Neljapäev, 30. november 2017

Ikka on hästi

Paistab, et seekord kogemata võitsin.
Oli küll sees tunne, et krt, ma ei jõua, krt, miks ma nii palju asju olen endale teha korjanud, appi, kui loll saab inimene olla?!
Ent.
Eile Töötukassas selgus, et mu eelmine töövõimetuse ja puudelisuse hindamine ei kehti mitte selle aasta lõpuni, vaid järgmise aasta lõpuni. Nii et kirjutasin avalduse "palun uued avaldused tagasi võtta" ja olen 2018 detsembrini probleemidest sel rindel prii.
Jai!

Siis läksin täna Lõunalinna tätokat parandama. Ma ei teagi, MIDA täpselt ootasin, aga rõverõverõvedat väsimust raudselt.
Niisiis oli tätoveerimisruumis (see oli üks tuba) White Stripes'i mixi

näe, see


saatel omaette ringitantsimine, arvatust poole pisem arve ning "oot, juba tehtud või?! Nii ruttu!" selgelt üle mu ootuste. Ja parandus on nagu pastakaga kriipseldatud, koolikirjandi paranduse moodi. Ma olen HIRMUS rahul. Probleem tobeda kirjaveaga lahendet.
Jai x2.

Enne ostsin veel kohalikust kaltsukast uue mantli selle asemele, mille koid ära sõid, ja see tundub soe olema (jaix3) ning kohvikust makroone. Piparmündimakroonid on nii head!

Kui siis koju hakkasin sõitma, makroone närides ja heatujuliselt, selgus, et ulmeajakiri "Reaktor"" on välja tulnud ja lisaks intekale, mida ma teadsin, et minuga tehti, on seal KAKS arvustust mu raamatule ja "ulmkonnakroonika" all ka mõned pildid romaaniesitlusest.
Jaixpalju!

Kuigi osa arvustustest (eriti ühest) oli ikka "miks ei ole puust ette tehtud, punaseks värvitud ja näpuga ei näidata?!"
Sest ma kirjutasin sellise raamatu, nagu mulle lugeda meeldiks, ja mulle ei meeldi äraseletamised vbla? Mulle MEELDIBKI ise kujutleda. Sorry, not sorry, te nüüd peate ka, kui lugeda tahate.

Siiski. Üldse ei ole tunnet rongis Lõunalinnast tagasi loksudes, et nüüd suren, api, keegi ei armasta mind, api, nii halb on. Vastupidi. On nii krdi hea olla, et annaks kellelegi suult suule musi, kui see keegi kättesaadav oleks.
Jaa, ja siis võiks süüa midagi tõhusamat kui makroonid!

***

Krt, aga rohkem preemiaid täna vist ei saa.
Nojah.
Vaidlesin selle üle, kas Arthur, Guenevere ja Lancelot tegid õigesti ja olin phmt seisukohal, et kultuur on miski, mille saab maha pesta. Jah, noh, see või teine on kultuuriliselt oluline - noh, jah, on, ok.
Aga inimlikkust sa inimeselt maha ei pese. Ja kui su jaoks on kultuur tähtsam kui inimlikkus, oled enda nurka mänginud ja tulevaste põlvede inimesed leiavad, et valed valikud.
Mina juhtumisi esindan neid tulevasi põlvkondi.
Välja arvatud, et mu vestluspartner ka - ja tema ikka oli "aga sel hetkel oli reeglid sellised"-paadis.

Bepanthen+ on ka kadunud. Peab homme uue ostma.

Aga ikkagi on kõik hea. Kui uue Bepantheni ostmine on mu suurim mure, selgelt mu mured ei ole väga suured.

Esmaspäev, 27. november 2017

Miks ma ei planeeri

Sattus silma alla paar 2016 algupoole postitust ja kurat.
Mõtlesin toona, et olen üpris adekvaatne, ega rohkem Päris Inimeseks ei paranegi - aga nüüd loen ja muigan leebelt. Oh, väga väga naine, sa olid ikka nii katki siis, nii katki ja neetult vapper ikka!
Nüüd on hoopis parem.

Välja arvatud, et siiski mitte nagu enne. Kui kulutada lusikaid pillavalt ühel päeval, peaks vähemalt paaril järgmisel neid taas koguma, suren välja ju muidu!
Mitte et see mul meeles oleks. Kui maohapperünnakud tulevad ähvardavalt ligi (Rennie on suutnud viimased kolm ära hoida, aga mu tunnetus on ka täpsemaks läinud - kui hakkab tulema, ma enam ei lõpeta rahulikult oma kohvi ära ja ei imesta mitu minutit, et imelik olla, vaid taipan ja reageerin esimeste märkide peale), kui inimesi tahaks jalaga peksta ja uni on nii sügav, et telefon ei aja helisedes ka üles, olen sunnitud märkama, et miski on teistmoodi.

Jõuvarud on piiratud. Need on igaühel piiratud, aga mul ikka eriti. Äkki ei tasuks teha muudkui, mingit ora ju perses pole, et ilma ei saaks?
Ei, ikka on vaja.
Kui täiesti punamust pole silme eest ja ülesanne otseselt vastik, võtan naeratades enda peale.
"See pole mulle ju raske" on küll välja vahetunud. Mõtlen enne järjekordse leppe sõlmimist: "No on koormus, aga äkki see on millekski hea? Vastik igatahes ei tundu," ja läheb.

Aga mul tuli pähe, miks lubadusi pean ja millestki ei räägigi, kui ma pole 95% kindel, et ära teen.
Ajasin sõbraga juttu.
Mina: "Häh, mulle lubati kogu aeg koera, "kui suuremaks saad". Tead, millal ma koera sain? Kui ise kutsika koju tõin. Kui palju on olnud plaane "teeme garaaži peale sauna", "ehitame terassi", "kui ära kolime", "korter vaja maha müüa" jne jne jne! Mitte kuradi kunagi ei juhtunud midagi. Ainult ootamatult, "nii on nüüd".
Nojah, ja mulle ei meeldi plaanid."

Ja siis - alles väljaütlemise järel - sain korraga aru, miks ei taha öelda "ma kavatsen teha", vaid "ma tegin".

Ainus viis, kuidas mina lubadusi annan, on kindlaks kuupäevaks kindel asi. Muidu on "planeerimine" mu jaoks lihtsalt endast sooja õhu välja ajamine.
Kõik ebamäärasused, "kunagi", "kui suuremaks saad", "kui raha saame" - ei. Ma ei taha neist midagi. Keegi ütleb "kui" ... ja ma juba lülitan enda välja ning ei huvita.
Sest minu kogemus on, et "kui" ei tule kunagi. Tahad midagi juhtuvat - tee ära. Ise. Siis tead, kas saab või ei saa.
Ma teen. Või ma ei tee. Mitte "ma teen, KUI".

