Kolmapäev, 13. aprill 2022

Elu

Keha otsustas, et hädaolukord läbi, ja mul on nii halb. 
Lihtsalt seisan, keset kööki, taldrik käes, ja esiteks ei suuda meenutada, mida ma teha tahtsin ja teiseks, kui see meelde tuleb, ei jaksa seda ikkagi teha. 
Nii raske. Kõik on NII raske. 
Unes näen mingeid jaburusi sellest, kuidas proovin ja proovin erinevaid rõivaid, teen patse (unes olid mul pikad juuksed), sätin nii ja teisiti, aga ikka ilus ei ole. Pealegi ei leia ma kappidest midagi üles ja kogu aeg pressivad rõivad riiulitest välja, kui seal sobrad, ning kapiuksed ei taha pärast kinni minna.  

Ja oleks siis sõda päriselt läbi!
Praegu on seal päriselt rõve. Enam ei saa kuidagi keegi adrenaliini peal joosta, ainult karm vaprus ja visadus aitavad. Mõlemad pooled lähevad metsikumaks ja rabedamaks (ukrainlased ka, kuigi nende kuriteod on pisikesed võrreldes vene poole omadega - aga video vangilangenud vene sõdurite sandistamisest ringles), valus kujutlema hakatagi. 

Aga minu keha arvates on normaalne elu tagasi.
Eks meil siin Eestis vist ongi. Natuke annetatud, mõni Šuura lapse klassis juures ja mis seal ikka.
Tuumasõja oht? Naah, sel teemal isegi suured pabistajad ei viitsi pablada. 
Ja mul on nii halb! Andke häireolukord tagasi! NII palju parem oli olla!!!!!!

Mis siis minu jaoks muutunud on? Üks inimene fb-s, kes mulle enne ka suht meeldis, meeldib nüüd väga. Eestivenelane, kui te inimesi rahvusteks jagada armastate, aga ei tema ega mina armasta. Loeb inimlikkus, mitte keel, usk, kodakondsus. 
Ta on mu nii suur lemmik, et ma olen isegi paar korda mõelnud temaga elusast peast kohtuda. 
Ainult mõelnud. Me ainus päris kohtumine oli mingi 8-9 aastat tagasi. Aga see mõtegi peaks lemmikluse tasemest aimu andma.

Kodus on natuke rohkem konserve varuks. Natuke, ma olen konserviostja ka muidu, oad, kikerherned, kookospiim, sprotid. Aga nüüd on mõned tuunikalakonservid ka.

Mul on purk himaalaja soola, sest peensool hakkas otsa saama ning kui ma olin poes avastanud, et hei, PAN-soola on! avastasin ka, et himaalaja roosa maksab kilo kohta kaks ja pool korda vähem. 

Peensool pole ikka veel otsas, kuigi soolavaka põhja tuleb kaapida, et pool teelusikatäit kätte saada. Normaalne sool aga hakkab poodidesse tagasi tulema. Phmt võib öelda, et paanitsesin üle, aga tõsi on ka, et ega mulle sõjatagi meeldi tunne, et igasugude sool HAKKABKI PÄRISELT elamisest otsa lõppema.  
Sest ainult peensoola kodus pidama hakkasin juba palju aastaid tagasi. 

Kas midagi on veel teistmoodi ... mõnede toodete puhul lugesin väikesi kirju, et kindel olla: pole Venemaal toodetud. Väike kiri oli jube väike. Mõtlesin, et mulle vist on prille vaja. 
Olen sellest mõelnud viimased 7 aastat. 
Selgelt ei ole mure piisav, et selle pärast midagi teha. 

Ibukavarusid täiendasin, aga et nüüd on uus pakk juba lahti tehtud ja sealt mingi 10 tabletti võetud, ei lähe see väga millegi erilisena kirja. 

Jep, minu senised sõjamuutused elus.
Peale selle, et oli nii hea JA nüüd on kontrastina nii halb. 

8 kommentaari:

  1. Jep, notsul on absoluutselt õigus selles, et me oleme emotsionaalsed vastandid.
    Kui mul ärevus üles läheb, ma hakkan elamist nautima - aga see ei kipu kuidagi tõusma. Ärevust pole mus normaalolekus grammigi. Ainult tüdimus, masendus, nagunii-läheb-kõik-nagu-ta-alati-läheb.
    No ja tal on kogu aeg üleval, vaimustus ja hirmutardumus siinsamas, kohe võtta, ja kui veel kasvab, on üldse talumatu.

    Ma tean, ma tean, ta juba mingi 9-10 aastat tagasi tõdes seda ja ma olin nõus jne.
    Aga seda, kuidas mul ärevuse tõustes tekib üldse elurõõm ja -ind, seda ikka pidi tundma, et päriselt aru saada.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. a muide, praegustel rahututel aegadel olen ma avastanud, et mul on vist lihtsam kui teistel inimestel, sest ma olen juba ärevusega harjunud. Treenitud.

      Kustuta
    2. ... ja mul ei tee sisenõresüsteem erilist vahet, kas ärevust tekitav signaal on sõda või esinemiseks valmistumine või eesootav telefonikõne.

      Kustuta
    3. Selgelt mul teeb.
      Kuigi ma muidugi üritan - ma arvan, seepärast ma larpin ja käin peol ja igastüritustel jne - et saada ärevust.
      Aga keha ei anna eriti.

      Kustuta
    4. Kusjuures muidugi: seepärast ma olengi siuke kartmatu! Et mu sees ei toimu mitte: "Aga äkki läheb halvasti ja valu ja õudus???" vaid "Aga äkki saab sisenõrenäärmed tööle ja saab hea olema!"

      Kustuta
    5. Noh, vähemalt kasulapsega tuleb ilmselt vähemalt esialgu sama palju ärevust ja pinget kui kõhulapsega ja küllap tasub ära =P

      Kustuta
  2. Muide... kui sul päriselt on lugemisprille vaja, siis. Tead, mis juhtub, kui ilma prillideta loed ja pidevalt silmi pingutad? Peavalu juhtub. Khm.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul sõltub nägemisteravus jubedalt väsimustasemest. Kui olen väsinud, vajan heledat valgust, et isegi normaalse kirjasuurusega tähed vahepeal uduseks ei kisuks. Kui olen enda kohta suht värske ja kurgike, loen isegi pisikest kirja suht vabalt. Ja siis, kui väsinud olen ja sitasti näen, ei jaksa arstile mõeldagi. Aga kui värskem olen, siis tundub, et pole vajagi ju.

      Kustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.