Praegu on lihtsalt praegu, aga praegu tundub nii

Ma võtsin küsimused suht suvakalt: guugeldasin "aasta kokkuvõte blogi" ja sain Lizzy blogi, mida ma elus pole varem lugenud ja mille olemasolust ma ka ei teadnud, aga küsimused olid olemas. 

Mida sa tegid aastal 2024, mida sa polnud varem teinud?

No ... lasin koeral emaka välja lõigata. Käisin kirjanike raamatukogutuuril. Ööbisin kirjandusürituse raames hotellis. Sõin soolasiiga. Anusin raamatuarvustusi ja saatsin nende saamiseks raamatuid. Maksin Netflixi eest. Võtsin lisdexamfetamiini. Mu hemoglobiin oli alla 100. Ostsin riivi. Tegin Komeedi kommidega šokolaadiküpsiseid. Ostsin vahvlimasina. Käisin Oisus. Panin õunakoogile martsipani. Sain autismidiagnoosi. Tõstsin ja langetasin lauaplaati seisulaual. 

Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?

Enamikust pidasin. 
Ilmselt teen mingid plaanid, aga ma lubadusteks neid ei nimeta enam.

Kas keegi su lähedastest sünnitas?

Vist ei?

Kas keegi su lähedastest suri?

Vist ei?

Mida sa sooviksid omada aastal 2025, mis puudus aastal 2024?

Eeh ... tunnet, et mind kaitstakse, kui vaja peaks olema? 

Mis riike külastasid?

Eestis ikka veits rändasin. 
VEITS.

Mis kuupäev aastast 2021 jääb igaveseks su mällu? Miks?

Pole olemas. 
Ma ei ole sedasorti inimene, kellele kuupäevad palju tähendaksid.

Mis on selle aasta suurim kordaminek?

Võimatu öelda. 
Nagu tõesti. Mis krdi küsimus? Mu koer on elus? Kumbki raamat? Mõni hea arvustus "Devolutsioonile"? Lisdexamfetamiini mõnudega tutvumine? Et vahepeal oli mõnus olla? Et mõned raamatud, mida lugesin, haarasid endasse? Et pojale maitsevad Komeediga šokolaadiküpsised? Et Rents mõtleb must nüüd paremini? 
Ma ei tea.

Mis oli su suurim läbikukkumine?

See ei ole otseselt minu läbikukkumine. Aga päris kurb oli endale teadvustada, et K ei armasta mind.

Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?

Muidugi. Lisaks tavalistele jamadele lõigati mu sapipõis välja ja sain viimaks autismidiagnoosi. Mis ei ole jama, vaid pigem võiks saavutuste alla käia, mis siis, et ma ise selle heaks sel aastal midagi ei teinud. 

Möödunud aasta parim ost.

Vahvlimasin ilmselt.

Kelle käitumine teenib sult aplausi?

Ohh ... Luigi Mangione, kui see ikka oli tema, kes ravikindlustuse CEO tappis. 

Kelle käitumine ajab südame pahaks?

Netanyahu ja co. Ja nende, kes Luigi Mangione terroristiks tembeldasid. 

Kuhu läks enamik su raha?

Toit. 

Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?

Jeebus. 
Eks vist see, et Müürileht pani "Devo" oma suvelugemishoroskoopi? Tähendab, positiivseid asju oli palju, aga sellist täiesti ootamatut positiivsust suht nappis ja see tegi küll olemise õhuliseks ja lennukaks. 
Mõned hetked olid veel, aga need ei kandnud lõpuni välja. 
Aa, siiski: et kulka esimesel katsel "Omasid ei jäeta mahale" kogu taotletud summa eraldas ja et Eva oli kohe valmis mu jutukogu avaldama. Kaanepilt Omadele. URRAMist näha, kuidas meie ja minu raamatuid aina laenutatakse.  

Mis lugu jääb alatiseks aastat 2024 meenutama?

Pole. Ma olen hakanud nii vähe muusikat kuulama, et endal ka veider.

Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:

i. õnnelikum või kurvem? Õnnelikum. Vist. Ma tegelikult ei saa aru, kuidas selliseid asju terve aasta kohta küsida saab, aga 2023 oli ikka erisitt. 

ii. kõhnem või paksem? Paksem.

iii. vaesem või rikkam? Rikkam.

Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Puhanud.

Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?

Pingutanud, sest "kohe saab puhata, veidi veel".

Kas sa armusid aastal 2024?

Ei.

Mis oli su lemmiksari või telesaade?

Pole. 

Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?

Ei.

Parim raamat, mida lugesid?

Pratchett, "Rahvas". 

Mis oli su suurim muusikaline avastus?

Et Leonard Coheni vanad lood oleks nii palju paremad, kui nad oleks teistmoodi seadetes ja keegi võiks nad võtta ja kaunilt kaverdada. Uhke autorilauluna oleks nad niiiiiiiiiii palju paremad kui 80-te kill-koll-mürts-kidrasoolo-variantidena. 

Mida sa tahtsid ja said? 

2 raamatut ilmus. Vahvlimasina. See Müürilehe artikkel tuli ka päris vägev. 

Mis oli selle aasta parim film?

Ma olen näinud täpselt 0,9 uut filmi. Düüni 2 osa, mille lõpu ma vaatamata jätsin, sest ei tahtnud mingit koolitüdrukudraamat "ta abiellub teisega?!" näha. 

Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?

44. 
Ma ei mäleta. 
Oot, blogist vaadates vbla meenub midagi. 
Selgus: koristasin menstruaalverd, mis voodit uputas, ja mängisin Disco Elysiumi. 

Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?

Andke mulle keha, mis ei reageeriks vaimu raskustele nii teravalt, ja mul oleks oluliselt kergem. 
Aga see ei ole vist võimalik.

Mis sind mõistuse juures hoidis?

Ah?!

Kes oli parim uus tutvus?

See nunnu kreeklane larbikärajatelt? Või ka Eve Estconilt. Kreeklane oli ilus mees ja hea seltskond, aga Eve on lisaks Estconil tore olemisele ka hiljem sotsmeedias tore olnud.

Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2024 õpetas.

Ma ei kipu eriti õppust võtma. Aga no nagu ikka: ära tee liiga palju, sa ei võida sellest. Võta vabalt. 
Ja inimesed ei käitu sinuga (minuga) lähtuvalt sellest, kes sina oled (mina olen) - nad käituvad, nagu nemad on. 

Mineviku mina

Sain veel innustatud oma kauge nooruspõlve jagamisel.
Katarina (tal on tegelt teine, kinnine blog ka ja ma loen toda, kuigi sisu on mõlemal 90+ % sama - aga seletus, mis te mu kommentaare ei leia)  ja sitsidsatsidpatsid ütlesid, et mu ühekskümnendatest kirjutatu oli hästi - kuigi nad võiks nüüd ise ka sellest kirjutada, mida NEMAD mäletavad olulisena - ja kui mainisin, et mul oli kunagi tulevikuks kaks nimekirja: "teha enne 27" ja "teha enne 72", soovitasid jagada. 

Kuid ma pole neid nimekirju üles leidnud. Mäletan, et esmalt panin nad oma perekonna iidvana ja hiigelsuure Piibli vahele, mille gooti kiri ja kollakad lehed pidid plaanidele tõsiseltvõetavust lisama, mingil hetkel kolisin ära, võtsin kaasa ja nüüd arvasin, et mingil kolmandal hetkel panin plaanid ühte päris suurde ja kenasse puust karpi. Aga tundub, et sellesse sotskorterisse kolides, kus ma praegu elan, otsustasin karpi mitte kaasa tuua. Suurem osa selle sisust oli ühe pappkarbi, mis algselt vist printeripaberi jaoks mõeldud, sees, osa on ei-tea-kus ning olgem ausad: ega ma tegelikult tea, kas need tulevikuplaanid üldse olid seal puust karbiski. 
Lihtsalt arvasin, et olid. 
Mu pea on ses mõttes üsna imeline, et mälestused "see asi on vist seal," on täpsed kuskil 80-90% ulatuses ja ülejäänust on ka olulisel kohal "asi OLI seal, ent mingil hetkel sai ümber tõstetud ja vot seda ja eseme edasist saatust ma enam ei mäleta".

Ent mõnikord ma mõnda eset või juhtumust üldse ei mäleta ja olen siis hämmelduses ja solvunud, et mis mõttes pea mind alt veab, miks on tühi koht seal, kus peaks olema info?!
+ kõik need korrad ja asjad, mille kohta mul on meeles omaenda mulje ja hiljem selgub, et konkreetsed faktid olid teistsugused. Ja kellegi kolmanda hoopis kolmas mulje on üsna sama sisukas kui mu enda kahtlane. 

Nojah. 
Aga nimekirju niisiis ei leidnud. Ei saa huviga võrrelda oma 13-aastase minu ja praeguse minu eluplaane ja elus juhtunut otseseid nimekirju kasutades - ent leidsin hulga muud huvitavat vana kola. Ja noh. Ka sellest saab mõndagi järeldada. 
Nii et ma nüüd järeldan.
See on hästi lihtne. Sest ma loen ja no - ma tõesti ei ole eriti muutunud. Lootusi on vähem, endapeksu on vähem ja ma pole nii pinges teemal kehakaal. Muu on suht sama.

Ehk lihtne näide: päevikusissekanne 3. mai 1993, esmaspäev. 
Ma ei paranda ühtegi kirjaviga. Selline tekst ongi.

Meil oli jälle 8 tundi. Nagu ikka esmaspäeviti. Täna oli päris tore päev. Ei ühtegi ülirasket tundi, joonistamises tegime valgest paberist kompositsioone voltimise teel. Prantsas sõime kommi. See oli vahva. Õpetaja oli ka jube head kommid kaasa toonud. Kuid tegelikult pole mu eluke põrmugi roosiline. Marina juures käimisega on nüüd küll lõpp. Mul pole lihtsalt enam vaja. Ma ei mäleta, kas ma sellest kirjutanud olen, aga Marina juures ma käisin psühholoogilist konsultatsiooni saamas. 

Nimelt olen ma paksuks läinud. Homsest hakkan igatahes dieeti pidama. Varsti on ju suvi, suveks paksuks minna ma aga küll ei tahaks. Kaalun juba 62 kg. Jube, minu 172 cm juures on see katastroof, homme ei söö ma MITTE MIDAGI. Ausõna.  Ma lihtsalt ei tohi süüa ja kõik.

See eest lähen homme koos emmega päevukaid ostma. Uusi ja ilusaid. Kas "Dünamo" poest või "Kalevi" ujula juures olevast poest. Ja kui homme on ilus ilm, lähen õhtul ka ratast putitama. Ning ülehomme sellega sõitma. Jalgratas on tore asi, sellega on kerge sõita ja lõbus kah. 

Mul on homseks õppimata. Ega ma seda vist õppida viitsigi. Tegelikult. Mul on juba täiesti kõrini sellest koolist. Mina arvan, et koolis tuleb liiga palju käia. Seal on igav.

Meil tuleb pr. keeles exam. Ei teagi, võib-olla tuleb raske. Aga võib-olla ma ei peagi seda tegema. Loodame seda. Mu lemmikansambel on ikka veel QUEEN. Jumala vägev ansambel.

Mul on tunne, et ma ei muutu kunagi. Ma ei räägi välimusest. Aga mu mõtteviis. Niikaua kui ma mäletan, olen tahtnud olla iseseisev, vaba sõltuvusest ja jumaldatud vastassoo poolt. Mulle on alati meeldinud mõelda ravimisest. Ja piinamisest. Natuke ka sexist. Ning ma olen alati seiklusi igatsenud. Ja inimeste šokeerimine on kah olnud mu lemmiktegevus. Kõik see, sex kaasa arvatud, juba 2. eluaastast peale.

(Praeguse minu kommentaar: mitte et ma oleks kahesena või ka neljase või kuuesena täpselt teadnud, kuidas seks käib. Aga ma sudisin oma mõttemängudes midagi tagumike kallal, mhmh. Ilmselt sellepärast vihkan siiamaani kogu ideed ja iga mälestust vitsasaamisest - see OLI nagu vägistamine minu jaoks!)

Mu igatsuste hulka on kuulunud sõbrad, kellele meeldiks samasugune tegevus kui mulle. Näiteks igatsen ma praegu võimalust indiaanlasi mängida. Vähemalt mingi aseaine seiklustele. Ehkki see tundub vist naljakas. Ise juba 13 a. vana! Ja veel tahaksin ma onni ehitada, saada näitlejaks või loomadeuurijaks, anda välja Queeni nimelist preemiat, kihutada ratta ja mõne sõbraga täiesti vabalt maanteel teadmata ise kuhu lähen, millal tagasi pööran, millal ja kus ööbin, mille eest süüa ostan jne. jne. Tahaksin, et see suvi tuleks tore. Et ma võiksin terve elu olla lõbus ja õnnelik. Tahaksin ... tahaksin ... playerile uusi patakaid. Hahahhaa, kui proosaline soov. Aga neid tahaksin tõepoolest ka. 

