neljapäev, 11. detsember 2014

10 aastat

Lugesin 10 aasta tagust postitust.
S.t. käsikirjas, päevikus ja kuupäevaga 06.12.04.

Phmt tahaksin lihtsalt ära joosta karjudes, ilma kelletagi, sest nii õnnelikuks ma enam ei saagi, nagu peaaegu kahekümneviiesena olin, ja see, et osa seda õnne tuli teadmatusest, ei aita.
"Hea on armastada ja olla armastatud" tõden nt, ja kaks lõiku hiljem vajun sügavale sinna, kuidas seksiga saab endast anda rohkem ja see on ainus, mis on piisavalt palju, sest tahakski aina anda. Õrnalt puudutan ka multiorgasme (ma õieti ei teadnud üldse, mis orgasm on) ja olen jumalasta rahul kõigega.
Jee?
Et vähemalt kunagi on ta olnud päriselt rahul?

Nohjah, aga aga aga...
Esiteks: kas siis kunagi see seisund korduma ei saa?
Teiseks:  kas oleksin valmis loobuma kõigist kogutud teadmistest?
Kolmandaks: kas ma ja ma üldse oleme sama isik?
Neljandaks: omast arust ma ei usu jõuluvanasse, armastusse, heasse kõikesuutvasse jumalasse, puhtviielisse tunnistusse ega muusse sellisesse ja ikkagi suudab see, et mul ei ole täiuslikku õnne, mulle kurb paista?
Viiendaks: kas ma ja ma ikka oleme sama isik?


Ma kardan, et ei hakka suutma ja olema midagi enamat kui olen praegu. Et see, kuidas ma kukun kõhuli kümmet kätekõverdust tehes, on jääv. Et see, kuidas ajan endale kohvi peale ka poolikust kruusist juues, ongi minu mõõt. Et valud puusades ja seljas jäävadki sinna. Et mu ataksia ja see, et ei saa kätevärina tõttu meiki teha ja kõige meelsamini oleks toas voodis, ongi see, kes ma nüüd olen ja peaks lihtsalt sellega harjuma. Voodisse kobima ja harjuma.
Kardan. et kõik, mis on kunagi olnud kasulikku, ongi möödas ja alles on ainult nõuanded, mida keegi ei taha. Kardan, et kui lõpetan olemast uudsus, ei huvitagi ma enam kedagi.
Kardan, et see on juba alanud, see unustamine.
Kardan, et ma ei ole mittekeegi ja oh, oleks mul rongi alla ronimine ometi õnnestunud!
Kardan, et teen haiget kartusi sõnastades.
Nutan, sest endast on nii kahju, nii kahju, aga teised on ükskama.
Ja samas, alles ma ju kirjutasin ning mõtlesin sellest, kuidas meie kasulikkus ei ole me mõõdupuu?

Me oleme lihtsalt need, kes oleme, midagi muud polegi.
Vau, võiksin päevikupidamise lõpetada.

7 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Tuleb päevi paremaid veel
kui tänane.

Anonüümne ütles ...

Kindlasti pole kümne aasta tagune inimene ja praegune inimene samad.

Me oleme vaid keerised igavesti voolavas jões. Me pole mitte aine, mis on jääv, vaid kujundid, mis end säilitavad.
Norbert Wiener

Mul on viimase 20 aasta jooksul olnud väga palju arvuteid ja alati kopeerin tähtsad asjad vanast uude. Siis tekivad kataloogid "vana" ja "vana\vana" ja "vana\vana\vana". Riistavara on vahepeal mitmeid kordi vahetunud, tarkvara samuti, aga mingid failid ürgarvutist on alles. Kas see on sama arvuti? Miks peaks see talle oluline olmea?

ritsik ütles ...

Ikka oled sina, 10 aastat tagasi, 20 aastat tagasi, 10 aasta pärast, 20 aasta pärast. Säde sinu sees on seesama. See, et kestad võivad kuluda ja kannatada saada või hoopis paksemad kestad kasvada,käivad asja juurde.
Kui tead kindlalt, et oled õnnelik olnud, on see jube hea, sest siis on reaalne, et suudad seda peagi jälle olla. Hing ju mäletab.

Anonüümne ütles ...

Ei ole mõttetult elatud aegu, mõte ei pruugigi selguda praegu...

Anonüümne ütles ...

Mul on samuti posttraumaatiline stress kallal kergelt. Aga veitsa teistmoodi. Mul on nn ellujääja-süütunne. Et kamoon, mis värk on? Miks mina saan siin kaneelisaia näkitseda ja nina urgitseda sellal, kui "nemad kannatavad"!?

Muuseas vvn. Mida su heaks teha saab? Käi paar varianti välja!

Absolutely Fabulous ütles ...

Öh...ma ei tea, kas see nüüd lohutab või pigem mitte, aga peatrauma on selles mõttes loll trauma, et aju ei mõjuta ainult seda, kuidas sa näed või hingad või tasakaalu või peenmotoorikat etc, eksole, tihti muutub veidi ka iseloom ja väga-väga tihti on peatraumaga inimesed hiljem depressioonis ja tujud vahelduvad kiiresti etc.
Et kui sa niipidi mõtled, et see ei ole hetkel päris, see on niimoodi...ajutiselt veidi katki nagu see nägemine ja see, et kätekõverdusi ei jõua teha jne... see kalibreerub tegelikult ümber. Sest aju on suhteliselt imeline niimoodi. See ei ole uus normaalne, see on AJUTINE normaalne.

Mind aitaks, aga inimesed on erinevad, ma ei tea, kas sind aitab või ei.

(Mitte et ma mõtleks, et sa nüüd hull oled või midagi)

Anonüümne ütles ...

Sul on kliiniline depressioon. Ja seda mitte selle rongiallajäämise pärast, vaid juba enne, sellepärast sa rongi ette kõndisidki.
Antidepressandid, mõni rahusti ja kiiresti. Sa ei saa sellega niisama hakkama. Ei saanud siis ja asjad on muutunud sinu jaoks vaid halvemaks, nii et päris kindlasti ei saa ka nüüd.

Anna andeks kui see tekst siin karmilt kõlab, aga see unnumunnu ja õlalepatsutamine mida siin aetakse ei hoia sind lõputult pinnal. Niipea kui kaob nende tähelepanu, oled jälle pees.