Reede, 30. jaanuar 2015

Kristiina

Disclaimer: ma ei ole oma mälule kindel.

Ma arvan, et võisin olla näiteks kuuene.
Jaanipäev, vist. Vanavanemad (vist) on ka seal ja õue toodud vanasse kraanikaussi tehtud lõke susiseb, aga ei saa päriselt vunki sisse.

K. (vanuses 8, aia otsas kõhutades, mis on tehtav ainult tänu tema väikese kehakaalu või ebamugavuse ignoreerimise tõttu, sest aed on puust ja pealisliistuta): Kuule sina seal! Mis su nimi on?
Mina (vaikib ja läheb varsti minema, sest temaga rääkis Võõras Inimene). 
K.-l olid pikad blondid juuksed ja rõõmus olemine.
Meie päris tutvunemiseni läheb veel aega.

Siis oli mingi kord palliga. K. joonistas oma maja küljele kasti, ütles, kus ma pidin seisma, kus ta vanem vend (kes on juhuslikult samuti K.) pidi seisma, ja läks tuppa palli järgi.
K. (vend) uitas maja ette, sest kastis seista oli igavavõitu.
Mina läksin mööda tänavat ontlikult koju, sest mis ma seal üksinda ikka seisan.
Meie päris tutvunemiseni läheb veel aega, aga vähem.

Kuidas me päriselt sõbrunesime, ei mäletagi (kahtlustan K. nukuvankriga tema aias jalutamist ja mingeid täiskasvanuid, aga pole kindel - võib-olla turnis K. hoopis ümber tuleaseme, nende aias oli hooldatud tulease, mis pole ime, sest tema isa ja ema teevad ikka veel iga nädal lõket, isegi talvel), aga mõned reeglid on küll meeles.

K. juurde sisse ei lähe, mängite õues - läksin alles varsti, mitte kohe.
Ei söö seal - püüdsin täita, aga nad ju käisid peale! Seda mul kodus välja ei mõeldud, et hullem on võõras laps jätta üksi mittesöövaks, kui talle süüa anda. Või et ise nad küll K.-d ilma söömata ei jätnud. Või et üdini loll reegel.
Ülejäänud asju unustati õnneks keelata ja käskida =)

Alguses me mängisime nukkudega. K.-l oli nukuvanker ja pehme kehaga nukk. Mul oli ka enam-vähem beebikujuline nukk, kuigi kõva kehaga, ja jube ilus (takkajärgi, sel ajal oli loomulikult K. oma ilusam) käsitööna punutud vana vanker. Kõik beebiriided, mis venna voodikastist leidsin, läksid meie mängudes loosi. Mähkmed läksid samuti loosi, kuigi karmilt keelatuna mu vanemate poolt, sest defitsiidaeg. Nuku enda garderoob, mis oli pärit mu Teise Vanaema käest ja šikilt täiskasvanulik, hüljati, ainult aluspesu jäi alles.
Elasime mängult K. aia lehtlas, kus oli katus, pissil käisime sellesama lehtla taga. Jalutasime aias jalgteedel ja siis vahetasime oma lastel riideid. Nii möödus mu jaoks äraarvamatu aeg, näiteks nädal. Siis olime juba nii sõbrad, et kõik läks loosi.

Ma tean, kus K. ja tema vanem vend K. hoidsid oma jalgrattaid ja millised need olid. Et K. omas Ereliukast, millel olid seelikukandjale sobilikud lisatraadid ja see oli tema alumises koridoris. Kus oli nende pööninguuks, kuidas toad jagunesid, et enamik elutoa mööblist oli tume ja enamik muust mööblist hele, et tema isa K. oli habemega ja tema ema K. blond ja lokkispäine (kahtlustan keemilisi) ja et tegelikult oli neil oma korteris umbes sama palju ruumi kui meil naabruses asuvas majas, aga K, ja tema vanema venna K. tuba poolitasid riiulid. Laes oli koeraga lamp.

Õige, siis oli neil veel must koer K., kes oli ketis maja küljel (sinna majaküljele mahtus palju!), jalutas jumalast tihti ja oli pooleldi puudel. Ta suri hiljem kurvalt, sest esmalt olid tal kutsikad, viis tükki, kõik mustad, üks sai nimeks Njuufa, sarnasuse põhjal. Väga armsad kutsikad olid, said hakkliha, piima, muna ja müüdi piisavaks kasvanuna laiali, aga sellest lapsekandmisest ja -imetamisest sai koer K. vitamiinipuuduse. Sellest omakorda olid tema mõlemal puusal karvutud laigud. Ja siis, mõnevõrra rohkem kui aasta pärast kutsikaid, seoti koer K. (ma ei tea, kes sidus, aga nuttev ema K. kurjustas anonüümse pahategija aadressil minu kuuldes) jooksuajal ketti oma tavalisse kohta ja kõik naabruskonna isased koerad tulid oma nõudma.
Veel ühest annusest kutsikatest polnud pääsu.
Nii et koer K. pandi magama, jättes enne talle paar õnnelikku päeva, mil ta jooksis isaste koertega vabalt ringi. Mina nutsin ka, sest K. peres olid kõik kurvad. Aga see tuli hiljem.

