Neljapäev, 26. mai 2022

Ehhee ja ehh

Oh, inimesele meeldis maheporno, mis ma kirjutasin =)

Tagasiside alati tore, aga kui on ootamatult positiivne, ma rõõmustan. Ja noh, kuna ma üleni leian, et kui kirjutan porri või seksisteeni juttu või romaani, peaks see mulle endale mõjuma, kirjutan seda, mis MULLE meeldib. Ja siis on iga kord, kui inimestele meeldib, mul ühtlasi tunne, et mu seksuaalsus on valideeritud, jai. 
Või noh, muidugi võib seksistseeni kirjutada ka nii, et üldse seksikas pole, aga siis peabki tegemist olema seksiga, mis ka peategelasele eriti midagi ei tähenda ja ei meeldi ja pff. 

***

See on eile rõõmsa oleku sees kirjutatud. 
Sest eile oli ikkagi laias laastus tore päev.
Kuigi sai ka vaieldud jne.
Mu poeg lasi end tütrel tutipäevaks tüdrukuks teha - omal soovil, mitte Tütarlapse omal - ja kuigi ta keelas ühtegi pilti üles panna, see oli ikka ooh. Ta ei võtnud asja "panen seeliku ja teen kaks lötakat hobusesabapatsi", vaid ikka TÕSISELT. Noh, ja Tütarlaps kaa. Kaks prantsuse patsi, kõvasti punutud ja siis laiemaks näpitud, sukkpüksid, kleit ja selle alla veel seelik, et liiga lühike ei oleks. Polnud kerge meie majapidamistest leida nr 44 rõhutatult naiselikke jalanõusid, aga punased karvased tuttide ja kõvade taldadega sussid (tegelt nr 42 ja mulle ostetud, aga Poeglaps oli neid kandnud ja suureks venitanud, sest mõnusad soojad) ajasid asja ära. Veidi puudrit ja lainerit, mitte palju, sest ikkagi väikese tüdruku etendamine, aga siiski.

Ta lasi endast isegi pilte teha. Et neid avaldada ei tohi, on kukepea. 
Ühtlasi sain teada, miks talle ei meeldi lasta endast pilte teha - ta kardab seda. Konkreetselt värises kogu aja, kui Tütarlaps teda õite taustale seisma, koeraga koos kükitama ja käed laiali, murul lebama juhendas. Aga sama nürilt vapper kui mina.
Ehk see oli TEMA idee ja otsus  need pildid teha. Et kardan? Pff, kah asi ...

Aga samuti veel eile, öösel, kui tutipäev ammu läbi, pimedus ning vihmaladin, sain jubeda meenutuse, et maailmas ei saa inimeste peale kindel olla. 
See ei ole isegi nende viga, eks ole. Ei ole Mikk Pärnitsa amet mulle meele järele olla. Aga ma lihtsalt mitte kunagi ei oleks arvanud, et tema hakkab Ukraina suunas: "Mv ta [Dmitryo Kuleba, Ukraina välisminister] viriseb, hea et niigi palju saavad. NATO on loodud oma liikmete kaitseks. Tee oma putsis korrumpeerunud slaaviriik korda, muidu kraabid järgmised 20a EL ukse taga ja jälle nutuvõru suu ümber"-iba ajama.
Nagu ...
Nagu ...
Mu maailma alustalad kõikusid ja mida ma räägin, et kasvõi halvad ütlemised-uudised, ikka tore hormoonid liikuma saada?! See wtf, Pärnits, kas Putin maksab sulle?! oli trauma, ebapärlikarp oli trauma, peab ikka lapse isale ütlema, et lapse saad, ükskõik kui jäle tema ja võimaliku ütlemise oletatavad tagajärjed ka oleksid, oli trauma, ja kuigi koerakaka saagaga tegelt ei olnud traumat, sest mul oli nii väga: "KUI lollid ja vastikud te olete?!?!? Pff, täiesti uskumatu ... aga samas mul on raudne veendumus sel kohal, et mina olen parem, on absoluutselt absurdne kaitsta oma prügikasti võõra prügi eest, kui seda pole meeletu hunnik, mille tagajärel pole sul endal enam prügi kuhugi panna", ei saa öelda, et ebameeldiv poleks olnud.

