Reede, 13. mai 2022

Sisekõne

Nüüd ma olen väga
väga
väga
väsinud. 
Alates möödunud reedest on hoo ja hoobi vahel olnud täpselt nii palju aega, et ma täiesti ei sure, aga hoolimata "täna puhkan ja ei tee mitte midagi"-neljapäevast on mul väga nõrk tunne.
Sest muidugi ma tegin.
Muudkui teen ja teen ja teen asju. Piduriks on "enam tõesti ei jõua, ma olen katki". 
Millline tõdemus tuleb, kui juba OLEN liiale läinud ja enda katki teinud, dohh. Ja isegi siis pole pidur täiesti töötav, sest kui ma ei ole päris katki, vaid ainult natuke, saab olema nagu eile: "Võtan vabalt. Teen ainult lihtsaid asju. Kuigi tegelikult, kui ma juba õues olen, võib ka poes käia ja pikema ringi teha koeraga ja ..."

Ei, irve, mul tõesti ei ole "Ainult kriisis olen toimekas"-värki. Nagu ÜLDSE. Ma teen kogu aeg üle jõu asju. 
Ja see on üpris õõvastav tegelikult. 
Harjumus end reeglipäraselt puruks rebida pole enam kriis mu jaoks. See ongi normaalsus. On vaja midagi tugevamat, et mu organismis hormoonid liikuma panna. 
Huvitav, kas ma nüüd olen rohkem katki kui keha ära kannatab? (Loe: mingi tõbi jälle külges. Tunde järgi on.) Oot, kraadin. 
37 täpselt. Olen endaasjatundja, suudan kõik kõrvalekalded tuvastada enesetunde järgi!

Tegelt lubasin tumenile kirjutada enesele kasulikuna hoitud sisekõnest.
Ma arvan, nüüd on õige aeg. 

Nädal - või isegi paar - järjest mõtlesin, et tuleb väga lühike jutt: jälgi oma mõtteid, kui need ei ole konstruktiivsed või on lausa destruktiivsed, muuda. Mõtle midagi, mis ON konstruktiivne.
Kõik.
Aga siis hakkasin mõtlema ja sain aru, et päris nii lihtne asi pole. 

Näide: mõte, mis ronib suht omal agatusel pähe, kui on kurb ja halb olla: "Keegi ei armasta mind."
"Tegelt armastavad küll," tuleb korrektsioon mõistuselt. "Tema ja tema ja tema ja ..."
Aga kuna ma olen sedasi korrigeerinud kauuuuuuuuuua, ma juba tean ka, et see ei ole tegelikult absoluutselt asi, mida oleks vaja teada, et parem hakkaks. Ei aita kopka eestki. Nii et lasen edasi: "Muidugi on täiesti suva, kas nad mind armastavad või mitte. Tähtis on ISE ennast armastada, mingi väline armastus on ebaoluline. Kas ma armastan iseend? Ma armastan iseend!"
Aga samas on kurbus ja halb tunne nende Teiste suhtes, tunne, et olen hüljatud ja mittehoolitud, reaalne. Ja endale valetamine, eks ole, ei ole absoluutselt abiks hea enesetunde loomisel. "Mul on hea olla," kui tegelt on halb, on otsene tee enda veel halvemini tundmiseni, sest esiteks on mul halb, teiseks ei hakka mul hea, kuitahes usinalt ka "positiivselt mõtleksin", ja kolmandaks tundu(si)n endale seepärast lolli ja ebatõhusana, mis mõttes head soovitused mulle midagi head ei tee?! ("Tundusin", sest sellest on kõva 15 aastat möödas, kui veel ausalt ja hingega "positiivselt mõtelda" üritasin, ning ligi 8, kui veel teiste "häid nõuandeid" täita üritasin.)
Nii et lisan mõttes juurde: "Aga keegi ei mõista mind, see on küll tõsi."
Kokku see aitab. Mitte tohutult, imeliselt, ei toimu mingit maagilist transformatsiooni väga väga naise ühest olekust teise, aga see aitab mõnevõrra - ja sedasi on juba väga hästi.

Ühtlasi: ma suitsetan, lasen
päikest näkku paista,
kasutan mingi SPF-iga kreemi
vast kord kuus ja ainus pidev
hooldus on, et üle päeva 
möksin näkku veidi isepruunistavat
ihupiima. Isegi mitte kreemi.
Ütleksin, et ilmselgelt on
(ka naha) vananemine geenides.
Sest kahtlemata ei näe ma välja 
nagu 18, ja sellest, kui mult viimati
suitsu ostes dokumenti küsiti,
on lahedalt 4 aastat möödas,
ent oma vanusest oluliselt vanem
ma ka välja ei näe. 