Oli ka emane kass üllatusliku nimega K. Samuti must. Ta sai ka poegi suht sageli, ilma mingi vitamiinipuuduseta. Neist enamik uputati ära ämbri ja soki meetodil, aga üks kuni mõned jäeti igast pesakonnast alles ja siis kass K. kasvatas neid, kuni nad ära anti. Ühe musta poja, kelle pea ümber oli looteveekott ja kes hingama ei hakanud, matsime K.-ga lehtla taha. Valged jäid reeglina alles, sest nad olid valged, aga uputati palju kassipoegi. See ei jätnud nähtavaid jälgi kellelegi, isegi mitte emakassile.

K.lt õppisin ma palju.
Tal oli pehme kereta tumedajuukseline baleriinnukk Cindy, naise moodi, kellega me mängisime ja tänu kellele ma oskasin barbit tahta juba enne kui mu klassiõed näiteks.
Hüppasin korduvalt alla K. kuuri katuselt ja viimase korra ajal lõin lõua vastu põlve katki. Sestsaati kardan mõnevõrra kõrgust. Sellesama kuuri teisel korrusel, kuhu sai redeliga, oli K.l ja tema vennal K.l pesa, kus käisin lugemas. Ka oli neil kastani otsas koerakuudi kõrval onn, mis küll seisnes paaris puu otsa löödud lauas, aga oli asi sellegipoolest. Sealt sai kuuri katusele muuhulgas.

Siis suhtlesime K. sõpradega, kes elasid samas kandis ja olid kas õdededuod (kaks) või vanema vennaga tüdrukud (ka kaks, ma mäletan kõiki vanemate vendade nimesid, ent õdedega on raskem). (Mis mul võnuks ka sõpru olla v???)
Kiusasime-mängisime G.-ga (naissoost, meievanune, vbla vaesem).
Sigaretikarpi kahe akna vahel ei õnnestunud mitmekordsest nöörimisest hoolimata sõitma panna, aga K. nägi mu vannijärgset kuivatusprotseduuri oma köögi aknast, nii et väga kaugel me üksteisest ei olnud. Mängis K. klaverit ja tantsis rühmas oma pikkade blondide juuste lehvides, ja oli üldse musterlaps, ma arvan. Tänu temale teadsin Eliset (klaveril) ja Miki-laulu Pirital mereleminekust (mitteklaveril).

Lisaks oli ta oma teismeeaks veidi turske. Ma ei ütleks, et eriti, aga sain toona oma emalt kiita väga kaudsel moel - kurtsin, et K.l on kaks paari ilusamaid rannariideid kui mul see üks ja ainus paarike. Ema vastas, et jah, ta mõistab mu häiritust, aga ma näen ka neis koledates sitsist rannariietes parem välja kui K. enda omades.
Siis mõistsingi, et teatud inimesed võivad kanda mida iganes ja ikka näha välja paremad kui teised. Kurinahad. Täiesti nördimapanev, et kõike ei saa osta.

Miks ja millal me K.ga enam tihedalt ei suhelnud, ei tea. Kui me ära kolisime (olin 14), olime igatahes juba jahenenud, kuigi vähemalt minu poolt mitteteadlikult.

Kui olin umbes 18, käisin vanema venna K.-ga voodis, aga esiteks see jäi ainsaks korraks, teiseks see juhtus Tartus (ta vist õppis juurat?) ja kolmandaks ei jõudnud me päriselt seksini, sest vanem vend K. oli ootamatult tundlik ja pani tähele, et ma ei olnud päriselt hingega asja juures. Ta oli mu meelest kena küll, aga mul oli kalduvus teha teisi rõõmsaks (mitte ennast), ja ma polnud temaga harjunud. Nüüd on tal pisike tütar või kaks. Naine loomulikult ka.
Näen teda vahel harva, aastas korra näiteks, käruga või tüdrukukesega ta kõrval kõndimas. Ta (vanem vend K. siis) on ikka veel kena, kuigi habetunud.

K.ga oleme pärast seda veel korra pikemalt rääkinud. Tal oli õnn/õnnetus saada 2 last umbes samal ajal kui mina sain omad, siis läks ta mehest lahku, kolis Soome ja ma ei tea, kas sai seal veel ühe lapse või mitte - igatahes mingi mootorratturiga ta seal asju ajas. Ta oli ikka veel veits turske, veits turskem kui enne, ta pikkadest blondidest juustest olid alles õlgadeni blondid salgud, ja seda korda, kui me rääkisime, mäletan halvemini kui seda, milline oli nende elutuba (mida ma kujutasin ette, kui Otto naabrite juurde telekat vaatama läks) või nende vannituba (mida ma kujutasin ette, kui Greteke hammustas Floriani).

Mis tast edasi sai, ei tea, v.a. et suvel 2014 nägin mingit blondi naist nende vanemate, K. ja K. kodus aias tule ääres selja tagant, ja see oli väga ilus sire selg.
Aga võis vabalt kuuluda ka vanema venna naisele näiteks.

See ei muuda K. tähtsust mu elus. Ta oli ja on. Oli ja on. Pidevalt.

Laupäev, 24. jaanuar 2015

Igapäevaselt

Kohv tundub olevat ainus asi
mis voodist välja veab.
Piimane kruusitäis tänase maitset,
täna on täna on täna
ja
natuke aitab, tunnen
end vähem unisena.

