Laupäev, 30. november 2013

Head ajad III

Käisin burleski vaatamas. Link kohale on ka, aga leht ei ole nii lustakas, kui asi ise oli.
Täiega hea pidu. Inimesed võtsid end riidest lahti ja tantsisid ja sealjuures nautisid oma tegevust ja edevust üleni ja ausõna, sellist kogemust nagu sealne aftekas, pole mul varem olnudki.
Tants ja kehv vahuvein ja neli naist, kes üksteist spontaanselt riietest lahti koorivad, sealjuures teatraalset dom/sub pantomiimi tehes.
+ kokteilikleidid ja ülikonnad ja sulgboad jms.

Nüüd on natuke... dekadentlik pohmelus lausa.
Hea enesetunne, selline rauge ja nõrk ja pehme (peavalu läks ära, jee).
Ja et elu on hea, otsustasin ette lugeda mõned asjad, ilma milleta ta veel parem oleks, sest ega kogu aeg ei saa ka positiivne olla.


* Trennihaid, kes kuuldes seni spordivaenulikku inimest rõõmsalt kilkamas "leidsin üleni mõnusa koduse treegingprogrammi, otsustasin hakata üle päeva 15 minutit treenima nüüd" peavad vajalikuks mainida, et jajah, selles programmis on head harjutused, tee neid iga päev tund aega ja siis me räägime.
Võtad teiselt inimeselt trennirõõmu ja -huvi ainult selleks, et korraks avalikult teatada, et oled rämedalt palju sportlikum kui see seni (ja nüüd ilmselt ka lähitulevikus) üldse mitte treeninu?
Tõesti, täiega hea tehing! Maailm sai kohe palju halvem ainult ühe lause abil!

* Õpetajad, õppealajuhatajad ja õppejõud, kes hariduse andmise asemel keskenduvad sellele, et õppuritele pinda käia. ("Sul paistab rinnahoidja pael välja särgikaelusest ja see segab meesõpetajaid, vaata ikka ka, kuidas sa riides käid" ja vormistamisreeglite kallal tänitamise abil iga vähegi ärksama uurijavaimuga õpilase tümakstampimine ja "Nii nõrkade kõhulihastega ei saa sa küll ühtegi last sünnitatud" ja "Ma olen 27 aastat seda ainet andnud, aga nii rumalat last pole ma veel kohanud!" [mille järel pannakse hindeks 5-. Mida?!] ja nii edasi lademes näiteid.)
Lausa hämmastav, kui väikeste asjadega on võimalik tappa inimeses igasugune huvi midagi paremini teha!
Meesõpetajaid häiriva rinnahoidjapaelaga rõivastus nägi välja umbes selline. Ainult et kõik esemed olid musta värvi ja miski ei narmendanud. Varrukad olid ka alla tõmmatud. Õppur 16 aastat vana.

* Lastetute inimeste nõudlik kriitika laste ja lastevanemate pihta.
See on lihtsalt alati ebapädev. Vbla 1 kord tuhandest on pädev ka, aga isiklik kogemus ütleb küll, et alati, alati, ALATI on ebapädev.
Isegi kui mingi negatiivsuse tähelepanek lastetult tuleb õige, on idee, kuidas seda parandada või kuidas seda vältida oleks saanud, alati vale.
Õnnetuseks ei saa lastetud ise sellest aru ja jagavad kriitikat, mille valusust ja valedust aduvad nad alles siis, kui (või juhul kui) neil endal paar last käes on.
Ja sinna polegi midagi teha. Pime inimene ei saa anda värvusõpetust, aga lastetuna ei saa mõned ju aru, et on juhtumisi pimedad ses asjas ega saagi teada, mis värk käib.


Aga ega rohkem midagi ei meenugi praegu. Saaks need kolm asja maailmast maha, oleks kohe palju vahukooresem ja mandariinisem see ilmaelu.

Sest tegelikult on elu ju hea - kui sa parasjagu nt marsid kuskil külmal teel ja mõtled, et krt, oleks ilm 7 kraadi soojem, polekski millegi üle väga kurta, siis tegelikult võid võtta asja ka nii, et huh, oleks ilm 7 kraadi külmem, oleks veel palju hullem, ja tegelt ongi juba jumalast lahe.
Hea, et see veel niigi läits, on ju?!

Teisipäev, 26. november 2013

Kas su tõeline jumal on see, keda teenid - või see, keda armastad?

Valge lume kriuksudes saabaste all sammun hämaruses raamatukogust koju.
Kott täis igasuguseid selliseid asju nagu jahu, munad ja või, piparkoogivürtsid ja suhkrusiirup ja veel hästi palju võid. Ja vahukoor. Ning uued raamatud.
Tuul kisub juukseid, mis on ammu juba liiga pikad ning igatepidi kahus, ja õlgu ei huvita üldse, et ma peaksin kaitseväe punktide meelest suurepärases vormis olema.
Nad valutavad.

Koduaken paistab, aga ses pole puhkust. Nii palju on teha.

