Esmaspäev, 27. veebruar 2012

Kollid, hoidke alt!

Elu huvitavuse tase: 8 10-palli süsteemis.

Ja sitasti on sealjuures ainult natukene.

On larpe, mille järel tõesti ei taha ise midagi enam korraldada ega kuskil uuesti mängida lähiajal, sest ei raatsi seesugust eredat mälestust varjutada.
Nädalavahe andis ühe sellise kogemuse, nii et vaimustusšokist ja unevõlast toibudes (loe: magasin juba kaheteistkümnendat tundi järjest) unustasin ära, et pidin täna minema tiiru püstolit laskma. Kui telefonikõne selle fakti meelde tuletas, oli 25 minutit aega pesta, süüa, jätta lapsele soe söök ja soe tee, riietuda, võtta pangast raha ja marsasse istuda.
Ma jäin natuke ajahätta e. kui mina rahaga koos pangast väljusin, oli marsa juba peatusest läbi sõitnud. Spurtisin niisiis teega paralleelselt, püüdes leida, kus on järgmine peatumiseks sobiv koht, kus põlvili lumme heita ja marsajuhi poole käsi ringutada. Ühtegi sellist kohta ei paistnud, aga kuna ma pole loobuja, seadsin eesmärgiks risttee umbes nii 100 m kaugusel.
Ütleme, et oma võimet maani villase mantli sees, ühes käes kohviga termoskruus, mida tuli püsti hoida, väikebussiga võidu joosta sai üsna ebarealistlikult hinnatud.
Õnneks parasjagu sel hetkel, kui mina taipasin, et kurat, ma ei jõua kuidagi sinna joosta enne marsa kaugusse kadumist, sai ka marsajuht aru, et kurat, see tibuke ei ole oma plaani läbi mõelnud, ja tõmbas minust natuke tagapool ühe väiksema hange juurde tee äärde.
Nii et mul õnnestus siiski peale ronida ja õigeks ajaks Tallinna saabuda.

Ja siis ma lasin päris märklaua poole päris relva ja sain aru, et pikkade küüntega püstolikangelased-filmitšikid ei ole väga realistlikult kujutatud isikud, sest mul oma pisikeste neljamillimeetriste valgete küüneservadega olid peale 20 padrunit peopesas nii sügavad ja tugevad küüneaugud, et kaks tundi hiljem ka veel valutasid. Siiamaani annavad tunda.
Eriti täpne ma just ei olnud (v.a. esimene koba peale väga ilusti tehtud viiene seeria), aga vähemalt on esmane koolitus zombie-apokalüpsise puhuks läbitud.

Kolmapäev, 22. veebruar 2012

Valentinipäevapost - hilinenud, aga siiras arutlus armastuse ja õnne teemadel

DISCLAIMER: mul on palavik ja tekst on seega palavikuline ja ilmselt ma parandan seda kunagi hiljem

Vahel ma ikka mõtlen sellele, et võiks kirjutada jutte või koguni raamatuid nagu päris elu. Et see võiks olla lõbus, kuigi v-o ebadiskreetne, ja õudselt lahejabur.
Aga kohe sinna otsa tuleb adumine "aga keegi peale lähimate tuttavate ei usuks ju! Päris päris elu on küll kõikidel ülepea imelik, aga millegipärast on olemas selline imeline asi nagu raamatu-päris-elu. Ning kõik usuvad hoopis seda päriselu olevat - minu lugu oleks sellest aga nii erinev!"
Ma ei taha mitte mõeldagi, kui kohutavat jõuetut viha ma tunneksin, kui mina kirjutaksin raamatu nagu päris elu ja siis tuleks mõni rohkem või vähem isehakanud kirjanduskriitik ja räägiks "groteskist, melodraamast ja ülepakutusest".

Noh, ja Irving juba on olemas, pealegi. Ma vist ei suudaks päris elu paremini kirjutada (mitte et Irving nii üüberhea oleks. Mina lihtsalt ei ole päriselt nii hea, kui tahaksin), kuigi ma kindlasti suudaksin lisada mõned suhteliselt harvaesinevad nüansid.