Vähemalt sain aru, miks ma teen selliseid asju endaga, kirjutan avalikult asju, mis toovad kaasa kurjad vastused, kirjutan avalikult Pärnitsa postituse alla, kuidas misMÕTTES ... 
Sest koerakaka teemal tuli mulle paar PM-i ma-leian-et-toredatelt inimestelt,  kuidas nad on minu poolt, ja nüüd Pärnitsa asjus tuli ka. Mõned PM-id ja mu lemmiknaine on ta postituse all sama wtf kui minagi.
Ja mul on okei olla. 
Ehk hakkab tilkuma valus hormoon, ent kui mingi ergastav-rõõmustav sinna otsa tuleb, mul on tõesti väga hea olla. 

Et ... jah, maailmas on uskumatuid idoote, üks või kaks või neli inimest võivad osutuda hoopis teiseks, kui ma arvasin - ent kogu maailm ei ole siiski järsku muutunud arusaamatuks ajutuks paigaks, kus keegi ei mõista mind ja on kohutav üldse eksisteerida. Rabelen vesiliivas ja appi, appi, ma arvasin, et siin saab elada, aga ei saa. 
Kui on mõned, kes mõistavad, mõned, kes on sõbralikud ja kaasamõtlevad, mul on kohe parem. Kergem. Ehk ma olen ikka Pärnitsa osas täiega halva üllatuse saanud, aga mul ei ole tunnet, et kogu maailm on arusaamatu ja mu arvamised täiesti mööda; mõtlen ja tunnetan nii veidralt, et loomulikult valesti, vaid teised said tema osas samasuguse üllatuse osaliseks. Mitte ainult mina oma veidra mõtlemisega ei ole võimatult valede hinnangute küüsis, vaid samamoodi olid teisedki. 
Muuhulgas väga toredad teised. 

Aga suht heaks läks hommikul, kui need teised reaktsioonid ilmusid. Varem, öösel, sain migreeni, veidra õõnes tunde roiete all ning taga ja siiamaani on ikka natuke hirmus.
Sest ... sest KUIDAS maailm nii teistsugune on, kui ma arvan? Kuidas päriselt on olemas hulk inimesi, kes kaitsevad elu eest oma prügikaste ja teiste õigust samuti oma prügikaste kaitsta?! Kuidas inimesed päriselt arvavad, et ma pean ise enda peale kutsuma jubedused, millele mõtleminegi iiveldama ajab, arvavad, et minu ere valu ei ole üldse teema võrreldes kunagi kellelegi võibolla saabuva võimaliku valuga, ja ma pean ise sinna valu sisse sukelduma, sest nii on Õige Teha? Seadusega kooskõlas pealegi... Kuidas inimesed päriselt mõtlevad, et raha on mingi tähtis asi ja "kas ma olen piisavalt rikas" peaks olema lapse saamisel ikka oluline küsimus?! Kuidas ükski normaalne inimene saab arvata, et  ukrainlased peaks olema õnnelikud, kui midagigi saavad, iga riik ainult iseenda eest ja NATO ju kaitseb oma liikmeid, ongi absurdne oodata, et liigutaks lillegi kellegi teise jaoks?!?!
Mida?! Miks inimesed nii mõtlevad, miks inimesed inimesed on, mis maailmas ma elan???????

Ja siis on mul päriselt õudne. Praegu sellele mõeldes on päriselt õudne. 
Mis maailm see on, kus niimoodi mõtlevad mu arust täitsa targad ja toredad paistnud inimesed?! Ma arvan, et nad on mulle mõistetava ja toredana tunduva mõttemaailmaga ... ja siis selgub, et nooooooooooooooo ei. 
Ma hindan nii mööda! Ma ei saa millestki aru ja mu ümber võivadki olla aint kollid, lihtsalt mina lihtsameelse ja suuresilmse naiivitarina arvan, et toredad inimesed!
Ja vat sellistel hetkedel on need lahked PM-id, sõbralikud kommentaarid ja "mina mõistan sind täiega, kuigi avalikult ei taha seda öelda" kulda väärt. Siis tuleb: "Ma olen mõnes osas eksinud, aga mitte kõiges. Osad inimesed ikkagi mõtlevad samamoodi kui mina ja on toredad."

Tegelt mõtlesin K-st ka kirjutada. Kuidas olen endaga ikka niiiiiii rahul jms - aga olen liiga kettas. Kunagi teinekord.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.