Neljapäev, 12. mai 2022

Ei olnud väga mage

Käisin kontserdil. 
Vanuseks 42 olen üsna kindlalt veendunud, et mulle meeldib kontserditel üksinda käia. Ainult üks kontsert, millel üksinda olen käinud, oli "meh". (See oli kunagi aastal 1999 või 2000 Genialistid Tartus ja seal võis probleem olla selles, et ma ei läinud oma vaimus kontserdile, vaid teiste noortega samale üritusele, kus vbla õnnestub luua kirglik armusuhe.) Kui ühtegi tuttavat-sõpra kaasas ei ole, ma üldiselt suudan tunnetada muusikakollektiivi kuidagi isiklikult, vahetult, nad on just siin just minu sees, ja mina olen phmt nagu üksinda ja ometi nagu väga nende mõjutatud ja ... ohh, ma ei suuda vist seletada. 
Jah, mina olengi see tüüp, kes tantsib omaette tagareas, kui kõik teised ontlikult istuvad. Mu silmad on lavale suunatud või kinni, ma ei taha mitte midagi mitte kellestki teisest teada. 
Ega see ei olnud esimene kord, kus ma sedasi teen.
Ei, kuna ma ei kavatse lähikuudel surra, ilmselt ei jää ka viimaseks. 

Võibolla on minu viimase aja tõrge Viljandi Pärimusmuusikafestivali ees ka tegelikult tõrge inimestega suhtlemise ees - kui ma kujutan ette, et saan folk otsa üksinda olla ja kontsertidel käia, võibolla lõuna ajal söömiseks laste või muu perega kohtudes, tundub see täitsa ahvatleva sündmusena. Aga niipea, kui kujutan ette päevad otsa mingite sõprade või perega hängimist või "saab tuttavatega kokku"asja, mul tuleb: "Eeeeeeeeei, ma olen kodus, hängige seal omaette!"
Kui ma olen kontserdil endaga, olen phmt iseenda ja bändiga kahekesi teises maailmas. 
Kui mingi tavamaailma-inimene on minuga kaasas, ma ei pääse sinna teise maailma ja püsin - tavalises. 
Muide, seekord oli lausa kolm inimest samas ruumis, keda tunnen, üks neist isik, kellele ma ÜLDSE ei meeldi ja kes seepärast ei meeldi mulle ka. (Phmt peamine põhjus, kuigi meie ere lahkarvamus ei olnud mittemillegi pealt - on üks inimestesse suhtumise aluspõhimõte, mis meil väga erinev on [ere lahkarvamus on kommentaarides].) Ent kuna nad minuga rohkem ei suhelnud kui tervitus ja ühe sümpaatse: "Võin ma oma koti siia panna?", ei seganud.

Muusika mulle meeldib.
Tantsida on taevalik.
Inimesed on see raske osa.
Komplimendid (muidugi neid tuleb, ma olen mina ju!) naisterahvastelt on toredad. Ilusate noormeeste pilgud samuti (seekord oli üks baarimees, kellega meil pilkudevahetus klappis, ta jälgis mind pärast mu esimest neitsiliku mojito ostu tantsimas, ostsin temalt ka teise, mitteneitsiliku moijto ja kui ta siis käis klaase koristamas, vaatas mulle veidi pikemalt silma).
Ja siis ma tahaks lihtsalt karjuda, kui mingid arvata minuvanused või mõnevõrra vanemad soome mehed tulevad juttu ajama, et ma ei ole, kurat, siin üksinda ometi teie jaoks! Minge ära!
(Mees ei olnud kole ega isegi hirmus tüütu, teemad, mil ta juttu teha üritas, olid tegelikult üsna mõistlikud, aga ma tõesti ei tahtnud juttu ajada!)
Mhmh, komplimendid ja pilgud head, aga ootus, et suhtle nüüd minuga - iu.
Kui ma tardunult lavale vaatasin ja üldse tähelepanu ei jaganud, läkski ta ära, aga see oli 10 raisatud minutit väga heast kontserdist!
Aga naiste komplimendid on ikka niiiiiiiiii-iiiiiiiii toredad!

