Laupäev, 28. mai 2022

Õnn ja mina, me ei ole päriselt ühekandimehed

Esimest korda saan aru sellest luuletusest. 

Do not go gentle into that good night.
Rage, rage against the dying of the light.

Sitta suremine ja vanadus. Sel teemal ei ole mul veel seisukohta, minu surmad on kõik puha raevutsemine, kas lendab veri või tõmbub see sisemuses klompi ja tardub haiguse mõjul. Aga idee, et sa peaks mitte leppima, vaid raevuma, on mulle alati mõistetamatu olnud. Leppimine ja vaikselt minemine on ju hea, ei ole valus, miks, pagan, peaks keegi tahtma, et teine valutaks?! Vältimatuga võitleks, lüüasaamise osaks saaks, miks see hea on?!

Noh, nüüd ma tean. Enesevaatluse tõed. 

Mitte uus asi, eks ole, aga ma pole iial selles võtmes vaadata osanud.

Do not go gentle into that good night.
Rage, rage against the dying of the light.

Kui ma olen depressiooni sügavikes, ma ei võitle. Ümbritsevatele inimestele olen palju mugavam, ilmselt tundun palju stabiilsem ning turvalisem. Peale Rongi eemaldus minust ka ju hunnikus inimesi, kelle jaoks korraga hirmus vastumeelseks muutusin. Neile meeldis ahastuses ja lootusetu mina, kes muigas, iroonitses ja kannatas vaikides - aga ma ise, mina hakkan võitlema, muutun kümme korda plahvatusohtlikumaks ja teravamaks, kui mul hea on. Mul ei ole vaikselt kannatades ja leppides üldse mõnus.
Sest kui ma ei lepi enam sita olemisega kui paratamatusega, vaid hakkan sellele vastu, on mu sees ärganud "saab ka teistmoodi!" teadmine ning see on HOOPIS parem tunne kui lootusetu alistumine, vaikimine ja õlgade kehitamine.
Raevutsen, kui halb on. Rage, RAGE!!!
Kui ma lepin, siis pole mu sees mitte tõdemust: "Nii ongi hea", vaid "Kõik ongi sitt, see sitt ongi inimeste meelest hea, pole midagi parata ega parandada." Kui noorem olin, üritasin endale veel valetada samuti. Rääkida oma pea sees, et kõik ONGI ju hea - ja siis oli mul VEEL HALVEM olla, sest lisaks oma sisemisele valule oli koormaks endale keelamine valu tunda ning veel lisaks halbolu, et ma ikka ei oska, ma ikka ei kõlba, ma ikka ei ole sellekski piisavalt hea, et positiivne mõtlemine mulle kuidagi hästi mõjuks.

Aga ka nüüd oli nii kaua halb, et ma unustasin täiesti ära, et saab ka rahul ja õnnelik olla.
Hakkasingi uskuma, et nojah, K ei tee ju midagi halba, tore on vahel mõtteid jagada, jai, see vist ongi hea ... ja siis korraga koos Ukraina sõjaga saabus küsimus, et mis siis, et ta ei tee mu olemist halvemaks, kas ta teeb selle kuidagi paremaks?!
Jaa, kunagi ammu pesi ta korra mu aknad ära. Absoluutselt imeline, aga mul ei ole selle peale praegu mõeldes tunnet: "Näen, et ta armastab mind," on ainult "Näen, et tollal armastas ta mind."
Ja veel ammumatel aegadel tõi mulle maohappeõuduse (nüüd on see mul suht raamatu järgi, ebamugav, ent mitte hirmus, ent tollal ma sain tunde kestvad oksendamisatakid, nii intensiivsed ja rängad, et oksendasin vahel ka põrandale, kempsu jõudmata, ja oli rohkem kui lihtsalt halb olla, ikka VÄGA HALB oli) vastu ravimit faking JÕULUÕHTUL.
Siiamaani suht uskumatult  imeline.
Aga viimasel ajal?
Ta ei käinud enam külas (no kord kahe kuu sees - mainisin paaril korral, et kuidagi vähe, siis enam mitte, sest inimene ise teab, mida ta tahab teha, mida ei taha), ta ei tulnud minuga kaasa üritustele (ei, muidugi ma ei sundinud ka, mulle oleks tähtis olnud, et ta ise tahab) ja viimane pauk oli, et ta ei tulnud minu ja lastega loomaaeda, sest päev enne selgus tal pold piisavalt ilusat paksu jopet ja ilm oli jahe. 
Nagu ... ma ei tea. Olgu, mul on edevuse ja enda ilusana tundmisega selgelt muud suhted ja mul ongi kama, mida ma seljas kannan, sest oluline on ju ainult MINA seal sees, aga üritades pugeda tema nahka, saan ainult: "Peab vist mingi sooja kampsuni selle kenama jope alla panema, külm hakkab muidu".