Nt Armastuse kui Mingi Imelise, Üleva Ja Arusaamatu Fenomeni mittetunnistamine =)

Täna just mõtlesin selle üle, et miks meil on armastuse (kui täiesti omapärase ja kõigist muudest instinktidest olemuslikult erineva nähtuse) eksistentsi teooria ühiskonnas nii tugevalt juurdunud.
Jõudsin järeldusele, et jälle on süüdi kirjaniku- ja luuletajanärakad. (Nagu päriselu mittemeenutava "nagu päris elu"-fenomeni tekkmiseski.) Ja muud kunstnikumollid on muidugi seda kontseptsiooni toetanud ja jätkanud, kuigi need olid luuletajad ja kirjanikud, kes alustasid.

Minu kujutlusis käis see umbes nii: kuna jutuvestjatel kaldub olema elav kujutlusvõime ja romantiline hing, siis kirjeldavad nad väga kaunilt ja väljendusrikkalt igasuguseid asju, mida nad tahavad uskuda. Ma olen ise, päris oma silmaga, näinud inimesi, kes siiralt usuvad, et kui nad midagi väga sageli ja veendunult kirjeldavad-kinnitavad, siis see miski hakkabki olema osake reaalsusest. Siin muidugi tulevad mängu "reaalsuse" definitsiooni küsimused, aga ajades läbi pasitivistlik-aptimistliku usuga, et reaalsus on siiski midagi objektiivset, võib öelda, et ei.
Ei juhtu nii.
Ükski, ükskõik kui kaunis riimis undamine, et mina, luuletaja, olen prohvet, kelle kotkapilk ulatub läbi sajandite, ei muuda asja, et tegu on suhteliselt edeva ja natuke tobeda noormehega, kes ei näe ette isegi mitte seda, kus ta järgmisel nädalal lõunat sööb või millise seeliku järel jooksma sattub. Kuigi muidugi ei välista see viimane tõsiasi seda, et nimetatud luuletajast siiski hiljem kui prohvetist räägitakse. Inimestele meeldib uskuda ja eriti meeldib inimestele uskuda absurdsusi =)
Aga see, et tegelikult ohter jahvatamine maailma uusi kvaliteete ei tekita, muidugi ei pidurda kirjanikku-luuletajat-muud kunstnikku. Kas polegi siis kunsti asi tuua maailma seda, mida siin pole, aga oleks tore, kui oleks? Mis mõte sel kunstivärgil muidu on?
Nii et alguses olid mõned loovisikud, kes tulid selle idee peale, et on olemas Ülev ja Imeline Armastus.
Siis tulid teised, kes olid neid lugenud-kuulnud või nendest lugenud-kuulnud, ja panid oma veski samuti samal teemal jahvatama.
Ja siis tulid järgmised ja järgmised, kuni keegi enam ei mäletanud, kes alustas, ning Armastusest oli saanud tõestamist mittevajav aksioom.

On muidugi olemas (ja on varemgi olemas olnud) ka hulk teist sort kirjanikke ja luuletajaid, kes hoolikalt pühenduvad just vastupidisele. Nimelt tõestamisele, et mingit armastust ega üldse midagi toredat polegi olemas. Õnnetuseks on nad enamasti kaunis mornid tüübid-taamid ning nende pühendunud sitaspüherdamine tekitab lugejas tunde, et kui armastuse ja armastuse usu puudumine paneb inimese niisugust musta meeleheidet tundma ja emotsionaalselt nii madalale langema, on meil siiski seda kõike vaja, et õnnelikult elada. Ja järelikult on kõik see värk ka olemas. Sest õnnelikke inimesi (või vähemalt õnnelikumaid kui need ennast pidulikult surnuks joovad kangelaspoeedid-poetessid) on ju ikkagi olemas ka!

Nõnda siis inimesed arvavadki, et kui nad sellest igalt poolt lugeda saavad ning imelise armastuse teemalisi nii kunstilisi kui täiesti mannetuid variatsioone päevast päeva näevad-kuulevad (ja kõik teised samuti usuvad ju!), siis järelikult ongi Aaaarmastus päris tõeline asi.