Mulle meeldib mu ema. Ta on tore. Ilus ja lõbus. Vend meeldib ka. Õigupoolest olen õnnelik - on kevad, pidu, varsti on suvi. Jehuu!

See aasta tuleb kevad teisiti!
tiu-tiu ja teisiti ...

Ja esimesed read järgmisest sissekandest. Teisipäev, 4. mai, 1993.

Ma siiski sõin täna.

Nagu: jap. Siuke ma olengi. Kogu aeg sama, kogu aeg mina. Minu arust on isegi mu kirjutajahääl sama.
Kuidas SAAB olla täna see, kes polnud eile, arumaeitaipa. Ma saan aru sellest, kuidas EI TAHA olla püsiv, lihtsalt endale ei meeldi end sedasi tunnetada, et näe, mina, nad saavad loota sellele, et mina käitun nagu mina. 
Aga ma ei saa aru sellest, et ei taju end püsivana, pidevana, alati-iseendana. Ei. Mõika.

Ma muide mängiksin ikka veel indiaanlasi jumala hea meelega. See ongi larpimine - mängid kedagi, kes muidu ei ole.
Ainult jah - kehakaalu osas ja dieetide osas ma enam nii meeleheitlik pole =) 

Näitlejaks ega looduseuurijaks ma ei saanud, aga kuna TEGELT ei tahtnud ma mitte niivõrd looduseuurijaks kui Gerald Durrelli moodi ametite pidajaks saada ja tema ka kirjutas, mul on vähemalt mingi sama teema servapidi saavutatud. 
Ja rattaga ma enam ei sõida. PR nõuab see liiga palju vaeva ja keskendumist. Mäletan küll, kui tore oli, ent lihtsalt ei jaksa.

Teisipäeval, 4. mail selgus veel, et ma ikka ei läinud emaga päevukaid ostma, sest emal oli vaja hoopis koos tudengitega hullumajja hulle vaatama minna, ja ma arvan, see on phmt näide olukorrast läbi kogu mu lapsepõlve ning miks mu arust (ikka veel) on täiesti absurdne oma lapsele isa otsida ja arvata, et kui ma leidsin hea tunduva armsa inimese, kes ütleb, et jee, laps, jee, ma täiega tahan, jee, on see kuidagi parem kui saada laps kellegagi, keda isegi ei tunne ja kes spermapanka spermat annetanud on

Sest teiste inimeste peale ei saa loota. Nad võivad rääkida kõike, nad võivad isegi uskuda, et räägivad tõtt, aga ainus inimene, kelle peale sa loota saad, oled sa ise. Kui sa ise tead, kas tõesti nälgid päev otsa või ise otsustad, et ei, ma ikka söön, kõht on nii tühi, sa ise valid. Aga loota, et keegi teine teeb asju, mille kohta ta on öelnud, et teeb? Ha. Ha. Või kui ta ei ole öelnud ja siis ikkagi teeb, kui lähete päevukaid ostma ekspromt, sest just praegu tuli tal meelde, et sul on uusi päevukaid vaja, ikkagi õppisin mina sellest peamiselt, et teiste inimeste kohta ei või iial teada, mis nad teevad. 
Iial. 
Ei ole võimalik otsida oma tulevasele lapsele head isa. Sest sa ei tea kunagi, milline see inimene on ja mida ta teeb. Ta on täiesti eraldiseisev üksus ja teise inimese peale ei saa loota. 
Selle õppisin väga hästi selgeks. 

Kui teine inimene ütleb, et ta teeb midagi ja siis ei tee, ei ole probleem mitte selle teise inimese käitumises, vaid kui ma uskusin ja lootsin ta peale, olin ise loll ja poleks pidanud. Loota saab ainult iseenda peale.
Osaliselt sel teemal, miks ma oma kogemuste peal olen kasvanud, kelleks olen, ja üldse mälu olemusest üks värske artikkel.

"Kahekümnes aastas hiljem" on koht, kus oma praeguse kaasa, kardinal Mazarini peale vihane kuninganna Anna kirub, et kunagi (ta viitab Richelieu aegadele) keeldus ta mehe armastusest, kes kunagi ei öelnud: "Ma kavatsen teha." Ta ütles ainult: "Ma tegin."
Selle poole olen ka mina oma elus püüelnud. Mitte öelda: "Ma kavatsen teha," vaid "Ma tegin."

Sissekande lõpuosa: 
Käisin eile issu juures. Päris tore oli, ainult üksildasevõitu. Neil on seal nüüd lisaks Jossule veel üks taks Muti. Nad leidsid ta kuskilt ei tea kust. Kui koju jõudsime (mina ja Märt) (issu tõi meid autoga) hakkas õudselt vihma kallama. Nagu pangest. Ja müristas. See oli selle aasta esimene äike. Tore oli. 

Ise tegin foto ka

Vihm meeldib mulle samuti endiselt. Torm, äike, padukas - minu ilmad. 
Kunagi Tütarlapse onu soovis mulle sünnipäevaks fb-s: "Vaarikaid ja välguvalgust!" 
Oivaline. Mees on meeles pidanud, mis mulle meeldib!

Üheksakümnendatel Eestis

sitsidsatsidpatsid käis välja idee jagada 90-te mälestusi. 
Ma võtsin tuld. 
Palun, siin ma olen tules ja leekides.

Üheksakümnendad minu jaoks üüratult pikk periood, sest 90. aastal olin ma 10 ja aastavahetusel 1999-2000 veel napilt 19. Ehk üheksakümnendad oli peaaegu terve elu ju! Sinna jäi peaaegu kõik.
Jäid krepid (või patsilokid, mis tegelikult sobisid ka) klassiõdedel ja Pingviini jäätis, mis maksis 50 kopikat ja siis 60 ja siis juba 90 kopikat ja mida oli IGASUGUSTE maitsetega. Maasikas ja apelsin ja vaarikas ja sidrun olid mu lemmikud, aga maitseid oli tohutult ja värvilised potsikud jäätistega seisid kohvikutes klaasist leti all näha, vali ainult, mida soovid.
Esimene Pingviini kohvik oli muidugi Raekoja platsis, edasi levisid need tasakesi üle vanalinna laiali.

Nende masinajäätis maitses mulle ka, kuigi seda oli ainult vanilje-šokolaadi segu - triiputena mõlemat. 
Mulle maitses Pingviini jäätis tohutult, kuigi see oli kohutavalt kallis - aga siis juhtus katastroof. 
Korraga kadus vana hea Pingviini jäätis ära ja asemele tuli mingi Pingviini-koorejäätis.
Ma enne ei teadnudki, et see oli veejäätis, phmt sorbett, mida ma armastasin, aga koorejäätis oli nii jäle, et viskasin esimese, mille ostsin, peale viit uskumatut limpsu prügikasti. Ja see vastik koorejäätis oli veel 10 kopikat kallim ka, kui enne oli! Reetmine!
Ma ei ostnud enam kunagi Pingviini jäätist ja kui nad pankrotti läksid ja kadusid, ei pannud õieti tähelegi.

Tallinna vanalinn oli üheksakümnendate algul minu teine kodu. Mingil hetkel lugesin endamisi kokku vist 9 kohta, kust läbi majade ja hoovide käies sai hoopis teisele tänavale kui algul. Ma käisin neid kohti lihtsalt mõnu ja põhimõtte pärast, et nii saab, kuigi nii ei tehtud (ühes kohas Pühavaimu tänava hoovis tuli vahepeal ka üle müüri ronida) ja olin väga nördinud, kui hakati uksi ja väravaid lukustama ja ma korraga enam kuhugi ei pääsenud.
Aa, kust ma teadsin, et nii saab? Üks mu klassiõde-sõber elas vanalinnas ja tema juurde koju sai läbi hoovi - ent tal oli ka esiuks, nii et läbi maja sai Laialt tänavalt otse Pikale tänavale minna. Kui olin kindlaks teinud, et nii saab, läbi majade saab minna, hakkasin proovima, et kust veel sedasi võimalik on. 
Jumala paljudes kohtades oli!
Korter oli tal tänaste standardite kohaselt külm, vaene ja pime, aga minu meelest täiest normaalne. Kitsas pikk köök ühegi aknata, tuba, mida ei köetud ja kasutati panipaigana, teises toas elasid tema ja ta ema ning wc asus koridoris. 

Meie elasime omaette majas, kus ruumi tohutult rohkem, ent seal oli ka kogu aeg jahe. 
Huvitav, kas vanasti mõni SOE kodu ka olemas oli üldse? 

Olid ühed vanemate - see on ka minu üheksakümnedate aastate muutus, et üks komplekt vanemaid vahetus teise komplektiga, ema võttis uue mehe, aga samalt kursuselt kui mu isa, nii et sõbrad olid ikka samad - sõbrad, kes elasid Veerenni tänavas. Nende juures oli soe. Aga ma ei tea, kas see oli korteri pärast või seepärast, et kahetoalises korteris oli jälle kümme inimest külas.
Muidugi ahiküte - keskküte oli ainult neil, kes paneelelamutes elasid. See oli suht tuus värk minu jaoks - paneelikas elamine oli kõrgem klass. 

Neil seal Veerenni tänavas oli merisiga ja minust mõned aastad noorem tütar, kes mõlemad meeldisid mulle hirmsasti. Tütrel oli barbie, kelle nimi oli Ingrid ja kes sai jõuluks kingitusi nagu teisedki pereliikmed.
Nende juures oli ka esimene kord, kui puutusin kokku seksuaalse ahistamisega. 
Tagasi mõeldes täiesti hull lugu - meie meelest oli uks oli lukus. Sealne VÄLISuks oli ka lukus. Mina, mu vend ja korteriomanike tütar olime sinna ööseks omaette jäänud, sellal kui vanemad tegid ei-tea-mida kuskil mujal.
Ma olin mingi 12-13, jumala suur inimene omast arust. 
Magasin. Ja läbi une tundus, et midagi on imelik. Nagu --- mitte päris õige. Kuidagi vale tunne. Kuna tunne ei kadunud, ärkasin viimaks üles. Ajasin end unesegasena magamiskotis istuli. Ja nägin, kuidas toauksest taandub, selg ees, nägu minu poole, mingi võõras mees. Mulle jäid meelde pruunid juuksed, prillid, kaitsevärvi-oliivikarva jakk. Ta naeratas ja hoidis ühe käe sõrme huultel, teisega tegi rahustavaid allapoole liigutusi umbes nagu sooviks, et ma jälle pikali heidaksin ja uuesti magama jääksin. 
Mida paganat. 
Olin nii segaduses ja hämmingus, et mõtlesin, kas nägin und. Võõras mees. Kuidas sai siia võõras mees?! 
Hakkasin magamiskotist välja pugema, et kempsu minna, ja siis sain aru, et ma ei näinud und. 
Magamiskott oli mu tagumiku kandist puruks lõigatud. Kena neljakandiline sirgete servadega lõige. 

Suht .... elamus. 
Köögis oli phmt aken lahti jah, esimene korrus, aga aken oli õhuaken kõige üleval. Ma ei kujuta ette, kuidas ta sealt sisse sai.
Ei, kadunud polnud midagi peale mu aluspükste.

Üheksakümnendate esimene pool oli muidugi ka aeg, kus midagi saada ei olnud. Näiteks riideid. Ehk kui leidsid poest midagi, mis enam-vähem vajadused ära kattis, kohe ostsid. 
Või vähemalt tegid nii minu ema ja vanaema.
Selle tulemusena kandsin samasugust jopet kui meie klassijuhataja, üle neljakümnene õhukeste juuste,  peenikese hääle ja sama peente kortsudega naisterahvas, kes kellelegi eriti ei meeldinud.
Häbenesin seda jopet maa alla, aga polnud valida - pidi kandma. Kusjuures enne, kui sain teada, et see on samasugune kui õpetajal, jope suht meeldis mulle. Pikk, hallikaslillakat tooni nagu alles tumedamaks minema hakkavad mustsõstrad, luku ja trukkidega luku peal. 