Miks ma enesetapust ei rääkinud enne, suu vahus? Sest ei tahtnud enda peale kohustust asi ära teha. Ma tahtsin endale vabadust ise otsustada, ümber mõelda, kõhklema hakata ...
Niisama mina ei räägi. Kui räägin, teen vähemalt oma parima, et see juhtuks.
Kui räägin, tasub mu sõnu tõsiselt võtta.

Ja siis vihastan end ruuduliseks, kui inimesed RÄÄGIVAD, mis nad kõik plaanivad - kümme minutit peale kurtmist, et neil on liiga palju teha, üldse ei jaksa, nii raske on.
Kurat, ära siis vähemalt rohkem ette võta!
Või sa kavatsedki ainult rääkida???
Äkki oleksid VAIT selle asemel?!?!

Et vihastatakse selle peale, mis endas häirib?
Mina vihastan tavaliselt nõmeduste peale, mida mingi kõvasti kõvasti kõvasti lollima inimesena võiksin teha, aga mida praeguse endana üldse ei taha. Vihastan nõmeduste peale, millegi peale, mida loll inimene mõtleb ja teeb.
Samas ta peab minuga ikka veidi sarnane olema.  Mingi täiesti võõra kultuuri võõraste põhimõtetega, üleni teistmoodi kasvanud esindaja peale ma ei vihasta. Sest ta on liiga teistsugune.
Ma tema kingadesse ei oska end mõttes sobitada.
Aga "jestas, ma võiksin ka nii nõme olla, mingi halvema endana oleksingi?!" ja mul on õudne ja appi ja jäle.
Kurat, mina saan targem oldud, miks tema ei saa?!?!

Kas olen  sellest juba kirjutanud? Kuidagi tuttav tekst ...

Aga jah. Tegelt on Ebapärlikarbil ühes asjas õigus. ARVANGI, et olen paljudest inimestest parem. Nende lollus ajab mu ahastusse. Selline maailm ongi, nii rumalaid inimesi täis või?! Ma ei suuda seda uskuda, ma ei taha seda uskuda, päriselt, PÄRISELT?!
Oluline erinevus tema ja minu vahel on, et mina ei lähe kedagi paremini elama õpetama. Eriti mitte nende territooriumile. Kes tahab minu võrgupäevikut lugeda: palun, see on avalik. Aga kui mulle mõni teine võrgupäevik ei meeldi, kui seda tundub pidavat ebameeldiv inimene, ma lihtsalt ei loe teda.
Lülitan ta oma maailmast välja. Elagu omamoodi kusagil mujal.

Et keegi tuleb mind minu koju õpetama, kuidas mina elama peaksin?! Kust selline mõte üldse, et sina tead, kuidas teised elama, mõtlema ja tundma peaksid?! Kust see pärit on?!
Jaa, mina arvan, et olen päris paljudest inimestest targem. Aga mul ei ole tunnet, et ma seepärast peaksin neid õpetama rohkem enda moodi olema. Nemad on nemad, teised inimesed teiste eludega, annavad oma parima, minu asi pole.
Mina ei lähe kedagi õpetama. Minu kirjutatut loeb see, kes tahab, mingit sundi pole, kõik on vabatahtlik.

.... selgelt see teeb mulle ikka haiget, kisub sees, kraabib ja rebib.
Mul on nii raske omaks võtta, et inimesed ongi lollakad. Elangi sellises maailmas, selliste inimeste keskel, nad ei oskagi paremini.
Teevad oma parima, kusjuures see on jube, ja lisaks tänitavad, et MINA elan valesti.
"Inimesed on lollakad".
Mantra.

Reede, 24. november 2017

Head ajad vol veel paljum

Nonii-nonii-nonii-nonii!
Nüüd on hea olla.
Toibusin ära nii haigusest kui esitlusest, sain müüjaga kokkuleppele, kuidas nad asendavad rahakoti, mille tellisin, ent kätte ei saanud, olin rõõmsalt autist -ja ometi leidus viimaks üks lahe mees, kes tahtis omapoolse väljendamise kohaselt "järele mõelda" teemal "tee mulle laps", mitte et mina ütlen, et võta mõtlemiseks aega, või ei ütle ta kohe ära, et ei.
Sain tehtud paar kingitust, paar plaani ja Civilizationis läheb nii kohutavalt hästi, et selgelt tuleb jälle järgmise raskustaseme peale kolida - aastaks 1994 on mul umbes 7 tulevikutehnoloogiat ja eluviisi-kultuuriarenguid sama palju olemas ja üsna selgelt oleme kohe Marsile asustuse, taimekasvatustehnoloogia ja ... misiganes see kolmas asi oli, noh. Nende kolmega valmis saamas.
Mu raamatu kohta öeldi suht hästi tagasisidet andnud lugejate poolt. (Noh, nüüdseks, päris algul oli "keegi ei loe ja kes loeb, ei saa aru".)
Hea elu. Jee!

Rõõmsalt autist olin sedasi:
Laadisin Balti jaama R-kioskis raha ühiskaardile ja siis asusin kioskist väljuma. Ukse juures rüselesid kaks teismelist, nii 14-15, poiss ja tüdruk.
"Autist!" ütles tüdruk.
Vaatasin talle väga pikalt otsa.
"Tema, noh," ütles tüdruk, näpuga poisi poole näidates.
"Aga mina olen päriselt. Autist. Diagnoosiga," ütlesin ma, ja kuigi tüdruku näol oli ainult segadus ja arusaamatus, mitte häbi, tulin tulema üleni hea tundega.

Tegelt mul ei ole diagnoosi. Olen "subkliiniline". Aga hakata seda R-kioskis võõrale lahti seletama, kui 20 minuti pärast pean Viru Keskuses olema, tundus oluliselt nõme.
Jaa, tegelt võis "autist" olla mitte solvang, vaid selle poisi erapooletu kirjeldamine tüdruku poolt, ent ... ei tundunud nii.

Palganõme (nemad arvavad, et maksid, mina kätte pole saanud) on arutamisel. Kõik saab korda, kõik ongi korras, ei mingit häda ja viletsust.
Tätokaparandus kokku lepitud.
Magasin hästi.
Pea ei valuta.
Olen täna juba nii sitta kanti palju ära teinud, et võiksin kogu ülejäänud päeva magada, One Piece'i vaadata ja vahele natuke oma uusimat juttu kirjutada - ning päev oleks ikkagi üleni täie ette läinud.
Aa, või civi mängida.
See on ka tore.

KÕIK on hästi.
Jai!