Isegi psühholoogid on õnge läinud =P
Kui hakata neilt uurima, mida see armastus siis tähendab, siis tuleb esmalt hulk häma ning kinnitusi, et armastus ja armumine on fundamentaalselt erinevad asjad. Ja kuigi nad armumist (mida filmides enamasti armastuseks nimatakse ja sellega suurt segadust tekitatakse) suudavad nüüdseks väga edukalt defineerida ja kirjeldada, siis armastuse kohta tuleb mingi "pikaajaline kiindumus, oksütotsiin, blablablabla"-jutt, mille mõte on umbes see, et kui ühte inimest juba kaua aega tunda ja temaga koos positiivseid tundeid olla kogenud, siis keha hakkab tervele tema isikule reageerima kui millelegi positiivsele.
Samamoodi nagu Pavlovi koeral hakkas kellahelina peale ila tilkuma, hakkab teie organismis oksütotsiin nõrguma selle meeldivalt tuttava isiku peale. Ning seda niisiis nimetakse siivsalt armastuseks, sest kui psühholoogid tuleks ja ütleks, et sõbrad, teate, meie teada sellist asja olemas ei ole, ei võetaks neid endid enam tõsiselt.

See nõrguv oksütotsiin, mida nt eritab suurtes kogustes iga normaalse imetajamamma kere, kui ta oma titte kaisus hoiab, ongi meie imeline ja jumalik armastustunne!
Jai, võit!
(Kuigi üldiselt on isegi olemas sõna emainstinkt ning üldiselt keegi väga ei kahtle, et selle hormoonilaksu puhul tegu on lihtsalt loodusepoolse mehhanismiga, kuidas abitud tittloomad saaksid ellu jääda.)
Aga ei, selle üle me pikemalt ei arutle. Paneme parem asjale nimeks armastus, nii et seda mõistet saaks siduda igasugu vanemate ja uuemate kirjanduslike ja teoloogiliste ja filosoofiliste tekstidega ning oh rõõmu! Saabki edasi kirjutada armastuse filosoofiat ning selliseid artkleid!

=)

Nojah, aga ärge arvake, et ma olen kibestunud või midagi. Vastupidi!
Mu arust on see armastus täiega tore mehhanism.
Täpselt nagu on väga tore, et loodus on tekitanud kõhutühjuse ja lausa nälja - ning selle vastukaaluna kõhu täitumise ja maitsepungade pakutavate naudingute pillerkaari.
Ja iha ning seksi. Ja janu ja puhta vee joomise mõnu!

Lihtsalt pidada armastust kuidagi kõrgemaks tundeks kui täiskõhuelamust tundub mulle kuidagi kummaline. Ja eriti kummalised tunduvad väited, et tegu on millegi mõistatusliku ja imepärasega, mis laskub tavalise inimese ette, nagu saabus ingel neitsi Maarja juurde, ja laseb puutuda Suurt Püha Saladust. Ja et sellise asja nagu Puhas Armastus poole peaksime meie kõik püüdlema jms.

Ma ütlen, kuramuse kirjanikuraisad! Nad tulid kunagi toime täiesti geniaalse asjaga - haipisid-reklaamisid üles täiesti olematu toote ja tekitasid selle järele üüratu nõudluse!
Kahju, pagana kahju, et nad seda imelist Viiendat Elementi ühtlasi toota ei suutnud =)
Sest kui seda Imelist Kordumatut Armastust saaks käes hoida ja inimesed avastaksid, et oi! See ei teegi mind õnnelikuks! oleks nende elu palju lihtsam kui tõdedes: "See ei teinud mind õnnelikuks - järelikult polnud see Päris Armastus! Vaja edasi otsida."

***

Aa, ja kas keegi on juba teada-tuntud tõe "ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik" juba niimoodi sõnastanud ka? Mul on väike ennastimetlev uitmõte, et sõnastasin selle ise - aga koledasti kõlab siiski nagu mingi teada-tuntud aforism.

