosi miss". Poeglaps lõpetas kooli. Tütarlaps oli minu vastu NII hea. Arvutivahetus. Lamotrigiin. Sain palju kiita. Olin nii ilus ja põnev ja ilusates ja põnevates kohtades. Tegin NII palju tööd, aga sel oli ka resultaat. Enesevaatlustel uued tulemid. Kohati olin vaimustuses omaenda uutest luuletustest. Kohati teiste omadest.
Aga need kõik on pisiasjad-pisiasjad SUURE asja kõrval.
Mis lugu jääb alatiseks aastat 2024 meenutama?
See ei ole kaugeltki-mitte-natukenegi-üldse selle aasta lugu, aga meenutama? Oo. Jaa.
Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:
õnnelikum või kurvem? Õnnelikum. Lugematult palju kordi. Ma olin unustanud, et saab päriselt õnnelik ka olla. Arvasin, et minu parim on "polegi nii vastik". Lõputult hea meel eksida.
kõhnem või paksem? Vist suht sama.
vaesem või rikkam? Suht sama või veidi vaesem.
Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?
Seksinud.
Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?
Põdenud.
Kas sa armusid aastal 2025?
Oo. Jaa.
Mis oli su lemmiksari või telesaade?
Murderbot oli päris tore. Jah, see oli mu selle aasta ainus vaadatud sari.
Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?
Ei.
Parim raamat, mida lugesid?
"Kaks hunti" ja "Kolhoosi miss" jagavad esikohta. Kuigi vbla "Teistmoodi tavaline" läheb kolmandaks. Ma olen seda nii palju üle lugenud (kõik need toimetamised!), et hästi ei suuda enam päriselt tajuda.
Mis oli su suurim muusikaline avastus?
Eelmises postituses kirjas =D
Mida sa tahtsid ja said?
"Teistmoodi tavaline" tuli päris krdi hea. Dropkick Murphyse kontserdil käisin. Tsenseeritud. Ei, ei ole seksiga seotud. Enne ka enamik ei old.
Mis oli selle aasta parim film?
Ma vist ei vaadanud sel aastal ÜHTEGI filmi. Uutest filmidest rääkimata.
Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?
45
Konverentssünnipäev, peetud ligi kaks kuud hiljem tegelt. See oli nii lahe, et korraldaks või uuel aastal järgmise - aga mul tuleb see burleskiga raamatuesitlus 21. jaanuaril. Ma ei plaani sinna lähedale enam teist üritust ju =P
Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?
Ohoi. Kui ma oleksin kevadel rasedaks jäänud, oleks veel parem aasta old. Või kui Ukraina oleks sõja võitnud. Aga noh - realistlikult võttes: niigi oli üle mõistuse hea. Kui parajasti kohutavalt halb ei olnud.
Mis sind mõistuse juures hoidis?
Lamotrigiin
Kes oli parim uus tutvus?
Hakkasin kirjutama, et mis küsimus see on - ja siis taipasin, et tutvusena ta ei ole ju uus. Tundsime me üksteist ennegi. Tänapäeval on "tutvus" üldse selline - keeruline sõna. Kas inimene, kellega ma vahel netis kirjutan ja fb-sõber olen, on mu tuttav? Mis ajast ta mu tuttav on, kas fb-sõbraks saamisest või esimesest kirjast saati? Või kui ma nt teise blogijaga kirju vahetan, mis ajast ta mu tuttav on? Kas sellest, kui esimene kiri vastuse sai või sestsaati, kui ma ta blogi lugema hakkasin? Ok, ütleme, et E. Tundsid end ära? Sa oled hästi armas ja veetlev ja ma olen iga hästiütlemise üle rõõmus.
Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2025 õpetas.
Usu headest inimestest head. Kõigil kergem.
Ma teise kirjutan veel, kuigi see on oluline peamiselt mulle endale: minu kogemused ongi väga imeliku inimese omad, need tõesti tõesti tõesti ei ole üldinimlikud.
Mida võiks veel küsida:
Aasta parim kingitus
Ei, ma ei oska ise öelda, mis. Vbla "Kolhoosi miss", aga see pold tegelt kingitus. Vahetasin ühe oma raamatu vastu.
Aasta meeldivaim üllatus
Kui ilmselge välja jätta (TL!), siis kui mul oli faking mai, ikka väga mitu inimest tegid oma normaalsused ümber, et mind aidata ja mulle toeks olla.
Valge päikesekleit Pildistas Tütarlaps
(Võibolla oleks kohane ka halvimat üllatust küsida. Kuigi sitad asjad on liiga tavalised ja neid on niigi liiga palju. Faking mai oli halbu üllatusi täis. Ühe jätsin üles kirjutamata ka.)
Aasta rõivaese
Valge päikesekleit.
Aasta avastus
Ota ... see lapsepõlvetrauma ... see ongi nii suur osa mu isiksusest? Püha püss ja mannakreem ja tulised taevatorud! Huvitav, kes ma oleksin, kui mind oleks pisikesest pärast päriselt armastatud?
Aasta kahetsus
Mina ei kahetse.
Ja lõpetuseks veidi jõuluhooplemist:
Uuel aastal voldin ma põrgu kokku ja uuesti lahti ja teen sellest päriselt hingi parandava paiga, kus õpitakse taas tundma lootust, uskuma head ja julgema olla ise. Ma ju enam-vähem oskaksin nüüd =)