Kolmapäev, 22. november 2017

Nii, üks asi jälle möödas, edasine elu ees

Mu kursaõde, keda pole nt 3 aastat näinud, tuli raamatuesitlusele ja tõi mulle kotitäie toitu.
Kohvi ja vinnutatud vorsti ja makarone ja glögi ja beseeküpsiseid ja ingverimoosi ja juustu ja marineeritud kurke ja mis mõttes nii toredad inimesed on olemas?! Nagu ... mul on hea meel kõigi üle, kes käisid ja mind vaatasid, seal oli üks tita ja üks varsti-sünnib-veel-kõhus-peidus-tita ja ma sain lilli (isegi mulle osad meeldisid!) ja šokolaadi ja Varrakult Atwoodi "Teenjanna loo" uustrüki ja Belialselt sitaks kiita, aga see kõik oli siiski normi piires nunnu.
See kursaõde - kes on üks mu lemmikuid, mäletate? - ületas normi.
NIIIIIIIIIIIIIIII nunnu!!!!

Krt, maailmas ON häid asju ja inimesi, TASUB nende pärast elada ja parimat püüda!

Muidu: olen nii krdi väsinud, et midagi muud väga öelda ei jaksa.
Nii väsinud, et magada ka ei taha.
Nii väsinud, et maailm on haud, sõbrad on varjud ja armastus tühine tunne, ent toidukoti kinkinud kursuseõde meenutab siiski, et MIDAGI head on.
Ka kõige mustemate prillide läbi vaadates.

Hmmm ... Midagi peale "ma olen ikka nii oivaline, kuigi ma ise seda ütlema pean, ja hetkel samas oma suurepärasusi eriti ei adugi," kirjutada pole.
Vbla oleksid pildid heaks enese upitamise võimaluseks veel?

Ach, muide - mul ühe sõbra suust tuli tõde kuulata ja sain ise ka selgemaks, miks sedasi inimestes ääretult negatiivseid reaktsioone esile toon.
Ja sellest üldse aru ei saa, sest ... miks?!
Et no - jaa, reaktsioon on reageerijas, aga no misMÕTTES ikkagi?!

Tegelikult on ju väga lihtne.
Mina kirjutan endale ja endasugustele. Meil on tõesti vaja endale meelde tuletada, et olen torm, et teised võivad persse käia ning ei ole vaja põdeda. Sest meie loomulik reaktsioon on olla nii leebe, nii leebe, anda kõigile enda arvelt ja siis veel natuke oma säästuarvelt ka, sest tahaks ju need kurvad silmad veidi rõõmsamaks teha, ja kui endale kogu aeg ei meenuta, lähebki meelest.
Ei. Ole. Vaja. Enda. Arvelt. Anda.

Elik mida ma kirjutan, on oluline kontekstis. Minu ennasthävitava leebuse omas. See on oluline mulle ja minusugustele.

Liiga leebed inimesed võiksid rohkem teisi persse saata, sest kui nemad ise ka enda järgi ei valva ja enda eest ei hoolitse, kes seda veel teeb? Ei keegi.
Aga kui mitte seda konteksti näha ...
(Ja oo, mõned ei ole näinud või on näinud, ent ei ole adunud.)
Siis --- noh, siis saadaksegi NIIIIIIIIIIIIII mööda aru, et ma ei suuda ja lähen rikki juba sellele mõtlemisestki. Sest mis MÕTTES?!
Jah, inimesed on lollakad, ent mõned ikka eriliselt.

Reaktsioon on reageerijas, mitte selles, kelle peale reageeritakse. Me ei näe inimesi nii, nagu nemad on. Näeme, nagu meie oleme. Ei ole nõnda labane side, et kui pead kedagi lollakaks, oled ise lollakas (=P), aga kui sa pead kedagi lollakaks, oled sa inimene, kes on kaldus mõtte poole "inimesed on lollakad".
Ja see ei ole teistes. See on temas. sinus. minus.
Me reageerime nagu MEIE oleme. Paula ka rõhutas seda hiljuti võrgupäevikusse jäetud kommentaaris, aga sel hetkel olin juba liiga katki, et mõelda muud kui "mhmh, ma tean seda, me oleme ühte verd, sina ja mina - aga IKKAGI on valus mitte mõistetud olla!"

Mittemõistetud.

See on üks mu isiklikke tragöödiaid. Tunne, et ma olen valesti, teiste iseenesestmõistetavused on hoopis teistsugused, ma olen mingi puudega, ma ei oska!
(Ei noh, olen muidugi. Puudega.
Muide, ongi nii, et uue töövõime-seaduse järgi ma pean end töötuks registreerima ja tööbüroos valetama, et tahan lepingulist tööd, sest minu töö ei ole riigi silmis töö?! Kahtlemata, ma olen ju VALESTI, ei mahu ühtegi pidi seadustesse, peaksin ikka teistsugune olema ...
Või siis mitte. Olen, kes olen, ükssarvik, mitte hobune, ja ei pea mängima hobustele tehtud reeglite kohaselt.)
(Aga nojah, nad oma rahasüsteemid teinud midagi muud arvesse võttes, kui minul anda on. Kas ma pööran koonu taeva poole ja tõden, et polegi mul vaja, või lähtun sellest, et pontšikud on kõigile, tuleb lihtsalt kaks teesklevat liigutust teha, et nad kätte saada?)

Iga kord, kui must aru ei saada, tuleb see mittemõistetud-järelikult valesti-tunne eriliselt esile.
Inimesed mõtlevad teistmoodi, mina siis ei olegi inimene. Ju.
Vist?
Või ikka olen ja inimesed on erinevad, kõik on erilised - aga krt, mina ka. Mina ka!!!

Oota, ma pidin vist raamatuesitlusest kirjutama?

Selle osas, mida loovkirjutan, on mul sama probleem.
Mitte romaani puhul eraldi, vaid KÕIGE suhtes, mida loon.
Tahaksin mõistetud olla - aga pidevalt tuleb tagasisidet, et inimesed ei saa aru, sooviksid kõike pulkadeks lahtivõetuna, lahtiseletatuna, punaseksvärvituna ... Ja mina nii ei taha teha.

Aga Veiko Belials rääkis esitlusel nii kaunilt pisikestest asjadest, mis on mu loos kogu aeg taustal, kuidas moodustuvad kihid ning palju saab mõelda rohkema üle, kui pinnal olev madistamine. On pisemaid asju, sõnamänge, nalju - ja väga suuri. Aga midagi ei hõõruta näkku, lugeja saab ise avastada.
See on see, mida teen, see on see, kuidas mõtlen, ja nii TORE on, et keegi selle välja ikka ka luges.
Sest kirjandusest tahan mina lugejana, et mulle esitataks küsimusi - mitte et mulle antaks vastuseid. Kui tuleb "nii on hea, nii on halb, nii peaks elama" moraal läbi teosest, lähen kohe lukku, sest kes krt on see kirjanik, et teada, mis on hea ja mis halb? Teine krdi inimene, aint lollim kui mina, sest arvab, et tema teab, mismoodi on hea elada ja mismoodi paha.
Mina küll mingite universaalsete vastuste olemasollu ei usu.

Nojah, ja kirjutan ju ikka selliseid lugusid, nagu ise lugeda meeldib. Elik siis selliseid, kus ei anta vastuseid. On küsimused - ja mõne tegelase "tema valis niimoodi"-vastus.
Aga mitte moraali "nii on hea valida, nii halb".
Jäkk.

