Laupäev, 21. mai 2022

Ehmespehmed uned - või siis ikka üldse mitte pehmed

Ärkasin korra selle peale, kuidas mu käsi oli täiesti ära surnud, sest kass magas selle peal. Käisin kempsus, jäin uuesti magama, sest nii pagana unine - ja kurat, JÄLLE ärkasin selle peale, et käsi oli ära surnud, sest kass magas selle peal. 
Ainult teine käsi.
Viimase unenäo lõpuosa oli tänaval käimine ja igasugu esemete ülestõstmine, otsides laskesuustajate kaotsiläinud asju. (Oli varasuvi nagu praegu ja laskesuujatajad polnud veel viimast võistlust lõpetanud, unenäos polnud selles mingit vastuolu.) Ja üks kuramuse kass, välimuselt nagu Rentsi oma, kusi mu kinda peale. (Jah, mul olid ka kindad.) Labakud. Valged tumehalli mustriga. Kassipiss seal peal oli roosa piserdus, millest järeldasin, et kass oli eile peeti söönud. 
Kedagi tahtsin ka suusakepiga lüüa, aga keda, täpselt enam ei mäleta. Kindlasti mitte kassi, aga võibolla kassi perenaist, kes tuli inisema, et mida ma seal teen ja mh ja äh.

Lisaks nägin kaht mitte-eriti-õudset õudusunenägu. Ühes üritasid mingid naabrid tulla mu korterisse arusaamatult esikusse tekkinud teise ukse kaudu ja ma vihastasin viimaks nii hullusti, et hammustasin väga kõvasti midagi, mis vist oli lapse käsi (naabrid oli paks ülbe pereema, kõhn ebamäärane taustal toimetav pereisa ja lapsed vanuses umbes neli kuni kümme). Mingit erilist reaktsiooni ei järgnenud, ei karjet ega nuttu, aga mulle jäi suhu päris suur tükk ... midagi. Sõrmenukk?

Kerge zombierünnaku vaib oli sel nende minu juurde tungimisel juures küll muidu. Ehk ma ei tahtnud neid oma koju mitte seepärast, et võõrad, vaid seepärast, et ilmselt ohtlikud.

Isver, selle ühe mitte-eriti-õudse  õudusunenäo üleskirjutamisega läks teine meelest. No ma tean, et ta oli.
Nende kahe unenäo põhjal on juba selge, et ma pean naisi oluliselt hirmsamateks kui mehi. Just selliseid tüüakaid umbes viiekümneaastasi. Meestega pole mul elus eriti agressiivset vastasseisu olnud, olen pea kõik jamad meestega leebe naeratuse ja leplikusega endale ise kaela tõmmanud. Aga viljakuseast väljas valjuhäälsete tigedate naisterahvastega on mul pea igal pool, kus elanud olen, probleeme olnud.
Nad on kõik sellised tüsedad ka, mingi ... maitea, eluloogika? Teatud meelelaadiga naised söövad end mõnevõrra paksuks ka? 
Aga miks neil kõigil tumedad juuksed olid või on? Sest teatud meelelaadiga naised kalduvad pead tumedana hoidma, olgu nende loomulik juuksevärv milline tahes? Igatahes ...