Ta ei teinud mulle last.
Ta ei seksinud minuga.
Ta keeldus ütlemast, et ta on minuga paar. 
Äkki ei olnudki? Noh, ma kaua aega arvasin ka, et ei ole, aga samas tahtis ta ise omal algatusel minuga mingeid "soovitud armastuseni jõudmise"-eneseabiõpiku asju teha, lubas ennast nunnutada ja armastada, korduvalt rääkis Poeglapsest kui "meie lapsest" ja igast paljud muud pisiasjad. Stiilis

tema: Meil on muide rõdu ka. Ma pole seal aastaid vist käinud.
mina: Mulle on eluaeg rõdud meeldinud. Nii et sümptomaatiline, et olen elanud vist ... jah, ühes korteris, kus oli rõdu. Kokku kõva poolteist aastat.
tema: Siis võiksin selle sinu jaoks korda teha, onju. 

Ta suudles mind ... kahel korral? Ühel? Teise korra osas ma pole kindel, sest see oli mulle väga traumaatiline kogemus. "Laps kodunt ära, minul ovulatsioon, tema tuli lausa külla ka - ja no ei mingit seksi". 
Siis ma olin veel noor ja lootusrikas.
"Kas sa väga kurvastad, kui ma nüüd koju lähen?"
Kusjuures ma vastasin: "Ei," sest ma tahan ikka, et mind tahetaks, mitte: "Nojah, eks ma siis kepin sind korra, kui see sulle nii tähtis on."
Ei, ilmselt ta ei ole rahul, et ma sellest kirjutan. Jaa, ma saan aru, lademes lugejaid on lisaks minu peale: "Paha väga väga naine, miks sa kirjutad teisest, kes seda ilmselt ei taha?!" 
Vastan: "Sest mina tahan."
Sest  mus on taas ärganud - ja ON ärganud - tunne, et elu võib ka tore olla, kõik ei pea olema napilt-napilt ärakannatatav, vaid päriselt võibki hea olla olla. Püüan heaolemist suht pohhuistlikult. 
Tahan, et mul hea oleks. 
Mitte miski muu pole vaksajagugi oluline, saaks ainult head!

Mhmh, minust saaks ilmselt hea heroiinisõltlase. Nagu filmist.

Muidugi. Seepärast mulle meeldib ka viha ja vihastada ja kõik eneseabiõpetused "kuidas mitte vihastada" (ning inimesed, kes tunnevad, et need on vajalikud) on mulle: "Aga ... miks?!?! Vihastada on ju hea tunne?!"

Ei, meie "ok, ärme enam ole sõbrad"-põhjust ma ei avalda =) Üldsõnaline kokkuvõte võiks nt olla "ta ei tahtnud mulle hästi öelda, kui mul ilma halb oli".