Kurnatud hetkepalves viskan pea kuklasse, silmad puuladvusse ja mõtlen: Oh, mu loomingu jumal ja mu emaduse jumalatar, toitja ja õppur ja jooksja ja armastaja, Dionysos ja Demeter, Athena ja Artemis ja kes te kõik olete... Ma ju annan kõik, mis mul on. Ja teie olete mulle nii palju andnud. Aga ma ei suuda, ma ei suuda seda kõike ära hallata, seda on liiga palju!

Ja ma peaaegu näen, igasuguse omapoolse plaani või teadliku kujutluseta, kuidas taevasse sähvatab oranž mehepea, põlevad juuksed ja habe kui leegitsev loojang, ning naer lai nagu põrgusuu.

"Ma tean," ütleb Loki ja kaob.

Laupäev, 23. november 2013

Sparta!

Tülitsesin öösel poole kolmeni netis (naise)ilu olemuse teemadel.
Läksin magama küllaltki mustas meeleolus.
Ärkasin kell 9 ja avastasin, et tampoonid on otsas.
Kasisin elamist ja käisin siis kähku poes tampoonidel, mandariinidel ja kaalikal järel, ning kui tagasi jõudsin, olid maja ees juba ka Rattus ja Hanna, kaasas hulganisti puuvilja ja hea tuju. Kuigi tolmuimejaga põrandad täitsa võtmata veel, läks ka minu tuju hoobilt paremaks.

Jõime teed.
Jõime kohvi.
Korpus-Porthos oli peamine atraktsioon, sest ta on ilus ja sile ja teab seda ise väga hästi.

Siis tegin sooja, kuni Hanna püüdis mu läpakas häält aktiveerida, uskumata, et seal pole helikaarti. Seejärel tegin kätekõverdusi, mille puhul kordi lugev Hanna ajas mul juhet kokku, lugedes neid nt nii: "...19, 21, 21, 22..." ja "...30, 33, 32, 34, 31, 35..."
Tegin 47 käverdust ja siis mõtlesin, et aitab küll. 45 oli ju vaja ainult. Ega see pole mõni jõudemm.
50 ei oleks probleem olnud, kõik tundus mõnus ja vaba ja kerge.

Lugemissegadusega harjumine osutus ent kasulikuks, sest tänu sellele taipasin kõhulihaseid ise lugeda, ning kui Rattus ütles: "Noh, aitab küll!" siis ma teadsin, et 3 on veel ja igaks juhuks tegin üldse 4.
75 sain kokku, siis lõpetasin, kuna 74 andis juba 100 punkti.
Aeg oli 75. lõpuks 1:58 koma midagi.
Päris äge, aint et mul seepeale juba umbes kõik lihased tudisesid. Vajusin ähkides voodi najale ja oigasin midagi teemal "Miks ma seda teen?"
Rattus ja Hanna naersid.
Vbla esinesid valud, vaevad ja nõrkus seepärast, et olin ainult 6 tundi maganud ja hommikust söömata, aga vbla seepärast, et päevad, aga vbla seepärast, et lihtsalt nõrk.

Ja siis oli veel vaja joosta ka.
Väkk.
Läksime sinnasamma staadionile, kuhu eelmine kord. Hanna, kes on ilmselt süstemaatiline inimene, läks kontrollima, kas saadioniring ikkagi on tuvastatav. Leidis selle vastiku kruusariba, mille minagi suvel, ja leppisime kokku, et võin seal joosta küll.
Siis ma jooksin.
Kuna ma siiski olen viimasel ajal natukene jooksutrenni ka teinud, siis phmt ei olnud sörkimise näol seekord tegu niivõrd enesekannustamise viiside leidmise kui meditatiivse tegevusega. Jooksed, hingad, hoiad sama rütmi ning püüad libedamatest poriaukudest mööda loovida. Kuna tegu oli sportimiseks mõeldud staadioniga eelõige suuruse, mitte pinnakatte võtmes, ja osa ringi sai joosta murul, osa killustikul ja osa mingil ebamäärasel auke ja kive täis ikaldusel, ei olnud asi siiski liiga lihtne. Viiendal ringil hakkas pealegi natuke kõhus pistma ja kuigi jalalihased pidasid seekord muretult vastu ning hingamisega ka raskusi polnud, oli seega lõpuni joosta täiesti piisavalt ebamugav. Pistmine nimelt liikus vasakust kõhupoolest keskele, siis üles rindu ja kuitahes keskendunult ma ka kõhuhingasin, rinnust ma teda kätte ei saanud.

Ringide ajad:
1: 2:17
2: 2:12
3: 2:17
4: 2:11
5: 2:09
6: 2:12
7: 2:12
8: 2:04
Kokku: 17minutit ja 37,6 sekundit.

Kaheksanda ringi lõpus tegin kerge spurdi, millega hoidsin kokku umbes 8 sekundit niisiis.
Aeg oli ainult 10 sekundit parem kui suvel (17:48 toona). Millest on natuke kahju, aga samas: ei ole ma nüüd nii hirmsasti ka seda jooksmist treeninud, et päriselt pahaks panna. Pealegi ma ei tahtnud end hommikul kaaludagi, sest kartsin, et näitaja (päevade ajal olen ma kõige raskem) mõjub hirmutavalt, ja raskemat keha on alati raskem jooksutada.