Tartus Kroonuaia korteris elas üks sihuke esimesel korrusel (ma olin kolmandal) ja ma olen saanud sõimata nii täiesti neutraalsete tegude ("Kuule, mis sa haugud?" täiesti sõbralikult nende koerale, kes majanurga juures ketis) natuke vähem neutraalsete tegude (ma jätsin Tütarlapse õue vankrisse magama ja tulin ise tuppa, laps ärkas, hakkas nutma ja ma ei kuulnud kohe kolme minutiga, mille peale naisterahvas intensiivselt reageeris) ja täielike pahategude (oli varakevad, mul olid puud otsas, raha muidugi ei olnud ja ma varastasin ikka mitu sületäit) eest.
Ma väga ei häirunud, sest no kuna esmalt olin saanud sõimata oma riietuse, koeraga rääkimise ja meessoost külaliste eest /kellest üks oli mu vend ja üks mu isa ja ülejäänutest magasin ka ainult ühega/, ei tundunud tema pahameel ükskõik mis teemal mulle tõsiseltvõetavana.
Türil olid meil alumised naabrid, kelle meespool oli ärajoonud võdisev onuke, kellele ma meeldisin ja kes tõi mulle korra toorest liha. Kilekotis. See püsib kogu mu elu jooksul saadud veidrate kingituste nimekirja  eesotsas. Polnud isegi korralik käntsakas, vaid siuke ... suht pekine pikk lõik  Rulli keeratud. Muidugi võtsin vastu. Ma olin vaene, suur tükk toorest liha tähendas täiesti head lihatükkidega kastet, mille kohe samal päeval valmis tegin.
Vanamees ei meeldinud mulle, aga kuna ta ei avaldanud otse mingit armastusevärki ja ma ei saanud traumat, et ilge vabisev ätt arvab, et tal võiks minu juures šansse olla, ok.
Miks ma rõhutan tema vabinat - ükskord läksin mööda, kui ta trimmeriga mingit teeäärt puhastas, ilmselt Türi linna antud töö, ja ta oli nii purjus, et kukkus selili maha, trimmer taeva poole. Ma vaevasin kõvasti pead selle üle, kui suur oht on ennast sedasi rõvedalt vigastada ja mu jaoks on ta "mees, kes värises ja tuikus nii hullusti, et kukkus trimmeriga ümber.". 
 Aga alumiste naabrite naispool, maadam mustaks värvitud juustega, muide oluliselt paremas konditsioonis kui mees, jälestas mind täiega ja tormas pidevalt üles, karjudes mu peale vene-eesti segakeeles, et jube lärm ja tal väikesed lapsed ei saa magada. (Ilmselt pidid need lapselapsed olema, selgelt ei olnud ta vanuses, kus tal endal väikesed lapsed olnuks.) Mingi värk oli ka Moskva ja viiekroonisega, aga seda ei suuda ma enam meelde tuletada. Mäletan ainult oma reaktsiooni: "Täiesti napakas!"
Jube lärm oli minu laste tegevus, muuhulgas tõesti ka madratsil hüppamine, aga mitte kordagi ei toimunud tema sööstud ja karjumine ööajal, vaid kuskil alates poole seitsmest õhtul kuni kümne kanti ikka õhtul. Ma jälle ei võtnud teda kuigi tõsiselt, ehkki mind natuke häiris ähvardus võtta ühendust mu korteriperemehega ja et ma olen sealt korterist kohe läinud. 
Muide, kui ma viimaks ära kolisin, ütles too korteriperemees mulle võtmete üleandmisel, et ma olin oivaline üürnik, nii tore. 
Ilmselt mängis kaasa, et ma tegin remondi mõlemas toas ja koristasin kõik väga hoolega ära, kui lahkusin. Ja et mu ema maksis üüri, nii et see laekus talle igal kuul õigeaegselt. 
Vat Keilas esimeses korteris oli hoopis altmees hirmus ja tüütu. Tal oli (on) naine ka, kõhnuke poisipea ja maheda häälega venelanna, aga tollega mul probleeme polnud. Noh, korra tuli ta kell seitse hommikul ukse taha kaebama, aga kuigi polnud enam öörahu aeg, oli häda arusaadav, sest Totoro oli oma sünnipäevaks saadud hiigelsuurt konti närima asunud ja kolistas sellega umbes iga minuti tagant. 
Aga mees ...
Nojah. 
Ma pidin ju rääkima, kuidas mehed on mul suht ükskõik, aga naistele vastu astumine nõuab sisemist jõudu ja julgust? Üldse ei sobi mustrisse, et ma seda meest ei talunud ja ta käis umbes igal aastal minuga pahandamas, mõnikord ka kolm korda kuus. Aga vähemalt viimasel korral, kui ta tuli kurjustama, et mis mõttes ma panen oma toast maha kistud tapeedi maja prügikonteinerisse, nüüd ei lähe kaas kinni, sellest võib trahv tulla, mida tema küll maksma ei hakka, ma hakkasin vastu ja phmt ütlesin, et olen nii palju fakke juba ära andnud, et I have no more fucks to give ja kui vaja, eks ma siis maksan trahvi, aga üldiselt kõik see ei huvita mind üldse. 
Aga siin, uues korteris, on loomulikult üks tädi me seina taga teises trepikojas, kes käis algul inisemas, et palju müra (ja esimesel korral tegi seda, kui kell oli umbes pool 11 laupäeva öösel, kui EI kehti ametlik öörahu, me nihutasime seda kuramuse hiigelkappi), siis lasi end häirida Poeglapse vihastest repliikidest ja kergest karjumisest arvutimängu taga, ja viimaks lubas enam mitte tagasi tulla, vaid politsei kutsuda. 
Kuna ma kujutan päris hästi ette, mida arvab politsei müra-pärast-väljakutsest, kus ei ole valju muusikat, haukuvat koera ega pidevat röökimist, vaid ratastega tooliga sõitmisest tõusev "müra" ja vahel mõned kõvema häälega öeldud asjad stiilis: "Go-go-go-go!", ma olen phmt kergendunud. 
Vähemalt ei pea pidevalt välisukse vahet käima ja võõraste-inimestega-suhtlemise soomusrüüd selga tõmbama. 
Ehk siis: minu filosoofia elukohtade osas ei ole: "Omg, ma kolin omaette metsa, teised on nii vastikud!", minu oma on: "Mind ei huvita ega sega, mis teie teete, kuni teie tegevusest mulle otsest vaeva pole stiiilis vesi tilgub laest. Mind ei huvita isegi, kui te sodite mu välisukse välispoole täis või tantsite öö läbi mu pea kohal, rääkimata sellest, kui kaua ripub teie pesu nööril või kuhu te pargite. Ärge teie häiruge minust. Lihtne.
Kui häirute, aga väljendute sõbralikult ja viisakalt, ühtlasi olete häirunud põhjendatult, ma liigutan lille ja isegi oksi te heaks. Ent  kui te pretensioonid on ebamõistlikud, ei liiguta ma mitte midagi ja kui veel palju pinda käite, hakkan tõsiselt mõtlema, kas mitte te uksematile pissida."