15 kommentaari:

  1. Rage, rage...
    Sa ütled, et vihastada on ju hea tunne. Ma loen su päevikut ja üldiselt hoidun kommenteerimast, sest meie maailmataju on niivõrd erinev, tihti täiesti vastandlik ja mu kommentaar ei annaks ei sulle ega mulle midagi juurde. Täna teen väikse erandi. Viha on mu jaoks üks kõige kurnavamatest emotsioonidest. Korraks lööb adreka üles, tuleb energia, mis mõnikord on isegi hea. Aga siis tuleb üsna kohe varsti peale seda pikkkkkk kurnatus, nii et ei jaksa õieti eluski olla. Mul ei ole ülearu energiat, viha põletab sellest viimasegi läbi. Nii et mitte vihastamine on ellujäämise eelduseks.
    Tean, et on olemas ka teistsuguseid inimesi, olen mõnda neist üsna lähedalt näinud. Mu oma isa oli selline, kes hoidis meelega alal mingit viha (olgu siis naabrimege või vabariigi valitsuse vastu, peaasi, et oleks kedagi vihata). See vist andis talle kuidagi elujõudu juurde.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See on mingi hormoonivärk selgelt. (Sest seda hormoonivärki ma olen kaks viimast kuud muudkui imestanud ja avastanud ja nüüd korrutan igal pool) Kuidas minus nõristub neid vähe ja ja no tõesti ongi jube hea neid tunda, sest kogu aeg on puudus. Ja samas olen seetõttu jube tundlik neile - miks minu jaoks on hormonaalsed rasestumisvastased vahendid NO EI, sest ma kaotan nendega igasuguse soovi seksida, eks ole. Ja maailm on täis inimesi, kes võtavad neid ja on: "Jai, seks on palju mõnusam, kui ei muretse soovimatu lapse pärast!!!!"

      Ehk ma täitsa usun, et kui inimeses kogu aeg hormoonid möllavad, on veel rohkem hormoone väga raske ära kanda.

      Lihtsalt minus ei mölla. Minus köhtavad mõned vaikselt, kui väga stimuleerida. Ja ma olen otseselt solvunud kogu laiatarbe-psühholoogia-esoteerikamaailma peale praegu, mis minusuguseid täiega ignoreerib ja õpetab elama vähem end hormoonidest mõjutada lastes.
      Nagu ... see on mulle mitte lihtsalt kasutu, see on HALB, aga ei, ega mind ja minusugseid ei ole ju olemas, pole üldse oluline, et meile mingid soovitused ei tööta, sest me ei olegi ju olulised.

      Kustuta
    2. "Ära suitseta saa!" sest sured varem ära, hirmsad haigused tabavad, oh õudu - ma TAHANGI surma ligi kutsuda, ma TAHANGI surmahaigeks jääda ja kui ma saan seda teha meeldival moel, see on mulle nauditav ka, 0 negatiivset asja ju? Ok, natukene mõjub mulle ka "teistel on ju kurb, kui sa ära sured".
      Aga natuke. Ja no nüüd on mul juba nii palju kogemust ärasuremisega, et ma taipan enne (surmahaigus kestab kaua) inimestele kinnitada, et see on tore, pole üldse muret, et mul on halb surnud olla ja peab kurvastama, mul on täiega chill, võtke teie ka vabalt.

      Kustuta
    3. Nagu ... "on väga rumal ja kasutu ja õel lasta kellelgi teisel oma õnne eest vastutada, ikka ise tuleb end õnnelikuks teha" - no aga hormoonid hakkavad tööle väliste mõjutuste peale! Minu omad ei allu sellele, kuidas ma mõtlen, et ma mõtlen, ja isegi sellele, et ma teen raskeid hirmsaid ohtlikke asju, reageerivad loiult, sest mul on juba kogemus käes, et kui on ise valitud asi, ma ilmselt suudan seda teha ja ei sure.
      Mõtlen, mis ma mõtlen, teen, mis ma teen, MITTE MISKI ei mõju nii, nagu väljast tulev hormonaalne laks. Mitte ligilähedaseltki. Ma võin end pooleks ponnistada, kogu aeg valvata - ja saan tulemi "polegi nii vastik, ma suudan".
      Ja siis väike õigel moel saabuv müks väljastpoolt - ja ma olen phmt pooles taevas omadega.