Aga aga aga... aga kui ma ähkides ja puhkides staadioniserval maas istusin, sain aru, et nüüd on mul mu 300 punkti käes.
Paraku kaasnes sellega väga vähe eufooriat.
"Miks ma seda tegin? Kas ma olen loll või?" küsisin omast arust retooriliselt, kuigi ihuvaevadest kaunis muserdatuna. Sest noh.
Päris ebameeldiv oli olla.
"Einoh, seda meiegi mõtlesime," vastasid mu tunnistajad sõbralikult.
"Mnmnmnn," tegin jõuetult vastuseks, lootuses, et see kõlab nagu mingi argument kehaliste ponnistuste kasuks. "Mnmnmmnmnmnnmm!"
Noh, ja mis siis nüüd edasi, küsisid Rattus ja Hanna (tegelikult ma ei mäleta, kumb just küsis.)

Ma ei osanud vastata.

Fakt on, et pärast nädalas pidevalt 6 trenni tegemist viimase kahe kuu jooksul, hakkab mul füüsiliselt halb, kui pole kaks päeva midagi sportlikult pingutavat ette võtnud. Pidin eile öösel kell kolm üles tõusma ja 3x30 kükki tegema, sest nii halb oli muidu. Kõik alakehalihased kiskusid krampi, kõht valutas ja iiveldas ka.
Nojah, mingi seos võis muidugi olla ka menstruatsiooniga, aga siiski. Kükid aitasid päris hästi.

Nii et selge on, et liigutamist tuleb jätkata. Aga mille poole pürgides, on veel lahtine.

See üks lõuatõmme - see oleks päris lahe tegelikult.
Aga ma ei tea, kuidas treenida end tegema midagi, mida ma üldse ei suuda. Ettekujutus, kuidas 25 kätekõverduse pealt 50-ni jõuda, oli mul olemas. Kuidas teha ära üks lõuatõmme, kui ma suudan end praegu vaid 4-6 cm rippudes kergitada käte abil, seda ma paraku ei tea.

No vaatab. Mõtleb. Midagi vast ikka leiab.
Aga rinnalihased on päris lahedaks läinud. Rinnahoidjat pole enam eriti vajagi.

Pildid tegi ka Rattus.

Kolmapäev, 20. november 2013

Binaarsed opositsioonid

Eile lõppes lasteõenduse praktika. Milline kergendus, mõneks ajaks olen jälle 5:45 ärkamisest pääsenud!
Tulin haiglast koju, katkusin külmukast õlle (see osteti kunagi juulikuus, et oleks selge, milline tõsine joodik ma olen), sirutasin jalad arvuti ees välja ja panin "Can you forgive her" mängima.



Laulusõnad räägivad loomulikult Sirbist, eks ole. Sest tänu sellele ajalehele on see võrgupäevik paar päeva kümme korda kuulsam olnud ja minu mõte täiesti ebaproportsionaalselt palju ühiskonna, kultuuri, reeglite, nende ignoreerimise, mõistlikkuse ja kire vahekordadega tegelenud.

***

Mõne kuu eest, kui mul veel oli kallim, leidis meie vahel aset umbes selline dialoog:

Mingite tõsiste sõnade järgne vaikus.

Leevike (ohates): Tead, minus on väga vähe kirglikkust.
Mina (istub natuke aega vaikides, kurva näoga): Aga minu jaoks on kirg eesmärk number üks. Või noh - mis siis veel elus oluline on?
Leevike (tõsiselt): Mõistus.
Mina (veidi üllatunult, sest ei pidanud teda väga mõistuslikuks meheks):  Aga mõistus on ju vahend. Mitte eesmärk.
Leevike: Kirg on ka vahend.
Mina: Ei, minu jaoks on kirg eesmärk. See olek, kui oled millelegi nii pühendunud, et see haarab su üleni kaasa - nii, et isegi kehas on lennutunne ja vaimul tunduvad tiivad olevat - see on see, mille nimel ma elan üldse!

Vaikus.

Leevike (ohates): Mhmh, ma mõistan sind.

Vaikus.

***

Eile mõtlesin, et mitte mõistus ja kirg, vaid mõistlikkus ja kirg (ning nende vaheline tasakaal) on see binaarne opositsioon, mis meil kahel oma koosolupüüus lahendamata jäi.
Mõistus ja kirg üksteist ei välista, vaid sageli täiendavad.
Mõistlikkus ja kirg on aga hoopis teine teema.

See, miks Kender ja za/um on mulle sümpaatsed, on miinusmärgiga mõistlikkuse küsimus. Nad ei toiminud mõistlikult, mille põhjal ma järeldan, et nad toimisid kirglikult ja julgelt. Lausa hulljulgelt.