Uus kruusitäis.
 
Täna ei olegi nii halb,
kui jätta homsele mõtlemata.
Ära mõtle, kuni vähegi saad!

Katkise kruusiga pudeneb kätele
kildude kaskaad.

***

Neljapäev, 22. jaanuar 2015

Aadamal oli seitse poega...

... seitse poega Aadamal.
Ei nad söönud,
ei nad joonud,
ei nad tundnud armastust.
(Ajasid ainult Silmarile taga.)

Kui mul on kõige halvem olla, siis vahel võtan Maedhrose endale selja taha mind embama. Seda on seni juhtunud küll umbes kaks korda, sest ma kujutan praegu asju ette ainult sunniviisil (kes mind ikka sunnib peale iseenda, mhmh), aga mulle on Feanori (täppidega e, kus sa oled?) pojad tähtsad. Kõik 7.

Maedhros, kes oli Thagorodrimil vangina, Fingoni sõber, heitis end leegitsevasse lõhangusse lõpuks.
Maglor, kelle häält ma ei ole ju kunagi kuulnud, aga ikka ei suuda seda unustada.
Celegorm, kes rääkis loomade keeli ja kelle kord-oli, kord-ei suhtest Aredheliga lõpuks asja ei saanud. (Jep, täiega oletan olematuid tegelasi.)
Caranthir, kes kandis endas seda "olen paha" väga nüansirikast rütmi ja kellelt mu kuuldes keegi ei küsinud, kas ta tahab seda.
Curufin, kes oli nagu Feanor ebaõnnestunumas võtmes (vähem kõike) ja kellelt ka mu teada ei küsitud, kas ta tahaks oma elu hoopis elada.
Amrod, keda mängis Balor (kes omakorda on mu meelest tänu sellele ikka veel söögiasi), ja kes oli kas piinatud kuju juba pärast laevade põletamist või sai selleks alles peale surma Sadamates.
Amras, kes kas põles sisse laevade põletamisel (mul on teatud kiiks, et kuna ma elusalt põlemist kardan, see ilmselt on mulle), või käis kogu aeg koos Amrodiga ja oli temaga üks hing.

Ma pidasin neist seitsmest kunagi ettekande. Leidsin selle teksti, kui oli see 10-aasta vanune päevik ka, ja kuigi ma ei lugenud ettekande kirjutatud osa läbi - ei tahtnud, sest taas tulnud kalduvus masenduda oli juba liiga selge - jäi üks asi juba peale vaadates silma.
Et nad andsid küll oma parima, aga selleks, et Feanori pojana Keskmaal õnnelikult elada, pidanuks olema veatult hea, ja seda nad ei suutnud. Mitte keegi neist. Osad, muuseas, ei püüdnudki.
Liiga päris inimeste moodi ilmselt. Veatult hea - kes seda suudab üldse?

Maedhros (jah, on nende seas mu eriline lemmik) igatahes ei suutnud.

Kasiopeale ka Maedhros meeldis =)
Mingis mõttes ma üritasin sedasama. Olla nii hea, et keegi ei saaks kobiseda. Noor, sportlik, lapsed, kirjutab, õdetseb, inimesena söödav, ühiskondlikult söödav, annab ja veel rohkem - ja siis seda kõike veel rohkem, sest millegipärast ei olnud ikkagi vastuvõetav igal pool.
Nagu päris inimene. Keegi meist pole ju kõigile ja kogu aeg vastuvõetavad.
Ning nüüd ma ei saa enam seda kõike, nüüd on raske isegi mõnd punkti korraga täita, ja mingis mõttes ma saan Maedhrosest üleni aru, sest olla hea - seda ju ei suuda pidevalt. Olla õige ja kiidetud ja päris, seda ei suuda pidevalt, aga kui tunne on, et on vaja, muidu ei olegi keegi, siis ongi silma ees kaks valikut.
Maedhros lasi end rebestada isale meeldimise, sõbrale meeldimise ja ise olemise vahel, kusjuures see "ise" jäi selgelt kaotajaks. Alati oli keegi teine, kelle nähtamatule õlale toetuda, ja kui ta viimaks avastas, et neid õlgu ei ole, pole olnud juba ammu, oli tal valida ainult kaks teed.
Kas olla siiski parem, ilma toeta, aga parem - või mitte olla üldse.

Vahemärkus: kuram, mulle ikka meeldivad sulud.

Noh, ja ma ise tunnen samamoodi. Et on küll nutmiseks sobivaid kohti, kui otsida, aga veatult hea ei saa olla nagunii ja miks üldse tahta-proovida-olla, ma NAGUNII ei suuda ju! 
Aga lõhangusse läinud Maedhrosest rohkem hindas katoliiklik J.R.R. Tolkien ilmselt ta nooremat venda, kes lauldes mere kaldale jäi, ja mingi lootus ju on ka, et aasta pärast ma enam ei lõhu kruuse, ei kannata pearingluse all kogu aeg, suudan paremini kui praegu vähemalt.
Ja ma tahtsin ju elada, kui nii kaugele paranesin? Kurat, kasvõi Ukraina jaoks võiks ju terveneda, sest praegu ma olen TÕESTI kasutu.
Kurat.
Kurat.