      Kustuta
    4. Põhiline: ma olen kuradi nelikümmend kaks aastat vana, kui viimaks põhjani taipasin, et kui ma ei suuda "vaiu telki tuua" ja "iseendas täisulik olla", pole tegu mitte mu fataalse ebaõnnestumisega teemal "mõtlemine", vaid mu hormoonid töötavadki teistmoodi, ma ei SAA neid ise mõtetega sobivas koguses nõrguma ergutada, see lihtsalt ei käi nii. Mul on teistsugune keha ja hormoonid nõristuvadki väga vähe.

      Kustuta
    5. ...ja ooh, millise põlgusega ma nüüd mõtlen sellele psühhiaatrile, kes mus eufooriat nägi ja psühhoosi diagnoosis ....

      Kustuta
  2. Ma ei ütle (järjekordselt) mitte midagi teemasse, aga : ""Ära suitseta saa!" sest sured varem ära, hirmsad haigused tabavad, oh õudu - ma TAHANGI surma ligi kutsuda, ma TAHANGI surmahaigeks jääda ja kui ma saan seda teha meeldival moel, see on mulle nauditav ka, 0 negatiivset asja ju?" on õudne eksitus ja kindlasti tead sa seda niikuinii ise.
    Sest surm on jumalast kökimöki oli, aga SUREMINE ei ole ja suitsetamise tagajärjel suremine on fking põrgulik protsess. Ei räägi teoreetiliselt, räägin mida näinud olen ja praegu jälle näen.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Äh, ma ei tee misjonit praegu, see oli välja purtsatamist nõudnud emotsioon.

      Kustuta
    2. =)
      Valu on halb, mhmh.
      Tean pikkage haiguste kohta ... ja ometi ei tea.
      Sest surm on kökimöki-ga kaasneb ka see, et no seekord rongi alla ei läheks, sest juba proovitud, aga kõrge maja kõrgelt korruselt selg ees alla hüpata tõesti ei tundu liiga hirmus ja mittetehtav =)
      Aa, et enne kui PÄRISELT rõvedaks läheb, kaob ka võime nt linna liikuda?
      Mu jaoks on see "kui võidelda enam ei tasu ja edasi läheb kõik aint hullemaks, teen enne ära, sest juba on halb ja siis pole ju väga asi."

      Kustuta
    3. Aaah, tegelt, mida ma üritan öelda: Kui tahta mulle haiget teha, pole tavalistest meetoditest väga kasu, on vaja ikka päris karmilt ette võtta, et mul valus oleks.
      See-eest saab mind puruks teha meetoditel, mille osas on enamik inimesi: "Ära lase end häirida!" ja "Nojah, elu läheb edasi" ja "Tegelt on nõme teisi vajada, vajad sina teist või teine sind, ikka haiglane!"

      Kustuta
  3. Veel kolmandat (kuuendat? kaheksandat?) moodi öelduna: ma mitte ei vali raskemat rada, vaid ma valingi endale kõige kergema. Nagu kõik, nagu kõik alati: sa teed seda, mida sa pead tegema, sest sa ei saa teisiti teha, sest teisiti tehes poleks enam sina vaid ... keegi teine ja elu, mida too teine elaks, on hirmus, väljakannatamatu, ei iial.

    Ja mille kallal mina olen niiiiiiiiiiiii palju vaeva näinud, üritanud klapitada, mitte suutnud, hullunud, ennast tapnud, tulnud tagasi, asunud taas elama ja avastanud, et isegi toredad inimesed sõimavad mind, pöörduvad must ära, ela teistmoodi, väga väga naine, ole teistmoodi!, neile vastu hakanud, võidelnud oma õiguse eest olla mina --- saanud sõimata, diagnoose, kui ebaempaatiline, ülbe ja hoolimatu ma olen ... ja nüüd saan aru, et mulle mitte ei _tundu_, et olen teistmoodi, vaid oolengi, on see väga valgusetav. Ei ole ainult autism (kuigi autism on muidugi ka), ei ole isegi autism ja depressioon koos, vaid üleni, väiksest saati, olengi ma elanud teistsugusena kui väga suur enamik inimesi, sest mu hormoonid nõristuvad teistmoodi.
    Nii palju mind, mu reaktsioone, vajadusi ja vajaduste puudumist on nüüd mõistetav, nii palju on loogiline --- ja nii marru ajab, kuidas mulle on NII PALJU antud nõu, mis oli kahjulik, NII PALJU mind põlastatud ja must halvasti mõeldud, mulle halvasti öeldud ja ------- ja no ma lihtsalt ei saa olla keegi teine, kui olen. Ükski krdi mõtlemine ei muuda seda.