Kire vastu saab muidugi panna ka mõne teise opositsiooni, nt apaatia, aga tõtt-öelda - mõistlikkus ja apaatsus käivadki mõnes mõttes ju koos.
"Aga mis kasu sellest on?" on klassikaline mõistlik küsimus, mille tulemuseks on sageli apaatsus. "Mida see muudab? Teeb see midagi paremaks? Mis siis, kui anname oma parima, aga ikka tuleb halb? Mis siis, kui saame üldse peksa?"
Kirglik vastus sellele on: "Aga peab ju vähemalt proovima!"

***

Üks teine võluv noormees kirjeldas mind (nõudsin, et mind kirjeldataks, sest mul on pidevalt tunne, et olen mingi selline üksus, mida keegi ei mäleta, kui ta just silma all pole, ja siis selgelt väljendatud sõnad tunduvad eksistentsi kuidagi stabiliseerivat) mõne aja eest muuhulgas nii: kõrge intelligence, madal wisdom.
Intelligence tähistab siinkohal ilmselt mõistust, wisdom mõistlikkust.

Mõistuse vastand on mõistuse puudus ehk lollus.
Mõistlikkuse vastand on aga jaburus, võib-olla isegi teatud hullus, mis ei ole lollusega sama asi.
Mõistus ja kirglikkus (nagu ka lollus ja mõistlikkus) võivad vabalt koos eksisteerida, nad asuvad erinevatel telgedel.

x-telg kui lollus-mõistus, y-telg kui kirglikkus-mõistlikkus näiteks

Kas kirg mõistmise poole pole mitte kogu teadust ja kultuuri tagant tõukavaks jõuks?

***

Õlle juurde eelnevaid mõtteid veeretades mõtestasin enda jaoks teist korda, järgmise tasandi jagu ära, miks ma ei kaitse vana Sirpi ning olen isegi veidi õhevil selle kallal toime pandud vägivallast.
See ülevõtmisaktsioon oli viivuke Dionysost üldiselt apollonistlikus institusioonis. Ka kiirustades tehtud kirjavead ning väljend "boring as shit" sobivad ekstaatilise lennutunde juurde kui mõistlikult läbikaalutlemata, ent kirglikud eneseväljendused.
Aga see ei tähenda, et dionüüsoslik oleks loll, nagu vana kooli kultuurnikud väidavad. Dionüüsoslik lihtsalt ei viimistle kõike, kehitab reeglite peale õlgu, tema jõud on kires, mitte korrastatuses. Tema jõud on pühendumuses, põlemises, ka teatud hoolimatuses nii enda kui teiste suhtes.

See on natuke nagu mina, eks ole =)

(Heh, selle postituse põhjal võib näha, et ma tõesti tean paari keerulist sõna ka, kuigi püüan nende kasutamist enamasti vältida.)

P.S. Viimases Sirbis oli üks hästi kole artikkel, mille tõene pealkiri võinuks olla nt "Armunud ood Taavi Eelmaale" ja mille esimene neljandik koosneski ainult binaarsete opositsioonide iseennast üha uuesti ümberütlevast loetelust. Kirge selles loos oli, aga igav oli ta ikkagi, sest mõistuslikku kriitilist analüüsi seesinases rohkem kui üle ühe ajalehekülje pikkuses armuavalduses väga nappis.

Pühapäev, 17. november 2013

Ka kultuuri saab armastada kirega

Taipasin eile õhtul, miks olid ZA/UMi visoonikiri ja Kenderi esimesed raskesaapalised jäljed Sirbi toimetamisel mulle kuidagi arusaamatult sümpaatsed.

Fakt ise ajas mind juba mitu päeva segadusse, sest ma ei leidnud põhjust üles.
Kas ZA/UM on mulle seni kuidagi sümpaatsem olnud kui Sirp? Ei.
Kas Kender on kuidagi sümpaatsem kui Tarand, Kareva või Kaus? Ei, otse vastupidi!
Kas see visioonidokument sisaldas võib-olla midagi sellist, mis oleks mu hinge valgustanud, pannud jalalt jalale keksima ja tundma, et just sellist lehte olen ma oodanud? Absoluutselt ei. Ma lugesin kaunis järjepidevalt senist Sirpi ja tavaliselt umbes poole ajalehte ikka, kuigi mitte kõike, ja mul polnud senise formaadi vastu väga midagi. Uus tundub kuidagi jabur.
Või kas mulle järsku meeldib, kui inimeste vastu ollakse jõhker ja järsk? Ei! EI!!!

Aga ikkagi tundus kuidagi ebamäärasel moel, et mulle millegipärast meeldivad need uuendajad rohkem. Sõnastasin endale ära, et ülevõtmisaktsioon kunstilise tegevusena oli ülikõva, et provokatsioon oli efektne ja mängis välja - aga miks see mulle oluline oli? Miks see pani mind andestama püha Kareva (kes on mulle sümpaatne nii inimese kui luuletajana ja kelle looming mu meelest ei ole mõttetult ülekiidetud, vaid tõesti ongi väga mõjuv) traumeeritud hinge ning üldist ebakorrektset asjaajamist?
Nagu üks mu tuttav kaunis teravalt märkis: kultuuriaktsioonina oli ka Fukushima väga kõva. See ei ole põhjus soosivalt suhtuda.