Lisaks olen viimaselt päevadel näinud unes, et sünnitasin beebi, aga jäin just sünnituse ajal magama ning pärast sain sülle mingi juba riides ja väga suureks (vähemalt kahekuuseks) kasvanud lapse. Kuigi ta oli väga tore ning rõõmustas mind hirmsasti, mul oli siiski tunne, et wtf, mult rööviti täiesti arusaamatul kombel sünnituskogemus. Mis mõttes ma lihtsalt jäin magama nii sügavalt, nagu oleksin minestanud, ja ärkasin, kui kõik oli juba juhtunud?

Ja eile öösel elasin oma pisikeses korteris ning ühel hetkel avastasin, et mida paganat?! Väikese toa tagaseinas oleva suure riidekapi tagant läheb tuba edasi! Tegelt on see kokku päris suur tuba!
Ja kui ma selle üle rõõmustasin ja toas ringi käisin, jõudis mu teadvusse, et toa tagaseinas on uks. 
Lõpuks leidsin sealt veel neli tuba ja pole kindel, kas seegi oli kõik, aga ühtlasi leidsin ka kaks teismelist tüdrukut, kes seletasid, et sotsiaaltöötaja oli neil keelanud seal minu pool käia, olid hästi kurvad, vabandavad ja alandlikud ja mida tegi unenäomina? Kas ta tegutses lahkelt ja hoolivalt?! Nõup, unenäomina oli juba vaimustusega sisse võtnud, et tal on nüüd NII SUUR KORTER, kuigi ta ka mõtles: "See peab unenägu olema, päriselt sellised asjad ei juhtu. Jep, see on unenägu," ja kui ta siis avastas kaks teismelist tüdrukut, ta mitte ei olnud: "Oh, me mahume siia kõik ära, nii palju ruumi!", vaid: "Ma ei üürinud poolt korterit, vaid terve! Ma lähen kohtusse!!!"
Ehk see oli unenägu "nõme vanamoor on peidus ka mus endas!"
Mhmh, mulle on ka mitu korda öeldud ja olen nooremas põlves isegi mõelnud, kuidas olen sarnane tolle vanaemaga, keda jälestasin. 
Aga ma ei tea ... nii nõme olen ikka ainult unenägudes ju?

Palju intensiivseid unenägusid. 
Palju mõtteid. 
Ma nüüd mõtlen neid edasi. 