    Urrrrrrrr.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Miks inimesed on "ma ei ole oma tujud ju! ja mina olen "muidugi olen ma oma tujud, mis ma siis veel saaksin olla?!"
      Sest me väärtustame tujusid ja tundeid täiesti erinevalt. Minu jaoks ei ole need tüütud asjad, mis segavad elu elamist, vaid ainsad asjad, miks üldse elada tasub.
      Miks mina olen: "Muidugi on kõigel mida tehakse, põhjus! Alati on põhjus, isegi kui seda ei teadvustata, see on minu jaoks niisama ilmne kui et me hingame õhku, mitte ei ela vaakumis!" ja mu poeg on: "Wtf, sa tahad öelda, et ei tee kunagi midagi niisama, miks mitte?!"
      Miks mina arvan, et "mina" on kestev ja mitupalju inimest leiavad, et ei, mis, ma pole täna see, kes olin eile, ma pole homme see, kes olen täna.
      Sest minu hormoonid ei muuda tunde ega päevi üksteisest nii erinevaks, nagu vaatakski neid eri inimene. Minu hormoonid saavad hakkama sellega, et vahel vaatan kirgast õhku, päikesepaistet ja kuidas valgus lehtede vahelt langeb imetlusega, enamasti "ma vist peaksin seda imetelma"-emotsiooniga ja vahel ei pane tähelegi. Ja see ongi phmt kõik. Mis mõttes ma pole täna see, kes olin eile, kui mu emotsioon lehti ja valgust vaadates on nii samasugune kui kahesajal korral ennegi, aastast aastasse?!?!

      See on kõik ... aaaah, tõesti väga suur asi mulle.

      Kustuta
    2. oo, palju sellest kõlksub (mis siis, et täiesti teistsuguse organismiga inimesele) minuga nii hästi kaasa.

      Mul on olnud samamoodi pfftttt "Sandmani" selle koha peale, kus on jutustajahäälega "Desire is always cruel" - misasja, iha on mu parim sõber, esiteks mis mõnusid saaks ilma ihata üldse olla? ma ju ei naudiks mõnu, mida ma ei ole tahtnud; ja teiseks on iha nagu lisamõnu - sellega saab juba ette nautida. Motivaator nagunii, kui enam-vähem omavanune meessugu ei oleks ühel hetkel hakanud ihaldusväärne tunduma, kujutaksin võib-olla siiani ette, et "poisid on nõmedad, löövad ja neist tuleb kaugele eemale hoida". Tänu meeste ihaldamisele olen saanud hulgem meessõpru, sest mul oli motti nendega piisavalt tutvuda, et nad saaks mulle inimesena meeldima hakata.

      Kustuta
    3. ja "mõelge õigeid mõtteid, küll siis tõmbate end juukseidpidi soost välja" ideoloogiaga on mul ka mitu kana kitkuda. selles on minu arust mingi fundamentaalne kaastundetus; ja ka eksistentsiaalne naiivsus, ettekujutus, justkui üleüldine õnn oleks võimalik, "kui kõik ainult õigesti teeks". Justkui ebameeldivate tunnete tundmine oleks moraalne läbikukkumine. võehh.

      Kustuta
    4. "Jah!" kõigele =)
      Kuigi mulle on poisid alati meeldinud =) Lasteaiast saati =)

      Kustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.