Muidu kandsin enamasti mingeid pükse ja mõnd kampsunit või pikkade käistega pluusi seal peal. Oma esimest tossupaari - isa tõi Soomest Adidased, tumehall ja sinine, väga kiftid - kandsin mitte lihtsalt kuni pealsetesse tulid augud. Ei, siis kandsin ikka edasi. Aga vat kui augud ühinesid üheks piisavalt suureks, nii et varbad paistsid välja nagu lahtisest kingast, pidin mingite ema vanade kingade juurde tagasi pöörduma. 
Muidu oli meil majapidamises siuke suht hiigelsuure kapi mõõtu koht, kus seisis kastide ja kastide kaupa vanu jalatseid. Ma ei võtnud kunagi käsile süstemaatilist otsingut. Otsisin nii, et võtsin ühe kasti alla ja kui leidsin sealt midagi sobivat, tõstsin need välja ja panin kasti tagasi. 
Rasked pinnulised puukastid ja selleks pidi ronima, et õigesse kohta pääseda. Trepi kohal asuv panipaik. 
Enamasti leidsin jaburalt kõrgete kontstega lahtisi kingi sealt. 
Tänapäevani ei meeldi mulle eriti kontsad, sest nii krdi ebamugavad.
Pea sama palju oli pika säärega nahksaapaid, enamik mustad, mõned pruunid. Neid ma hindasin vanamutilikuks ja ka ei kandnud.
Aga leidsin sealt ka kaitsevärvi ketsid, mis mulle meeldisid, ja ülišikid valgest ja mustast lakknahast väga jämeda kontsa ja paeltega kinnised kingad, mida kandsin innuga, kuni nad lagunesid. Kõrge kontsaga rihmikutest läksid loosi ühed mustad lakkmahast, neist said mu peokingad pidulikeks puhkudeks.

Kuna see on nii pikk ja märgiline aeg mu elus, ei suuda ma isegi ära öelda, mis muusikat ma kuulasin. S.t. mäletan, aga nimetusi tuleb nii palju, et parem ette alla anda. Keegi ei viitsiks lugeda nagunii.
Aga kinost mäletan seda aega küll, kui esimesed uued väljamaa filmid tulid. 
Ma olin juba niipalju otsustavalt imelik, et Hot Shots, mida igal pool reklaamiti ja mida KÕIK vaatamas käisid, mind üldse ei tõmmanud. Ka Brandon Leega midagi, mis järgmine oli, ei köitnud. Aga vot My Girli käisin küll vaatamas. Üksi. Heliose kinos, kus ma istusin ühena umbes kuuest inimesest saalis, panin jalad eesistme seljatoele ja sõin kaasaostetud kalmaarikonservi soolvees otse karbist näpuga. 
Kuidas ma selle lahti sain? Pole aimugi. Nii pädev neiu ma ei olnud, et konserviavajat kogu aeg kaasa tassinuksin. Aga võibolla võtsin teadlikult kodust seekord kaasa?
Kuigi ma ei usu, et see oli aastal 1991. Siis oli toiduga nii kitsas käes, et ma kuidagi ei näe, et sain lihtsalt poest kalmaarikonservi osta. Ma ostsin mingeid tavalisi asju toona. 

Ega me vist halvasti ei elanud inimeste kohta, kel välismaal sõpru polnud. Meil oli kodus igasugu imelisi vidinaid. Näiteks võileivagrill. Mitte selline vahvlimasina moodi kahe poolega nagu tänapäeval, vaid neljakandline karp, mil esiosa polnud ja kust sai sisse panna kolm juustuga saia. Siis lülitasid grilli sisse ja ta tegi punaselt hõõgudes igavatest juustusaiadest kolm toredat sulatatud juustuga krõbedat saia. 
Toonastest juustudest ei arvanud ma midagi. Vanaisa meelest oli Vene juust parim, nii et enamasti oli meil kodus seda, aga see ei kõlvanud mu meelest muuks kui nendeks saiadeks. Hiljem tekkis ka Atleet, mis talle samuti maitses, nii et siis oli meil kodus Atleeti.
Ainus kõva kollane juust, mis minule maitses, oli Pikantne. 
Vannituppa ilmus kunagi 90 algul boiler. (Seni oli kodus ainult külm vesi.) Dušši seal küljes ei olnud. Mis, isegi temperatuuri reguleerida ei saanud. See masin tegi ainult väga kuuma vett. Aga voolik, kummist ja veidi määrdunudbeež nagu boiler isegi, viis vanni ja siis sai teha vannivee külma ja kuumaga segi täitsa paraja ja mõnusa. 
Ei, muidugi ei käinud me iga päev vannis. Pesti ikka kord nädalas, normaalne ju.

Natuke aega edasi oli juba asju saada. Siis ostsin poest kuragaad (kuivatatud aprikoosid) ja arbuusi ja mõtlesin seda arbuusi koju tassides, et küll rasedatel on raske. Siuke koorem kogu aeg küljes ...
Kui mul veel meeles oli aeg, kus söögiga oli probleeme, liha polnud eriti saada, ostsin emale sünnipäevaks lati keeduvorsti. 
Sõime selle ära ja mulle ei tulnud pähe ka, et toit võiks ka halvaks minna, kui seda palju on. Päriselt,  ma ei tulnud selle pealegi. 
Ma ei tundnud maitsest veel tükk aega hiljemgi ära, et salat on halvaks läinud või et see puder ei kõlba enam. Arvasin, et salatil on natuke terav maitse ja puder ei ole eriti hea, aga et toit võib halvaks minna, oli mulle päris tundmata asi kuskil 1996. aastani nt.
Või noh, ma muidugi olin tuttav mädaõunte ja mädanenud kartulitega. Ja et piim läheb müredaks. Aga need olid ometi täiesti iseasjad!

Siis kohe oligi juba kõike saada. Nagu KÕIKE. Olin 15 ja mul ei tulnud pähe ka, et on kuidagi imelik, kui ma poest emale viskit ja endale toidutegemiseks šerrit ostan.
Olime kolinud ema uue mehe juurde, kus mul viimaks ometi oli voli süüa teha ja sukeldusin sellesse uude maailma innuga. Kuna mu esimesed kiirnuudlid olid jätnud mulle kustumatult vägeva mulje, oli mu tavalisim toit perele peenikesed linnupesanuudlid koos hakkliha ja kooritud tomatitega. (Õppisin tomateid kuuma vee abil niks-naks koorima.) Maitsestasin karri ja punase pipraga. Ei tulnud nii head nagu kiirnuudlid mu mälestustes, aga ega see halb toit ka ei olnud. 
Ja eraldi lihatoitudele lisasin pea alati alkoholi. Mu meelest andis see erilise hea maitse. 

Kui ülikooli läksin (1997, täiega üheksakümnendad veel), olid Michi kiirnuudlid mu lemmiktoit - aga need olid kallid. Ühe paki Michide hinna eest sai poolekilose paki tavalisi makarone ja raha jäi veel ülegi. 

Oma esimese imeliku soengu lasin ka endale üheksakümnendate teises pooles lõigata. Siilipea lõuani ulatuva blondeeritud pika tukaga. Lasin selle teha Nooruse salongis, kus juuksuriõpilased lõikasid. Enne käisin kuskil päris juuksuris, kust mind minema saadeti. "Mõelge veel!" 
Mul olid enne pikad pruunid juuksed, juuksuril oli kahju neid maha lõigata. Aga "Nooruses" ütles vene piiga: "No ekstravagantnõi, ja panimaju!" ja sain oma imeliku soengu kätte. 

Olin rahul. 

Kuna postitus aina venib ja mul tuleb aina uusi asju meelde, panen siinkohal punkti. Kui rohkem teada tahate, küsige, meeleldi kirjutan veel ja veel ja veel. 

Tundub, et buduaaripildid on teema

Ehk siis Katarina kirjutas ja siis Marca ka ning korraga lõi mul ette, et võiksin jagada oma viimase sessiooni pilte.
Siis mõtsin, et no tegelt võiks vanemaid samuti.
Tuleb pildipostitus.

Uuematest vanemateni, sest siis lähen järjest nooremaks ja ilusamaks, onjo :P Osasid pildistamissessioone (K tehtuid) ma ei jaga isegi ühe esindajaga, sest aus olles on neid lihtsalt liiga palju. 

Jaanus Vapper 2023 tegi. Pöörake veidi tähelepanu ka riietele - hästi veidi.  

Minu arust sessiooni parim

Nüüd ebaametlikud "K, kuule, tee pilte neist sinikatest, mille Totoro mulle ujuma õppides teinud on!" jõeäärepildid 2019.
Koer üritas minu peale püsti tõusta vees, noh. Palju palju kordi. 

Siis Olev Luik tegi 2015. Temaga ma klappisin hästi ja olin enda kohta sitaks kõhn, sest see oli veel mu ma-ei-suuda-süüa aeg.
Peale Rongi oli seda mitu aastat.

Ma olin (ja olen ikka veel) selle pildiga nii rahul,
et saatsin enam-vähem kõigile tuttavatele. 

Liigume aega Enne Rongi. Olin veel karvutu ja malbe. Sirje Kingissepaga saime ka hästi läbi ja klappima. 
Ehk siis 2013 lõpp, enne jõule. Ma tahtsin jõulukaarti teha Rongimehele, sõtta saadetakse meestele ikka (pool)paljaid naisepilte, onjo?.

Need on vist samad püksid ja särk, mis 2023 piltidel.
Püksid on kindlasti samad, aga on võimalik,
et uuemate särk on mu poja oma. 
No et istuks lahedamalt, poleks nii paras.

Ma vist ei vaheta garderooobi eriti tihti.

Enne seda tegi must poolpaljaid pilte Meelis Krošetskin, keda mõned pühendunumad lugejad teavad Leevikese nime all.

Meil oli kaks sessi, aga ausalt - häid pilte sain ainult esimeselt. Ma panen ühe teiselt samuti, ent saate aru - see oligi parim, teised olid kõik (veel) kehvemad.
2012 siis ilmselt. Vist oli sügis.

Teise sessi parim pilt. 
Ma tõesti ei oska neid valgusmänge hinnata.
Näe mind, pildista mind, MINA olen ju tähtis seal?! 

Esimene sess

Juuksevärv on töödeldud
Tegelt olin tumepruun
Vbla väga kergelt lillakas

Ja siis tegi Sirje veel varem veel asju. 2012 kevad.

Veel varasemast ajast natukenegi paljamaid pilte pole. Kui mitte arvestada lapsena oma isa tehtud piltidel püksata olemist. Ma panin neid pilte (väga sündsad tegelt, midagi ei ole näha, aga ma TEADSIN, et mul pole alukaid jalas) ikka väga pahaks ja kuigi need ilmselt on kuskil alles, ma ei ole neid digitaliseerinud ja ei näe ikka veel mingit mõtet näidata =P 

Järeldust ega tarka kokkuvõtet ei tule. 
Vbla aint tõdemus, et mul on hea meel, et mul nii palju (pool)paljaid pilte endast on. 
Elu tundub kuidagi ehedam, kui see on paljaste tissidega dokumenteeritud. 

Aastakokkuvõte x2 ja nabauurimine

Mind hakkas piinama, et andsin ju uusaastalubadusi ka ja mis mõttes ma aastakokkuvõttes neid ei puudutanudki? (Küsimust polnud, ma järelikult ei otsinud eelmise aasta postitust üles ega vastanud, dohh.) 
Aga täna kraapisin uue-aasta-plaanide postituse lume alt välja ja siin on siis tulemid 2023.

 * Ma tahan uuesti saata romaanivõistlusele meie töö K-ga. Minu arust see on hea. 
Igatahes ma loodan, et see ilmub paberile ja seda saab osta ja alati võib loota, et müüb hästi ja arvustatakse ohtralt. 

Saatsin. 
Midagi muud pole juhtunud. 
Ma ilmutan kannatlikkust, ent tegelt on ikka kurb ka. 

* Ma tahan uuesti iga nädal 90 seeriat trenni teha - möödunud aasta viimasel kuul jäi asi venima, kippus rohkem 70 seeriat nädalas tulema. Sel nädalal on tehtud 88 ja ma olen niiiiiiiiiiiiiii väsinud, et viimased kaks jäävad vist tegemata. 

Tehtud. Iga nädal. Selline aasta oli, et kõigil 52 nädalal ja täpselt õige arv. 
(Ei, tegelt olin vahepeal 73 seeriaga graafikust ees, siis olin haige ja peavalud, kõik ettetehtu kasutati ära ja aasta viimasel päeval läksid viimased 4 ettetehtut kirja, sest olen jälle veidi haige ja ei jaksa palju.)

* Sellele nurgale, mida Karou kraapida armastab, tuleks naelutada bambusest söögimatt. Ega peale vaadates kaua ilusam ole, ta ribastab ka selle ära, aga tundub kuidagi õigem. Loodan K peale, aga kui tema ei tee, otsin muid lahendusi. Lõpuks, kui raske see olla saab? Mul on isegi haamer kuskil. Ainult naelu on vaja.

Ma ostsin sinna kraapimisnurga, K pani üles, kass jõudis selle ribadeks kraapida, ostsin uue (kogemata pisema, aga kõlbas küll) ja see on praegu ... oot, ma panen pildi. 