Maagiline transformatsioon toimus, kui ma end ärevusest lahti mõtlesin. (Lingin jälle sedasama, sest no sedasi käisid mu mõtted!) Kuna ärevusega ei tulnud mu keha välja, vaid tuligi mõistus, ning mõistust mõistusega tasalülitada üpris saab.
Keha tasalülitamine mõistusega on võimatu. Sest mõtted tulevad ajust, aju on ka keha, keha ja vaim on üks ja pole võimalik parandada kummimadratsit, lõigates madratsi enda seest lappi ja kleepides seda siis augu peale - kuhugi mujale jääb siis suurem auk. 
Dohh. 
Aga mõjutada saab. Saab end veidi tervemaks, tervislikumaks, helgemaks mõelda.
"Ma olen vana ja väsinud naine." "Ei, ma olen väsinud oma parimates aastates naine! Lihtsalt väga väsinud!"
"Ma pean täna veel 134 sõna kirjutama." "Ei pea! Maailm ei lähe hukka, kui ei kirjuta. Aga võibolla ma tahan seda teha?"
"Pean poodi minema." "Ei pea. Kas me sureme nälga, kui ma ei lähe? OMG, piim saab otsa! Kas keegi sureb, sest ei saa piima?! Lähen ainult, kui tahan."

Ja nii edasi. 
See "peab"-jälestamine on minu asi. Mul hakkab kohutav tundest, et kogu mu elu on enda kasulikuks tegemine ja peab-peab-peab. Nii et sõnastan ikka veel seda ümber. Aga üpris ilmne on (vähemalt mulle endale), et sedasi saab ümber sõnastada, ümber vormistada, tervemaks mõelda igasuguseid mõtteid. Vaja ainult märgata, et on siuke mõte, mulle kasutu või lausa kahjulik, ja saab kohe ümber mõelda. Jah, konkreetselt iga kord eraldi ümber sõnastada, mitte lasta peast läbi libiseda: "Tegelikult saaks muidugi selle kohta öelda ka ..."
Sõnasta iga kord ümber. Siis tekib harjumus. Muidu ei teki.

Eile enne Kaisa Ling Thingile minemist tegi Poeglaps must pilti. (Mis läks mulle maksma paki Dorritosid.)
Üks läks fb-sse, aga kokku sai viis täiesti kõlbulikku fotot. Nii et panen ühe siia ka. 


2 kommentaari:

  1. see enese vastu kaastundlik olemine (self compassion ehk "miks peaks iseendaga halvemini käituma kui ükskõik mis muu kannatava inimesega?"), mida Brené Brown ajab, läheb vist ka samasse auku. (huvitav, miks ta praegu kogu aeg meelde tuleb, paar päeva tagasi kiitsin teda Indigoaalase pool.)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma tunnen juba pikemat aega end kui suur eneseabiguru =D Aga parasjagu sel ajal, kui ma järjekordseid avastusi sõnastan, selgub, et need on ka just-just mainstreami sisenenud ja ma saan ainult kinnitust oma ideedele, mitte esmaavastajana raha teha.
      Samas, kui järele mõelda, siis mul on eneseabiraamatu käsikiri juba mitu aastat valmis (nüüd tuleks muidugi täiendada ja parandada, sest elu on edasi õpetanud), ainult Varrak ei tahtnud seda avaldada ja Petrone print käitus eriti veidralt (kahel korral mitmekuuse vahega küsisid, kas see on veel saadaval, aga rohkem ühendust ei võtnud) ja noh - ma vähemalt proovisin =P
      Aga jah. Ma OLEN ikka veel veits häiritud sellest, et kui mulle mingid klishee-lahendused üldse ei tööta, ma vihastan ja solvun nende ikka edasi pakkujate peale ja otsin ise paremaid lahendusi, selgub hiljem, et kui nõuandjad oleksid natuke süüvinud, netis kaevanud ja otsinud, nad oleksin needsamad mõtted, mis mulle kasutuskõlblikuks osutusid, üles leidnud. Need olid olemas. Aga on vaja öelda mulle, et liigu rohkem, söö vähem suhkrut ning mõtle positiivselt. Ole tänulik, siis oled ka õnnelik.
      Ja ära suitseta.
      Pfff.

      Kustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.