Ning eile voodis lamades taipasin, et põhjus, miks mulle meeldis see väike Sirbi Fukushima, oli väga lihtne.

See ei olnud igav.
See oli kultuurisündmus, aga ei olnud igav.

Tõenäoliselt on see leht, mida Kender&Co edasi teeb, ikka igavavõitu.
Igav ei ole ju paha, mõnes mõttes on tore, et elus on turvalisi alu ja ettearvatavusi. Aga mis mulle meeletult närvidele on käinud kogu selle Sirbi-värgi sees, on Rein Raua ja tagajalgadel loomeliitude retoorika: "Kunst on igav. Kultuur on igav. Asju aetakse igavalt, kui tahetakse meie liivakastis mängida. Elu peab olema igav ja kui sa, loll, tahad midagi muud, mine loe "Õhtulehte"!"

Igav ja mugav. Elu, Sirp ja kultuur, kõik.
Nii nagu enne.
Nii nagu alati.
Ühesugune hall blablablablalabla.

Teate, ma lugesin senisest Sirbist ka Evi Arujärve juttu, mis oli iga kord ühesugune. Lugesin, isegi kui ma temaga ainult väga harva natukenegi nõus olin. Lugesin just seepärast, et see oli nii pindakäiv ja totter, ma lugesin seepärast, et oma äärmuslikkuses ja tobeduses polnud see igav!
Pindakäiv asja juures oli, et kui keegi püüdis talle vastu väita, lämmatas Evi selle argumentidega, mis võinuks mu nutma panna, oleks ma neist rohkem hoolinud. Samade argumentidega, millega nüüd vehivad need "vana kaardiväe" kultuurnikud: kasvatus, korrektsus, lastetuba, haritus, kultuursus, reeglid.

Ma olen ses mõttes vana kaardiväega nõus, et inimeste vastu peaks olema hea.  Oleks ilus hinnata nende panuseid ning käituda nendega austavalt.
Aga põhjused sellise käitumise taga peaksid olema headus, suuremeelsus, õiglus, austus, armastus. Mitte kasvatus, korrektsus, lastetuba, haritus, kultuursus, reeglid.
Kurat nende reeglitega! Reeglid on inimeste jaoks, kelles ei ole neid teisi asju. Reeglid ei ole ülimad. Kui sa tahad, et inimesed käituksid hästi, äkki alustaks apelleerimisega nende paremale minale, mitte sellele kõige madalamale tasemele: et reegleid tuleb täita?

Aga loomeliidud ja nende sõbrad mängivad sel pinnal, et kõik peab olema igav, reeglite järgi ja tüütu, hall, seisev ja kirevaba. Uimane. Õige kultuur ongi igav ja kui sulle igav ei meeldi, mine oma õllepurgi ja teleka juurde tagasi!
Teate, et see, mis telekast tuleb, on pea 100% ka igav? Ma kogen seda iga kord, kui sattun kellegi juurde, kel on telekas lahti, endal mul seda kasti kodus pole.
Huvitavus ei ole madal kategooria.
Igavus ei ole kõrge kategooria.
Igavus ei ole kuidagi intelligentsem kui kirglikkus, kuigi selist muljet püütakse meile pidevalt jätta. Igavus ei ole kõrge kultuuri tunnus. Igavus ei ole kõrge vaimsuse tunnus. Igavus on lihtsalt igavus, üks pika rahuoleku negatiivseid kaasnähte.

Kender ja ZA/UM ei olnud seekord igavad.

Kui nad samamoodi jätkavad, laamendades, kirsadega ja lõuates, muutub loomulikult ka see igavaks. Aga korraks oli meie sees tänu neile kultuuriga seoses kirge. Korraks tuli kõigile meelde, et kultuur ei ole tingimata igav, vaid kunst võib minna korda, kirjandus võib murda südameid ja teadus põleda ereda leegiga.

Ja selle eest ma tänan, teen kummarduse ning õnnitlen.

Laupäev, 16. november 2013

Naise jõud ja kuidas seda ära võtta

Olin 2 päeva hästi jõuetu ja roid ja üldse ei jaksanud muud trenni teha peale kiire plangu kord päevas.
Täna hommikul läks kell 5 uni ära. (Loe: väsimus oli, aga kuna ärkamiseni oli nii vähe aega, ei lubanud aju enam unel tulla, kuidas ma ka ei keskendunud.) Mõtlesin, et kasutaks siis selle ootamatult sülle langenud väikese trennipuhkuse järgse vaba aja ära ja prooviks jõuharjutusi aja peale ära teha.
Kätekõverdused - järjest 45 - olemas.
Kõhulihased (kusjuures tugitooli, mitte inimese abiga) - 2 minutiga 74 - olemas.

