Reede, 29. aprill 2022

Peenejooneline

Vanades romaanides - eriti Dumas'l tuleb ette - olid tegelastel sageli "peenejoonelised" näod. 
Ma sageli mõtlesin, mida see tähendab, ja olin veendunud, et midagi, millega mina üldse sarnane pole. Minu näos on kõik suur - silmad suured, laup lai, nina tugev, näokuju kandiline või vähemalt lõug suur. Kui midagi, olen ma "jämedate joontega näo" omanik. 
Aga kuna isegi varateismelisena olin lisaks märganud, et mul on tavalises mõttes kena nägu, olin hädas. "Jämedajooneline" peaks ju tähendama labast, halba, ebameeldivat ja no selline mu nägu ju KA ei ole? Mida need "jooned" tähendavad?
Olgu, nüüd, kus me oleme lahku läinud, isegi kunagi kokku kuulumata, on vähe veider seda avalikult öelda, aga K nägu on täpselt see, mida võidaks mõelda "peenejoonelise" all. 
Ilus on ta, raibes, küll. 
Mitte et ta ise seda usuks või midagi.

Olgu, sujuvalt edasi natuke samal teemal: mitte kedagi ei tohi halvustada tema välimuse põhjal ja ma olen täiesti kindel, et kiharakarvalised retriiverid on väga nunnud, armsad ja lahedad seltsilised. Lihtsalt kuna ma enne üldse ei teadnud, et nad olemaski on ja siis nägin netis pilti, olin: "See ei ole ju koer? Nagu väga ebaõnnestunud ristand puudli ja lamba vahel!"
Poeglaps vaatas teist pilti. "Ma ei tea, mis see on. Karu?"

Vaene kutsutõug, me naerame tema üle. 
Õnneks kiharakarvalistel retriiveritel on jumalast kama, mis me neist arvame. Nii et tegelt ei ole viga. Lissalt see, milliseid koeratõuge on aretatud, on ikka täiesti veider. Et on vaja koera, kes tooks mahalastud saagi veest laskja juurde, ma saan aru. Aga miks ta seejuures peab välja nägema nagu puudega lammas, ma tõesti ei tea. 

Ilmselt kellelegi meeldis, maitseid on mitmeid jne.

Mul on jälle suunurgas ohatis. Eelmisest ohatisest on möödas mõned kuud. Üleeelmisest ... kümme aastat? Ma ju nii täpselt ei mäleta ka! Aga pärast rongi nagu pole olnud. 
Olen segaduses. 
Aga arvan, et psühhosomaatika. Ma olen nii krdi psühhosomaatiline, kurnatusest hakkavad silmad ning igemed sügelema, suhtlemisraskustest pea valutama, jalavalu käib kah meeleolusid pidi, et tundub loogiline kõik kehalised jamad vaimseteks konverteerida ja vastupidi. Terves kehas terve vaim ja minus ... kõik on haige.
V.a. et korralikku tõsist kehalist haigust ikka ei ole. Migreenid, endometrioos - pisiasjad, pisiasjad. Peened jooned, ei midagi rohmakat ja jõulist.
Vat oleks vähk, oleks teine asi. 
Aga põle. 

Hetkel eriti kurb ka selle üle pole. Meeleolu on täitsa ok.
Mulle sobib, kui on raske, noh =) 

12 kommentaari:

  1. Kiharakarvaline retriiver on lamba moodi mitte naljapärast, vaid täitsa asja pärast :) Tihe lokkis karv on kaitseks, kui vaja lastud lindu põldmurakatihnikust välja tuua, või jäise veega järvedest.
    “The Curly-Coated Retriever may look like a Labrador Retriever crossed with a Poodle, but he is a breed in his own right. In fact, the Curly is one of the oldest retriever breeds, likely being the first breed used for serious retrieving work in England. He was originally developed in England, and being a long-time favorite of English gamekeepers, he was popular on the large estates. British artwork from 300 years ago features this distinctive dog, and written accounts go back to 1803.”
    https://www.akc.org/dog-breeds/curly-coated-retriever/
    https://www.akc.org/expert-advice/lifestyle/7-fun-facts-about-the-curly-coated-retriever/

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aaaaa, nii et algselt nägid selleks otstarbeks aretatud koerad välja nagu puudega lambad, sest funktsionaalsus, ja siis aretati ilusamad!
      Loogiline.

      Kustuta
    2. Eks ole.
      Sellest hetkest, kui aretus ilu teele pöörab, hakkab asi tegususe ja tervise osas allamäge minema. Saksa lambakoeraga oli täpselt sama lugu.

      Kustuta
    3. oot, kas puudlid on samal põhjusel kähara karvaga? ma olen aru saanud, et puudli eellane oli mingi vanainglise veekoer vms.