Nii et phmt tehtud paremini kui plaanis oligi.

* Olen vähemalt ühe päeva täiesti õnnelik ja eluga rahul.

Kusjuures ... kui need ATH-ravimid tööle hakkasid, olin ikka vaimustuses tõesti. Lausa mitu päeva. 
Ja vahepeal on häid päevi veel olnud, aga kuna just praegu on ikka veits nukker (intensiivsed tunded pole veel täielikult taandunud), pole nad mul meeles.

* Käin vähemalt ühel kirjandusüritusel, mis pole konkreetselt just minuga seotud, ma ei esine ega muud säärast.

Estconil käisin.

* Kannan avalikes kohtades vähemalt kuut erinevat kleiti (ja ei, need minikleidid, mida pluusi asemel kasutan, ei tule arvesse).

Tuli ainult neli erinevat kleiti. Sest enamuse aastast oli nii sitt olla, et välimuse peale panustamiseks oli eriolukorda vaja. Aga polnud. Ja kogu aeg aega veel oli. Ja siis enam ei olnud, aga pohhui. Ma ei pea kõike tegema, mida plaanin ju!

* Väldin vastutuse võtmist asjade eest, mis pole minu asjad. 

Ei tulnud ära, sry. 
Ma lihtsalt ei oska ja ei suuda. Kogu aeg tahaksin, et KÕIGIL oleks hea ja kui ma ei suuda seda teha, on ikka päris sageli endal halb olla. 
ERITI kui kõne all on mu lapsed, aga ka, kui muud lähedased. Ent isegi kui lähedastel on kõik hästi, ma ikka kurvastan ka inimeste pärast kuskil Lõuna-Ameerikas, Põhja-Koreas, Ukrainas, Gazas, Siberis ... 

* Jätan tegemata mõne plaanitud asja.

Tehtud! Jee mina!

Samuti: mõtlesin ja tunnetasin oma üle-eelmist postitust läbi ja sain korraga aru, et maailm on täis inimesi, kes ei saa aru, mis tunne on tunda.
Nagu.
Nad. Ei. Saa. Aru. 
Sest nad ei tunne nii intensiivselt mitte kunagi, kui mingit suurt asja ei juhtu. 
Noh, ma võin öelda, et mul jälle ei ole suurte asjade jaoks erilisi tundeid. Pigem olen alatasa imestunud ja pettunud, et mingi Sündmus ja peaks ju ... aga hommikune keefir annab tegelikult rohkem rõõmu kui auhindamisel teadasaamine, et sain romaanivõistlusel teise koha. 
Ja hirmsad asjad teevad mu katki vähem, kui Poeglapse kooli sissemagamine just sel päeval, kui on vaja füüsika kursusetööd esitleda. 
Olgu, peamiselt tegi mu katki see, et ta oli ehmunud, kurb ja õudusest haaratud. 
Ma kipun teiste tundeid tundma palju tugevamalt kui enda omi. 
Aga kui mu elamispinnaks olnud korter müüki läks ja oli vaja uus pind leida, ma ei pudenenud koost natukenegi. See oli täiesti talutav probleem. Või kui mulle meelde tuli (tasapisi küll), et ma tõesti tapsin ennast - mulle see pigem meeldis kui midagi muud. 
Ei tulnud mingit katastroofilist tunnet.
Erilised asjad pole mulle erilised. Sest tunded käivad omi radu ja kui nende meelest ei ole sündmused erilised, nad ei olegi.
Kuid kui valu on, on see valu on mulle väga valus, mis siis, et maailm on täis inimesi, kes kehitaksid valu põhjuse peale õlgu ja ütleksid: "Miks sa seda südamesse võtad?"
Ja kui ma veel armusin ... sa jutas. Ma ikka tundsin piisavalt tugevalt, et kogu maailm näiks ebareaalne, oluline on ainult see, mis ma Temast (Nendest) mõtlen.
Või oota. Niimoodi armumine ju käibki? See ongi armumise kirjeldus. Kas just kõigi, aga kindlasti enamiku jaoks.
Olgu, aga ma olen elus palju armunud. Nii 400 korda vähemalt. Enamasti mitte päris inimestesse ja ka nende puhul, kes teoreetiliselt päris inimesed, sageli ainult näolappi ja oma kujutlusse, kes ja milline see inimene on. Nt nägin rongis kena, natuke liiga pikka ja kõhetut tumedate vurruudemete ja unistava pilguga noort meest sinise jope ja mustade pükstega. Pole temaga iial ühtegi sõna vahetanud. Aga ette kujutada suutsin ta hinge, elusaatust, meeldimisi ja mittemeeldimisi peensusteni.
Enamik inimesi ei tunne nii. Neil on vaja partnerit ikka katsuda, et temasse armuda või midagi sellist.

Vau. Ma lihtsalt tunnengi tugevamini.
Või tundsin, nüüd olen vana ja menstruatsioonid mind enam ei raputa - eriti sageli.
Igatahes seletab see nii palju. 
NII palju. 
Hämmastab ka vähemalt sama palju. 
Näiteks pole ses valguses ime, et hulk lugejaid pistis kaagutama, kuidas ma ei tohi last tahta ja nemad küll ei taha lapsi, kui pole head suhet, ja mina omakorda mõtlesin, kuidas nad saavad üldse tahta, kui sel on mingid eeltingimused? Mis tahtmine see ka on??? See on mingi ... teoreetiline tahtmine, mitte päris tunne, jumal küll, see ei loe ju!
Aga kui nad tundsidki-tunnevadki kogu aeg kvalitatiivselt teistmoodi, on sel teatud ... jah. Seletab nii palju!
Seletab K-d. Kuidas on võimalik, et ta mind ei taha, kuigi hoolib ja armastab küll ja mina teda hirmsasti tahtsin.
Seletab Rongimeest.
Seletab Pojaisa.
Seletab väidet, et armumine kestab maksimaalselt 2 aastat, pigem 3 kuud. 
Ma ei peaks imestama, et olengi imelik. Ma juba tean seda. Aga et teised tunnevad nii uimaselt kogu aeg, hämmastab ikka.
Ma ise hakkan ka jälle tundlikkust kaotama. Mõtted Sanjist mitte ei kata mind endaga, vaid ma pean teadlikult keskenduma, et neid mõelda. 
Menopaus tegevat keevaliseks? Häh. 
Kuidas kedagi.
Kui humoraalne regulatsioon nagu minul, EI TEE.

Mul on hormoonide koha pealt palju mõtteid. Kuidas inimesed on neile tundlikumad, kui nõriseb vähem, aga kui ikka kogu aeg verivaesus majas on, ei päästa ka ühekordne puhang eriti midagi. TÄPSELT nagu rahaga. Kui on vähe raha, on 200 lisaeurot oluline rõõm. Aga kui on pidevalt väga vähe raha, kuluvad need 200 eurot ära nagu tilk vett kuumale pannile ja ikka on rõve.
Palju mõtteid on ka selle kohta, kuidas olen pisikesest saati oma vanemate poolt tundma pandud, et minu tunded ei ole selllised nagu ma neid tunnen, tegelt inimesed tunnevad hoopis nii. Aga et ma selle arvestuse järgi ei oleGI inimene, mitte et ma end ja oma tundeid lihtsalt õigesti hinnata ei oska, et ma OLENGI imelik päris pisikesest saati - ikka hämmastab. 
+ see ka, et on lademes Imelikke Inimesi, kes avalikult räägivad, kuidas nad juba väikesest saati tundsid, kuidas nad on kummalised, hoopis teistsugused kui teised. Aga mina ei saa siiamaani päriselt aru, et ma teistsugune olen. Ma tundega (mõistus muidugi teab teisiti) ikka arvan, et suurem jagu inimesi on nagu mina ja no mõned veidrikud kuskil poe taga teistsugused. 
Onuheinod ja tädimaalid ja EKRE-valijad ja Trumpi valijad. Et neid on palju?
Ma tean. Ma ei tunne. 

Aastakokkuvõte

Pole enam eriti aega aastakokkuvõtet edasi lükata.
Kuigi mul on nii palju teha, tõlge (tuli tagasi, peatoimetaja oligi ümber teinud piisavalt, et tahta end teiseks tõlkijaks nimetada, elu!) tuleb läbi vaadata ning ära saata, samas ma tahan hoopis fännfiktsioone lugeda, tegin hommikusöögiks kanatiibu (eile panin marinaadi), Poeglaps jättis mulle ka kaks tükki, neid peaks sööma, koeraga tuleks õue minna, pea on nii uimane ja raske, reied mu lühikestes pidžaamapükstes kuidagi valged ja taignased, .... oot, ma ei tahtnud üldse sellest kirjutada! 

Aga samas: see ongi point. 
Nii laialivalguv ja ebamäärane tunne on. Kõike peaks, samas midagi eredalt ei taha. Igale poole annaks süveneda, aga niipea, kui ma ühte kohta süvenen, hakkab mingi osa minust süüd tundma, et ma teist asja ei tee. 
No näiteks too tõlge, see on hetkel kõige ajakriitilisem. Tee seda, väga väga naine!
Tõlke toimetamise asemel kirjutan võrgupäevikusse postitust.
Omaenda eelmise aastalõpukokkuvõtte struktuuri laenates. Mis oli muidugi kuskilt mujal pärit, aga no - vaadake vanast järgi, kui huvitab.

Mis sul möödunud aastal õnnestus?

Ma sain selle krdi ATH-diagnoosi ja ravimid viimaks. Poeglaps käib koolis edasi - mitte et see minu õnnestumine oleks, aga jee ikka. Ma olen elus - krt, see ON saavutus! 

Mis sulle möödunud aastal muret tegi?

Pfff.
Ok.
Mis saab Poeglapsest?
Mis saab Tütarlapsest?
Kas kass sureb ära?
Aga nüüd?
Aga nüüd?
Mida ma koera põiepõetiku vastu teha saan?
Kas see raamat ei ilmugi kunagi?
Mis krdi kirjanik ma olen? Keegi ei ilmuta midagi, mis ma kirjutan. Minust halvemini kirjutavad inimesed on palju populaarsemad. Ok, osad ikka kirjutavadki minust paremini. Mida ma üldse?!
Ma olen ATH, aga üksi krdi ametlik diagnoosija ei arva nii. 
Ei, ikka veel mitte.
Ei, IKKA VEEL mitte, ma olen nii katki ja õnnetu ja mul ei hakkagi mitte kunagi hea, oh kus ma jään.
Ma ei suuda raamatuid lugeda. Kas mul on prille vaja, äkki ma lihtsalt ei näe ja seepärast eelistan arvutiekraanilt fännfiktsioone enasse võtta? Aga mul ei ole prillide jaoks raha. Mul ei ole üldse vähegi ülearust raha. Maivõi, ja mitte kunagi ei lähe paremaks, sest ma ei jaksa rohkem teha ja teenida ja oh, kus ma jään?
Pea valutab. Kogu aeg valutab. Mis krdi elu see on, kui kogu aeg valutab kas kehas või hinges või mõlemas korraga, miks, miks, MIKS MA PEAN?! 
Ma pean.

See kastmelõpp on ahjuvormi põhja kõrbenud, seda saab olema nii raske puhtaks pesta. 
Ma tegin Poeglapse uurimistöö metoodika aineks talle viitamise ära, ülitäpselt juhendit lugedes ja üritades maksimaalselt täpne olla, ja sain kolme. Nagu - miks kogu akadeemiline või poolakadeemiline ühiskond on nii krdi vormistamiskeskne? Oksele ajab! Miks on nii tähtis, et kursiiv oleks õiges kohas, punkt oleks õiges kohas, autori nimi esitatud kui esitäht punkt tühik ja perekonnanimi? ÖÄK!!!!
Kusjuures omast arust ma TEGIN kõik, nagu kirjas oli. 
Ma. Ei.

Kas inimesed teevad minu heaks asju, sest neil on tunne, et nad peavad? Kas on lootust, et nad ikkagi teevad mingeid asju, mis mulle ka kasulikud? Kas ma peaksin laskma end häirida sellest, et ma vahepeal teisi häirin? Olgu, kas ma peaksin end veel rohkem sellest häirida laskma?

Mitte kunagi ei hakka keegi, kellest ma seda tahan, mind (romantilisseksuaalses võtmes) armastama nii, nagu ma seda tahan. Mitte kunagi. Ma arvasin, et mehed mu pea sees on olulised, kuni tuleb päris asi. Kuid tuli aint Pojaisa, temaga läks kuradile, ja siis järgnes veel palju kuradileminekuid, üks hullem kui teine. Kui keegi end ära tappa ei tahtnud, oli juba hästi.
Mida aeg edasi, seda selgem on, et mehed mu pea sees ONGI  ainsad, kellega päriselt klapin. Aga no kui ma jälle midagi ei tunne, maailm muutub menopausileigeks, eks mulle piisab vist K-st jälle. 