Krt, pilte veel pole, ent postitus on valmis. No tuleb siis piltideta.

Või! Või panen hiljem üles, kui mõni hea mulle saadetakse! Siia sisse kuskile!

Pühapäev, 19. november 2017

Pühapäeval

Ei ole siin midagi haige olla, kui mu ainsad probleemid on kõrgenenud kehatemperatuur ja alanenud meeleolu, eksju, onju, eksju?
Või siis ikka on. Haige olles natuke teised reeglid. Äkki tasuks end hellitada ja enda vastu hea olla ja mitte pingutada natukenegi?
Krt, juba selle mõtte peale läheb tunne paremaks. Võibolla tõesti!

Teha seda, mis tahan. Tahan voodis kõveras lebada ja kuulata, kuidas Poeglaps teises toas One Piece'i uut episoodi vaatab - teen. Jap.
Mitte miski ega keegi ei keela.
Tahan tema kaebuste peale "võiks olla midagi värsket!" poest kurki, pirni ja paprikat tuua? Tahan. Teen.
Tahan pärast kaks tundi magada? Teen ka selle ära.
Tahan-teen.
Enne igat tegevust küsin endalt, kas see on see, mida hetkel maailmas kõige rohkem tahan? Ja see otsustabki. Kui tahan voodis krõnksus lebada, leban. Aga kui hakkab huvitama, mis arvutis öeldud on ja tegelt võiks jõulukoogi jaoks kuivatatud ploome hakkida, tõusen üles ja teen

Mhmh. Huvitav MIS juhtuks, kui kõik teeksid seda, mis tahavad? Kogu aeg?
Minu näitel: arvatavasti elaksid nad paremini kui muidu, ja teised nende ümber elaksid ka paremini. Ja ma kuidagi ei taha uskuda, et olen mingi eriti hea.
Samas asjad lähevad jamaks alati, ALATI, kui unustan endalt küsida - või veel hullem, ei pea oluliseks küsida - kas ma teen praegu, mida tahan. Kas see on minu elu mõte. (Viimane lause oli küsimuse vana sõnastus. Uus on parem.)
Alati. Niipea, kui saan nii palju sisemise tasakaalu tagasi, et ennast kuulata, läheb kõik paremaks. Aga et ma kogu aeg suudaksin ..? Et kogu aeg elaksingi ennast esimeseks prioriteediks lugedes ..?

Võibolla selleks tasubki vahepeal haige olla - et endale taas meelde tuleks, et ma ei suuda kõike, maailm saab hakkama, minu asi on enda eest hoolt kanda?

***

Lisaks rääkisin apelsiniga, millelt olin just koore maha riivinud.
Panin palja, kergelt triibulise apelsini lauale ja asusin muid asju tegema. Apelsin püsis natuke, siis hakkas veerema.
Mina: "Kuule, ei ole vaja!"
Apelsin kukkus köögidiivanile.
Mina: "Oota, ma kohe!"
Apelsin veeres kaldus diivanipõhja mööda avauseni selle seljatoes ja kukkus diivani taha.
Mina: "No on ikka vaja nõme olla, ah?!"

Muidugi õngitsesin ta välja ja mõõtsin enne uuesti laualepanemist pika pilguga.
Rohkem ta ei veerenud.

***

Muidu on mul esitluse jaoks peamine valmis - otsustatud, mis selga panen. Aint sukkpükste osas veel kõhklen. Lihtsad mustad?
A võibolla on need ikka igavad?

Reede, 17. november 2017

Aeg, oota!

Oot ... oota nüüd!!!
Kurat. Kurat. Kurat. Kurat. Kurat. Ja veel kuradeid.
Nagu - mu ajataju on täiesti pekkis. Nagu - peaks ju olema nii, et kui on palju sündmusi, on põnev, tegevuste möllu sees tundub kuluv pika ajana, alles takkajärgi saabub "viuh-vops-valmis"?
Aga mina ei tunne nii!!! Mul asja sees on vaevalt aega pead pöörata, aeg sööstab vihinal mööda - ja pärast saabub hämming, et oot!
Mis see kestis nii kaua? Tundus ju nii lühikese ajana? Nii pikk periood on juba möödas v?
Eelmine nädal lõppes juba nelja päeva eest? VIIE?!

Alles-just-hetk-tagasi ju!!!

Isegi kurb õieti pole. Ainult hämmastus.
Olgu, natuke on ka "kurat, no miks ma teeeeeeeeen endaga nii"?!
Sest kui mina rabelen ennast pooleks, teen seda ja teist ja kolmandat, sest no keegi ju tahtis mult ja ma polnud piisavalt nutikas, et ära öelda, või veel hullem, ISE organiseerisin, ma ei saa üldse mitte midagi tagasi.
Et mulle tunduks see aeg vähemalt käsil olles pika ja huvitavana? Hah. Põhiliselt näen asjade kestes vaeva, et ellu jääda selle vihisemise sees, ning pärast on "huhhhhhhhhhh".
Kadunud eluaeg, vaata kust otsast tahad.

Ei ole isegi "seal/sedasi on hea, nagu meil ei ole". Olen suutnud korduvalt elurütmi kolm korda aeglasemaks lasta, mõnd aega rahulikult elada, vähe teha, hetkes viibides seina või akent vaadata ja see on nii hea.
Ning pärastki olen õnnelikum ja rahulikum, sest tegin, mida tahtsin, täpselt selles rütmis, kui tahtsin. Mitte midagi pole kahetseda, ainult rõõm. Kõik. On. Hästi.

Miks ma siis nii ei tee?! Kogu aeg ja ainult?!
Aga ei tee.
Kui endale just 31 korda päevas ei meenuta, et ma ei pea midagi. Maailm ei lähe hukka, kui a-d, b-d või n-i keegi ei tee, rääkimata sellest, et just mina peaksin seda tegema! Mäleta seda, väga väga naine, MÄLETA!
Kogu aeg kipun ära unustama.
Kogu. Faking. Aeg.

Et mul esitlus tuleb, on tegelt üldise möllu sees pisiasi, aga Varrak tegi ilusa kutse ka, nii et:

Jaa, ütlesin seda juba. Aga siis nad pold veel kutset teinud!

Ja kuna mulle maksti jälle osa honorari ära ning ma mõnda aega ei nälgi ülttsegi, palun siia alla kommentaaridesse märkida, kes mult ennejõulu-kingitust tahab. Neli esimest saavad.

