Käsitöödest

 "Smuutid on nii head! Ainult taimsed komponendid ja nii head! Oo!"
Ma uskusin.
Olid ka üpris head,
Aga mul oli kodus lahtine pakk kreeka jogurtit ja Poeglaps ei söönud seda ära. Tekkis mure, et kas saab enne hallitamaminekut otsa. 
Nii et panin seda smuutisse. 
"Püha püss! Nii hea! Smuuti läks nii heaks sellega. Taevalik!"
Ehk: faking veganpropaganda on see "ainult taimsed koponendid!"-jutt. 
Ärge uskuge. Proovige oma smuutisid natukese piimatootega. 
Ausalt, kreeka jogurt oli teiseks korraks peaaegu otsas, kaapisin vast kaks supilusikatäit kokku topsi põhjast, aga ikka andis hurmava tulemuse. Naatukene oli ainult tarvis!

Lähinädalatel on oodata sagedast minupoolset kreeka jogurti ostmist. 

Käisin Keila sotsiaalkeskuses vaimse tervise kogemusjagamise grupis. Lähen järgmine kord ka omaenda kogemusi jagama. 
Ma ei tea, kas mina olen see, keda nad vajavad, aga näeb. Vbla on. 
Ma ei saa rääkida, mis seal toimus, sest konfidentsiaalsus.
Väsitav, ent peamiselt meeldiv.

***

Järgmine päev.
Olin eile vist naatukene väsinud. 
Nii palju asju teha ei ole mulle üldjuhul talutav, kuid kuna oli hea emotsionaalne foon, kandis peavaluta välja.
Olgu, hääästi pisikene valu oli, aga kodus, söönud ja paar tundi civi mänginud, haihtus märkamatult. 

Vbla ma täna jätkan seeliku ääristamist. 

Kui nad veel püksid olid.
K pildistas.
Riik, mille vapil on kana,
ei saa kunagi võita riiki,
mille vapil on kahvel.

Selle seelikuga on naljakas lugu: ostsin neti teel haaremipüksid. Need olid heast materjalist ja ilusad, suurte taskutega, aga neil oli üks piiiiisikene viga: ma ei saanud oma normaalse sammuga käia. Püksid olid liiga kitsad. Treppidest üles ja alla minemiseks pidin sääred üles kiskuma ja ikka oli raske. 
Selge, sellised püksid on kasutamiskõlbmatud. Nii et lõin käärid sisse, lõikasin sääreosad ära ja kui ma alla äärde pitsi ajan, on mul väga hea seelik. Suurte taskutega!

Sellest on nüüd kõva neli aastat möödas ja ma olen nt 13 kilo kaalukam ja see seelik ei lähe mulle selga. Miks ta nii kaua seisis? Sest ma tahtsin sinist pitsi, et oleks ukraina rahvusvärvides (püksid-seelik on kollane). Aga ma ei leidnud seda kusagilt ja viimaks sel aastal leppisin mustaga. 
Hakkasin seda allaäärde ajama ja kolmandik on tehtud. sest mõtlesin: äkki Tütarlapsele veel mahub. 
Kuigi ma isegi ei tea, kas ta tahaks seda. 
Igatahes olen nüüd soone peal, pits on nõeltega kinni ja noh - kui tema ei taha, siis on mul igatahes seelik, mida oma pisikestele hirvetaolistele naissõpradele pakkuda.
Äkki üks neist soovib =P

Miks ma seda teen? Sest ma tahan puruks lõigata oma sinise kleidi. Muidu on kleit igati ok, aga varrukakitsenduste kohalt pigistab ja ma ometi võin varrukad ümber teha, Ilmselt ka sinna otsa pitsi õmmeldes. Mul on musta pitsi nüüd hulgem, sest muidugi ma ostsin varuga. Aga ennast tundes olen võtnud põhimõtteks "üks käsitööprojekt korraga", nii et seelik tuleb enne valmis teha, kui kleidi kallale minna saab.

Need varrukad pigistasid juba siis.
Tütarlapse pilt.

Ok, ma siis teen veits seelikut, siis võimlen, siis kirjutan romaani ja siis mängin civi. 
Kõlab nagu plaan - ma ei saa üht asja palju teha, ilma et hakkaks muretsema kõigi tegemata asjade pärast. Lahendus sellele on teha mitut asja natuke, siis on tunne, et on tehtud, võib järgmise võtta =)
Civ on lõõgastumiseks ja puhkuseks. 
Ma pean puhkama vahepeal.

Olen selle romaani suhtes lootusrikas. 
Täiesti teistmoodi, kui miski, mida ma seni kirjutanud olen (üllatuslikult, ma ju nii ühtemoodi asju seni, heh.) 
Jah, mu arust võinuks ka "Omasid ei jäeta maha" ja "Teistmoodi tavaline" rohkem hinnatud ja avalikult kiidetud olla, aga noh ... 
Mis seal ikka, järgmine asi vbla teeb mu 10 korda kuulsamaks. 

Oh, tont, luulekogu käsikirja peaks ka vaatama ... aga no jõuab. Kell pole veel veerand kolmgi, pikk päev ees =)