Mmmiks inimesed on inimesed?

Mis olukord tegi sind väga ärevaks kuid lõppes siiski õnnelikult?

Kass oli kaks korda haige. Esimesel korral ei söönud nädal aega pea midagi. Loomaarst ütles, et analüüsid on nii korras, kui viis päeva mittesöönud kassilt oodata saakski. Läks veel paar päeva mööda ja ta hakkas jälle sööma.
Ma läksin kanakaeltelt üle kanapugudele, et tal kontide seedmisega probleeme ei oleks.Teisel korral 3 kuud hiljem  kusi Karou igale poole, nuttis ja halas. Käisime arstil jälle. Sain rohud ja õpetused, ent ma ei suutnud talle valuvaigistit sisse anda. Sain sügavale korralikult hammustada, kass valuvaigistit enda sisse mitte. Peale paari katset ja katse-eksituse teel õppimist suutsin valuvaigistaja siiski Karoule suhu pressida. Paar päeva edasi ta enam ei kusnud igale poole. Veel umbes nädal ja ka kott-toolile enam mitte. Põiekrõbinad igapäevatoiduks ja saigi terveks. Nüüd on rõõmus ja pehme. 
Jestas, ma ei jaksa iga samamoodi kulgenud probleemi küll nii põhjalikult kirjeldada!
Poeg jäi kooli edasi.
Vihma hakkas lõpuks sadama, kuigi terve juuni ja mai teise poole oli põud.
Ma sain oma ATH diagnoosi ja ravimid. 
Uued AD-d sain ka, mis viimaks toimisid samuti.
Piisab.

Viis lemmikut hetke aastast 2022

Kui tulin ujumast ja mõtlesin, et ma ei ole ainult keha ja Lucy Jordan.
Kui ATH-ravimid mõjuma hakkasid ja ma koristasin.
Kui Poeglaps füüsika kursusetöö 5 sai.
Kui ma nägin head unenägu isegi ärkamise järel lihtsalt vedelesin külili krõnksus voodis ja mõnulesin.
Kui ma kurtsin fb-s oma kohutavat depressiooni ja Pagan ütles, et kle, minu jaoks on see ka pidev võitlus, räägime, kui tahad - ja see virtuaalvestlus päriselt päriselt aitaski.

Kuidas sa möödunud aastal maailma/teiste inimeste elusid mõjutasid?

Kuidagi ikka.
Ma üritan seda kogu aeg.

Mis põhjusel enda üle uhke oled?

I'm the fighter, baby.

Miks endas pettusid?

I'm the fighter, baby.
Ja siis ma võitlen ja võitlen ja võitlen ja ma olen nii kuradi väsinud ja ma ei jaksa ja ma võitlen ja ma võitlen ja ma võitlen ja siis küsib X või Y: "Kuidas sa üldse julged arvata, et oled hea ema?" ja ma lasen end morjendada.
Sest ma võitlen iga kuradi päeva õhtusse ja ... ja inimesed ei saa nagu üldse aru, et see on raske? 
Phmt ma pettun mitte endas, vaid maailmas.

Millisel hetkel tundsid täielikku rahu ja kohalolu?

Ilmselt mingitel hommikutel keefiri juues. 
Keefir tundub olema üks parimaid asju maailmas.

Mis oli möödunud aasta kõige raskem õppetund?

Seesama meeste värk - et ongi nii, et minu moodi intensiivselt tundvaid demiseksuaale on nii vähe, et mu parimad armusuhted ONGI meestega, kes on kuskilt filmist, raamatust või sarjast, kelle pähe ma tunnen, et suudan pugeda ja NII ONGI ja PÄRISELT NII ONGI!!!!

Kas saavutasid midagi oma elu eesmärkidest?

Ei.

Millised inimesed moodustasid möödunud aastal su siseringi?

Poeglaps ja K

Laul, mis jääb alati seda aastat meenutama.

Vähemalt see on mul seekord olemas. Ja jääbki! Ja just seda aastat! Ma armastan seda lugu, kuigi kuulan muusikat mingi 14 KORDA vähem kui nt 7 aastat tagasi.

.

P.S. Lubatud tõlkeloo link. 
Krt, ma olen kade - tahaks ka nii imelist lugu luua!

Eluplaanid

Ma ei ole kunagi otseselt kirja pannud, mida saabuval aastal teha kavatsen. Mul on olnud kavatsused ("võtta alla", "jääda rasedaks"), aga ma ei ole neid kirja pannud - avalikku võrgupäevikusse vähemalt mitte. 
Kuskile paberile võibolla kunagi olen. Enne, kui internetis kirjutamisega sina-peale sain, kirjutasin ohtralt paberile ja need paberid vedelesid igal pool, kuni mingil hetkel ära visati. 
Aga no - äkki võiks?
Lihtsalt prooviks, kas see sobib mulle. 

Ega ma tõsiselt looda, et seal mingit vahet oleks. 
Aga tõsi on, et pärast seda, kui adusin, et ma ei jää-gi rasedaks ja ei saa oma tulevast elu ehitada mõttele "siis on mul tita ja kõik on teistmoodi," on kõik ---
teistmoodi.
Nii et mida ma teen selle aastaga, kus ma ei saagi last?

* Ma tahan uuesti saata romaanivõistlusele meie töö K-ga. Minu arust see on hea. 
Igatahes ma loodan, et see ilmub paberile ja seda saab osta ja alati võib loota, et müüb hästi ja arvustatakse ohtralt. 

* Ma tahan uuesti iga nädal 90 seeriat trenni teha - möödunud aasta viimasel kuul jäi asi venima, kippus rohkem 70 seeriat nädalas tulema. Sel nädalal on tehtud 88 ja ma olen niiiiiiiiiiiiiii väsinud, et viimased kaks jäävad vist tegemata. 
Kehaline väsimus ja vaimne väsimus ei ole üks ja sama, aga nad on seotud.
(Nagunii teen need viimased 2 ka ära, nii palju ma ennast juba tunnen - aga uuel nädalal sihin sama hulka ja ei ole üldse ette kindel, et tehtud saan.
--- jep, tehtud.)

* Sellele nurgale, mida Karou kraapida armastab, tuleks naelutada bambusest söögimatt. Ega peale vaadates kaua ilusam ole, ta ribastab ka selle ära, aga tundub kuidagi õigem. Loodan K peale, aga kui tema ei tee, otsin muid lahendusi. Lõpuks, kui raske see olla saab? Mul on isegi haamer kuskil. Ainult naelu on vaja.

* Olen vähemalt ühe päeva täiesti õnnelik ja eluga rahul.

* Käin vähemalt ühel kirjandusüritusel, mis pole konkreetselt just minuga seotud, ma ei esine ega muud säärast.

* Kannan avalikes kohtades vähemalt kuut erinevat kleiti (ja ei, need minikleidid, mida pluusi asemel kasutan, ei tule arvesse).

* Väldin vastutuse võtmist asjade eest, mis pole minu asjad. Vt ka seda vana postitust. 

Ja muidugi ja üle kõige ja kõige alt - lasen olla. Ei tule see kleidikandmine või pidevtreenimise jätkamine või nurgale söögimati naelutamine välja - no mis teha. Ma olen inimene, mitte automaat - ja ka automaadid lähevad rikki. Ei suuda kõike. 
Ja SEE ON NORMAALNE! Et ma teen ära kõik, mida alustan ja ette võtan, on haiglane komme! Normaalsed inimesed jätavad asju pooleli ja neil ei püsi viis aastat hiljem meeles see üks kord, kui nad mõtlesid Pärnusse minna, aga ikka ei läinud. 
Jah, selle võiks lausa eraldi alapunktis panna: 

* Jätan tegemata mõne plaanitud asja.
Millegi muu pärast kui migreen. Kui ma ei tee midagi, sest pea valutab, ei tule arvesse - seepärast mu pea valutabki kogu aeg, et koorman end üle. Dohh. 

Vara veel, tegelikult

Nad kirjutavad mingeid aastakokkuvõtteid. 
Nad? Te? Me?
Ei saa öelda, et mulle aastakokkuvõtted ideena ei meeldiks või et poleks lahe enda sees asjad läbi mõelda ning kuskilt kinni võtta, otsustada: Jah see!

Aga ... 
Aga ma nii paljudele küsimustele-asjadele ei oska tegelikult vastata või on neid liiga palju või pole üldse ja siis ma üritan MIDAGI leida, aga pähe tulevad ainult täiesti juhuslikud mälestused, mis tegelikult üldse kõige-kõigemad pole. 
See on parem kui mitte midagi?
See on parem kui mitte midagi - kui ma olen elus näiteks viie aasta pärast, on hea lugeda vähemalt MILLESTKI selle aasta sees.
Muidu ei mäleta üldse midagi. 

Temalt võtsin. 

Mis sul möödunud aastal õnnestus?

Ma sain aru, et mu kirjutised vajavad AEGA, et kasvada esimesest mustandist Millekski Heaks. Ma nüüd kirjutan seda silmas pidades edaspidi. 
Oot, see on teooria, mitte otsene hästiminek?
Noooo ... püsisin terve aasta - no ok, paar päeva on veel - elus!
Mitte et see tingimata õnnestumine oleks, aga ma andsin lubaduse kümneks aastaks ja see aeg pole veel täis. 
Mina ei tea, mis mul õnnestus. 
Osad asjad ei läinud halvemaks? Kodu on päris kodune näiteks. Kuidas õnnestumisi üldse mõõdetakse? Hõrk sidrunikreemitort tuli päris söödav. 

Mis sulle möödunud aastal muret tegi?

Poeglapse koolitee. Tütarlapse igasugused teed. Ma tahaksin, et nad oleksid õnnelikud, ja kogu aeg on tunne, et nad ikka piisavalt ei ole. 

Ma ise. Et ma olen igalt poolt katki ja keegi ei oska mind parandada ja siis on kergem öelda, et ma olen lihtsalt valesti. 
Jah, ka mul endal. 

Et raha saab otsa - kusjuuures, kui mul oli rahulik kuuteenistus, ma üldse ei muretsenud selle pärast, et see toetus saab kunagi otsa. 
Aga siis sai. Millega seoses hakkasin taas muretsema, sest ilmselt hakkab nüüd halb.
Ja oli halb küll, jah. Kui inimesed (lehvitan tänulikult ja rõõmsalt) poleks mulle annetanud, ma ei tea, kui hirmsaks oleks asjad minna võinud.

Mis olukord tegi sind väga ärevaks kuid lõppes siiski õnnelikult?

Mind ei tee miski väga ärevaks. 
Aga no kui võtta natuke muret teinud asjad, siis ... poeg võeti keskkooli vastu, K-ga leidsime ühise pinna, millel koos seista, ja see raamat, mida koos kirjutasime, on veeeeeel paremaks läinud - viimased raksud tänu mulle, kuigi ma ise seda ütlen. 
Koer kadus ära ja tuli siis tagasi.
Kass jäi haigeks ja siis sai terveks.

Viis lemmikut hetke aastast 2022:

Ma ei ole eriti hetkede-inimene. Ehk minu jaoks "hea hetk" on "kle, polegi nii halb!" ja hea periood, kui sellised tõdemused ridamisi peale tulevad. Elus on olnud oivalisi tunde, aga ainult mõõdukalt häid, paraku, sel aastal.
Aga no ... Tütarlapsega peale kulmutehniku juures käimist koos Balti Jaama turu terassil päikese käes istumine, makroonid ja latte. Rääkisime elust, aseksuaalsusest, demiseksuaalsusest, K-st, tütre sõpradest ja sellest, mismoodi on olla aromantik, aga siiski suhet soovida.

Lumetormis mis kunagi detsembri keskel oli, Selverisse rühkimine. Poodi jõudes aina naeratasin ja naeratasin, sest NII LAHE.

Kunagi augustiõhtul jões ujumas käia nii, et paar päeva oli olnud külmem ilm ja viimaks ometi vesi värskendas pikemalt, mitte ei jahutanud ainult korraks. Väga mõnus tunne oli.

Ainult kolm? Oeh ...

Kaisa Ling Thingi kontsert oli mega. Just see, kuidas mul õnnestus seal täpselt sedasi ja sellisena käia. nagu käisin, tõi kaasa iseendaga maksimumrahul olemise. Eri värvi saapad ja korralik meik, kleit ja kotis olnud raamat. Jõin esialgu ühe neitsiliku ja siis ühe ammu enam mitteneitsist moijto, tantsisin üksi istekohtade taga ja nägin paari tuttavat, kellega aga ei vahetanud rohkem sõnu kui "tere".
Pärast sain päeva viimase bussiga koju ka. 