Ma väga loodan, et keegi ikka tahab. See mind üldse ei kurna, mul on aint rõõm kellelegi mõelda. Mõtlen igaühe peale eraldi, luban - aint kui ei tunne üldse, tuleb ilmselt miski söök. Sest söövad kõik.
Või vähemalt kingivad endale mittemaitseva söögi edasi.
Edasikinkimise vastu pole mul midagi. Aint raiskamise "panen riiulisse, ei kasuta kunagi" vastu on. Ärge nii tehke, kasvõi annetage kuhugi, kui ise tarbida ei taha.
Ja siis aadressile murumuna ät gmail punkt com oma telefoninumber ja kuhu pakiautomaati saata.



Kui teen, mis ise tahan, koorman end IKKAGI üle. Ma ei tea, kuidas meelde jätta, et ei  t a s u, keegi ei saa sellest õnnelikumaks.
Peab ju saama, kurat!!!

Kolmapäev, 15. november 2017

Hilissügis

Mulle meeldib ikka veel sügis.
See valgus! (Nii palju, kui seda on). Madala nurga alt, korraga nukker, kõrk ja ometi nii hele!
See pimedus! (No seda on.) Embav, sosistav, kaissuvõttev öö juba kella viiest!
August on minu aeg. September on minu aeg. Oktoober on - ja no natuke ikka november ka.
Sügis.
Küpsus, valmisolek, roiskumine, lagunemine.
Ja siis vaikus.
Vaikus.
Vaikus.

Välja arvatud, et möödunud talv oli viga. November oligi ainus talvekuu! Ei mingit rahu ja lumevaikust.
Huvitav, kas see tuleb natukenegi parem? Võiks ju!

Täna öösel magasin kümme tundi. Nagu KÜMME. See on nii suur asi, et isegi rist seinal ei märgi ära. Millal ma viimati üle 8 tunni magasin? Mingil ajal, kui ma üldse väga muud ei teinud, mhmh. Palat ja pizaama ja kõhetud jäsemed, mapp öölaual, et käsitsi kirjutada, kommid ja sink öökapisahtlis, et süüa, kui VÄHEGI isu on, ja hullumine raadio- ja telekahelide peale.
See võimetus välja lülitada on mul ikka hämmeldusega meeles. Et jah, ma TEAN küll, et laul raadios (teise patsiendi oma ja ma muidugi olen nii krdi viisakas ka, et ei palu tal kinni panna, isegi kui ta magab raadio saatel) ei ole mulle mõeldes kirjutatud, keegi ka ei mängi teda mulle mõeldes - aga TUNNE sunnib sõnu kuulama ja stresseeruma nende pärast.
KÕIK tuli sisse, ei suutnud midagi "pohhui pole v" välja lülitada.
Kunagi oli nii.

Paar päeva tagasi oli kaks ööd järjest ebameeldivaid unenägusid. Selle olin meeldumusega unustanud, täiega pettumustäratav taas mäletada, et nii saab. Mitte õudusunenäod, lihtsalt ebameeldivad, pinget ja rahutust täis.
Kui laps olin, ei olnud ööd mulle just meeldivad (välja arvatud kui olid). Ainus aeg, kus olen ristmärke teinud, oli umbes seitsmese, kaheksase, üheksasna, kui enne magaminekut tegin neid oma voodi kohal ja akende suunas ja igale poole, kuhu meelde tuli, et halvad unenäod sisse ei pääseks.
Vahel aitas. Vahel mitte.
Suhe 50/50, täiesti suva, sai nii ilmseks, et isegi mu lapseaju oli sunnitud vehkimise kui asjatu omaks võtma.

Aga PealeRongi ja peale antidepressante vähemalt unenäod leebusid üleni ära. Õudusunesid oli ennegi väga vähe, aga neid pingelisi ja rahutust täis, kus mult taheti midagi ja mul ei olnud seda anda ja siis püüdsin teeselda, neid varem ikka oli alatihti.
Nüüd enam eriti ei ole.
Välja arvatud et paar päeva ööd tagasi ikka oli.

Tänane öö oli seevastu üleni mõnus. Kõige üllatavam: ikka võiks veel magada. Tunde järgi täiesti hea variants. Ei maga kunagi välja, see lihtalt pole võimalik!
No nii on, noh =) Kogu. Aeg. Väsinud.

Ach, see sügis, see sügis! Kellele ei meeldi, kuidas hilissügiseti õhk lõhnab? Peaks olema surmalehk, ent on vaikne jahe igatsus, korraga vabadus ja nukrus.

Elu on hea. Lihtne ja hea.

Laupäev, 11. november 2017

Leebe laupäevahommik

Huvitav, kas ma tahan oma raamatut lugeda?
/vaatab mõtlikult kasti, mis sisaldab kaheksat mu kümnest autorieksemplarist. Üks on ära kingitud ja üks pandud kappi minu-enda-omaks, ülejäänud ootavad otsust, mis neist saab.

Aga kas lugeda?
Ühest küljest - ma tean, mis seal on.
Teisest: ega ma siis KÕIKE mäleta ja ülelugemine oleks ainus meetod, kuidas kindlaks teha, mis siis lõpptulemusena trükki läks.
Kolmandast küljest: võiksin hoopis Civilizationit mängida!
Neljandast: aga see on samas arvutis, kus mu poeg praegu Overwatchi mängib.
Ach, nii raske!

Paljude tahkudega teema.

Peavalu valgub vaikselt minema. Kui veel pool tundi tagasi oli: "Tahaks lohutust, aga ei suuda kedagi välja valida, kelle käest küsida, ja mida uut nad mulle öelda saaksidki? Lihtsalt tüütan", hakkab maailm nüüd vaikselt taas elatavana tunduma.
Ei, ei tasu endale unevõlga tekitada.
Minu keha karistab sellise tegevuse kiirelt ja kõvasti ära.

Mul on natuke segadustki sees, kui selgub, et kõik teised polegi nii psühhosomaatilised ja nende keha üldse ei reageeri kohe, kui midagi valesti teha. Et VÕIBKI vähe magada või ebameeldivate inimestega koos olla või mitte hommikust süüa, ja ainult kui kõiki neid asju on tehtud nädal otsa ja palju, hakkab keha tõrkuma.
Minul ... on teistmoodi. Nüüd veel eriti.
Kusjuures reeglipäraselt. Piisavalt reeglipäraselt, et teaksin, kuidas on hea, kuidas väga tõenäoliselt midagi ei juhtu. Aga kas ma hoian ennast, kas pean oma heaolu piisavalt tähtsaks, et selle järgi toimida?!
Inimesed on lollakad ja mina olen inimene.
"Aga ma tahan ju!" - ja läheb.

Kusjuures ma tahan nii krdi vähe nüüd, samas. Sarja (One Piece!) vaadata, lugeda, süüa ..?
Häh. Tühjagi. Meenutan endale teadlikult, et on vaja või et võiks tore olla, proovi!
Magada?
Seksi?