Nii toredad!!!

8 kommentaari:

  1. Käisin ka reedel väljas, mitte küll üksi ega tantsimas, aga märkasin ka, et pilkudega lausa õgitakse. Ja sada korda nõus, et naiste komplimendid on niiiiiiiii-iiiiiiiiii toredad! 😊

    VastaKustuta
  2. A miks mitte nii öeldagi, et tänud märkamast, aga kuulan hetkel kontserti ja kahele asjale ei saa keskenduda?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Helitugevus tegelt ei võimaldanud ka juttu ajada ja oli üsna selge, et ei (kuna ma kaks korda sama küsimuse peale ütlesin, et ma ei kuule), ja see, et ma edasi end häirituna tundsin, tuli peamiselt sellest, et ta istus mu kõrval =) Ma ise olin enne öelnud, et jaa, on vaba, võib istuda.
      Sest noh - oli vaba, võis istuda.

      ,

      Kustuta
    2. Ehk: ei päästa, et inimene midagi ei tee, piisab sellest, et ta on ja on seal ja ma arvan, et ta tahab must midagi.
      Ma ei kannata seda üldse võõraste meeste poolt, aga tegelikult on ka armsad tuttavad koormus. Kui nad on seal, tervitame, noogutame, lehvitame, aga nad pole koos minuga, nad ei sega. Aga kui nad tuleks ja tahaks suhelda ning mul oleks valik, kas neile "ei"-öelda ja nad pahuraks teha või leppida rõõmutsemise ja seltsimehelikkusega kasvõi natukeseks ajaks, ma juba koormun.
      PEAN suhtlema. Brr!

      Kustuta
  3. Kui Pärnus toimus Weekend Festival, siis ma igal aastal käisin seal üksinda ja ausalt öeldes oli igal aastal tegu, et tuttavate ja töökaaslastega kokku ei satuks, ükskord kaotasin valvsuse ja trehvasin kampa kolleege - no andis neid alles maha raputada, päris tegu oli rahvamassi sisse ära kadumisega.

    Ma olen elu jooksul kontserditel üksinda käinud väga-väga palju, mulle ka meeldib.

    VastaKustuta
  4. Mina võin käia igal pool üksi, aga ma tahan oma emotsioone _pärast_ üritust teistega jagada.

    Tore, et oli tore :) Heade ürituste ja inimeste ja aristide ja kultuuri infot tuleb levitada :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Pagan, ma üldse ei promonud postituses Kaisa Ling Thingi, vaid rääkisin ainult omaenda väga isiklikest kogemustest!
      Noh, kui keegi kommentaaridesse kaevub, siis:
      Muusika oli kas kurb või rõõmus eelmise sajandi alguspoole bluesi maiguga (ja ajuti oli need lood tõlgituna sees) ning parematel hetkedel VÄGA energiline. Sõnad on head, mitte mingid kobakäpa tehtud, ja räägivad kõigest meie ühiskonnas tähtsast - Ukraina sõjani pole veel jõutud, aga lastetusest, palgalõhest, kuidas paljana on hea, meeste ja naiste vahel toimuvast ja mulle spetsiaalse rosinana oli lauluke, kus depressiivne tegelane mõtles, kas minna rongi alla.
      Kõik on eesti keeles, loomulikult.
      Mehed trummidel ja kontrabassil adekvaatsed, klaverimees imeline. Tema on ka bändi kontsertmeister ühtlasi.
      Kaisa Ling ise on laval hästi vaba, valjuhäälne ja bravuurne, meenutas mulle veidi mind ennast, kui ma oma naturaalset "nagunii kogu aeg esinen, sest elus kogu aeg on keegi publikuks, kui ma just üksinda kodus ei ole"- nuppu veel ja veel edasi keeraksin ja PÄRISELT esinemise käppa saaks. Laulab VÄGA hästi, just minu maitse hääl on tal ka. Kuid - minu arust - on oivaline muusikaline osa ainult täienduseks sellele, kui lahe ja tugevajooneline isik ta (laval, aga vean kihla, et muidu ka) on.
      Et ... väga tasub.

      Kustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.