Arvestades, et 23.-ni on veel nädal, väga lootusrikas =)


***

Sirbi ja ZA/UM-i asjus: minu kui kõrvaltvaataja jaoks oli Kareva, Tedre, Valgu ja Strandbergi kohast vabastamisest (kuna seda ma pealt ei näinud ega tea, kui viisakas - allikaks Kender - või inetu - allikaks Kaus - see oli) vastikum see heatahtlik seksism (benevolent sexism), mis seejärel Kareva pihta lahti läks. Millegipärast ma ei kuulnud halalugusid sellest, kuidas Tedre süda on nüüd murtud või et kuidas ikka võis keegi Strandbergi niimoodi alandada. Aga no kuidas ikkagi DORIS KAREVAT tohib niimoodi traumeerida nutab iga neljas.
No kurat!

Kui mingid strandbergid hakkama saavad, saab ju Kareva ammugi - tugev tark naine, klopib pükskostüümi tolmust puhtaks ja läheb edasi! Aga ei, on vaja nutta ja halada ning igatepidi rõhutada, et Kareva on miski portselanist asjake, mis läheb meil katki kohe iga müksu peale.
Suht jõhkralt on selle halajutu võtnud kokku all the pretty people.

Lisaks on zaumlaste blogis mingi lahe kommentaator pidanud vajalikuks rõhutada, et nad ei kõlba Sirpi, kuna pildi peal on kolmel tüdrukul varbad sissepoole (!!!)

Aga ei, muidu meil siin Eestis on suhtumisega naistesse kõik absoluutselt korras.

Neljapäev, 14. november 2013

Südamerütmid

Elurütm sarnaneb viimasel ajal kahtlaselt ekg-sakkidega.
S.t. kuna ma käin praktikal üle päeva, siis on nii, et ongi üks hästi intensiivne, pikk ja hullumeelselt tõhus päev, mis lõppeb surmväsimusega - ning siis pärast seda siuke ebamäärane magamist, koristamist ja niisama uimerdamist täis puhkus-eelmisest-ettevalmistus-järgmiseks vahepäev. Ja siis järgmine sakk.


Kunagi oli mul umbes 10 aasta pikkune björki-periood. Ma kuulasin teda kogu aeg nii kassettidelt, plaatidelt kui lõpuks ka netist ning ta kuidagi kõnetas mind. Kõnetas mind varvastest kõõmani, ükskõik, kas kurbusepäevil või joovastushetkil, vihapursete taustal või trenniabina - või hoopis sõbrana hea raamatu taga.
Kogu aeg kõlas kaasa nagu südamerütm.

Nüüd on juba 5 aastat olnud pj harvey periood. Ma toda daami kuulan alailma, igasugustes olukordades, ning see on enamasti selline tunne, nagu tõmmataks liivapaberiga "tsahh!" üle hinge. Korraga puhastav, valus ja imeline. 
Mitte et björk mulle enam üldse ei meeldiks, aga ta ei liiguta mind, ma ei tunneta enam hingesugulust. Selleks on nüüd pj harvey ja kate bush.

Kuidas see niimoodi läks? Kuidas tuli selle:



asemele see:



?
Kas see on miski, mis juhtus minu sees, ja on põhjendatud isiksuslike muutustega? Et ma lihtsalt pole enam see unelev björki-tüdruk enam?
Või lihtsalt on nii, et... noh, eh, jah, et maitsed muutuvad? Kuidagi arusaamatult ja igasuguse loogika ja järjepidevuseta? Ning mingit sügavamat sisu neil muutustel polegi?

Teisipäev, 12. november 2013

Elu mõte

Mul on üks enda-korralekutsumise-sisekõne-parasiitväljend, milleks on: "Aga kas see on minu elu mõte?"

Laias laastus tähendab see, et kui enesetunne on millegipärast kehvapoolne, tasub endalt küsida, kas mu hetketegevus juhtumisi selle kehvuse põhjuseks pole. Nt kui ma loen netipostimeest vms igavat lehte, sest ei suuda end tööle motiveerida, siis tegelikult ma ei naudi ka seda postimeest, see on lihtsalt asendustegevus millegi ebameeldivama vältimiseks.
Aga maailmas on ju ka kasulikke asendustegevusi! Tee trenni, korista tuba, loe raamatut, tee süüa, mängi lapsega monopoli, vaata kasvõi filmi! Tee midagi, mis teeb sind õnnelikumaks!
Ja siis ma teengi ja olen kokkuvõtteks parem ja õnnelikum inimene.