Vat kallistada mulle meeldib, pai mulle meeldib, füüsiline kontakt meeldib. Aga isegi sellega pole tunnet, et tahaks ROHKEM. Lihtsalt - kui ei ole, tekib puudujääk. Aga kui tühi tass on jälle natuke täidetud, ei ole mingit tunnet, et seal peaks rohkem olema.
Nii on mul enamiku asjadega. Et mitte nähtuste graduaalne kasv, vaid tundetasandil on valikus "tühjus" ja "mittetühjus".
Kõik.
On-ei ole.
Must-valge.
Rõngas, kust läbi pugeda, on täpselt nii suur, kui on, ei ole võimalik midagi pingutada, venitada, rõnga kuju muuta, natuke ruumi juurde saada.
Ei või jaa.
Ja ikkkkkkka leian võimalusi, kuidas ennast saboteerida.

Nojah. Siuke ma olen, jama küll. Ei parem, kui olen, aga päris kindlasti ka halvem mitte.
Valge. (Või must.)

Tegelt ei ole enam hommik, eks? Varsti kipub lõunaune moodi olema.
Aga leebe on ikkagi. Leebe ja malbe. Teen natu tööd veel ja siis tuttu.
No hea küll, mõned kätekõverdused ka enne.

Kolmapäev, 8. november 2017

Teadaanne

No nii - et te ka teaksite.
Minu raamatu "Lihtsad valikud" esitlus toimub 21. novembril kell 17.00 Tallinnas Viru keskuse Rahva Raamatus. Räägime Veiko Belialsiga juttu, loen natuke ette ja loodavasti saab ka süüa ja juua.

Olen ses kontekstis pigem rahulik. Esimesed eksemplarid on ka trükist tulnud, edasi on kõik lugejate käes. Mina saan esitlusele ilusa kleidi ja ilusad kõrvarõngad panna, kui ette lugedes pudistan, mis seal ikka, ja Belials on tark. Temaga nõme rääkida pole.

Rohkem mul midagi öelda ei olegi.
Tegelt olen muidu ka rahulik. Antidepressantide suurem annus hakkkas toimima, kõik hea tuli eredamalt esile, millega seoses kõik halb vajus tahaplaanile, ja ise ka imestan, kui tugevalt reageerida suutsin.
Pohhui pole v?

Esmaspäev, 6. november 2017

Iga laps armastab oma vanemaid alati

Kirjutasin kommentaari eelmisele postitusele ja tundsin, kuidas hakkan möödunut meenutades raevust aurama.

Sest ma kirjutasin ausalt ja mäletan hästi, toimin praegu ka info põhjal, mis olen elu jooksul kogunud - aga KUI erinev on minu kogemus Üldisest Ühiskondlikult Pädevaks Loetud Arvamusest, tuli korraga mu teadvuses väga esile ja tahaksin kellegi maha murda.
Et sihukesed jaburad arvamused eksisteerivad ja mida need üldse tähendavad (kasutatakse sõnu, millel ei ole konkreetset osutust, nt "armastus") ja aargh! Kuidas on võimalik, et inimesed ei näe, ei mäleta, kurat, nad kõik on ju mingil hetkel lapsed olnud?!?!?!

Aa, et mis ühiskondlikust arvamusest ma räägin?
Et lapsed on ammendamatu armastuse varaait ja annavad oma vanematele kõik andeks ja aww.
Ma otsin siia kohe suvalisi linke ka kokku, kui te juhtumisi ei peaks uskuma, et siuke arvamus on.

Aga on.
Ja siis ma mõtlen, kuidas minul küll iial ei tekkinud seisukohta "see tegi mulle head, olin selle ära teeninud" palja tagumiku peale vitsasaamise osas. Valus see ei olnud, aga sellisel tasemel alandav küll, et pärast veetsin hulk aega mõeldes, kuidas ma vitsaandjad ära tapan, ja siiamaani tunnen, et no kuidas inimesed niiiiiiiiiiiiiiiiiiii lollid said olla, miks nad minuga sedasi tegid?!
Kurat, et "karm armastus"?
NÕMEDUS.
Raamatus "Kadri" see Kadri on nördinud, kui ta vanaema teda tutistab ta sünnipäeval.
Tutistamine oli oluliselt valusam kui vitsasaamine, aga kuna seda rõvedat alandust ei olnud, oli see mulle suht ükskõik. Tehke mu kehale haiget, aga krt, vaim jätke rahule!

Ja siis mõtlen, et ma siiamaani ei tea ja ei saa aru, mis on armastus - peale selle, et kogetud läheduse hetk, mis tundub mulle TÄPSELT õige definitsioonina. Mida üldse saab tähendada, et "laps armastab oma vanemaid alati"?
Vähemalt seda küll tean, et ma ei hellitanud nende suhtes alati sooje tundeid. Jaa, ma kujutlesin, kuidas nad surnud oleksid, ja enamasti oli see valus - aga vahel hoopis kergendav ja tore. (Miks ma arvan, et ei "armastanud" oma vanaema ega vanaisa üldse? Sest kui kujutlesin neid surnutena, ei olnud see kunagi valus. Nende suhtes leebeim oli "noh, ma peaksin kurvastama, aint väga ei kurvasta" ja enamasti "huh, hea, et lahti sain".)

Mida tähendab "laps armastab oma vanemaid"?
Praegu ma emaga saan hästi läbi ja kui mul on jama, mida ta saab leevendada, palun abi. Aga isaga ... pfff. Kui andeks palub, annan, aga kuni ta arvab, et tema on kõik õigesti teinud, arvaku.
Mul ei ole probleem temaga mitte suhelda. Kui kellelgi on probleem, lahendagu see, kel on.

Ja et oleksin kõik andestanud, kohe ja küsimata?

Ega ma sõnast "andestama" ka tegelikult aru ei saa.
Kui see tähendab, et adun, et inimene tegi oma parima, ja ei ole tema peale kuri tema tegude pärast, kuitahes nõmedad need ka olnuksid, olen ma kõigile andestanud. Samas on ikka päris mitu inimest ja palju rohkem inimeste tegusid, mille osas mul on "emake maa, kui NÕME (oli sedasi teha)!" ja ma lihtsalt olen pannud need enda sees kasti "Inimesed! Lollakad!" ja mühisen omaette põlglikult ning süngelt, kui meelde tuleb.
Ei, ma ei tee ühtegi liigutust, et neil kergem ja parem oleks iseendaga.

Mulle ei ole kuidagi kasulik leida, et see on ok, kuidas minuga käituti, sellest võibki üle vaadata.

Tegelikult tunnen ka selget õudust mõtte ees, et mu aju oleks nagu allistidel. Hakkakski kooliaeg helge, füüsiline karistus ok ja lapsepõlvemaja kuidagi kallis tunduma, ilma et midagi uut juhtuks? Lihtsalt kuna niimoodi on inimeste meelest õige mõelda ja mina võtan automaatselt teiste mõtted üle?
Jubehirmuskohutav!!!!!
Ma ei saaks ennast usaldada, iu!!!
Ja inimesed, paljud inimesed elavadki nõnda? Et seepärast nad mõtlevadki nagu mõtlevad, et nad ei MÕTLE, vaid võtavad üldisi arvamusi üle?!
Ja mina olevat ülbe tõdemusega, et inimesed on lollakad?!?!?!?! Isegi iseennast inimeste ja seega ka lollakate kilda arvates?