Jaa, ma tahan tervemaks saada. Proovida saada. Mitte olla Maedhros, vaid Maglor seekord.

Teisipäev, 20. jaanuar 2015

Rohkem kui tuhat sõna

Kiiruga võetud Arno poolt enne, kui ta koolituma läks. Ilma ilustusteta, sest ma ei oska neid teha, mitte et ma olekski mingi ilustustetevaba kogu aeg ja põhimõtteliselt.

Sünnipäevapilt, aajee.

Midagi muud tarka pole ja lolli... Krm. Lolli.
Phmt ei tahaks ikka loll ka paista ju. Parem unine või väsinud või midagi sinnakanti.

Neljapäev, 15. jaanuar 2015

Teine

Tuli meelde üht feisbuuki postitust tehes.
(Ma kirjutan sinna tunduvalt vähem kui siia, aga sedakorda tõesti.)
Et ma valin alati selle, kes/mis pole ilmselge, vaid teisena tulev. Mis on mõnes mõttes õudne, aga mõnes mõttes loogiline - ei pea ennast esmajärgus märgatavaks ja valib siis alati ka ise teise. Näiteks oli mu noorusajal kombeks fännida njuufaunlandi koera, sest vetelpäästja on lahe ja pealegi on see suur koer, kohe nähtav, kui jalutate, ja uhke tunne.
Mis tähendas, et ma pidin eelistama bernhardiini, kes oli veel suurem ja kellega jalutada poleks ka häbi ots, aga kes ei päästa inimesi mitte veest, vaid lumest. Oot, miks ma üldse eelista(si)n koeri kassidele, kui kaslased on mu meelest alati ahvatlevad olnud?

Oli üks "Kassiraamat", kust Kõik said teada, et tiiger on suurem kui lõvi, raskem kui lõvi ja peab jahti üksinda - millest sai alguse mu seni kustumatu armastus lõvide vastu.
Mulle ei meeldinud mitte Sherlock Holmes, vaid Watson, mitte Romeo, vaid Tybalt, mitte valge, vaid must luik, mitte kreeklased, vaid troojalased. Igal juhul ei meeldinud mulle see esmane kangelane pooltki nii palju, kui tema kaaslane, see, kes oli pooleldi tema taga varjus.
"Kolm musketäri" oli ses mõttes mulle kirjutatud, et d'Artagnan oligi algul jobu, enne kui osutus Kõigile söödavaks, ja kes oli peamine peategelane, püsis alaealisele mulle segane tükk aega. Piisavalt tükk, et sain juba d'Artagnani armastada, enne kui tema peategelase-seisus talle koormavaks osutus.


See oli (ja on?) automaatne tendents, et kangelane pole see lemmik, vaid Teine. Kas kurikael või sõber, aga Teine. Paha sai tähelepanu teisena, kui sõpru polnud, loomulikult, siis oli ta Teine, eks ole.
Mingi osa oli seal kindlasti sellel, kuidas ennast nägin - see, et pole söödav igaühele, sai väga varakult selgeks, ammu enne kooli ning ma kohe ei tahtnudki konkureerida seal, kus konkureerivad Kõik. Mingi osa oli ka sellel, keda-mida arvasin end väärt olevat, aga see probleem, et ma polegi paremat väärt, küll minu oma ei ole. Ma ikka valisin, mida tahtsin, iseasi, mida ma tahtsin just, eks ole. Iseasi veel, et vaata ette, mida soovid (tahtsin rohkem aega elamiseks - tahtsin? sain) ja see, et mulle meeldis Corwinist rohkem Julian ja Taavestist rohkem Koljat, see ikka on see tahtmatu valik. Lihtsalt on nii. Kas nii on sünnist-emaihust saati või hilisemate kogemuste toel tekkinud komme valida sel konkreetsel moel, see ei loegi vast. Lihtsalt ON NII.

Aga see oli huvitav tuvastada, sest iga päev ma ju ei mõtle (mõelnud) oma valikute ja mittevalikute teemal. Mõni tundub mulle hea ja mõni mittehea, mehed, naised, raamatud - on need, mis on Kõigile ja need, mis on Meile Teistele. Minu inimestele, kui soovite, aga miks on mõned inimesed minu inimesed ja teised mitte, ei tea ma ise ka. Hei, muinasjuttudes ma ju elasin kaasa ikka Lumivalgekesele ja Tuhkatriinule, mitte kurjadele võõrasemadele! Täiesti nagu Kõik.
Võib-olla ma olengi Kõik.
Olin. Olen. Olin. Misiganes, raskus, mis kuulub väljaspoole jaanuari.

Aga üks meenutas mulle, et mul on kalduvus valida teisiti kui tundub mõnus. Et tal on ka see kalduvus, ent see on harjutamisega muudetav asi. 2000 aastat edasi on nagunii ju ükspuha.
Võib-olla ma peaksin ka oma kalduvusi muutma, on iva.

Pühapäev, 11. jaanuar 2015

2012, vähemalt natuke

Õige, kass ka.

DISCLAIMER: pole päris loomasõprade tekst.