Esmaspäev, 20. veebruar 2012

Mõtle positiivselt II

Olen viimasel ajal nii väsinud, et isegi iseenda ees hea näo tegemine muutub päev-päevalt raskemaks.

Mina täna (silm vidus, arvuti taga istudes, ekraani jõllitades ja üritades leida mingit aru või otsa kätte kuhjuvatest ülesannetest): No misasja jälle?! Ma olen liiga vana selle pasa jaoks!
Poeglaps (5 aastat vana, õpetlikult): Nii ei ole hea öelda, emme! Sa oled liiga NOOR selle pasa jaoks!

Neljapäev, 16. veebruar 2012

Kasvava painavusega küsimus

Kes on need inimesed, kes päevast päeva, nädalast nädalasse, kuust kuusse jõuavad minu avalikku võrgupäevikkusse, otsides sõna "kukkurkurat"?
Minu kõigi aegade otsingustatistika (mis tegelikult suudab kokku võtta närused kaks ja pool aastat ainult, sest "kõigi aegade" on lihtsalt reklaam) teatab, et seda sõna otsides on siia jõutud seni täpselt... 91 korral.
Täna nt kahel korral.
Selle nädala jooksul... kaheksal korral.
See on üldse sageduselt neljas otsing, mis siia toonud on!
Eelnevad on mahamure, maha äng ja armastuskiri. Vähemalt esimese kahe sissetoksijad tunduvad teadvat, mida ja kust nad otsivad.
Aga "kukkurkurat"? Miks? Kust?
Pean ma vahest kukkurloomadele pühendatud loodushuviblogi? Või kasutan sõna "kukkurkurat side- või vandesõnana? Olen ehk valinud endale kasutajanime "kaunis kukkurkurat"?

Aga ei ole ju!

Ühelausega, kuna see on väga kurb, et siia tuleb palju inimesi, kes tahavad midagi teada kukkurkuradite kohta, aga ei saa, võtan nüüd probleemiga midagi ette.

Kukkurkurat

Eesti keeles

Artikkel Tasmaaniast, kukkurkuradist leiab infot allapoole kerides ja otsides

Nupuke koledast kukkurkuradivähist

Inglise keeles

Wikipedia

Artikkel sellest, et v-o kukkurkuradid ikkagi ei sure koleda kukkurkuradivähi tõttu välja, kuigi isoleerimine ei aidanud essugi

Kena ja kokkuvõtlik leht, sobilik noorele kukkurkuradihuvilisele, kes ei taha suures tekstimassiivis tuhlata vaid tahaks kiiret ülevaadet

Ja pildi panin ka. Et oleks võtta!

Teisipäev, 14. veebruar 2012

Tehtud töö

Tehtud töö järgne masendus on üks kõige hirmsamaid masendusi üldse.
Selle vastu ei ole relva.
Selle kurbuse vastu ei ole loogilisi põhjendusi ega jõuvõtteid. Selle kohta ei käi ühtegi "on täiesti normaalne olla kurb ja leinata" mantrat.
Tehtud töö ei ole ju õigupoolest mu vaenlane! Keegi pole surnud. Keegi pole mult seda tööd isegi ära võtnud. Ta on ikka alles ja tal on oma tee käia.
Miski ei olegi ju tegelikult halvasti.

Lihtsalt ma ise olen tõmmanud viimase joone ja öelnud endale: "Paremini ma praegu ei suuda. Minus ei ole rohkemaks materjali. Valmis."
Ja see on kohutav hetk.

Ainus, mida teha saab, on lahtilaskmine. Panna küünal põlema ja uuesti ära puhuda. Pöörata end ringi ja vaadata mujale, mitte valmis ülesandele.

Aga ikkagi on nii väsinud ja tühi olla.

Pühapäev, 12. veebruar 2012

Lihtsad inimesed

A: Nojah, sa oled ju nii kohutavalt komplitseeritud inimene! Sinuga on raske!

