Enesevaatlus vol III

See on tõesti kummaline. 
Aru saada, et ma TÖÖTANGI täiesti teistmoodi, sest hormoonid teevad teisi asju. 
Ma läksin K-st lahku, olemata kunagi isegi paar olnud (me oleme korra suudelnud. Sest mina tahtsin - ta oli suht närviline pärast, et kas see nüüd peab tähendama, et me suhtleme teistmoodi v?) ja mul on - hea olla. 
Söön jälle vähem, olen jälle rämedalt ilus (arvasin, et olen kole, suvalised kaltsud seljas, meikimata, juuksed mustad, ja nägin end siis kogemata poepeeglist. Ossa, nii kaunis naine!), mu tuju on rahulik ja täna nägin meeldivat und, kus seiklused, seks ja Loki. Korralik narratiiv ning puha. Olulisel kohal oli Ilmarise kannel, mida mängides mõjutatakse juuresviibijate meeleolusid, ja ei pea isegi osav muusik olema. Kannel mängis phmt ise. 
Aga kahjuks kippusid kandlekeeled katkema. 
Ja põhiline artefakt ei olnud isegi too kannel, seda ma kasutasin selle PÄRIS asja kaitsmiseks. 
PÄRIS asi oli phmt suur larakas vahapitser, mis täitis ükskõik millise soovi. 

...ja ei ole isegi nii, et K ei meeldiks mulle, eks ole. Ei, väga meeldib. Lihtsalt ma ütlesin endale ja talle, et kui ta ei käitu, nagu armastaks ta mind, mul ei ole temaga suhtlemisest midagi võita. Sest ainus, mida ma temast saan, on tunne, et olen kellelegi toredale kallis. 
Kui ma seda ei saa - siis ei olegi midagi. 

Ja nüüd on mul hea olla. 

Ma olen seda enne ka tähele pannud. Et kui mina algatan lahkumineku, on mul pärast hea olla. Ainus erand oli Rongimees, aga temaga oli selle võrra teine keiss, et ma sõbrana tahtsin teda ikka edasi pidada, ent ta, raip, käitus ... mittesõbrana. 
Nagu ei hooliks ta must eriti üldse. 

Ja siis mu maailm kukkus kokku, sest ma ei saanud aru: tegin kõik õigesti, ei ajanud taga hõivatud meest, vaid ootasin, kuni ta lahku läheb, ootasin teda viis aastat rahulikult, flirtides ainult väga natuke ja pealetükkimatult, oli ka selline mees, kes mu teada pidas raudselt sõna, oli absoluutselt kindlameelne ja auväärne ja ... ja läks ikka nagu suvalisel totsil suvalise peolkohatud vennaga. 
Ja ma ei näinud, et mul elult enam midagi oodata oleks. 
Ma teen kõik kõige paremini, valin parima mehe maailmas ja ikka läheb nagu alati. 
Miks ma üldse. Mis mõte sel kõigel on. Mul on kõik hästi, rohkem raha, kui kogu täiskasvanuelus, ilusad targad lapsed, töökoht, mis umbes parim, mida üldse võiks tahta, käin tööl üle päeva ehk iga päev on reede, järgmine on vaba ... ja ma olen nii valudes, nii õnnetu, mul tõesti ei ole mitte midagi oodata. 

Aga praegu - praegu täitsa on tunne, et on midagi oodata. Kuigi mind ründasid erinevad mehed kohe - nagu KOHE, kui ma selle luuletuse avaldada olin jõudnud, ja ei, see ei meeldinud mulle ÜLDSE - mul ei ole isegi tunnet, et midagi on oodata meesterindel.
On ära olnud suur vastatud armumine Poeglapse isasse. On ära olnud leebe ja rahulik K ja mõned asjad, mis ta aastaid tagasi (ja veel rohkem aastaid tagasi) tegi, olid väga väga lahedad. On proovitud seda ja teist ja no - pffff. 
Ega ma ei näe tulemas muud mees-elus-osas head, kui et vbla K otsustab ikka nunnu olla. Ta on siuke visa minuga old mitmel korral, ainult et seekord ma ei lähe omalt poolt vastu. 
Mitte mehed, ei.
Lihtsalt ... lihtsalt sees elab tunne, et elus on veel mõndagi head kogemata ja küll see tasapisi tuleb kätte. 

Inimestel on muidu pidevalt selline tunne, eks? 
Ja mul oli pärast kõhust-lapsesaamise-üritamisest loobumist ainult: "Mitte midagi ei lähe paremaks ja praegu on enam-vähem väljakannatatav, aga ma tõesti ei saa aru, miks inimestele elu kallis on."
Ja enne seda: "Tõenäosus, et ma lapse saaksin, langeb iga päevaga, mida ma veel üritan? Miks elu inimestele kallis on???"

Aga jah, kui asjad on tavamõistes halvad, läheb mul alles heaks. Jäätis hakkab maitsema ja tuul silitama. 

Nii ... veider.
Mul oli Enne Rongi ju täiesti imelisi hetki. Päikeselaigus lõunasöök paar päeva varem. Vahetult, perroonil oodates sõin kooki ja mõtsin, miks kõigi enesetapjate kõrvalt ei leita koogikarpe - ometi kord võib vabalt süüa, kartmata, et lähed paksuks! Kreembrüleerull oli pettumus, aga mündibeseerull väga hea.
Ei, mul ei kadunud depressiooniga võime häid asju tunda. Mul lihtsalt oli see baastunne nii rõve, et selle kõrval 20% parem hetk oli väga palju parem - mis siis, et päriselt hea tundega inimesed tõmbuksid sellest tundest kah ilmselt õudusega eemale.  

Noh, vähemalt on nüüd arusaadav, miks teiste inimeste nõuannete järgimine ajas mu ainult veel õnnetumaks - mu hormoonid töötavadki teisiti. 
Oh, põnev. 
PÕNEV!!!!