Alustuseks tuleb tunnistada, et on küll ilus kaslane. Parasjagu karvane, pikkade vuntside ja kulmudega, must ja graatsiline Tahtsin suurt ilusat kõutsi ja selle ka sain. Kui nii võtta, siis järjekordne isik, kes on täpselt see, keda tahtsin.
Mul on selline tendents: saada lõpuks, mida tahan, kui ma seda enam ei taha.
Kõuts, tõsi, tuli kuidagi vara kätte.

Kui vanaema kassi hellitab, on ta "paia-pai" ja saabki pai, kuitahes põlglikult ta sellesse ka ei suhtuks ja korrust või tuba ei vahetaks. Kui kass kakab vanni või varastab midagi laualt, saab ta vanaemalt sõimata, kuigi see on tal umbes samavõrra ükskõik kui paitus. "Sa ei ole üldse pai, vaid paha-paha!" ei kõla ka halvasti tegelt, aga kahtlustan vanaema ka hullemates keelendites, kui ma pealt ei kuule. Kass teeb neist muidugi samavähe välja, sest ei oska inimkeelt ja vanaema ei rakenda vägivalda, sest ta pole selleks vormis.

Ma mõtlesin, et kassil ongi suva. Kõigest. Et vahel kiidetakse, vahel sõimatakse, vahel kolitakse, vahel tuuakse kuuski tuppa, mingit loogikat ta ei leia ja lihtsalt vaatab, mis saab. Aga huvitaval kombel peale mu haiglast naasmist talub kass mind vaevu-vaevu. Mu voodis magab, jaa. Mu pandud vett joob ja krõbuskeid või konservi sööb, käib keldris, kui ma ukse avan. Aga mind pai näol talub ta minimaalselt, ainult siis, kui on maru unine, muidu läheb minema.
Ja siis ei ole täiesti ükskõik, kui on üks inimene, keda ta vähem kannatab ju! Võib-olla pole talle miski ükskõik?!

Kui ainus mõte, mis sul on, ongi olla inimese sõber, on mesimagus "paia-pai" võib-olla eelistatav jahedale mitteväljategemisele? Võib-olla mu veendumus, et kassi ei tasu steriliseerida, kui ta nt isane on, et tal säiliks vähemalt võimalus elada õiget kassielu, ei ole üdini kehtiv, võib-olla ta olekski hoopis inimese sõber, kui lastaks? Ei käiks väljas võimalusel, ei kuseks ega situks vanni, olekski inimese sõber? Vanaema, kellega koos me elame (hetkel? ma ei tea ju paranemise kohta midagi!), laseks küll kassi õue, kui see tal karmilt ära poleks keelatud. Seda häält, millega ta kõutsile räägib, et MINA küll laseks sind õue ka, ma ju tean, et sa tuleksid tagasi, vaataksid siin ümberkaudu oma käigurajad üle, magaksid mõne keskel ja tuleksid, seda häält ma tean küll. Kui kass nädal aega jooksus oli mu haiglaajal, siis ei teadnud vanaema midagi, vean kihla. Kass aga elas nädala kassielu, siis leidis tagasitee ja kumb elu talle siis rohkem meeldis? Miks ta tagasi tuli?

Võb-olla on "paia-pai" siiski stiimul. Jah, selle võib saada phmt niisama istumise eest, aga vähemalt ei saa siis sõimata ja pai vanaemalt ongi ehk magusam, kui pai minu (ajuti) värisevalt käelt. Mida mõtleb kass, magades aknalaual, vaibal, minu voodis? Kunagi oli ta pooleldi hulkuva kassi üks viiest pojast, siis maadles halli vennaga mu Tütarlapse hõimkonna valdustes, siis elas meiega koos Mittedepressiivses Väikelinnas ja nüüd koliti koos mu lastega ära sinna, kus minu ema elab.
Äkki ta tahakski olla üleni kodustatud ja metsiku kaslase jooned temas käivad ainult pinda?

Aga äkki elab ta lihtsalt mõttetut elu?

Neljapäev, 8. jaanuar 2015

2006 edasi

Näiteks magama ei saa.

Tahaksin siinkohal öelda mõned sõnad kodussünnituse toetuseks. (Ei, ma ise ei plaani, esiteks pole rase ja teiseks igalt poolt murdunule ei soovitaks ma ka, aga teatud iva siiski on.)
Et. Kui sa oled emane, tunned iseennast ja oma keha, sünnitamist - oled viimase lapse saanud seitsme aasta sees ja tervena kätte ilma keisrilõiketa - siis võid arvestada, et ilmselt sa omaenda konkreetsest juhust tead rohkem, kui ametliku meditsiini esindaja. Sest ametliku meditsiini esindaja näeb juhtumeid seinast seina ja piisavalt, et teha mingeid keskmiste kohta pädevaid järeldusi - aga sina ju pole keskmine. Ilma igasuguste irooniakübemeteta. Keskmist kasvu, keskmise hariduse, keskmise sissetulekuga igatepidi keskmist annab otsida. Samuti keskmist sünnitajat. Mõnedel läheb kauem, mõnedel vähem. Mõned saavad teise, kolmanda, neljanda ja viienda lapse üha kiiremini - ja siis venitavad kuuendaga terve igaviku, sest vale nägu vaatas aknast sisse. Mõned nii, mõned naa. Keskmised numbrid on ainult need, mis nad on. Keskmised numbrid, mille vahele mahub palju sünnitajaid - aga mitte kõik. Ja sina oled sina. Kui sa oled enesevaatleja, siis ilmselt näed palju rohkem kui professionaal.