Üleeile kõndisin läbi surnuaia oma praktikabaasi poole ja olemine oli nõme.
Mul on pidevalt nõme olemine, kui on vaja enne seitset tõusta. Praktikapäevadel tõusen tavaliselt lausa enne kuut. Sest kui ma ei saa oma rahulikku hommikusööki ja kohvi koorega, vbla ka 2 minutit 48 sekundit plankida või 40 kätekõverdust teha ja end seejärel kärmelt jaheda vee ning kareda nuustikuga üle pesta, on veel nõmedam olla. Ma tahan, et mul oleks hommikul aega koort vahustada ning feisbuuki vahtida, lastele ilusad puhtad riided välja otsida ja neilegi soe toit jätta. Seetõttu tõusen kell 5:30-5:45 umbes.
Kõndisin niisiis läbi surnuaia, novembripimedus hakkas vaikselt hämaruseks taanduma, siin-seal põles paar küünalt ja mina rääkisin poolihääli omaette silmatorkavamate hauakividega asju nagu "Blond: lahe nimi, aga küll tahaks teada, mis värvi juuksed sul olid!" ja "Kullakullerdane, Haljand - tõsiselt, sul oli selline nimi? Haljand on mehenimi, seda ma tean. Aga Kullakullerdane, kust tuleb selline perekonnanimi? Ja sina elasid sellega! Terve elu! Täitsa lõpp!"
Aga meeldivatest vestluskaaslastest hoolimata oli ikkagi nõme olla. Ja siis küsisin endalt automaatselt selle kui-on-nõme-olla-küsimuse:
"Kas see praegu on minu elu mõte?"

Võttis korraks mõtlema. See, et ma lähen praktikale, natuke on ju, eks? Mõista kehamehhanisme, hankida need hellad valged käed, millega leevendada ja aidata ja tuua tagasi elule. Kõlab küll nagu mingi ... mõttekus.
Aga esiteks ei läinud olemine paremaks ja teiseks taipasin: ma ei ole ju veel praktikal, ma alles lähen sinna. Kas mu elu mõte on siis minna kuskile mujale? Kuhugi ebamäärasesse tulevikku?
Ei ole! Mõte peaks olema hetkes defineeritav ju, elu mõte peab olema elatav praegu! praegu!
Uus idee saabus kiiresti nagu nool.
Ma kõnnin. Just praegu ma kõnnin tasakesi tõusva päikese kumas läbi vaikse surnuaia, ja see on tegelikult tõeliselt mõnus. Kui ma ei läheks praktikale, vaid jalutaksin niisama, üleni naudiksin.
Kas mu elu mõte on praegu kõndida? Kui kogu mu elu mõte oleks selles jooksvas kümmeminutis, selles tundes, kuidas meeldivalt jahe ja niiske õhk läbi sõõrmete liigub, lihased rütmiliselt töötavad ning pinge õlgades leeveneb - nagu ta nende mõtete ajal tegigi - siis jah. See "praegu", see liikumise tunne oleks täiega kõike väärt.
Kui see moment oleks mu elu kvintessents, oleks tegu täiesti mõtteka eluga.

Kõndisin õnnelikult haiglasse ja tundsin, et nii hea on olla. Nii õige. Nii täiuslik.
Elul oli mõte olemas.

Neljapäev, 7. november 2013

Väga väga naine

Mulle jõudis alles üsna hiljuti pärale, et laulusõnu kirjutavad sagedasti needsamad noored inimesed, kes neid esitavad (paremal juhul kasutavad noored muusikud heade luuletajate kirjutatut, halvimal juhul on sõnad muidugi produktsioonifirma poolt kokku pandud rühma professionaalsete idiootide looming - aga sellisel juhul on seda ilmselt ka muusika), ja isegi kui neil on imeilusad jalad või silmad või mõlemat korraga, hea maitse ning võrratu tämber, ei tohiks see neid kuidagi läbinägelikumaks teha kui suvalist 20-aastast õekest või vellekest tänavalt.
Sõnaline või muusikaline andekus ei anna ju suuremat elukogemust. Ilusad jalad või silmad ammugi mitte. Sageli on see valusalt kuulda ka, nii et peab muusikat nautides püüdma mitte sõnu märgata.

Aga ikkagi on vahel ka noortel esitajatel laulusõnu, mis tunduvad nii-ii targad ja maailmavalgustavad, kuigi nad on ometi kirjutatud ja maha lauldud mingi 20+ näitsiku või nolgi poolt, kes minu loogika järgi peaks olema umbes samasugune ohmu nagu mina selles vanuses.
Masendav enda peale mõeldes, üliäge maailma ja inimkonna tuleviku peale mõeldes.

Kuigi tõsi on, et 30+, 40+ ja 50+ vanuses autorilaulu viljelejatel lähevad sõnad enamasti paremaks.

***

Olla mina ja viljakas eas naine oma loomulikus olekus (loe: ilma lisahormoonide, imetamise või raseduseta) on kohutavalt väsitav.
Üks päev kuus läheb rõvedate meeleolukõikumiste alla alatihti, kus vaatan küll kalendrisse ja tean, milles asi, aga ikkagi ajab kõik nutma, vihastama või hüsteeriliselt vaimustuma.
Üks-kaks päeva kaldun olema kõveras ümber kuumaveepudeli ja ainult jube kogus ibuprofeeni hoiab häälekalt halamast.
Ja siis on kolm-neli päeva, mil käin ringi nagu kiimas kass ja tahaks kogu aega kõva häälega nurruda, sest no ei suuda millestki muust mõelda kui seksist. Noored nägusad mehed lõhnavad nii hästi ja kui parasjagu pole ühtegi ümberringi, siis piisab meenutamisest, et kunagi on olnud, kui tekivadki juba lõhnahallutsinatsioonid, suu valgub sülge täis ja iha kõrvetab jalge vahel.
Igapäevamaailm ümberringi tundub üleni ebareaalne, ebaoluline, ebakohane ja appi, täielik hullumaja.