Nojah, aga mul ei ole sihukest allistlikku aju.
Mis tähendab, et vaatan fakte.

Ja kui lahutan maha üldtunde "ma ei ole midagi väärt", mis vahel ikka veel oma salalikke piisku minusse immutab, ütlevad faktid mulle, et ei ole okei, kuidas mind koheldud on.
Selgelt üks õppetund, mida õpin ja õpin ja õpin ja loodetavasti õpin viimaks ära.
Et ma ei ole halb ja automaatselt kõike halba ära teeninud, mis minuga juhtub või mida inimesed mulle teinud on.
Ei ole nii, et kõik valus on "normaalne, möödas, sellele ei mõtlegi - mis maailm oleks sellest parem või?!" ja kõik head teod südame kohal hoidmise aarded.
Olen paremat väärt, kui üle minu kõndimine, minu tähtsusetuks lugemine.

Ma ei pea enda halba kohtlemist normaalseks pidama.

Ja kui inimesed minu vastu head on, ei olegi see imeline ebatavalisus, vaid "Nii tore! Inimesed on nii ilusad ja head!" ning elan edasi, seda mingiks kohutavalt suureks asjaks pidamata.

Noh, sihuke plaan on vähemalt.

Et ma kaotan osa rõõmu samuti? Kuid mul ei ole enam seda lakkamatut lömastatud-olemise-tunnet, millest ma isegi endale aru ei andnud, ent mis vajutas, vajutas, VAJUTAS.
Et olen isekas, mõeldes, et ma ei ole jalamatt, millest igaüks üle võib käia?
Teate, isekus ongi alahinnatud. Vbla see on osake minu ellujäämise tähendusest, maailma enda sedasi sättimise põhjustest - isekust rehabiliteerida?
Sest selgelt on seda vaja. Just nägin filmi Doctor Strange (kohutavalt halb, ärge vaadake), kus üks dr Strange'is elavaid ning mentori poolt sõnastatud tema põhipatte oli enda tähtsaks pidamine.

Ja mina mõtlesin: mis see on paha asi v? Krt, kui lolle asju meile ikka filmide ja muinasjuttude, raamatute ja ümbritsevate inimeste poolt õpetatakse!

Ma olin nii krdi isetu kui võimalik ja mida, nagu mida üldse, ma selle eest sain? Maailm ei paranenud ära, mina ise olin põhjani õnnetu ja takkajärgi väideti kooris mulle, kui kohutavalt isekas ma olen.
Isekas olemine oleks selgelt parem valik olnud.
Mitte et üdini isekas siiamaani olla suudaksin või tahakski, aga äärmuseni isetu olemine tõesti ei olnud kasuks.
Mitte. Kuradi. Kellelegi.

Laupäev, 4. november 2017

Päevad lähevad möööööööööda

Izver, jälle uus päev, jälle uus öö, jälle uus päev.
Ei jõua pilgutada ka, juba jälle mõni möödas.
Või noh, pilgutada jõuab. Pingutada ka. Kuna mul osa päeva kulub ikkagi selle peale, et mitte ahastuse ja küünte lihasse vajutamise keerises ka kaela murda, on pingutamine umbes ainus, milleks veel mahti.
See noh - ilma oleks hullem.
Nõup, ikka pole selgeks õppinud, et EI TASU JU!!!

Aga samas: võrreldes nädala algusega on oluliselt parem ning teile kirjutan alati siis, kui meel kerge ning isegi naeratus huulil.
Sattusin eile imelisel hetkel poest väljuma. Sügava sinakashalli taeva taustal ergasid-kullendasid-hiilgasid kollased puud loojuva päikese kiirtes. Viis minutit - ja päike oli liiga madalale vajunud, et edasi toda imelist vaatepilti teha.
Aga ma nägin.
Vahel on osa maailma ka selline.

Muidu: tegin üle mitme aasta, mil eestimaist hapukat toorjuustu kasutasin, taas tiramisut mascarponega. Vahepeal ei teinud mitte rahalistel põhjustel, vaid mulle tundus kodumaise toorjuustu hapukus hea ja mascarpone maitse kuidagi lame, nüansitu.
Nüüd oli NII HEA. Mõtlen, et vaheldus, vaheldus on võtmesõna.
Ma kuidagi olen selles kinni. Võimalus vahelduseks, vabadus - niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii tähtis! Võibolla olen ma elus nii sundseisudest, parima hinna-kvaliteedi suhte otsimisest, peab-asjadest ära kurnatud? Aga kui meenutama hakata, olen neid alati jälestanud.
Ütle mulle "peab" ja vaata, kuidas ma kohe ei taha. Ütle mulle "ei tohi!" ja vaata, kuidas täpselt sama asja vaikselt, ent tugevalt tahtma hakkan.

Tahan ise valida. Niipea, kui keegi mind ses osas piirama hakkab, saab ta väga tugeva reaktsiooni.
Selle ürgse vajaduse ees ja sees seistes, omaks võtnud, et nii on minuga, pole ime, et väga väikesest saati olen enda vajaduste mahasurumises osavaks olemise ära õppinud. Ja samuti, et enam ei saa sellest lahti.
Kuskil teadvusest alllpool elab ürgne usk, et teised teavad paremini.
Isegi kui teadlikult kordan endale, kuidas
a) "teisi" pole olemas, nad on kõik erinevad inimesed erinevate meeldimiste ja vajadustega
b) miska seoses on täiesti võimatu neile kõigile meele järele olla
ja c) nii et tasub kujundada end ainult enda vaatenurga järgi, sest see on vähemalt selge ja kindel - IKKA on mingi "teised teavad paremini" tunne sees ja kui ennast ei valva, ronib see esile.

Jee ma jaksan end kogu aeg valvata!
Torm (tervisi markiisile) või mitte. Mul vajub "teen asju, nagu mina tahan, teised kohanegu" vahel ikka ajust välja, dohh, sellepärast ongi tätokaid vaja, et endale meenutada, kuidas tegelikult.

Ma ei ole veel selle valestikirjutamise parandamisega edasi jõudnud, ootan, kuni Varrakult uus ports raha tuleb. Siis.
Kuigi ma taipasin vahepeal, miks Ace'il selline mahatõmmatud S-iga tätokas on. Oli. On. Oli. Krt, kuidas öelda väljamõeldud tegelase kohta, kes oma väljamõeldud maailmas ka surnud on?
Mul ei ole nii hea põhjust oma mahatõmbamisele kui surnud vend.
Mitte et mu vend surra võiks!!! EI TOHI! Sa oled nii kallis!!!!!!!
Pealegi ei aitaks see kuidagi sõna parandamisele kaasa, sest peaks päris hea fantaasia olema, et whitstand'is mingit mu vennaga seonduvat sümbolismi leida.