Mina ei saanud haiglas isegi magama =/ See-eest läksin peale arsti kurjustamist liiga kuuma duši alla ja panin ukse lukku. Siis lödistasin selle liiga kuuma dušiga kõik märjaks ja lasin lõpuks ka hooldaja-koristaja (jep, nii ammu sünnitasin, et need olid veel samad asjad) sisse, misjärel mind küüditi sõbralikult, ent kindlalt vanni ära.
Vann muidugi tehti liiga külm, kiirendaja kiirendas, poolselili sünnitamast ma keeldusin ("Aga te ei ole ju selili, vaid poolitukil!") ja hakkasin otsima poosi, kus saaks last võimalikult mugavalt välja pressida. Kujutate ette, osad poosid keelati mulle ära, sest ämmaemand ei olnud kursis, et nii ka saab! Lõpuks sünnitasin järist hoides kükkis klausliga, et võtan lapse ise vastu ja neid ei süüdista, sest selles asendis ei ole ämmaemand võimeline mind aitama. Võin rebeneda (mis praegu tundub suht tühine oht, aga siis tundus tõsine).
Võtsingi lapse ise vastu. Päriselt. Sündis teine pea ees, nagu neil tavaks, ja seega oli esimene asi, mis ma oma Poeglapsest nägin, tema kõhetu taguots ja munad, sest püüdsin ta kinni nagu ta pudenes.

"Oi, munad! Mul on väike poeg!" kiljatasin ma, pöörasin lapse ümber ja vaatasin talle otsa. Ämmaemand leidis, et see oli nüüd küll üks ilus sünnitus. Ma küll ei tea, milline tema meelest siis inetu on, aga omal moel oli see abiks tõdemus, võtsin sellest kinni ja lohutasin end iga kord, kui meel hakkas kurvaks minema. Ikka läks küll nende päevade jooksul, mis veel haiglas olin, kuigi nägin tihemini hooldaja-koristajat, kes oli mu lemmik Poeglast saades.
Magasime selle Poeglapsega (kes raamatute järgi pidanuks olema täiesti mitteunine ja vahtima mulle otsa kui kõige põnevamale inimesele maailmas), kuni saime seal poolselili-laual, aga lõputult ju ka ei maga. Tuli sünnitustoast oma palatisse minna. Kõht oli pidevalt tühi, söögikorrad ebapiisavad, palatinaabril piima nappis ja tema laps nuttis, ning ma sain nõuandeid personalilt, kuidas paremini oma järeltulija eest hoolitseda. Ma ju teadsin kõike! Mis nad üldse..? Kes nad üldse..?
Aga küllap on hullemaidki variante lapsetumiseks.

Koju tulles värvisin teist korda üle nüüd juba sinise põranda ja panin poja Türi lasteaiajärjekorda, millest neil kummalgi polnud küll mingit kasu, aga vähemalt tegin. Siis pigistasin ümber voodipäitsi punase kummi, sinna vahele erepunase riide baldahhiiniks ja jäin imetades külaliste ootele.
Poeglaps osutus lihtsaimaks lapseks maamunal, magas palju ja sügavalt, sõi innuga ja palju, ning kui ta parasjagu kumbagi ei teinud, naeris. Takkajärgi mõtlen, mis olnuks, kui ta poleks nii lihtne hallata olnud, aga ei mõtle väga sügavalt. Praegu käib koolis, on ilus ja pikajuukseline. Las olla!
Mul on hea meel, et nad Tütarlapsega olemas on, sellised nägusad (kuigi väline ilu muutub muidu mulle järjest tähtsusetumaks) ja nutikad. Kuidagi on tunne, et see on minu teene ka ju.

Teisipäev, 6. jaanuar 2015

2006. Veel ühe "Perekooli" mitteleidnud sünnitusloo esimene pool

See oli naljakas aeg. Kolisin ema tõukel Türile, korteri oma kõrvalmajja mu meelest valis mu isa, ja ma olin oma teise lapse isasse väga armunud.
Miks ja kuidas me just lõpetasime armusuhtes olemise, polegi tähtis. Aga ma tegin üürikorteris ta pärast remonti ja see juba näitab midagi, ilmutasin temateemalise luulekogu, pesin võõra peldiku läikivpuhtaks ja üldse. Ta ikka oli mulle väga kallis ja kui ta ütles, et vbla tuleb sünnitusele, siis kuigi ma õieti ei uskunud teda, saatsin sõnumi ikkagi. Ta ei tulnud ja selles jutus teda rohkem ei puudutata, aga mõni aasta hiljem ta vabandas, et ei tulnud. Ja kuigi too sündmus ei olnud mu jaoks mingi asi, mida meeles pidada, on see mul siiski meeles. Et oli selline mees, selline mittetulemine, selline vabandus.