Ma olin hästi rahul endaga ka pärast K mahajätmist ja pärast Ukrainasse mineva drooni jaoks annetamist. Pärast selle loo kirjutamist, mida keegi ei tahtnud, samuti, aga see ei tule arvesse, sest hiljem oli nii halb.

Kuidas sa möödunud aastal maailma/teiste inimeste elusid mõjutasid?

Ma väga loodan, et kuidagi ikka.
Jep, mina olengi see inimene, kes on nii otsustavalt tema ise, et teised LOODETAVASTI leiavad sellest julgust olla nemad ise.
Kuigi - kui nüüd kirstalselt aus olla, siis on blogilugejate arv mõneti (nt umbes poole võrra) kahanenud. Mõtlen, et vbla sellesama pärast - no et on hulk inimesi, kes ei taha, et teised nemad ise oleksid, kui see ühikondlikult tavalistesse mõõtudesse ei mahu. 
Mis omakorda mind oluliselt ärritab. Sest kui ma teeksin midagi aktiivselt halba, peksaksin loomi, lööksin tänaval inimesi, kasvõi sodiksin raamatukogu raamatuid täis, ma saaksin aru. Aga ma ei tee, minu imelikkused on jube taltsad - ja ikka olen Liiga Imelik enamiku inimeste jaoks ja wtf. 
Aga vbla ma mõtlen liiga palju. Vbla annavad inimesed mulle lihtsalt seda, mida mina neilegi: kui ta ei tee mu maailma paremaks, ma ei võta teda sinna. Las teeb oma asju kuskil, kus mind pole. 
Phmt mu igavene teema: ma tahaks meeldida inimestele, nagu ma olen, ja kui ei meeldi, on halvasti. 
Aga ega keegi - ei mina, ei nemad - end ometi muutma hakka. Mina tahan ju meeldida sellisena, nagu olen, mitte mingi teeseldud pehme karvase kaisuloomana. Nemad aga ei oma muutumiseks üldse mingit mottigi =P

Mis põhjusel enda üle uhke oled?

Ma ikka üritan.

Miks endas pettusid?

Ma ikka üritan.
Ei õpi üldse, et alati saan peksa.
No hea küll, hea küll, vbla see ei ole otseselt PETTUMUS, mida ma enda osas tunnen. Rohkem ... hämmastus.

Selgub, et ma ei suuda enam ÜLDSE uusi meessuhteid sõlmida. Nagu ... absull ei taha ja ei meeldi ja väkkväkkväkk. 
Pettumus ei ole siingi vast õige sõna. Ma ei pea seda oma veaks. Aga ma arvasin kaua-kaua, et on naa, aga sain taas tunnistust, et mkmm. On hoopis nii. Ainult nii. Naa pole üldse variant.

Millisel hetkel tundsid täielikku rahu ja kohalolu?

Öööööööööööööööööööööööööööööö ... ööö? 
... rahu ja kohalolu ... mingi viis aastat tagasi vist oli? Mingi laste ja K-ga väljas söömine nt? Meie esimene sedasi koos, takkajärgi vbla tundub lahedam, kui siis oligi.
Nii et vbla ei olnud ka. 

Mis oli möödunud aasta kõige raskem õppetund?

Demiseksuaalsus ei ole mingi muretu poosekas "oh, ma olen ka LGBT+-inimene, nää, lipp, võin paraadile ka minna", vaid PÄRISELT on raske, PÄRISELT on purustavalt raske ja ei, ei ole üldse okei aduda, et inimesed, kes sulle nii südame külge kasvanud on, et näed neid viimaks ahvatlevana, näevad selleks ajaks alati ja vääramatult sind kui ebaseksuaalset olendit, "noh, nagu õde".
Ja tõdemus, et pinge ühiskondlikult õigeks ja heaks ning mu enda meelest õigeks ja heaks loetu vahel jääbki mind painama alati, kui enesetunne kehvem. Jaa, kui adrenaliin üleval, mind ei koti teiste arvamus, siis teen, nagu enda silmis õige on, ja muu ei huvitagi. 
Aga kui adrenaliin üleval ei ole, tuleb: "Aga äkki ikka ... aga kui nüüd teisest küljest vaadata ... aga miks ma arvan, et minu pilk asjale kuidagi õigem on kui tema/nende pilk, ma olen vist ikka natu isekas ..."

Kas saavutasid midagi oma elu eesmärkidest?

Kusjuures ei. Nagu ... ma ikka tahaks öelda, et jah, jah, just! Aga see oli rohkem aasta, mil ma sain aru, et neid asju ei juhtugi mitte kunagi. 
Mitte kunagi ei saa ma kirglikuks polügaamiks. Minusse võidakse isegi armuda, ma ei armu üldse vastu. Kogu see demiseksuaalsuse värk lihtsalt välistab võimaluse võtta oma ellu vastu inimesi, keda ma vaevu tunnen või õieti ei tunnegi, aga tundma õppida inimesi, ilma et nad mulle külge hakkaks lööma, samas kui minu viimaks valmis olles oleks nemad ka valmis ... ei ole eriti sageli ette tulnud minu senise elukogemuse põhjal.
Mitte kunagi ei saa ma palju lapsi. Vähemalt kõhust mitte. MITTE KUNAGI. Isegi viljaka ea lõpumärgid on saabunud. Mul on veel viimased verised tõmblused ees, aga ühed vahelt ära jäänud päevad ütlevad, et varsti on nendega üldse kööga.
Ja noh. Kaks proosaraamatut, millega ma rahul olen, on mul juba ilmunud, nii et seal pole enam midagi saavutada. Kanadasse ei kolinud, Šotimaale ka mitte ja suures puumajas loomeinimeste pansionaati (tasuta) ka ei avanud. 
Rohkem eesmärke polegi. 
Ainult vähemalt-nelja-lapse unelm on ses osas veel lahti, et enda juurde elama saan kellegi võtta küll, vbla isegi lapsendada. Ja KUI ma peaks kuidagi arusaamatul moel rikkaks saama ja suuremasse elamisse kolima, võin sedasi oma perre lisada lausa mitu inimest. 
Ei tundu küll väga tõenäoline. 

Millised inimesed moodustasid möödunud aastal su siseringi?

Tütarlaps, Poeglaps, K, Murca. 
Miks Murca ka mainitud on? Kuule, ma käisin tal KAKS KORDA külas! Teises Eesti otsas! Kui ma teda sitaks ei armastaks, poleks see võimalik ju. Ja ma mõtlen tast alatihti. 

Mis veel?
Ma pole end vist viimasel kolmel aastal kordagi kaalunud. "Ma varsti, kui kuhugi sattun, kus kaal on," ja siis ma unustan seda teha, kui kuhugi sattun, kus kaal on.
Lisaks ei "sattu" ma kuhugi enam kuigi tihti. Elangi ainult kodus. Poes käin ka. Ja jõe ääres. Aga külas?
No Murcal käisin. KAKS korda sel aastal. 

Selle aasta Suur Avastus oli kindlalt, et minu sees nõrgubki vähe hormoone. Hulga vähem, kui normaalseks peetaks. SELLEpärast ma ei käitu, nagu oodataks, ja sellepärast ei saa ma ka teiste poolt tagasisidet, mida ma ootaks. Sellepärast ma ei tunne asju, mida hea ja õige inimene peaks tundma, ja ei saa kasutada eneseabivõtteid, mida inimesed muudkui kasutavad ja mis väidetakse töötavat. Sellepärast ma olen, mis ma olen, ja maailmas toimima nii krdi abitu.
Ei, autismi ma ära ei anna. Pean oma identiteedi osaks edasi. 
Aga hormoonivaegus seletab NII PALJU.
Ka seda, miks ma autistlik ei tundu isegi spetsialisti vaates.  

Mul on käevõru, mis kogu aeg käel (viis erineva paksuse ja punutuse astmega pruuni nahkpaela, kõik käib kinni ühe lukuga, lukk on mu arust geniaalselt lihtne), ja kaelas Ukraina vappi kujutav ripats. Kui sõda läbi ja Krimm taas Ukraina, võtan ära.
Mitte käevõru, see lihtsalt on. Kui katki läheb, hangin vist uue. Võin ka lihtsalt ära võtta, kui ära tüdinen, aga mulle meeldib oma randmel midagi näha =P
Suvel värvisin juuksed lillaks ja olen nii hoidnud.
Kohvi joon mustalt ja mõrult. See on vähem hea, kui varem oli. Rohkem harjumus, vahel harva nauding.
4-5 sigaretti päevas. Pigem 5. Peenikesed Malborod. 

Ma ei tea, miks ma olemas olen. Vahel mõtlen, et K elu teen paremaks, vahel kahtlen selles. Oma Poeglapse elu ilmselt teen paremaks. Tütarlapse elu teeks halvemaks, kui ma ära sureks, aga no ... ma ei suuda teda õnnelikuks muuta ka elades, eksole. Nii et laias laastus teeb sama välja.

Ega mul elamise vastu hetkel eriti midagi ei ole. 
Lihtsalt ega mul elamise poolt ka eriti midagi ei ole. 

Sitad unenäod võtavad päevaks ka tuju ära. Head unenäod samas loovad meeldiva fooni kõigele muulegi. Aga see ei ole selle aasta eripära, nii on olnud kogu mu elu. 

Aastakokkuvõte haigusest veel pehme ja nõdrana

Olgu, kui sa pesed oma oksehaiguses poja oksest kaussi, tasub pärast käed veel eraldi puhtaks pesta, isegi kui eriti ei viitsi ja kammaan, niigi veega solberdatud jne. 
Sest see noro- või mingi muu taoline viirus TÕESTI ei ole mõnus. 
Mul ja tal oli variant, mis kõhtu lahti ei võtnud, ainult oksendad ja oksendad ja oksendad ja siis läheb oksendamine üle, aga iiveldab ikka veel päeva lõpuni. Ning äärmiselt nõrk, isutu, veidi paha südamega ja nadi on olla veel mitu päeva takkajärgi. 

Ei soovita. 
Kusjuures mandariinide pesemiseni ma jõudsin juba enne, mingi varasema jubeda kõhuviiruse mõjul, aga oksekausi pesemise järel käte omani ... krt, kui pole isiklikku kogemust, ma ikka ei usu =P Räägitakse küll, aga räägitakse IGASUGU asju. Nagu et varastamine on paha, päikesemärgid määravad inimese elu, kuskil majas kummitab ja nutiseadmed hävitavad inimese võime elust rõõmu tunda. 
Ei, ma kahjuks ei kipu tegema sammu, et mõelda loogiliselt, kas "räägitakse" on tõsiseltvõetav või ei. Tahan ikka konkreetset isiklikku kogemust, et uskuda, muidu ei usu. 
Teise vigadest õppida on nagu vatist majas elada. Samuti: ma lihtsalt ei usalda neid "teisi". Nende arust tuli rahapuudus sellest, et horoskoobis ka öeldi, et jääradel on just tollel nädalal sellele oht, ja mina olen: "Kle, äkki ei mängiks end kasiinos vaeseks ja ei süüdistaks siis Merkuuri retrograadi vms???" 

Muidu saab aasta läbi ja särki-värki. 
Ma mõtsin, et korra võin ju avalikult ka kirja panna, et mis mind siis elevusse ajas ja mis tõdemuse leidsin jms. MÕELNUD olen sellele iga kord, kui kellegi aastakokkuvõtteid loen. 
Ei tea isegi nüüd, kust küsimused võtta, neid on ju erinevaid ... aaah, olgu, Daki on siuke traditsiooniline aastakokkuvõtja, võtan tema omad. 

1. Mida sa tegid aastal 2021, mida sa polnud varem teinud?

Sõin austreid. Lasin endale teha covid-vaktsiini. Ostsin biolagunevat kassiliiva. Ja konditsioneeri. Kastsin koera duši all märjaks, enne kui välja läksime. Võtsin end laval pesuväele. Oh, neid asju oli veel palju, kui nüüd kaevuda!

2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?

0

3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?

Kes on lähedane? Ja mis mõttes meeste lapsesaamine üldse ei loe? Ja kelle kirju lehm?!

4. Kas keegi su lähedastest suri?

Ei.

5. Mida sa sooviksid omada aastal 2022, mis puudus aastal 2021?

Võimatu küsimus.
Ma tahaks, et mul oleks hea enesetunne? Ma tahaks veel mõnda last? Ma tahaks, et K liibuks mu vastu ja sositaks, et ma olen nii ilus ja hea ja ta lemmik kaugelt ja millega ta kedagi nii head on ära teeninud?
 Tegelt uus pann oleks vist teema.

6. Mis riike külastasid?

Eestis olen alaliselt.

7. Mis kuupäev aastast 2021 jääb igaveseks su mällu? Miks?

Ma ei ole siuke inimene, kes kuupäevi tähtsaks peaks.