Vahel nikerdan uue loo kallal, aga see ei ole mulle veel paljastanud, miks teda kirjutada, ning nõnda ei ole mul väga mootorit teda teha. Seda enam, et mul on üks (vbla rahaline, eks näeb) tööots ka, mis enamiku aega ja energiat ära sööb hetkel.
Siiski on mul tunne, et seal loos on mingi tähtis asi, mingi lubadus sees. Kahju, et kui ma lihtsalt visadusega edasi teen, kipun mitte uut avastama, vaid seda kirjutama, mis tundub tuttav, milles teadlik ja tugev olen.
Vbla looksin värskelt, kui kogu mu mõte tema (selle loo) peal oleks?
Noh, teen oma toimetamistöö ära, siis pühendun. Täiega.

Siuke rauge post oligi täna.

Kolmapäev, 1. november 2017

Oot, 99% inimesi on neurotüüpilised? Mõtsin, et minusuguseid on ikka rohkem kui pagana 1%!

Uus kuu. Ometi kord on sel puhul kuidagi klaarim tunne, puhta lehe oma.
Enamasti ei ole aja möödumine mulle tähenduslik - aastaaegu napilt tunnen, aastavahetus on natuke asi, aga uus kuu? Uus nädal? Uus päev? Mis need peaks kuidagi mingit vahesadama funktsiooni täitma või?!

Aga on vaikne, härmane. Mõnel puul laperdab veel paar üksikut lehte, ent park on talviselt paljas, vaid paks lögaseks mittemuutunud lehevaip ütleb, et pole veel vilets talv, on täieõiguslik sügis.
Varsti tulevad lehekoristajad ka. Teises pargis juba nägin neid.
Siis hajub ajatunnetus veel hägusemaks, veel ebakindlamaks. Kas on november või veebruar?

Vahel hommikul ärgates on mul säärane segadus.
Ei taipa, mis kell, mis aastaaeg, mis aasta on.
Siis tuleb natuke arusaamist, kes ja kus ma olen.  Appi, on valge, olen sisse maganud! Poeglaps peab koolis olema ju - ja siis vaatan, et ta voodi on tühi ja pähe valgub teadmine, et eieiei. Ma juba äratasin ta üles, tegin pai, patsi ja kakao kah valmis, ta on ammu läinud.

Vaikselt saan aja paika.

Aga see, kui valus sisimas ärkvel olles on (jap, magan jälle hästi ja hirmus sügavalt), on vahel ikka täiesti õudne mu endagi jaoks. Teiste, kes "aah, ta on juba näidanud, et krt, no "ta ei sure sellesse" ei päde, appi, nüüd surebki!" võivad mõelda, jaoks tsenseerin end hoolega.
KUI valus on, on ikkagi õõvastav.
Muidugi sööstsin suurema AD-annuse peale tagasi, ent läheb ju aega, enne kui see toimima hakkab.
Hea on, et praegu mäletan ikka selgelt, et elu pole alati selline. Võib olla märgatavalt parem.
Isegi hea (!)

Mõtlesin ka, miks dramaatiline "Eesti internetimaailmas pooled inimesed vähemalt leiavad, et loll ja halb inimene olen" mulle nii jubedalt haiget tegi.
Mul läks natuke aega, et see ära sõnastada, aga lõpuks sain pihta.

Vaadake, mina, autist ju.
Elik mul on võime teha ja mõelda teistmoodi kui "kõik", mu ajus ei tööta peegelneuronid üldse nii, et takistaksid mul iseseisvalt mõelda, kogu aeg sootsiumi "õigeid" mõtteid sisse võttes ja välja lülitades "valed".  

But she also points out that autistics think about the world in a different way. Specifically, she notes that neurotypicals think in a top-down fashion (big picture before details), while autistics think in a bottom-up fashion (details before big picture). This means that neurotypicals tend to develop ideas from fewer sources, then take that theory and go back to the facts, where as autistics collect far more details and develop a theory from the details, from the facts. 

(elik ma väsisin ära pädevat linki otsides. Aina tulid ette "visuaalne mõtlemine versus keeleline mõtlemine" ja "autistlik aju võtab vastu rohkem infot, mitte vähem" artiklid, muuhulgas postituse pealkirjaks saanud "99% inimestest on neurotüüpilised"-väide. Õige teema esimesel kolmekümnel lingil ei ilmnenud. Võtsin siis siit suvalise tsitaadi, mis kõlas informeerivalt, sest noh - ma niimoodi mõtlen, mhmh.
Aga päriselt: on tõsiseltvõetav väide, et autistlik aju on just sellepärast autistlik, et seal puudub automaatne oma mõtlemise kohandamine ümbritsevaga. Ei võeta mujalt suurt pilti, vaid kogutakse detaile ja siis tehakse neist oma teooria. Mhmh.)


Oma imeliku aju ja imelike mõtetega olen tasapisi ise leppinud. Hakanud seda lahedaks pidama, süüvinud "tee, mida sina ise tahad"-sügavustesse ja mõelnud: I am the storm.
Ma ei ole sellepärast halvem, et olen teistmoodi! Nähke seda, öelge mulle seda, et mu usku kindlustada!

Sest ei ole kusjuures nii, et ma ei hooliks, mida teised arvavad. Ei ole ka nii, et ma ei TEAKS, mis on ühiskondlikult korrektne arvamus. Autism, teate, ei ole juhmus =) (See oli nali, eeldus on, et kõik on kursis.)
Ei, vastupidi: mul tulevad need omamoodi mõtted, aga samas tahan väga, et keegi teine ütleks mulle sedasama, sest teiste väljendatuna usun ideid rohkem.
Minu mõte on ju - ainult minu mõte.
Ent kui keegi teine ka möönab: "Nii on, selles võib tõesti iva olla!" oo, mul on kohe rõõmsam.
Õdusam.
Ma ei ole täiesti mööda pannud!

Omast arust levitan vaikselt seda "teismoodi ei ole halb" ideed. "Teistmoodi saab ka, ei ole olemas "õiget" viisi!" jutustan ma ja inimesed nagu usuksid.

Välja arvatud, et seekord oli tulemuseks "väga väga naine on loll, õigelt teelt täiega kõrval ja arvab, et see on ok! Ega ikka ei ole küll!" ja "Ega ma ei tea, kes see väga väga naine on, aga ta on loll ega kõlba oma ametisse ja halb inimene pealekauba!"

Ja maailm vajus mulle peale ning vajutas mu laiaks.
***
Huvitav, kas see on jälle liiga pikkade mõttehüpetega post v? Et loogika on näha ainult neile, kes seda hoolega otsivad?
Ei jaksa praegu viia oma aju seisu, kus näen kõrvalt.
Kui on segane, küsige.
Kirjutan lahti.