Kui me Türile kolisime (sest töökohad polnud teema, ainult lastekasvatus oli), oli parasjagu eelsügis, vanem laps sai kohe lasteaaeda, mis asus meile ka lähedal, ja ma pidin sünnitama Läänemaa haiglas niisiis.
Tegin ja tegin remonti, vannitoakapis oli paar purki värvi, ema ostis paar juurde + mõni rull seinakatet ka (tegelt ma ostsin ise, olles luba küsinud korteri omanikult, aga ema sai tšekid), ja mina siis rakendasin neid. Üks tuba tuli suht sinine v.a. tapeet ja sündsalt valge lagi + radikas, üks kollase-rohelise kirju, esik ka sinine, ja kui teine laps hakkas sündima, olin lõpetanud esimese toa põranda esimest korda siniseks võõpamise ja väsinud.

Saatsin Tütarlapse isa juurde ja veetsin niisiis omaette ööd. Ööveetmine käis nii, et kui oli miski tuhu, seisin köögilaua najal ja tegin puusaringe. Kui oli pikk tuhu, ronisin vanni valutama, ja vahepeal magasin. Panin kirja ka, et mis sagedusega käivad, aga kuna keegi ei tundud selle vastu huvi hiljem, oleksin peaagu unustanud. Samuti lugesin kehva armastusromaan-krimkat. Keegi ei tundnud ka selle vastu huvi, aga et raamat sai sünnitushaiglasse kaasa võetud ja seal lõpetatud, mainin ära.
Vannivee sain soojaks elektrikannuga. Tegin aga jälle paar liitrit keevaks, lisasin vannile ja kuna mu unepausid ei olnud üle poole tunni eriti, toimis küll.

Seekord oleks kodussünnitus vbla teema olnud, aga ma ei julgenud ihuüksi ka seal kodus olla, ema oli mul välismaal, see sõber, kes eelmisel korral oma mehega pildil, ka ära, ämmaemand teist eesmärki ajamas ja just selle vahe sees ma pidin muidugi lapsesaamise ette võtma. Septembri lõpus, päev pärast Tütarlapse lasteaisekskursiooni Kurgjale. Kuskile ei lükkunud ka. Poeglapse isa (krm, temast ikka on juttu) väitis, et number kaks peab kuskil lapse sünnikuupäevas sees olema, kui see ikka on tema laps. Mitte et ses oleks reaalselt kahtlust olnud. Ja et ma uskusin umbes kõike, mis pärit ta suust, siis ei kahelnud ma ka selles, et nüüd siis laps number kaks saab kahe ka kuupäevana kirja, ning õigus mul oligi.
Kas saatsin oma isale lapse nr üks järgi või helistasin ise, seda ei mäleta. Et isa ütles autos korduvalt "Kohe oleme kohal, natuke veel", seda mäletan, sest loomulikult oli jälle sõidukis rekordiliselt paha olla ja ma niutsusin, nuuksusin jne. Kriiskamiseks ei läinud, sest seekord olin esiistmel ja ajasin end selle asemel sirgeks, aga lohutusi tuli. Lisaks kostitas isa naine mind õuduslooga kodussünnitusest, mis küll ei jõudnud päriselt kohale, sest ma olin pooldaja, aga hetkel nagunii ju haiglateel, ja seega tuleb meelde ainult see, et keegi suri. Ma olin ka mõtteviisis "kui ise oled lahke ja sõbralik, ei teegi keegi midagi sulle ebameeldivat" kinni ja üsna ümberveenmatu ses osas.
Surija oli siis valesti elanud lihtsalt.

Haiglas läks alguses hästi.
Ma olin üsna kaugele avanenud, sest piinlemisel autos oli ka oma mõte, ja pabereid sai täidetud üsna raskel meelel ja rõõmsal personalil. Aga kui isa ja co olid läinud, mina aga sünnitasin edasi, selgus, et tegevus dušidest ja raamatust, arstist ja hooldajast hoolimata pidurdus ja pidin üle elama maailmapilti muutva hetke.

Mina:...noh, ma siis lähen magan jälle vahepeal, eks?
Arst, naissoost: Mis te tulite siia magama või sünnitama?! Võtate kiirendava tableti, kui ei võta, paneme tilgutiga, aga looduslik tabletivorm on ikka parem.  
Blablabla.
See ravis mu suht terveks usust, et lahke näo ja jutuga saab kõike. Kõike ei saa.


järgneb, sest ma juba 5. päeva kirjutan (esimestel oli tavalisest veel märgatavalt haigem), ja lõpuni paistab et jälle ei jõua.

Neljapäev, 1. jaanuar 2015

2002

Lapsed. See on hea algus. Esimene:

Mu Tütarlaps pidi olema detsembrilaps. Tähtaeg oli 20. detsember ja ma ei teinud eksameidki detsembris enam, sest kõik nad olid detsembri teises pooles ja ma olin siiski väga noor, 21 ja puha, korra juba ülikooli pooleli jätnud, tagasi läinud ja niiiiii uhke, et mul ka keegi on.
Tulin Tallinnasse ära ja muudkui ootasin last, keda septembris läbi minu veel nähagi polnud, kes aga ei sündinud ja see oli probleem. Sest mul oli tellitud ämmaemand ja ma ei tahtnud talle pettumust valmistada ometi!

Et laps ei sündinud enne jõule, okei. Et ta ei sündinud jõulude ajal, oli lausa väga okei, sest kahed kingitused korraga saab tähendama, et tegelikult on neid ikkagi poole vähem, ja et lastele on olulised asjad, sain juba siis aru, sest tegelt olin üsna arukas.
Aga ta ei sündinud ega sündinud ja kui aastanumber asus vahetuma ja mu valmisolek sünnitada realiseerus ainult lõpuraseda naise kuju voolimisega savist, oli probleem  juba suur. Vähemalt minu meelest.