B: Mismõttes komplitseeritud? Minuga on ju kõik täiesti lihtne: mulle meeldib nii väga inimestele meeldida, et ma ei viitsi enam eriti meeldida inimestele, kellele ma nagunii meeldin, ja kõik aur läheb sellele, et meeldida neile, kelle osas ma veel kindel pole, et ma neile meeldin.
Mis seal keerulist on?

***

Illustratsioon minu ACTA-vastase ürituse väisamisest. Esinen koos sooja kohvi ja korrapidajavestiga. Pildi tegi rattus. Suur tänu talle!

Laupäev, 11. veebruar 2012

ACTA-vastaseid innustavad seemneküpsised

Käisin meelt avaldamas. Küpsistega.

Platsi peal küsiti mult viimaste retsepti, nii et siin see on.
(Koguseid võib vähendada. Minul lihtsalt oli vaja teha korraga hästi palju söögivärki.)

Alustuseks pese käed ära.
Vaata, et sul oleks olemas:

6 dl nisujahu
3 dl tärklist
300 g võid
600 g suhkrut
2 muna
1 tl soola
omajagu korralikku vanillsuhkrut (Oleneb, palju raatsite kulutada, eks ole. Üle suure supilusikatäie ei ole vast tarvis.)
2 tl küpsetuspulbrit
150 g päevalilleseemneid (koorteta)
200 g shokolaadi

Märka erinevust ehk siis enamik aineid on arvestatud grammides, aga osa detsiliitriites vm ruumiühikutes!

Hõõru toasoe või suhkrutega vahtu.
Lisa munad.
Sega tärklis, jahu, küpsetuspulber ja sool omavahel hoolega-hoolega segi (sa ei taha, et kogu sool oleks ühes kohas, usu mind). Siis vala jahusegu võisegule ja sega saadust, kuni tekib midagi taignataolist.
Lisa seemned ja peeneks hakitud shokolaad.
Sega uuesti, kuni tükkosad on enam-vähem ühtlaselt taignasse jaotunud. Võib kasutada ka käte abi ja nt mudida. (Loodetavasti ikka pesid enne toiduvalmistamise algust käsi?)
Võta näpuotsega tainast, veereta see käte vahel palliks, vajuta pall lapikuks ja pane küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Ning siis korda tegevust.
Paiguta plönnid pannile üsna suurte vahedega, sest küpsised vajuvad laiali ja võtavad ruumi.
Küpseta 180-kraadises ahjus umbes 15-20 minutit. Võta välja ning tarbi nagu soovid.

Valmis küpsised on keskelt heledad ja servadest pruunikad. Üleni helepruunid küpsised on natuke liiga saanud.
Süüa kõlbavad ikka.

NB! Osad platsil jagatud küpsistest olid valmistatud ilma tärkliseta, ainult jahuga. Need ainult jahuga küpsised muutusid jahtudes kivikõvadeks, aga maitsesid siiski ka üsna hästi.

NB!!! Minu retsepti aluseks oli see retsept siin.

(Et oleks ilmne, kuidas internetist leiab igasugu tarvilikku infot. Ja kuidas me igaüks ise seda materjali täiendades ning muutes saame sisu (ning küpsiseid ning maailma) parandada. Ja see ei ole paha. Vaid on täiesti hea.)

Aa, ja ACTA kohta loe irve blogist.

Reede, 10. veebruar 2012

Nagu lendu lastud nool

Või nagu pööristorm.

Selline tunne, et võiksin lihtsalt visata käed taeva poole ning keereldes õhku tõusta, teha kõike, suuta kõike, olla kõikjal korraga - ja tuul mu ümber ainult vihiseks võimetult. Selline tunne, et midagi olla, midagi suuta, midagi liikuma panna ja muuta (nagu kirjutas mingisugusele väitluskonkursi diplomile mu kunagine armastatud eesti keele ja kirjanduse õpetaja Ülle Salumäe) on imelihtne, ainult pealehakkamise küsimus.

Pidevalt pean endale meenutama, et selleks, et ennast läbi interneti populariseerida ja müüa, peaks mul esmalt nt olema midagi, mida müüa ka.

Aga no, ma töötan sinna suunas.