13 kommentaari:

  1. Täiesti offtopic, aga mulle tundus, et see lugu võiks sulle meeldida. Päriselu robinhoodilik tegu Ukraina sõjast.

    https://twitter.com/CurrentTimeTv/status/1527655383178805249
    Harkivi lähedal varastasid kaks kohalikku Vene sõjaväe kütuseveoki ja viisid kohalikule haiglale, kus iga kütuseliiter oli generaatori käigushoidmiseks abiks, nad said sellest nädal otsa elektrit.

    "– Где взял?
    – Украл
    – У кого?
    – У русских
    – Ну слава богу, и молодец"

    Aga hirmsate keskealiste naiste kirjelduse peale muhelesin vaikselt omaette ja mõtlesin, et enamik kirjeldusepunkte sobib minuga, kuigi oma tigedust ma muidugi ise hinnata ei oska. Valjuhäälne, viljakast perioodist väljas ja tumeda peaga olen küll.

    VastaKustuta
  2. Höhö, ega keegi ei kysi su käest, et kas tahad paksuks vanamutiks muutuda või ei. Sa lihtsalt muutud. 😁🙄

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Noh, vbla mina ka =)
      Aga ehk ma tigedust suudan veidi pidurdada. Mis võib olla raske, sest vihastada mulle meeldib, aga võib samas ka kerge olla, sest üldiselt olen ma inimeste ja loomade vastu hell ja hakkan võitlema aint siis, kui rünnatakse =)

      Kustuta
  3. Tüüakas ja tontsakas vana naine, juuksed on tumedad - enam pole blond nagu noorena, veel pole nii hall, et hele näiks. Juuksed ise muutusid selliseks, keha osas on ikka oma süüd ka.
    Tige?
    Võimalik. Kohati kindlasti.
    Nojah. Natuke hale hakkas endast.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sa võtad valepidi: Mitte välised tunnused ei määra, kuidas ma nendega läbi saan või ei saa, vaid ma ei saa sellistega läbi ja imestan, miks neil ühtlasi sellised ühised välised tunnused on.

      Kustuta
    2. VVN, mulle meenus, et Nurmeotsa näitel oli sul mingi teema ka pisikeste ilusate naistega?

      Kustuta
    3. Oojaa =)
      See on mingi teine teema. Nemad ei tule mulle kallale seal, kus ma elan, vaid kui me teed kuskil mujal ristuvad, täiesti uskumatu =D
      Aga seda pole enam ammu juhtunud, Peale Rongi on rahulik olnud, ja seetõttu unustasin. Pisikesed, särtsakad (see on väga oluline) naised, kes mulle täiega meeldiksid, ainult et nemad vihkavad mind, oli jah :D

      Kustuta
    4. Ega ma sellepärast....lihtsalt hakkaski hale. See pole päris sinu teemasse, vabandust, tekitan siin segadust.
      Kõik need tüüakad naised, olgu, mitte päris kõik, nad olid kunagi unistavad neiud. Õudne, mida elu inimestega mõnikord teeb.
      Kurjus on teine teema. Mõnikord on see valik, mõnikord elu liivavorm.
      Kunagi lapsena lubasin hakata paksuks lombakaks mutiks, kellel on seljas soustiplekkidega kolme nööbiga ning põlvede kohalt haaknõelaga kokku venitatud sitsikittel ja näpus terava otsaga jalutuskepp, millega ma sajatades "kogemata" mööda võõraid varbaid komberdan.
      Lapsena ma ÕUDSALT kartsin selliseid. Arvasin, et selline olles kardavad mind kõik ja mina ei pea siis kedagi pelgama.
      Nüüd kardan, et muutun selliseks.

      Kustuta
    5. Keegi, ee, vanamutt 🙂 võiks täiesti kirjutada mõlgutluse noorest ilusast unistajast tagumises keskeas võitluslikuks emandaks saamisest, ma kohe samastuksin ja ergutaksin.

      Kustuta
    6. heh, Kaamos, vt ka minu "kurja krunni ja prillidega tädi" fantaasiad.

      Pmst on iga selline hirmuäratav arhe- või stereotüüp ju võimalus: panna see hirmuäratav vägi millegi hea teenistusse! avastada see hirmuäratav vägi iseendas!

      Kustuta
    7. no ja edasi on lihtsalt küsimus, mida selle väe taltsutanu sellega pihta hakkab. Ei ole ju kohustuslik tingimata nõmedusi teha.

      Kustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.