Ma proovisin šampust ja 0 mõju.
Proovisin treppidest käia (elasime koos Tütarlapse isaga Tondil viiekorruselises majas, kasuka, mis mul eest kinni ei läinud, lehvides sai mindud üles-alla, üles-alla) ja kuramus, ei sünnitanud. Et mingid arstid ka on ja mingi esilekutsumine võimalik, isegi ei mõelnud, sest esiteks olin suht sügavat öko-usku, teiseks jätsin kogu ametliku meditsiini ju Tartusse maha ning tühja mul oli sellele järgiminek meeles, ja kolmandaks käisid vahel mingid libavalud, mida ma tõlgendasin kui looduslikult hakkama saamise lubadust.

Kui 5. jaanuari pärisvarahommikul (ütleme et kell 2 näiteks) algasid need, mida ma pidasin tuhudeks, sai saadetud sõnum emale, sõnum ämmaemandale (kes näiteks ka mu õe ilma aitas) ja nõmmliivatee keema pandud, olin jumala rõõmus, et viiiiimaks sünnib!
Kui 30 tundi hiljem vannis väsimusest nutsin ja Tütarlapse isale ütlesin, et enam ei jõua, ei olnud ma enam nii rõõmus. Arvestasin 20 tunniga, aga aeg aina kulus ja sünnitamine muudkui kestis, nõmmliivatee muutus heast mõruks (kõik kannutäied pärast esimest) ja laps ei sündinud ega sündinud. Tütarlapse isa oli ka ehmunud, sest takkajärgi mõeldes oli ta samuti verinoor - minust natuke veel noorem - see oli ka tema esimene laps, seni teadaolevalt ka ainus, ja ma oli alasti ja nutsin, sest arvasin, et nüüd võib.
Võiski. Ei ole vaja alati tugev olla.
Kahtlen selles kogu aeg.

Nii olin üleni rahul, kui ämmaemand veel 10 tunni pärast pakkus, et ma võiks minna sünnitusmajja ka, sest ükskõik mis muutus tundus hea. Autos nuttes, kriisates ja üldiselt end halvasti tundes mõtlesin taaskord ümber, aga kuna edasi sõita oli lühem maa kui tagasi, ei hakanud sel teemal eriti arvamust avaldama. Kui minna, siis minna - ja seal vahest võetakse see laps minust ka välja.
 Sünnitamise majas pandi mulle kasuka asemel selga öösärk (mille ma umbes kohe seljast rebisin), tehti esmalt veed lahti, topiti mõlemasse kätte kanüül (üks kiirendajaga, sest üle 40 tunni on tegelikult ka palju, üks lihtsalt veega), ja siis ma umbes juba sünnitasingi.

Mina (valudes, pressiv, sisinal): "Te ei tea, mis tunne see on!"
Ämmaemand, haigla ämmaemand ja mu ema muhelevad, sest esiteks nad teavad ja teiseks on see väide nagu anekdoodist. Tütarlapse isa, kes kannab mind istudes süles kaenlaaluseid pidi, lihtsalt on.

Mina (osutades sellele isale): No vähemalt tema ei tea!
Ämmaemand, haigla ämmaemand ja minu ema noogutavad rahulolevalt.
Ämmaemand: Jah, tema TÕESTI ei tea.

Väljutamine kestis ligi kaks tundi, sest ma lihtsalt ei jaksanud, aga lõpuks sain oma naissoost lapse sülle. See, et ta sündis kell 16.27 ja kaalus 4 kilo 26 grammi on nagu on, ebatähtis, aga meeldejääv detail.
Et ta oli ilus laps, on mu meelest arusaadav, aga tasub kordamist. Ei olnud mingeid erilisi "Vastsündinu on erakordne" detaile, ta nägi välja nagu kuuajane, nuttis nagu kuuajane, sõi samamoodi, täitis ära need riided, mis pärit sealt tasulisest sünnitushaiglast, ja me olime mõlemad ta üle õnnelikud.
Või vähemalt mina olin. Ei hakka lapseisa toonase õnne teemadel oletama.

Seda, et meil oli sada külalist, kõik minu poolt, ei mõtle välja. Mu ema ja boonusisa ja õde. Mu parim sõber mehega. Ja umbes kõik tõid torti, mida sõime ja sõin ja sõime.
"Talvenaudingu"-nimeline kommikarp - nad vahepeal pakkisid seda teise nimega karpi ka - jäi üle ja siis andsime kommi igaühele, kes üle läve astus, olgu selleks hooldaja, arst või ämmaemand. Enamasti oli hooldaja, sest nemad käivad patsiendi juures sagedamini.
See on mu jaoks nüüd püha komm, eriti kuna see on tolle teise, kellest väga juttu pole, vanaema lemmik samuti.

Tütarlaps aga alustas kasvamisega ja seda pole ta senini lõpetanud. Hetkel on 174 cm näiteks, koos kõigega, mis naistel olla võiks. Kohe on sünnipäev.
Mis ta täpsemalt nüüd on ja kuidas sinna jõudis, sellest aga teine kord.