Neljapäev, 9. veebruar 2012

Mitte ainult negatiivne test vaid ka kõik muud olulised näitajad andsid teada, et ma siiski ei ole rase.

Huhhhhh.

/pühib laubalt higi

Teisipäev, 7. veebruar 2012

Inimene mõtleb, juhus juhib

Maei... no... maei... no... ma...

Einoh. Ju siis on elu liiga lihtne ja helge olnud viimasel ajal. Või kuidagi nii.

Millest ma aru ei saa, on: kuidas see minuga alati juhtub?

Laupäev, 4. veebruar 2012

Üks mõte muudkui kummitab

Kirjutasin mõni kuu tagasi ühe luuletuse.
Või noh, kirjutasin muidugi mitu. Aga see üks, kirjutamise hetkel siuh! valmis, siuh! unustatud - tuleb oma meeleolu ja mõttega pidevalt tagasi ja ütleb: mäleta mind! Kirjuta mind uuesti! Kas nad saavad sust aru, kui seda niimoodi ütleda? Kas sa paremini, selgemini, ehtsamalt ei oska?
See on ju tähtis!

I

Me kõnnime üksteisest mööda


Mulle meeldivad raamatud.
Miks minu elu selline ei ole, küsisin viieselt.
Viieteistkümneselt.
Küsisin, küsisin, küsisin viis tuhat korda
ja
oh!

Selgus, et ei hakkagi olema.
Isegi kui tulevad seiklused,
rüütlid ja tantsupeod,
ei ole sellist elu nagu jutus.

Kuidas nad lugudes räägivad?
Mõistavad alltekste,
aduvad pilgult,
saavad asjadest aru.
Poolelt sõnalt.

Meie kõnnime hoolega üksteistest mööda.
Kasutame tähenduslikke lauseid ja pilke.
Kuid
keegi ei mõista meid nii, nagu tahaksime.
Kui midagi mõistavad, on hullem,
sest nad näevad: „Oh, see üritab neid
tähenduslikke
värke teha.
Kuradi poseerija!“

Ma ei tea, kuidas sulle öelda,
nii et sa aru saaksid.
Ausus ei ulatu
üle kuristiku kahe meele vahel.
Kujund mõjub võltsilt,
puudutus pealetükkivalt.
Nagu pimedate peegeldusmäng.
Pidevalt, iga päev.

Mõnikord, nagu kuuvarjutus
komistame kokku,
tabame midagi ehtsat,
ehmume.
Taganeme.
Põgeneme.
Kõnnime üksteisest mööda.

Ma koban mõistmiseava,
lootes, et kinni ei lööda
ust
nagu komme ja tava.

***

Selline mõte oli. Ma ei tea, kas te saite aru. Aga igaks juhuks proovisin teist korda veel.


***
II

Ma suudan selliseid sõnu öelda.

Neid, mida öeldakse
mõeldakse
otsitakse
nois ilusates lugudes,
mida kaks, kolm
või neliteist korda üle lugedes,
süüvin ma iga peakalde tähendusse.
Iga pausi taga võib-olla olnud mõttesse.
Iga ütlemata jäänud tõe
valusasse vaikusse.

Aga lugeda niimoodi elu.
Mõista niimoodi sind.
Otsida niimoodi iga killukest
ma ei suuda.
Ma ei taha.
Ma ei jaksa.

Sina ja meie ja teie.
Me keegi ei –
eisuudaeijaksaeitahaei..!
Tuhat ja kolmsada kakskümmend viis
pisikest muret, väsimust ja mälestust,
rõõmu ja võõrast inimest
möllavad me sees.
Puudutavad ja muudavad.
Ei ole
ühte looliini
kõige tähtsamat hetke
puhast tunnet.

Õigeid sõnu.

Ja ma ütlen parem nii, nagu raamatus keegi ei ütle,
seletan asju, mida filmis keegi ei seleta,
sõnastan, lamisen, vaterdan,
et jõuda sinna:
sa mõistad mind.
Nii, nagu nad mõistavad lugudes.
Aga ei.

Läbi nende lainete
rada ei vii.

Sõnad ei tähenda selgust.