Ülejäänud ajaga tuleb siis normaalne elu ära elada. Mis on phmt nädal maha igast kuuringist.
Nojah. Elu!



(Korduvlugejale, kes praegu hämmastus: eelmine lugu oli ka täiega armas, aga .... vale meeleoluga.)

Pühapäev, 3. november 2013

Pühapäev

Õunasiidri - päris siidri, muidugi - järelmõju (sõrmed ei suuda trükkida "pohmell", see oleks nii vale) on pehme nagu piimakreem, magus ja hell ja tekitab tunde, et kogu maailm on tore, õrn ja vaniljemaitseline.

Minust saab ajaloo esimene inimene, kes joobki peamiselt seepärast, et järgmisel päeval on siis nii hea olla.
+ saab ilma süütundeta terve päeva vedeleda, lobiseda, vannis pikutada ja üldse mitte midagi kasulikku teha, sest noh, joomisjärgmine päev on ju selline, kus nii võib.
Isegi kui tegelikult ei jää isegi eriti purju ja hea olla on niisamagi.

Reede, 1. november 2013

Hall hommikupoolik

Elu täis väikesi rõõme.
Lapsed on koolis. Ma olen täiesti üksi (kui kass, kes magab kõrvaltoolil kappipanekut ootava puhta sviitri otsas, välja arvata). Taevast langev hall asi on teisel pool seinu ning aknaklaase. Pesumasin ümiseb rahustavalt ja kinnitab, et jõuab oma tööga valmis küll. Nädal otsa "null koma midagit" näidanud kontojääk on omandanud kahekohalise eurodehulga. Kõht on pannkooke täis, pea ei valuta ja homme ning ülehomme on jätkuvalt vabad päevad.

Õnnelik olla on ikkagi kummaliselt raske. Miski oleks nagu puudu, mingi haprus ja õrnus on sees, nimetu rabedus, mille laseb unustada ainult rabelus läbi päevade ja ööde.

Nägin unes, et olen kukk.
Inimkujuline postapokalüptiline kukk, üsna iseenda moodi lausa väliselt (kuigi millegipärast blond ja sellise kuldse lokisoenguga, nagu ma alati Joonatan Lõvisüdame pähe kujutlenud olen), aga mul igatahes oli omaenda inimkujuline kanakari valvata ja kaitsta. Elasime mingis tohutus hüljatud hoones, näiteks mu vanas koolimajas, kus ustest ja akendest kasvasid vähehaaval sisse võrratud ererohelised tulevikutaimed, mis muutsid kuldse päikesevalguse rohekaks ja imeliseks.
Teatud päeval teatud kellaajal pääsesid majja alati kiskjad.
Oli üks ruum ühel kõrgemal korrusel, kuhu ma siis oma kanad ning tibud karjatasin. Nad istusid seal, närveerisid, kontrollisid, kas neil ikka on kaasas piisavalt veepudeleid ja küpsisepakke, et kiskjaaeg üle elada, ning loomulikult jäi ikka keegi maha, kadus treppidel ära, ja ma pidin neid ükshaaval taga otsima. Kohati neid toppamajäänuid lausa süles turvatuppa kandma ning päike paistis läbi laiade tühjade koridoride, üle kiviparketi ja kooruva seinavärvi ning alumistel korrustel pääsesid kiskjad juba sisse.
Otsisin mingit viimast eksinut ja kohtusin siis kiskjaga, tema trepimademel, mina täiskorrusel mingi rõdu moodi asja peal kõõlumas ja vaatamas, kus see kadunud tibuke siis kükitab.
Kiskja oli ka inimkujuline ja sümpaatne. Ma tundsin temaga oluliselt suuremat hingesugulust kui oma kanakarjaga, aga mis parata. Kui asi selleni läinuks, pidanuks ma temaga võitlema, sest selline oli olukord, mina olin kukk ja tema kiskja ning kanu kaitsta oli prioriteet.
Aga ikkagi eelistasin pageda. Mitte hirmu pärast, vaid see võitlemine tundus nii mõttetu. Ta meeldis mulle tegelikult, mul oli tast isegi kahju, et peab vaeseke nälga jääma, kuna mina meie omi talle toiduks ei anna. Miks siis veel üksteisele haiget ka teha?
Kuskil enda sees tundsin ma samuti kiskjat elamas. Too seal trepimademel võinuks olla mu armsam, mitte mu vaenlane.
Aga mis parata, ma olin ikkagi kukk ja tema murdja - ning kui ta mulle järele hakkas jõudma, lasin akendest sisse rohelised taimed, kes omakorda sõid kiskjaid.
Pole õrna aimugi, kas ta pääses või rebiti tükkideks. Mina jõudsin oma kanade juurde tagasi ja ka kadunud tibu oli vahepeal sinna triivinud.

Aga kiskjad, ah, nemad olid mu tõelised vennad!