8. Mis on selle aasta suurim kordaminek?

Maitea. Pold midagi erilist vist. Tütar lõpetas keskkooli, aga see oli TEMA teene, mitte minu. 

9. Mis oli su suurim läbikukkumine?

Kuule, mina ei kuku läbi, kammaaan!

10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?

Muidugi. Mis ma peaks iga haigust või ukse vahele jäetud sõrme hakkama meelde jätma v?

11. Möödunud aasta parim ost.

Konditsioneer. Kuigi sellest ligi poole kinkis K. Aga ülejäänu ma maksin paari kuuga talle kinni, nii et läheb minu ostuna kirja.
Uus jalavaluvastane masin on ka hea. 
Vana pani pildi tasku. Otseselt. Ekraan ei toiminud enam. 

12. Kelle käitumine teenib sult aplausi?

Kuule, Kadri Pettai. Sest mina ka vahel mõtlen, et tahaks kellelegi head teha, aga see üldiselt jääb "saadan talle kooki ja kohvi" tasemele. 
Tema võttis asja ikka TÕSISELT.

13. Kelle käitumine ajab südame pahaks?

Rumalad inimesed on hirmsad. Kas just südame pahaks, aga HIRMSAD.

14. Kuhu läks enamik su raha?

Toidule

15. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?

Kui ma tundsin, et see K-ga koos kirjutatud raamat meeldib mulle endale TÕESTI väga.

16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2020 meenutama?

Mitte ükski, mul puudub selline ajaarvestus.

17. Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:

i. õnnelikum või kurvem? Õnnelikum. 

ii. kõhnem või paksem? Ei tea, pole mõõtnud.

iii. vaesem või rikkam? Rikkam vist? Ma ei tea, pole mõõtnud! Kas arvetel kokku on 140 eurot või 240 või 40 ... 

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Tundnud end hästi.

19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?

Tundnud end halvasti. Dohh. Mis küsimused ...

20. Kas sa armusid aastal 2021?

Ei.

21. Kui palju üheöösuhteid?

0

22. Mis oli su lemmiksari või telesaade?

Withcer oli päris hea. 

23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?

Ei.

24. Parim raamat, mida lugesid?

HMMM!
Sandersoni "Edgedancer" oli päris hea. Aga uuesti loetud "Kuigi sa proovid olla hea" oli ikka parem =P Ja "Kunagine ja tulevane kuningas" veel parem. 
Uuestilugemine, jai!

Tegelt Mesilaste salajane elu oli ka hea. 

25. Mis oli su suurim muusikaline avastus?

Ma ei hooli muusikast piisavalt, et "avastada". 

26. Mida sa tahtsid ja said?

Öööö ... ööö ... kui mu vanal külmkapil uks eest tuli, tahtsin uut külmkappi ja nädal hiljem ostsingi selle ära. 

27. Mis oli selle aasta parim film?

Ainus selle aasta film, mida vaatasin, oli "Düün". See oli täitsa hea. 

28. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?

41. Vist K pildistas mind paljast peast? Muud küll ei mäleta. 

29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?

Võimatu öelda. 
Nii suured muutused muudaksid tervet elu ja samas - kas see oleks enam minu elu üldse? Ma võin ju TAHTA, aga seda lõpmmata eneseiroonilist muiet: "Ma tahan, aga ma ei saa. JÄLLE kordub kõik!" siis ju ei oleks. 

30. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?

Mina.
Ok, tuleviku tarvis siiski täpsemalt: haaremipüksid, maikad, taamikleidid, lühikesed kleidid, mida kannan tuunikana, pusad ja pikk kampsun, kollane ja punane poolsaapapaar, mida kannan ühes jalas kollane, teises punane saabas, madalad mõnusad suvekingad (kollased rihmaga ja rohelised mokassiinid), värvilised sokid, pitsidega poolkindad. Phmt: kui ma juba selle asja selga panen, peab see kuidagi hea ja eriline olema kas lõike, värvi või satsilisuse-pitsilisuse poolest. 
Materjal peab nagunii hea olema. 

31. Mis sind mõistuse juures hoidis?

Kust see oletus, et ma mõistuse juures olin? Olen? Kunagi olnud olen? 
Mida see üldse TÄHENDAB???

32. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis?

See ... ach, eks vist Neil Gaiman. 
Ma eriti ei jälgi teisi ja Amanda Palmer, keda ka jälgin, on vahel mõnes asjas kaugelt liiga dramaatiline. 

33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?

Aasta on pikk aeg. Igasugu idiootsusi mahtus sinna ... aga vaktsiinivastased tunduvad mulle vist kõige absurdsemad. 

34. Keda igatsesid?

K-d.
Mida, aasta on pikk aeg, juhtus sedagi!

35. Kes oli parim uus tutvus?

See ... üks Liis, keda kohtasin A. sünnipäeval. Ta on tore. 

36. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2021 õpetas.

Me PÄRISELT armumegi inimestesse, kellega on tunne, et saab oma minevikuhaavad tohterdatud, vanemate ebasobiv armastus paremini lahendatud. Me PÄRISELT otsimegi võimalust olla aktsepteeritud ja armastatud moel, nagu me vanemad ei suutnud meid aktsepteerida ja armastada.
Seepärast ka need vanematega (mitte vastassoost vanemaga, vaid vanematega - üldse, täpsem oleks öelda "lapse eest hoolitsevate täiskasvanutega") sarnased armumisobjektid kui klišee. 
Ei, klišee töötab - kui inimene on ikka juhm, mul lülitub igasugune sooline kiindumus kohe välja, sest mul on siuksed ... intelligentsed nii ema, isa kui ema uus mees. 
Näiteks. 
Krt, see seletab NII PALJUT!
Krt, seepärast ma armusingi kogu aeg lapsena ja noorena, et kesiganes mind armastaks, juba sobiks, armastage mind, armastage mind, armastage mind ometi! (ja ma ei saanud ju näost aru, et loll =P) - ja muidugi keegi ei armastanud. Dohh ... 
Seepärast osad inimesed ei armu või armuvad üliharva - neil on kas kohutavalt head peresuhted olnud, pole haavu kinni vaja õmmelda, või nad ei looda isegi alateadlikult mitte, et üldse võiks hästi minna miski kunagi. 
Nagunii läheb halvasti, mind ei saagi armastada!

Aga miks mina enam ei armu ... sellele ma pean veel mõtlema. 

See lugu ei jää "aastat alatiseks meenutama" ega ole ka eriline "avastus", aga üks selle aasta lemmiklugusid on küll. 

Liha ja ühiskond

Kehateema on blogides üleval. 
Filmi "Keha võitlus" ma pole näinud, aga erinevalt VÄGA paljudest "noh, jah, pakub huvi, kui ette sattub, vaatan"-filmidest kavatsen seda tõesti vaadata. 
Krt, vbla lähen isegi kinno!
Sest kehateema on minu jaoks olnud Teh Teema ja kuigi ma usun Kehasse kui oma isiksuse väga olulisse komponenti (et mitte öelda - vähemalt pool minust on Keha! VÄHEMALT!), olen enda oma nii kaua nii palju vägistanud (ka otses mõttes - mis on seks "ah, olgu, ta käib peale, pole ka nii tähtis asi, teeme ära, saan rahu" kui mitte endavägistamine?), et ... Krt, mul ei ole isegi sõnu selle jaoks. 

Päris ausalt - ma arvan, et väga suur osa mu isiksusest on kujunenud oma keha vihkamise tulemusena. "Ma olen vale!" on mu elus NII tähtsal kohal olnud. Pole piisavalt sale, pole piisavalt ilus, tagumik on liiga suur, reied on tselluliiti täis.
Mu reied olid tselluliiti täis viieteistkümnesena, vbla ka varem. Phmt ajal, kui olin sile, olin laps. Kogu naiseiga on tselluliitne olnud. 
Ja isver, kus ma olen kreeme ostnud ja kasutanud, masseerinud, teinud vahelduvdušše (väga soe ja külm vesi vaheldumisi), kuivharjanud.
Kosmeetiku juures tselluliidihoolduses käimiseks pole kunagi raha olnud, aga kõike muud olen teinud. 
Ach, muidugi trenni ka. Mul läks VÄGA kaua aega, et hakata treenima, sest see on mõnus ja rõõmus keha on rõõmus mina. Aga alla kolmekümneviiesena ma "kujundasin" oma keha ümber trenniga ja kui ei tahtnud ja ei teinud, olin enda silmis paha ja laisk. 
Ei teinud tööd, mis tähtis.
Mul olid söömissööstud. Liiter jäätist ja 200g shokolaadi vaheldumisi veisesingi ja kalasalatiga hinge alla? Minu elu. Kusjuures mitte üks päev ja siis tagasi reele - ei, see kestis päevi, kuni raha otsa sai. Phmt oli mu veepaastumine - kuidas teha heaks söömissööste? No mõnda aega ei söö siis üldse, dohh! -osalt ka sellepärast, et mul lihtsalt polnud enam raha süüa osta. 

Kunagi, kui ma perekooli lugesin - väga mitu aastat lugesin - püstitas keegi seal teema: "Kas meie kõigi sees on 90-60-90 peidus, lihtsalt sööme liiga palju?" Võis olla nt aasta 2004. Ja ma vastasin, kuidas ei, mul on PRAEGU 88-67-102, ma ei kujuta ette, mis mu elust saaks, kui tagumik 90 peale võtta. Ilmselt sureksin nälga enne. 
Aga ma ei teinud sellest järeldust: "Kehad on erinevad, olen rahul sellega, mis on", vaid: "Ma olen vale, vale, valesti, vale juba sündides, ma olen vale!"

"Anne&Stiili" loos on lõik: " Võiks tunda huvi, kust see idee pärit on. Kas see on sinu enda mõte ja kas mõtleksid seda ka siis, kui kõik su ümber oleksid pimedad?" 
No mina sain sellest, et olulised on ümbritsejad, aru. Väga aru. Üleni aru. Ma arvan, ma sain sellest aru, kui olin umbes 13 või nii. Aga ... mida see muutis? Tsiteerin iseennast: "Mina vist ei suuda lähtuda ainult omaenda isiklikust mugavusest.
Kui ma ainult sellest lähtuksin, elaksin ilmselt mingis täielises seapesas ja näeksin välja nagu karu. JA teiste inimeste (karude) peale ainult mõmiseksin!
Aga elu on mul siiski lahutamatult seotud teiste inimeste eludega, ja palju teisi inimesi moodustavad ühiskonna ja iseenda positsioneerimine ühiskonnas on minu jaoks päris suur osa elust.
Täpselt nagu hoolikas valik, kuidas välja näha, on hoiak, on ka täielik ükskõiksus oma välimuse ja võimalike kehalõhnade vastu, hoiak. Ja sel teemal võimalikke hoiakuid on mustmiljon. Ju." 
See on kommentaarist, mitte postituse tekstist, kui keegi otsima peaks. 

Iga valik oma keha kujundamisel on ühiskondlik. Ei ole VÕIMALIK elada ühiskonnas ja MITTE valida ühiskondlikult. Aga sellised nagu mina - ja meid on palju - lasevad vähemalt noores eas ühiskonnal end alateadlikult väga väga väga mõjutada ja siis vihkame iseend, sest me ei ole sellised "nagu peab". 
Me oleme valesti. 
Ja mul ei olnud vaja kaaluda oma valesuse tunnetamiseks 120 kilo või olla tavamõistes paks. Piisas 63 kilost. 62. Kõige parematel aegadel 61, midagi. 
Halvematel 64, isegi 65. Oh, saaks selle kaalunumbri alla 60 ...
Ma arvan, olin 11, kui kooliarsti juures kaalumisel 58 olin. SEE oli minu ideaal, sinna ma tagasi pürgisin. 

Noh, Peale Rongi sain kaalu alla 60. Ja pange tähele: ma ei olnud "krt, nii pole ka ilus". Ma olin: "Ega ma ometi juurde ei võta? Õlavars tundub jämedam kui varem! Krt, kas ma pean VEEL VÄHEM SÖÖMA???" 
Antidepressandid aitasid. Korraga ma ei keskendunud enam sellele, et olen VALE, liiga paks, olen paha, et end tapsin, olen paha, et mul hea ei olnud, oi, ma olen nii halb ja vale.  Siis tuli nagu kosk arusaam, et krt, ma olen ilus, krt, see äkki on teiste probleem ka, et nad mind ei hoidnud, mitte ainult minu oma, et kuidas ma ikka end üldse tähtsana ei tundnud, valesti aru sain, oh, vale mina.
Minu asi on enda eest seista, sest mitte keegi teine seda ei tee. Ja ühiskond ei ole huvitatud sellest, et mul hästi läheks. 
Ühiskond tegeleb HOOPIS teiste asjadega, muuhulgas suuremalt osalt sellega, kuidas iseennast püsti ja pidevana hoida.
Ühiskond ei ole minu sõber. 
Ühiskond ei ole ühegi üksikisiku sõber.
Minu ülesanne ei ole end ühiskonnale sobivaks teha. Sinu oma ka mitte. Mitte kellegi oma. Meie asi on ennast kuulata, omaenda tahtmisi ja vajadusi tunnetada ja pohh see muu. Ka keha osas. Ka kõige muu osas. 
Ühiskond ei ole meie sõber, kes üritab meid õnnelikuks teha. Et sobitud sisse ja oledki lõpuks õnnelik. Ühiskonnal on sinust pohh, minust pohh, me saame ainult talle vastata. Kas samaga või püüdes talle meele järele olla ja näha, mis siis saab. 

