Esmaspäev, 25. aprill 2022

Hoolides

Eelmisele postitusele täienduseks võib mainida, et käisin lastega loomaaias ja jube raske ikka. Jaa, me nägime miilustavaid jääkarusid (Poeglaps: "Ta ju sööb Friidat! Nosin-nosin-nosin. Täpselt nagu Totoro padjapüüriga!") ja kurgede balletti ja tiigripuuris olevat impostor-tiigrit (tegelt leopard) ja heina söövaid elevanti-kääbusjõehobu-ninasarvikuid ja lindu (vist vutt) söövat kääpakotkast ja oli kahtlemata kogemuslik loomaaiaskäik, ent NIIIIIIIIIIIIIIIII väsinud nüüd!

NIIIIIIIIIIIII!!!!

Aga oli vaja minna, ohjah. Sest kui ei tee raskeid asju, pole elul sära. 

Pärast käisime Lyoni kohvikus, kus köök oli kinni (sest juba mitu tundi polnud keegi söömas käinud) ja leppisime siis kohvi ja kookidega. Mis olid päris head. Minu lemmik oli klassikaline šokolaadiekleer just kontrasti tõttu, mis tumeda šokolaadiglasuuri ja maheda täidise vahel tekkis, tütrele meeldis pistaatsiaekleer ja K. kohta ma ei teagi. 
Poeglaps ütles, et saiad on ju head, aga kurb, et köök kinni oli - ta oli innuga sooja toitu oodanud. 
Kuigi ta ei söönud üldse saia, vaid pistaatsiaekleeri.
Ja Ukraina makroonid olid ka head. 
Teistsugused kui Ristiku kohviku omad, sidrunisemad ja ingverisemad, aga head. Ostsime kaks viimast, teised olid juba läinud. 

Nüüd mõtlen, et vbla peaks ukrainlaste heaks veel makroone sööma. Need on maitsvad!

Kuigi ma olen nii väsinud. Oeh.

Eile, koju jõudnud, oli mul kookidest ja kohvist siuke kurnatus, et tegin tomatisuppi. Et saaks midagi sooja ja värskendavat ekleeride peale. 
Oli hea küll.

Lisaks loen ma just raamatut ("Granaatõnasupp"), kus toit ja söögitegemine käib maagilise realismi võtmes koos elamisega ning innustab seda. Algul vaatasin, et raamat on suvaline muinasjutt võtmes "seksuaalne armastus ja seda innustav toit ongi elu mõte", vahele veidi laiatarbepsühholoogiat, aga läks paremaks. Läks kohe palju paremaks. Mulle hakkasid kohe toidud rohkem maitsma ja söögitegemine samuti tähtsam tunduma.
Meie möödunud haigusega muutus Poeglapse jaoks kohv /kodutehtu, kohvikus läheb/ mittejoodavaks ja ta ei ole enam nii suur mineraalvee fänn kui varem. Mina kohvi joon, kuigi pole nii suur fänn kui varem, aga Vytautas tundub täiesti talumatult soolane. MIKS ma seda jõin?! 
Joome teed. Tee on hea - ja seal raamatus juuakse ka alailma teed.

Lähen vaikselt jälle paksemaks, aga sedakorda olen ses osas päris leplik - ma olen eluga rohkem rahul, magan paremini ning pole üldse nõrgem, kui väikese ülekaalu kogun. Ja noh - kuna ma jälle proovisin ja jälle kogesin, et eih, olen /taas kord/ jõudnud otsusele, et seksuaalne armastus ei ole mulle. Mul on K - see on ju piisav?
Vähemalt kuni antidepressante võtan, on küll. 
Olla natuke lopsakam, natuke lokkavam, natuke rõõmsameelsem ei olegi nii halb. Tegelt ka. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.