      Kustuta
    4. Jah, notsu, just nimelt samal põhjusel. Kusjuures tänapäeval puudlitele lehvikeste ilu pärast pähesidumise komme pärineb aegadest, mil puudleid (või nende eellasi) tõsimeeli töökoertena, veekoertena kasutati – kui jahti peeti mitmekesi, tundis omanik koera ära riideriba värvuse järele.
      Lisaks, puudlipügamise praegune mood, et kõht paljaks, „lõvilakk“ ja puhvid kederluude ümber – no see eirab täiega puudli kui töökoera põhimõtet. Kesk-kere ümber on karv vees töötava koera puhul hädavajalik, et siseelundeid soojas hoida.
      Puudlid on loomuomaselt üle mõistuse ägedad ja intelligentsed koerad, kahjuks on neist nüüdseks vaat et klounid tehtud, kennelliitude eestvedamisel.

      Kustuta
    5. Puudleid pügati juba 17. sajandil põhimõtteliselt samamoodi: esiosa (tähtsamad organid) karvased, tagumik paljaks pöetud (et oleks lihtsam ujuda), liigeste ümber ja kohale jäeti samuti karv. Ajaloolisi pilte leiab siit, kui allapoole kerida: https://www.akc.org/expert-advice/dog-breeds/the-poodle-paradox-historical-haircut/

      Kustuta
    6. Põnev.
      Teate, mis minu jaoks kõige huvitavam?
      Ma tegelt siiamaani ei uskunud, et karv kuidagi vees sooja hoidmisel rolli mängib. Õhu käes, nii et karvade vahel on õhk, oojaa. Aga vees - ega ka krässius karvad ole nagu veelindude rasvased suled! Vees soojana püsib ju siis, kui märgus kehast eemal hoida?
      Aaaaga --- nüüd hakkasin mõtlema, et kui nt märja lörtsise ilmaga jooksmas käia, jalad üleni märjad, ah, pohh, vahet pole, võin ka lombist läbi joosta, ega märjemaks ikka lähe - siis selgub, et märjemaks, jah, mitte, aga külmemaks küll! Külm vesi on ikka midagi muud, kui jalge ümber juba soojenenu. Ja no ... vbla see kuidagi ikkagi mängib ka märja karva puhul? Umbes et kasukas hoiab ikkagi veidi kehasoojust?
      Krt, ma ei tunne niipalju teoreetilist füüsikat, et kindel olla.

      Kustuta
    7. Ma sirvisin natuke märja villa omaduste kohta. Lühidalt: kui vill märjaks saab, siis ta kaotab mõnevõrra oma isoleerivaid omadusi (umbes kolmandiku võrra, aga oleneb, kas vett tuleb kogu aeg juurde või saab millalgi ära kuivama hakata ja kui, siis millal). Aga isegi osaline isolatsioon, mida ta pakub, on parem, kui üldse mitte.

      Krussis karvad pakuvad ilmselt paksemat villakihti. Vbla on ka puudlite aluskarva puudumine kasulik ses mõttes, et aluskarv kuivaks aeglasemalt ja siis kaotaks keha pärast veest väljatulemist kauem soojust.

      No ja isegi kui neil pole veelindude sulerasva, siis mingi loomulik rasu vast ikka on.

      Kustuta
    8. Hm, mul polnud aimugi, et puudlite pügamise komme mitu sajandit vana on, ja et tagumik aetakse paljaks asja pärast, mitte moe pärast. Aitäh osutamast, MT.

      Aga jah, veekoerte tihe kähar karv hoiab õhukest veekihti naha ja karva vahel, ja kehatemperatuur „kütab“ seda kihti. No nagu surfaritel wetsuit, polegi mõeldud keret kuivana hoidma, küll aga soojana.

      Kustuta
  2. Sellist tüüpi karvaga on veel veekoeri: portugali, hispaania, romagna veekoer, võib-olla mõni veel, kes meelde ei tule. Nii et küllap just selline karv oli kuidagi kõige optimaalsem vees töötava koera jaoks. See kruss on selline tihe, äkki vesi päris nahani ei pääsegi.

    VastaKustuta
  3. Kas kiharakarvaline retriiver on sama, mis labraduudel või on neil veel mingi vahe?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kiharakarvaline retriiver on üks vanimaid retriiveritõuge, nagu Epp viitas. Labraduudel on labradori ja puudli ristand. Enamik labraduudleid sünnib endiselt just nii - esimese põlvkonna ristanditena labradori ja puudli paaritusest. Sellisel puhul pole tegu tõuga, vaid moevooluga. On siiski ka labraduudlikasvatajaid, kellel näib olevat eesmärgiks uus tõug aretada ja registreerida ja kes paaritavad omavahel labraduudleid. Mis oleks selle loodava tõu eesmärk, soovitavad tõuomadused jne, jään vastuse võlgu. Olen lugenud, et allergikutel vähem vaevusi tekitav karvkate oli üks algsetest eesmärkidest, aga idee autor on tänaseks tunnistanud, et seda eesmärki täita ei õnnestunud. Tuttav professionaalne koerajuuksur räägib, et on kohanud mitut väga raskesti hooldatava vatitaolise karvaga labraduudlit.

      Kustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.