Minu kogemus on, et mitte midagi head. 

Vastused

Frieda esitas küsimusi. 

Ma siis ... vastan. 
Nii palju, kui oskan. Esimesele nt üldse ei oska. 

Kui mitu korda oled käinud oma meilipostkasti luuki lõgistamas lootuses leida sealt midagi, mis poleks arved või reklaam? Mitu korda leidsid arve või reklaami? Aga mitu korda midagi muud?

Jestas, ma ei oska isegi suurusjärku pakkuda. 1000? 10 000? 100 000?
No ütleme, vaadanud olen 40 000 korda. Veerandil kordadel pole midagi, veerandil on arved või reklaam, veerandil mingi muu asine asi ("nädala treeningplaan" lapse kohta või "tagastamistähtaeg läheneb" vms) ja veerandil ... midagi muud. 
Ok, vbla see viimane on ülehinnatud, aga "mitte midagi" alahinnatud kogus.
Aga ausalt: tegelt ei tekita meilikasti vaatamine mus mingit ebamugavust ja osad reklaamid mulle kah lausa meeldivad. 
(Miks ma muidu neid spämmiks pole pannud, eks ole.)
Aliexpress saadab mulle ikka reklaame "mida võiks osta".
Uurin huviga, kuidas nende tehisintelligentne reklaamimüüja töötab ja mida minu vaatamiste ja ostude põhjal soovitab.
Ükskord Aliexpressi lehel klikkisin hoolikama vaatluse jaoks mingit arusaamatut kujukest või kesk pead asuva londiga vist-maski või mis, pagan, see oligi, sest sihandane tuli pesuesemeid täis leheküljel lambist välja ja ma ei saanud aru, mis krt see on.
Muide, ei saanudkiii, sest no kes krt tahaks mingit kortsulist pruuni munni endale peaks osta? Aga siis  nägin kõrval mingit teist pilti, kus oli stiliseeritum üleni must munnimask kellegi peas ja selle pea omanik imes dildot ja nii ma adusin, et ok. Mingi veider seksmänguasi.
Sestsaati saadetakse mulle ajuti teiste asjade seas vahel ka reklaame veidrate seksmänguasjade kohta ja vahel ei ole majapidamisesemed (sest ma tellisin voodipesu ja termospudeleid) neist seksmänguasjapiltidest üldse esmapilgul eristatavad.

Nt kempsupaberihoidja, kus tõmbad oma paberi välja roosast plüüšpersest.

Mis krdi asi see on, mõtlen ma. Vaatan reklaami ja imestan.
Seni olen lõpuks aru saanud.

Kui mitu korda üritasid ärevust ohjata tegemist vajavate ülesannete nimekirja koostamisega ja said siis seda vaadates paanikahoo, sest nimekirja pikkuse ja ajaliste võimaluste vahel valitses täielik ebakõla?

0
Ma pole vist elu sees saanud paanikahoogu, mis oleks paanikahoog. Mul on aint hooge, kus kõik füüsilised sümptomid klapivad, a paanikat ei ole. Viimasel kuuel aastal olen tõdenud, et ahhaa, see on halb olukord, ma lahkun nüüd (vähemalt mõneks ajaks), sest siin olles hakkab ainult halvem. 
(Nt rahvast täis poes ikka tuleb ette. Jõulude ajal poes käies. Paljude inimestega seltskondlikel üritustel.  
Miks suitsetamine hea on, eks ole: ma lähen seltskonnast minema ja olen omaette vaikses õues, kuni kõrvus enam ei kohise ja süda ei peksa. Jai!)

Et hakkab lihtsalt hirmus, paanikahoota? Ei.
Ma teadsin juba enne, kui ummikus ma olen, väljakirjutamine ei muutnud midagi. 

Kui mitu korda tundsid, nägid, kuulsid, kogesid, mõtlesid midagi, millest tahtsid rääkida just ühele kindlale inimesele? Kas rääkisid?

Ma olen mandunud. 
Neid asju on olnud ja palju, aga kõik AMMU. 2015 vast viimati? 2016?
Enamasti rääkisin.
Kuni enam mitte, sest teised pooled katkestasid minuga suhtlemise. 

Kui mitu korda jagasid oma tegemisi rõõmu ja uhkusega ja kui mitu korda jätsid jagamata mõeldes, et seda on liiga vähe ja valesti?

Ma numbreid ei oska umbeski pakkuda, aga märkan küll, et teised jagavad asju, mille kohta ma nagu ... noh ... isegi ei mõtle, et vähe või valesti. Mõtlen lihtsalt: a keda see huvitama peaks? 

Kui mitu korda tundsid tahtmist nutta? Kui mitu korda nutsid ja kui mitu korda mõtlesid, et nutad kunagi hiljem, sest praegu ei saa endale laiali lagunemist lubada?

Tahtnud olen rohkem kui nutnud. Aga mõte mittenutmiste taga ei ole "ma kunagi hiljem", vaid "a mis seegi aitab".

Kui mitu korda tundsid ennast nähtuna, mõistetuna, kuulduna, kui mitu korda nähtamatuna ja enese vaikimise sees lõksus olevana?

Ütleme 9000 ja 35 000.
Sedasi huupi. 

Kui mitu korda kogesid hetki, mida arvasid mitte iialgi unustavat ja kui mitu korda avastasid, et oled ikkagi unustanud?

Ma ei kipu endale ütlema, et see jääb küll meelde vms.
Vahel (nt kord nädalas) keskendun hetkele, üritan tunnetada selle helisid, valgust ja lõhnu, et hiljem elu meenutades MIDAGI meeles oleks. 
Enamik neist läheb ikkagi kaotsi =P
See-eest mitmed vastikud asjad on juba 25+ aastat üha meeles ning ei kavatsegi lahkuda.

Kui mitu korda tundsid, et oled halb inimene ja kas uskusid seda päriselt?

Keeruline öelda.
Üldiselt minu negatiivsete hetkede alusmõte ei ole: "Ma olen halvem kui teised inimesed". Mu mõte on: "Inimene on nõme olla. Mitte keegi mitte kunagi ei ole täiuslik ja milleks siis üldse vaeva näha???"

Kui mitut inimest sa päriselt usaldad, kui mitmele saad öösel kell kolm helistada?

Küsin vastu, et mis on usaldus? I can always trust Melanie to be Melanie =P
Ma arvan, öösel kell kolm saaksin helistatud kuuele inimesele, ilma et see mulle endale vale tunduks.

Kui mitu ööd oled hommikusse tantsinud? Rääkinud? Vaikinud? Joonud?

Mitu.

Kas su elus on mõni selline kogemus, mille eest sa maksid liiga kallilt, aga millest sa ka teisel korral mitte midagi ära ei annaks?

Jah.

Kas on võimalik armuda valesse inimesesse või on armumine alati õige?

Pole aimugi.

Kas sulle tundub mõnikord, et inimesed hoiavad oma asju rohkem kui oma inimesi?

Ma ei kipu sellest mõtlema, aga kui sa juba küsid, siis: jaa. 

Kas oled mõnikord tundnud, kui vaeseks on muutunud sõnavara, mis teile mõne inimesega ühisena üldse veel jäänud on ja kuidas sellest ammu enam ei piisa üksteiseni jõudmiseks?

Ei.

Kas sa oled kunagi ostnud midagi sellist, mis oli kallis ja üldse mitte hädavajalik, aga mis on sulle üüratult palju rõõmu toonud?

Ei.

Kas tõelises sõpruses saab olla kohta kadedusel?

Ei tea, Ma ise ei oska kadestada v.a. vbla võtmes: "Krt, kui mul oleks tema välimus, ma paneks enda NIIMOODI särama - ja tema arvab, et pole ilus???"

Kas on mõni poliitik, kelle nägemise peale su käed hakkavad tegema liigutusi, nagu väänaksid millelgi midagi küljest?

Ei.

Kas su armastus (endine või praegune) räägib sinuga samas armastuse keeles? Kui ei räägi, siis kui palju tõlkes kaduma läheb?

Mul on armastuse keelte osas teooria. 

Osaliselt mängib ka see, mida inimesel puudu on. Ehk kui mulle tehakse väikesi teeneid, aga ei öelda, kui oivaline ma olen, mängib see kaasa, kui mõtlen : "Mis mulle tähenduslikum tundub".
Aga kui mulle öeldakse palju, aga lastakse ise rühmata, oleks teistmoodi. "Räägid, mis sa räägid, äkki TEEKS ka midagi?!"
Samas ei suuda ma välja mõelda maailma, kus mul oleks puudu kingitud ilusast kivist või nunnust suletutist.

Aa, vastus küsimusele ka? Vist ei, aga me püüame ikka parimat. 

Kas sa tahad, et su lapsed oleksid head, edukad või õnnelikud?

Õnnelikud. 

Kas parem on armastada ja kaotada või üldse mitte armastada?

Võimatu öelda, ma ei oska mitte armastada.

Kas sa tunned, et sinu olemasolu või puudumine loeb?

Hetkel: jaa.

Kas oled kunagi kahetsenud mõnd üheöösuhet, mis jäi toimumata?

Ei.

Kas sa üritad kuidagi maailma parandada? Kuidas?

Kogu aeg. Praktiliselt kõigega, mis teen. Tõesti, KÕIGEGA.
Isegi kui see on uni või pissimine vms. Sest ma pean hoidma end vormis ja hoolitsetuna, et suuta muid asju.  

Kui sa oled mõnikord pimedusse vaadanud, kas pimedus vaatas lõpuks vastu?

Ma olen lootnud, et vaatab, nii kõvasti, et tundsingi, et vaatab.
Aga ilmselt oli see enesepettus puha =P

Kui saaksid ühele episoodile oma elust teistsuguse lõpu kirjutada, siis millisele ja kas see kokkuvõttes oleks sind teise kohta viinud?

Ma ei saa sellele küsimusele vastata, sest lubasin mitte kunagi plokki sellest kirjutada.
Aga ma arvan, et jah. 
Kui võtta "episood" teises tähenduses (et lühem ja piiratum), siis lubadus jääb samaks (mis on naljakas, sest olengi täpselt kahel teemal üldse kellelegi lubanud mitte plokki kirjutada), aga tulemus oleks: arvan, et ei vist. 

Kui olid laps ja sulle pakuti mingit maiustust või puuvilja, kas sa võtsid kõige väiksema või kõige suurema?

Keskmise, mis millegagi silma ei paista.
Alati ja igas olukorras "olla tavaline, olla normaalne, mitte olla kuidagi meeldejääv".

Kui peaksid valima mõtlemise ja armastamise vahel, siis kumma valiksid?

Võimatu öelda. Ükskõik, kumma must maha võtaksid, ma ei oleks enam mina. 

Oled sa mõnikord sirutanud käe, et maailma puudutada ja leidnud vahelt klaasseina?

Ma olen rohkem "kõik on nagu vati sees, summutatud ja hägune"-naine.

Oled mõnel kevadel kartnud, et su külmunud kehas liikvele läinud elumahlad võivad sulle sootuks otsa peale teha?

Ei.

Oled kunagi hinganud õhu asemel valu, mis igal hingetõmbel kopse rebestab? Aga kõndinud nii, et jalad maapinda ei puuduta?

Sageli. Mõlemat. 
Aga hetkel on mul sitt aeg ja esimest on sageli, teist väga vähe. 

Millal sa viimati mõne uue inimese oma ellu lubasid? Miks just tema?

4 aastat tagasi.
Läks nii. Mõlemapoolne klapp ilmsesti.

Millele mõtlesid, kui viimati pool ööd lage ja seinu vahtisid?

Miks nii kuradi RASKE peab olema?!

Mida sa võtad endastmõistetavana, aga ei peaks?

Et mind armastatakse?

Kumb on valusam, kas muutumine või muutumisest keeldumine?

Ei tea, pole kunagi keeldunud.

Milliselt eelarvamuselt end viimati tabasid?

Emadel on ikka raskem lapsest eemal olla kui isadel.